Wednesday, May 23, 2007

MARK SOOSAAR: Ajalool on mitu nägu

Ajalugu koosneb faktidest. Pärtliöö Prantsusmaal või Tehumardi lahing Saaremaal on seotud kindlate kuupäevade ja isikunimedega. Aga nägemused neist sündmustest ehk ajaloolised tõlgendused olid, on ja jäävad vastukäivateks. Minevikul on mitu nägu ning seepärast olen üsna skeptiline Euroopa ühisajaloo koostamise suhtes.
Venelased on veendunud, et nende ajalooline roll oli Euroopa tsivilisatsiooni kaitsmine hävitavate kallaletungide eest. Olgu need Tšaadajevi kirjad Puškinile või raamat Tšingis-khaanist, mille Jan kirjutas Stalini soovil – ikka ja jälle oli tegemist sooviga näha vene rahvast püha müürina takistamas barbarite tungimist Euroopasse.
Kas tõesti oli üks rahvas aatelisem kui teine? Tasub vaid võtta erapooletu reisimehe Marco Polo päevik ja uurida kuulsa veneetslase ülestähendusi rännakutelt 13. sajandi Kesk-Aasiasse, Mongooliasse, Hiinasse ja Indiasse, et teada saada, kuidas nooled lendasid igas suunas ja kõikjal leiutati uusi ning võikaid viise vaenlase teise ilma saatmiseks.
Vene rahva kui Euroopa päästja märtrioreooli aitas suurendada Napoleoni purustamine ja keiser Aleksandri pidulik sissemarss Pariisi. Ka Hitleri ja tema pruuni katku hävitamise au kuulub suuresti vene rahvale. Venelaste ajaloo kaks suurt narratiivi - 1812. aasta Isamaasõda ja Suur Isamaasõda (1941-1945) - olid põhjatu allikas nõukogude filmitegijatele. Ekraanipateetika on nüüdseks ladestunud kindlalt vene inimese teadvusesse.
Vene rahva identiteedi nurgakiviks ongi sügav usk, et ollakse paljude rahvaste päästja või vabastaja, nende kultuuride rikastaja. Aga faktid on karmid. Erinevalt 19. sajandi Pariisist ei lahkunud vene keelt kõnelev sõdur XX sajandi Berliinist ja Saksamaalt, rääkimata Eestist, Lätist ja Leedust. Kõik Ida-Euroopa rahvad jäid mitmeks inimpõlveks oma “vabastaja” käpa alla ...
Ja seepärast ongi meil, eestlastel, raske vene inimese identiteeti mõista ning sellega leppida. Kuid midagi pole parata. Kui tahame olla ise mõistetud, tuleb meil kuulata teiste rahvaste saatusetrummi kurba häält. Muidu ei tule dialoogist ja kooselust midagi head välja.

Integratsiooni sisu ja sisutus
Võlusõna “integratsioon” on sagedasest pruukimisest ja ebatäpsest kasutamisest muutunud pirisevaks kärbseks, mida enam paljud tõsiselt ei võta. Kas on integratsioon ülepea lahendus, mis meid pärast aprillisündmusi edasi aitaks?
Sõnaraamat annab integratsiooni vasteks “kokkusulamine, erinevate keelte ja kultuuride sulatamine üheks tervikuks”. Kas me seda nii väga tahamegi?
Integratsiooni läbikukkunud näiteid leiab ajaloost hulganisti. Sama püüdsid meiega teha nii Stalin kui Brežnev, kuid võta näpust - ei tulnud välja! Rahva vastupanu oma identiteedi hoidmiseks on enneolematult tugev.
Kui meil jagub sallivust ja tahet tunnistada vene kogukonna ajaloolist identiteeti, võivad asjad hoopis teisiti ning mõlemale poolele palju soodsamalt kulgeda. Tõeliseks dialoogiks on vaja arusaamist, et korraga võib kõrvuti elada mitu ajalookäsitlust, usku ja kultuuri. Sest minevikust, kus asub identiteedi peajuur, on inimestel oma visioon. Selle käsukorras muutmine on üsna lootusetu. Oma ettekujutust peale surudes pole meil edulootust.
Tänapäeval, kui oleme solidaarses Euroopa Liidus ja NATO vihmavarju all, võime käituda hoopis rahulikumalt, vabamalt ja sallivamalt. Meie riik on piisava selgusega ennast kehtestanud, et olla atraktiivne ka neile, kes tahavad parema elu nimel Eestiga koostööd teha.
Eelöeldu valguses arvan, et vabariigi valitsusel pole vaja tõmmelda. Kui laseme idanaabril meelitada meid propagandasõtta, võidab kahjuks suurem vastane. Temal ju sidesatelliidid taevas. Meie ühe venekeelse kanali vastu sünnitab ta kohe kolm ja sellised, mida näeb kogu maailm. Ja muidugi mitte selleks, et meid ümber pöörata, vaid et omasid viltukallutatud ajaloopildiga üles ärritada.
Usun, et pigem tasub meil elada rahulikult ja sõbralikult kõrvuti vene kogukonnaga, otsida ühisosa Euroopa Liidu uutes võimalustes. Ja mitte pöörata tähelepanu idast kostvale tülinorimisele. On ju ilmne, et Putin ja tema Kremli seltskond vajavad praegu “vaenulikke naabreid” valijate hüpnotiseerimiseks, kes juba järgmisel kevadel lähevad Venemaa presidendi poolt hääletama.
Kui mu oletus, et Kreml puhub hüsteeriatuld lõkkele just lähenevate valimiste pärast, õigeks osutub, siis pole ime, kui noored putinlased peagi marsivad Eesti saatkonna juurest otse Punasele väljakule ning nõuavad Putini kuulutamist eluaegse valitsuskepiga tsaariks.
Kas mitte selles skeemis polegi peidus Venemaa juhtkonna ebaadekvaatse käitumise saladus? Ja põhjus Vene võimupartei Eesti sõsarerakonna üsna kummaliseks toimetamiseks.
Arvan, et Venemaa provokatsioonidele ja õrritavale retoorikale reageerimata jätmine on parim viis nurjata Putini salaplaane.

Enne järgmist tormi
Ja ikkagi, mida peaks Eesti valitsus tegema, et meie riigilaevas poleks lahtist laadungit, mis tormis võib ettearvamatult liikuma hakata ja aluse kreeni pöörata? Iga kapten vastaks: last peab olema kinnitatud.
Ülekantuna riigile tähendab see, et Eestis elavatel rahvusgruppidel peab olema tööd ja leiba, võimalus hoida elus oma emakeelt ja kultuuri.
Muukeelseid ja muukultuurseid tuleb kinnitada Eesti ühiskonda püsivate sidemetega. Selleks peab aga valitsema sügav ja tõsine mõlemapoolne tegutsemistahe. Kahju, et need aabitsatõed kipuvad ununema.
Milline võiks olla kursimuutus integratsioonirindel? Arvan, et ka meil, eestlastel, tuleb teadvustada teiste rahvusgruppide mõttemaailma omapära. Peame püüdma mõista, miks ja kust on mõttemallid pärit. Ja vastupidi: siin elavatele muulastele tuleb püüdlikult ja samal ajal delikaatselt selgitada eestlaste kannatuste rada XX sajandil.
Pole võimatu, et teineteise tundmaõppimine viib üllatava avastuseni: oleme paljukannatanud rahvad. Meie ühisosa on, et oleme kaotanud tuhandeid, miljoneid inimesi tsaaride ja peasekretäride võimuambitsioonide nimel.
Siis ehk saabub ka päev, kui hakkame eristama neid, kes on jäänud truuks oma rahva põlistraditsioonidele, kommetele, rahvakultuurile, ning neid, kes on omakasu ja lähikondlaste heaolu nimel müünud hinge sovetlikule arusaamisele elukorraldusest. Viimastega, kui nad mõttelaadi ei muuda, pole meil demokraatlikus Euroopas ühist teed.
Lõpuks üks väike nõuanne. Kui mõnel meist tuleb töötada või elada kõrvuti vene fundamentalistiga, kes ihaleb tagasi endisi aegu, soovitan talle meelde tuletada koduaresti suletud Lenini viimast kirja parteikongressile, milles Iljitš koputas venelaste südamele, et need oma suure rahvaarvuga ei lämmataks väikerahvaste õigusi väärilisele kohale päikese all.

Tuesday, May 22, 2007

IVARI PADAR: Tulumaksu vähem, aktsiisimakse enam

Keskmise palga eest sai 2000. aastal osta 35 liitrit viina, tänavu võimaldab Eesti keskmine palk osta juba 65 liitrit. Neid ja teisigi masendavaid arve meie alkoholitarbimise kasvu kohta näitasid eelmisel reedel avaldatud konjunktuuriinstituudi uuringu tulemused. Uuringu tutvustamisel kutsuti valitsust üles tõstma alkoholiaktsiisi, sest alkoholi hinnatõus on meie ostujõu tõusust ohtlikult kaugele maha jäänud.
Rahandusministrina raporteerin ma vastuseks majandusteadlase üleskutsele hea meelega: tehtud! Juba eelmisel neljapäeval otsustas valitsus kabinetiistungil tõsta kange alkoholi aktsiisi 30 protsenti, mis lisab näiteks pooleliitrise viinapudeli hinnale 12 krooni.
Ent otsus tõsta alkoholiaktsiisi oli vaid üks paljudest neljapäevasel kabinetiistungil heaks kiidetud maksumuudatustest, millest igaüks väärib omaette artiklit. Minu tänase artikli eesmärk on kirjeldada terviklikku pilti sellest, kuidas maksumuudatuste pakett meie inimeste ja riigi rahakotti mõjutama hakkab.

