Katrin Saks: «Lääs» on enam mõtteviis kui ilmakaar

Euroopa Parlamendi inimõiguste komisjoni liige Katrin Saks kirjutab dialoogi võimalikkusest riikidega, kus demokraatia mõistel võib olla teistsugune sisu ja leiab, et demokraatia ei saa olla nagu armastus, mida igaüks tunneb erinevalt.

Nägin International Herald Tribune’is head karikatuuri puuris istuvast kotkast, kes võrede vahelt uhkelt oma tiibu sirutas. Vangistatud linnu tiivaulatus oli lai, kuid see oli ka kõik, mida ta suutis. Nii on ka viimasel ajal maailmas kanda kinnitanud demokraatiaga: lääneriikide huvid ning naiivne usk terrorismi vastu võitlevaisse ning seeläbi stabiilsust lubavatesse diktaatoritesse on loonud kompromisse ja järeleandmisi, mis on meile häbiks.
President Meri rõhutas tihti seda, et Euroopa tähendab eelkõige väärtusi, mitte geograafilist määratlust. See meenus mulle, kui viibisin möödunud kevadel Kasahstani naftapealinnas Atiraus ja sõitsin mööda Euroopa ja Aasia piiri märkivat Uurali jõge.
Oli selge, et geograafilisele piirile vaatamata valitseb mõlemal pool jõge siiski samasugune mõttemaailm: selles maailma nurgas usutakse endiselt suuri juhte, usaldatakse keskvõimu, endiselt kardetakse võtta initsiatiivi või meedias kriitilisi seisukohti. Olgugi et väidetavalt valitseb selles Kesk-Aasia suurriigis demokraatia ning vaatamata Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajevi kavatsustele suurendada oma riigi mainet ja rolli rahvusvahelistes organisatsioonides.
Kasahhide sihikul on Maailma Kaubandusorganisatsioon, inimõiguste organisatsioon Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) ja Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon (OSCE). Viimase liikmekaart on juba küll taskus, kuid uueks eesmärgiks on saada 2009. aastal eesistujamaaks.
Kuna OSCE on tuntud eelkõige vabade valimiste valvekoerana, peaks Kasahstan teistele eeskujuks olema. Aga gaasi- ja naftadollaritel õitseva majanduse kõrval edeneb demokraatia sama kehvalt kui Nõukogude perioodil stepi muutmine viljakandvaks agraarmaaks.
Vaid üks näide: viimased valimised, mis jätsid mängust välja opositsiooniparteid ning mille tulemusena võitis presidendipartei 82% valijate häältest (1991. a esimestel vabadel valimistel 98,7% ning 1995. a 95,46 %), ei vastanud OSCE standarditele. Jaanuaris 2007 hõiskas Nazarbajev uhkelt oma võidukõnes, et «igal valimisel on oma võitjad ja kaotajad. Seekord väljus võitjana kogu kasahhi rahvas!».
Tänu oma tööle Euroopa Parlamendi inimõiguste komisjonis ning enne seda ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees, olen jälginud lähemalt dialoogi(de) pidamist selliste vaegdemo- kraatiliste riikidega.
Enamasti on kahekõned takerdunud äärmiselt kriitilistele – inimõiguste – teemadele. Vaatamata deklareeritud ühistele väärtustele, millele viitavad nii rahvusvahelistele konventsioonidele antud allkirjad ning kuulumine ühisväärtusi tunnustavatesse kogudesse, kasutame me küll ühesuguseid sõnu, ent anname eri riikide demokraatia edusammudele või õigusriigi põhimõtteile täiesti erineva sisu. Demokraatia pole aga armastus, mida igaüks tunneb erinevalt.
Kevadisel kohtumisel Usbekistani välisministriga pahandas ta Euroopa Liidu sanktsioonde peale ja kinnitas varmalt, et Usbekistan on täiesti demokraatlik riik. Justkui kaks ja pool aastat tagasi polekski toimunud Andijonis veresauna, kus tapeti ligi tuhat inimest, sh ka naisi ja lapsi.
13 inimõiguslast, kes tõde päevavalgele on püüdnud tuua, istuvad siiani vangis. Sel sügisel on mõrvatud üks teatritegelane ja sündmusi uurinud ajakirjanik.
