Marianne Mikko: Saagem ajaloost ühtemoodi aru

7. mail alustasime Euroopa Parlamendis allkirjade kogumist deklaratsioonile kuulutamaks 23. august üleeuroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks. Euroopa Liidus võiks see tava tähendada “uute” liikmesriikide saatuse mõistmist ja austamist Euroopa ajaloos.
Tegemist on Eesti jaoks väga olulise teemaga, seetõttu on mul suur au olla üks selle deklaratsiooni algatajatest. Nõukogude korra ning okupatsiooni mõju on Eestil ning teistel postkommunistlikel riikidel Euroopa Liidu liikmeks olemise nelja aasta vältel tulnud selgitada küll ja rohkemgi veel. „Vanas Euroopas“ oli ju ammu selgeks vaieldud, et kõige suurem süüdlane on Hitler. Ühtäkki aga ilmusid välja riigid, kelle saatust mõjutasid võrdväärselt nii stalinism kui natsism, neist esimene julmemaltki kui teine.
20. sajand oli mitmetele praegustele Euroopa Liidu liikmesriikidele eriliselt traagiline. Kahe türanni tegevuse tagajärjel tapeti miljoneid eurooplasi. Massimõrvad ja küüditamised on osa meie ajaloost. Ehitamaks üles ühist tulevikku, peab Euroopa mõistma ning tunnistama kõikide liikmesriikide läbielamisi. Mulle tundub, et stalinismi ning natsismi kuriteod on siin jäänud seni vajaliku tähelepanuta. Just sellises seoses, et oli kaks saatanat ja nad tegutsesid käsikäes.
23. august on XX sajandil Eesti jaoks saatuslik päev igas mõttes. Just sel kuupäeval 1939. aastal sõlmiti kurikuulus Molotovi-Ribbentropi pakt. 1990. aastal algasid 23. augustil Eesti ja NSVL vahelised läbirääkimised. Samal päeva nõudsid setud Petserimaa ühendamist Eestiga. 23. augustil 1991 tunnustasid Eesti ja Läti teineteise iseseisvust.
Need on vaid mõned üksikud väljavõtted ajaloost, mida peab analüüsima ning tunnistama mitte ainult lääne vaatenurgast. Mõistes nii ida kui läänt, peame suutma just meie Euroopat ühendada. Terviku loomine ei toimu iseeneslikult. Vaja on päästikut, mis protsessi käivitaks. Üleeuroopaline mälestuspäev stalinismi ja natsismi ohvritele oleks kui lepitus ja Euroopa taasleidmine.
Berliini müür langes aastal 1989. Kolm Balti väikeriiki laulsid end vabaks aastaks 1991. Euroopa Liitu astusime 2004. Märkida sellesse ritta 2008 kui esimene üleeuroopaline mälestuspäev, on enam kui kohane.
23. augusti mälestuspäev puudutaks nii ida kui läänt. Nii postkommunistlikke kui ka pikaajalise demokraatiaga riike. See jutustaks totalitaarsetest režiimidest ja sümboliseeriks rahu sõlmimist minevikuga.
Euroopa Parlamendi liikmena seisan selle eest, et 23. august kuulutataks üleeuroopaliseks mälestuspäevaks. See on sümbol, mis mäletab ja mõistab minevikku ning näitab teed ühisesse tulevikku.

Marianne Mikko: Saatuslik päev kogu Euroopale

VEEL PRAEGUSEKSKI, mil üle kolmandiku Euroopa Liidu liikmeskonnast moodustavad postkommunistlikud riigid, ei ole Nõukogude Liidu okupatsiooni või Varssavi pakti tähendus miljonitele eurooplastele kohale jõudnud.
Meie suhtumine kommunistlikesse parteidesse erineb läänepoolsete eurooplaste omast. Kreeka, Prantsusmaa ja Itaalia kommunistlikud parteid tegutsesid aastakümneid demokraatliku ühiskonna reeglite järgi, mistõttu on nende maade kodanikel raske mõista, et meil ainuparteina võimutsedes oli tema tähendus hoopis midagi muud.
Kuigi KGB on ka lääne pool Oderit kasutusel kui kurjuse sünonüüm, ei taipa vanade demokraatiate korralikud pürjelid pahatihti, et tegemist polnud isetegevusliku röövlibande, vaid partei kilbi ja mõõgaga. Isegi Varssavi bloki maades ei mõisteta täielikult, mis meiega tegelikult Nõukogude Liidu koosseisus juhtus. Seetõttu on loogiline, et Portugalis või Kreekas ei tunnetata Siberi vangilaagrite õudu.

