Urve Palo: Integratsioonist Eesti ühiskonnas
Julgen väita, et kunagi varem ei ole rahvussuhete ja integratsiooni teemal Eestis nii elavat diskussiooni olnud kui täna. Ühest küljest on see teretulnud ja hea, sest diskussioon ärgitab antud teema peale mõtlema ja sellega tegelema, mis omakorda tõstab tõenäosust, et ühiskonnas laiemalt mõistetakse integratsiooniprotsessi olemust ja vajalikkust. Teisest küljest on aprillisündmuste tõttu tänased integratsiooniteemalised arutelud sageli täis emotsioone, mille tulemusena võib kannatada tervikpildi nägemine ning sellest tulenevalt ühiskonna lõimumise edukus.
Miks strateegiaid vaja on?
Tänastes aruteludes seatakse sageli kahtluse alla ka vajadus riikliku integratsioonistrateegia järele. Enamuse-vähemuste suhteid käsitlev teooria räägib kolmest võimalusest: assimilatsioon ehk meil eestistamine, separatsioon ehk eraldi elamine ja integratsioon ehk lähenemine. Separatsioon on ohtlik, kuna tekitab võõrandumist ja getostumist, assimilatsiooni riikliku eesmärgina ei ole aga sobivaks pidanud ükski Euroopa riik, kuna see käib vastu demokraatliku riigi põhimõtetele. Eesti on demokraatlik Euroopa Liitu kuuluv riik ja järgib demokraatliku õigusriigi põhimõtteid. Seega on Eesti valinud integratsiooni tee.
Eesti integratsioonistrateegia koostamise lähtealuseks on EV põhiseadus, mis ühelt poolt sõnastab Eesti riigi ülesandena eesti keele ja kultuuri kaitsmise ja teiselt poolt sätestab igaühe õiguse säilitada oma rahvuskuuluvus. Integratsiooni planeerimisel lähtutakse põhiseadusest ning lisaks sellele ka Eesti riigi keskstrateegiatest, konkurentsivõime tõstmise, jätkusuutliku arengu ning julgeolekupoliitika alustest. Integratsioon on pidev ja ajas muutuv protsess ning integratsioonistrateegia ülesandeks on seada eesmärgid, töötada välja tegevuskava eesmärkide elluviimiseks ning koondada valdkondlike ministeeriumide integratsioonispetsiifiline tegevus.
Eestis on riikliku integratsioonipoliitika aluseks olnud valitsuse poolt heaks kiidetud seitsmeaastane riiklik programm „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007”. See ei ole ainuke võimalus, kuidas oma integratsioonipoliitikat korraldada. Näiteks Soomes on vastu võetud integratsiooniseadus ning integratsiooniprogrammi kui sellist ei ole, on vaid regionaalsed integratsioonikavad. Eesti ei ole siiani seda teed läinud.
Uue integratsioonistrateegia väljatöötamisega tehti algust 2005. aasta lõpus ning „Integratsioon Eesti ühiskonnas
2008–2013“ tööversioon, mis on praegu avaliku arutelu objektiks, valmis käesoleva aasta alguseks. Esialgselt oli planeeritud, et 2007. aastal keskendutakse ainult strateegiat toetava rakendusplaani väljatöötamisele. Aprillisündmused ajendasid aga üle vaatama ka varem koostatud strateegia sisu. Juunist alates on läbi viidud mitmeid täiendavaid uuringuid (nii avaliku arvamuse küsitlusi kui ka süvaintervjuusid) ning avaliku arutelu käigus on tehtud üle 200 muudatusettepaneku. Uuringute ja ka ühiskonna poolt esitatud täiendusettepanekute tulemusena jõudsime arusaamisele, et ei piisa vana strateegia väikestest muudatustest, vaid on vaja koostada uus strateegia.
Uue praegu koostatava strateegia ja selle rakendusplaani väljatöötamisega puutub eri tasanditel kokku umbes 100 inimest. See hõlmab ekspertkomisjoni, kes muudatuste sisseviimise heaks kiidab; strateegia koostamise ja rakendusplaani väljatöötamise toetamiseks moodustatud konsortsiumi, kuhu kuuluvad Praxis, Tartu ülikool, Hill ja Knowlton, Balti Uuringute Instituut ja Geomeedia; valdkondlike ministeeriumide ametnikest koosneva rakendusplaani töörühma. Nii laiapõhjalise kaasatusega poliitikavaldkondi on Eestis vähe või polegi.
