Eiki Nestor: 1961

Mind painab soov keerata kuidagi aega ja ruumi tagasi ning elada aastal 1961 Hollandis. Või siis Taanis näiteks. Tahaks teada ja tunda, mida nende riikide inimesed mõtlesid oma minevikust. Kuivõrd mõlkus neil meeles 16 aastat tagasi nende jaoks lõppenud sõda kogu oma ülekohtus ja inetuses. Ja kas see sõda oli nende jaoks selleks hetkeks lõppenud või jätkus valikutes, mida tehti tulevikule mõteldes. Kas minevik aitas neil vältida vigu järgnevas, või hoopis segas õigete lahenduste otsimisel?
See painaja ei ole mulle peale tulnud mingist ülemäärasest huvist kahe sõbrameelse Euroopa väikeriigi ajaloo vastu, vaid siirast vajadusest paremini aru saada sellest, mis toimub aastal 2007 Eestis. Sest rääkigu ajalooraamatud, mida räägivad – teine maailmasõda sai siin läbi aastal 1991. Sai läbi mitte niivõrd mingi otsuse või deklaratsiooni kaudu, vaid tunnetuse kaudu – nüüd lõppude lõpuks on see läbi, nüüd oleme vabad. Nüüd võime hingata ja hõisata. Nüüd oleme jälle keegi! Meie “mina” jõudis koju!
Mingite eluoluliste ja riigile omaste staatuslike väärtuste asjus oleme ju sarnased. Nii siin- kui sealpool raudset eesriiet küsisid 1961. aastal viisakad lapsed luba minna õue. Nüüd internetti.
Ühise Euroopa pere liikmetena võtame loomulikuna vastu koostööst sündiva edu ja kirume samal ajal, et paberit ja pliiatsit kulub selle saamiseks liiga palju. Oleme nagu sarnased ja ei ole ka, sest suure ülekohtu lõpust on möödunud eri arv aastaid. Ühtede jaoks on vabadus selge ja loomulik osa elust. Siit ka suurem sallivus ja usk just üheskoos tehtava edukusse.
Olgu see siis riigi sees või riikide vahel. Meist aga paljudele näib vabadus küll õiglase, kuid kuidagi kuskilt saabunud suurusena. Millegi sellisena, mille võimalusi ei tohi maha magada, sest mine sa tea.
Hea lugeja! Küsi endalt, kui sa mõned aastad tagasi rahvahääletusel käisid ja oma hääle Euroopa Liidu poolt andsid, miks sa seda tegid? Kas seetõttu, et tundsid ennast vaba inimesena vabas riigis, kelle sooviks oli just sellise võimaluse kaudu seda maad ja rahvast edasi viia? Või oli see kollektiivne, üldriiklik, hääletuse teel toimunud põgenemine üle Berliini müüri? Näete, minema saime, kõik korraga!
Või vaatasid samal ajal nii edasi kui tagasi? Kuid siiski (kiuslik olles), kas rohkem edasi või tagasi?
Mõttemõlgutus sellel teemal on kindlasti ohtlik, sest suur on risk saada vääriti mõistetud. Seetõttu ja ühemõtteliselt – ma ei kutsu üles möödunut unustama. Seda ei tohi ega ole võimalik teha. Üleelatu on meie sees sellisel moel, et ükski nuga ei lõika välja. Mu mure on muus. Kui vaba ja salliva hollandlase või taanlase jaoks sai sõda otsa 62 aastat tagasi, siis kas peame ootama aastani 2053, et end sama väärikana tunda? Kas “vana Euroopa” ja “uus Euroopa” suudavad teineteist mõista ja langetada otsuseid, mis aitaksid globaal ses maailmas edukad olla? Kas mitte liiga sageli pole meie jaoks alles lõppenud sõda ainukene argument, mis otsustamise juures oluline? Miks möödunu niivõrd valjuhäälselt tähtis näib?
Väidetavalt aitaks meil kiiremini edasi minna ühemõtteline ja seejuures ametlik otsus toimunu üle. Lubage küsida – kas me pole siis seda teinud? Teinud sellel teel, et oleme jälle vabad inimesed vabal ma al. Nii tahaks eelmist lauset lõpetada sõnadega “...kes loovad rõõmsameelselt oma tulevikku”. Aga ei saa veel, sest ühiskonnas pakitsevad kaks soovi.
Ühtede jaoks oleks tähtis otsustada, kummal pool rindejoont teises maailmasõjas eestlased sõdisid. Seejuures soovitakse, et see otsus langetataks nüüd, aastaid pärast sõja lõppu.
Teistele näib möödapääsmatu ja vajalik kui mitte just rehabiliteerida, siis kuidagigi välja vabandada okupatsiooniaja kaasajooksiklust. Oletame, et otsustame ja rehabiliteerime. Ja siis? Kas tõesti tegime midagi olulist tuleviku huvides?
Või tunnistame, et toimunud ülekohtu ajal okupeerisid meie maa eri riigid. Et eestlased sõdisid nii ühel kui teisel pool rindejoont. Et kaasajooksikuid oli nii saama- kui võimuihast. Et nii ühe kui teise okupatsiooni puhul oli valdav üksikisiku jõuetus vägivaldsele korrale vastu hakata. Et oli ka neid, kes siiralt uskusid, et teevad seda kõike Eesti vabaduse nimel.
Ning paneme siinkohal koma (mitte punkti!), mäletame kõike toimunut ja läheme edasi.
Kindlasti leidub tublisid ja tarku, kes väidavad, et kõiges on süüdi küünilised poliitikud, kes suurema häältesaagi huvides õli tulle valavad ja pingeid üleval hoiavad. Oh, oleks see nii lihtne! Tõesti, leidub ju üksikuid, kes ideede puudust tuleviku suhtes varjavad ajaloolise tõe otsingutega. Kui aga vaadata, mis meie valijate meeli köidab ja poliitilist meelsust kujundab, siis ma kardan, et poliitikud on veelgi küünilisemad – hääli ja otsustusõigust kogutakse teadlikult minevikust. See on lihtsam kui tuleviku üle vaielda. See läheb väga paljudele korda, sest sõda sai vaid 16 aastat tagasi otsa. Ja ei taha ma kuidagi ise nii küüniliseks muutuda.