Maksumuudatuste pakett
Suur maksumuudatuste pakett jaguneb kaheks: esiteks tulumaksumuudatused, mis vähendavad nii inimeste maksukoormust kui riigi tulusid. Teiseks aktsiisitõusud, mis suurendavad tervist ja keskkonda kahjustava kauba tarbijate maksukoormust, aga ka riigi tulusid.
Esmalt tulumaksuseaduse muutmisest. Valitsus otsustas tõsta maksuvaba tulu praeguselt 2000 kroonilt kuus nelja aastaga 3000 kroonile. Sel moel jätame kõigile töövõtjatele juba 2008. aastal täiendavalt kätte 50 krooni kuus ehk 600 krooni aastas. 2011. aastaks jääb praegusega võrreldes igale töövõtjale täiendavalt kätte 195 krooni kuus ehk 2340 lisakrooni aastas.
Maksuvaba tulu suurendamine on sotsiaaldemokraatide hinnangul õiglane viis tulumaksukoormust vähendada, sest aitab eelkõige keskmise ja väiksema sissetulekuga peresid, kuna neis peredes jääb töövõtjatele kätte täiendavalt täpselt sama palju raha kui kõrgepalgalistel peredel. Samas suureneb nende perede sissetulek tänu maksuvabale tulule protsentides rohkem kui kõrgepalgalistel.
Teise olulise tulumaksumuudatusena vähendab valitsus üksikisiku tulumäära 2011. aastaks 18 protsendini, praegusega võrreldes täiendavalt veel kahe protsendipunkti võrra. Reformierakonna valimislubaduse täitmisega tuli sotsiaaldemokraatidel leppida, ehkki suhteliselt kõige vähem saavad sellest kasu väikesepalgalised töötajad, kes riigi abi tegelikult kõige rohkem vajavad.
Näiteks 100 000 krooni suurust kuupalka saav tippjuht võidab ühe protsendi võrra vähenevast tulumaksust 980 krooni kuus. 5000 krooni suurust kuupalka saav turvamees aga ainult 30 krooni kuus.
Kolmanda olulise muudatusena kehtestab valitsusliit täiendava tulumaksuvabastuse alates esimesest lapsest. Sellest võidavad need eesti pered, kus on vähemalt üks alla
17-aastane laps. Riigi tulusid vähendab täiendav maksuvabastus 900 miljoni krooni võrra aastas.
Maksuvaba tulu suurendamine tähendab riigieelarvele nelja järgmise aastaga 3,5 miljardi krooni võrra väiksemat tulu. Täiendav üksikisiku tulumaksumäära vähendamine kahandab riigi tulu 1,2 miljardit krooni. Neist arvudest on näha, et sotsiaaldemokraadid suutsid koalitsioonikõnelustel edukalt oma valimislubadusi kaitsta ning tasakaalustavad praeguses valitsusliidus parempoolseid koostööpartnereid.
Tulumaksumuudatuste hinda kokku liites saame tulemuseks, et järgmise nelja aasta vältel loovutab riik inimestele täiendavalt
7,4 miljardit krooni. Muidugi ei saa valitsus lubada olukorda, kus vähenevate riigi tulude tõttu halveneb hariduse ja tervishoiu tase, ohtu satub sisejulgeolek ning kogu riik saetakse ohtlikult õhukeseks.
Riigieelarvet tasakaalustavad suuremad aktsiisimaksud. Aktsiisimäärade tõstmisega soovib valitsus saavutada mitu eesmärki: kaitsta rahva tervist ja jätkata ökomaksureformi, täita Euroopa Liiduga ühinemisel võetud kohustused ja valmistada Eesti ette üleminekuks eurole. Kohati need eesmärgid kattuvad, näiteks tubakaaktsiisi on Eestil vaja tõsta nii rahva tervise kaitseks kui ELis kehtiva tubakaaktsiisi miinimummäärani jõudmiseks.

Aktsiisid toovad tulu
Kõige järsemalt tõuseb 2008. aastal tubaka- ja alkoholiaktsiis ja nende maksude suurendamine toob riigieelarvesse juba 2009. aastal täiendavalt ligi miljard krooni.
Euroopa Liiduga ühinemisest tuleneb vajadus ühtlustada paljude kaupade aktsiisitasemed ELi miinimumtasemega. Seetõttu peame tõstma lisaks tubakale bensiini- ja diislikütuse aktsiisi, mis toob riigi eelarvesse täiendavalt juba 2008. aastal üle 900 miljoni krooni.
Tarbijatele tähendab aktsiisitõus täiendavalt 1,3 krooni võrra kallimat bensiini ning 1,5 krooni võrra kallimat diislikütuse liitrit. Teisalt võivad kõik liiklejad kindlad olla, et kolmveerand sellest aktsiisilaekumisest kulub Eesti teede parandamiseks ja uuendamiseks.
Tõusevad ka maagaasi ja põlevkivikütteõli aktsiisimäärad ning aktsiisimaks kehtestatakse ka elektrienergiale. Nende kaupade puhul tähendab lisanduv aktsiis tarbija jaoks 3–5 protsendi suurust hinnatõusu. Ega see raha ei lähe ju Läti riigi eelarvesse, selle raha eest saab Eesti riik teha palju häid asju oma elanike jaoks.
Mitme kauba puhul (näiteks tubakas ja elekter) võiks Eesti euroliidus kehtiva minimaalse aktsiisimäärani jõudmisega veel oodata, ent ajastades aktsiisitõusud 2008. aastasse, suurendame võimalust viia inflatsioonitase aastateks 2010–2011 tasemele, mis lubab meil võtta kasutusele euro.
Kokkuvõttes tagab maksumuudatuste pakett ühiskonna tasakaalustatud arengu. Järgmise aasta riigieelarve on kavandatud 1,5 protsendi suuruse ülejäägiga, mis annab kindlustunde, et ka majanduslike tagasilöökide puhul suudab Eesti riik edukalt toimida.

Maimu Berg: Aeg järele mõelda

Ma olin pronkssõduri avamisel. Tõsi, ise ma seda ei mäleta, olin pisut üle aasta vana ja me olevatki emaga sinna juhuslikult sattunud, n-ö uudishimust. Aeg-ajalt seda seika ikka meenutati ja nõnda ma siis pidasin seda sammast ka natuke nagu oma asjaks, kuni selle ümber läks lahti tants, mis ilmselt oli kohustuslikus korras ette nähtud kõikides tolleaegsetes liiduvabariikide pealinnades. Soldati ette pandi igavene tuli ja koolilapsed pidid seal militaarses riietuses külmetama, automaadimulaažid käes. Täiendavat identiteedile viitavat sambakultust sellele toona ei järgnenud, aga kogu asi läks omas ülepakutud võltsuses ja butafoorias lihtsalt vastumeelseks. Välismaalastest tuttavatele ütlesin, et see on sammas kõigi Teises maailmasõjas langenute mälestuseks. Kuidagi piinlik oli, et Eesti (mis sest, et NSV) pealinna südames on mälestusmärk lihtsalt vene sõdurile, tegelikult ju okupandile. Enamasti jätsid tuttavad delikaatselt küsimata, miks see kõiki langenuid leinav mälestusmärk kannab punaarmee vormi.

Siinsete venelaste trallitamist paar korda aastas samba ümber juba uuematel aegadel vaatasin kui mingit nostalgilis-metsikut etendust, mida aga sellest osavõtjate hingedele ilmselt vaja oli. Kostis hääli, et sammas tuleks Tõnismäelt ära viia. Mulle see mõte ei meeldinud – olin ikkagi selle avamisel käinud, ning arvestades püstipanemise aastat, oli see sammas ju iseenesest kunstilises mõttes täiesti korralik monument.

Pronkssõduri ümbrus oli pealetungiva linna vajadusi arvestades juba muutunud. 1960. aastatel olevat sealse väikese pargi kujundaja Arnold Alas kunstnike kongressil pisarad kurgus hädaldanud, et kavandatav trollipeatus rikub pargi ära, aga tema oli vist ka ainus, kes sellepärast kurvastas. Kuskilt ei ilmunud välja natšnoi dazorre pargi ümberkujundajaid pazooritama ega kostnud kurje hääli Moskva poolt. Arvatavasti poleks midagi juhtunud, kui ENSV valitsus oleks otsustanud teisaldada kuju nt Maarjamäele, et teha sealne memoriaal veelgi suurejoonelisemaks ja Arnold Alas oleks ehk jäänud ainukeseks nutjaks, kui Tõnismäele oleks rajatud nt parkla. Nagu praegu ei juhtunud suurt midagi, kui otsustati lammutada arhitekt Raine Karbi delikaatne Sakala keskus, mis kardetavalt asendatakse monstrumiga, mille alla jäävad nii ümbruse puud kui ka vaated Estonia teatrile.

Millisel hetkel täpselt sai pronkssõdurist vene hinge identiteet ja Kremli kaitsealune, on raske öelda. Igatahes mitte väga ammu. Ei hakka siinkohal kommenteerima viimastel aegadel toimunut ega omakorda tarka mängima põhjustele, süüdlastele ja ajenditele osutades. Igaüks on võinud oma südame ja mõistuse häält kuulates, sündmustele kaasa elades või meie lehtedest autoriteetsete inimeste arvamusi lugedes teha põhjuste kohta oma järeldused. Vene meediat jälgides, nende väljaütlemisi ajakirjandusest ja internetist lugedes hakkab küll kõhe – meenuvad 1939. ja 1940. aasta stsenaariumid. Kõige koledam on internetist lugeda üleskutseid vägivallale või «õpetusi» selle kohta, kuidas käituda võitluses politseiga. Õnneks ei ole see, mis Venemaa poolt kostab, just ühehäälne koor, on ka täiesti mõistlikke seisukohti nagu Postimehes avaldatud kirjanik Ljudmila Ulitskaja sõnavõtt või ajakirjanik Boriss Sokolovi arvamusavaldus internetis.

Sellest ongi hea ja rahustav edasi minna, sest Ulitskaja viitab oma kirjutises kõige lihtsamatele inimlikele väärtustele, mis on tähtsad (ja tegelikult kõige tähtsamad) kõigile inimestele, olgu nende rahvus või poliitilised vaated millised tahes. Et oleks hea ja rahulik elada, et tervis oleks korras, et perel läheks hästi. Võib-olla on need asjad muutunud nii endastmõistetavaks, et neid võib juba mõtlematult lammutada? Muidugi, on hetki, kus tunded pimestavad tervet mõistust, kus ülekohus paistab nii suurena, et ei mahu ära ning hakkab üle ajama. Kuid kellelgi pole õigust muuta Eestit vihkamise või destruktiivsuse tallermaaks, tulgu need jõud siis väljast- või seestpoolt.

