Marianne Mikko: Liiga palju ajakirjandust?

Eesti poliitika ja ajakirjanduse suurkuju Jaan Tõnisson armastas rõhutada, et ajakirjaniku seisusega käib kaasas kohustus rääkida tõtt, vältida hüsteeriat, teenida rahvast, mitte mõelda kasule ega sensatsioonile.

Tõnissoni sõnadele viitas peaaegu aasta tagasi ka meie president Toomas Hendrik Ilves Pärnus Eesti ajakirjanduse alusepanija papa Jannseni kuju avades. President Ilves põhjendas oma kõnes, miks ajakirjandust tuleb pidada neljandaks seisuseks, mitte aga neljandaks võimuks. Raadio Vaba Euroopa Eesti osakonna endise juhina teab ta täpselt, millest räägib.
Ajakirjanike eraldi seisusena käsitlemist meenutasid hiljuti ühel mu töökohtumisel Brüsselis ka Saksamaa ja Rootsi ajakirjanduse veteranid, kes nüüd juhivad Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni. Sel ajal kui Eestis kommunistlik tsensuur valitses, oli Skandinaavia või Kesk-Euroopa ajakirjanik oma ühiskondlikult positsioonilt võrdne teiste «vabade elukutsetega». Ehk kuulus samasse gruppi nagu näiteks advokaadid, notarid või audiitorid. Kuldajastut meenutavatest meestest kiirgas peaaegu et heldimust.

Kolme aasta jooksul on oma liikmete arvu peaaegu kahekordistanud Euroopa Liidus toimunud kiire majandustasemete ühtlustumine. Aga mitte ainult majandusest ei jutusta meie liit. Euroopa Liit on uhke oma väärtuste üle. Ja õigusega. Neist põhiväärtustest üks tähtsamaid on sõnavabadus.

Enamasti kohtuvad vanemad ja uuemad liikmed kusagil keskpõrandal. Liikmesriigi Eesti palgad, hinnad ja kasumid on välgukiirusel ülespoole sööstnud. Vanemate liikmesriikide töövõtjad aga on pidanud palgaootusi vähendama ning tööpanust suurendama, et konkurentsis vastu pidada.

Ühtlustumisest ei ole jäänud puutumata ka Euroopa Liidu meediamaastik. Lääne kontsernid on toonud Baltimaadesse ja Ida-Euroopasse oma raha, tehnoloogia ja oskusteabe. Mingil määral ka omavahelise konkurentsi. Kasu on esmapilgul olnud mõlemapoolne. Välisrahata oleks nii mõnigi väljaanne omal ajal eluvõimetuks osutunud, kuid nüüd on välisinvestorid oma raha kuhjaga tagasi saanud.

Kuid käsitleda lõimuva Euroopa meediat vaid ärilistes raamides, oleks põhimõtteline möödalaskmine. Meedia on jätkuvalt võimas poliitiline ja kultuuriline mõjujõud. Vaadakem vaid, kuidas idapiiri taga asuv gaasimonopol on sealse meedia kokku ostnud ning tasalülitanud. Eesmärgiks muidugi eeskätt teatavale grupeeringule absoluutse võimu tagamine.

Euroopa Liiduski tuleb ette, et ligi 70 protsenti meediaturust toetab mõnda kindlat poliitikut. Varasemast ajast mäletame, kuidas Silvio Berlusconi talle kuuluvate kanalite ühehäälsel toel end peaministriks pingutas. Tulemus ei teinud Euroopa demokraatiale au. Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on oma valimisvõidu eest palju tänu võlgu nii Lagardere’i kui Boygues’i grupi meediakanalitele. Paraku ei ole selle taga mitte üksnes isiklik karisma, vaid ka head suhted omanikega. Ei ole võimalik tõestada, et see juba otseselt Prantsusmaad kahjustab. Kuid demokraatia jätkusuutlikkuse osas teeb see valvsaks küll.

Mitmekesine ning sisurikas ajakirjandusmaastik on Euroopa põhiväärtuste kaitse üks tähtsamaid elemente. Seepärast tuleb meediapluralismi käsitleda avaliku hüvena, mille kindlustamine on Euroopa Liidu liikmesriikide ja institutsioonide püha kohus.

