Mark Soosaar: Kaitsetu muld ja Läänemeri

Meie hääl peab kõvemini kostma Brüsselis ja mujalgi.

Hiljutisel Riigikogu keskkonnakomisjoni töövisiidil Europarlamenti olid teemadeks globaalsed kliimamuutused, inimkonna energianälg, oht maakera elamiskõlbmatuks reostada. Suurte teemade mõjutamisel saavad väikeriigid vähe kaasa rääkida. Aga see ärgu tähendagu käte rüppe laskmist. Meie nutikus peab olema suunatud uute ideede genereerimisele ning muutustega kohanemisele.

Globaalsete muutustega kohanemisel on palju aspekte. Meid, riigikogulasi, huvitab muidugi kõige enam seadusandlus – meie endi tööpõld.

Rahvusvaheliste lepetega on kehtestatud reeglid, et kaitsta inimliku saamahimu ja arutu tegutsemise eest kultuuripärandit, õhku, vett, haruldasi taimi, loomi, linde. Looduslik ja kultuuriline mitmekesisus, puhas õhk ja vesi on garantiiks, et elu Maal võiks jätkuda. Elukaare kestmiseks ei piisa aga ainult veest ja õhust.

Mullast oleme me võetud...

Kui inimese elu lõpeb, siis kõlab meie kultuuriruumis tavaliseks saanud lause “Mullast oled sa võetud ja mullaks pead saama!”. Kolm peotäit mulda, mis lahkunule kaasa antakse, on tähendusrikas sümbol. Ja samas on kummaline tõdeda, et see püha ollus, millest me oleme võetud, polegi kaitse all! Kas tõesti loodame, et mulda kaitseb vaid esivanemate tarkus ja tavaõigus?

Kuhu aga on jäänud see tarkus nüüd, mil aastatuhandete jooksul paljude inimpõlvede poolt viljakaks muudetud põllumajanduslik maa kasvab võssa või satub ajutise hoonestuse alla? Muuks kui ajutiseks parasiitmajandamiseks on raske nimetada valglinnastumist. Tõenäoliselt mitte kauemaks kui üheks inimpõlveks püsti pandud karbikülad endistel linnalähedastel põldudel hävitavad aga viljaka huumusekihi.

Mitte alati pole seal, kus muld enne ehitamist kokku kooritud ja hiigelhunnikutesse tõstetud, huumus päästetud. Huumusrikas muld on elav mateeria. Suurtes mullakuhjades ei pääse hapnik enam mikroorganismide juurde. Ja kui paari kuu jooksul hunnikut laiali ei veeta, siis muld sureb. Enamasti nii ka juhtub.

Kuidas kaitsta esivanemate kätetööd – kividest tühjaks veeretatud, higiga väetatud, targa külvikorraga viljakandvaks muudetud maad ja mulda?

Euroopa Komisjoni looduskaitse direktoraat tegeleb praegu mulladirektiivi koostamisega. Pidureid vajutavad vaid Prantsusmaa, Saksamaa ja Holland. Põhjusi kahtlusteks on neil mitu. Esiteks hirm, et neis maades juba kehtiv mullahoiu riiklik seadustik tuleb direktiivi tõttu ringi teha ning teiseks kartus, et direktiiv toob kaasa suuri rahalisi kulutusi.

Loodetavasti saadakse tõrgetest peagi üle. Eesmärk on selge ja läbipaistev – suunata liikmesriike väärtustama huumusrikast mulda kui rahvuslikku väärtust.

Uued tuuled looduskaitses

Surve loodusele kasvab kõikjal. Ranged piirangud ja kitsendused, millega on püütud kaitsta Natura alasid, ei toimi alati ja kõikjal. Seda mõistetakse Brüsselis väga hästi. Sestap polegi direktoraat jäigal seisukohal, et kaitsealadel peaks inimtegevuse seiskama ning nahkhiirte, orhideede või teiste haruldaste liikide elupaikadest rahva hoopis ära kolima. Looduskaitse ilma kaitsealal elavate inimeste traditsioonilise eluviisita, ilma kohaliku rahva tahteta hoida elukeskkonda on tühi kott, mis ei seisa püsti.

Kui tekib vajadus ehitada riigile oluline tee või avalikkusele suunatud hoone ning samas paigas leiduvad vääriselupaigad, tuleb kindlasti kaaluda eri variante.

Alternatiivide võrdlemisel on võimalik kindlaks teha, kui palju kallimaks läheb ümbersõidutee või tunneli ehitamine, mis ei kahjusta vääriselupaiku. Ja siis kaalutleda, kui unikaalne on kaitstav liik või kooslus ning kas kulutused tema päästmiseks on õigustatud.