Minule läksid küll südamesse president Ilvese 24. veebruaril lausutud sõnad, kui ta tsiteeris Marcus Aureliust. President on ka hoiatanud laskemoona vastasele kätte mängimise eest. Albert Camus kirjutas Alžeeria sündmuste eelõhtul: «Püüdes võita tagasi vägivalla tagajärjel kaotatud usaldust, võib juhtuda, et selle käigus avaneb hoopis tee uuele vägivallale.» Loodame, et hiljutised sündmused Eestis enam vägivallale ei vii.

Praegu, kus ma seda kirjutan, on 9. maini veel pisut aega. Võib vaid loota, et elame selle päeva rahumeelselt üle ja et 10. mail võime (ja tegelikult peame) otsustama, kuidas minna edasi. Toimunu on alles värske, põhjalikumaks analüüsiks oleks vaja emotsioonide rahunemist, ajalist distantsi. Me jääme siia kõrvuti elama, tahame seda või mitte. Meil kõigil tuleb andestada. Kuid pühapäevaõhtuses vigastatud südalinnas jalutades meenub paratamatult fraas: andestamine ei tähenda unustamist...

Praegu väidetakse, et meie integratsioonipoliitika on läbi kukkunud. Aga mis on õieti integratsioon? Isiksuse vastuoludeta sulandumine ühiskonda. Inimene sulandub ühiskonda, võtab omaks selle ühiskonna põhilise reeglistiku, kuid säilitab oma isikupära. Oma mõtteviisi, oma harjumused, eelistused.

Integreerimist kohtame näiteks Saksamaal türklaste kogukonna puhul. Nad on riigile lojaalsed, on omandanud enam või vähem saksa keele, respekteerivad sakslasi kristlastena, kuigi ise on musulmanid, kes on säilitanud oma kombed, keele ja arusaamad. Nii on Berliinis elavatel türklastel näiteks tavaks koguneda mõned korrad aastas soojade ilmadega kesklinnas asuvasse Tiergartenisse, kus nad peavad piknikut, istudes kaasatoodud vaipadel, kuulates valju türgi muusikat ja grillides lambaliha. Võib-olla ei meeldi need kogunemised paljudele sakslastele, ent küsimuse peale, kuidas sellist asja Berliini südames lubatakse, vaatavad sakslased küsijale mõistmatuses otsa. Kui kellelgi, kas või grupil skinhead’idel tuleks pähe türklasi häirima minna, ei saaks seda juhtuda – politsei ei, aga vahest ka lihtsalt korda armastavad kodanikud laseks neid toimuva lähedalegi.

Ma ei taha seda võrrelda meil juhtunuga. Meid ei olegi tegelikult kellegagi võrrelda, sest meie vähemusrahvus moodustab meie elanike arvust tubli kolmandiku, meil on nendega seoses kibedad mälestused lähiajaloost ja meie kõrval elab agressiivse retoorika ja käitumisega suurriik meie vähemusrahva rahvuskaaslastega ning kõigi nende emakeelsete propagandavahenditega. Meie saame oma tee valikul toetuda eeskätt omaenda kogemustele. Pole ime, et meid sellel keerulisel teel tabavad tagasilöögid, et me ei suuda olla alati piisavalt vaoshoitud või tuleb teinekord hoopis puudu julgusest. Ometi, mingeid kogemusi mujalt Euroopast võiksime siiski koguda.

Nii on meil vaevalt oma ajalookäsitluse pealesundimisega oodata vastaspoolelt mõistmist ja meie kannatuste tunnustamist. Pigem trotsi (nagu oli meil endil mustvalge ajalookäsitluse vastu Vene ajal). Eestlased ju tahavad siinseid venelasi integreerida, mitte assimileerida? Üks võimalus on selgitada Eesti ajalugu ilukirjanduse kaudu, tõlkides võimalikult palju vene keelde (ka vaatamata keeleoskusele on ju ikka parem lugeda emakeeles) ja levitades siinsete venelaste hulgas seda, mida meie kirjanikud Eesti ajaloost ilukirjandusteostes on kirjutanud.

Venelased on kirjanduslembene rahvas, kes üldiselt austavad kirjanikku ja peavad kirjaniku seisukohtadest ning sõnast palju enam lugu kui poliitikute või ka ajaloolaste sõnavõttudest. Respekt Suure Isamaasõja võidu ja kangelaste vastu pärinebki ju suurel määral nii kirjandusest kui ka filmikunstist. Raamatud noorest kaardiväest ja muu säärane kirjandus pole venelaste riiulitelt kuhugi kadunud ning sõjafilme (mida minu põlvkondki ju omal ajal vaatas ja mille hulgas oli ka tõelisi pärle nagu «Inimese saatus» või «Ivani lapsepõlv») näitavad venekeelsed telekanalid päris sageli ka praegu. Ja mis samuti tõenäoline «võrdsete võimaluste maana» mõnes mälus säilinud Nõukogude Liit elab siinsete venelaste seas edasi samasuguse «kuldse Kunglana» nagu oli väliseestlastele kunagine Eesti Vabariik. Ning seda mälestust jutustatakse järeltulevatele põlvedele. Lapsepõlvest 1950. aastatel mäletan, kuidas mu vanaisa meenutas koos kaaslastega tsaariaega kui kõige paremat!

Kuivõrd võib aga tänapäeval, kus noortel on nii palju teabe saamise võimalusi, arvestada ilukirjanduse mõjuga? Kuigi olen Narvas Rugodivi rahvamajas 1990ndate lõpus näinud pilti, mis minu kui kirjaniku südant küll soojendas. Puupüsti venekeelseid koolilapsi täis saali ees esines vene lastekirjanik Eduard Uspenski. Luges oma värsse. Luges ühe värsirea ja lapsed skandeerisid peast teise, luges kolmanda ja lapsed vastasid neljandaga. Tundus, et ta oleks võinud lõpmatuseni lugeda, lapsed ei tüdinenud ega saanud nende tarkus ka otsa. Samas – sellest on just parasjagu nii palju aega möödas, et mitmed seal saalis kirjandusest õhinal olnud lapsed võisid olla hiljuti nende noorukite seas, kes loopisid kivirahega politseid või lõhkusid ja rüüstasid Tallinna südalinna.

Sellest, mis ja miks juhtus, oleme praegu väga palju lugenud, kuulnud, vaadanud. Tüütuseni. Üleheietatud teema muutub vastumeelseks ja tekitab irooniat. Muidugi, kes meist ei tahaks olukorrale head lahendust? Ent pakilt-palavalt tegutsema hakates võime kasu asemel hoopis asjad veelgi keerulisemaks ajada. Mõneski reaktsioonis on tunda lausa paanika hõngu. Kas ei peaks me praegu lihtsalt natuke aega mõtlikult vaikima, et siis küpsema ja targemana edasi minna. Elame siin kõrvuti, eestlased ja venelased, suures jõhkras naabruses, aga olulisem on, et alati elavad ühiskonnas kõrvuti eelkõige ikka inimesed: vanad ja noored, rikkad ja vaesed, haiged ja terved. Rahvusest olenemata.

JÜRI PIHL: KAS korrakaitsejõud on valmis tõkestama 9. mail võimalikke provokatsioone?

Ei saa kindel olla, et mingit provokatsiooni mitte kunagi Eesti Vabariigis ei tule. Küll võin kinnitada, et need asutused – nii julgeolekuasutused kui ka õiguskaitseorganid, politsei – teevad kõik, et neid provokatsioone ei oleks. Või kui on, siis võimalikult maksimaalselt neid minimeerida.
Kõik tegevused, mis on seadusega keelatud, saavad peatatud. Nii et võimalike defileede toimepanijaid jälgitakse ja Eesti korrakaitseorganid ka neile vastavalt reageerivad.
Koostöö korrakaitseorganite vahel selliste ohtlike olukordade likvideerimiseks on üks külg ning ma arvan, et selleks on Eesti korrakaitseorganid valmis – võib-olla on isegi rohkem valmis, kui nad olid eelmisel aastal.
Mis puudutab muud tööd ajaloo selgitamisel, siis siin on koostöö kindlasti ka teiste ministeeriumidega vajalik ja me ka seda teeme.

MARIANNE MIKKO: Eesti suuremeelseks

Eesti ei kuulu juba kolm kuud Euroopa Liidu uustulnukate kilda. Tiitel on läinud bulgaarlastele ja rumeenlastele. Peab ütlema, et Euroopa Parlamendis saavad kaks uut riiki päris hästi hakkama. Tänu oma rahvaarvule on rumeenlased hõivanud mitu väljapaistvat kohta ning asunud oma riigi rahvusvahelist positsiooni tugevdama. Mul on hea meel nende üle.
Meie ees seisavad staatuse muutusega seoses täiesti uued ülesanded. Seni kutsuti “uusi” osalema eelistingimustel, et oleks esinduslikum valim. Nüüd peame täie eest väljas olema.
Arvestades seda, kui kiiresti jõudsime kommunismi varemetest stabiilsesse turumajandusse, oleks kolm aastat “uute” staatust pidanud olema piisav, et mitmel olulisel alal vanadega samale joonele jõuda. Paraku kuulen eravestlustes ikka ja jälle, et meis ollakse pisut pettunud.
Oleme Euroopa kõnetoolidest enesele võrdset kohtlemist nõudnud. Kuid meie nõudmiste mõjukust on vähendanud meie enda silmatorkav egoism ja eneseimetlus. Kes tahab majanduskasvu ja rikkusega uhkustada, peab arvestama asjaoluga, et Euroopa Liidus on rikastel ja edukatel suuremad kohustused. Näiteks aidata riike ja rahvaid, kes on vaesemad kui meie.
Rootsi pühendas 2006. aastal arenguabile 1,03 protsenti oma rahvamajanduse kogutulust (GNI). Luksemburg andis 0,89 protsenti ja Madalmaad 0,81 protsenti. Uusimatel andmetel on Eestil kõrvale panna üle kümne korra vähem - 0,08 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (GDP).
Me ei ole eriti varmad juhtivatele jõududele järele rühkima. 2010. aastaks on Eesti eesmärk anda arenguabiks 0,1 protsenti SKTst. Samal ajal on Euroopa Liidu ja ÜRO üldine eesmärk saavutada 0,7 protsendi tase. Meie keskmisest kõrgem enesehinnang ei ole siin paraku teisenenud keskmisest kõrgemaks eesmärgiks.
Meilt oodatakse rohkem, kui oleme suutnud ära teha. See ei käi muidugi ainult Eesti kohta. Läti, Leedu ja Poola on meist veelgi tagapool. Kuid “teised teevad ka” ei ole eriti hea vabandus. Teel Euroopa Liitu olime ühel momendil oma lõunanaabritest kaks aastat ees. See tegi meid päris uhkeks. Miks ei ole me suutnud seda uhkust positiivse sisuga täita?
Eesti ühiskond on pikki aastaid elanud vaid “küüned enda poole”. See ei väljendu mitte ainult kitsis arenguabis, see väljendub igapäevases suhtumises kaaskodanikessegi. Ma ei suuda ära imestada siirast usku, et riigimonopoli juhtimine saab olla 50 korda väärtuslikum töö kui külakoolis või lasteaias hariduse andmine.
Sotsiaaldemokraadid on nüüd taas võtmas valitsusvastutust. Panen suuri lootusi meie inimeste võimele tuua meie ühiskonda rohkem hoolivust, solidaarsust ja empaatiat.
Kasvust hoolimata ei saa meie majandus kunagi suuremaks Rootsi omast. Ka meie relvajõud ei kannata iialgi välja võrdlust USAga. Kuid kui tahame, võime Skandinaaviale järele jõuda vaimult.
Meie parim võimalus võrdsena Euroopa Liidus olla on kehastada euroopalikke väärtusi märgatavalt paremini kui liikmesriigid keskmiselt. Me ei kemple juba viimased 15 aastat Moskvaga limiitide pärast ega müü Peterburi turul kurke. Otsime endale väärikat kohta Euroopas. Viie rikkama hulka rühkimine peab olema seotud viie lahkema hulka pürgimisega.

