Marianne Mikko: 23. august peab saama mälestuspäevaks

Isegi Varssavi bloki maadel on tegelikult raske mõista, mis meiega Nõukogude Liidu koosseisus juhtus, Portugalis või Kreekas ei tunnetata Siberi vangilaagrite õudu üldse, arvab Marianne Mikko.
Kaugeltki mitte kõik eurooplased ei mõista ka praegu, kui üle kolmandiku Euroopa Liidu liikmeskonnast moodustavad postkommunistlikud riigid, üht meie ajaloo kõige defineerivamat ajajärku.

Nõukogude okupatsiooni või Varssavi pakti vasalliseisuse tähendus pole Eesti Euroopa Liitu kuulumise nelja aasta vältel päriselt eurooplastele kohale jõudnud.

Vabastaja oreool ei purune kergelt

Meie suhtumine kommunistlikesse parteidesse lahkneb meie läänepoolsete kaaseurooplaste omast. Kreeka, Prantsusmaa ja Itaalia kommunistlikud parteid tegutsesid aastakümneid täiesti demokraatliku ühiskonna reeglite järgi. Nende maade kodanikel on äärmiselt raske mõista, et ainuparteina võimutsenud NLKP oli hoopis midagi muud.

Kuigi KGB on ka lääne pool Oderit kasutusel kui kurjuse sünonüüm, on vanade demokraatiate korralikel pürjelitel raske mõista, et tegemist polnud mitte isetegeliku röövlibande, vaid «partei kilbi ja mõõgaga».

Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei paljastamisel on teel üks tõsine tõke: kahe põlvkonna pikkune traditsiooniline ajalookäsitus.

Riikides, kuhu vene sõduri kirsa pole kunagi astunud, on ta kuuskümmend aastat kandnud vabastaja oreooli. Külma sõda käsitletakse lihtsalt kahetsusväärse lahkarvamusena, kus kumbki pool tahtis ainult head.

Isegi Varssavi bloki maadel on raske mõista, mis meiega Nõukogude Liidu koosseisus juhtus. Portugalis või Kreekas ei tunnetata Siberi vangilaagrite õudu üldse.

Minu tuleristseteks Euroopa Parlamendis kujunes kaasettekandja osa Soome saadiku Hannu Takkula raportis «Kodanike Euroopa».

Võideldes Vahemeremaadest ja ka Euroopa keskosast pärit kolleegide mõistmatusega, sai ometi «Kodanike Euroopa» programmi lisatud meede «Aktiivne Euroopa Mälu».

See oli esimene koht, kus Euroopa Liit must valgel käsitleb natsismi ja stalinismi kuritegusid võrdsetel alustel.

Liikmesriigid Eestist Poolani kaotasid nii natside agressiooni kui ka NLKP aastakümneid kestnud terrori all miljoneid oma andekamaid ja ettevõtlikumaid kodanikke.

Paraku on mul vähe andmeid sellest, kui palju on ELi pakutavat raha kasutatud meie rahva ja naabrite kannatuste mälestamiseks.

Monumendid jäävad siiski seotuks ühe kindla kohaga, konverentsid ununevad aja kulgedes. Mõjukam kui veel üks mälestussammas või -üritus oleks iga-aastane mälestuspäev, millega vastava suunitlusega ettevõtmisi sujuvalt seostuda saaks.

Tegin Euroopa Parlamendis suulise ettepaneku kuulutada 23. august üle-euroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päevaks.

Loodan, et päev saavutab selle, mida tosin erinevat rahvuslikku ja regionaalset päeva pole suutnud: et ta saab Euroopa ühisest vaimsest pärandi osaks.

Ajaloolised eelarvamused tuleb kummutada

Küüditajad ei koputanud igale uksele samal päeval ning meil on olnud raske loobuda just oma ajaloo esiletõstmisest.

Kuid 23. august oli saatuslik kogu Euroopale. On vastuvõtmatu, et mitte kõik eurooplased seda ei tea. Ja on vastuvõtmatu, et me ei ole teinud kõike võimalikku, et teadmine leviks.

Ajalooliste eelarvamuste kummutamiseks on vaja kõrge tasemega ning erapooletut alalist töörühma, kes korraldaks NLKP ja KGB ning nende eelkäijate kuritegude uurimist.

Tegemist poleks Nürnbergi-taolise juriidilise tribunaliga, aeg selleks on möödas. Kuid euroopalikest väärtustest lähtuv hinnang aitaks ravida haava Euroopas, mille 23. augusti 1939 natside ja bolševike salapakt kuueks aastakümneks tekitas.

NKVD ja KGB kuritegelikuks tunnistamine võimaldaks asetada nende organisatsioonide abistajad, veteranid ning kiitjad Soome lahe ja Oderi jõe vahel – ka kaugemal – nende teenitud kohale nii ajaloos kui tänapäevas.

See omakorda säästaks meid juba eos toruprojektidest, mille eesmärk on kindlustada KGB pärijate võimu meie üle.