Heljo Pikhof: Tuleviku ehk e-terviseks!
Hea arstiabi igasse Eesti nurka.
E-tervise seaduse eelnõu – ametlikus pruugis on sellel küll palju pikem ja kohmakam nimi – on leidnud rahvaesindajate seas üsna üksmeelset poolehoidu. Nagu ka rahva seas, keda me esindame – tervelt 86 protsenti digitaalse haigusloo asjus küsitletutest sai aru selle tulususest. Sest tervishoiu virtuaalse asjaajamise head küljed kaaluvad kõik kõhklused kuhjaga üles.
Digimaailma ei kolita üleöö
Koos 2009. aasta tulekuga peaks digitaalne meditsiiniinfo hakkama liikuma üle terve Eesti. Infopanka saaksid kasutada kõik meie (tänase seisuga) 1300 tervishoiuteenuse osutajat – suuremad ja ka päris väiksed haiglad, perearstid jne.
Perearstindus on küll loomisest peale olnud arvutipõhine, juba tänagi toimib regiooni tasandil digi-pildipank, kust võib leida näiteks patsiendi röntgenülesvõtted, ning mitmes suurhaiglas on kasutusel ka oma infosüsteem.
Kõik see ja palju muudki tahetakse aga liita ühtseks ja sidusaks patsiendikeskseks andmebaasiks. See tõotab päästa nii mõnegi inimelu, hoida kokku tohutult tühja tööd ja jala vaeva ning tagada ühtlaselt hea ja operatiivse arstiabi igas viimases kui Eesti maanurgas.
Haiguslood, retseptid, pildipank ja registratuur kolivad esimesena digimaailma. Muidugi ei sünni see üleöö, üleminekuajaks on mõeldud viis aastat. Ettevalmistused on kestnud 2002. aastast peale ja andnud kõvasti peamurdmist paljudele meedikutele, IT-spetsialistidele ja teistele tublidele inimestele ning töös on ka neli pilootprojekti.
Ehk kõige raskem on olnud eetika töörühmal, on ju meditsiiniinfo puhul tegu delikaatsete isikuandmetega. Tundub siiski, et ka eetikaprobleemidele on leitud optimaalsed lahendused, ühtaegu nii paindlikud kui turvalised – vähemalt sama muukimiskindlad kui panganduses. 80 protsendil juhtudest, muide, on infolekke taga inimlik kiusatus teist taga rääkida.
Digilugu on register, mis koondab ühtekokku kirjed patsiendi tervisehädade ning nende lahendamiseks ette võetud meetmete kohta. Praegu on see mööda ilma laiali pillutatud: jupike haiguslugu tolmub ühe kliiniku arhiivis, teine jupike teise polikliiniku registratuuris ja tükk keskelt on hoopis kaduma läinud.
Selline asjakäik ei ole põrmugi erandlik, saati veel siis, kui inimene on elukohta vahetanud. Uus tohter, kelle poole patsient pöördub, hakkab a-st ja b-st pihta: patsienti küsitlema, uuringuid tegema, kolleegide vahet jooksutama.
Homme läkitab arst või haigla, kellelt inimene abi saab, tema haigusloo lühikirjelduse, talle välja kirjutatud saatelehed ja retseptid patsiendi digilukku. Sealt võib neid lugeda järgmine tohter, kelle poole inimene pöördub.
See teave on arstile-õele avatud ainult senikaua, kuni ta oma haigega tegeleb, hiljem ta neid andmeid enam näppida ei tohi. Igast – ka põhjendamata – arvutiklikist jääb virtuaalmaailma maha jälg. Patsiendi enda jaoks muutub aga äraütlemata hõlpsaks küsida näiteks teist arvamust või konsultatsiooni.
