Jüri Tamm: Kainelt alkoholiga võitlusse

Eestis on palju valdkondi, kus meid on saatnud edu. Alkoholiga seonduv on üks erand – õpetlik näide elust enesest, et keerulistele küsimustele pole lühikesi vastuseid ja sügavatele probleemidele lihtsaid lahendusi.
Alkoholitemaatika on väga mitmetahuline ja alati tuline. Seepärast seda käest kätte loobitaksegi, seejuures unustades, et erinevalt kartulist ei jahtu alkoholiga kaasnev kunagi.
Oleme ühiskonna tasandil jõudnud olukorrani, kus enamiku eesmärgid on ühised. Me soovime piirata kättesaadavust, vähendada tarbimist, parandada valitsevaid tarbimiskombeid ja -kultuuri, vabastada mõjutatavad vanusegrupid reklaami survest, puhastada avalik ruum alkoholiga seonduvast. Kindlasti on igal inimesel ka omad isiklikud eesmärgid ja soovid, milleni jõuda. Näiteks mina olen loobunud õllest, longerost rääkimata. Asi seegi.
Öine müügikeeld olgu üleüldine
Keerulisem küsimus on, kuidas ikkagi reaalsete tulemusteni jõuda, et üha tugevnevast alkoholilummusest vabaneda. Oleme ausad, meie seadusemasin hakib ja meie temaga koos ühes taktis. Osta ei tohi, aga tarbida võib. Reklaamida ei sobi, aga seriaalis vaadata võib.
Meie maal valitseb arvamus, et kõige lihtsam viis mõtelda on numbritest lähtuvalt. Näiteks sunnime poe varem kinni panema ja usume, et pidu ongi läbi.
Tõstame viina hinda ja arvame, et joomisel on lõpp. Piltlikult öeldes oleme juba pikemat aega sõjaolukorra lävel, mis demoraliseerib. Hetkeolukord on kaos alkoholipoliitikas.
Oma iseloomult on alkoholi problemaatika valdkonnaülene, sest joomarluse ja alkoholi kuritarvitamise probleemid ja põhjused peituvad väga erinevas. Terviklahenduste leidmine pole keeruline, nende administreerimine aga küll. Näiteks on alkohol ühe ministeeriumi haldusalas, maksud teise tiiva all, ennetustööd teeb kolmas, karistab neljas, harib ja õpetab viies ning kuues jagab ning valitseb. Viimase all mõtlen majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, kelle haldusalasse suures osas valdkond kuuluma peaks.
Mida siis oleks vaja teha? Otse loomulikult on põhiinstrument maksupoliitika. Selles osas on järgmisel aastal muudatused tulekul. Kangete alkoholjookide hind tõuseb, samuti kange alkoholi baasil valmistatud tööstusliku nn vähese alkoholisisaldusega toodete oma. Miks? Sest viina ja noortepärastki saab lõpmatutes kogustes – igasuguse värvi, lõhna ja maitsega. Selline lähenemine on kogu maailmas, et põllusaaduste baasil valmistatavad õlu ja veinid on vähem maksustatud ehk siis on neil eelis.
Kindlasti peaks kehtima riigis ühtne öise alkoholimüügi keeld. Ja pole tähtis, missuguses täpses ajavahemikus kokku lepitakse. Aga tähtis on, et ühine kokkulepe sünniks ja lõpeks viinaralli. Muide, hea oleks ka Läti naabritega mõtteid vahetada ning lahtiolekuaegu heanaaberlikult võrdsustada. Pikas perspektiivis on sellest kasu.
Energiajook, odekolonn ja reklaam on out
Sisulisemalt peaks arutama alkoholi eraldamist tavakaupadest jaekaubanduses ning sellise mõtte realiseerimisplaani korral määrama ka selle rakendumise tähtaja, mis ei tohiks olla vähem kui paar aastat otsuse jõustumisest.
Kas oleme mõelnud sellele, et äkki peaks hakkama tegelema ka odekolonni peletamisega kioskitest? Või pole see meie asi, mida «profid» joovad. Teise äärmuse esindajad on energiajoogid. Miks mitte mõelda sellele, kuidas piirata energiajookide, nagu Red Bull, Starter jt kättesaadavust alaealistele. Ka nende tarbimiskultus on esimene samm kangestatud segude poole. Energiajook pole sama mis spordijook. Ja kas ikka peaks Eestis spordivõistlustel alkoholi jooma? Arvan, et ei pea. Saab ka selleta.
Alkoholireklaami tänavatel võiks samuti lõpetada, kuigi asjatundjad väidavad, et selle mõjul tarbitava alkoholi kogused ei kasva. Kuid miks peaks see sama suur olema kui praegu? Kogused võiksid väheneda. Meedias ilmuva reklaamiga võiks kaasneda hoiatav info, lisades reklaamile selgelt mõistetava sõnumi alkoholiga seonduvate ohtude ja omaduste kohta. Pakuksin veel ühe meetme: keelustada alkoholi tarbimisele suunatud kaubandusloteriid. Isiklikult mind see ärritab. Miks peaks õllejoomise eest soojale maale tasuta reisima või ärajoodava viinakoguse eest auto preemiaks saama? Ei pea.
Riik saaks laekunud alkoholiaktsiisist kindla protsendi suunata alkoholivastaseks ennetustööks ja tagajärgede lahendamiseks. Sellisest koostööst ei ütleks ära mitte keegi. Näiteks oleks omavalitsusel motivatsiooni käsitleda kohalikes lehtedes alkoholitemaatikat, kui riik sellesse panustaks. Riigi selge huvi ja osaluse korral oleks alkoholi pahupoolest ja miks mitte ka joogikultuuri ja -kunstist nõustamisse valmis investeerima ka ärisektor.
Igaühel meist on õigus teha ka oma isiklik panus. Kuulutades näiteks alkoholivabaks oma ettevõte või organisatsioon, meie oleme seda teinud Eesti Olümpiakomitees.
Ja lõpetuseks karistustest. Arvan, et need peaksid rangemad olema. Eelkõige neile, kes alaealistele alkoholi müüvad või kätte toimetavad ja neile, kes kuritöö alkoholijoobes on sooritanud. Alaealised peaksid oma tegude eest vastutama nii koos vanematega kui ka ise. Mida lugeja arvab, kas üldkasulik töö alkoholiga seonduvate rikkumiste eest oleks tõhus meede? Mina arvan, et oleks küll. Õiglane ja kasvatuslik pealegi.
Nüüd võite küsida, miks pole riigikogu liige Jüri Tamm kõiki neid mõtteid ellu viia suutnud? Kõiki mõtteid ei pea ega saagi, mõni neist aga realiseerub kindlasti, sest meie eesmärgid on ühised.