Kuid riigiõiguse põhimõtete ja Usbekistani konstitutsiooni kohaselt «sõltumatu» ombudsman kinnitab siiani poliitvange puudutava küsimuse peale, et talle pole ühtegi kaebust esitatud, loomulikult pole ta midagi kuulnud ka sellest, et vange piinatakse.
Oleme sunnitud tunnistama, et üleskutse üleilmselt terrorismi vastu võidelda inspireerib jätkuvalt umbuskseid riigijuhte oma rahva ja eeskätt kohalike teisitimõtlejatega demokraatia kaitsmise deviisi all arveid õiendama. Tuletagem või meelde äsjaseid sündmusi Pakistanis, mis vallandusid osalt seetõttu, et kindral-president Musharraf, kes lubas ameeriklastele toetuse eest puhastada maailma Talibanist ja Al Qaedast, õiendab tegelikult arveid oma poliitiliste vastastega.
Inimõiguste üle on ka seetõttu keeruline dialoogi pidada, et erinevates maailma nurkades kehtib eri mõtteviis. Tadžikistanis võeti näiteks presidendi algatusel vastu seadus, millega reguleeritakse inimeste elu tähtsündmusi ja traditsioone. Viimasel ametlikul parlamentide-vahelisel kohtumisel kinnitasid tadžiki kolleegid Euroopa Parlamendis uhkusega, et tegemist on «ainulaadse seadusega kogu maailmas».
See sätestab, kuidas tähistada sündi ja surma, kuidas pidada sünnipäevi või korraldada pulmi. Umbes sellises võtmes, et kui kostitad pulmakülalisi pilafiga, tohid kutsuda 150 inimest, kui aga pakud kergemaid suupisteid, võib külaliste arv ulatuda paarisajani.
Minu küsimusele, kas seadus ei sekku mitte liialt inimeste eraellu, sain vastuseks huvitava paralleeli, et see on inimeste endi huvides, nii nagu näiteks suitsetamise keelamine mõnel pool Euroopa Liidus. See pani mind mõtlema, et meil, Eestis, oleks ehk inimeste huvides sõita väiksemate autodega. President Ilves võiks ju algatada seadluse, mis keelaks sõitmise suuremate autodega kui Peugeot 402? Mõislik mõte, eks ju?
Eestis, nagu Euroopaski, ei kujutaks ette, kuidas selliseid asju kollektiivselt lahendada. Kui, siis ainult maksude kaudu, mis jätab indiviidile valikuvõimaluse, sest üksikisiku vabadus on püha ja seda pole lihtne kollektiivsetele huvidele allutada.
Eurooplase indiviidikeskset mõtteviisi on hästi väljendanud Ungari kirjanik Sándor Márai: «Kui ma loobun oma isiksusest – sellest iseäralikust kinnisideest –, siis loobun ka mind eluga siduvate sidemete mõttest.» Idamaa inimene seda niimoodi ei tunne ja seetõttu on sealmail lihtsam ellu viia ühiskondlikke ja kollektiivsed eksperimente.
Ka Euroopa Liit on kollektiivne eksperiment, aga hoopis teistel alustel. Ta on olnud tee impeeriumidest üksikisiku õiguseni, alates paarisaja aasta vanusest inimõiguste algideest ning sõnavabaduse põhimõtetest kuni nende arvestamiseni ja nendest igapäevaelus kinni pidamiseni.
Pariisi ooperiteatri direktor Gérard Mortier on ühes oma kirjatükis nimetanud inimõigusi Euroopa suurimaks saavutuseks: «Inimõiguste deklaratsiooni tõsiselt võttes muutuvad kõige olulisemateks väärtusteks inimväärikus ning austus teiste vastu, vaatamata nende rassilisele, religioossele või geograafilisele päritolule.» Inimõiguste ellurakendamine peab olema ja jääma Euroopa suureks projektiks nii täna kui homme.
Kas peaksime loobuma sellest, et püüame teisi aidata oma väärtusi levitada, või peaksime hoopis täiustama iseennast? Probleeme leiab ju ka igast Euroopa riigist. Kas peaksime järgima hoopis vene vanasõna, et võõrasse kloostrisse oma reeglitega ei minda? Kes ütleb, milline on võõras klooster?