Laienenud Euroopa Liidus ei saa me demokraatia ja põhivabaduste kaitse osas enestele lubada ei rohkem ega vähem kui standardite ühtlustumist kõige kõrgemal tasemel. Selle arusaama jõudmist Euroopa praktikasse näen ma ühe suurema laienemisjärgse ülesandena.

ELil puudub praegu pädevus meediapluralismi valdkonnas konkreetseid samme astuda. Õigused ja kohustused meedia mitmekesisuse tagamisel kuuluvad liikmesriikidele.

Brüsselil on teatav sõnaõigus vaid konkurentsiõiguse vaatepunktist. Kuid enamikus uutes liikmesriikides meediaomandiga tehtavate tehingute rahaline maht ei ulata vastava lävendini.

Et sellest tulenev olukord ei vasta demokraatliku ühiskonna ootustele, tajusin väga selgelt Euroopa Parlamendis oma meediapluralismi raportit ette valmistades. Kaugeltki mitte kõik igas liikmesriigis toimuv ei ulatu rahvusvahelise üldsuse kõrvu. Siiski ei ole ajakirjanduse suukorvistamine Slovakkias ja Sloveenias saladuseks jäänud. Poola ja Rumeenia sarnased mured aga veel suure kella külge läinud ei ole.

Üldiselt aga jäi mulle mulje, et suuremaid või väiksemaid probleeme on kõigis uutes liikmesriikides. Enamgi veel, uute demokraatiate madalam tase hakkab tasapisi teiste riikide taset alla kiskuma.

Ka tehnoloogia areng on meedia jaoks olnud nagu kahe teraga mõõk. See võimaldab ühelt poolt koondada nišipublikut eluvõimeliseks turuks kui ka järjest odavamat toodangut taas ja taas eri kanalites korrata. Kasumi huvides on eelistatav muidugi viimane.

2007. aastal läks internet reklaamimüügi mahu poolest mööda trükiväljaannetest. Ajalehed ja ajakirjad on õigustatult mures oma ärimudeli jätkusuutlikkuse pärast. Kuid väljaandjate vastumeetmed – omandi jätkuv koondumine ja ajakirjanike kui sidruni tühjakspigistamine – vaid näivad lahendusena nende probleemile.

Guardiani ajakirjanik Nick Davies tsiteerib oma uues raamatus «Flat Earth News» Cardiffi ülikooli uuringut, mille kohaselt toodab keskmine ajakirjanik praegu kolm korda rohkem teksti kui 20 aasta eest. Sama uuring näitas, et vaid 12 protsenti Briti ajakirjanike «toodangust» on isikliku uurimistöö ja tubli andmekontrolli tulemus. Kaheksa protsendi suhtes valitses ebakindlus ning 80 protsenti põhinesid selgelt teadeteagentuuride või PR-inimeste ettesöödetud materjalil. Meenutagem, et Ühendkuningriiki peetakse arvamusvabaduse vaimseks kodumaaks nii Euroopas kui ka maailmas tervikuna.

Siiani oleme end veennud, et kompartei ideoloogilise lõa otsast vabanedes siirdus meie ajakirjandus ühe hüppega ühest sajandust teise. Äärmuslikust poliitilisest painest äärmuslikku vabadusse, nagu meie majanduski.

Kuid tasapisi hiilib hinge kahtlus, kas me mitte XX sajandist tagasi XIX sajandi lõppu ei siirdunud. Nick Daviese raamatu pealkiri on sümbol sellest, kuidas Antiik-Kreeka demokraatia tingimustes õitsenud teaduse saavutused unustati. Kas nii unustatakse ka Euroopa demokraatia saavutused? Esmalt äärealadel ja siis ka keskuses?
Edasiminekut takistava «kultuurikihi» puudumine oli üks meie majanduse eduteguritest. Äärmiselt enesekindlaid ja kartmatuid esmakursuslasi hüppas tegevdirektori toolile suisa majandusteaduskonna avaaktuselt. Mineviku hirmud ja vananenud tootmisvahendid neid ei takistanud.

Vabadele elukutsetele, milline ka ajakirjaniku kutse ideaalis olla võiks, on kultuurikihi olemasolu aga eluliselt tähtis. Need erialad on liiga keerukad, et paljalt seaduste järgimisega saaks ühiskonna õiglustunnet rahuldada. Ning alatasa seisab audiitori või juristi ees materiaalseid ahvatlusi väänata seadusi ning õiglusele suisa sülitada. Ahvatlusi jagub küllaga ka ajakirjanikele, olgu tegu siis reklaamkingituste, koolitusreiside või võimalusega end kuulsuste aupaistes näidata.

Eetika, mis võimaldab otsustada ning tegutseda avalikkuse huvides, korjub praktika käigus, kandub edasi ühelt kolleegilt teisele, pannakse paika igapäevases suhtluses.

Kuidas aga peaks kultuurikiht kasvama, kui toimetuses viie aastaga kõik näod vahetuvad? Kui ajakirjanike palkamise asemel tehakse hankeleping «sisutootjatega», kes ainult toodangu üle ukse viskavad ega lasku aruteludesse, sest «lobisemise eest meil palka ei maksta»?

Ma sooviksin, et Euroopa hargmaised meediakontsernid rakendaksid kõigil oma turgudel samu standardeid. Õhkõrna demokraatiatraditsiooniga maades ei ole peale kasumi kõige muu minnalaskmine sobiv lähenemine. Emaettevõte peab kohapealsete kuberneride tegutsemist mõõtma kõrgeima rahvusvahelise standardiga.

Tuleb tõdeda, et koondumiste ja efektiivistamise eest makstav hind – meedia kolletumine – viib ainult kodaniku veel suuremale võõrandumisele. Praeguse tendentsi jätkudes ei ole vaba turu jõud enam võimelised garanteerima seda, et kodaniku käsutuses oleks lai valik kanaleid, kust ta leiaks kõige erinevamat teavet mõtlemapanevast ainesest lihtsa meelelahutuseni.

Youtube ja blogid, mida ettevõtjad ikka kui demokraatliku arvamusvabaduse hea tervise sümptomeid mainida armastavad, on tegelikult vaba turu nõtruse tunnistajad. Nad õilmitsevad kommertsmeedia puudujääkide sõnnikul. Ning hakkavad järjest rohkem esimese nägu minema. USA valimisvõitluse vankri ette on rakendatud nii kandidaat John McCaini tütre Meghani blogi kui ka Youtube. Limonaadi- ja krõpsumüüjad ei jää kaugele maha.

Wall Street Journal, Financial Times ja Economist on erandid, mille püsimine on võimalik vaid ingliskeelse meediaturu globaalsuse tõttu. Teistes sama kontsernikatuse all olevates väljaanneteski mängib hoopis teine muusika.

Kus on väljapääs? Esiteks peab meediakirjaoskus edaspidi kuuluma eurooplase põhiteadmiste hulka. Ei saa enam jätkuda olukord, kus koolis õpitakse eristama limerikku haikust ning jambi trohheusest, kuid ei mainita elementaarseidki tõdesid sellest, kuidas meedias sünnib sisu ja kuidas seda esitletakse.

Teiseks aga peab tõsiselt juurdlema, kas meediapluralism edaspidi ei peaks kuuluma nende elualade hulka, mida jälgitakse ka Euroopa tasandil. Euroopa Komisjon on juba kolme ülikooli sündikaadilt tellinud uuringu, kuidas mõõta ajakirjanduse mitmekesisust ehk meediapluralismi. Tervitan ja toetan kolme Euroopa ülikooli teadlaste alustatud uurimustööd. Euroopa Parlamendi raportöörina olen ma pannud ette luua jälgimis- ja reageerimismehhanismid, mida meediapluralismi mõõdikud teeniksid.

Lõpetuseks. Ajakirjandusväljaannete omanike, toimetajate ja ajakirjanike isiklikku kõrget eetikat ei asenda miski. Või nagu Eesti ajakirjanduse grand old man Juhan Peegel armastas korrata: ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead sa olema. Kirjutan sellele kahe käega alla.