Eiki Nestor: varjusurmas olnud sotsiaalse dialoogi ärkamine

Ametiühingud, tööandjad ja valitsus on vaidlused uue töölepinguseaduse asjus peetuks lugenud. Eestis taaselustati kuus aastat varjusurmas olnud sotsiaalne dialoog.

Kui oleksin koolitatud diplomaat, ütleksin: uue eelnõu tekst on oluliselt tasakaalukam kui jaanuaris välja pakutu. Et ma ei ole diplomaat, siis ütlen – uus eelnõu arvestab märksa paremini tööinimese huvidega ja vastab tegelikule olukorrale töösuhetes.

Töötaja õigused

Töölepingud on ka tulevikus kirjalikud ja neid saab muuta poolte kokkuleppel, mitte tööandja ühepoolse otsusega. Ehk kohustuslikus korras alampalgale viimine pole võimalik. Varaliselt vastutavad töötajad siis, kui nad tehtu või tegematuse eest tõesti ka vastutust kannavad.

Seadusega tagatud lisatasud ületunnitöö ja riiklikel pühadel tehtud töö eest jäävad kehtima. Ilmse kompromissina hindab eelnõu kõrgemalt öötööd ega erista enam õhtust tööd.

Targale tööandjale ja teadlikule töötajale on töösuhteõigused ja -kohustused tähtsamad kui vaidluste tippteemaks tõusnud koondamishüvitiste problemaatika. Olen jätkuvalt veendumusel, et tööandjale vähem koormavam töösuhete lõpetamine uusi töökohti ei loo. Inimesi palgatakse tööle tööd tegema, mitte lootuses neist kiiresti lahti saada.

Keeruline teema

Töösuhte lõpetamine ning sellega seonduv oli läbirääkijatele kindlasti kõige keerulisem teema. Saavutatud kompromissi kajastamisel on juba korduvalt eksitud. On ekslik arvata, et uue eelnõu alusel langevad need kohustused nüüd riigile. Uusi kohustusi võtva töötukassa sissetulekud koosnevad tööandja ja töötaja maksetest. Töötukassas on kaks eraldi seisvat rahakotti, millest ühte täidavad tööandjad ja teist töötajad ning seadus keelab kasutada töötajate kogutud raha tööandjate kohustuste katmiseks.

Tulevikus maksab tööandja töötaja koondamisel talle ühe kuu palga. Ülejäänud osa koondamishüvitisest maksab töötukassa tööandjate alafondist. Ehk siis selle tasuvad Eesti tööandjad solidaarselt.

Töötuskindlustuse mõte seisneb selles, et uut ametit pole võimalik leida, kui puudub kindel sissetulek. Tuleb tervitada kokkuleppe seda osa, mis räägib töötuskindlustushüvise tõusust 70 protsendini palgast (enne 50 protsenti).

Veelgi olulisem on hüvisele õigust omavate inimeste ringi laienemine. Taastub tööstuskindlustuse kunagine õigus hüvisele neile, kes lahkuvad töölt poolte kokkuleppel. Miks 2002 võimule tulijad selle õiguse tühistasid, jääb mulle saladuseks.

Majandus

Eesti majandusarengule on leppes kaks tervitatavat sätet. Kõigepealt: tööandja kulutusi töötajate tasemekoolituseks ei maksustata täiendava maksuga. Tõepoolest – kui me tunnistame vajadust minna üle teadmistepõhisele majandusele, siis milleks karistada tööandjat, kui ta oma töötaja/ettevõtte huvides haridusse investeerib? Kõik saavad kasu, kui ehitusettevõte koolitab insenere, pank finantsiste, mööblivabrik tislereid.

Oleme valitsusliidu kaaslastega Reformierakonnast murdnud piike sel teemal aastast 1999!
Sama oluline on teise sotsiaaldemokraatide ammu tehtud ettepaneku jõudmine leppesse ehk tööturuameti üleandmine töötukassale. Praegu on tööturuametil kohustus leida tööotsijale uus sobiv töökoht ja töötukassal kohustus maksta selle leidmiseni toetusraha – nende kohustuste täitmine ühendatakse.

Kõigi huvides on, et töötu leiab kiiresti uue ja parema töökoha. Nüüd tekib riigis üks institutsioon, kes lähtub samast huvist.

Poliitika

Nüüd on siililegi selge, miks sotsiaaldemokraadid pidasid vajalikuks töölepinguseaduse uuendamisel toetuda kokkuleppele tööandjate ja ametiühingutega. Koostöö peab jätkuma eelnõu menetlemise ajal riigikogus.

Kipun arvama, et kompromisse tehes lähtusid ka ametiühingud teadmisest, et mingi muu võimuliidu korral oleks jaanuaris väljapakutud eelnõu läbinud lugemised nagu nuga või.