Riigid, millest räägin, on astunud vabatahtlikult samade rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeiks kui meie, keegi pole selleks neid sundinud. Kõik 46 ENPAga ja 56 OSCEga ühinenud riiki on samadel alustel vastutavad oma kohustuste täitmisel ja peavad ka hea seisma selle eest, et nimetatud organisatsioonid ei kaotaks oma mõtet ega eesmärki, milleks nad loodi.
Nimelt see sunnib teisi liikmesriiki raskeid dialooge pidama, antud juhul lähtudes inimõiguste universaalsuse põhimõttest ning sõltumata riiklikest majandushuvidest. Lõpetaksin Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy sõnadega möödunud nädala Euroopa Parlamendi täiskogult: «Kõik need, kes pole pidanud väärtustest, vaid eelistanud kokkuleppeid, on lõpptulemusena ilma jäänud kõigest.»

Jüri Tamm: Kainelt alkoholiga võitlusse

Eestis on palju valdkondi, kus meid on saatnud edu. Alkoholiga seonduv on üks erand – õpetlik näide elust enesest, et keerulistele küsimustele pole lühikesi vastuseid ja sügavatele probleemidele lihtsaid lahendusi.
Alkoholitemaatika on väga mitmetahuline ja alati tuline. Seepärast seda käest kätte loobitaksegi, seejuures unustades, et erinevalt kartulist ei jahtu alkoholiga kaasnev kunagi.
Oleme ühiskonna tasandil jõudnud olukorrani, kus enamiku eesmärgid on ühised. Me soovime piirata kättesaadavust, vähendada tarbimist, parandada valitsevaid tarbimiskombeid ja -kultuuri, vabastada mõjutatavad vanusegrupid reklaami survest, puhastada avalik ruum alkoholiga seonduvast. Kindlasti on igal inimesel ka omad isiklikud eesmärgid ja soovid, milleni jõuda. Näiteks mina olen loobunud õllest, longerost rääkimata. Asi seegi.
Öine müügikeeld olgu üleüldine
Keerulisem küsimus on, kuidas ikkagi reaalsete tulemusteni jõuda, et üha tugevnevast alkoholilummusest vabaneda. Oleme ausad, meie seadusemasin hakib ja meie temaga koos ühes taktis. Osta ei tohi, aga tarbida võib. Reklaamida ei sobi, aga seriaalis vaadata võib.
Meie maal valitseb arvamus, et kõige lihtsam viis mõtelda on numbritest lähtuvalt. Näiteks sunnime poe varem kinni panema ja usume, et pidu ongi läbi.
Tõstame viina hinda ja arvame, et joomisel on lõpp. Piltlikult öeldes oleme juba pikemat aega sõjaolukorra lävel, mis demoraliseerib. Hetkeolukord on kaos alkoholipoliitikas.
Oma iseloomult on alkoholi problemaatika valdkonnaülene, sest joomarluse ja alkoholi kuritarvitamise probleemid ja põhjused peituvad väga erinevas. Terviklahenduste leidmine pole keeruline, nende administreerimine aga küll. Näiteks on alkohol ühe ministeeriumi haldusalas, maksud teise tiiva all, ennetustööd teeb kolmas, karistab neljas, harib ja õpetab viies ning kuues jagab ning valitseb. Viimase all mõtlen majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, kelle haldusalasse suures osas valdkond kuuluma peaks.
Mida siis oleks vaja teha? Otse loomulikult on põhiinstrument maksupoliitika. Selles osas on järgmisel aastal muudatused tulekul. Kangete alkoholjookide hind tõuseb, samuti kange alkoholi baasil valmistatud tööstusliku nn vähese alkoholisisaldusega toodete oma. Miks? Sest viina ja noortepärastki saab lõpmatutes kogustes – igasuguse värvi, lõhna ja maitsega. Selline lähenemine on kogu maailmas, et põllusaaduste baasil valmistatavad õlu ja veinid on vähem maksustatud ehk siis on neil eelis.
Kindlasti peaks kehtima riigis ühtne öise alkoholimüügi keeld. Ja pole tähtis, missuguses täpses ajavahemikus kokku lepitakse. Aga tähtis on, et ühine kokkulepe sünniks ja lõpeks viinaralli. Muide, hea oleks ka Läti naabritega mõtteid vahetada ning lahtiolekuaegu heanaaberlikult võrdsustada. Pikas perspektiivis on sellest kasu.
