Marianne Mikko: USA poliitikud arutlesid Venemaa agressiivsuse üle

Oktoobri alguses pidasin Washingtonis Euroopa Parlamendi delegatsiooni koosseisus nõu USA seadusandjate esindajatega.
Meie diskussiooni põhiteemaks olid tavapäraste kaubandussuhete ja kliimaküsimuste kõrval ka Venemaa, Hiina, Kosovo ja Moldova. Mõistagi puudutab just Venemaa teemaline diskussioon meid, eestlasi, enim.
Winston Churchill on öelnud, et Venemaa on mõistatusse mässitud mõistatus. Enam kui kunagi varem on just nüüd vaja see mõistatus lahendada. Ehk aga oleme ise loonud mõistatuse ega soovi näha oma silmade all toimuvat. Mida siis täpsemalt?

Kontrollivaba KGB
Nii nagu külma sõja ajal, teevad Venemaa strateegilised pommitajad patrull-lende ka praegu. Vene relvajõud katsetavad “kõigi pommide isa” ehk siis äärmiselt võimast vaakumpommi.
Megamonopol Gazprom nõuab Euroopa energiaturu avamist oma investeeringutele. Samal ajal võeti sulgemisega ähvardades Shelli ning BP käest ära enamusosalus ühisettevõtetes Vene firmadega. Vene meedia tegutseb sovetiaegsete traditsioonide järgi, kujutades NATOt pimeduse jõuna.
Kõiki, kes seavad kahtluse alla Vene riigi ambitsioone, nimetab Vene tänane ajakirjandus fašistideks. See pole üllatav, sest 90% meediast on Kremli kontrolli all. Niisugust retoorikat olime harjunud kuulma raudse eesriide taga elades. Paraku on selline kõnepruuk tavapärane ka täna.
Teame, kust pärineb Venemaa president. Nõukogude võimu aastail oli ütlus, et KGBst saab välja vaid jalad ees. Vladimir Putin pole kunagi KGBst lahkunud, ta on KGB presidenditoolile kaasa võtnud.
Teatud mõttes on maailm palju halvemas olukorras kui Leonid Iljitš Brežnevi võimuaastail. Siis oli KGB kommunistliku partei mõõk ja kilp. Organisatsiooni kontrollis partei keskkomitee ning peasekretär. Praegu ei kontrolli seda keegi.
Tulemuseks on inimõiguste vähenemine ja demokraatia kokkukuivamine, suureneb sõjakus oma naabrite ja konkurentide suhtes. Ajakirjanik Anna Politkovskaja on maha lastud, endine KGB maffiavastase üksuse agent Litvinenko aga demonstratiivselt mõrvatud, kasutades ainet, mis on kättesaadav vaid suurriigile.

Kuidas käituda?
Küsimuseks on, kuidas tulevikus Venemaaga käituda.
Kas peaksime olema karmid, leebed või ignoreerima probleemi, lootes, et see laheneb iseenesest? Paraku pole Euroopal võimalik Venemaad ignoreerida.
Euroopa sõltub Venemaa naftast ning gaasist, pool meie gaasist ning neljandik naftast tuleb Venemaalt. Seega on arusaadav, miks Euroopa julgeolek on tihedalt seotud energiajulgeolekuga.
Suuresti põhineb Euroopa energiapoliitika soovimatusel solvata Venemaad. Mäletame, et see riik ei kõhelnud 2006. aastal kinni keeramast Ukraina ja Moldova gaasikraane.
Viimased 15 aastat on lääne ja Venemaa suhted olnud kui jutustus suurtest lootustest ning kibedatest pettumustest. Lääs ei teinud Venemaad rikkaks üleöö - kuigi teeme seda praegu riigilt naftat ning gaasi ostes. Naftaeurod pole aga muutnud Venemaad läänelikult demokraatlikuks.
Venemaa on võtnud omaks nõukoguliku vaate ida-lääne suhetes. Helsingis 1975. a sõlmitud kokkulepped on Vene välisministeeriumil hästi meeles. Helsingi lepped andsid läänele siiani kõige võimsama vahendi - OSCE.
Lääs sai juriidilise õiguse nõuda inimõiguste jälgimist ning õiguse sekkuda. Seda mäletame meie ning mäletab Euroopa.
Moskval aga on meeles - ida ja lääs leppisid kokku, et Euroopa piirid jäävad muutumatuks. Mäletatakse seetõttu, et enklaavide ja vastastikuste sõltuvuste loomine ning elanikkonna segunemine oli alates Stalinist teadlik poliitika.
Kuidas Venemaa selle poliitika tulemusi tänapäeval ära kasutab, näitab kas või Transnistria, meie Kirde-Eestiga võrreldav piirkond, mis Kremli salajasel mahitusel Moldovast lahkumist taotleb.
Vene välisministeerium vihjab, et kui Kosovo saab Helsingi kokkulepetest hoolimata iseseisvuse, ei ole põhjust seda keelata ka Transnistriale.
Paralleel on rahvusvahelise õiguse järgi muidugi meelevaldne, kuid sellised “detailid” ei ole Kremlit iial takistanud.