KATRIN SAKS: Ideoloogiate hägustumine
Ungaris korraldati äsja opositsiooni nõudmisel referendum, et kukutada läbi valitsuse tervishoiu- ja haridusreform.
Nimelt küsiti rahvalt (opositsioonil oli võimalus ka küsimused formuleerida), kas ta toetab valitsuse kava kehtestada perearstivisiidi- ja haiglakohatasu ning minna kõrgkoolides üle tasulisele õppele. Ei pea olema hiromant, et negatiivseid vastuseid ette aimata. Kui midagi oli selles loos ebatavalist (või vähemalt iroonilist), siis see, et peamiselt sotside valitsus üritas eelarvet päästa poliitikaga, mis peaks iseloomustama pigem parempoolseid. Parempoolsed kukutasid valitsuse kava toetamise asemel hoopis ülekaalukalt läbi.
Ideoloogiast pole vist mõtet rääkida ei sellel korral ega ka paljudel teistel puhkudel. Tegemist on järjekordse näitega, mille ideoloogia on hägus ja mis annab aimu, kui tinglik on täna-päeval poliitiliste jõudude asetsemine parem-vasakskaalal.
Ühiskonna arengu teatud etapid suruvad peale kindlaid lahendusi: Ungari puhul viimaste aastate eelarve pidev defitsiit, Eestis näiteks 1990. aastatel toimunud erastamine – seda toetasid ju kõik, hoolimata sellest, mis karva või värvi nad iganes olid.
Küllap on ajamärk seegi, et ka kõige parempoolsemad valitsejad räägivad sotsiaalsete probleemide lahendamisest. Sest sisse tallatud rada paremale kapates on oht kaotada nii valijaid kui ka neid, keda valitseda. J. F. Kennedy on öelnud, et kui vaba ühiskond ei suuda aidata arvukaid vaeseid, siis ei suuda ta päästa ka väheseid rikkaid.
Piiride hägustumisele on kõvasti kaasa aidanud populismi levik. Valijate poolehoiu võitmiseks ei üritata neile selgitada pikaajalise heaolu saavutamise keerukaid valikuid, vaid lubatakse selle asemel palju raha – ja kohe. Võtkem või meie omaenda pronkssõdurisaaga, mis on muu hulgas näide sellest, kuidas lühiajalisi eesmärke silmas pidades murdsid liberaalid oma ideoloogiale truudust ja andsid silmad ette isegi konservatiividele.
Euroopa Parlamendis ei esinda liikmesmaadest valitud saadikud mitte oma riiki, vaid oma valijaskonda ja maailmavaadet – vähemalt nii peaks see olema ideaalis. Tegelikult on pilt aga keerulisem ja aeg-ajalt on suured vastuolud kõikides poliitilistes gruppides. Ühe sildi alla on koondunud väga erineva arusaamise ja traditsiooniga parteid.
Siseturu ja tööjõu vaba liikumise küsimuses läheb piinlik piir aga uute ning vanade liikmesriikide vahelt, kus idaeurooplastel tuleb aeg-ajalt taas oma kolleegidele meenutada, et Euroopa Liidus on praegu üle 15 liikmesriigi. Euroopat lõhestab protektsionismikraav – vanad on end uute juures tänu kunagistele turueelistele hästi sisse seadnud, nüüd tegeldakse ulatuslikult enda kaitsmisega uusliikmesriikidest pärit töövõtjate vastu.
Praegu on vaidlused ägenenud seoses ühe Euroopa Kohtu otsusega. Nn Lavali kaasuse puhul andis kohus õiguse ühele Läti ehitusfirmale, mis söödi Rootsi turult välja, sest see ei nõustunud maksma lätlastest töötajaile sama suurt palka, mida teenisid Rootsi ehitustöölised. Kohus arvas, et võetud meetmed ei olnud kooskõlas EL-i põhivabadustega. Selles pretsedendis nähakse ohtu eel-kõige Euroopa Liidu ametiühingutele ja nende kollektiivlepingutele. Samal ajal ei ole keegi nende diskussioonide käigus suutnud vastata küsimusele, mis imenipiga võiks võita üks Läti (või näiteks Eesti) firma Rootsis konkursi, kui ta pakuks Rootsi firmaga täpselt samu tingimusi.
Vaba turu väärtus
Lavali võitlust ei kirjeldata kui uute ja vanade vahelist konflikti, vaid kui võistlust Euroopa vasak- ja parempoolsete vahel. Aga ka selles osas pole kõik vasakpoolsed ühel arvamusel.
Näiteks Briti leiboristide ideoloogiline isa Anthony Giddens kirjutab oma viimases raamatus “Over to You, Mr. Brown”, et sotsiaaldemokraadid peavad tänapäeval olema turusõbralikud ja aktsepteerima tõsiasja, et kapitalism on olnud elatustaseme tõstmisel efektiivsem kui mis tahes sotsialism või kommunism. Ta rõhutab, et sotsid peaksid toetama turu (miks mitte näiteks Euroopa ühisturu) laienemist, mitte seda piirama.
Minu meelest on oluline ka Giddensi seisukoht, et turg peab toimima üldise heaolu nimel. Arusaamast, et turg pole midagi absoluutset, justkui eesmärk omaette, on õppida nii vasak- kui ka parempoolsetel. Giddens meenutab, et pikka aega kohtlesid ka “uued leiboristid” kapitalismi nagu musta kasti, ärihaide prestiiž oli kõrge ja kapitalismi olemuse üle ei diskuteeritud.
Giddens rõhutab ühiskondlikkust või kogukondlikkust ja peab seda brittide tuleviku jaoks oluliseks. Ühtehoidmist ja solidaarsust peaksime ka meie siin hoopis enam väärtustama, hoolimata sellest, kas seistakse vasakul või paremal. Ameerikalik (või kui soovite, siis thatcherlik) individualism, mis seadis ühiskonna kui sellise üldse küsimärgi alla, meile ei sobi. See rahvas ja kultuur nii kaua ei püsi.
Nimelt küsiti rahvalt (opositsioonil oli võimalus ka küsimused formuleerida), kas ta toetab valitsuse kava kehtestada perearstivisiidi- ja haiglakohatasu ning minna kõrgkoolides üle tasulisele õppele. Ei pea olema hiromant, et negatiivseid vastuseid ette aimata. Kui midagi oli selles loos ebatavalist (või vähemalt iroonilist), siis see, et peamiselt sotside valitsus üritas eelarvet päästa poliitikaga, mis peaks iseloomustama pigem parempoolseid. Parempoolsed kukutasid valitsuse kava toetamise asemel hoopis ülekaalukalt läbi.
Ideoloogiast pole vist mõtet rääkida ei sellel korral ega ka paljudel teistel puhkudel. Tegemist on järjekordse näitega, mille ideoloogia on hägus ja mis annab aimu, kui tinglik on täna-päeval poliitiliste jõudude asetsemine parem-vasakskaalal.
Ühiskonna arengu teatud etapid suruvad peale kindlaid lahendusi: Ungari puhul viimaste aastate eelarve pidev defitsiit, Eestis näiteks 1990. aastatel toimunud erastamine – seda toetasid ju kõik, hoolimata sellest, mis karva või värvi nad iganes olid.
Küllap on ajamärk seegi, et ka kõige parempoolsemad valitsejad räägivad sotsiaalsete probleemide lahendamisest. Sest sisse tallatud rada paremale kapates on oht kaotada nii valijaid kui ka neid, keda valitseda. J. F. Kennedy on öelnud, et kui vaba ühiskond ei suuda aidata arvukaid vaeseid, siis ei suuda ta päästa ka väheseid rikkaid.
