MARIANNE MIKKO: Lhasa ja Peking - kas sama kui Tallinn ja Moskva?

Tiibetlased on maailma armastatuim riigita rahvas. Neid toetavad nii Hollywoodi kuulsused, igat sorti rikkad ja ilusad inimesed kui ka boheemlased Eesti ajalooliste puumajadega agulites.
Sellist üksmeelt ei valitse laias kodanikkonnas üheski teises küsimuses. Näiteks palestiinlasi või tšetšeene peavad ühed vabadusvõitlejateks ja teised terroristideks.

Nii palju sarnast
Hiina on praegusel juhul selgelt julma rõhuja rolli seatud. Ning suures osas õigusega. Hiina vallutas rahumeelse riigi, kus kolmandik elanikkonnast elas kloostrites. Seejärel rakendus süstemaatilise assimileerimise poliitika. Tiibetisse asustati hiinlasi ning tiibetlasi asustati ümber Hiinasse.
See kõik tuletab meelde eesti rahva käekäiku Stalini ja tema järglaste kanna all. Ning kerge on tõmmata paralleeli praeguste väljaastumiste ning näiteks Tallinnas 1980. aasta sügisel aset leidnud noorterahutuste vahel. Eestis said teatavaks kavad meie laste kooliharidust veelgi enam venestada. Tiibeti aktivistide andmeil aga kavatseti olümpialeegi kustumise järel Tiibetisse asustada veel miljon hiinlast.
Võrdluseks oleks vaja teada, et tiibetlasi on Tiibeti Autonoomses Regioonis eneses (Hiina rahvaloenduse kohaselt) ligi 2,5 miljonit. Teist sama palju elab mujal Hiinas. Rahvaloenduse andmed on Hiinas muidugi poliitiliselt kontrollitud. Ise kohalkäinutele ei ole kuidagi usutav, et Tiibetis on hiinlasi vaid 200 000. Selge on, et loendamata on jäetud sõjaväelased, arvestamata on jäetud see, kes istuvad juhtivatel ametikohtadel.
Kuid Hiina ja Nõukogude Liidu meetodites on ka olulisi erinevusi. Nii näiteks ei likvideeritud tiibetlaste eliiti füüsiliselt. Enamgi veel, Hiina tegi pingutusi, et võita Tiibeti juhtkond enese poole. Või vähemalt sundida enese käsku täitma. Harimatute punakomissaride võimuliialdused viisid noore dalai-laama siiski viimaks põgenemisotsuseni.
Seejärel kandis Hiina oma tähelepanu üle teistele laamadele Tiibeti keerulises hierarhias ning suutis neid ka rakendada. Hiina ametlikus versioonis on niisiis vastastikku Tiibeti kohapealne vaimulik juhtkond ning "dalai-laama klikk", kes pagulusest justkui Tiibeti elujärge õõnestab. Ning väljaastumisi õhutavat just see pagulasklikk.
Tegelikkuses on dalai-laama viimastel aastatel asunud tegema jõupingutusi, kindlustamaks tiibeti rahva ja kultuuri jätkusuutlikkust Hiina koosseisus. Tema ametlike taotluste laeks on tegelik autonoomia.
Armastatud eksiilvalitsuse juhi ning nii Ida kui Lääne vaimse õpetaja "kokkuleplus" on üks asjaoludest, mis panid noorte tiibetlaste kannatusekarika üle ajama. Noortele radikaalidele tundub, et vägivald on ainus väljapääs. Noored ei ole läbi imbunud vägivallavabaduse õpetusest, mille tuntuim levitaja dalai-laama ju on. Dalai-laama näeb asja muidugi teisiti ning kaalub tagasiastumist, kui vägivald ei lõpe.
Põlvkondade eesseisev vahetumine on eksistentsiaalne küsimus nendele, kelles hõõgub iha taastada Tiibeti vabadus. Ja ka neile, kellele eksiil on lihtsalt eluviisiks kujunenud.

Boikott ei aita midagi
Kuid ka Lääs, intellektuaalidest sportlasteni, peab sügavale enese hinge vaatama. Hiljemalt 8. augustil on aeg väljendada meie väärtusi ja meie suhtumist tegudes. On kostnud üleskutseid boikoteerida Pekingi olümpiat või vähemalt selle avatseremooniat. Hollywoodi mogul Steven Spielberg pani oma peakoreograafi ameti maha juba kuu aega tagasi. Aga mida teeme meie, mida peaksid tegema Eesti sportlased ja funktsionäärid?
Moskva olümpiamängudele sai teatavasti osaks boikott. See boikott ei toonud aga muud kui sama mõõduga vastamise neli aastat hiljem. Külma sõja käiku need ei muutnud. Küll jäid olümpiamedalita mitmed erakordsed sportlased.
Selle asemel oleks olnud uhkem, kui iga Lääne sportlase kuuerevääril oleks kas või Pirita regati avamisel sinimustvalge lipumärk säranud. Või kaelas lehvinud sinimustvalge sall.
Sellised sümbolid kuuluvad rahumeelse protesti vahendite hulka juba kümneid aastaid. Vägivallavabaduse suurkujude Gandhi ja Tenzin Gyatso, 14. dalai-laama õpetusega olekski ehk kõige rohkem kooskõlas avatseremooniale safrankollase salli või mõne muu silmatorkava ja kokkulepitud märgiga ilmumine. Boikott on sisuliselt passiivne vägivald, solidaarsuse demonstratsioon sümbolite abil on aga vägivallavaba võitlus oma tõhusaimal kujul.
Me ju ometi ei vihka Hiinat, vaid armastame Tiibetit.