Energiajook, odekolonn ja reklaam on out
Sisulisemalt peaks arutama alkoholi eraldamist tavakaupadest jaekaubanduses ning sellise mõtte realiseerimisplaani korral määrama ka selle rakendumise tähtaja, mis ei tohiks olla vähem kui paar aastat otsuse jõustumisest.
Kas oleme mõelnud sellele, et äkki peaks hakkama tegelema ka odekolonni peletamisega kioskitest? Või pole see meie asi, mida «profid» joovad. Teise äärmuse esindajad on energiajoogid. Miks mitte mõelda sellele, kuidas piirata energiajookide, nagu Red Bull, Starter jt kättesaadavust alaealistele. Ka nende tarbimiskultus on esimene samm kangestatud segude poole. Energiajook pole sama mis spordijook. Ja kas ikka peaks Eestis spordivõistlustel alkoholi jooma? Arvan, et ei pea. Saab ka selleta.
Alkoholireklaami tänavatel võiks samuti lõpetada, kuigi asjatundjad väidavad, et selle mõjul tarbitava alkoholi kogused ei kasva. Kuid miks peaks see sama suur olema kui praegu? Kogused võiksid väheneda. Meedias ilmuva reklaamiga võiks kaasneda hoiatav info, lisades reklaamile selgelt mõistetava sõnumi alkoholiga seonduvate ohtude ja omaduste kohta. Pakuksin veel ühe meetme: keelustada alkoholi tarbimisele suunatud kaubandusloteriid. Isiklikult mind see ärritab. Miks peaks õllejoomise eest soojale maale tasuta reisima või ärajoodava viinakoguse eest auto preemiaks saama? Ei pea.
Riik saaks laekunud alkoholiaktsiisist kindla protsendi suunata alkoholivastaseks ennetustööks ja tagajärgede lahendamiseks. Sellisest koostööst ei ütleks ära mitte keegi. Näiteks oleks omavalitsusel motivatsiooni käsitleda kohalikes lehtedes alkoholitemaatikat, kui riik sellesse panustaks. Riigi selge huvi ja osaluse korral oleks alkoholi pahupoolest ja miks mitte ka joogikultuuri ja -kunstist nõustamisse valmis investeerima ka ärisektor.
Igaühel meist on õigus teha ka oma isiklik panus. Kuulutades näiteks alkoholivabaks oma ettevõte või organisatsioon, meie oleme seda teinud Eesti Olümpiakomitees.
Ja lõpetuseks karistustest. Arvan, et need peaksid rangemad olema. Eelkõige neile, kes alaealistele alkoholi müüvad või kätte toimetavad ja neile, kes kuritöö alkoholijoobes on sooritanud. Alaealised peaksid oma tegude eest vastutama nii koos vanematega kui ka ise. Mida lugeja arvab, kas üldkasulik töö alkoholiga seonduvate rikkumiste eest oleks tõhus meede? Mina arvan, et oleks küll. Õiglane ja kasvatuslik pealegi.
Nüüd võite küsida, miks pole riigikogu liige Jüri Tamm kõiki neid mõtteid ellu viia suutnud? Kõiki mõtteid ei pea ega saagi, mõni neist aga realiseerub kindlasti, sest meie eesmärgid on ühised.

Mark Soosaar: kuidas vältida järgmist veresauna?

Meie kõigi meeli läbisid lasud Soome koolis. Meeleheitel noore inimese enesetapp, mille keerises hukkusid koolijuhataja ja õpilased, puudutas meid seekord palju enam kui varasemad koolitulistamised teispool ookeani. Juhtus ju lugu meie oma kultuuriruumis, peaaegu meie koduõuel. Tõenäosus, et homme võivad kõlada lasud mõnes meie kollektiivis, pole väiksem kui hõimuvendade juures Soomes.