Strateegia põhisuunad
Uue strateegia edukuse võtmeks pean küsimust, kas me suudame ületada Eesti ühiskonnas praegu esineva reserveeritud hoiaku ja umbusu integratsiooni kui sellise teostatavuse suhtes. Seda nii etniliste eestlaste kui ka muukeelse elanikkonna poolt vaadatuna. Kas ühiskonnas laiemalt usutakse, et sotsiaalmajanduslikud võimalused ning avalikus elus võrdväärse partnerina osalemise võimalused on Eestis võrdsed, sõltumata rahvuskuuluvusest.
Senine integratsioonipoliitika on valdaval määral keskendunud rahvusrühmadele tervikuna või siis kodakondsuseta isikutele, sotsiaalsetele riskirühmadele ja noortele. Arvestades aga kogu integratsiooniprotsessi mitmekesisust ning viimastel aastatel erineva etnilise päritoluga rahvastikurühmade seas välja kujunenud erisusi nende sotsiaalse staatuse ja lõimumisastme lõikes, on otstarbekas suurendada kogu integratsioonistrateegia diferentseeritust ning täpsemini määratleda sihtrühmad, pidades silmas erineva vanuse, kodakondsuse, haridusega, elukohaga, sotsiaalse ja ametialase positsiooniga rühmade vajadusi ning rolli. Näiteks on olulise tähtsusega kaasata strateegia elluviimisesse ka muukeelse elanikkonna lõimunum ja edukam osa, venekeelse avalikkuse silmis usaldusväärsed arvamusliidrid.
Senine integratsioonistrateegia oli oma tegevuses väga riigikeskne. Kuigi kohalikel omavalitsustel, sealjuures eriti Tallinna ja Ida-Virumaa linnadel, on oluline koht integratsiooniprotsessis, pole nad seni selles piisavalt osalenud. Me peame paremini välja tooma piirkondlikud erisused integratsiooni probleemides ja prioriteetides ning sellele vastavalt integratsioonistrateegia elluviimise „regionaliseerima”. Teiste Euroopa riikide kogemused näitavad, et selline lähenemine annab paremaid tulemusi, kuna kohalik tasand on inimesele lähemal.
Identiteet, keel ja kodakondsus
Mina ei nimetaks Eestit mitte multikultuuriliseks, vaid mitmekultuuriliseks riigiks. On ju kolmandik Eesti elanikkonnast de facto eestlastest erineva kultuuritaustaga. Kaasaegses maailmas, kus toimub inimeste vaba liikumine, ei eksisteeri ka monokultuurseid ühiskondi. Seetõttu seisavad integratsiooniküsimustega silmitsi kõik demokraatlikud riigid, sealhulgas ka Eesti. Integratsiooniprotsessi eesmärgiks on tugeva ühise riigi-identiteediga, ühiseid demokraatlikke väärtusi jagava ja ühist eesti riigikeelt kasutava ühiskonna kujunemine. Selles näen olulist rolli haridussüsteemil, mis uue strateegia raames peaks toetama enam kodanikukasvatust ja riigiidentiteedi kujunemist.
Eesti keele õppel on endiselt tähtis roll ka uues programmis. Hea keeleoskus on eelduseks paremate haridus- ja karjäärivalikute tegemisel, ühiskonnaelus osalemisel ning ka ühise riigiidentiteedi kujunemisel. Täna sõltub muukeelse elanikkonna eesti keele oskus suuresti nende elukohast. Näiteks integratsiooni monitooringu andmete kohaselt ei suuda Narvas eesti keeles üldse suhelda 62%, Tallinnas vaid 16% elanikest. Mitmetest Eestis läbi viidud uuringutest on selgunud, et parem keeleoskus, sõltumata ümbritsevast keelekeskkonnast, saavutatakse, kui keelt kasutatakse ka õppekeelena ainetundides.
