HANNES RUMM: Mart Laar tulistas ametniku pilti

Sel sügisel andis ühe valitsuspartei esimees Mart Laar tihedat tuld ametniku pildi pihta. Seekord õnneks paukpadrunitega ning ülekantud tähenduses.
Põhjus, miks kahekordne ekspeaminister otsustas just riigiametnikke populistlikult rünnata, on kurb. Eestis on halvaks kombeks vastandada avalikku sektorit ja erasektorit, ehkki see on sama rumal nagu vastandada vasakut ja paremat kätt.
Kahjuks valitseb Eesti meediaruumis hoiak, et kuna avalikku sektorit rahastatakse riigieelarvest, siis on see sektor teravdatud kriitika all, aga erasektor on avaliku kriitika alt suuresti väljas, sest erafirma eesmärk on ükskõik kuidas kasumit teenida. Avaliku sektori palgad on tavaarusaama kohaselt põhjendamatult suured ja läbipaistmatud, erasektoris käivad palgatõus ja tootlikkus seevastu käsikäes.
Pidasin seda artiklit kirjutades nõu mõne maineka erasektoris (!) töötava majandusanalüütikuga ning sain kinnitust oma veendumusele, et tegelikkus erineb oluliselt meedias maalitud must-valgest pildist.

Karm palgaralli
Tõeline palgaralli käivitus Eestis 2004. aastal pärast ühinemist Euroopa Liiduga ning palgarallit vedasid selgelt erafirmad. Esiteks põhjustas palgaralli avanenud euroliidu tööturg. Teiseks välisinvesteeringute ja eurotoetuste abil kiirenenud majanduskasv ja sellega kaasnenud järsk sisetarbimise kasv.
Eriti karm oli palgaralli ehituses, sest kinnisvarabuum suurendas selles sektoris järsult nii töökohtade hulka kui ka palgataset. Ehituse mõju muu majanduse palgatasemele on viimastel aastatel olnud aga väga suur, sest tänavu esimeses kvartalis oli Eestis ehituses hõivatud 11,2% kõigist töötajatest.
Paraku pole ehitussektori mõju meie majanduse konkurentsivõimele sugugi meeldiv, sest äsja kirjutas Hansabank Marketsi analüütik Maris Lauri ühes artiklis: “Ehitus on Eestis praegu selgelt tootlikkust hävitav sektor – uued töötajad ei tooda enam väärtust juurde, nad hävitavad seda.”
Tunnustada tuleb eksportivaid ettevõtteid, sest nad olid sunnitud palgaralliga kaasa minema, kuid erinevalt siseturul tegutsevatest firmadest suutsid nemad samaaegselt oma tootlikkust tõsta. Alles tänavu on ka eksportivate ettevõtete tootlikkus kasvanud aeglasemalt kui palgad.
Seega hõõruvad mõned ettevõtlusjuhid ülekohtuselt avalikule sektorile nina alla tootlikkust ületavat palgatõusu olukorras, kus mitmes suures majandusharus on tootlikkuse kasv palgatõusust mitu aastat pikalt maas olnud.
Kuna avalik sektor pole nii paindlik kui erasektor, spurtisid erasektori palgad viimastel aastatel pikalt ette. Võrreldavatel ametikohtadel on riigi palgal olevate inimeste töötasu juba 2000 krooni madalam kui eraettevõtetes. Seetõttu ostis erasektor riigilt järjest üle parimaid politseinikke, õpetajaid ja ametnikke.
Tekkinud olukorras on loomulik, et sotsiaaldemokraadid täitsid ühe esimese asjana oma valimislubaduse tõsta palku õpetajatel, politseinikel ja isegi paljukirutud ametnikel. Kui valitsus ei tõstaks 2008. aasta riigieelarves avaliku sektori palku, siis põlistataks pikaks ajaks olukord, kus avaliku sektori töötajad teenivad ebaõiglaselt vähe.

Arve ei võeta laest
Seega ei võeta avaliku sektori palgatõusu arve mitte laest, vaid näiteks hariduses ja sisejulgeolekus tõstetakse need välja sellest sügavast august, kuhu nad on erasektori käivitatud palgaralli käigus kukkunud.
Mõned ettevõtlusjuhid on viimasel ajal avaliku sektori ja eriti ametnike palgatõusu peale käredalt pahandanud. Meenutan neile hiljuti Eesti Päevalehes ilmunud Indrek Neivelti (“Majandus vajab struktuurimuutusi”, EPL 15.10) sõnu: “Ka paljude kritiseeritud avaliku sektori palgatõusus ei ole midagi halba. /…/ Ka sellega annab valitsus selge sõnumi ettevõtjatele: tegelege efektiivsuse tõstmisega ja makske töötajatele rohkem palka. Aeg, mil kõrgharidusega spetsialisti sai endale palgata kolmesaja-neljasaja euro eest kuus, on möödas.”
Olen ise töötanud mõned aastad riigikantselei ametnikuna, kokku kolme peaministri alluvuses. Seepärast tean täpselt, et juba sajandi alguses oli paljude riigikantselei töötajate põhipalk vaid 50–60% nende tegelikust sissetulekust, sest põhipalgale lisandusid lugematud lisatasud “nõutust tulemuslikuma töö”, võõrkeelteoskuse ja tont teab mille eest veel.
Kahjuks pole sestsaadik avaliku sektori palgasüsteemis midagi muutunud. Varasemad valitsused kartsid palgasüsteemi korrastada ja uus valitsus seda esimese poole aastaga lihtsalt teha ei jõudnud.