EIKI NESTOR: Võimulepe kui kompromiss

Läbirääkijatel on koalitsioonilepingu sõlmimiseks kaks tuge. Kõigepealt valimistel antud lubadused-ideed ja teiseks valijate antud hääled. Maailmavaated on erakondadel teadagi erinevad ning ka lubadused seetõttu vastakad. Kõige keerukam ongi ühe leppe sõlmimisel siduda omavahel eri suundadesse minevaid arvamusi. Teinekord tuleb aga leida kompromisse ühe ja sama probleemi lahendamiseks mõeldud, kuid erinevate mõtete vahel.
Toon siinkohal näite koolieelsete lasteasutuste ehk rahva keeli lasteaedade asjus tehtud kompromissist. Nii sotsiaaldemokraadid kui reformierakondlased näevad suurt probleemi selles, et meil on puudu lasteaiakohtadest. Töö- ja pereelu parem ühitamine on kõige tõhusam võluvits sündimuse suurendamiseks. Kui see võimalus puudub, jääb laste saamine emale-isale paremaid aegu ootama.
Kehtivate seaduste alusel on kõik koolieelsetesse lasteasutustesse puutuv kohaliku omavalitsuse ülesanne. Reformierakond nägi lahendust selles, et toetada riigieelarve rahaga uute lasteaedade ehitamist ja lubas valijatele selleks mõeldud investeerimisfondi loomist mahuga 400 miljonit krooni aastas.
Sotsiaaldemokraadid nägid lisaks lasteaiakohtade puudusele probleemi ka alushariduse kvaliteedis. Selle kõige olulisem osa on lasteaiaõpetajate palk, mis peaks olema kindlasti sama suur kui põhikooliõpetajatel. Ilmakodaniku targaks saamine algab juba lasteaias ja kui omavalitsuste poolt õpetajale makstav palk on erinev, on kindlasti erinev ka kooli astuvate laste valmisolek edasiseks õppimiseks. Võrdsete võimaluste loomine hariduses peab algama varem, kui heliseb esimene koolikell. Meie pakkusime lahendusena koolieelsete lasteasutuste õpetajate palkade maksmise kohustuse ülevõtmist riigile ning sellest kohalike omavalitsuse eelarvetesse jääva raha kasutamist uute lasteaiakohtade loomiseks.
Kompromissi leidmine kahe erineva idee vahel algas läbirääkimiste esimesel päeval ja lõppes viimasel. Reformistid ei pidanud vajalikuks linnade ja valdade õigustes ja kohustustes muudatusi teha. Nende mõtet toetas ka kohalike omavalitsuste tulubaasi tõhus ja järjepidev kasv. Sotsiaaldemokraatide jaoks oli aga tähtis võrdsete võimaluste loomine hariduse saamisel, sõltumata sellest, millises linnas või vallas laps elab, ning seoses sellega ka õpetajate palkade tõstmine.
Nii sündiski valitsusliidu programmi säte, mis kõlab nii: “Loob lasteaiakohtade arvu suurendamiseks ning lasteaiaõpetajatele põhikooliõpetajatega võrdse alampalga maksmisele kaasaaitamiseks uute lasteaedade ehitamise riikliku investeeringute programmi “Igale lapsele lasteaiakoht!” 400 miljoni krooni suuruses aastamahus ning algatab seadusemuudatused, mis aitavad lahendada lasteaiakohtade nappust.”
Inimkeeli tähendab see seda, et kohalike omavalitsuste õigused ja kohustused lasteaedade asjus ei muutu. Riik toetab omavalitsusi täiendavalt 400 miljoni krooniga aastas. Seejuures peab see raha aitama kaasa nii lasteaiakohtade loomisele kui sellele, et õpetajad lasteaedades saaksid oma töö eest väärilist palka. Kindlasti peab seejuures arvestama, et lasteaiakohtade loomisel ja õpetajatele väärilise palga maksmisel seni esirinnas olnud linnad ja vallad ei oleks oma mõistliku tegevuse tõttu halvemas olukorras kui need omavalitsused, kus sellele küllaldast tähelepanu pole pööratud.
Riigi ja omavalitsuste õiguste ja kohustuste täpsustamine ning sellele rahalise katte leidmine on igal aastal valitsuse ja omavalitsusliitude läbirääkimiste teema. Küllap seal saavad ka kõik “i-d” lõplikud täpid peale.
Peaasi on see, et ühelgi perel ei jääks laps tulemata seetõttu, et tööle tagasi ruttaval emal pole last kellegi hoole alla usaldada. Ja et esimesse klassi minevatel lastel oleks kõik eeldused viite peale õppimiseks.

HELJO PIKHOF: Riik lapsele lähemale

Vististi on vimm see, mis sunnib opositsiooni jäänud poliitikuid pajatama, justkui oleksid meie tõekspidamised partnerite seisukohtadesse lahustunud. Ega ikka ole küll. Suur osa laste muredest, õieti küll laste kasvatamisega seotud muredest, mille pärast olen leheveergudelgi mitut puhku südant valutanud, said sotsiaaldemokraatide pealekäimisel valitsusliidu leppesse kenasti kirja.
Teisalt jälle poleks ei riigivankri vedajatel ega riigil endalgi suuremat mõtet, kui väikesi inimesi juurde ei sünniks.

Lapsega kauem kodus
Esimene hea uudis on mõistagi see, et vanemahüvitise maksmise kestust on kavas nelja kuu võrra pikendada – kuni lapse poolteiseaastaseks saamiseni. See on samm õiges suunas.
Ehkki hüvitise sisseseadmine oli väärt ja vajalik tegu, jäi see omal ajal lõpuni läbi mõtlemata.
Vastsed vanemad tõlgendasid seda kui selget sõnumit, et neil on voli pisut üle aasta kodus last kasvatada, et siis endisesse tööpaika naasta. Ja mida muud see oligi, sest kes tahaks senisest sissetulekust, ütleme, kümme korda väiksemaga leppida, saati veel siis, kui üks suu on lisaks toita.
Äkitselt taevani lahvatanud lasteaia- ja iseäranis sõimekohtade puudus on pooliku lahenduse otsene tagajärg, Praegused olud sunnivad vanemaid kõiksugu kunsttükke tegema: laps pannakse sõimesappa vaat et enne sündimist. Ometigi ei saa kõikjal ja kõigi vanemate lapsehoiusoovid rahuldatud.
Leevendamaks olukorda, hakkab uus valitsus omavalitsustele eraldama 400 miljonit krooni aastas. See on investeerimisprogramm, millest saab juurde luua uusi sõime- ja aiakohti, ühtlustada lasteaiaõpetajate alampalgad kooliõpetajate omaga ning maksta teistelegi koolieelsete lasteasutuste töötajatele inimväärsemat tasu.
Justkui suunanäitajaks on siin Tartu linnavalitsuse ja Haridustöötajate Liidu kolmandat aastat kehtivad lepped, milles on ka minu kui töötajate poole eksperdi pisuke osa – seepärast tean öelda, et meil peaksid kooli- ja koolieelikute pedagoogide alampalgad saama tasa juba tuleval aastal.
Rõõmu teeb seegi, et koalitsioonipartnerid on kokku leppinud viia õpetajate alampalk keskmise palga tasemele ja sealtpeale kergitada vähemalt keskmise tõusuga ühes tempos.

Rohkem võimalusi
Teisalt on lasteaedade hoogtööna ehitamine muidugi järjekordse kahjutule kustutamine, sest egas keegi taha kummutada tarkust, et kolm esimest eluaastat on inimese arengus määravad. Ja et just sel ajal vajab inimlaps hädasti ema või isa hellust ja lähedust.
Mul on tagantjärelegi hea meel, et sain oma noorema lapsega kolm aastat kodus olla ja valus on vaadata, kui sõime jäetakse napilt üle aasta vanune pisipõnn, kes veel õieti käiagi ei oska ega suuda seletada, mis teda vaevab või mida ta tahab.
Kõik lapsed ei kohanegi suurema seltskonnaga ja nõnda ei tee iga harjutamine veel meistriks, vaid piinab mõttetult nii vanemat kui last.
Ehkki iga lapsega koos oldud lisanädalgi – rääkimata siis neljast kuust – on kuldaväärt aeg, olen ma veendunud, et vanemahüvitist tuleb maksta vähemalt kaks aastat ega kavatsegi oma tõekspidamist vaka all hoida.
Plusspoole pealt: kavas on täiendada koolieelsete lasteasutuste seadust nn pearaha sättega. Omavalitsus, kes ei suuda lapsele tagada sobivat sõime- või aiakohta, hüvitaks vanemale koolieeliku pearaha.
Emade-isade elu teeks see pisut kergemaks ja laseks neil endil lapsehoidu korraldada.
Vanemad võiksid näiteks mesti lüües maksta ühele emale, kes kantseldab ka naabrilapsi, või võtta üheskoos hoidjatädi. Ja paljulapselisi peresid rõõmustab kindlasti teadmine, et vanemahüvitise perioodi lõppedes hakatakse alates kolmandast lapsest maksma lapsetoetust 2000 krooni kuus.