Seetõttu pean väga oluliseks, et Eesti riik panustaks senisest veelgi enam eesti keele õppesse koolides: soodustaks keelekümbluskoolide arengut, panustaks kvaliteetsete keeleõppematerjalide väljatöötamisse, investeeriks eesti keele õpetajate kvalifitseerituse ja motivatsiooni tõstmisesse ja motiveeriks õpetajate eesti keele oskuse tõstmist. Loomulikult ei saa piirduda ainult eesti keele õppega koolides, kuna keeleõppesihtrühmadeks on ka siin juba elavad muukeelsed vanema vanuserühma inimesed ning uusimmigrandid. Seetõttu on oluline laiendada eesti keele kvaliteetse õppimise võimalusi ka teistele sihtrühmadele.
Selle aasta 31. oktoobri seisuga oli Eestis 118 191 määratlemata kodakondsusega isikut, s.o umbes 9% kogu elanikkonnast. Sageli arvatakse ekslikult, et kodakondsusetus Eestis kaob iseenesest. Tegelikkuses sünnib kodakondsuseta lapsi igal aastal juurde ning määratlemata kodakondsuseta inimeste seas on alla 30aastaseid üle 30 000. Isegi kui praegune naturalisatsioonitempo jätkub (s.o umbes 4000 uut kodanikku aastas), siis võtaks kodakondsusetuse kadumine vähemalt 30 aastat, ja seda eeldusel, et kodakondsuseta inimesi juurde ei sünni.
Riigile on kasuks, kui inimesed, kes siin elavad, tunnevad ennast ka selle riigi osana ning on määratlenud ennast selle riigi kodanikena. Seetõttu pean oluliseks selle teemaga tegeleda ning leida vahendeid, kuidas tõsta tänaste kodakondsuseta isikute motivatsiooni ja informeeritust, et taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust.
Kokkuvõtteks võib öelda, et integratsioonistrateegia eesmärgiks on luua tingimused, kus iga Eesti püsielanik, sõltumata oma etnilisest päritolust, tunneb ennast turvaliselt, valdab riigikeelt, jagab Eesti Vabariigi põhiväärtusi ja saab ennast vabalt teostada, osaledes ühiskonna ja riigi majanduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises elus. Integratsioonistrateegia eesmärk on tugevdada demokraatlikku rahvusriiki – Eesti Vabariiki.
Miks strateegiaid vaja on?
Tänastes aruteludes seatakse sageli kahtluse alla ka vajadus riikliku integratsioonistrateegia järele. Enamuse-vähemuste suhteid käsitlev teooria räägib kolmest võimalusest: assimilatsioon ehk meil eestistamine, separatsioon ehk eraldi elamine ja integratsioon ehk lähenemine. Separatsioon on ohtlik, kuna tekitab võõrandumist ja getostumist, assimilatsiooni riikliku eesmärgina ei ole aga sobivaks pidanud ükski Euroopa riik, kuna see käib vastu demokraatliku riigi põhimõtetele. Eesti on demokraatlik Euroopa Liitu kuuluv riik ja järgib demokraatliku õigusriigi põhimõtteid. Seega on Eesti valinud integratsiooni tee.
Eesti integratsioonistrateegia koostamise lähtealuseks on EV põhiseadus, mis ühelt poolt sõnastab Eesti riigi ülesandena eesti keele ja kultuuri kaitsmise ja teiselt poolt sätestab igaühe õiguse säilitada oma rahvuskuuluvus. Integratsiooni planeerimisel lähtutakse põhiseadusest ning lisaks sellele ka Eesti riigi keskstrateegiatest, konkurentsivõime tõstmise, jätkusuutliku arengu ning julgeolekupoliitika alustest. Integratsioon on pidev ja ajas muutuv protsess ning integratsioonistrateegia ülesandeks on seada eesmärgid, töötada välja tegevuskava eesmärkide elluviimiseks ning koondada valdkondlike ministeeriumide integratsioonispetsiifiline tegevus.
