Mark Soosaar: Erakonnad pole pühad lehmad

Vastavalt Eesti seadusandlusele on erakonnad mittetulundusühingud. Aga erinevalt margikogujate või korvipunujate seltsist on neil täita eriline roll – haarata võim ja juhtida riiki.
Riiki, mis peab tagama eesti keele ja kultuuri säilimise ning viima rahva õnnelikku tulevikku. Ülesande suurus on mäekõrgune, ülesande täitja formaat aga rohujuureline. Pealegi veel suurte piirangutega – erakonnad ei tohi erinevalt mittetulundusühingutest võtta vastu annetusi firmadelt, kuid eraisikutelt esialgu veel küll.

Truudusabielu rahaga
Kummaline, kuid taasiseseisvumise jääminek ja rahvahääletusel vastuvõetud põhiseadus on tõelise demokraatia asemel tekitanud hoopis erakondade oligarhia. Piltlikult öeldes on seadustatud erakondade truudusabielu rahaga, mis rahva õiglustundele palju haiget teeb.
Erakonna-, valimis- ja reklaamiseaduse kosmeetilised parandused pole suutnud ära hoida kiusatust võimu kokku osta. See, kellel rohkem raha, ostab rohkem väge ja võimu. Sest mida muud kui häälteostmise laadad meie valimised on.
Kes pakub avalikult igale eakale tema hääle eest 500 krooni, kes peibutab avalikku ruumi ülesriputatud piltidega paradiisist.
Olukorrast väljapääsemiseks on pakutud igasuguseid ideid. Meie, sotsiaaldemokraatide meelest on jumet erakondade rahastamisel üksnes riigieelarvest. Siis langeb ära palju vastuseta küsimusi.
Näiteks kelle raha oli Pärnu linnapea Mart Viisitamme 70 000 krooni, mille ta annetas hiljuti heldelt Keskerakonnale? Oli see ikka linnapea teenitud mammona või hoopis rahapesu koos sellega kaasnevate lubadustega? Ja kui, siis lubadustega kellele?
Või kust tulid Arnold Rüütli tuhandekroonised kingitused Rahvaliidule, mis langesid päev päeva järel erakonna kassasse nagu augustikuine meteoriidisadu? Kas nende kingituste taga olid soe süda ja veendumus Rahvaliidu pühast rollist Eesti uuendamisel või hoopis kokkumäng näiteks Saaremaa ärihaidega, kes on valmis presidendi sünnisaare jupphaaval maha müüma? Nendele küsimustele ei saa me iial vastust. Et kahtlused ei jääks õhku rippuma, on õigem minna üle erakondade 100protsendilisele riiklikule rahastamisele.
Samal ajal pole me nii sinisilmsed, et usuksime üksnes riigieelarvelise doteerimise imejõusse. Kas selline skeem seab ikka erakonnad võrdsetele lähtepositsioonidele? Tunnistagem, et raha ei ole mõõdetav suurus. Raha on nagu vesi, mis jõuab lõpuks mereni, nagu ütles ka õiguskantsler Allar Jõks hiljuti riigikogu korruptsioonivastases komisjonis.

Võrdsed mängureeglid
Usun, et mingil määral astume sammukese eesmärgile lähemale siis, kui suudame kehtestada valimiskampaania ajaks kõigile erakondadele võrdsed aja- ja ruumimahud. Kõigile ühepalju eetriaega, kõigile samad plakatimõõdud ning võrdne arv stende. Loodetavasti alles siis hakkavad võistlema ideed ja lõppkokkuvõttes võidab sisu.
On üldtuntud tõde, et inimene ja organisatsioon ei ole võimelised enesekontrolliks, kui puudub tõhus väliskontroll.
Riigikogu korruptsioonivastase võitluse erikomisjon, kuhu kuuluvad kõigi parlamendiparteide esindajad, pole midagi muud kui eneserahuldusorgan. On naiivne arvata, et komisjoni liikmed hakkavad tõsimeelselt ja vastastikku erakondade rahakottides sorima. Sellest pole ju ükski partei huvitatud.
Nii ei jäägi ummikust väljarabelemiseks muud kui luua järelevalvekomisjon väljaspool parlamenti. Riigikogu on küll rahva valitud ja seega kõrgeima võimu kandja, kuid ta pole pühade lehmade kogu. Riigikogu otsused pole jumalakäsud.
Rahvas kiitis viisteist aastat tagasi heaks põhiseaduse, kus presidendil on õigus 101rahvaasemiku otsused tagasi lükata ja riigikohtul need lausa tühistada. Seepärast on loogiline ja põhiseaduse vaimuga kooskõlas, et ka järelevalve parlamendierakondade võimaliku korrumpeerumise üle ehk poliitkorrosiooni tõrje usaldatakse mõne teise põhiseadusliku institutsiooni hoole alla.
Arvan, et järelevalve erakondade rahastamise ja valimiskampaaniate üle võiks anda näiteks vabariigi valimiskomisjonile, samuti tasuks kaaluda õiguskantslerit või riigikontrolli. Kui rahastada erakondi ainult riigieelarvest, puudub riigikontrolöril praegu põhiseaduslik õigus jälgida, kas parteid kasutavad maksumaksja raha õigesti.
Selline põhimõtteline muudatus riigi poliitilises elus tähendab tõenäoliselt põhiseaduse korrigeerimist. Põhiseadust tuleb austada ja tema põhimõtete järgi elada, kuid see pole naelaga kantsli külge löödud dogma. Kui eluline vajadus kaitsta demokraatiat seda nõuab, tuleb põhiseadust remontida.
Vaadakem peeglisse! Lubades jätkuvalt võimu kokku osta ja seda oma rahastajate huvides rakendada, liiguvad nii meie riik kui omavalitsused paratamatult poliitilise kuristiku poole.