Väiksed asjad
Et töö- ja pereelu saaks sujuvamalt sobitada, peab riik pakkuma tuge vanema tööturule naasmiseks, olgu siis lapsega kodus veedetud poolteist või kolm aastat või mitme lapse puhul ka mitu korda kauem.
Tasuta koolitus, paindlik ümber- ja täiendõpe on elementaarne abinõu. Samuti hakatakse lapsehoolduspuhkusel oldud aega arvestama töötuskindlustusstaažina.
Päris tuntavalt aitaks see noort naist, kes on emaks saanud kohe kooli lõpetamisel või tudengipõlves ja kellel puudub veel tööstaaž: sedasi laieneb temalegi õigus töötuskindlustushüvitisele ja kõigile haigekassateenustele.
Viimaks ometi leiab lahenduse ka minust pea tüütuseni käiatud teema: lapsega kodus oldud aja tahab riik nüüd tööks tunnistada ka pensionikujunduse seisukohalt ehk siis tervikaastana kirja panna.
Siiamaani jõus oleva korra järgi on lapsekasvatamine justkui lullilöömine, mis annab täisaasta eest vaid ühe kuu jagu pensioniõiguslikku staaži.
See tõsiasi kipub kahe silma vahele jääma lapsevanematel enestelgi, sest noorest peast tundub pensionipõli olevat kuskil kaugel mägede taga.
Paraku ei saa kõike kohe ja korraga.
Lapserikastel emadel oli ja on õigus jääda teistest varem vanaduspensionile, viie lapse emal näiteks viis aastat varem. Ent selle võrra jääb väiksemaks tema pension. Õiglasem oleks lisada need viis aastat pensionistaažile. Püüan sellegi asja eest omalt poolt seista.

MARK SOOSAAR: Uue riigikogu esimene otsus

Kes meist ei armastaks oma emakeelt. Keelt, milles väljendame oma esimesi suuri tundeid – armastust ja viha. Eesti keel ja selle täpne kasutamine on Eesti Vabariigi kui õigusriigi vundament, sest just selles keeles on kirjas meie seadusteraamat. Seepärast on sümboolne, et riigikogu XI koosseisu esimene otsus oli eesti keele lisamine põhiseaduse sissejuhatusse ehk preambulisse.
Meie, kümmekond sotsiaaldemokraati, toetasime juba riigikogu eelmises koosseisus seda eelnõu. Ometi pole me jaanalinnud, kes arvavad, et põhiseaduse kosmeetilise muutmisega on eesti keele kaitse ja areng täielikult tagatud. Õnneks on uue valitsusliidu koostöölepingus kõige mahukam peatükk pühendatud just meie emakeele arendamisele, selle viimisele kaasaegsesse infotehnoloogiasse. Tore, et eesti keelele on antud koalitsioonilepingus mitu korda rohkem ruumi kui kogu ülejäänud eesti kultuurile. Aga sellest kõigest ei piisa. Arvame, et kultuurile ja keelele tuleb leida soliidne ja sisuline koht ka põhiseaduse regulatiivosas.

Loodus keelest paremini kaitstud
Tol õhtul, kui saabus teade, et Harju maavanem Värner Lootsmann saadetakse erru, võtsin kätte põhiseaduse ning püüdsin leida paragrahvi, mis annaks võimaluse Sakala lõhkujaid, selle XX sajandi eesti arhitektuuri meistriteose hävitajaid, karistada. Ja uskuge või mitte, kuid Eesti Vabariigi põhiseadusest ma tuge ei leidnud. Meie põhiseaduse regulatiivosas, mis käsitleb kodanike põhiõigusi ja -kohustusi, ei esine sõna “kultuur” kordagi!
Põhiseadus ütleb küll, et “Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult” (§ 5), kuid rahvuslike kultuuriväärtuste hoidmise kohustust siit ei leia. Loodust kaitseb ka põhiseaduse § 53: “Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mida ta keskkonnale on tekitanud.”
Aga vaimne keskkond? Kes heastab eesti rahvuslikule kultuurikeskkonnale tekitatud korvamatud kahjud? Miks pole Eesti Vabariigi põhiseaduses igaühe kohustust hoida esivanemate loodud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit? Ja muidugi emakeelt, mida üha enam reostatakse võõrsõnade ja -keelenditega. Kas keelt peaks hoidma riik või igaüks meist?
Ja kelle hingel on kultuuripärandi ellujäämine? See küsimus tõuseb üha sagedamini olukorras, kus hävingu näiteid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Olgu lisaks Sakala langemisele meenutatud kas või kavatsus labastada üht meie eepilist kangelast teda merre toppides ja teist linnasüdamest minema vedades, aga ka himu langetada kultuuriloolisi parke ja puiesteid, hoolimata tuhandete inimeste vastuseisust.

Eeskujud on mujal Euroopas
Käes on aeg lisada teiste Euroopa riikide eeskujul põhiseadusesse täiendav paragrahv, mis reaalselt kaitseks kultuuripärandit ja eesti keelt kui kultuuri lahutamatut osa. Ühtlasi määraks, kes on vastutajad.
Arvan, et vastutus peaks olema dualistlik. Dualistlik ehk kahepoolne sellepärast, et riigi ja tema kodanike osaluseta ei õnnestu kaitsta ei keelt ega kultuuri! On tähelepanuväärne, et probleemi olemust on kiiresti üleilmastuvas maailmas tabanud suur hulk Euroopa rahvaid. Elavad ju praegu kõrvuti inimesed erinevatest kultuuridest ja religioonidest. Igal kultuuril ja tema keelel aga on õigus oma kohale päikese all. Just seepärast on viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul suur hulk Euroopa riike täiustanud oma põhiseadust kultuuriparagrahvidega.

Teised meist ees
Siinkohal paar näidet Euroopa riikide põhiseadustest.
Gruusia: “Riik toetab kultuuri arengut, kodanike piiramatut osalemist kultuurielus, kultuurilise väljendusrikkuse originaalsust, rahvuslike ja üldiste kultuuriväärtuste tunnustamist, rahvusvaheliste kultuurisidemete süvendamist. Iga Gruusia kodanik on kohustatud hoolitsema, kaitsma ja säilitama kultuuripärandit. Riik kaitseb kultuuripärandit seadusega.” (§ 34)
Leedu: “... riik toetab kultuuri ja teadust, osaleb Leedu ajaloo, kunsti, kultuuri, monumentide ja kultuurilooliste väärtuste kaitsmisel. Seadus kaitseb autorite vaimseid ja materiaalseid õigusi töödele, mis kuuluvad teaduse, tehnilise loomingu, kultuuri ja kunsti valdkonda.” (§ 42)
Portugal: “Igaühel on õigus nautida kultuuri ja ise seda ka luua, igaühel on kohustus kaitsta kultuuriväärtusi ...” (§ 78)
Hispaania: “... avalik võim garanteerib Hispaania rahva ajaloolise, kultuurilise ja kunstilise pärandi kaitse ning rikastamise, olenemata väärtuste staatusest ja omandivormist. Kultuuripärandi vastu sooritatud kuriteod on kriminaalkorras karistatavad.” (§ 46)
Šveits: “... maastikku, ajaloolisi kohti, loodus- ja kultuurimälestisi hoitakse puutumatuna juhul, kui seda nõuab avalik huvi. Loodus- ja kultuuripärandit võib eksproprieerida, kui sellel on rahvuslik tähendus.” (§ 78)
Ennäe, Hispaanias võib igaüht, kes tõstab käe kultuuriväärtuse vastu, karistada kriminaalkorras, ja Šveitsis ohustatud kultuuriväärtuse omanikult isegi jõuga ära võtta!

Põhiseadus ei tohi muutuda dogmaks
Meilgi on vaja mõista, et põhiseadus pole dogma, mida kui reliikviat tuleb muuseumikapis hoida. Samal ajal ei kutsu sotsiaaldemokraadid põhiseadusest tuulelippu kujundama, mida üks või teine erakond võiks poliitilistes tõmbetuultes kasutada häältepüüdmise liblikavõrguna.
Arvame, et põhiseadus on sedavõrd tähtis dokument, mille muutmine meie kiiresti liikuvas maailmas peab tagama eesti kultuuri ja keele harmoonilise teisenemise ja endaks jäämise.
Eks ikka selleks, et ka meie lapselapsed võiksid kunagi tulevikus kõigil elualadel eesti keeles toimetada, ja kui nad satuvad Alpi mägedesse või Londoni metroosse, siis saaksid oma emakeelt tutvustades öelda uhkelt mõne kauni lause. Olgu selleks “sõida tasa üle silla” või “elas kord Maali, kes pillas pärlid allikasse, kus millimallikad lupsu lõid ...”.

MARIANNE MIKKO: Ukraina okkaline tee euroopalikuks riigiks

Vene demokraatide järjest kahanevale seltskonnale on Ukraina paar aastat pakkunud võimalust mõtteeksperimentideks. Köögis teed juues vaadatakse nii mõnigi kord Kiievi poole ja räägitakse asjust, mis oleks Venemaal võinud teisiti olla.
Teinekord leitakse ainest vaidlusteks, kas Ukraina poliitika on Vene poliitikast 15 aastat maas või hoopis ees. Teisisõnu, kas Venemaa suudab tõelise demokraatia taastada või kaldub ka Ukraina lõpuks “juhitava demokraatia” teele.

