Mark Soosaar: kuidas vältida järgmist veresauna?

Meie kõigi meeli läbisid lasud Soome koolis. Meeleheitel noore inimese enesetapp, mille keerises hukkusid koolijuhataja ja õpilased, puudutas meid seekord palju enam kui varasemad koolitulistamised teispool ookeani. Juhtus ju lugu meie oma kultuuriruumis, peaaegu meie koduõuel. Tõenäosus, et homme võivad kõlada lasud mõnes meie kollektiivis, pole väiksem kui hõimuvendade juures Soomes.
Kuigi oleme tulirelvade omamises ühe elaniku kohta kaugelt maas Soomest, teevad Eesti 27 000 relvaluba tõsist muret. Kas pole see hirmuäratavalt suur number meie väikese rahvaarvu ning eestlaste nigela seaduskuulekuse juures? Arvan, et peame kindlasti üle vaatama kehtiva relvaseaduse. Küllap on käes aeg lõpetada relvalubade väljastamine neile, kes arvavad end olevat õigustatud ise oma elu ja vara kaitsma. Kes ülepea suudaks hinnata, millal on ühe või teise inimese elu ja tema maine vara sedavõrd ohustatud, et riik ega omavalitsus turvamisega hakkama ei saa? Ja kui tõesti ei saa, siis kas pole vaja hoopis tugevdada riigi võimet kaitsta oma kodanikke?
Veresaunad koolides näitavad, et laskjad on psüühilise tasakaalu kaotanud noored, kellele iga tunnustatud psühhiaater paneks tõenäoliselt välja diagnoosi. Kui mitte raskeima, siis vähemalt stressi või depressiooni küll. Relvaseadus näeb ette, et relvaluba antakse välja ainult psüühiliselt tervele inimesele ja see luba kehtib viis aastat. Aga mis siis, kui relvakandja haigestub selle viie aasta sees? Kas tukk jääbki hullu kätte? Võib-olla tuleks seadustada ka psühhiaatri kohustus analoogiliselt notariga, kes peab tehingu sooritajate teovõimet kontrollima ja igat sorti kaitsekohustuse teatisi edastama, ülesanne teatada patsiendil ilmnenud vaimuhaigusest näiteks politseile?
Vähe tähtis pole ka meedia mõju noorele põlvkonnale. Mõned sotsiaalteadlased väidavad, et agressiivsuse väljaelamine filmide ja teiste meelelahutuskavade kaudu aitab virtuaalselt lahendada alateadlikke tunge ning seeläbi ei realiseerita neid tegelikkuses.
Teine jagu teadlasi, kes on uurinud inimese kujunemist läbi matkimisinstinkti, mis on omane ka lindudele ja loomadele, nii ei arva. Ka mina olen seda meelt, et noore inimese kujunemises on suur roll just samastumissoovil, mis paneb järgima ekraanil ilmuvate kangelaste kehakeelt, riietust, käitumismudeleid.
Näen juba vaimusilmas oponente, kes vägivallafilme kaitstes väidavad, et filmikunst võitleb verevalamist kasutades verevalamise vastu. Aga mis siis, kui noor inimene pole veel piisavalt küps linateose kunstilisse sügavusse peidetud sõnumi tabamiseks ning haarab üksüheselt vaid filmi pealispinna faktuuri?
Kultuuriministeeriumi juures töötab juba ammust aega ekspertkomisjon, kelle ülesanne on jälgida, et meie meediasse ei satuks vägivalda ja pornograafiat propageerivaid filme. Kahjuks pole selle komisjoni tegemistest midagi kuulda. Kas äkki on jälle häda seaduses, sest nimetatud komisjon peab tulema kokku alles siis, kui mõnd inimest häiriv tapa- või kepifilm on eetris ära käinud.
Komisjoni targad pead on kohustatud midagi ette võtma, kui tegu on tehtud ja sadadesse tuhandetesse kodudesse järjekordne verine unejutt kätte toimetatud. Kas pole ka meil aeg Inglismaa ja teiste Lääne-Euroopa riikide eeskujul nii kinodesse kui ka teleekraanile minevad filmid varustada vastavate märgetega? Kogupere- ja lastefilmidega pole probleeme, vägivallafilm aga vajab ilmselt asjakohaseid piiranguid nii vanuserühmadele kui ka levikule. Ja miks mitte nõuet korraldada teleesitluse järel selsamal helesinisel ekraanil tõsine arutelu filmi sõnumi väljatoomiseks?
Need mõned seadusemuudatused vähendaksid järgmise veresauna toimumise tõenäosust Eestis. Aga seadusemuudatused üksi ei aita, kui meie silmad ei märka tasakaalu kaotanud kaasinimest. Kas ikka oskame õigel ajal astuda tema juurde ning küsida – mis on sinuga lahti, kuidas saan sind aidata?
Arvata, et Eesti koolis pole ummikusse sattunud noorte surmaetendusi veel toimunud, pole kuigi täpne. Näiteks 1986. aastal sidus 14-aastane Tiit kaela külge detonaatori ning peitis patarei taskusse.
Jõululaupäeval, kolmanda tunni ajal kärgatas plahvatus Pootsi koolis Pärnumaal ning Tiidu veri ja ajud lendasid klassikaaslaste peale. Prokurör Margus Tammekivi võttis asja üles ning viis Tiidu ema kohtu ette. Ema, kes oli poega kohelnud erilise julmusega.
Minu teada on see Eesti kohtupraktikas ainus juhtum, kus enesetapu põhjustajat otsitakse, süüdlane kohtu ette tuuakse ja ka karistatakse.
Pootsi tragöödia järel laiutasid õpetajad käsi. Hoolimata teadmisest, et Tiit oli juba kord püüdnud end karjalauta üles riputada. Katse ebaõnnestus, sest nöör oli poisi jaoks liiga nõrk.
Kas oleme täna targemad? Nõrgema koolikaaslase narrimine, mis kasvab üle kiusamiseks või avaliku elu tegelase järjekindel mõnitamine meedias meenutab mulle tibukarjas toimuvat, kus teistest erinev olend lihtsalt surnuks nokitakse.