Marianne Mikko: ELi reformileppe kasu Eestile

Sel nädalavahetusel likvideeritakse Lissabonis viimased erimeelsused Euroopa Liidu tuleviku jaoks ühelt olulisemalt lepingult. Ilmselt saab lepe tuntuks Lissaboni leppena.
Praegu reformileppe nime all tuttav dokument katsub nurjunud konstitutsioonist üle võtta enamiku tema praktilisi sätteid. Eestile olulisemate punktide hulka kuulub saadikute arv Euroopa Parlamendis ning nn Euroopa Liidu välisministri ametikoha loomine.
Reformileppega väheneb Euroopa Parlamendi kohtade arv, praeguse 785 asemel hakkab olema 750 liiget. Väheneb nii mõnegi suurema riigi saadikukohtade arv, see tähendab ka nende riikide mõju vähendamist. Eesti on oma huvisid Euroopas kenasti kaitsnud, sest erinevalt nii mõnestki suuremast riigist ei ähvarda meid saadikukohtade kahanemine. Väiksemate riikide esindajate arvu samaks jäämine annab signaali, et Euroopa Liidus on väikeriikide häälel sama kaal mis enne, kärped on tulnud suuremate riikide saadikukohtade arvelt.
Teinegi oluline osa Euroopa reformileppest on pika nimega liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha reformimine, sisuliselt luuakse Euroopa Liidu välisministri ametikoht. Praegu on need ülesanded jaotatud välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Javier Solana ning Euroopa Komisjoni välissuhete ja Euroopa naabruspoliitika voliniku Benita Ferrero-Waldneri vahel. Teoks saab Henry Kissingeri soov. Nimelt soovis legendaarne USA välisminister ühte konkreetset isikut, kes räägiks Euroopa nimel. See üks, kellega saaks maailma asju arutada.
Milline on Eesti kasu? Siiani on Euroopa Liidu nn välisministri puudumine vähendanud Euroopa mõjukust maailmas. Euroopa Liidul on potentsiaali oluliselt rohkem, kui seda praegu realiseeritakse. Kindlasti pole seda soosinud funktsioonide killustumine kahe institutsiooni ja isiku vahel. Kusjuures Euroopa Komisjonil on raha, aga liikmesriikidest koosneval Euroopa Nõukogul mitte, et edendada ELi välispoliitikat.
Euroopa julgeolekupoliitika üks olulisemaid komponente on energiajulgeolek. Vene-Saksa gaasijuhe on Eestile palju peavalu valmistanud. Venemaa kokkulepped Euroopa Liidu üksikute riikidega on olnud võimalikud, sest Euroopa välis- ning julgeolekupoliitika on olnud kääbuse tasemel. Uues olukorras pole Schröderi-Putini gaasipakt enam võimalik. Venemaal on lihtne olnud nõndaviisi käituda, sest pole olnud jõulist institutsiooni, millel oleks võimu ja väge vahele segada. Samamoodi on suutnud Euroopa ühtseid huvisid kõigutada Prantsuse-Vene koostöökokkulepe Barentsi merel Štokmani gaasivälja arendamiseks.
Loodan, et Euroopa Liidu välisministri ametikoha loomisega sünnivad sellised diilid palju läbimõeldumalt. Paremini saavad läbi kaalutud ka need aspektid, kuidas mõjutab koostöö kolmandate riikidega kogu Euroopa huve, kas ja mil määral saavad olema kaitstud euroopalikud põhiväärtused suurte kaubanduslepete sõlmimisel.
Selgemini on defineeritud Euroopa huvid välispoliitikas ning laiema kandepinna saavad Euroopa algatused kolmandates riikides, et kaitsta Euroopa huve. Kasulik on see ennekõike väiksematele liikmesriikidele, kel endal pole niivõrd suurt jõudu ja mõjukust, et seada kahtluse alla väikeriikidele kahjulikke erakokkuleppeid suuremate kolmandate riikidega.