Piiride hägustumisele on kõvasti kaasa aidanud populismi levik. Valijate poolehoiu võitmiseks ei üritata neile selgitada pikaajalise heaolu saavutamise keerukaid valikuid, vaid lubatakse selle asemel palju raha – ja kohe. Võtkem või meie omaenda pronkssõdurisaaga, mis on muu hulgas näide sellest, kuidas lühiajalisi eesmärke silmas pidades murdsid liberaalid oma ideoloogiale truudust ja andsid silmad ette isegi konservatiividele.
Euroopa Parlamendis ei esinda liikmesmaadest valitud saadikud mitte oma riiki, vaid oma valijaskonda ja maailmavaadet – vähemalt nii peaks see olema ideaalis. Tegelikult on pilt aga keerulisem ja aeg-ajalt on suured vastuolud kõikides poliitilistes gruppides. Ühe sildi alla on koondunud väga erineva arusaamise ja traditsiooniga parteid.
Siseturu ja tööjõu vaba liikumise küsimuses läheb piinlik piir aga uute ning vanade liikmesriikide vahelt, kus idaeurooplastel tuleb aeg-ajalt taas oma kolleegidele meenutada, et Euroopa Liidus on praegu üle 15 liikmesriigi. Euroopat lõhestab protektsionismikraav – vanad on end uute juures tänu kunagistele turueelistele hästi sisse seadnud, nüüd tegeldakse ulatuslikult enda kaitsmisega uusliikmesriikidest pärit töövõtjate vastu.
Praegu on vaidlused ägenenud seoses ühe Euroopa Kohtu otsusega. Nn Lavali kaasuse puhul andis kohus õiguse ühele Läti ehitusfirmale, mis söödi Rootsi turult välja, sest see ei nõustunud maksma lätlastest töötajaile sama suurt palka, mida teenisid Rootsi ehitustöölised. Kohus arvas, et võetud meetmed ei olnud kooskõlas EL-i põhivabadustega. Selles pretsedendis nähakse ohtu eel-kõige Euroopa Liidu ametiühingutele ja nende kollektiivlepingutele. Samal ajal ei ole keegi nende diskussioonide käigus suutnud vastata küsimusele, mis imenipiga võiks võita üks Läti (või näiteks Eesti) firma Rootsis konkursi, kui ta pakuks Rootsi firmaga täpselt samu tingimusi.
Vaba turu väärtus
Lavali võitlust ei kirjeldata kui uute ja vanade vahelist konflikti, vaid kui võistlust Euroopa vasak- ja parempoolsete vahel. Aga ka selles osas pole kõik vasakpoolsed ühel arvamusel.
Näiteks Briti leiboristide ideoloogiline isa Anthony Giddens kirjutab oma viimases raamatus “Over to You, Mr. Brown”, et sotsiaaldemokraadid peavad tänapäeval olema turusõbralikud ja aktsepteerima tõsiasja, et kapitalism on olnud elatustaseme tõstmisel efektiivsem kui mis tahes sotsialism või kommunism. Ta rõhutab, et sotsid peaksid toetama turu (miks mitte näiteks Euroopa ühisturu) laienemist, mitte seda piirama.
Minu meelest on oluline ka Giddensi seisukoht, et turg peab toimima üldise heaolu nimel. Arusaamast, et turg pole midagi absoluutset, justkui eesmärk omaette, on õppida nii vasak- kui ka parempoolsetel. Giddens meenutab, et pikka aega kohtlesid ka “uued leiboristid” kapitalismi nagu musta kasti, ärihaide prestiiž oli kõrge ja kapitalismi olemuse üle ei diskuteeritud.
Giddens rõhutab ühiskondlikkust või kogukondlikkust ja peab seda brittide tuleviku jaoks oluliseks. Ühtehoidmist ja solidaarsust peaksime ka meie siin hoopis enam väärtustama, hoolimata sellest, kas seistakse vasakul või paremal. Ameerikalik (või kui soovite, siis thatcherlik) individualism, mis seadis ühiskonna kui sellise üldse küsimärgi alla, meile ei sobi. See rahvas ja kultuur nii kaua ei püsi.
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 5/06/2008
0 Comments:
Post a Comment
<< Home