ON SELGE, et mälestusmonumendid jäävad seotuks kindlate kohtadega ja konverentsid ununevad peagi. Enam kui poole sajandi vältel toime pandud ülekohtu meenutamiseks oleks palju mõjukam iga-aastane mälestuspäev.
Tegin hiljuti europarlamendis suulise ettepaneku kuulutada 23. august üle-euroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päevaks. Loodan, et see päev saavutab selle, mida tosin mitmesugust rahvuslikku ja regionaalset päeva pole seni suutnud ning saab osaks Euroopa ühisest vaimsest pärandist.
23. august oli saatuslik kogu Euroopale ja me kõik peaksime seda endale teadvustama.

AJALOOLISTE eelarvamuste kummutamiseks on vaja kõrge tasemega ja erapooletut alalist töörühma, kes korraldaks punavõimude kuritegude uurimise. Tegemist ei oleks Nürnbergi-taolise juriidilise tribunaliga, sest aeg selleks on möödas. Kuid euroopalikest väärtustest lähtuv hinnang aitaks ravida haava Euroopas, mille 1939. aasta 23. augustil natside ja bolševike vahel sõlmitud salapakt kuueks aastakümneks tekitas.
NKVD ja KGB kuritegelikuks tunnistamine võimaldaks asetada nende organisatsioonide abistajad, veteranid ja kiitjad Soome lahe ja Oderi jõe vahel ning ka kaugemal nende teenitud kohale nii ajaloos kui tänapäevas. See omakorda säästaks meid juba eos järgmistest gaasitoru projektidest.

Jüri Pihl: Ebaselguse aeg päästevaldkonnas on lõppenud

Kui teilt küsitakse, mida on sotsiaaldemokraadid valitsuses saavutanud, siis üht võite kindlasti öelda – tänu sotsidele on päästevaldkond korrastatud.
Aastatepikkune vindumine on läbi ning sotside esimese valitsusaastaga on pandud alus tugeva päästeteenistuse kujunemisele. Jaanuari viimasel päeval võttis riigikogu vastu päästeteenistuse seaduse, millega mitte ükski valitsus pole seni hakkama saanud. Ei Reformierakond, Keskerakond ega Isamaaliit ole suutnud või tahtnud päästjaid kohelda võrdväärselt politseinike ja piirivalvuritega. Meie seadusega said päästjad endale vajalikud sotsiaalsed garantiid, töö eripära arvestava teenistusregulatsiooni ning nüüdsest oleme taganud võrdse kohtlemise sarnase töö tegijatele. Lõpuks on päästeteenistuses loodud selgus ning suletud on pikk ja veniv peatükk päästevaldkonna ajaloos. Enam ei pea päästjad end tundma vähem väärtuslikumana kui politseinikud või piirivalvurid.
Kõige tundlikumaks küsimuseks on osutunud muutunud töögraafik. Üleminek 24-tunniselt graafikult 12-tunnisele tööpäevale tekitas vastuseisu ennekõike nendes, kes on päästetööd kasutanud kui lisaraha teenimise võimalust. Ähvardused, et päästjad jooksevad laiali, ei ole osutunud tõeks. Kuigi lahkujaid on olnud, on rohkem neid, kes soovivad päästjatena tööle asuda – praegu on meil 43 päästjat rohkem kui neli kuud tagasi, jaanuaris.
Uue seaduse kõrval on päästjate olukorda kindlustanud siseministeeriumi ja ROTAL’i vahel sõlmitud palgalepe. Sellega on tagatud, et ajal, mil kärbitakse riigi kulutusi, keegi päästjate töötasude kallale ei lähe. Nii jääb päästjate keskmiseks palgaks endiselt 14 589 krooni. Iseasi muidugi, kui ametiühing arvab paremaks leping lõpetada, sest kokkulepete avalik ründamine ja töörahu häirimine tähendab minu arusaama järgi kokkuleppel olevast allkirjast taganemist.
Järk-järgult paranevad ka päästjate töötingimused. Kuressaares, Jõhvis, Narvas ja Rakveres on kerkimas päris uued hooned, paljudes komandohoonetes tehakse renoveerimistöid. Siseministeerium töötab järjekindlalt ka selle nimel, et uus ja korralik tehnika asendaks kulunud töövahendid. Paraku on vajadused siiski suuremad, kui on korraga võimalik katta.
Tänavuse eelarve kärped tähendavad uute rekonstrueerimistööde edasilükkumist ja ilmselt teisigi kärpeid päästevaldkonnas. Siiski võime öelda, et olukord paraneb iga aastaga ning usun, et uue päästeteenistuse seaduse, korraliku palga ja tõhusa ennetustöö toel muutub päästeteenus paremaks ja inimeste elu turvalisemaks.

