Marianne Mikko: Me ei vihka Hiinat

Boikott on passiivne vägivald, aga solidaarsuse demonstratsioon sümbolite abil vägivallavaba võitlus oma tõhusaimal kujul, arvab Marianne Mikko.
Tiibetlased on maailma armastatuim riigita rahvas. Neid toetavad nii Hollywoodi kuulsused, igat sorti rikkad ja ilusad inimesed, kui ka boheemlased Eesti ajalooliste puumajadega agulites.
Sellist üksmeelt ei valitse laias kodanikkonnas üheski teises küsimuses. Näiteks palestiinlasi või tšetšeene peavad ühed vabadusvõitlejateks, aga teised terroristideks.

Rahutused algavad olümpiamängude künnisel
Hiina on antud juhul seatud selgelt julma rõhuja ossa ja suures osas õigusega. Hiina vallutas rahumeelse riigi, kus kolmandik elanikkonnast elas kloostrites.
Seejärel rakendus süstemaatilise assimileerimise poliitika. Hiinlasi asustati ümber Tiibetisse ja tiibetlasi Hiinasse.
See kõik tuletab meelde eesti rahva käekäiku Stalini ja tema järglaste kanna all. Kerge on tõmmata paralleeli praeguste väljaastumiste ja näiteks Tallinnas 1979. aasta sügisel aset leidnud noorterahutuste vahel.
Mõlemad leidsid aset olümpiamängude künnisel, väljaastumised vallandusid uute assimilatsiooniplaanide teatavaks saades.
Eestis said teatavaks kavad meie laste kooliharidust veelgi rohkem venestada. Tiibeti aktivistide andmeil kavatseti olümpialeegi kustumise järel asustada Tiibetisse veel miljon hiinlast.
Võrdluseks tuleb teada, et tiibetlasi on Tiibeti autonoomses regioonis (Hiina rahvaloenduse kohaselt) ligi 2,5 miljonit. Teist sama palju elab mujal Hiinas. Rahvaloenduse andmed on Hiinas muidugi poliitiliselt kontrollitud.
Kohalkäinutele pole kuidagi usutav, et Tiibetis on hiinlasi vaid 200 000. Selge on, et loendamata on jäänud sõjaväelased, arvestamata on jäänud need, kes istuvad juhtivatel ametikohtadel.
Kuid Hiina ja Nõukogude Liidu meetodites on ka olulisi erinevusi. Nii näiteks ei likvideeritud tiibetlaste eliiti füüsiliselt. Enamgi veel, Hiina tegi pingutusi, et võita Tiibeti juhtkond enda poole.
Või vähemalt sundida enese käsku täitma. Harimatute punakomissaride võimuliialdused viisid noore dalai-laama siiski viimaks põgenemisotsuseni.
Seejärel kandis Hiina oma tähelepanu üle teistele laamadele Tiibeti keerulises hierarhias ja suutis neid ka rakendada.
Hiina ametlikus versioonis on niisiis vastastikku Tiibeti kohapealne vaimulik juhtkond ja «dalai-laama klikk», kes pagulusest justkui Tiibeti elujärge õõnestab. Väljaastumisi õhutavat just see pagulasklikk.
Tegelikkuses on dalai-laama viimastel aastatel asunud tegema jõupingutusi, et tagada tiibeti rahva ja kultuuri jätkusuutlikkust Hiina koosseisus. Tema ametlike taotluste lagi on tegelik autonoomia.

Mängudel saame näidata suhtumist
Armastatud eksiilvalitsuse juhi ning nii Ida kui ka Lääne vaimse õpetaja «kokkuleplus» on üks asjaoludest, mis panid noorte tiibetlaste kannatusekarika üle ajama.
Noortele radikaalidele tundub, et vägivald on ainus väljapääs. Noored pole läbi imbunud vägivallavabaduse õpetusest, mille tuntuim levitaja dalai-laama ju on.
Dalai-laama näeb asja muidugi teisiti ja kaalub tagasiastumist, kui vägivald ei lõpe.
Põlvkondade eelseisev vahetumine on eksistentsiaalne küsimus nendele, kelles hõõgub iha taastada Tiibeti vabadus. Ja neilegi, kellele eksiil on lihtsalt eluviisiks kujunenud.
Kuid ka Lääs, intellektuaalidest sportlasteni, peab sügavale hinge vaatama. Hiljemalt 8. augustil on aeg väljendada meie väärtusi ja meie suhtumist tegudes.
On kostnud üleskutseid boikottida Pekingi olümpiat või vähemalt selle avatseremooniat. Hollywoodi mogul Steven Spielberg pani oma peakoreograafi ameti maha juba kuu aega tagasi. Aga mida teeme meie, mida peaksid tegema eesti sportlased ja funktsionärid?
Moskva olümpiamängudele sai boikott teatavasti osaks. Seda siiski Afganistani, mitte Tallinna sündmuste pärast. See boikott ei toonud muud, kui sama mõõduga vastamise neli aastat hiljem.
Külma sõja käiku need ei muutnud, küll aga jäid olümpiamedalita erakordsed sportlased.
Selle asemel oleks olnud uhkem näga, kuidas Lääne sportlaste kuuerevääril oleks kas või Pirita regati avamisel säranud sinimustvalge lipumärk või kaelas lehvinud sinimustvalge sall.
Sellised sümbolid on kuulunud rahumeelse protesti vahendite hulka juba kümneid aastaid. Vägivallavabaduse suurkujude Gandhi ja Tenzin Gyatso ning 14. dalai-laama õpetusega olekski ehk kõige rohke kooskõlas ilmuda avatseremooniale safrankollase salli või mõne muu silmatorkava ja kokkulepitud märgiga.
Boikott on passiivne vägivald, aga solidaarsuse demonstratsioon sümbolite abil vägivallavaba võitlus oma tõhusaimal kujul.
Me ju ometi ei vihka Hiinat, vaid armastame Tiibetit.