Võõras tohter mõistab sõnadeta
Digiretseptide kohta tooksin paar näidet. Suhkruhaiget, kes reisima minnes oma rohud maha unustab, võib tabada tõeline häda. Pääsedes aga esimese arsti juurde ja näidates talle üle Interneti oma terviseandmeid, saab ta kiiresti abi. Digilukku sisestatud diagnooside ja ravimite rahvusvahelised koodid ei nõua keele tundmist. Ka võõras tohter mõistab sind sõnadeta.
Ka ei pruugi seda peljata, et naabri-Maali ei saa maalt linna sõites enam Juulile rohtu tuua, kui Juulil pole talle retsepti kaasa anda. Otsekui volikirja võib digilukku kirjutada ka nende inimeste andmed, kellel on õigus su rohud välja osta. Apteeker näeb seda arvutis, tasub vaid ostjal esitada oma isikut tõendav dokument.
Digiregistratuur lubab luua üleriigilised ravijärjekorrad, end arstile kirja panna ja lasta lisaks endale ka arstiaega meelde tuletada. Tubli kolmandik meist unustab selle lihtsalt ära ja siingi peitub pikkade sabade üks põhjusi.
Riburada tuleksid hiljem järgi e-laps (terviseinfo sünnihetkest ülikoolini), e-veri (keskne doonorite ja retsepientide register), e-kiirabi, e-labor jt jätkuprojektid – kuis jaksu ja raha jagub. Muide, suurt rahaabi Eesti e-terviseks oleme juba saanud ja loodame veel saada ka Euroopa Liidu tõukefondidelt.
Muu maailma kogemus näitab, et e-tervisel on lisaväärtus – see on suurim stiimul arvutiõppeks. Ka mitte enam verinoor inimene tahab oma silmaga kaeda, mida tohter tema digilukku kirjutas.
Tublisti koolitust tuleb muidugi anda nii meedikutest kui mittemeedikutest inimestele, hakkame ju e-tervise maailmas elama meie kõik. Kevadest lähebki lahti üleüldiseks teavitamiseks. Enne peab eelnõu saama seaduse jõu – Riigikogus seisab ees selle teine lugemine.
E-tervise seaduse eelnõu – ametlikus pruugis on sellel küll palju pikem ja kohmakam nimi – on leidnud rahvaesindajate seas üsna üksmeelset poolehoidu. Nagu ka rahva seas, keda me esindame – tervelt 86 protsenti digitaalse haigusloo asjus küsitletutest sai aru selle tulususest. Sest tervishoiu virtuaalse asjaajamise head küljed kaaluvad kõik kõhklused kuhjaga üles.
Digimaailma ei kolita üleöö
Koos 2009. aasta tulekuga peaks digitaalne meditsiiniinfo hakkama liikuma üle terve Eesti. Infopanka saaksid kasutada kõik meie (tänase seisuga) 1300 tervishoiuteenuse osutajat – suuremad ja ka päris väiksed haiglad, perearstid jne.
Perearstindus on küll loomisest peale olnud arvutipõhine, juba tänagi toimib regiooni tasandil digi-pildipank, kust võib leida näiteks patsiendi röntgenülesvõtted, ning mitmes suurhaiglas on kasutusel ka oma infosüsteem.
Kõik see ja palju muudki tahetakse aga liita ühtseks ja sidusaks patsiendikeskseks andmebaasiks. See tõotab päästa nii mõnegi inimelu, hoida kokku tohutult tühja tööd ja jala vaeva ning tagada ühtlaselt hea ja operatiivse arstiabi igas viimases kui Eesti maanurgas.
Haiguslood, retseptid, pildipank ja registratuur kolivad esimesena digimaailma. Muidugi ei sünni see üleöö, üleminekuajaks on mõeldud viis aastat. Ettevalmistused on kestnud 2002. aastast peale ja andnud kõvasti peamurdmist paljudele meedikutele, IT-spetsialistidele ja teistele tublidele inimestele ning töös on ka neli pilootprojekti.
Ehk kõige raskem on olnud eetika töörühmal, on ju meditsiiniinfo puhul tegu delikaatsete isikuandmetega. Tundub siiski, et ka eetikaprobleemidele on leitud optimaalsed lahendused, ühtaegu nii paindlikud kui turvalised – vähemalt sama muukimiskindlad kui panganduses. 80 protsendil juhtudest, muide, on infolekke taga inimlik kiusatus teist taga rääkida.
Digilugu on register, mis koondab ühtekokku kirjed patsiendi tervisehädade ning nende lahendamiseks ette võetud meetmete kohta. Praegu on see mööda ilma laiali pillutatud: jupike haiguslugu tolmub ühe kliiniku arhiivis, teine jupike teise polikliiniku registratuuris ja tükk keskelt on hoopis kaduma läinud.
Selline asjakäik ei ole põrmugi erandlik, saati veel siis, kui inimene on elukohta vahetanud. Uus tohter, kelle poole patsient pöördub, hakkab a-st ja b-st pihta: patsienti küsitlema, uuringuid tegema, kolleegide vahet jooksutama.
Homme läkitab arst või haigla, kellelt inimene abi saab, tema haigusloo lühikirjelduse, talle välja kirjutatud saatelehed ja retseptid patsiendi digilukku. Sealt võib neid lugeda järgmine tohter, kelle poole inimene pöördub.
See teave on arstile-õele avatud ainult senikaua, kuni ta oma haigega tegeleb, hiljem ta neid andmeid enam näppida ei tohi. Igast – ka põhjendamata – arvutiklikist jääb virtuaalmaailma maha jälg. Patsiendi enda jaoks muutub aga äraütlemata hõlpsaks küsida näiteks teist arvamust või konsultatsiooni.
Võõras tohter mõistab sõnadeta
Digiretseptide kohta tooksin paar näidet. Suhkruhaiget, kes reisima minnes oma rohud maha unustab, võib tabada tõeline häda. Pääsedes aga esimese arsti juurde ja näidates talle üle Interneti oma terviseandmeid, saab ta kiiresti abi. Digilukku sisestatud diagnooside ja ravimite rahvusvahelised koodid ei nõua keele tundmist. Ka võõras tohter mõistab sind sõnadeta.
Ka ei pruugi seda peljata, et naabri-Maali ei saa maalt linna sõites enam Juulile rohtu tuua, kui Juulil pole talle retsepti kaasa anda. Otsekui volikirja võib digilukku kirjutada ka nende inimeste andmed, kellel on õigus su rohud välja osta. Apteeker näeb seda arvutis, tasub vaid ostjal esitada oma isikut tõendav dokument.
Digiregistratuur lubab luua üleriigilised ravijärjekorrad, end arstile kirja panna ja lasta lisaks endale ka arstiaega meelde tuletada. Tubli kolmandik meist unustab selle lihtsalt ära ja siingi peitub pikkade sabade üks põhjusi.
Riburada tuleksid hiljem järgi e-laps (terviseinfo sünnihetkest ülikoolini), e-veri (keskne doonorite ja retsepientide register), e-kiirabi, e-labor jt jätkuprojektid – kuis jaksu ja raha jagub. Muide, suurt rahaabi Eesti e-terviseks oleme juba saanud ja loodame veel saada ka Euroopa Liidu tõukefondidelt.
Muu maailma kogemus näitab, et e-tervisel on lisaväärtus – see on suurim stiimul arvutiõppeks. Ka mitte enam verinoor inimene tahab oma silmaga kaeda, mida tohter tema digilukku kirjutas.
Tublisti koolitust tuleb muidugi anda nii meedikutest kui mittemeedikutest inimestele, hakkame ju e-tervise maailmas elama meie kõik. Kevadest lähebki lahti üleüldiseks teavitamiseks. Enne peab eelnõu saama seaduse jõu – Riigikogus seisab ees selle teine lugemine.
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 12/18/2007
0 Comments:
Post a Comment
<< Home