Marianne Mikko: Jagatud mure
Järgmisel teisipäeval on ülemaailmne vaimse tervise päev. Üha enam oleme hakanud teadvustama, kui suure ning olulise osa meie heaolust moodustavad hingerahu ja tasakaal.
Selle aasta vaimse tervise päeva teema on “Vaimne tervis muutuvas maailmas – kultuuri ja mitmekesisuse mõjud”. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on erinevad kultuurid omavahel tihedas läbikäimises. Suhtleme oluliselt rohkem paljude rahvustega. Paljudel meist on sõpru-sugulasi välismaal, nii mõnigi loeb seda artiklit Internetist, olles Eestist eemal.
Sel aastal pööratakse üle kogu maailma suurt tähelepanu psühhiaatrilisele abile ja selle kättesaadavusele ennekõike kultuurilisest aspektist.
Psühhiaatriliste murede puhul on äärmiselt oluline arsti ja patsiendi vaheline usalduslik suhe. Niisamagi on raske oma muredest ja probleemidest rääkida, kuid jutustada oma hingehädast võõrale inimesele võib olla päris keeruline. Teisest kultuurist pärit inimesel on juba keeleliste erinevuste tõttu raske mõista häda põhjust alates lihtsamatest asjadest nagu keeleprobleem kuni kaugemate kultuuriliste taustade erineva tunnetamiseni.
Eestit puudutab see teema küllalt lähedalt: paljud meie lähedased on elanud üle kindlasti mitu vaimselt rasket aega. Näiteks need, kes II Maailmasõja keerises välismaale sattusid ja pidid kohanema uues keskkonnas teistsuguse elukorralduse, nõudmiste ning keelega. Samuti need, kes jäid Eestisse ja pidid harjuma kommunistliku surutisega.
Lähiminevikust mäletame kõik nõukogude korrale lõpparve tegemist. Eesti iseseisvus ja saime taas ise oma elu üle otsustama hakata. Ma ei kahtle selle muutuse vajalikkuses ja positiivsuses, kuid paljud meist on Eesti edukatele majandusreformidele pidanud ränka lõivu maksma. Ultraparempoolsus Eesti majanduses on toonud meile rahvusvaheliselt palju tunnustust, siiski on paljudel meist olnud raske taluda ja kohaneda nende muutustega.
Kümne aasta jooksul on enesetappude arv Eestis 100 000 elaniku kohta langenud 41-lt 20-le. See vähenemine on igati tervitatav, ometi oleme ikka kõrge suitsiidiriskiga maade hulgas. Ikka on suurimaks riskigrupiks keskealised mehed. Hingehädast rääkimist ei peeta tihtipeale mehelikuks.
Ometi saab vähendada stressi ja hingeväsimust, ehk saada ka piir ette enne, kui väike mure kasvab suureks probleemiks. Pühendada aega oma lähedastele, jagada nendega oma tundeid, teha sporti, võtta aega puhkamiseks ning hoida meelt rõõmsana mõne toreda hobiga. Seda peaksime meeles ja tegudes hoidma me kõik, eriti lähenevat pikka ning pimedat aastaaega arvestades.
Mina soovitan meestel rohkem rääkida. Väljaöeldud probleem pole enam nii suur probleem. Öeldakse ju, et jagatud mure on poole väiksem mure. Naistel aga soovitan rohkem tähelepanu pöörata meeste hinges toimuvale. Kui ei küsita, siis on raske kõnelda sellest, mis hingel.
Seega – pangem üksteist rohkem tähele, eriti nüüd, sügisesel ajal võib süveneda üksindustunne ja hingel olla väga külm.
Selle aasta vaimse tervise päeva teema on “Vaimne tervis muutuvas maailmas – kultuuri ja mitmekesisuse mõjud”. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on erinevad kultuurid omavahel tihedas läbikäimises. Suhtleme oluliselt rohkem paljude rahvustega. Paljudel meist on sõpru-sugulasi välismaal, nii mõnigi loeb seda artiklit Internetist, olles Eestist eemal.
Sel aastal pööratakse üle kogu maailma suurt tähelepanu psühhiaatrilisele abile ja selle kättesaadavusele ennekõike kultuurilisest aspektist.
Psühhiaatriliste murede puhul on äärmiselt oluline arsti ja patsiendi vaheline usalduslik suhe. Niisamagi on raske oma muredest ja probleemidest rääkida, kuid jutustada oma hingehädast võõrale inimesele võib olla päris keeruline. Teisest kultuurist pärit inimesel on juba keeleliste erinevuste tõttu raske mõista häda põhjust alates lihtsamatest asjadest nagu keeleprobleem kuni kaugemate kultuuriliste taustade erineva tunnetamiseni.
Eestit puudutab see teema küllalt lähedalt: paljud meie lähedased on elanud üle kindlasti mitu vaimselt rasket aega. Näiteks need, kes II Maailmasõja keerises välismaale sattusid ja pidid kohanema uues keskkonnas teistsuguse elukorralduse, nõudmiste ning keelega. Samuti need, kes jäid Eestisse ja pidid harjuma kommunistliku surutisega.
Lähiminevikust mäletame kõik nõukogude korrale lõpparve tegemist. Eesti iseseisvus ja saime taas ise oma elu üle otsustama hakata. Ma ei kahtle selle muutuse vajalikkuses ja positiivsuses, kuid paljud meist on Eesti edukatele majandusreformidele pidanud ränka lõivu maksma. Ultraparempoolsus Eesti majanduses on toonud meile rahvusvaheliselt palju tunnustust, siiski on paljudel meist olnud raske taluda ja kohaneda nende muutustega.
Kümne aasta jooksul on enesetappude arv Eestis 100 000 elaniku kohta langenud 41-lt 20-le. See vähenemine on igati tervitatav, ometi oleme ikka kõrge suitsiidiriskiga maade hulgas. Ikka on suurimaks riskigrupiks keskealised mehed. Hingehädast rääkimist ei peeta tihtipeale mehelikuks.
Ometi saab vähendada stressi ja hingeväsimust, ehk saada ka piir ette enne, kui väike mure kasvab suureks probleemiks. Pühendada aega oma lähedastele, jagada nendega oma tundeid, teha sporti, võtta aega puhkamiseks ning hoida meelt rõõmsana mõne toreda hobiga. Seda peaksime meeles ja tegudes hoidma me kõik, eriti lähenevat pikka ning pimedat aastaaega arvestades.
Mina soovitan meestel rohkem rääkida. Väljaöeldud probleem pole enam nii suur probleem. Öeldakse ju, et jagatud mure on poole väiksem mure. Naistel aga soovitan rohkem tähelepanu pöörata meeste hinges toimuvale. Kui ei küsita, siis on raske kõnelda sellest, mis hingel.
Seega – pangem üksteist rohkem tähele, eriti nüüd, sügisesel ajal võib süveneda üksindustunne ja hingel olla väga külm.
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 10/23/2007
0 Comments:
Post a Comment
<< Home