Peeter Kreitzberg: riigieksam muudab õppimise drilliks

Postmodernistiks peetav Michel Foucault on väitnud, et tänapäeva kõige efektiivsem võimuinstrument on eksam, mitte vangla. Eksam paneb massid mõtlema ja tegutsema kindlal kontrollitaval viisil. Tõepoolest, eksam annab teada, millised on õiged küsimused ja ülesanded, millele tuleb vastus leida.

Eksam sunnib omandama õiged, karjääriredeli astmetega autasustatavad vastused. Seepärast tuleb eksamitega, eriti aga riigieksamitega seonduvat pidada mitte ainult tähtsaks tehniliseks, vaid ülitähtsaks põhimõtteliseks küsimuseks.

Kui keegi soovib teada, millest johtuvalt üks või teine institutsioon tegelikult funktsioneerib, siis avalikult deklareeritavate eesmärkide asemel tuleks pigem selgusele jõuda, milliste instrumentide abil tema tegevust kontrollitakse ja hinnatakse. Selle järgi joonduvad ka üksikisikud. Väärad kontrollikriteeriumid põhjustavad ka väära tegevuse, mis ei vasta institutsiooni või ka ametimehe missioonile.

Kui kooli õppekava nimetab eesmärkidena loovat, loogilist ja kriitilist mõtlemist, siis sageli juhtub, et kontrollitakse hoopis midagi muud – arvude, kangelaste, daatumite, tekstide, seisukohtade täpset mäletamist. Kui teadlast hinnatakse selle järgi, kui palju ta on artikleid kirjutanud, siis toodetakse innustunult tekste, sageli makulatuuri.

Võitlus maine nimel

Kooliklassis toimuvat ei mõjuta niivõrd populaarsed õppimise ja õpetamise teooriad, sügavmõttelised filosoofilised seisukohad, lapsekeskne lähenemine ning probleemülesannete lahendamine, kuivõrd ministeeriumi ringkirjad, määrused, korraldused, eksamiülesanded.
Eksamit aga ei saa kuidagi samastada õppekavaga, mis on palju laiem, avatum, tõlgendusterohkem. Õppekava võib olla hästi omandatud, kuid eksamiülesanne saab üles leida teadmiste augu. Ka vastupidine on võimalik nagu loteriis.

Oleme aastaid rääkinud ja kuulnud sellest, et riigieksamid nagu nad praegu eksisteerivad ja mille järgi koole järjestatakse, on õppimisest teinud võimalike riigieksamiülesannete drilli. Kooli maine pärast muret tundes võisteldakse teiste koolidega hea riigieksami tulemuse eest.
Mõnikord toetavad seda õpilastega sõlmitud kokkulepped, et nad teatud riigieksamit mingil juhul ei sooritaks, sest nii seataks ohtu kooli hea tulemus.

Kõige väärtuslikumaid õpitulemusi, mis seostuvad loovusega, tekstide või ka arvandmete tõlgendamisega, on üldse raske, et mitte öelda võimatu standardsete vahenditega mõõta, veel vähem drillimise kaudu soodustada. On kümneid, et mitte öelda sadu uuringuid, kus ühte ja sama kirjandit hindavad paarkümmend eksperti ja hinded kõiguvad ebarahuldavast suurepäraseni.

Jah, kirjandi hindamise nõudeid võib ju standardida, kuid õige pea selgub, et see, mida nõutakse, pole enam isikupärane kirjand ja arvutiasjatundjad hakkavad mõtlema, kuidas panna arvuti kirjandit kirjutama, nii et see standarditele vastaks.

Üks asi, milles me Euroopas viletsad välja paistame, on innovatsiooni tase. Pole kahtlust, et liigne standardimine töötab vastu täisväärtuslikule õppimisele ja loovuse arendamisele.

Mäletan aega, kui algas mõttevahetus gümnaasiumi lõpueksamite ja kõrgkoolidesse sisseastumiseksamite ühitamise kohta, millest hiljem kasvas välja praegune, mitte eriti õnnestunud riigieksamite süsteem. Idee oli lihtne: kes soovib astuda kõrgkooli, kus nõutakse ühe või teise aine sisseastumiseksami sooritamist, võiks ühitada lõpueksami ja sisseastumiseksami, konkureerides samas korraga mitme õppesuuna, kus antud eksamit arvestatakse sisseastumistingimuste seas, üliõpilaseks. Korraga on võimalik konkureerida mitmesse ülikooli. Õppijate seisukohast tundub üsna ratsionaalne lahendus.

Turumajanduslik haridus

Siis aga tabas Eestit turumajandusliku mõtlemise lausjuurutamine hariduskorraldusse. Pearaha, koolidevaheline võistlus õppijate pärast ja loomulikult, nii nagu tootmises, peeti vajalikuks anda hariduse tarbijatele tagasisidet firma/kooli töötulemustest.

Unustati ära, et koolide õpilaskontingent on väga erinev ja riigieksami hinne ei kajasta kooli töö tulemuslikkust, vaid sama palju «toormaterjali» kvaliteeti. Unustati ära, et gümnaasiumid on erineva kallakuga ja õpetatavad ained üsna erineva mahuga. Unustati ära, et massigümnaasiumi puhul, mis on üks Eesti haridussüsteemi iseloomulikumaid jooni, pole võimalik ühitada gümnaasiumi lõpetamise ja ülikooli sisseastumise nõudeid.

Ei tasu isegi rääkida sellest, et õppekava tõlgendavad eri koolid ja õpetajad erinevalt. Sama kiiresti kui tekkis käsitlus omanäolisest koolist ja õpetajast, vajus see unustusehõlma. Juba koolipoolne õppekava toob sisse suured erinevused koolide vahel. Kuidas olukorrast välja tuldi?

Väga lihtsalt – esmalt loeti riigieksam edukalt sooritatuks, kui tulemus oli vähemalt 1 punkt 100st, praegune süsteem näeb ette 20 punkti 100st, et edukalt gümnaasium lõpetada. Objektiivsuse huvides moodustati vabariiklikud komisjonid, kes õpilaste eksamitöid hindavad ja parandavad.

Niisugune eksamisüsteem õigustaks end vaid juhul, kui gümnaasiumiastmesse toimuksid ka sisseastumis eksamid ja õppima pääseksid need, kel on minimaalsedki eeldused sooritada riigieksamid vähemalt 50%-se tulemusega ja kui gümnaasiumide õppekavad oleksid standarditud.

Vanasti, küpsuseksamite aegu, tegid kontrollimise ja hindamise töö ära oma kooli õpetajad. Suur raha kokkuhoid pluss usaldus õpetajate vastu. Kiiresti selgusid eksamihinded, kiiresti sai proteste lahendada. See tuleks kindlasti taastada.

Olen kindel, et suurele osale meie gümnasistidest ei õpetata aineid ülikoolide sisseastumisnõuete tasemel, see käiks neile üle jõu. Nii võime oletada, et riigieksamiülesanded ei kontrolligi paljude õppijate puhul seda, mida neile on õpetatud. Tugevamatele õpilastele pole tähtis, milline on eksamisüsteem. Nemad on edukad igasuguse süsteemiga. Selle järgi ei saa aga üles ehitada kontrollisüsteemi.

Õpilasliidu esindajatega teemat korduvalt arutades on süvenenud veendumus, et tervikuna vajaks praegune riigieksamite süsteem põhimõttelist muutmist. Esmalt tuleb lahutada gümnaasiumi lõpetamise ja kõrgkooli astumise kriteeriumid. Kooli lõpueksamid arvestaksid kooli õppekava eripära.

Kindlasti võiksid emakeel ja matemaatika olla kohustuslikud lõpueksamid kõigile, võib-olla lisaks veel mingi aine, näiteks võõrkeel. Kolm ainet võiksid olla lõpueksamiteks õpilaste vabal valikul.

Nii saab kool ja õpilane teada, kui hästi on õnnestunud see, mida kavatseti. Praegu ei taha kool häbisse sattuda ja drillib igaks juhuks ülesandeid, mis võiksid moodustada riigieksamite sisu.

Vajalik vestlus

Riigieksamid võiksid olla kõrgkoolidesse astuda soovijatele konkursieksamid, mida sooritatakse vabatahtlikult ja sellises ulatuses, nagu soovitaval õppesuunal nõutakse. Riigieksamite korralduses võiksid kokku leppida kõrgkoolid ja riigieksamid korraldataks kõigis maakondades üliõpilaskandidaatidele üheaegselt.

Eksamitulemusi arvestaksid kõik kõrgkoolid, kelle vastuvõtukriteeriumid näevad ette ühe või teise eksami sooritamist. Eksamitöid kontrolliksid ja hindaksid maakondade õpetajatest moodustatud komisjonid.

Neile õpilastele, kes soovivad, võiks säärase riigieksami asendada kooli lõpueksamiga.
Kõrgkoolide vastuvõtu kriteeriume on muudetud korduvalt. Uuringud mitme aastakümne vältel on näidanud, et akadeemilist edu prognoosib paljudel aladel kõige paremini gümnaasiumi lõputunnistuse keskmine hinne.

Samas jagan nende arvamust, kes peavad üheks tähtsamaks ülikooli astumise katseks vestlust üliõpilaskandidaatidega. Miks mitte kaaluda ka õpilaste ettepanekuna uurimistöö teostamist ja suulise eneseväljendamise oskust võimalike kõrgkooli vastuvõtu kriteeriumidena.

Olen veendunud, et praegu tehtavad suured kulutused ja inimtöötunnid riigieksamite korraldamisel ei õigusta end ega soodusta õppimist selle laiemas mõistes.