Heljo Pikhof: haiguslood, retseptid ja registratuur arvutisse

Kes meist ei sooviks paremat arstiabi? Ma ei tea ühtki inimest, kes ei tahaks kähku vajaliku eriarsti juurde pääseda, õiget ja operatiivset diagnoosi oma tervisehädale, hästi mõjunud rohtu mõne vana tõve ägenedes – ka siis, kui ravimi nimi on peast pühitud ja meeles vaid karbi rohekas silt.
Ühtejärge analüüse anda, röntgenikiirtel end paitada lasta ja muudel uuringutel käia on meile samuti vastukarva – kui oleme mõne eelmise arsti juures sellest kadalipust nüüdsama läbi käinud.
Sujuvuse pant
Meie hinnalist aega, jalavaeva ja ennekõike tervist tõotab säästa e-tervise süsteem, mis tähendab, et digitaalne meditsiiniinfo – kõigepealt haiguslood, retseptimajandus, pildipank ja e-registratuur – pääseb liikuma üle terve Eesti. Vajadusel on see kohe käeulatuses, paari arvutikliki kaugusel igal tohtril, kelle poole patsient pöördub.
Tärmin – 2009. aasta – ei tähenda mõistagi, et kogu teave pääseb kui paisu tagant välja. Ümberkorraldused saavad toimuda tasa ja targu: seaduseelnõu, mis riigikogus läheb peagi teisele lugemisele, annab viis aastat toimetamiseks aega. Atragi on seatud juba 2002. aastast alates.
Ühiskond, paistab, on ühte meelt, et see on väärt ettevõtmine. Seda kinnitavad meil läbi viidud küsitlused, sama kinnitab ka Põhjamaade kogemus, kus tervet elanikkonda hõlmavad terviseinfo pangad on tegutsenud juba 30–40 aastat ja ammuilma omaks võetud.
Inimesed tunnevad ju oma nahal, et see on heal tasemel toimiva tervishoiusüsteemi pant. Et Ameerika Ühendriigid, Kanada või Inglismaa pole üleriigilise digitervi-sesüsteemini veel jõudnud, on seletatav mastaapidega. Eesti aga on rahvaarvult võrreldav Londoni linnaosaga.

Raudse tervisega?
Inimesel peab olema raudne tervis, et arstide vahet käia, on rahvasuu tõdenud. Tooksin siis paar argist näidet põduramate lohutuseks.
Kui juhtub, et perearsti saatekiri on maha ununenud, ei pea abiotsija enam koju paberi järele kihutama ja tagatipuks ka arstiaeg mööda lasta. Saabuval e-tervise ajastul paberit lihtsalt pihku ei pistetagi. Saatekiri on digiloos kirjas, tasub arstil vaid arvutisse sisse logida.
Sealt võib ka näha, mis haigusi ja mil moel on eelmised tohtrid tema patsiendil ravinud, milliseid uuringuid teinud: vajalik info ei ole mööda ilma laiali pillutatud või kaduma läinud.
Egas inimese pea ole prügikast, et ta kõik, ka oma aastatetagused vaevused, meeles hoiaks. Korrektne meditsiiniinfo teeb asja lahendamise kõigile kergemaks.
Vähe sellest, e-registratuur loob ka üleriigilise ravijärjekorra, mis laseb end arstile kirja panna kodusestki arvutist. Lisaks võib tellida endale meeldetuletuse, mis juba iseenesest lühendab ravijärjekordi, sest tervelt kolmandik meist magab õige aja lihtsalt maha.
Töös olevad katseprojektid, suurhaiglate infobaasid ja regionaalsed digipildipangad on süsteemi head küljed kätte näidanud. Tervik tuleb nüüd tükkidest kokku panna – ühtseks ja sidusaks patsiendikeskseks andmebaasiks.
Ükski tont pole nii hull, kui teda maalitakse. Jutt tuleb mõistagi medali teisest küljest ehk kartusest, kas delikaatsed isikuandmed üleüldisest infobaasist äkki lekkima ei pääse.
Tundlik küsimus tõepoolest, ja eetika töörühmal on olnud ka kõige kõvem pähkel pureda. See on too igavene vastuolu, mida on rõhutanud töörühma juht professor Arvo Tikk: ühelt poolt tahab inimene maksimaalset privaatsust, teisalt jälle võimalikult hästi toimivat tervisekorraldust, mis aga eeldab üldistatud otsuseid kõigilt inimestelt kogutud andmete alusel.

Kuldne kesktee tuleb siiski leida.
Pangandust ei sea keegi enam kahtluse alla, see toimib, mugavalt ja suuresti arvutipõhiselt. E-tervisesüsteemi turvatõkked saavad vähemalt sama kindlalt paika kui pankade omad.
Teiseks valitseb paljudes haiglates veel ruumipuudus ja (vana)paberivirnad kõrguvad lae alla, mis paratamatult toob kaasa mõningase korralageduse. Nõnda võib kas või riidehoiutädi vastupandamatu uudishimu korral koju kõndida, naabri-Mari kaust kaenlas. Või vähemalt sinna pilgu heita.
Digiandmebaasi seevastu jääb igast päringust märk maha, kontroll on tõhus, nii et ükski tervishoiutöötaja ei saa ilma vajaduseta haige digilukku piiluda. See vajadus kestab ainult nii kaua, kuni ta oma patsiendiga tegeleb.
Ja kolmandaks, kuldset keskteed on enne riigikogu teist lugemist veelgi õgvendatud: koos sotsiaalkomisjoni pöördunud arstide ja patsientide esindajatega töötasime välja parandusettepanekud.
Esiotsa taheti näiteks kiirabi tarvis «lahti jätta» mõned elutähtsad andmed ja viimase kolme kuu ravi, ent uute ettepanekute kohaselt on patsiendil õigus needki sulgeda.
Arstil tuleb kohe visiidi lõppedes oma sissekanded «kaanetada» – kui see on patsiendi kindel soov ja tahtmine. Jah, silmaarst ei pruugi tõesti teada, et tema ees istuv parajalt paks mees parimates aastates on äsja meestearstilt abi otsinud...

Lubada või mitte
Ometi on asi naljast kaugel – inimene peab endale selgelt aru andma, millega ta riskib, kui soovib kõigi andmete sulgemist. Õnnetuse korral, mis teadagi ei hüüa tulles, saaks tohtrile näha oleva info puhul teda kiiremini ja tõhusamalt aidata, jah, ehk elugi päästa.
Arstid ei tea midagi, kuulutas omal ajal Juhan Smuuli surematu Polkovniku Lesk. Arstid ei tohigi midagi teada, arvab nüüd mõni vaba inimene vabal maal. Hüva, katki pole ka midagi:
Kanadas tehtud uuringutest nähtub, et oma andmeid salastada eelistaks vaid 0,7 protsenti elanikest, ennekõike just noored ja terved inimesed, kellel polegi midagi peita. Küllap meie «külaühiskonnas», kus kõik kõiki tunnevad, peab seegi võimalus inimesele jääma.