Mark Soosaar: Metsareform on võimalik targalt ja ettenägelikult toimetades

Tehnoloogia areng on toonud meie metsadesse moodsa suurtootmise. Saemeeste käsitsitööga langeb vaid iga kümnes puu, sest enam kui 90 protsenti uuendusraiest tehakse võimsate harvesteritega. Puit veetakse sadamatesse veokitel, mille liikumine on jälgitav sidesatelliitide abil.
Nii harvesterite kui veokite tegevus säilib arvutite mälus kolm kuud. Nii võimaldab nüüdisaegne infotehnoloogia vältida vaidlusi riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja tema peamise toote – puidu – ostjate vahel. Võimsa ja kalli tehnika kasutamine eeldab head logistikat, mis nõuab regionaalset ja tõenäoliselt peagi ka üleriigilist koordineerimist.
Riigikogu keskkonnakomisjon käis eile tutvumas RMK kirdepiirkonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa, Järvamaa) toimuva pilootprojektiga, mis julgustab metsareformi ette võtma. Selle projektiga on veenvalt tõestatud, et metsnike ülesanne ei pea olema raiete ja puidu väljaveo korraldamine, mis metsatööstuse tormilise arengu tõttu on ammu ületanud ühe metskonna piirid.
Et meie metsamajanduse nõrk koht on metsakasvatus, saaksid pilootprojekti laiendamisel kogu riigile kõik metsnikud palju rohkem aega pühendada just metsaistandike ja -noorendike järelevalvele, hooldamisele. Tööle, mida ei saa teha kosmosest ega kaugel asuvast keskusest.
Eestimaal on palju kahjustatud ja haigeid metsi, nende märkamiseks ja ravimiseks on samuti vaja metsniku teravat pilku ning hoolsat tööd.
Pole raske tõestada, et metsade, kogu looduse tervishoiust sõltub meie, inimeste tervis. Kui hoolime metsast kui rahvuslikust varast ja Eestimaad väärtustavast elukeskkonnast, peame väärtustama metsniku auväärset ametit. RMK tootmistegevuse tulubaas on piisav tagatis, et hoida elus metsnike ajalooliselt väljakujunenud võrgustik.
Usun, et metsareform tuleb ette võtta, kuid vaid targalt ja ettenägelikult toimetades. Peame pärandama Eestimaa laaned meie lastele paremas olukorras, kui need on seda praegu.

Mark Soosaar: Käed eemale kultuuripärandist!