Eestis on riikliku integratsioonipoliitika aluseks olnud valitsuse poolt heaks kiidetud seitsmeaastane riiklik programm „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007”. See ei ole ainuke võimalus, kuidas oma integratsioonipoliitikat korraldada. Näiteks Soomes on vastu võetud integratsiooniseadus ning integratsiooniprogrammi kui sellist ei ole, on vaid regionaalsed integratsioonikavad. Eesti ei ole siiani seda teed läinud.
Uue integratsioonistrateegia väljatöötamisega tehti algust 2005. aasta lõpus ning „Integratsioon Eesti ühiskonnas
2008–2013“ tööversioon, mis on praegu avaliku arutelu objektiks, valmis käesoleva aasta alguseks. Esialgselt oli planeeritud, et 2007. aastal keskendutakse ainult strateegiat toetava rakendusplaani väljatöötamisele. Aprillisündmused ajendasid aga üle vaatama ka varem koostatud strateegia sisu. Juunist alates on läbi viidud mitmeid täiendavaid uuringuid (nii avaliku arvamuse küsitlusi kui ka süvaintervjuusid) ning avaliku arutelu käigus on tehtud üle 200 muudatusettepaneku. Uuringute ja ka ühiskonna poolt esitatud täiendusettepanekute tulemusena jõudsime arusaamisele, et ei piisa vana strateegia väikestest muudatustest, vaid on vaja koostada uus strateegia.
Uue praegu koostatava strateegia ja selle rakendusplaani väljatöötamisega puutub eri tasanditel kokku umbes 100 inimest. See hõlmab ekspertkomisjoni, kes muudatuste sisseviimise heaks kiidab; strateegia koostamise ja rakendusplaani väljatöötamise toetamiseks moodustatud konsortsiumi, kuhu kuuluvad Praxis, Tartu ülikool, Hill ja Knowlton, Balti Uuringute Instituut ja Geomeedia; valdkondlike ministeeriumide ametnikest koosneva rakendusplaani töörühma. Nii laiapõhjalise kaasatusega poliitikavaldkondi on Eestis vähe või polegi.
Strateegia põhisuunad
Uue strateegia edukuse võtmeks pean küsimust, kas me suudame ületada Eesti ühiskonnas praegu esineva reserveeritud hoiaku ja umbusu integratsiooni kui sellise teostatavuse suhtes. Seda nii etniliste eestlaste kui ka muukeelse elanikkonna poolt vaadatuna. Kas ühiskonnas laiemalt usutakse, et sotsiaalmajanduslikud võimalused ning avalikus elus võrdväärse partnerina osalemise võimalused on Eestis võrdsed, sõltumata rahvuskuuluvusest.
Senine integratsioonipoliitika on valdaval määral keskendunud rahvusrühmadele tervikuna või siis kodakondsuseta isikutele, sotsiaalsetele riskirühmadele ja noortele. Arvestades aga kogu integratsiooniprotsessi mitmekesisust ning viimastel aastatel erineva etnilise päritoluga rahvastikurühmade seas välja kujunenud erisusi nende sotsiaalse staatuse ja lõimumisastme lõikes, on otstarbekas suurendada kogu integratsioonistrateegia diferentseeritust ning täpsemini määratleda sihtrühmad, pidades silmas erineva vanuse, kodakondsuse, haridusega, elukohaga, sotsiaalse ja ametialase positsiooniga rühmade vajadusi ning rolli. Näiteks on olulise tähtsusega kaasata strateegia elluviimisesse ka muukeelse elanikkonna lõimunum ja edukam osa, venekeelse avalikkuse silmis usaldusväärsed arvamusliidrid.
Senine integratsioonistrateegia oli oma tegevuses väga riigikeskne. Kuigi kohalikel omavalitsustel, sealjuures eriti Tallinna ja Ida-Virumaa linnadel, on oluline koht integratsiooniprotsessis, pole nad seni selles piisavalt osalenud. Me peame paremini välja tooma piirkondlikud erisused integratsiooni probleemides ja prioriteetides ning sellele vastavalt integratsioonistrateegia elluviimise „regionaliseerima”. Teiste Euroopa riikide kogemused näitavad, et selline lähenemine annab paremaid tulemusi, kuna kohalik tasand on inimesele lähemal.
