Peeter Kreitzberg: Lasteaiaõpetaja on tähtsam kui ülikooli professor
Õpetaja kõige tähtsam roll on muuta end õpetajana võimalikult kiiresti mittevajalikuks. Alates sellest, et laps suudab end iseseisvalt riidesse panna, kuni selleni, et ta suudab endale iseseisvalt õpieesmärgid püstitada ja ka iseseisvalt õppida. Edu võti on eeskätt lasteaiaõpetaja ja loomulikult kodu käes.
Oleme harjunud kõige rohkem kuulama ja lugema kõrgkoolide, eriti ülikoolide probleemidest. Samas on kogu Euroopas üha paremini hakatud aru saama, et põhikoolis, keskkoolis, kutsekoolis ja kõrgkoolis ilmnevad probleemid on pärit varasematest haridusastmetest. On ju aabitsatõde, et inimese saatus otsustatakse suuresti esimestel eluaastatel. Paljutki, mida on kerge saavutada lasteaiaeas, on raske või isegi võimatu saavutada hiljem.
Riigikogus on korduvalt üritatud muuta koolieelsete lasteasutuste seaduse kuulsat § 27, nägemaks ette riigi rahatuge omavalitsuste lasteasutusele, kuid ikka ja jälle ei ole sellist kulu peetud riigieelarves prioriteetseks. Kord sissehääletatuna hääletati see kiiresti välja. Sel aastal eraldas valitsus esimest korda riigieelarvest 300 miljonit krooni, toetamaks nii lasteaiakohtade loomist kui ka lasteaiaõpetajate palgatõusu.
Seadus ütleb, et omavalitsused peavad tagama lasteaiakoha kõigile 1–7-aastastele, kes seda vajavad. Lihtne on nõuda, kuid kindlasti pole paljud omavalitsused võimelised seadust täitma. Seepärast on ka kujunenud olukord, kus 42% omavalitsustes napib lasteaiakohti. Omaette küsimus on Tallinnas. Siin pole mõtet rääkida nii palju raha puudusest. Pigem on küsimus arusaamade puudumises ja osalt ka selles, et Tallinna lasteaedades käib väga palju teiste omavalitsuste lapsi. Ükski omavalitsus ei saa valmis olla kogu Eesti teenindamiseks, jättes samas oma lapsed lasteaia ukse taha.
Riigieelarve läheb kokkutõmbamisele. Kõlanud on ka arvamus, et lasteaedade uute kohtade loomiseks mõeldud investeeringutest võiks kokkuhoiu eesmärgil loobuda. Nii lühinägelikku kärbet küll teha ei tohi.
Käed eemale lasteaedadest!
Kui Mart Laar pidas vajalikuks hüüatada: „Käed eemale Vabadussõja sambast”, siis palju põhjendatum oleks hüüda: „Käed eemale lasteaedadest!” Mis mõtet on pidada pühaks investeeringuid teadus-arendustegevusele, kui me ei mõtle sellele, et oleks tarkust ja jõudu neid investeeringuid heal tasemel ellu viia. Investeeringud inimkapitali on meie ainus tõsine lootus väärika riigina eksisteerida. Üliõpilaste ja doktorantide toetamine on praegu palju tähtsam kui mõnegi nn maailmateaduse teema viljelemine, mis meie oma teadustagala tühjaks jätab.
Kes on vähegi külastanud lasteaedu, märkab, kui vähe on paljudes neist lastele ruumi mängimiseks, õppimiseks, puhkamiseks. Kui palju kohtab lasteaedades oma elukutse patriotismi. Palju rohkem kui kõrgema astme haridusasutustes. Lasteaiaõpetaja õpetab, kasvatab nii lapsi kui ka nende vanemaid, nõustab, annab hingeabi, lohutab, vastutab – ja seda ilma vaheajata kogu pika päeva.
