Mark Soosaar: Et kala merest sootuks ei kaoks

Kalavarud Läänemeres ja eriti Liivi lahes vähenevad. Angerjat näeb harvemini kui hõberaha ning koha ja ahvengi satub üha harvemini kaluri püünisesse. Sügisräime pole enam ollagi. Kõik see sunnib karmistama kalapüügieeskirja. Samal ajal on rannapüük meie väikesaarte ja kalurikülade eluviisi lahutamatu osa.
Kui tahame, et jätkuks elu kaugeimates rannataludeski, ei piisa üksnes kooli, postkontori, bussiliini alleshoidmisest. Rannaelanikule peab jääma võimalus esivanemate kombel käia kalal ning püüda merehõbedat oma pere ja naabri toidulauale.

Läinud reedel Pärnu Postimehes ilmunud leheloosse “Kalapüügiseadus on taas remondis” sattunud trükiveakuradikeste täpsustuseks tahan Pärnumaa rannakaluritele teada anda, et olen riigikogu keskkonnakomisjonile esitanud mitu kalapüügiseaduse muutmise ettepanekut, mis kahjuks eilsel istungil veel toetust ei leidnud.

Koos kolleegide Harri Õunapuu (Reformierakond) ja Tarmo Kõutsiga (IRL) otsime edasi vastust küsimusele, kuidas eraldada meelelahutajaid-merelkäijaid neist, kelle jaoks kalastamine on esivanemate eluviisi jätkamine.

Meie ettepaneku järgi hakkavad harrastuskalurid jagunema kahte gruppi.

Esiteks rannakalurid või randlased. Neil, kes püsivalt ja alaliselt elavad rannikuvallas, tekiks õigus taotleda püügiluba kolme nakkevõrgu ning ühe 300 konksuga põhjaõngeliini jaoks.

Et püügivahendite koguarv on tulenevalt nappidest kalavarudest piiratud, antakse selline õigus vaid neile rannikuelanikele, kes oma elukohajärgse vallavolikogu otsusega on kantud vastavasse nimekirja. Miks volikogu ja mitte mõni vallaametnik? Aga ikka selleks, et otsus oleks läbipaistev ja hästi kaalutletud!

Teise, harrastuspüüdjate gruppi jääksid need vetelkäijad, kes tahavad oma vaba aega looduses veeta. Nende püügiriistadeks jääksid vaid õng ja õngeliin maksimaalselt kas 50 või 100 konksuga.

Ja veel. Väikesaartel elavatele harrastuskaluritele taotlen peale praegu lubatud kolme nakkevõrgu ja 300 konksuga õngeliini üht ääremõrda, mille valmistamiseks on vaja esiisadelt õpitud oskust. Nii hoiame alles rahvalikku käsitöö- ja püügitraditsiooni.

Loodan, et see ja teisedki muudatusettepanekud leiavad peagi nii keskkonnakomisjoni kui parlamendi täiskogu toetuse.

Mis puutub kutselistesse kaluritesse, siis nende osas meil seadusemuudatusi töös pole. See ei tähenda, et ükski hea idee ei peaks idanema hakkama. Ootan tagasisidet Pärnumaa, Läänemaa, Saare- ja Hiiumaa kaluritelt aadressil mark.soosaar@riigikogu.ee.

Ega muud kui kivi sellesse kotti, kus head mõtted peidus on!