Keerulises majandusolukorras ei tohi teha ettevaatamatuid liigutusi ning pillata maha kergesti purunevaid väärtusi.
Kui tahame kultuurrahvas olla (või kultuurrahvaks saada?), siis pole võimalik nõustuda valitsuse kavatsusega kärpida toetusi ehitusmälestiste omanikele.
Mullune riigikontrolli audit selgitas välja, et üle Eesti on ca 500 avariilist ehitusmälestist, mis vajaksid kohe remonti või konserveerimist. Paljudel juhtudel on tegemist Eesti maaarhitektuuri silmapaistvate näidetega, ülimalt unikaalsete ehitistega. Nii mõnigi neist varises vihmase sügise ja vesise talve tõttu kokku või kaotas olulisi detaile. Oleme rääkinud äärmiselt tõsisest vajadusest suurendada riigieelarvelist toetussummat mälestiste omanikele vähemalt kahe-kolmekordseks. Kahjuks ei õnnestunud see plaan 2008. aasta riigieelarve menetlemisel.
Praegune riigipoolne toetussumma 20 miljonit krooni kogu Eesti kohta on naeruväärselt väike ja selle kärpimine 50% võrra on tekitanud õigustatud pahameeletormi. Nimelt on ca 16 miljoni eest juba mälestiste omanikega lepinguid sõlmitud või koostatud. Nimekiri on kokku pandud suure vastutustundega – väga paljud abivajajad ei mahtunudki sellesse ritta.
Mu silme ees terendab näiteks Jõgeva kõrts Läänemaal, fantastiline lubjakivist arkaadia, millel pole enam katust ning mis seisab imekombel püsti kui kaardimajake. See on ehitusharuldus, riikliku kaitse all, nagu kahel pool kõrtsi asuvad lagunevad kivisilladki, kuid neid pole sel aastal päästetavate nimekirjas. Kui Jõgeva kõrtsi müüre nüüd ja kohe ei konserveerita, siis järgmisel aastal peame tõenäoliselt nägema siin vormitut kivihunnikut.
Koguva külas Muhumaal karjub appi kuus sõelapõhjaks kulunud katust, nende taastamiseks on lepingud olemas ja omanikud valmis tööle hakkama. Pärnumaalt on nimekirjas seitse katust, ilma neid kohe remontimata jääme ilma Taali mõisatallist, Audru mõisa piimaköögist, Vardja rehielamust, Uue-Varbla mõisast, Pikavere palvelast, Pootsi mõisa ait-kuivatist, Tori viinaköögist.
Viljandimaal on vaja kohe konserveerida Polli mõisa varemed ning kinnitada kivid Karksi ja Viljandi lossivaremetel. Pikisilmi ootavad riigi tuge ka Tätta talu ja Abja mõisa aida katused.
Nimekiri on väga pikk. Igast maakonnast on seal paarkümmend kõige hädalisemat ehituskunsti haruldust. Uskuge, me ei tohi minna nende valdkondade kallale, kus on tegemist rahvuslike põlisväärtustega. Me ei tohi kärpida usaldust Eesti riigi vastu!
Pangem pead kokku ning mõelgem kärpimise asemel sellele, kuidas riigieelarve tulusid suurendada! Kas mitte hoolsamalt sisse kasseerida trahve neilt uljaspeadelt, kes kihutades ei hooli ei enda ega teiste inimeste elust?
Kui kaua kavatseme magada pärast riigikohtu otsust, mille tagajärjel 5% käibemaksu mõnusid saavad nautida Õllesummerite ja Õlletoobrite korraldajad?
Tõsine arvestus näitab, et kui suudaksime veel enne suvevaheaega muuta seadust ning kehtestada etenduste ja kontsertide piletitele 18% käibemaksu, võiks riigieelarvesse laekuda ca 50 miljonit krooni. Sellest lisarahast saaks toetada väärtkultuuri maaletoojaid nii teatris kui kontserdilaval ning päästa hukkuvat kultuuripärandit.
Ja veel. Kui õhukeseks laseme riivida meie riigi võimekuse paljudes teisteski valdkondades, kui nõustume tulumaksu järjekindla alandamisega?

Mark Soosaar: Me ei tohi kärpida usaldust Eesti riigi vastu

KEERULISES majandusolukorras ei tohi teha ettevaatamatuid liigutusi ning pillata maha kergesti purunevaid väärtusi. Kui tahame kultuurrahvas olla (või kultuurrahvaks saada), siis pole võimalik nõustuda valitsuse kavatsusega kärpida ehitusmälestiste omanikele makstavaid toetusi.
Riigikontrolli audit selgitas välja, et Eestis on ligi viissada ehitusmälestist, mis vajavad kohe remonti või konserveerimist. Paljudel juhtudel on tegemist Eesti maa-arhitektuuri silmapaistvate näidete, ülimalt unikaalsete ehitistega. Nii mõnigi neist varises vihmase sügise ja vesise talve tõttu kokku või kaotas tähtsaid detaile.
Oleme rääkinud vajadusest suurendada mälestiste omanikele makstavat riigieelarvelist toetussummat vähemalt kahe-kolmekordseks. Kahjuks ei õnnestunud see plaan 2008. aasta riigieelarve menetlemisel.

