Mark Soosaar: Me ei tohi kärpida usaldust Eesti riigi vastu

KEERULISES majandusolukorras ei tohi teha ettevaatamatuid liigutusi ning pillata maha kergesti purunevaid väärtusi. Kui tahame kultuurrahvas olla (või kultuurrahvaks saada), siis pole võimalik nõustuda valitsuse kavatsusega kärpida ehitusmälestiste omanikele makstavaid toetusi.
Riigikontrolli audit selgitas välja, et Eestis on ligi viissada ehitusmälestist, mis vajavad kohe remonti või konserveerimist. Paljudel juhtudel on tegemist Eesti maa-arhitektuuri silmapaistvate näidete, ülimalt unikaalsete ehitistega. Nii mõnigi neist varises vihmase sügise ja vesise talve tõttu kokku või kaotas tähtsaid detaile.
Oleme rääkinud vajadusest suurendada mälestiste omanikele makstavat riigieelarvelist toetussummat vähemalt kahe-kolmekordseks. Kahjuks ei õnnestunud see plaan 2008. aasta riigieelarve menetlemisel.

RIIGI PRAEGUNE toetussumma 20 miljonit krooni kogu Eesti kohta on naeruväärselt väike ja selle kärpimine 50 protsendi võrra on tekitanud õigustatud pahameeletormi. Nimelt on ligi 16 miljoni krooni eest juba mälestiste omanikega lepinguid sõlmitud või koostatud. Nimekiri on kokku pandud suure vastutustundega — väga paljud abivajajad ei mahtunudki sellesse ritta.
Minu silme ees terendab näiteks Jõgeva kõrts Läänemaal, suurepärane lubjakivist arkaad, millel pole enam katust ning mis seisab imekombel püsti kui kaardimajake. See on ehitusharuldus, riikliku kaitse all nagu kahel pool kõrtsi asuvad lagunevad kivisilladki, kuid neid pole sel aastal päästetavate nimekirjas. Kui Jõgeva kõrtsi müüre kohe ei konserveerita, peame seal järgmisel aastal tõenäoliselt nägema vormitut kivihunnikut.
Viljandimaal on vaja kohe konserveerida Polli mõisa varemed ning kinnitada kivid Karksi ja Viljandi lossivaremetel. Pikisilmi ootavad riigi tuge ka Tätta talu ja Abja mõisa aida katus.
Me ei tohi minna nende valdkondade kallale, mille puhul on tegu rahvuslike põlisväärtustega. Me ei tohi kärpida usaldust Eesti riigi vastu!
Pangem pead kokku ning mõelgem sellele, kuidas riigieelarve tulusid suurendada. Kas me ei peaks hoolsamalt trahve sisse kasseerima neilt, kes kihutades ei hooli oma ega teiste inimeste elust?
Kui kaua kavatseme magada pärast riigikohtu otsust, mille tagajärjel viie protsendi suuruse käibemaksu mõnusid saavad nautida õllesummerite korraldajad? Kui suudaksime veel enne suvevaheaega kehtestada etenduste ja kontsertide piletitele 18-protsendilise käibemaksu, võiks riigieelarvesse laekuda ligi 50 miljonit krooni. Sellest saaks toetada väärtkultuuri nii teatris kui kontserdilaval ning päästa hukkuvat kultuuripärandit.
Ja veel. Kui õhukeseks laseme riivida meie riigi võimekuse paljudes teisteski valdkondades, kui nõustume tulumaksu alandamisega?