Katrin Saks: «Lääs» on enam mõtteviis kui ilmakaar
Euroopa Parlamendi inimõiguste komisjoni liige Katrin Saks kirjutab dialoogi võimalikkusest riikidega, kus demokraatia mõistel võib olla teistsugune sisu ja leiab, et demokraatia ei saa olla nagu armastus, mida igaüks tunneb erinevalt.
Nägin International Herald Tribune’is head karikatuuri puuris istuvast kotkast, kes võrede vahelt uhkelt oma tiibu sirutas. Vangistatud linnu tiivaulatus oli lai, kuid see oli ka kõik, mida ta suutis. Nii on ka viimasel ajal maailmas kanda kinnitanud demokraatiaga: lääneriikide huvid ning naiivne usk terrorismi vastu võitlevaisse ning seeläbi stabiilsust lubavatesse diktaatoritesse on loonud kompromisse ja järeleandmisi, mis on meile häbiks.
President Meri rõhutas tihti seda, et Euroopa tähendab eelkõige väärtusi, mitte geograafilist määratlust. See meenus mulle, kui viibisin möödunud kevadel Kasahstani naftapealinnas Atiraus ja sõitsin mööda Euroopa ja Aasia piiri märkivat Uurali jõge.
Oli selge, et geograafilisele piirile vaatamata valitseb mõlemal pool jõge siiski samasugune mõttemaailm: selles maailma nurgas usutakse endiselt suuri juhte, usaldatakse keskvõimu, endiselt kardetakse võtta initsiatiivi või meedias kriitilisi seisukohti. Olgugi et väidetavalt valitseb selles Kesk-Aasia suurriigis demokraatia ning vaatamata Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajevi kavatsustele suurendada oma riigi mainet ja rolli rahvusvahelistes organisatsioonides.
Kasahhide sihikul on Maailma Kaubandusorganisatsioon, inimõiguste organisatsioon Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) ja Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon (OSCE). Viimase liikmekaart on juba küll taskus, kuid uueks eesmärgiks on saada 2009. aastal eesistujamaaks.
Kuna OSCE on tuntud eelkõige vabade valimiste valvekoerana, peaks Kasahstan teistele eeskujuks olema. Aga gaasi- ja naftadollaritel õitseva majanduse kõrval edeneb demokraatia sama kehvalt kui Nõukogude perioodil stepi muutmine viljakandvaks agraarmaaks.
Vaid üks näide: viimased valimised, mis jätsid mängust välja opositsiooniparteid ning mille tulemusena võitis presidendipartei 82% valijate häältest (1991. a esimestel vabadel valimistel 98,7% ning 1995. a 95,46 %), ei vastanud OSCE standarditele. Jaanuaris 2007 hõiskas Nazarbajev uhkelt oma võidukõnes, et «igal valimisel on oma võitjad ja kaotajad. Seekord väljus võitjana kogu kasahhi rahvas!».
Tänu oma tööle Euroopa Parlamendi inimõiguste komisjonis ning enne seda ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees, olen jälginud lähemalt dialoogi(de) pidamist selliste vaegdemo- kraatiliste riikidega.
Enamasti on kahekõned takerdunud äärmiselt kriitilistele – inimõiguste – teemadele. Vaatamata deklareeritud ühistele väärtustele, millele viitavad nii rahvusvahelistele konventsioonidele antud allkirjad ning kuulumine ühisväärtusi tunnustavatesse kogudesse, kasutame me küll ühesuguseid sõnu, ent anname eri riikide demokraatia edusammudele või õigusriigi põhimõtteile täiesti erineva sisu. Demokraatia pole aga armastus, mida igaüks tunneb erinevalt.
Kevadisel kohtumisel Usbekistani välisministriga pahandas ta Euroopa Liidu sanktsioonde peale ja kinnitas varmalt, et Usbekistan on täiesti demokraatlik riik. Justkui kaks ja pool aastat tagasi polekski toimunud Andijonis veresauna, kus tapeti ligi tuhat inimest, sh ka naisi ja lapsi.
13 inimõiguslast, kes tõde päevavalgele on püüdnud tuua, istuvad siiani vangis. Sel sügisel on mõrvatud üks teatritegelane ja sündmusi uurinud ajakirjanik.
Kuid riigiõiguse põhimõtete ja Usbekistani konstitutsiooni kohaselt «sõltumatu» ombudsman kinnitab siiani poliitvange puudutava küsimuse peale, et talle pole ühtegi kaebust esitatud, loomulikult pole ta midagi kuulnud ka sellest, et vange piinatakse.