Lootus on lasteaiaõpetajal
Me räägime palju koolivägivallast. Kohe kuidagi ei usu, et see on kooliseinte vahel sündinud probleem. Olen veendunud, et koolivägivallas kajastub meie, ühiskonna täiskasvanud liikmete suhtumine üksteisesse – ärapanemine, halvustamine, hoolimatus, rikkuse muutumine ainsaks väärtuseks. Kui keegi suudab selle kõigega üldse võidelda, laste hoiakuid teises suunas kujundada, siis on see lasteaiaõpetaja. Teised on juba hiljaks jäänud. Ülikooli professor suhtleb ju oma üliõpilastega üsna vähe. Mõningad juhtnöörid, eelneva hariduse baasile rajatud iseseisev töö, noore enesemääratlus, mida on päris põnev pealt vaadata, kuid oluliselt midagi muuta vaevalt et enam õnnestub.
Lasteaias käib ca 80% lastest, kasulik oleks see küll pea kõigile. Oleme ehk liialt harjunud lasteaeda pidama passiivse lastehoiu kohaks ja vähem haridusasutuseks. Lasteaeda tuleb näha ennekõike haridusasutusena, alushariduse kindlustamise paigana, millest sõltub inimese kogu haridustee.
On ebaloomulik ja riigile ülimalt kahjulik, kui eelkooliasutusse ei satu raha puudusel või lihtsalt hoolimatusest riskiperede lapsed. Veelgi arusaamatum on, et me ikka ei suuda, tegelikult ei taha kindlustada kõiki vajajaid lasteaiakohtadega. Varane märkamine, varane sekkumine laste arengusse peab asetuma palju olulisemale kohale kui praegu. Mida enam näeme lasteaeda haridusasutusena, seda enam peab lasteaedades toimuv muutuma omavalitsuste probleemist riigi probleemiks. Britid hakkasid riigieelarvest rahastama laste osalemist teatud osa nädalatundide jagu. Ja seda juba 3–4-aastaste laste puhul. Koolieelse rühma lapsed peaksid lähitulevikus olema täielikult vabastatud kohamaksust ja kõigist muudest lasteaia kulutustest.
See, mis Eesti parlamentaarses de-mokraatias puudub või on nõrgalt esindatud, on tulevikuvaade. Lühiaja lisele tulemusele ja populismile või ka võimsale lobitööle rajatud poliitika ei taga jätkusuutlikkust.
Oleme harjunud kõige rohkem kuulama ja lugema kõrgkoolide, eriti ülikoolide probleemidest. Samas on kogu Euroopas üha paremini hakatud aru saama, et põhikoolis, keskkoolis, kutsekoolis ja kõrgkoolis ilmnevad probleemid on pärit varasematest haridusastmetest. On ju aabitsatõde, et inimese saatus otsustatakse suuresti esimestel eluaastatel. Paljutki, mida on kerge saavutada lasteaiaeas, on raske või isegi võimatu saavutada hiljem.
Riigikogus on korduvalt üritatud muuta koolieelsete lasteasutuste seaduse kuulsat § 27, nägemaks ette riigi rahatuge omavalitsuste lasteasutusele, kuid ikka ja jälle ei ole sellist kulu peetud riigieelarves prioriteetseks. Kord sissehääletatuna hääletati see kiiresti välja. Sel aastal eraldas valitsus esimest korda riigieelarvest 300 miljonit krooni, toetamaks nii lasteaiakohtade loomist kui ka lasteaiaõpetajate palgatõusu.
Seadus ütleb, et omavalitsused peavad tagama lasteaiakoha kõigile 1–7-aastastele, kes seda vajavad. Lihtne on nõuda, kuid kindlasti pole paljud omavalitsused võimelised seadust täitma. Seepärast on ka kujunenud olukord, kus 42% omavalitsustes napib lasteaiakohti. Omaette küsimus on Tallinnas. Siin pole mõtet rääkida nii palju raha puudusest. Pigem on küsimus arusaamade puudumises ja osalt ka selles, et Tallinna lasteaedades käib väga palju teiste omavalitsuste lapsi. Ükski omavalitsus ei saa valmis olla kogu Eesti teenindamiseks, jättes samas oma lapsed lasteaia ukse taha.