Juštšenko õiglane võitlus?
Loomulikult on sellised võrdlused vaid meelelahutus, mitte poliitiline süvaanalüüs. Ukrainat eristab Venemaast poliitilise võitluse vahendite demokraatlikkus. Ukrainal on senist kurssi hoides reaalne võimalus saada Euroopa Liidu liikmeks.
Millal Venemaa poliitilised institutsioonid oma euroopalikkuse tasemelt Ukrainaga taas võrreldavad on, ei oska keegi ennustada.
Kuid praegu Kiievi poole vaadates saab Venemaa minevikuga paralleele tõmmata küll. Ühelt poolt 1993. aastaga, kui Jeltsin duuma laiali ajas.
Teiselt poolt 2003. aastaga, kui Putini meeskond oma juhile kõigi vahenditega teist ametiaega kindlustas.
Mõlemad olid otsustavad hetked Venemaa ajaloos. Samamoodi võib praeguse kriisi lahendus olla määrava tähtsusega Ukraina tuleviku jaoks keskmises ja võib-olla isegi pikemas plaanis.
Mustvalge maailmapildi pooldajatele paistab, et Juštšenko peab õiglast võitlust kurjuse jõududega. Kui selle käigus mõni seadusesäte natuke muljuda saab, tuleb see ära kannatada. Õilsa eesmärgi nimel.
Meenutagem aga, et 1993. aasta septembris saatis Jeltsin parlamendi laiali ja oktoobris tabasid parlamendihoonet juba tankimürsud.
Võime vaid oletada, mida oleksid marurahvuslased Rutskoi ja Hasbulatov võimule saades korda saatnud. See vastasseis oli eeskätt ideoloogiline. Ehk hoidsid äärmuslikud abinõud tõesti ära ülimalt ebameeldivad tagajärjed kogu Euroopale. Meenutagem, et Vene väed ei olnud Eestist veel lahkunud.
Kindlalt on teada, et igipessimistlik vene intelligents osutus Vene demokraatia lõpu algust kuulutades prohvetlikumaks, kui ta ilmselt isegi karta oskas. Putin, Jeltsini omakäeliselt valitud järglane, tegutseb viimase tellimusel loodud seaduste raamides.

Sponsoritel on oma huvid
1993. aasta Venemaa ei olnud ärihuvide vahel ära jagatud, nii nagu seda on praegu Ukraina. Kuigi seda on ebameeldiv tõdeda, on ärihuvid poliitilise stabiilsuse olulised garantiid Ukrainas. Omandi pühadus ja poliitika stabiilsus on ärile väga palju väärt.
Jah, vastasseisu ühte poolt peetakse euroopalikumaks kui teist. Kuid mõlemad on eelkõige ukrainalikud. Ei puudu oma miljardäridest toetajad “sinistel” ega “oranžidel”. Ja sponsoritel on oma huvid.
Ukraina seitsmest miljardärist on rikkaimad Rinat Ahmetov ja Viktor Pintšuk. Nende edule on kindlasti kaasa aidanud sidemed endise presidendi Kutšma perekonnaga. Karismaatiline, kuid tormiline Julia Tõmošenko astus neile üsna valusasti varvastele, renatsionaliseerides poole metallurgiaettevõttest Nikopol. Mõistetavalt katsuvad need oligarhid teha kõik endast sõltuva, et Tõmošenko lühikene peaministriaeg jääks tema viimaseks.
Toetust leiavad “oranžid” aga miljardäridelt Haydukilt ja Tarutalt, kelle varandus kahe peale Ahmetovi omandi peaaegu üles kaalub. Eelkõige toetatakse muidugi president Juštšenkot, renatsionaliseerimine kui selline teeb võimalikud toetajad ettevaatlikuks ka siis, kui see nende konkurente tabab.

Mürsud ei lenda
Venemaal kujunesid raha suhted poliitikaga hoopis teistsuguseks. 2003. aasta jõukatsumine lõppes sellega, et Putini meeskond näitas oligarhidele kätte nende koha Vene poliitikas.
Hodorkovski istub Siberi vangilaagris hoiatuseks kõigile kaupmeestele, kes Venemaal oma kohta ei tea. KGB meetoditele vastavalt saatsid justiitsfarssi poolametlikud kuulujutud häälteostmisest, mille läbi Yukos justkui maksukohustusi vältida tahtis.
Raha kindlasti liikus, kuid pigem siiski teistel eesmärkidel. Maksukohustuse vältimiseks oleks olnud tark maksta hoopis teisele seltskonnale.
Jutud äraostmisest liiguvad ka Ukrainas. “Oranžide” leerist on peaministri poolele üle jooksnud tervenisti 22 saadikut, neist 11 viimase kuu jooksul. Janukovitš oli kiiresti lähenemas kvalifitseeritud häälteenamusele, mis oleks võimaldanud kärpida presidendi volitusi ja ta vajadusel võimult tõugata. Vaevalt seda suure rahata teha oleks saanud.
Selline raha võimutsemine teeb muidugi murelikuks. Kuid Ukraina auks tuleb öelda, et mõlemad pooled on seni jäänud demokraatlike vahendite piiridesse, olgu need kas või mingil määral ostetavad.
Kiievi keskuses toimus kolmapäeval külg külje kõrval kaks meeleavaldust. Väiksemal ja vabamal vehivad oranžide lippudega presidendi pooldajad. Suuremal ja uhkemal viibutavad kohusetundlikult punaplagusid bussidega kohale toodud mutikesed, keda kontrollivad asjatundlikud organisaatorid.
Kuid mürsud ei lenda. Tõenäoliselt ei näe me tulevikus ka poliitprotsesse. Ukraina ei ela praegu Venemaa minevikus. Loodetavasti aga elab Venemaa tulevikus vähemalt niisama demokraatlikult kui Ukraina praegu.

URVE PALO: Eri kogukonnad peavad rohkem suhtlema!

Mida peate vajalikuks riigi tasandil praegu kiiresti ette võtta, et praeguses kriisiolukorras teravnenud pingeid Eesti eri kogukondade vahel leevendada?

Muidugi tuleb esmalt teha kõik, et taastada usaldus kogukondade vahel ning riigi suhtes. Rahustada, kuulata, püüda mõista, arutada ning olla valmis ka kompromissideks. Arvestades toimunud sündmusi, pole see kindlasti kerge, aga väga vajalik meie ühise tuleviku jaoks.
Tähtis ülesanne on inimeste toimuvast ja kavandatavast ning selle põhjustest edaspidi parem informeerimine nii eesti kui ka vene keeles. Sest info puudumine põhjustab oletusi ja müüte, mis omakorda tekitavad vääritimõistmist ja segadust.
Juba sel reedel on Eesti Vabariigi president kavandanud kutsuda kokku arvamusliidrite ümarlaua, millest võtavad osa eri rahvuste esindajad, ajakirjanikud, ettevõtjad, koolijuhid, ühiskonnategelased. Koos on kavas arutada ühiskonnas tekkinud pingeolukorda ning otsida võimalikke lahendusi. Ka rahvastikuministri büroo on protsessi aktiivselt kaasatud.
Praegu on oluline, et kõik saaksid aru, et integratsioon on tähtis ning et see pole ühe ministri büroo või sihtasutuse tegevus, vaid kõikide ministeeriumide, asutuste, organisatsioonide ja seltside koostöö. Meie kõigi koostöö, mis on seni jäänud piisava tähelepanuta. Paljud integratsioonialased tegevused olid korraldatud eestlastele ja mitte-eestlastele eraldi, nagu näiteks koolitused õpetajatele. Edaspidi on kavas korraldada rohkem ühiseid tegevusi – koolitusi, üritusi ning vaba aja veetmise võimalusi mõlemale kogukonnale koos, kus inimesed saavad omavahel rohkem suhelda ja üksteist paremini tundma õppida. Meil võivad olla eri emakeel ja kultuur, kuid meil on ühine tulevik ja kodumaa – Eesti.

On teie arvates praegune vastasseis tingitud ainult pronkssõduri ümberpaigutamisest ja ajaloo erinevast tõlgendamisest või paiskusid sellega seoses välja hoopis ulatuslikumad probleemid, mis on pikemat aega ühiskonnas nii-öelda kaane all küpsenud?

Kindlasti pole toimunu seotud vaid kujuga. Põhjused on sügavamad. Kogukondade omavaheline suhtlus pole olnud piisav ning informatsioon vähene ja osalt kallutatud. Ei ole olnud piisavalt dialoogi eri tasandil. Pean siin silmas nii dialoogi mikrotasandil, mis on tavainimeste omavaheline suhtlemine, kui ka dialoogi makrotasandil, mis on saavutatav meedia abil. Meil on lihtsalt paljuski erisugune infoväli ja seeläbi sageli ka erisugune suhtumine.

Millised on viimaste päevade ärevate sündmusega esile tulnud integratsioonitöö õppetunnid, mida tuleks edaspidi kindlasti arvestada?

Möödunud sündmuste käigus on üles kerkinud teadmine, et eri kogukonnad pole tõesti omavahel piisavalt suhelnud, üksteise kultuuri ja mõttemaailma vastu huvi tundnud.

MARIANNE MIKKO: Eurooplased lootusega USA–Euroopa suhetest

Ameerikat külastada soovivatel eestlastel on põhjust optimismiks. Esmaspäeval algav Euroopa Liidu – USA tippkohtumine võib nende reisivintsutusi kergendada. Praegu ei ole meil ning veel 11 ELi liikmesriigi kodanikel viisavaba pääsu Ühendriikidesse.

Nõudes Ameerikalt viisavaba reisimist kõigile oma kodanikele, hakkab Brüssel end viimaks ka tegudes ühtse välispoliitilise tervikuna esitama. See peaks tähelepanu äratama eriti Kremlis ning Venemaa välisministeeriumis.

Viisavabaduse küsimus on vaid üks punkt tippkohtumise ambitsioonikas kavas. Materjali mitmeks tippkohtumiseks on pakkunud ainuüksi kliimamuutuse probleemistik. USA nõuab, et suursaastajad Hiina ja India võtaks samuti vastutuse keskkonna puhastamise eest. EL tahab seevastu arengumaid vaid eeskujuga veenda. Samuti on ligi kuus aastat ummikseisus olnud maailma kaubandusläbirääkimiste nn Doha voor, mis keskendub vaestele riikidele kergemate kaubandustingimuste loomisele.

