Heljo Pikhof: pensionikujundus saab õiglasemaks

Sellel nädalal jõuab sotsiaalkomisjonist riigikogu suurde saali riikliku pensionikindlustuse seaduse ja kogumispensionide seaduse muutmise eelnõu.
Muudatused köidavad senisest tugevamalt pensionide kasvu palkade kasvu külge ning see lubab tuleva-aastasest indekseerimisest kõigi aegade suurimat pensionitõusu – 22 protsenti (võrdluseks: tänavu aprillis kerkis keskmine pension 12,2%). Kõik targad prognoosid ütlevad, et hinnatõus seda nullida ei suuda.
Riikliku pensioni (kõigile võrdne) baasosa hakkab nüüdsest jõudsamalt kasvama kui teine osa, mis sõltub inimese enda panusest. See muudab pensionikujunduse õiglasemaks.
Ja veel – uus kord on mõeldud kauaks kestma, arvutused on tehtud pika aja peale ette. See võtab poliitikutelt kiusatuse oma äranägemise järgi ja eeskätt valimiste eel «kujundada» pensioni ning laseb riigil arukamalt lugeda meie ühist raha.

Kõneleb solidaarsusest
Uuest korrast tunnevad tuge ennekõike väiksema pensioni saajad – need, kelle tööaastad jäävad alla keskmisele pensionistaažile (44 aastat), rahvapensionärid, töövõimetuspensionärid.
Nende muredest olen siingi mitut puhku kirjutanud, ehkki näiteks praegune rahvapensioni määr – 1573 krooni – räägiks juba ise enda eest. Proovigem sellega ära elada!
Uuest korrast võidavad ka suhteliselt hiljuti pensionile jäänud ja needki, kellel pensionipõlv on käega katsuda, sest neil pole kuigivõrd olnud aega kasvatada kogumispensioni. Alles 2002. aastast on see kohustuslik kõigile tööturule astujatele.
Riikliku pensioni ühesuurune baasosa on ka ainuke asi, mis meie kolmesambalise pensionisüsteemi solidaarsusest kõneleb ja rahva õiglustunnet kõnetab, sest üllatavalt suureks on kasvanud vahed igaühe enda panuses, mida pensionikujunduses arvestatakse alates 1999. aastast. Nagu vahed elatustasemes üldse.
Mitte muretus pole see, vaid vaesuspiiril elamine pole lasknud ega lase paljudel inimestel panna vanaduspäeviks veidigi raha kõrvale – kolmandasse, vabatahtlikku pensionisambasse.
Tavaliselt kipume pensionist rääkides mõtlema inimese eluõhtule. Ent uus kord ei puuduta mitte üksnes praegusi pensionäre, keda näiteks Tartumaal on ümmarguselt 40 000, vaid sisuliselt kõiki tänaseid töötajaid. Neistki teenib 60 protsenti keskmisest väiksemat palka, sest keskmist kujundab ka käputäie ülikülluslik teenistus.

Kuldkalake ei aita
Hallpead austa – selle tõe sain juba lapsena selgeks. Olen ka poliitikuna püüdnud sellest juhinduda ja teha, mis vähegi võimalik, et eluaeg tööd murdnud inimesed võiksid pensionipõlves käia, pea püsti.
Ja ometi, kogu oma austuse juures, tundub mulle Tartu eakate eest kõnelda võtnud linnavolinik Ants Kase iroonia pisut kohatu («Eakad riiki kukutamas» 2. oktoobri Tartu Postimehes).
Kuldkalake pensioni ei too, sinna pole miskit parata. Demokraatlikus riigis käib pensioni kujundamine seaduse jõul, arvestab miljoneid ja miljoneid meie endi ja meie lastegi teenitud kroone ning puudutab nii tänaseid, homseid kui ka ülehomseid pensionäre – tervet elanikkonda.
Rahvastiku vananemine – s.t töölkäijaid jääb võrreldes oma elutöö teinutega järjest vähemaks – paneb pead murdma kogu Vana Maailma.
Vajadust tõsta pensioniiga kaaluvad pea kõigi Euroopa riikide sotsiaalpoliitika kujundajad – pole see ühtigi meie koduste pahade poliitikute salanõu «pensionile pürgijate hulga vähendamiseks», kui laenata austatud linnavoliniku sõnu.
Ja ometi on Euroopa naabrite puhul tegemist enamasti stabiilse ühiskonnaga, kus on olnud aega rahulikult atra seada ja pensionärid endale ise (lisa)pensioni kogunud. Alternatiiv – võõrtöölisi lausaliselt sisse tuua – oleks lühinägelik lahendus, mis toimiks pigem Trooja hobusena.
Ka ei pea vett väide, nagu indekseeritaks Euroopa Liidu riikides pensione keskmise palga alusel. Valdavalt käib see ikka tarbijahinnaindeksi põhjal, ja töötajate palgad kipuvad sellest kiiremini kasvama.

Headest asjadest
Tahaksin soovitada: tundkem rõõmu nii kuldsest sügisest kui ka pensionide praegusest järeleaitamisest – ei ole ju rõõmu kellegi elus liiast. Tuleval aastal on keskmine vanaduspension 4581 krooni, aastal 2011 tänasega võrreldes kahekordne. Kas me julgesime seda veel paarigi aasta eest loota?
Loomulikult ei anna ajas kaugemaid numbreid sendi täpsusega paika sättida: mis mõtet oleks siis mõistatada, mitu pakki margariini saab nelja aasta pärast «kogu raha eest»?
Pikad prognoosiread lasevad siiski raha paremini rehkendada. Tõsi see on, et inimene mõtleb, aga jumal juhatab.
Üsna kummaline on tänagi tõdeda, et näiteks armeenlaste ajalugu võib naftahinna kaudu saada ülemaailmseks, sh ka väikese Eesti majandusmõjuriks.
Just selleks, et riiki ja tema kodanikku ootamatuste eest kaitsta, on seaduseelnõusse sisse kirjutatud ka võimalus pensioniindeksi arvutamise metoodikat korrigeerida – ent mitte päevapoliitilistel kaalutlustel, vaid põhjaliku analüüsi alusel, ja mitte sagedamini kui kord viie aasta tagant.