Peeter Kreitzberg: Koolijuhi amet muutub stabiilseks

Neljandal katsel õnnestus muuta koolijuhtide töölepingud tähtajatuteks. Üllatav oli kuulda kõigi erakondade toetusest eelnõule, mis varasemalt mitu korda menetlusest välja hääletati. Ilmselt on paranenud arusaam suurema stabiilsuse vajadusest hariduses.

Alates 1. augustist 2008. a pole lasteaia juhatajatel, huvikooli juhtidel, põhikooli- ja gümnaasiumidirektoritel ning kutseõppeasutuste juhtidel vaja iga viie aasta tagant uuesti oma ametikohale kandideerida.

Endised regulaarsed konkursid muutusid mõneski kohas mugavaks vahendiks koolijuhtide parteistamisel. Tahad ametit edasi pidada – astu erakonda. Või asendati tubli koolijuht võimul olevale erakonnale lojaalsema tegelasega.

Pole mugavamat võimalust kui ebamääraste kriteeriumide ja poliitilise juhtimise alusel toimuva konkursi abil direktorite väljavahetamine.

Oleme näinud, kui lihtne on 5-aastase intervalli tagant toimuval konkursil “valida” senise tubli eestikeelse gümnaasiumi direktori kohale venekeelne inimene, oleme näinud, kuidas Eesti ühes suuremas linnas on haridusasutuste juhtimine koondatud ühe partei liikmete kätte.

Kui koolijuht ei täida oma ülesandeid või käitub vääritult, on tööseadusandluses olemas vahendid temast vabanemiseks. Nende kasutamine on ka kõige eetilisem ja läbipaistvam moodus töösuhete lõpetamiseks, selle asemel et muuta konkursid arveteklaarimise vahendiks, kus koolijuhil puuduvad igasugused võimalused ennast kaitsta. Koolides toimub sisehindamine, riik täidab järelevalve funktsiooni.

Tähtajatud töölepingud on Euroopa õigusruumis normiks, mitte erandiks.
Soome kooli eduloo üks lõik räägib meile koolijuhi autonoomiast, sõltumatusest – mis toob aga kaasa suure vastutuse.

Autonoomia realiseerub läbi tähtajatute töölepingute. Laskem siis ka meie koolijuhtidel rahulikult oma tööd teha, kandes kõrgel haridusväärtusi.

Väline kontroll peab üha enam asenduma koolijuhi suurema professionaalsuse ja südametunnistusega. Oleme niigi oma hariduskorralduses palju asju ülestandardiseerinud, mille kõige ilmekamaks näiteks on praegused riigieksamid. Ja lõppude lõpuks ei vaja me parteikoole.

Meil on südametunnistuse vabadus. Kool ja tema direktor peavad teenindama kõiki õpilasi võrdselt, sõltumata nende vanemate ja nende endi maailmavaatest. Kool on viimane koht, mis tohiks muutuda ühekülgse poliitpropaganda kohaks.

Mitte vastutus partei, vaid laste hariduse eest on haridusjuhi ülesanne!
Ja kaugeltki vähetähtis pole asjaolu, et koolijuhiks kujunetakse pikkade aastate vältel.

Haridusjuhtidele peab andma võimaluse pühenduda oma parema arusaamise ning omandatud teadmiste ja oskuste abil kooli juhtimisele. Nad ei pea raiskama oma aega poliitmeeldimisele, vaid peavad seda kulutama haridusprotsessi juhtimisele.

Põhiseadus ei keela koolijuhtidel erakonnastuda, kuid kas ei tuleks haridusele kasuks kui juurduks kirjutamata seadusena koolijuhtide poliitiline neutraliteet. Muidugi mitte valimistel.

Kriitilist mõtlemist, mida tänapäeval peetakse üheks tähtsaimaks hariduse eesmärgiks, saab arendada vaid see kool, kus kriitika – isegi omavalitsuse ja riigi aadressil – on sallitud, kus leiavad kajastamist erinevad tõlgendused.
Ehk julgustab suurem stabiilsus kandideerima haridusjuhi ametikohale ka enam võimekaid noori inimesi. Võimalik, et tuleks muuta ka seniseid nõudeid kandideerijatele. Me saame rohkem haridusjuhte, kes jõuavad ameti selgeks saada ja kelle nime järgi pärast koole kutsutakse.

Haridusjuht kujundab haridusasutuse näo. Pooldaksin eelneva pedagoogilise tegevuse nõude taastamist haridusjuhi kandidaatidele. Siis oleks paremini teada tema suhtlemisomadused õpilaste ja kolleegidega, samuti initsiatiivikus. Vaatleksin haridusjuhte peapedagoogidena, mitte majandusjuhtidena.