Riigieelarve läheb kokkutõmbamisele. Kõlanud on ka arvamus, et lasteaedade uute kohtade loomiseks mõeldud investeeringutest võiks kokkuhoiu eesmärgil loobuda. Nii lühinägelikku kärbet küll teha ei tohi.
Käed eemale lasteaedadest!
Kui Mart Laar pidas vajalikuks hüüatada: „Käed eemale Vabadussõja sambast”, siis palju põhjendatum oleks hüüda: „Käed eemale lasteaedadest!” Mis mõtet on pidada pühaks investeeringuid teadus-arendustegevusele, kui me ei mõtle sellele, et oleks tarkust ja jõudu neid investeeringuid heal tasemel ellu viia. Investeeringud inimkapitali on meie ainus tõsine lootus väärika riigina eksisteerida. Üliõpilaste ja doktorantide toetamine on praegu palju tähtsam kui mõnegi nn maailmateaduse teema viljelemine, mis meie oma teadustagala tühjaks jätab.
Kes on vähegi külastanud lasteaedu, märkab, kui vähe on paljudes neist lastele ruumi mängimiseks, õppimiseks, puhkamiseks. Kui palju kohtab lasteaedades oma elukutse patriotismi. Palju rohkem kui kõrgema astme haridusasutustes. Lasteaiaõpetaja õpetab, kasvatab nii lapsi kui ka nende vanemaid, nõustab, annab hingeabi, lohutab, vastutab – ja seda ilma vaheajata kogu pika päeva.
Lootus on lasteaiaõpetajal
Me räägime palju koolivägivallast. Kohe kuidagi ei usu, et see on kooliseinte vahel sündinud probleem. Olen veendunud, et koolivägivallas kajastub meie, ühiskonna täiskasvanud liikmete suhtumine üksteisesse – ärapanemine, halvustamine, hoolimatus, rikkuse muutumine ainsaks väärtuseks. Kui keegi suudab selle kõigega üldse võidelda, laste hoiakuid teises suunas kujundada, siis on see lasteaiaõpetaja. Teised on juba hiljaks jäänud. Ülikooli professor suhtleb ju oma üliõpilastega üsna vähe. Mõningad juhtnöörid, eelneva hariduse baasile rajatud iseseisev töö, noore enesemääratlus, mida on päris põnev pealt vaadata, kuid oluliselt midagi muuta vaevalt et enam õnnestub.
Lasteaias käib ca 80% lastest, kasulik oleks see küll pea kõigile. Oleme ehk liialt harjunud lasteaeda pidama passiivse lastehoiu kohaks ja vähem haridusasutuseks. Lasteaeda tuleb näha ennekõike haridusasutusena, alushariduse kindlustamise paigana, millest sõltub inimese kogu haridustee.
On ebaloomulik ja riigile ülimalt kahjulik, kui eelkooliasutusse ei satu raha puudusel või lihtsalt hoolimatusest riskiperede lapsed. Veelgi arusaamatum on, et me ikka ei suuda, tegelikult ei taha kindlustada kõiki vajajaid lasteaiakohtadega. Varane märkamine, varane sekkumine laste arengusse peab asetuma palju olulisemale kohale kui praegu. Mida enam näeme lasteaeda haridusasutusena, seda enam peab lasteaedades toimuv muutuma omavalitsuste probleemist riigi probleemiks. Britid hakkasid riigieelarvest rahastama laste osalemist teatud osa nädalatundide jagu. Ja seda juba 3–4-aastaste laste puhul. Koolieelse rühma lapsed peaksid lähitulevikus olema täielikult vabastatud kohamaksust ja kõigist muudest lasteaia kulutustest.
See, mis Eesti parlamentaarses de-mokraatias puudub või on nõrgalt esindatud, on tulevikuvaade. Lühiaja lisele tulemusele ja populismile või ka võimsale lobitööle rajatud poliitika ei taga jätkusuutlikkust.
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 5/07/2008
0 Comments:
Post a Comment
<< Home