Oleme sunnitud tunnistama, et üleskutse üleilmselt terrorismi vastu võidelda inspireerib jätkuvalt umbuskseid riigijuhte oma rahva ja eeskätt kohalike teisitimõtlejatega demokraatia kaitsmise deviisi all arveid õiendama. Tuletagem või meelde äsjaseid sündmusi Pakistanis, mis vallandusid osalt seetõttu, et kindral-president Musharraf, kes lubas ameeriklastele toetuse eest puhastada maailma Talibanist ja Al Qaedast, õiendab tegelikult arveid oma poliitiliste vastastega.
Inimõiguste üle on ka seetõttu keeruline dialoogi pidada, et erinevates maailma nurkades kehtib eri mõtteviis. Tadžikistanis võeti näiteks presidendi algatusel vastu seadus, millega reguleeritakse inimeste elu tähtsündmusi ja traditsioone. Viimasel ametlikul parlamentide-vahelisel kohtumisel kinnitasid tadžiki kolleegid Euroopa Parlamendis uhkusega, et tegemist on «ainulaadse seadusega kogu maailmas».
See sätestab, kuidas tähistada sündi ja surma, kuidas pidada sünnipäevi või korraldada pulmi. Umbes sellises võtmes, et kui kostitad pulmakülalisi pilafiga, tohid kutsuda 150 inimest, kui aga pakud kergemaid suupisteid, võib külaliste arv ulatuda paarisajani.
Minu küsimusele, kas seadus ei sekku mitte liialt inimeste eraellu, sain vastuseks huvitava paralleeli, et see on inimeste endi huvides, nii nagu näiteks suitsetamise keelamine mõnel pool Euroopa Liidus. See pani mind mõtlema, et meil, Eestis, oleks ehk inimeste huvides sõita väiksemate autodega. President Ilves võiks ju algatada seadluse, mis keelaks sõitmise suuremate autodega kui Peugeot 402? Mõislik mõte, eks ju?
Eestis, nagu Euroopaski, ei kujutaks ette, kuidas selliseid asju kollektiivselt lahendada. Kui, siis ainult maksude kaudu, mis jätab indiviidile valikuvõimaluse, sest üksikisiku vabadus on püha ja seda pole lihtne kollektiivsetele huvidele allutada.
Eurooplase indiviidikeskset mõtteviisi on hästi väljendanud Ungari kirjanik Sándor Márai: «Kui ma loobun oma isiksusest – sellest iseäralikust kinnisideest –, siis loobun ka mind eluga siduvate sidemete mõttest.» Idamaa inimene seda niimoodi ei tunne ja seetõttu on sealmail lihtsam ellu viia ühiskondlikke ja kollektiivsed eksperimente.
Ka Euroopa Liit on kollektiivne eksperiment, aga hoopis teistel alustel. Ta on olnud tee impeeriumidest üksikisiku õiguseni, alates paarisaja aasta vanusest inimõiguste algideest ning sõnavabaduse põhimõtetest kuni nende arvestamiseni ja nendest igapäevaelus kinni pidamiseni.
Pariisi ooperiteatri direktor Gérard Mortier on ühes oma kirjatükis nimetanud inimõigusi Euroopa suurimaks saavutuseks: «Inimõiguste deklaratsiooni tõsiselt võttes muutuvad kõige olulisemateks väärtusteks inimväärikus ning austus teiste vastu, vaatamata nende rassilisele, religioossele või geograafilisele päritolule.» Inimõiguste ellurakendamine peab olema ja jääma Euroopa suureks projektiks nii täna kui homme.
Kas peaksime loobuma sellest, et püüame teisi aidata oma väärtusi levitada, või peaksime hoopis täiustama iseennast? Probleeme leiab ju ka igast Euroopa riigist. Kas peaksime järgima hoopis vene vanasõna, et võõrasse kloostrisse oma reeglitega ei minda? Kes ütleb, milline on võõras klooster?
Riigid, millest räägin, on astunud vabatahtlikult samade rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeiks kui meie, keegi pole selleks neid sundinud. Kõik 46 ENPAga ja 56 OSCEga ühinenud riiki on samadel alustel vastutavad oma kohustuste täitmisel ja peavad ka hea seisma selle eest, et nimetatud organisatsioonid ei kaotaks oma mõtet ega eesmärki, milleks nad loodi.
Nimelt see sunnib teisi liikmesriiki raskeid dialooge pidama, antud juhul lähtudes inimõiguste universaalsuse põhimõttest ning sõltumata riiklikest majandushuvidest. Lõpetaksin Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy sõnadega möödunud nädala Euroopa Parlamendi täiskogult: «Kõik need, kes pole pidanud väärtustest, vaid eelistanud kokkuleppeid, on lõpptulemusena ilma jäänud kõigest.»