Eelkõige aga tahab Saksamaa liidukantsler Angela Merkel Euroopa Liidu eesistujamaa valitsusjuhina saavutada läbimurret transatlantilistes suhetes. Saksamaa ja Prantsusmaa ei ole Washingtonis eriti populaarsed sellest ajast, kui nad keeldusid oma NATO-partnerit Iraagis toetamast.

N-ö majandus-NATO idee võib anda suhetele uue hingamise, taastada usu Euroopasse kui tõsisesse partnerisse. Uus partnerlus võib kauaaegsed liitlased muuta võitmatuks majandusse puutuvate standardite seadmisel. Näiteks arengumaade tööjõule inimväärseid tingimusi nõudes võivad vanad tööstusmaad vähendada odava tööjõu konkurentsieeliseid.

Alates esmakordsest mainimisest maailma majandusfoorumil talvises Davosis on idee teinud läbi märgatavaid muutusi. Esialgne visioon kirjeldas ELi–USA suhete uut taset vabakaubandustsoonina. See oleks tähendanud tollibarjääride tuntavat vähendamist, soovitavalt kaotamist. Tollibarjäärid aga naudivad Ameerikas praegu tugevat poolehoidu. Seetõttu suhtusid USA valitsusringkonnad ideesse viisaka jahedusega.

Nüüdseks on transatlantilise majanduskoostöö rõhuasetus nihkunud teisale. Esmalt tahetakse ette võtta kitsaskohad seadustes ja eeskirjades – needsamad, mis ka Euroopa Liidu sees majanduse arengut takistavad.

Tippkohtumise kava ei ole veel ametlikult kinnitatud. Samuti puudub ametlik kinnitus majanduskoostöö kavadel. Siiski võib üsna kindel olla, et üldiste raamlepingute asemel tahetakse alustada praktilisest koostööst üksikutes majandusharudes.

Programm kavatsetakse esmalt käima lükata mõnel üksikul alal, kus positiivseid tulemusi juba esimese aasta jooksul näha saaks. Juttu on olnud lennundusest, raamatupidamisstandarditest, ravimite ning autovaruosade tootmisest.

Raamatupidamisstandardite lähendamine bilansi esituse osas oleks teostatav juba 2008. aastaks. “Avatud taeva” ideestik on ammu küps, asi seisab vaid poliitilise tahte taga. Ravimid, keemia- ja autotööstus aga on Saksamaa majanduse trumbid. See lubab loota kiireid tulemusi.

Triljonidollarilise aastakäibega kaubavahetuse juures tähendab efektiivsuse paariprotsendine tõus juba 20 miljardit dollarit lisaväärtust. See oleks võrreldav Eesti sisemajanduse kogutoodanguga.

KALEV KOTKAS: Minu esimene tööpäev Toompeal

“Tere, tulingi!” Hiiumaa mehe Kalev Kotkase raport oma esimesest tööpäevast uues Riigikogus.

“Kui ma esmaspäeva hommikul Toompeale jõudsin, oli enamik uutest ja vanadest kolleegidest juba kaks nädalat “tööl käinud”. Lahke politseinik näitas kätte ainsa vaba koha lossiesises parklas ja ma sättisin oma 15 aastat vana, ent tubli Nissani kahe Mersu vahele paika. Uksed panin igaks juhuks lukku. Läbisin edukalt turvakontrolli pääslas ja pärast mõningast ekslemist koridoride rägastikus leidsin vajaliku ukse, mille lävel võisin teatada: “Tere, tulingi!”

Sekretariaadi juhataja Heli kallistas, teised tervitasid vaoshoitumalt, aga igal juhul oli tunda, et olin jõudnud omade juurde.

Nüüd läks tõeliseks sebimiseks – läbisegi hakati õpetama, kuidas on kõige õigem vanduda (loe: vannet anda), kas üldse ja kui jah, siis kelle poole pöörduda, kas vanduda peast või paberilt, millal ja kellele noogutada või kraapsu teha, jne. Varustatuna hulga vastakate teadmistega otsustasin käituda oma sisetunde järgi.

Seejärel tuli täita terve hulk ankeete ja avalduste blankette. Esimesena anti allkirjastamiseks valmis avaldus, milles ma palusin ennast määrata Sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsiooni liikmeks. Protesteerisin, et miks ma fraktsiooni ise valida ei saa, aga sellest ei olnud kasu. Siis andsin järgmiste blankettidega teada Riigikogu majandustalitusele, et ma tõesti elan Hiiumaal ning vajan Tallinnas elamispinda ja olen nõus esimese nädala ööbima hotellis Shnelli, samuti teatasin neile oma legendaarse Nissani registreerimisnumbri parkimisloa vormistamiseks.

Raamatupidamisele teatasin oma arveldusarve numbri ja lubasin neil oma tulevase palga maksustamisel sellest maha arvata tulumaksuvaba miinimumi. Korruptsioonikomisjonile tegin majanduslike huvide deklaratsiooni. Töösse läks ka alalise sissepääsuloa vormistamine.

Vaatasin kella ja veendusin, et enne istungi algust jõuab veel lõunal ära käia. Toitude valik oli mitmekesine, aga Kaluri sööklale jääb alla. Ainukene kalatoit oli praetud saida.

Maitses hästi ja hind oli mõistlik, samas veendusin veel kord, et legend sellest, nagu maksaks lõhepraad Toompea sööklas rubla viiskümmend, ei vasta tõele.

Kell 15.00 istungite saali sisenedes otsisin silmadega hiidlasi. Tarmo (Mänd, rahvaliitlane ja endine presidendikantselei direktor – toim.) oli aknapoolses reas kolmandas pingis, Ene (Kaups, reformierakondlane ja endine Kärdla linnapea – toim.) saali keskmises reas ka päris eespool. Õnneks oli sõber Eiki (Nestor – toim.) mulle kohta hoidnud ja nii võtsin istet tema kõrval saali keskel viiendas pingis.

Istung algab uute liikmete vandeandmisega. Meid kutsutakse pulti tähestikulises järjekorras. Alustab Ene Kaups – vanne, allkiri Riigikogu kantselei direktori juures, käepigistus Ene Ergmalt, kummardus kolleegidele ja heatahtlik aplaus saalist. Ene saab oma etteastega suurepäraselt hakkama. Minul järgmisena jääb üle hoida hiidlaste lipp jätkuvalt kõrgel. Tehtud! Järgnevad Hannes Rumm ja Aivar Riisalu ning Riigikogu on poolteist kuud pärast valimisi esmakordselt
101-liikmeline – nii nagu Põhiseadus ette näeb!

Pärast paari informatsioonilise teada ande ärakuulamist kuulutatakse istung lõppenuks. Järgneb igaesmaspäevane “vaba mikrofon”, mida seekord soovib kasutada vaid üks riigikogulane. Alguse asi... Pärast vaba mikrofoni moodustatakse mitmete riikide parlamentide sõprusgruppe ja valitakse neile juhtkonnad. Kuna USA ja Suurbritannia on seni ilma minu sõpruseta hakkama saanud, on mul alust arvata, et ehk saavad tulevikuski. Jätan seekord osalemata ja jään ootama, millal moodustatakse sõprusgrupid minu lemmikutega, nagu Rootsi, Holland, Bosnia jne.

Kell 17.00 koguneb veel korraks fraktsioon, et seekord koos meie oma ministritega langetada mõned põhimõttelised otsused. Muuhulgas on jälle juttu Pronkssõdurist. Tundub, et see teema on kujunenud omamoodi refrääniks, mille juurde iga natukese aja tagant on vaja uuesti tagasi tulla.

Hotelli jõuan poole kaheksa paiku, vaatan oma kuuenda korruse toa aknast Toompead ja jõuan taas arusaamiseni, et eemalt vaadates on asjad ikka palju ilusamad.

KALVI KÕVA: Seadusemäelt Võrumaale, 2

Viimase nädala tormilised sündmused pealinnas on puudutanud meist igaüht. Ajal, mil Võrumaa põldudel mürisesid viljakülvikud ja Tartus rõkkasid tudengite hääled, paisus äikesepilvena jõudu kogunud pronksmehe saaga suureks trombiks pealinna tänavatel. Tuli lahvatas sädemest, mille süütas Tõnismäel hauatähisena seisnud pronksmees, kandes endas vastakaid tähendusi meie kodumaal elavate kogukondade jaoks. Nüüd on pronksmees saanud endale väärika koha kaitseväe kalmistul, meie aga krõbeda koolitunni.
Kas tõesti anname lastele sellist kasvatust, mis lubab vandaalide segipekstud kaupluse aknast siseneda ja võtta kõike, mis süda ihkab? Kas vanaema kombel luud ukse ette jätta tähendab, et naabrilapsed võivad sisse astuda ja luba küsimata laualt värsket saia murda? Kas tõesti on kodusest kasvatusest kadunud käsk, mis ei luba himustada seda, mis kuulub kellelegi teisele? Tahan uskuda, et Võrumaa noored sellised ei ole. Samas teeb murelikuks tõsiasi, et meie lapsed tahavad olla nii linnanoorte sarnased.

Vandaale ohjeldama ja pealinnas korda tagama saadeti poolsada Võrumaal töötavat korravalvurit. Võru politseimajja jäi näputäis mundrikandjaid. Paar tõsisemat sissemurdmist ja see oleks ammendunud.

Möödunud aasta suur metsatulekahju Illuka vallas ning õlireostus põhjarannikul näitasid vabatahtlike suurt panust. Ka seekord tõid kastanid tulest kaitseliitlastest vabatahtlikud abipolitseinikud.

Kodanikuorganisatsioonidena kasvanud tuletõrje, pääste- ja korratagamisühingud on tugevaks vundamendiks riigistruktuuridele, reageerimaks operatiivselt kriisiolukordades. Eesti majanduskasvu taimelaval sündinud turvafirmade osa neis situatsioonides riigis kord tagada on pehmelt öeldes napp.

Peame senisest enam tunnustama vabatahtlikke, kes on võtnud enda südameasjaks abistada meid rasketel hetkedel, on see siis tulekahju või üldise korra tagamine.

