Eiki Nestor: Kes kardab kõrgemaid palku?

Oleks väga huvitav teada saada, mis tuleb Eesti kodanikel esimesena pähe, kui mainitakse avalikku sektorit. Tundub, et taasiseseisvumise üheks olulisemaks tunnuseks siiamaani on olnud rabelemine konkurentsis iga rohkema krooni eest ja erasektoris on see justkui igati õigustatud. Kätte on jõudnud aeg, kus rabelemisest peab saama sihipärasem mõtestatud tegevus. Laialt on levinud arusaam, kus inimese olulisemaks iseloomujooneks on hoopis number - palganumber. Eri summade võrdlemise tagajärjel lokkab kadedus.
Järgmise aasta riigieelarves on ette nähtud avaliku sektori palkade tõus. Hämmastaval kombel on see tekitanud ettevõtjates pahameelt. Seega oleme igati valmis ja avatud selgitama, miks valitsusliit palku tõstab. Riigieelarve koostamine on süvitsi minemine ja tulevikku panustamine, mitte "omadele jagamine". Kolmapäevases Eesti Päevalehes tunnistab ka Mart Laar: "Padar tegi ära rohkem tööd kui tema eelkäijad viie viimase aasta jooksul, selgitades välja ministeeriumide personalikulude täpse suuruse."

Riigiametnike madalad palgad
Erilist pahameelt on püütud tekitada riigiametnike palgatõusu vastu, kasutades selleks ka valesid andmeid. Siinkohal on oluline välja tuua, et jah, ministeeriumides tõuseb palk, kuid keskmiselt 10,8%. Seda ei ole liiga palju, arvestades, et viimase 15 aasta jooksul oleme tänavu esimest korda seisus, kus riigiametnike palgad on madalamad kui erasektoris. Eelmisel aastal ületas keskmine palk erasektoris märgatavalt avaliku sektori oma. Võrreldavatel ametikohtadel on avaliku sektori palgad ligi 2000 krooni madalamad ja see lõhe prognooside kohaselt aina suureneb riigiametnike kahjuks. Ometi eeldame me avaliku sektori töötajatelt suurt kompetentsust.
2008. aasta eelarve tähendab kõrgemat keskmist palka tõesti paljudele avaliku sektori töötajatele: õpetajad, politsei, päästeametnikud, piirivalvurid, kaitseväelased, kõrgharidusega kultuuritöötajad, vangivalvurid. Loodetavasti mõistavad ka erasektoris töötavad kodanikud ja tööandjad ise, et viimases loetelus on tegu ühiskonna alustaladega. Igapäevane toimetamine kaotab suuresti mõtte, kui meie lapsed jäävad hariduseta, riik kaitseta ja helgemad pead vuhisevad Euroopasse kui "elamisväärsemasse keskkonda".
Niisamuti ei saa lasta tekkida olukorral, kus päästeametis ja politseis palk tõuseb, meelitades nii praegused võimekad siseministeeriumi töötajad endale. Riiki tuleb osata näha tervikuna. Meie konkurentsivõime on tarkuses, mitte odavuses.

Konkurents inimeste pärast
Euroopa Liidu liikmesriigina avatud majandusruumis oleme konkurentsis inimeste pärast. Tööjõupuudus kui Eesti üks ilmne näitaja peaks meid hoiatama aina rohkem hoolima kõikidest inimestest, hoolimata sellest, millises sektoris ta parajasti töötab. Omakorda nõuab ELiga suhtlemine Eestilt korralikke ametnikke, kes oskavad euroraha kasutada ja sealsetest protsessidest aru saavad. Kui me sellega täna ei tegele, oleme homsesse hilinenud ja ülehomme nutused.
Mõistan tööandjate pahameelt, sest palku tõstes suurendab valitsus riigi konkurentsivõimet tööturul. Aga tööandjatel on siinkohal mugav eksida. Tööandja ei tohi oma muresid lahendada riigi arvelt. On kahjuks tõsiasi, et viimastel aastatel on erasektoris palgad tõusnud kiiremini kui tootlikkus. Ettevõtjad on vedanud palgarallit ja lasknud tekkida olukorral, kus nende toodetel on madala tootlikkuse tõttu keeruline välisturgudel konkureerida.
Aga ettevõtjad eksivad, kui nad arvavad, et palkade külmutamine erasektoris lahendab nende muresid. Ei lahenda - see hoopis nõrgestab Eesti riiki ja riigi võimet toetada nii oma kodanikke kui ka ettevõtjaid.
Tsiteerides siinkohal Indrek Neivelti Eesti Päevalehest: "Ka palju kritiseeritud avaliku sektori palgatõusus ei ole midagi halba. Sellega annab valitsus selge sõnumi ettevõtjatele: tegelege efektiivsuse tõstmisega ja makske töötajatele rohkem palka. Aeg, mil kõrgharidusega spetsialisti sai endale palgata kolme-neljasaja euro eest kuus, on möödas. Nii lihtne enam ettevõtjate elu ei ole. Niisiis kiirendab valitsus avaliku sektori palgatõusuga jällegi möödapääsmatuid muutusi."
Tekkinud olukorras peab valitsus avaliku sektori palku erasektori omadele järele aitama. Esiteks selleks, et avaliku sektori töötajad tuleksid toime hinnatõusudega. Teiseks selleks, et avaliku sektori töötajad ei koliks erafirmadesse. Muidu nõrgeneb meie haridussüsteem, sisejulgeolek, kaotame võimalustes saada eurotoetusi. Avalik sektor vajab tugevat inimressurssi, neid, kes teenivad oma riiki au ja uhkusega, neid, kes ka rasketel aegadel panustavad ühise heaolu nimel.
Lõpetuseks meenutan, et palgatõusudest ja 22% keskmisest pensionitõusust hoolimata on valitsusliit järgmise aasta eelarvesse kavandanud ka 3 miljardi krooni suuruse ülejäägi. Mis näitab, et majanduskasvu aeglustumise tingimustes on mõeldud nii riigieelarvest sõltuvate inimeste sissetulekute peale kui on ka raha varutud halvemateks päevadeks.