Urve Palo: Perekond on kõige tähtsam

Hiljuti saatis hea sõber mulle e-posti teel foto, millele oli jäädvustatud vaikus hilissügiseses Taevaskojas. Ta käis seal nädalavahetusel perega matkamas. Vaadates talveunne sättivat hetke meie loodusest, kus aeg oli justkui seisma jäänud, vajusin mõttesse.
Miks meie, eestimaalased, oma eluga sageli rahul ei ole? Ülemaailmne elukvaliteedi indeks paigutab meid 111 riigi hulgas 68. kohale, kuigi oleme sisemajanduse kogutoodangu ehk rikkuse poolest ühe inimese kohta 39. kohal. Rikkuse ja õnnetunde positsioonide vahe on tervelt 29 punkti. Majanduskasv on olnud ju viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul tohutu ning palgad ja elutingimused paranenud. Miks me siis oma eluga rahul ei ole?
Kas ei ole põhjus mitte selles, et soovides kiiresti üles ehitada oma riiki, oleme samal ajal unustanud ära iseenda? Kihutame endid armutult tagant ja mõistame endalegi märkamatult hukka jalgujääjaid. Tahame olla kõiges kõigist paremad ning eksimatud. Kipume mõõtma edu majanduslike näitajatega: auto ja maja suuruse, mitte laste arvu, perega koos veedetud aja või investeeringutega oma tervisesse. Mulle näib, et soovid kiirelt jõukaks riigiks areneda ning samal ajal leida aega iseenda ja oma pere tarvis käivad üksteisele vastu.
Eestis on abielulahutuste arv poolteist korda kõrgem kui Euroopas keskmiselt. Kas tõesti eksivad meil nii paljud elukaaslase valikul? Usun, et mitte. Me teame, et edu saavutamiseks peame pühendama oma tööle aega ja energiat ning pidevalt arenema. Samal ajal unustame, et ka pere ei püsi koos iseenesest, vaid ka siia peab investeerima nii aega kui energiat. Selle asemel aga lihtsalt loodame, et meie lähedased meid lõpmatult mõistavad ja meile meie hoolimatuse andestavad. Tavaliselt nad seda teevadki, aga kõigi ja kõige jaoks on kuskil piirid ning lahutuste arv näitab ilmekalt, kui sageli me neid piire ületame. Olgu siinjuures ära märgitud, et just perekonna olemasolu on üks olulisi objektiivseid kriteeriume, millega inimesed lõppkokkuvõttes oma elukvaliteeti hindavad.
Johann Wolfgang von Goethe on öelnud: "Otsige iseendas ja te leiate kõik." Usun, et siin on ka võti, kuidas me võiksime ennast õnnelikumalt tunda. Alustada tuleb oma väärtushinnangute ja mõttemaailma muutmisest. Ikka üksikult üldisele. Igaühel on alati aega selle jaoks, mida ta oluliseks peab. Küsimus on valikutes.
Kui mitte muidu, siis jõulude ajal on viimane aeg järele mõelda, kas kõik see, mis me teeme ja mille nimel või kelle arvelt me seda teeme, on seda väärt.
Usun, et meil on põhjust rohkem rahul olla sellega, mis meil juba olemas on. Olla õnnelik siin ja praegu on äratundmise kunst.
Soovin, kallid eestimaalased, teile rõõmsat jõuluaega oma lähedaste seltsis ning uuel aastal palju väärtuslikku aega iseendale ja oma perele. Terve perekond on kõige tähtsam!