Urve Palo: Kodanikupäev pole ainult kalendri jaoks

NOVEMBER ON RIKAS mitmesuguste tähtpäevade poolest. Siia mahuvad teiste hulgas hingedepäev, mardipäev, kadripäev ja ka isadepäev. Need tähtpäevad on meile tuttavad. Kui me ka nende täpseid kuupäevi peast ei tea, siis vähemalt sellega oleme kursis, et need on novembris.
Uurides sama kuu kalendrit lähemalt, võib 26. kuupäeva alt leida märke «kodanikupäev». Just sel kuupäeval 1918. aastal andis maanõukogu välja määruse Eesti kodakondsuse kohta, mistõttu on seda päeva otsustatud ka tänapäeval tähistada.
Iga inimese tegevus jätab ühiskonnale jälje. Igaühel meist on võimalus kujundada oma roll ühiskonnas. Iga kodanik saab olla oma riigi ja ühiskonna innukas ning täieõiguslik liige, kelle üle riik uhkust tunneb.
OLEN VEENDUNUD, et Eesti riik peab oma kodanikest lugu ja väärtustab neid, sõltumata kultuurilisest taustast ja etnilisest päritolust. Riik ei jäta tunnustamata neid, kes on otsustanud oma elu ja tuleviku Eestiga siduda.
Me kõik soovime, et Eesti kodanike arv suureneks ning eri rahvused saaksid Eestis omavahel hästi läbi ja teeksid koostööd. Üheskoos oleme tugevamad, üheskoos on meil rohkem võimalusi.
VIIMASED KÜMME aastat oleme tähistanud kodanikupäeva riiklikult. Alates 2000. aastast on rahvastikuministri büroo eestvedamisel igal aastal välja mõeldud kodanikupäeva moto, mille järgi on valitud aasta kodanikku. Näiteks eelmisel aastal, mil valiti aasta isa, sai selle austava tiitli Andrus Veerpalu, tubli pereisa ja kahekordne olümpiavõitja.
Selle aasta kodanikupäeva moto on «Minu riik on minu üle uhke».
RIIGI ÜLESANNE on kindlustada meile turvaline keskkond elamiseks, õppimiseks, töötamiseks, laste kasvatamiseks ning ühiskondlikuks tegevuseks. Samas on igal kodanikul oma riigi ees kohustused, mida tuleb täita ja mille eest vastutada. Kodanikud peaksid tundma, et neist sõltub midagi, et igal indiviidil on suur jõud.
Ütlus «Kus häda näed laita, seal tule ja aita» kehtib ka riigi puhul. Riiki ilma kodaniketa ei eksisteeri ja vastupidi.
VIIMASTEL AASTATEL on palju räägitud kodanikuühiskonnast. Mida see õieti tähendab?
Lihtsamalt öeldes tähendab see, et igal inimesel on õigus ja ka kohustus olla aktiivne kodanik ning rääkida kaasa riigi arengus.
Meil on õigus moodustada kodanikeühendusi, seltse, seltsinguid ja mittetulundusühinguid. Peab ütlema, et selles suhtes on meie inimesed agarad: tänaseks on Eestis registreeritud üle 25 000 kodanikuühenduse. Kõik need on omal moel kodanike tahte ja initsiatiivi väljendajad.
MEILE MEELDIB head teha. Küllap teate teiegi oma tutvusringkonnast, pereringist või töökaaslaste hulgast mõnda inimest, kes on seotud heategevusprojekti või muul viisil ühiskonnale kasu toova algatusega.
Ühe tuntuma näitena võib siinkohal välja tuua inimeste vabatahtliku tegutsemise mõne aja eest Loode-Eesti rannikut tabanud reostuse ajal. Sajad inimesed tulid vabatahtlikuna appi, et loodust, keskkonda ja oma riiki aidata. Nad töötasid nii öösel kui päeval ega nõudnud selle eest sentigi. Nad lihtsalt tahtsid midagi head ja kasulikku ära teha.
Heateo sihtasutus arendab erisuguste projektide kaudu ühiskonnas sotsiaalset ettevõtlust, mille projektid keskenduvad ühiskonna valupunktide leevendamisele (näiteks HIV-i ennetamise programm ja kodutute inimeste resotsialiseerimine).
RIIGIASUTUSED kaasavad oma otsustamisprotsessi üha rohkem huvirühmi ja kodanikke. Hea näide on internetiportaal www.osale.ee, kus ministeeriumid esitavad oma eelnõud avalikuks aruteluks, pakkudes inimestele olulistel teemadel kaasarääkimise võimalust. Uue integratsiooniprogrammi koostamiseks on tänu sellele laekunud sadu mõtteid.
Võib allkirju koguda seaduste muutmiseks, olla mingi valitsuse otsuse poolt või vastu — ka see on kodanikualgatus. Iga kodaniku hea mõte, tahe või mis tahes algatus aitab meil riiki paremaks muuta.
Kodanikujulgust ja aktiivsust meile kõigile!