Nägin International Herald Tribune’is head karikatuuri puuris istuvast kotkast, kes võrede vahelt uhkelt oma tiibu sirutas. Vangistatud linnu tiivaulatus oli lai, kuid see oli ka kõik, mida ta suutis. Nii on ka viimasel ajal maailmas kanda kinnitanud demokraatiaga: lääneriikide huvid ning naiivne usk terrorismi vastu võitlevaisse ning seeläbi stabiilsust lubavatesse diktaatoritesse on loonud kompromisse ja järeleandmisi, mis on meile häbiks.
President Meri rõhutas tihti seda, et Euroopa tähendab eelkõige väärtusi, mitte geograafilist määratlust. See meenus mulle, kui viibisin möödunud kevadel Kasahstani naftapealinnas Atiraus ja sõitsin mööda Euroopa ja Aasia piiri märkivat Uurali jõge.
Oli selge, et geograafilisele piirile vaatamata valitseb mõlemal pool jõge siiski samasugune mõttemaailm: selles maailma nurgas usutakse endiselt suuri juhte, usaldatakse keskvõimu, endiselt kardetakse võtta initsiatiivi või meedias kriitilisi seisukohti. Olgugi et väidetavalt valitseb selles Kesk-Aasia suurriigis demokraatia ning vaatamata Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajevi kavatsustele suurendada oma riigi mainet ja rolli rahvusvahelistes organisatsioonides.
Kasahhide sihikul on Maailma Kaubandusorganisatsioon, inimõiguste organisatsioon Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) ja Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon (OSCE). Viimase liikmekaart on juba küll taskus, kuid uueks eesmärgiks on saada 2009. aastal eesistujamaaks.
Kuna OSCE on tuntud eelkõige vabade valimiste valvekoerana, peaks Kasahstan teistele eeskujuks olema. Aga gaasi- ja naftadollaritel õitseva majanduse kõrval edeneb demokraatia sama kehvalt kui Nõukogude perioodil stepi muutmine viljakandvaks agraarmaaks.
Vaid üks näide: viimased valimised, mis jätsid mängust välja opositsiooniparteid ning mille tulemusena võitis presidendipartei 82% valijate häältest (1991. a esimestel vabadel valimistel 98,7% ning 1995. a 95,46 %), ei vastanud OSCE standarditele. Jaanuaris 2007 hõiskas Nazarbajev uhkelt oma võidukõnes, et «igal valimisel on oma võitjad ja kaotajad. Seekord väljus võitjana kogu kasahhi rahvas!».
Tänu oma tööle Euroopa Parlamendi inimõiguste komisjonis ning enne seda ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees, olen jälginud lähemalt dialoogi(de) pidamist selliste vaegdemo- kraatiliste riikidega.
Enamasti on kahekõned takerdunud äärmiselt kriitilistele – inimõiguste – teemadele. Vaatamata deklareeritud ühistele väärtustele, millele viitavad nii rahvusvahelistele konventsioonidele antud allkirjad ning kuulumine ühisväärtusi tunnustavatesse kogudesse, kasutame me küll ühesuguseid sõnu, ent anname eri riikide demokraatia edusammudele või õigusriigi põhimõtteile täiesti erineva sisu. Demokraatia pole aga armastus, mida igaüks tunneb erinevalt.
Kevadisel kohtumisel Usbekistani välisministriga pahandas ta Euroopa Liidu sanktsioonde peale ja kinnitas varmalt, et Usbekistan on täiesti demokraatlik riik. Justkui kaks ja pool aastat tagasi polekski toimunud Andijonis veresauna, kus tapeti ligi tuhat inimest, sh ka naisi ja lapsi.
13 inimõiguslast, kes tõde päevavalgele on püüdnud tuua, istuvad siiani vangis. Sel sügisel on mõrvatud üks teatritegelane ja sündmusi uurinud ajakirjanik.
Kuid riigiõiguse põhimõtete ja Usbekistani konstitutsiooni kohaselt «sõltumatu» ombudsman kinnitab siiani poliitvange puudutava küsimuse peale, et talle pole ühtegi kaebust esitatud, loomulikult pole ta midagi kuulnud ka sellest, et vange piinatakse.
