Marianne Mikko: 2008 – kultuuride dialoog

Aastal 2008 on Euroopas märksõnaks kultuuride dialoog. Mõtlused Euroopa ideest tähendavad meile pöördumist juurte juurde, meenutagem sotsiaaldemokraat Gustav Suitsu kuulsat ütlust “saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestlasteks”.
Siiski, Noor-Eesti liikumise algusaegadest saadik on rahvuse mõiste muutunud, vähemalt minu jaoks. Ehk sobiks tänapäeval paremini sõnastus “saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestimaalasteks”. Eestimaalased on ka siin elavad teised rahvused. Kodanikud, kes pole rahvuselt eestlased.
Eelmisel üldlaulupeol nägin väga südantsoojendavat teleintervjuud Eesti rahvariietes Ida-Viru laulupeolistega, kes rääkisid oma ettevalmistustest ja teest laulupeole, seda kerge slaavi aktsendiga eesti keeles. Kas oleme aga valmis selleks, et eestlasena määratleb end asiaat? Kui meie rahvariideid kannab mustanahaline? Kuivõrd tolerantsed siiski oleme?
Ilmselt pole n-ö puhtaverelist eestlast olemas – meie veri on aastasadade jooksul kõvasti segunenud. Eestimaalaseks ehk eestlaseks võib saada igaüks, kes end sellisena tunnetab. Loomulikult tuleb kodakondsuse saamiseks oma soovist tugevamalt märku anda. Lugupidamist oma riigi vastu näitavad teadmiste ja keele omandamine ning huvi Eesti ajaloo ja kultuuri vastu. Toetan igati rahvastikuministri ideed, et kodakondsuseksam võiks olla vabalt valitud keeles. Eesti keele eksam on ju niikuinii eraldi.
Suur osa meie venekeelsest vähemusest elab küllalt kapseldunult. Sama võib öelda eestlaste kohta. Kui paljudel meist on sõpru Eesti teiste rahvuste hulgas? Millal viimati rääkisite oma tuttavate-töökaaslastega, kes ei määratle end eestlastena? On teil neid üldse? Kas kodanikeühendustes, millesse kuulute, on mitte-eestlasi? Kõige paremini aitavad ühiskonda sidustada just mitteformaalsed kontaktid.
Olen tihti kohanud meie mitte-eestlasi, kes on eestlastest palju patriootlikumad. Nende riigitruudus ning hooliv ja samal ajal konstruktiivne kriitika teeb alati mu meele rõõmsaks. Nad on õnnelikud, et saavad elada demokraatlikus heaoluriigis. Vähemalt Venemaaga võrreldes. Ka on usaldus riiklike institutsioonide vastu nende hulgas palju kõrgem.
Peale eestlaste on mitte-eestlasedki uhked Eesti saavutuste üle ning teisalt oma juurte ja kultuuri üle. Rahulolematust ja kirumist “kas me sellist Eestit tahtsimegi” on mitte-eestlaste hulgas palju vähem. Samuti mõisa-köis-las-lohiseb mentaliteeti, mida nii paljud “õiged eestlased” endale lubavad.
Tihtipeale teeb mitte-eestlaste meele kurvaks võimaluste puudumine eesti keeles rääkida. Õpitud ja eksamil tõestatud keeleoskust on igapäevases elukeskkonnas raske praktiseerida.
Osalt on selle põhjus asjaolu, et eri rahvusest eestimaalased elavad üksteisest mööda. Kui räägime kiiresti ja mitte just parima diktsiooniga, ei saa mitte-eestlased meie kaunist emakeelest aru. Aeglaselt, lihtsamate lausetega suheldes anname igapäevaselt oma väikese panuse lõimumisele. Ja miks mitte muuta suhtlust pisut mängulisemaks – kumbki räägib võõrkeeles. Hakkab ju meilgi näiteks vene keel ununema.
Niisiis, rohkem tolerantsust, aega ning soovi lõimuda, vastastikku ja igapäevasel rohujuure tasandil. Ehk alustada sellest, et soovida oma tuttavatele-sõpradele õigeusklike hulgas kauneid jõulupühi. On ju sel pühapäeval, 6. jaanuaril vana kalendri järgi jõululaupäev.