RIIGI PRAEGUNE toetussumma 20 miljonit krooni kogu Eesti kohta on naeruväärselt väike ja selle kärpimine 50 protsendi võrra on tekitanud õigustatud pahameeletormi. Nimelt on ligi 16 miljoni krooni eest juba mälestiste omanikega lepinguid sõlmitud või koostatud. Nimekiri on kokku pandud suure vastutustundega — väga paljud abivajajad ei mahtunudki sellesse ritta.
Minu silme ees terendab näiteks Jõgeva kõrts Läänemaal, suurepärane lubjakivist arkaad, millel pole enam katust ning mis seisab imekombel püsti kui kaardimajake. See on ehitusharuldus, riikliku kaitse all nagu kahel pool kõrtsi asuvad lagunevad kivisilladki, kuid neid pole sel aastal päästetavate nimekirjas. Kui Jõgeva kõrtsi müüre kohe ei konserveerita, peame seal järgmisel aastal tõenäoliselt nägema vormitut kivihunnikut.
Viljandimaal on vaja kohe konserveerida Polli mõisa varemed ning kinnitada kivid Karksi ja Viljandi lossivaremetel. Pikisilmi ootavad riigi tuge ka Tätta talu ja Abja mõisa aida katus.
Me ei tohi minna nende valdkondade kallale, mille puhul on tegu rahvuslike põlisväärtustega. Me ei tohi kärpida usaldust Eesti riigi vastu!
Pangem pead kokku ning mõelgem sellele, kuidas riigieelarve tulusid suurendada. Kas me ei peaks hoolsamalt trahve sisse kasseerima neilt, kes kihutades ei hooli oma ega teiste inimeste elust?
Kui kaua kavatseme magada pärast riigikohtu otsust, mille tagajärjel viie protsendi suuruse käibemaksu mõnusid saavad nautida õllesummerite korraldajad? Kui suudaksime veel enne suvevaheaega kehtestada etenduste ja kontsertide piletitele 18-protsendilise käibemaksu, võiks riigieelarvesse laekuda ligi 50 miljonit krooni. Sellest saaks toetada väärtkultuuri nii teatris kui kontserdilaval ning päästa hukkuvat kultuuripärandit.
Ja veel. Kui õhukeseks laseme riivida meie riigi võimekuse paljudes teisteski valdkondades, kui nõustume tulumaksu alandamisega?

Hannes Rumm: Töötajad vajavad turvatunnet

Tasapisi on hakanud meie lehtedes ilmuma uudiseid selle kohta, et ettevõtted koondavad töötajaid 20-30 kaupa.
Koondamiste põhjus on see, et eestlased kulutavad karmistunud majandusoludes palju vähem ning kinnisvaraturg on hangunud. Seetõttu on Eesti turule näiteks mööblit või ehitusmaterjale tootvad ettevõtted sunnitud tootmist järsult vähendama.
Ka tööturuameti statistika näitab, et mitu aastat väga madalal tasemel püsinud tööpuudus on hakanud tasapisi suurenema. Sellises olukorras on eriti oluline saavutada esmapilgul kaks vastandlikku eesmärki – kaitsta töötajate turvatunnet ning aidata ettevõtetel muutunud oludes tegevust ümber korraldada.
Aasta alguses jahmatas sotsiaalministeerium avalikkust julma töölepinguseaduse eelnõuga, mis oleks järsult vähendanud töötajate turvatunnet. Õnneks visati pärast ametiühingute ja sotsiaaldemokraatide jõulist vastuseisu sotsiaalministeeriumi eelnõu prügikasti.

