Urve Palo: Unustada ei tohi kedagi

Võtan iga kuu esimesel neljapäeval kodanikke vastu. Tulla võivad kõik ja ükskõik millise küsimusega.
Viimasel korral kohtusin ühe vanema eestlasest prouaga, kes muu hulgas küsis, kes on see rahvas, kelle minister rahvastikuminister on.

Olin säärasest küsimusepüstitamisest mõnevõrra üllatunud ja vastasin, et nendeks on kõik Eesti püsielanikud sünnist kuni surmani. Kodanik ei olnud silmanähtavalt minu vastusega rahul ja ütles, et nendeks inimesteks, kelle eest Eesti riik hoolt kannab, peaksid eeskätt ikka eestlased olema.

Lõimumist ei taheta

Loomulikult ei mõtle kõik eestlased nii, kuid kahjuks näitavad eelmise suve uuringud, et vaid üks kolmandik eesti emakeelega inimestest on lõimumise suhtes selgelt positiivse ja avatud hoiakuga. Teistest rahvustest eestimaalaste võrdväärsete ühiskonnaliikmetena tunnustamise, nende kaasamise suhtes Eesti ühiskonna ja majanduse arendamisse, sealhulgas otsustuste tegemisse on tervelt 40% eestlastest osaliselt negatiivse või ebakindla hoiakuga.
Eestis elab käesoleva aasta alguse seisuga 1 344 684 inimest, kellest 69% on eestlased ja 31% teiste rahvuste esindajad. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, elab Eestis 121 rahvusest inimesi.

Tänapäeva maailmas ei eksisteeri demokraatlike riikide hulgas monokultuurilisi ühiskondi. Euroopa Liitu kuulumisega hägustuvad piirid üha enam ja tööjõu vaba liikumise tulemusena muutuvad ühiskonnad pigem järjest rohkem mitmekultuurilisteks. Tõsi: Eestis ja Lätis moodustavad teiste kultuuride esindajad rahvastiku koosseisust juba praegu väga suure osa. Minevikku me muuta ei saa, aga tulevik on meie kujundada. Eestlastele on omane pragmaatiline lähenemine ja loodan väga, et suudame ka selles küsimuses olla kahe jalaga maa peal ning liigselt tagasi vaatamata minna hoopis jõudsalt edasi.

Usun siiralt, et meie väikese riigi arengu võtmeküsimuseks on just meie enamuse ja vähemuste koostöö. Me oleme liiga väikesed selleks, et lubada ühiskonnast võõrandunud gruppe. Uuringud näitavad, et ligi 70% mitte-eestlastest peab ennast Eesti rahva liikmeks. Meie kõigi huvi peaks olema, et see protsent kasvaks ja jõuaks sajani. Väitega, et Eesti on minu kodumaa, olid täielikult nõus 82% Eesti kodakondsusega mitte-eestlastest ja ainult pooled neist, kellel Eesti kodakondsust polnud. Siit on näha, et eksisteerib selge seos Eesti kodakondsuse ja Eesti kui kodumaa tunnetamise vahel.
9. aprilli Postimehes ütles politoloog Rein Taagepera: «Kogu aeg on kestnud arvamus, et me teeme mitte-eestikeelsele elanikkonnale heateo, kui suvatseme neile anda Eesti kodakondsuse. Me teeme muu hulgas endale heateo, kui me Eesti elanikkonna kääre kahandame.»

Aastapäevaks me ei valmistu

Palju küsitakse, eriti teeb seda välisajakirjandus, mida kavatseb valitsus teha nüüd, kui aprillisündmustest möödub aasta. Kuidas me selleks valmistume? Minu vastuküsimus on, et miks me peaksime selleks valmistuma. Aasta tagasi oli tänavatel 3000 inimest, nende hulgas ka eestlasi. Märatsejatega tegeleb politsei. Aga teha paari-kolme tuhande inimese pealt üldistusi rohkem kui 400 000 inimese kohta, on vägivaldne ja lühinägelik.
Siis, kui Tallinnas oli mullu ärev aeg, käis Salme kultuurikeskuses koolitantsufestival, kus eesti ning muukeelsed lapsed ja noored rõõmsalt koos tantsisid. Kui üks välisreporter küsis venekeelse poisi käest, kes festivalil esines, kui tihti te eesti poistega tänavatel kaklete, sai ta vastuseks, et aeg-ajalt tuleb kismasid ette ikka, kuid mitte eestlastega. Reporter oli selgelt pettunud.

Minu soov on, et me mõistaksime: lõimumine puudutab meist igaühte. Ainult eduka integratsiooni tulemusena võivad meie lapsed arvestada sotsiaalselt turvalise elukeskkonnaga ka tulevikus.

Meil on üks Eesti, ühiselt ehitatud Eesti. Ja nii peab see jätkuma. Kõik 1 344 684 inimest on meie inimesed ja me ei tohi unustada mitte kedagi.