Jüri Tamm: Hoian Kalevi staadionile pöialt

See oli nelikümmend aastat tagasi, kui ma isaga Kalevi staadionil käima hakkasin. Esialgu uudishimuliku poisikesena, siis teadliku spordisõbra ja kohtunike abilisena, hiljem spordimehena.
Iga kord, kui Pärnus olen, käin ringi staadionilt läbi, see on minu jaoks püha paik. Siit sai alguse minu mälu, siit algas stardirada lennuks maailma tippsporti. Tagasi vaadates meenub ka muu. Kogu aastakümneid väldanud sportlaskarjääri jooksul oli kodulinn Pärnu ja Kalevi staadion ainuke koht maamunal, kus ei suvatsetud vasaraheitjate treeningutingimuste nimel lillegi liigutada. Igal suvel ostsin paar kotti tsementi ja liiva ning püüdsin oma kätega treeningväljakul asuvat betoonringi taastada.
Väljakul vohas umbrohi, pikutasid suvitajad, mängiti spontaanselt palli ja põigeldi minu lendu lastud raudmunade ja sõimusõnade vahel. Midagi pole muutunud. Seda on väga kurb vaadata, kuidas Pärnu linna esindusstaadion on jäetud loodusjõudude pureda. Juba mitmendat aastat on koridorirägastikesse takerdunud Pärnu linna esindusspordirajatise, Kalevi staadioni põhjalik renoveerimine. See oleks projekt, mis muudaks Pärnu spordielu visiitkaardi taas linna auks ja uhkuseks.

Nüüd on maavanema kord
Olukorra nukruse rõhutamiseks valmivad Eesti linnades kenad uued staadionid. Pärnu on viimane, veel sportlikumat väljendit kasutades Pärnu lihtsalt ei kvalifitseeru.
Otse loomulikult aetakse asja, jõutud on võimaliku lahenduseni ja piirkonna uus detailplaneering on viimaks ilmet võtmas – linn on sellele oma heakskiidu andnud ja nüüd on kord maavanema käes.
Iga masti huvilised on võinud plaanidega tutvuda. Neile, kes ei ole selleks mahti saanud, kinnitan, et plaanid on uhked, peale rahvusvahelistele nõuetele vastava peaareeni on kavas rajada sealsamas kõrval asuv harjutusväljak. Just selline kooslus tagab ajakohased treeningu- ja võistlustingimused ning loob eeldused maailmanimede toomiseks Eesti suvepealinna.
Eks konarusi tule ette igal teel. Nii on oma, paraku mitte lühikese aja võtnud projektide ja plaanide joonistamine, sest detailplaneering hõlmab staadionist ja harjutusväljakust endast laiemat maa-ala. Mõni spordiväljaku naabruses suvekodu soetanud eramuomanik on kodurahu pärast muretsedes detailplaneeringu kinnitamise vastu protestinud.
Õigust vaidlustada on kasutanud veel paljud teisedki. Ühed avaliku tähelepanu võitmise eesmärgil, teised osalemishasarti nautides, kolmandad meeltesegaduses.
Nagu ütleb Mehhiko vanasõna, kui jutt on sigadest, on kõik raha, kui jutt rahast, on kõik sead. Jää või uskuma.
Just siin näen maavanema rolli, kes võib seadusi järgides kogu projekti arengu kindlalt õigel rajal hoida. Viisil, mis linnarahva huve kõige enam arvestaks. Selge on ju see, et staadion ilma harjutusväljaku või lähedusse planeeritud avara parklata oleks uuele spordikvartalile vaid poolik lahendus.

Uut staadioni on vaja nüüd
Just heanaaberlikud suhted ongi projekti varitsevad suuremad karid. Esmalt needsamad üksikud eramuomanikud, kellele detailplaneering sellisel kujul meeltmööda ei ole. Ei saagi olema, sest erahuvid seatakse linnarahva omadest kõrgemale.
Küll ei meeldi neile staadioni lahendus, küll segab planeeritud uus jalgtee, küll ei meeldi elu- ja ärihoone ning loomulikult ollakse vastu ka parkla suurendamisele – asjad, millest võidavad kõik.
Olen kuulnud väidet, et staadionilt kõlav laste naer ja kisa segavad elada. Kas tühermaa ja võsast leitud süstlanõelad oleks sobivam lahendus? Jah, tegu on keerulise kooslusega, kuid seda enam nõuab see riigimehelikku suhtumist ja vastutulelikkust ühishuvide nimel.
Sellises olukorras pole normaalne, et näiteks riik maa-ameti kaudu hambaid näitab ja uriseb. Üks legendaarne treener armastas öelda, et solvunute seljas tassitakse vett. Äkki läheneks probleemile sisuliselt ja lahendaks selle tehnilise probleemi mõistusega. Vett Pärnus jätkub, mis seda ikka ühest kohast teise tassida.
Lõpetuseks veel ühest isiklikust kogemusest, saladusest, millel minu arust aegumistähtaeg ammuilma täis. 1988. aastal toimusid Pärnus Kalevi staadionil rahvusvahelised kergejõustikuvõistlused. See oli minu aasta ja kõik, mis maailmas võita andis, sai võidetud. Otse loomulikult oodati mind kodulinna võistlema. Peaväljakule maailmarekordit püstitama.
Õnneks sain mõne päeva varem teada petuskeemist, mille käigus oli mõõdulindi keskkohast viis meetrit välja lõigatud. Võistlustele ma ei tulnud, kuid tänapäevani seisab selle võistluse kuupäeva all ülivõimas staadioni rekord, mis on Valgevene vasaraheitja Vitali Alisevitši nimel. Rekord, millest see mees isegi unenäos poleks unistanud ja millest ta pole iialgi kaugemale heitnud.
Ma ei tahaks, et midagi sellist korduks Kalevi staadioni detailplaneeringu kinnitamisel. Mõõdulindist väljalõigatud meetrid või terviklahendusest väljalõigatud maatükid on võidud kellegi arvelt. See on ebasportlik.
Kiire on detailplaneeringu kehtestamisega kogu alale muidugi ka. Miks, küsite. Esiteks, ei saa ju igavesti oodata ega venitada, lihtsalt südametunnistus ei luba ja kannatus katkeb. Uus põlvkond tuleb peale, häbi on. Teiseks kas või seepärast, et veel ei ole kadunud lootus saada staadionikompleks valmis 2009. aastaks, kui kuninganna kergejõustik tähistab Eestis suurejooneliselt oma 100 aasta juubelit.
Püsib veel lootus, et kui kõik asjaosalised kõigest väest pingutavad, võiks uhketest pidustustest osa saada ka Pärnu ja pärnakad ning seda ilma Tallinna, Tartusse või Võrumaale sõitmata. Uut staadioni on vaja nüüd, mitte viie, kümne või viiekümne aasta pärast.