Julmad soovid kukkusid läbi
Toon mõned näited nende julmade soovide kohta, mis läbirääkimistel maha tõmmati. Läbi kukkus soov vähendada praegust lisatasu riigipühal ja puhkepäevadel töötamise eest. Läbi kukkus soov lõpetada kirjalike töölepingute sõlmimine, mis oleks andnud tööandjale sisuliselt võimaluse muuta töötingimusi ühepoolselt.
Läbi kukkus soov vähendada töötajate palka kuni kolmeks kuuks juhul, kui palga maksmine muutub ettevõtjale “ebamõistlikult koormavaks”. Läbi kukkus soov lihtsustada rasedate koondamist. Läbi kukkus soov veeretada kõigi töötajate kaela kogu risk tööandja vara võimaliku hävimise eest. Muidugi tehti läbirääkimistel ka mõlemapoolseid järeleandmisi. Näiteks lühendati koondamisest etteteatamise aega, sest ametiühingud mõistsid samuti, et koondamist ootav töötaja kaotab motivatsiooni ning tema tööviljakus väheneb.
Igati mõistlik oli kokkulepe selle kohta, et esimese kuu koondamishüvitise tasub töötajale tema oma ettevõte, kuid ülejäänud koondamishüvitise osa tasub töötukassa ettevõtetelt kogutava töötuskindlustusmaksu arvelt.

Ettevõtted maksavad ühiselt
Praegusel juhul oli kogu koondamishüvitise maksmine ühe ettevõtte kanda, tulevikus tasuvad ettevõtjad koondamise eest solidaarselt. See vähendab raskustesse sattunud ettevõtte kulusid ning võimaldab investeerida näiteks uute turgude leidmisse. Samas ei suurendata ühe konkreetse ettevõtte konkurentsivõimet selle endiste töötajate arvelt. Selline lahendus aitab Eesti majandusel tervikuna muutustega kiiremini kohaneda ning luua uusi töökohti.
Kahjuks tegid ametiühingud läbirääkimistel ühe järeleandmise, mis pole piisavalt põhjendatud. Praegu tuleb koondamise puhul sõltuvalt tööstaažist maksta hüvitiseks 2-4 kuu palk, uue seaduse järgi väheneb koondamishüvitis ühe kuu palga võrra. Siin pidanuks ametiühingud läbirääkimistel tugevamat iseloomu näitama.
Koondamishüvitise vähenemist tasakaalustab töötuskindlustuse suurenemine. Seni sai töö kaotanud inimene esimesel sajal töötuse päeval 50% varasemast palgast ja edaspidi 40%. Uue seadusega tõuseb töötuskindlustushüvitis vastavalt 70% ning 50 protsendini. Ehk koondamise järel saavad rahaliselt senisest suuremat tuge need, kes jäävad töötuks pikemaks ajaks. Samas kaotavad veidi need, kes kohe pärast koondamist uue töökoha leiavad.

Sotside ideed teostuvad
Toetuse leidsid kolm sotsiaaldemokraatide ammust ideed. Esiteks suureneb kindlustushüvitise saajate arv. Seni maksti hüvitist ainult koondatud töötajale, edaspidi saab seda ka inimene, kes lahkub töölt omal soovil.
Teiseks vabastatakse erisoodustusmaksust koolitused, mille abil tööandja tõstab oma töötajate ametioskusi. Eestis on aastaid räägitud vajadusest üle minna teadmistepõhisele majandusele ja elukestvast õppest, aga samas on rahaliselt karistatud neid ettevõtjaid, kes oma inimesi koolitavad. On selge, et mida paremini on töötaja koolitatud, seda suuremaid oskusi vajavat tööd ta teeb ning seda paremat palka saab nõuda.
Kolmandaks otsustati liita töötukassa ja tööturuamet. Nii tekib organisatsioon, mis maksab töötajatele hüvitisi ning aitab neil uusi töökohti leida. Uuenenud töötukassa on seetõttu palju rohkem motiveeritud töötuid aitama, sest iga tööle naasnud inimene vähendab organisatsiooni rahalist koormust toetuste maksmisel.
Kindlasti vajab ametiühingute ja tööandjatega läbi räägitud eelnõu riigikogus veel kõvasti lihvimist. Ilmne on, et uue seaduse puhul on töötajate turvalisus palju paremini tagatud, kui oli esialgses sotsiaalministeeriumi eelnõus. Ühtlasi aitab uus seadus üksikutel ettevõtetel rasketel aegadel kiiremini muutustega kohaneda ning muudab meie tööturu paindlikumaks.