Oleme sunnitud tunnistama, et üleskutse üleilmselt terrorismi vastu võidelda inspireerib jätkuvalt umbuskseid riigijuhte oma rahva ja eeskätt kohalike teisitimõtlejatega demokraatia kaitsmise deviisi all arveid õiendama. Tuletagem või meelde äsjaseid sündmusi Pakistanis, mis vallandusid osalt seetõttu, et kindral-president Musharraf, kes lubas ameeriklastele toetuse eest puhastada maailma Talibanist ja Al Qaedast, õiendab tegelikult arveid oma poliitiliste vastastega.
Inimõiguste üle on ka seetõttu keeruline dialoogi pidada, et erinevates maailma nurkades kehtib eri mõtteviis. Tadžikistanis võeti näiteks presidendi algatusel vastu seadus, millega reguleeritakse inimeste elu tähtsündmusi ja traditsioone. Viimasel ametlikul parlamentide-vahelisel kohtumisel kinnitasid tadžiki kolleegid Euroopa Parlamendis uhkusega, et tegemist on «ainulaadse seadusega kogu maailmas».
See sätestab, kuidas tähistada sündi ja surma, kuidas pidada sünnipäevi või korraldada pulmi. Umbes sellises võtmes, et kui kostitad pulmakülalisi pilafiga, tohid kutsuda 150 inimest, kui aga pakud kergemaid suupisteid, võib külaliste arv ulatuda paarisajani.
Minu küsimusele, kas seadus ei sekku mitte liialt inimeste eraellu, sain vastuseks huvitava paralleeli, et see on inimeste endi huvides, nii nagu näiteks suitsetamise keelamine mõnel pool Euroopa Liidus. See pani mind mõtlema, et meil, Eestis, oleks ehk inimeste huvides sõita väiksemate autodega. President Ilves võiks ju algatada seadluse, mis keelaks sõitmise suuremate autodega kui Peugeot 402? Mõislik mõte, eks ju?
Eestis, nagu Euroopaski, ei kujutaks ette, kuidas selliseid asju kollektiivselt lahendada. Kui, siis ainult maksude kaudu, mis jätab indiviidile valikuvõimaluse, sest üksikisiku vabadus on püha ja seda pole lihtne kollektiivsetele huvidele allutada.
Eurooplase indiviidikeskset mõtteviisi on hästi väljendanud Ungari kirjanik Sándor Márai: «Kui ma loobun oma isiksusest – sellest iseäralikust kinnisideest –, siis loobun ka mind eluga siduvate sidemete mõttest.» Idamaa inimene seda niimoodi ei tunne ja seetõttu on sealmail lihtsam ellu viia ühiskondlikke ja kollektiivsed eksperimente.
Ka Euroopa Liit on kollektiivne eksperiment, aga hoopis teistel alustel. Ta on olnud tee impeeriumidest üksikisiku õiguseni, alates paarisaja aasta vanusest inimõiguste algideest ning sõnavabaduse põhimõtetest kuni nende arvestamiseni ja nendest igapäevaelus kinni pidamiseni.
Pariisi ooperiteatri direktor Gérard Mortier on ühes oma kirjatükis nimetanud inimõigusi Euroopa suurimaks saavutuseks: «Inimõiguste deklaratsiooni tõsiselt võttes muutuvad kõige olulisemateks väärtusteks inimväärikus ning austus teiste vastu, vaatamata nende rassilisele, religioossele või geograafilisele päritolule.» Inimõiguste ellurakendamine peab olema ja jääma Euroopa suureks projektiks nii täna kui homme.
Kas peaksime loobuma sellest, et püüame teisi aidata oma väärtusi levitada, või peaksime hoopis täiustama iseennast? Probleeme leiab ju ka igast Euroopa riigist. Kas peaksime järgima hoopis vene vanasõna, et võõrasse kloostrisse oma reeglitega ei minda? Kes ütleb, milline on võõras klooster?
Riigid, millest räägin, on astunud vabatahtlikult samade rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeiks kui meie, keegi pole selleks neid sundinud. Kõik 46 ENPAga ja 56 OSCEga ühinenud riiki on samadel alustel vastutavad oma kohustuste täitmisel ja peavad ka hea seisma selle eest, et nimetatud organisatsioonid ei kaotaks oma mõtet ega eesmärki, milleks nad loodi.
Nimelt see sunnib teisi liikmesriiki raskeid dialooge pidama, antud juhul lähtudes inimõiguste universaalsuse põhimõttest ning sõltumata riiklikest majandushuvidest. Lõpetaksin Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy sõnadega möödunud nädala Euroopa Parlamendi täiskogult: «Kõik need, kes pole pidanud väärtustest, vaid eelistanud kokkuleppeid, on lõpptulemusena ilma jäänud kõigest.»
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 12/18/2007
0 Comments:
Post a Comment
<< Home