Riigile või linnale vajaliku hoone kavandamisel piirkonda, kus kasvavad kaitsealused taimed ning puud, tuleb tõsiselt kaaluda, kas on võimalik loodusharulduste ümberistutamine. Ja mida see maksab? Ning kumb on odavam – kas täiskasvanud puude kolimine või maja ehitamine teise paika? Alles neid andmeid võrreldes on võimalik langetada kaalutletud otsus.

Direktoraat on käitunud üsna kategooriliselt nende riikidega, kus eurorahaga kaitsealal ehitades pole kaalutletud alternatiive. Markantne näide on Augustowi metsade saaga Poola–Leedu piiril.

Üle kolme aasta on kaotatud puuduliku planeeringuga, mis ei näinud ette looduharulduste säästmist. Poola valitsus ei käinud välja ühtki alternatiivi, mille alusel oleks võinud välja rehkendada ümbersõiduteede hinda. Rahvusvahelist kiirteed peeti tähtsamaks liigirikkast kaitsealusest metsast. Brüssel aga oli Augustowi loos otsusekindel ja keeras seniks, kuni Poola valitsus hakkas arvestama euronõuetega, raha-
kraanid kinni.

Läänemere õnnetus – Nordstream

Kahjuks pole Brüssel veel sama otsustavalt käitunud Vene–Saksa gaasijuhtme Nordstream suhtes.

Mitte kõik riigijuhid ei mõista veel, et Euroliidu laienedes on Läänemerest saanud meie ühenduse sisemeri. Eestis, Soomes ja Rootsis on meie kodumere haavatavus siililegi selge. Piisab tunnikesest hulkumisest tormijärgses rannas, et mõista, milliseks prügikastiks ning solgiauguks on Põhjala rahvaid ühendav meri muutunud. Häda suurusest kõnelevad rahvusvahelise õiguse keeles mitmed Läänemere kaitseks alla kirjutatud konventsioonid.

Loogiline on, et Nordstreami puhul peaksid olema samuti välja käidud alternatiivid. Lisaks veealusele projektile läbi töötatud ka maapealse gaasitoru trassivariandid. Venemaalt me seda nõuda ei saa, küll aga saame tingimuseks seada oma pereliikmele Saksamaale. Kes aga julgeb esimesena karmi sõna välja öelda ühenduse kõige võimsama majandusega riigile?

Peame Euroopas sõnakamad olema

Tahaks loota, et järgmisel kevadel valime Eestist Brüsselisse kuus meest-naist, kes suudavad oma lennuka mõttetegevuse ja sädeleva esinemisega teha Eesti paremini nähtavaks, anda uut hoogu kogu Euroopale. Nii nagu seda tegi oma hiljutise kõnega Europarlamendis president Toomas Hendrik Ilves.

Ja ka nii, nagu näitasid kogu Euroopa saatusele mõtlevad arhitektid, XI Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti vooru võidutöö autorid Maarja Kase, Ralf Lõoke ning Neeme Külm. Kuigi ideekavandil, millega tahetakse La Gardini aias asuvad Vene ja Saksa paviljonid ühendada musta toruga, ei ole teab mis väljavaateid teostatud saada (pole raske aimata Itaalia valitsuse vastuseisu, kes samasuguse toruga tahab Vene gaasi pumbata läbi Musta mere. Ja vaevalt ka Saksa ning Vene kultuuriministeeriumid nõustuvad musta koletoru paigutamisega nende kultuuritemplite ette!), on juba idee iseenesest tähelepanuväärne.

Näiteks kui biennaali juhtkond peaks soovitud asukoha tagasi lükkama ja eraldama torule koha väljapoole kunstiaeda La Gardinit, saab toru ühte otsa ehitada Kremli ja teise otsa Bundestagi maketi. Tahaks loota, et arhitektidel on sarves piisavalt püssirohtu, liikumaks oma geniaalse ideega kõigist raskustest hoolimata edasi. Usun, et projekti elluviimise raskuste kajastustel meedias on potentsiaali saada omamoodi poliitiliseks kunstisündmuseks.

Sel sügisel Veneetsiasse veetava gaasitoru hirmuäratav makett näitab, et igal elualal saab teha poliitikat. Poliitikat ei pea kartma ning poliitikale ei tohi selga pöörata.

Hiilgavalt oma ametit pidanud õiguskantsler Allar Jõks ütles viimase tööpäeva hommikul ETVs, et igaüks, kes mõtleb ja tegutseb oma kodukoha või riigi parema käekäigu nimel, teeb poliitikat.

Kuldsed sõnad, mida ei tohiks ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta.