Marianne Mikko: Solidaarsusest jõulukuul ning aasta läbi

Arvan, et paljudele eestimaalastele, ja mitte ainult sotsiaaldemokraatide valijatele, on hingelähedane üks meie olulisemaid väärtusi – solidaarsus. 1990. aastate kauboikapitalism hakkab üha enam andma ruumi pehmematele euroopalikele-skandinaavialikele väärtustele.
Nüüd on sotsiaaldarvinistlikus ühiskonnas edu ja majandusliku turvalisuse nimel töörabajad hakanud väsima oravana rattas jooksmisest. Nii mõnigi sõber-tuttav on hakanud välja võtma aastate jooksul kogunenud puhkust. Nii mõnigi on asunud end täiendama erialal, mida neile tööalaselt ehk väga otse pole vaja, kuid mis toob kosutust hingele. Stress ehk hingeväsimus pole enam moesõna. Üha enam näeme Eestis inimest, kes teeb kaheksa tundi tööd ja seejärel paneb ukse kinni. Üha murelikumalt vaadatakse neid, kes on ületöötanud ja väsinud. Mis mõtet on elujärje tõstmiseks rabada, kui pole aega seda nautida.
Otse loomulikult on see tingitud sellestki, et meie elatustase on tõusnud. Hinges püsimiseks ja eluks vajaliku soetamiseks pole enam vaja 14tunniseid tööpäevi või mitut töökohta. Prioriteedid on muutumas, hinda on läinud see, mida pole võimalik raha eest osta – aeg, hoolivus, armastus.
Võrreldes varasemate aastatega, on enam populaarsust võitmas heategevus, eriti märgatav on see praegu, jõulukuul. See, mida ultraliberaalne riik pole varasemalt väärtustanud, korvatakse kodanikualgatusega. Soovime järjest enam, et ka majanduslikult mitte eriti heal järjel inimesed elaksid paremini, ja ulatame abikäsi neile, kes rikkuse ümberjagamisest on eemale jäänud. Teisalt, nõrgemate aitamine peaks paljuski riigi kanda olema – nii arvatakse humaansust au sees pidavas Euroopas.
Need, kes on meie riigi ülesehitamisele ja arendamisele kaasa aidanud ning on enam andnud, kui majanduslikult vastu saanud, on väärt väärikat elu. Väärt seda, et hoida pea uhkelt püsti ja selg sirge. Eesti peab pidurdama süvenevat kihistumist, ühiskonna lõhestamist ja taastama usalduse oma riigi vastu. Meid, eestimaalasi, on vähe, iga inimene on tähtis ja vajalik. Mul on siiralt hea meel, et õhuke riik on asendumas tuumaka sotsiaalselt hooliva riigiga.
Tegelikult ei soovi keegi meist riiki, mille ülesanded on viidud miinimumini, riiki, kus on riiklikud vaid politsei, kohtusüsteem, vanglad, sõjavägi ja välispoliitika. Jah, ehk tõesti oli vaja totalitaarse süsteemi muutmiseks nii karme reforme, nagu tehti iseseisvuse taastamise algusaegadel. Oleme selle eest maksnud ränka hinda – ennekõike oma tervisega. Meie praegune areng näitab elujõudu pehmematele ning sotsiaalsematele väärtustele.
Kehastagem seda mõtet üheskoos – olgem koos oma lähedastega ja austagem neid, kel meist kehvemini on läinud. Ja seda väljapeetult, pakkudes abi viisil, et seda oleks võimalik vastu võtta püstipäi, endast ja teistest lugu pidades. Nõudkem riigilt ja kohalikelt omavalitsustelt enam tähelepanu pööramist inimeste muredele.