Tänane Eesti ei ole enam see mis nädalapäevad tagasi. Pealinnast ja Ida-Eesti poolt sisemaale suunduv lõhe eesti ja vene kogukonna vahel võib muutuda kuristikuks. Olen siiralt rõõmus, et seda lõhet pole Võrumaal märgata.

Tunnustan võrulasi, kes on väiksesse Võru vene kogukonda hästi suhtunud. Siin Kubja metsade varjus ja Tamula järve säras on piisavalt eluruumi kõigile.

MARK SOOSAAR: Pärnule oma arhitektuuripoliitika?

Linnavolikogus tuleb nädala pärast otsustamisele spordihalli asukoht. Eelnõule lisatud seletuskiri on ülimalt lühike ning selles puuduvad võrdlevad tasuvusuuringud, läbimõeldud mõjud ruumilisele arengule nii linnas kui lähivallas Saugas.
Paistab läbi ühe huvigrupi surve paigutada hall naabervalla territooriumile. Tunda on ka vastasleeri kramplikku soovi hoida kinni linna üldplaneeringu loogikast.
Esmapilgul tundub, et spordihalli ja messikeskuse tõstmine Sauga valda on õige otsus, sest seoses suure rahvakogunemisega kasvab hüppeliselt liikluskoormus. Just seepärast ongi nii Helsingis kui Stockholmis suured messikeskused paigutatud tsentrumist eemale. Hartwall-Arena ja Globen kerkisid äärelinna laiade liiklusmagistraalide äärde. Kui 15 000 - 20 000 inimest peab korraga saabuma ja pärast vaatemängu lahkuma, ei saa autodelaviini vältida.

Küsitavused Saugas
Samal ajal peame endalt küsima, kas umbes 50 000 elanikuga Suur-Pärnu on võrreldav Helsingi ja Stockholmiga. Kas Sauga megahallil on vaatemängude turul väljavaateid võistelda Tallinnaga, kus Saku Suurhallgi seisab silmitsi toimetulekuprobleemidega?
Väheusutav, et kontserdi- ja sporditurg lähemal ajal oluliselt laieneb. Kes tagab, et vähemalt kord nädalas hakkavad fännid Riiast, Peterburist ja Tallinnast Pärnusse sõitma? Teisiti aga hiigelkeskus end vaevalt ära majandab.
Asukoht Sauga vallas Tallinna maantee ja lennuvälja vahel tekitab teisigi küsimusi. Mitte ainult asjaolu, et hall jääb Pärnu spordirahvale kaugeks, vaid ka ühendused Pärnut ümbritseva ringteega on segased. Vastavalt maakonnaplaneeringule on kavandatav ringtee ju hoopis teisel pool Sauga jõge!

Plussid linnas
Riia maantee ja Tammsaare puiestee ristmik on Pärnu linna geograafiline keskpunkt. Siit on võrdne kaugus linnapiirini nii Raekülas kui Vana-Pärnus. Seda on tunnetanud äriringkonnad, sest miks muidu ollakse valmis ümbritsema Alevi kalmistut kaubahallidega?
Linna üldplaneeringu liiklusskeem näeb ette kogu Tammsaare puiestee ehitamise neljarealiseks, seejärel selle pikendamise üle Riia maantee kuni jõeni. Tulevikus siia kerkiv sild viib magistraaltänava haigla juurde ning ühineb Ehitajate teega.
Seega asuks Pärnu spordirahva ammuoodatud spordihall suurte liiklusarterite vahetus läheduses, käeulatuses linna kõige tihedamale elamualale – Mai linnaosale. Hea paik jala või jalgrattaga trennis käia! Kiviviske kaugusele jääks hotellikett, mis algab Strandiga ning lõpeb Ammende ja Viikingiga. Just seda on silmas peetud linna arengukavas, kuhu 2006. aastal kinnitati linna spordihalli asukohaks Tammsaare ja Riia maantee ristumise piirkond.

Kahtlused linnas
Mis aga hakkab juhtuma Riia maantee ja Tammsaare puiestee ristmikualal, kui siia kerkib megahall, on läbi uurimata. Kas mitte jalaväepataljon ei jää jalgu liiklusvoogudele? Või ehk ongi sõjaväel aeg kolida uuele ja avaramale territooriumile ning vabastada ristmik tsiviilobjektile?
Kahtlusi tekitab ka spordihalli sobivus miljööväärtusliku Riia maantee äärde, kus unikaalsed väikeelamud kenasti reas ning otse tulevase halli vastas muinsuskaitseline kalmistu. Kas oleme valmis spordihallile esitama kõrgeid arhitektuurseid nõudmisi, et ta sulanduks ajaloolisse miljöösse? Kuninga tänava kooli spordihalli saamislugu julgustab, et selle probleemiga saab Pärnu hakkama.
Ja veel. Aastaid on räägitud vajadusest koostada teemaplaneering Pärnu spordiobjektide paiknemise tarvis. Vajadus üldplaneeringut täpsustava kaardi järele kerkis seoses Kalevi staadioni uuendusplaaniga, sest korraliku jalgpallistaadioni jaoks on too algselt velodroomiks mõeldud plats Rannahotelli juures liialt kitsas.
Ideaalse spordiobjektide võrgustikuga, mis ühendatud loogilise ühistranspordiskeemiga, võiksime saavutada Läänemere-äärsete spordimängude korraldamiseks unikaalse linna staatuse. Kas me seda aga tahame?
Muide, teemaplaneering Pärnu spordiobjektide jaoks kirjutati linna arengukavasse juba 2004. aastal.

Kus on meie linna arhitektuuripoliitika?
Allakirjutanu ei taha mõjutada linnavolikogu otsustama ühe ega teise asukoha kasuks. Las jääb rahvasaadikute südametunnistusele otsus, millega määratakse olulise ühiskondliku ehituse edu või ebaedu. Aga ka linna valgumine oma piiride taha või vastupidi: Pärnu linna kui urbaniseerunud keskkonna konsolideerimine.
Mulle teeb kõige enam muret Pärnu tuleviku kujundamise hüplev heitlikkus. Tunnistagem: meil puudub korralik visioon linna ruumiliseks arenguks ehk teisisõnu - puudub oma arhitektuuripoliitika. Vajame poliitilist kokkulepet, mis välistaks elanikkonna väljavalgumise linnalähedastesse putkadesse. Vajame dokumenti, mis väärtustab Pärnu ajaloolisi hoonestus- ja haljastustraditsioone, aitab hoida linna omapära ja parandada elukvaliteeti pärnade linnas.
Kehtiv seadusandlus sellist dokumenti küll ei nõua, kuid miks ei võiks me olla valdkonna pioneerid.

Õppigem Oulult
Soomes on paljudel linnadel oma arhitektuurne visioon ja meile asukohalt sarnaseim neist on Oulu. Linn Botnia lahe põhjaosas ja suure Oulu jõe suudmes viimistleb iga viie aasta järel oma arhitektuuripoliitikat, millest püüdlikult kinni peetakse.

Oulu ruumilise arengu tähtsamad põhimõtted on järgmised:
1. Linnaplaneerimise lähtepunktiks on haruldane Põhjala kooslus, kus kohtuvad meri, jõgi ja avatud taevas linna kohal. Linna ajalooline süda ja teda ümbritsevad merelahed ning metsad peavad olema avatud, atraktiivsed ja valmis meelitama linna uusasukaid.
2. Oulu on avatud moodsale, kõrgekvaliteedilisele arhitektuurile, mis kutsub külalisi lähedalt ja kaugelt. Oulu hindab uut ja üllatuslikku arhitektuuri, milles on traditsioonilised väärtused: sümmeetria, harmoonia, ilu ja vaimsus.
3. Oulu linna omapära hoidmiseks tuleb säilitada ajaloolist arhitektuuripärandit. Väärtarhitektuuri ei tohi asendada uusehitistega. Ajalugu on asendamatu väärtus, mille hoidmine nõuab nii inim- kui finantsressursse. Seepärast tuleb pärandi restaureerimisel ja säilitamisel appi võtta parimaid rahvusvahelisi kogemusi.
4. Hea elukeskkond peab olema tervislik, mugav ja kõigile oululastele juurdepääsetav.
5. Uusehitiste püstitamisel ei tohi olla määravaks hind, vaid kõrgetasemeline arhitektuurne kvaliteet.
6. Üldplaneering valitsegu üle detailplaneeringute, üldplaan on aluseks tänavate, väljakute ja hoonestuse kujundamisel. Iga konkreetne detailplaan ja selle alusel rajatav ehitis peab lähtuma linna kui terviku vaimust.
Oulu peab alati nägema välja nagu Oulu.

Pärnu kavandab uut üldplaani
Mõni päev tagasi astus Pärnust läbi nooruke arhitekt, kellelt linnavalitsus on tellinud uue üldplaneeringu lähteülesande. Nädala pärast peaks mees paberiga tagasi tulema. Ja ma ei pane imeks, kui volikogule tehakse selgeks, et 33 rahvaasemikku peavad selle ka algatama. Investoritele on ju vaja võimalikult ruttu järgmised ehitusplatsid kätte juhatada!
Usun, et ühel ilusal päeval hakatakse siiski Pärnu raekojas kuulda võtma inimesi, kes on siin põlvkondade kaupa elanud ning tahavad, et linn jääks hubaseks koduks meie lastele.
Tahaks loota, et Pärnut ehitatakse kui ainulaadset linna, mis erineb näiteks Oulust oma iidsete parkide ja eestipärase puitarhitektuuriga.
Muide, unikaalsust lisavad Pärnule mitu looduskaitseala, mis suisa linnas asudes on meile tasuta kingitus oma haruldase taime- ja linnuriigiga. Kuidas muuta need alad loodusturistide mekaks, võiks olla järgmine põnev ülesanne.
Meie oma linna arhitektuuripoliitikat luues saab kaasata protsessi paljusid pärnakaid, inimesi, kel on tahet jagada oma teadmisi kodulinna harmooniliseks edendamiseks.
Laias arutelus sündinud dokument aitaks spetsialiste üldplaneeringu koostamisel. Ja spordihall libiseks valutult oma kõige õigemasse paika.
Ehk on aeg õppida teistelt Põhjala linnadelt, kel puberteediiga ammu selja taha jäänud.