Identiteet, keel ja kodakondsus
Mina ei nimetaks Eestit mitte multikultuuriliseks, vaid mitmekultuuriliseks riigiks. On ju kolmandik Eesti elanikkonnast de facto eestlastest erineva kultuuritaustaga. Kaasaegses maailmas, kus toimub inimeste vaba liikumine, ei eksisteeri ka monokultuurseid ühiskondi. Seetõttu seisavad integratsiooniküsimustega silmitsi kõik demokraatlikud riigid, sealhulgas ka Eesti. Integratsiooniprotsessi eesmärgiks on tugeva ühise riigi-identiteediga, ühiseid demokraatlikke väärtusi jagava ja ühist eesti riigikeelt kasutava ühiskonna kujunemine. Selles näen olulist rolli haridussüsteemil, mis uue strateegia raames peaks toetama enam kodanikukasvatust ja riigiidentiteedi kujunemist.
Eesti keele õppel on endiselt tähtis roll ka uues programmis. Hea keeleoskus on eelduseks paremate haridus- ja karjäärivalikute tegemisel, ühiskonnaelus osalemisel ning ka ühise riigiidentiteedi kujunemisel. Täna sõltub muukeelse elanikkonna eesti keele oskus suuresti nende elukohast. Näiteks integratsiooni monitooringu andmete kohaselt ei suuda Narvas eesti keeles üldse suhelda 62%, Tallinnas vaid 16% elanikest. Mitmetest Eestis läbi viidud uuringutest on selgunud, et parem keeleoskus, sõltumata ümbritsevast keelekeskkonnast, saavutatakse, kui keelt kasutatakse ka õppekeelena ainetundides.
Seetõttu pean väga oluliseks, et Eesti riik panustaks senisest veelgi enam eesti keele õppesse koolides: soodustaks keelekümbluskoolide arengut, panustaks kvaliteetsete keeleõppematerjalide väljatöötamisse, investeeriks eesti keele õpetajate kvalifitseerituse ja motivatsiooni tõstmisesse ja motiveeriks õpetajate eesti keele oskuse tõstmist. Loomulikult ei saa piirduda ainult eesti keele õppega koolides, kuna keeleõppesihtrühmadeks on ka siin juba elavad muukeelsed vanema vanuserühma inimesed ning uusimmigrandid. Seetõttu on oluline laiendada eesti keele kvaliteetse õppimise võimalusi ka teistele sihtrühmadele.
Selle aasta 31. oktoobri seisuga oli Eestis 118 191 määratlemata kodakondsusega isikut, s.o umbes 9% kogu elanikkonnast. Sageli arvatakse ekslikult, et kodakondsusetus Eestis kaob iseenesest. Tegelikkuses sünnib kodakondsuseta lapsi igal aastal juurde ning määratlemata kodakondsuseta inimeste seas on alla 30aastaseid üle 30 000. Isegi kui praegune naturalisatsioonitempo jätkub (s.o umbes 4000 uut kodanikku aastas), siis võtaks kodakondsusetuse kadumine vähemalt 30 aastat, ja seda eeldusel, et kodakondsuseta inimesi juurde ei sünni.
Riigile on kasuks, kui inimesed, kes siin elavad, tunnevad ennast ka selle riigi osana ning on määratlenud ennast selle riigi kodanikena. Seetõttu pean oluliseks selle teemaga tegeleda ning leida vahendeid, kuidas tõsta tänaste kodakondsuseta isikute motivatsiooni ja informeeritust, et taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust.
Kokkuvõtteks võib öelda, et integratsioonistrateegia eesmärgiks on luua tingimused, kus iga Eesti püsielanik, sõltumata oma etnilisest päritolust, tunneb ennast turvaliselt, valdab riigikeelt, jagab Eesti Vabariigi põhiväärtusi ja saab ennast vabalt teostada, osaledes ühiskonna ja riigi majanduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises elus. Integratsioonistrateegia eesmärk on tugevdada demokraatlikku rahvusriiki – Eesti Vabariiki.
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 12/18/2007
0 Comments:
Post a Comment
<< Home