Mark Soosaar: Erakonnad pole pühad lehmad

Vastavalt Eesti seadustele on erakonnad mittetulundusühingud. Aga erinevalt margikogujate või korvipunujate seltsidest on neil täita eriline roll — haarata võim ning juhtida riiki.
Riiki, mis peab tagama eesti keele ja kultuuri säilimise ning viima rahva õnnelikku tulevikku. Ülesande suurus on mäekõrgune, ülesande täitja formaat aga rohujuureline. Pealegi veel suurte piirangutega: erakonnad ei tohi erinevalt mittetulundusühingutest võtta vastu annetusi firmadelt, kuid eraisikutelt esialgu veel küll....

Truudusabielu rahaga
Kummaline, kuid taasiseseisvumise jääminek ja rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus on tõelise demokraatia asemel tekitanud hoopis erakondade oligarhia. Piltlikult öeldes on seadustatud erakondade truudusabielu rahaga, mis rahva õiglustundele palju haiget teeb.
Erakonna-, valimis- ja reklaamiseaduste juures tehtud kosmeetilised parandused pole suutnud ära hoida kiusatust võimu kokku osta. See, kellel on rohkem raha, ostab ka rohkem väge ja võimu. Sest mida muud kui hääle ostmislaadad meie valimised on! Kes pakub avalikult igale eakale tema hääle eest 500 krooni, kes peibutab avalikku ruumi üles riputatud piltidega paradiisist.
Olukorrast väljapääsemiseks on pakutud mitmesuguseid ideid. Meie, sotsiaaldemokraatide meelest on jumet erakondade rahastamisel üksnes riigieelarvest. Siis langeb ära palju vastuseta küsimusi.
Näiteks, kelle raha oli Pärnu linnapea Mart Viisitamme 70 000 krooni, annetatud hiljuti „helde” linnapea poolt Keskerakonnale? Oli see ikka linnapea omateenitud mammon või hoopis rahapesu koos sellega kaasnevate lubadustega? Ja kui, siis lubadustega kellele?
Või kust tulid Arnold Rüütli tuhandekroonised kingitused Rahvaliidule, mis langesid päev päeva järel erakonna kassasse nagu augustikuine meteoriidisadu? Kas nende „kingituste” taga olid soe süda ja veendumus Rahvaliidu pühast rollist Eesti uuendamisel või hoopis kokkumäng näiteks Saaremaa ärihaidega, kes on valmis presidendi sünnisaare jupp jupi haaval maha müüma?
Nendele küsimustele ei saa me iial vastust ning et kahtlused ei jääks õhku rippuma, on õigem minna üle erakondade sajaprotsendilisele riiklikule rahastamisele.
Samas pole me nii sinisilmsed, et usuksime üksnes riigieelarvelise doteerimise imejõusse. Kas selline skeem seab ikka erakonnad võrdsetele lähtepositsioonidele? Tunnistagem, et raha ei ole mõõdetav suurus. Raha on nagu vesi, mis jõuab lõpuks mereni, nagu ütles ka õiguskantsler Allar Jõks hiljuti Riigikogu korruptsioonivastases komisjonis.

Võrdsed mängureeglid ja sõltumatu kontroll
Usun, et mingil määral astume sammukese eesmärgile lähemale siis, kui suudame kehtestada valimiskampaania ajaks kõigile erakondadele võrdsed aja- ja ruumimahud. Kõigile ühepalju eetriaega, kõigile samad plakatimõõdud ning võrdne arv stende. Loodetavasti alles siis hakkavad võistlema ideed ning lõppkokkuvõttes võidab ka sisu.
Ja veel. On üldtuntud tõde, et ei inimene ega organisatsioon ole võimelised enesekontrolliks, kui puudub tõhus väliskontroll.
Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon, kuhu kuuluvad kõigi parlamendiparteide esindajad, pole midagi muud kui eneserahuldusorgan. On naiivne arvata, et komisjoni liikmed hakkavad tõemeeli ja vastastikku erakondade rahakottides sorima. Sellest pole ükski partei huvitatud!
Nii ei jäägi ummikust väljarabelemiseks muud kui luua järelevalvekomisjon väljaspool parlamenti. Riigikogu on küll rahva valitud ja seega kõrgeima võimu kandja, kuid ta pole pühade lehmade kogu. Riigikogu otsused pole jumalakäsud.
Rahvas kiitis 15 aastat tagasi heaks põhiseaduse, mille järgi on presidendil õigus 101 rahvaasemiku otsused tagasi lükata ning riigikohtul need lausa tühistada. Seepärast on loogiline ning põhiseaduse vaimuga kooskõlas, et ka järelevalve parlamendierakondade võimaliku korrumpeerumise üle ehk poliitkorrosiooni tõrje usaldatakse mõne teise põhiseadusliku institutsiooni hoole alla.
Arvan, et järelevalve erakondade rahastamise ning valimiskampaaniate üle võiks anda näiteks vabariigi valimiskomisjonile. Tasuks kaaluda ka õiguskantslerit ja riigikontrolli. Kui rahastada erakondi ainult riigieelarvest, siis riigikontrolöril puudub praegu põhiseaduslik õigus jälgida, kas parteid kasutavad maksumaksja raha reeglipäraselt.
Selline põhimõtteline muudatus riigi poliitilises elus tähendab tõenäoliselt põhiseaduse korrigeerimist. Põhiseadust tuleb austada ning selle põhimõtete järgi elada, kuid põhiseadus pole naelaga kantsli külge löödud dogma. Kui eluline vajadus kaitsta demokraatiat seda nõuab, siis tuleb ka põhiseadust remontida.

Vaadakem peeglisse!
Head kolleegid, rahvaasemikud! Vaadakem peeglisse ning tunnistagem endale, et seisame möödapääsmatute valikute ees. Lubades jätkuvalt võimu kokku osta ja seda oma rahastajate huvides rakendada, liiguvad nii meie riik kui ka omavalitsused paratamatult poliitilise kuristiku poole.