Kuigi oleme tulirelvade omamises ühe elaniku kohta kaugelt maas Soomest, teevad Eesti 27 000 relvaluba tõsist muret. Kas pole see hirmuäratavalt suur number meie väikese rahvaarvu ning eestlaste nigela seaduskuulekuse juures? Arvan, et peame kindlasti üle vaatama kehtiva relvaseaduse. Küllap on käes aeg lõpetada relvalubade väljastamine neile, kes arvavad end olevat õigustatud ise oma elu ja vara kaitsma. Kes ülepea suudaks hinnata, millal on ühe või teise inimese elu ja tema maine vara sedavõrd ohustatud, et riik ega omavalitsus turvamisega hakkama ei saa? Ja kui tõesti ei saa, siis kas pole vaja hoopis tugevdada riigi võimet kaitsta oma kodanikke?
Veresaunad koolides näitavad, et laskjad on psüühilise tasakaalu kaotanud noored, kellele iga tunnustatud psühhiaater paneks tõenäoliselt välja diagnoosi. Kui mitte raskeima, siis vähemalt stressi või depressiooni küll. Relvaseadus näeb ette, et relvaluba antakse välja ainult psüühiliselt tervele inimesele ja see luba kehtib viis aastat. Aga mis siis, kui relvakandja haigestub selle viie aasta sees? Kas tukk jääbki hullu kätte? Võib-olla tuleks seadustada ka psühhiaatri kohustus analoogiliselt notariga, kes peab tehingu sooritajate teovõimet kontrollima ja igat sorti kaitsekohustuse teatisi edastama, ülesanne teatada patsiendil ilmnenud vaimuhaigusest näiteks politseile?
Vähe tähtis pole ka meedia mõju noorele põlvkonnale. Mõned sotsiaalteadlased väidavad, et agressiivsuse väljaelamine filmide ja teiste meelelahutuskavade kaudu aitab virtuaalselt lahendada alateadlikke tunge ning seeläbi ei realiseerita neid tegelikkuses.
Teine jagu teadlasi, kes on uurinud inimese kujunemist läbi matkimisinstinkti, mis on omane ka lindudele ja loomadele, nii ei arva. Ka mina olen seda meelt, et noore inimese kujunemises on suur roll just samastumissoovil, mis paneb järgima ekraanil ilmuvate kangelaste kehakeelt, riietust, käitumismudeleid.
Näen juba vaimusilmas oponente, kes vägivallafilme kaitstes väidavad, et filmikunst võitleb verevalamist kasutades verevalamise vastu. Aga mis siis, kui noor inimene pole veel piisavalt küps linateose kunstilisse sügavusse peidetud sõnumi tabamiseks ning haarab üksüheselt vaid filmi pealispinna faktuuri?
Kultuuriministeeriumi juures töötab juba ammust aega ekspertkomisjon, kelle ülesanne on jälgida, et meie meediasse ei satuks vägivalda ja pornograafiat propageerivaid filme. Kahjuks pole selle komisjoni tegemistest midagi kuulda. Kas äkki on jälle häda seaduses, sest nimetatud komisjon peab tulema kokku alles siis, kui mõnd inimest häiriv tapa- või kepifilm on eetris ära käinud.
Komisjoni targad pead on kohustatud midagi ette võtma, kui tegu on tehtud ja sadadesse tuhandetesse kodudesse järjekordne verine unejutt kätte toimetatud. Kas pole ka meil aeg Inglismaa ja teiste Lääne-Euroopa riikide eeskujul nii kinodesse kui ka teleekraanile minevad filmid varustada vastavate märgetega? Kogupere- ja lastefilmidega pole probleeme, vägivallafilm aga vajab ilmselt asjakohaseid piiranguid nii vanuserühmadele kui ka levikule. Ja miks mitte nõuet korraldada teleesitluse järel selsamal helesinisel ekraanil tõsine arutelu filmi sõnumi väljatoomiseks?
Need mõned seadusemuudatused vähendaksid järgmise veresauna toimumise tõenäosust Eestis. Aga seadusemuudatused üksi ei aita, kui meie silmad ei märka tasakaalu kaotanud kaasinimest. Kas ikka oskame õigel ajal astuda tema juurde ning küsida – mis on sinuga lahti, kuidas saan sind aidata?
Arvata, et Eesti koolis pole ummikusse sattunud noorte surmaetendusi veel toimunud, pole kuigi täpne. Näiteks 1986. aastal sidus 14-aastane Tiit kaela külge detonaatori ning peitis patarei taskusse.
Jõululaupäeval, kolmanda tunni ajal kärgatas plahvatus Pootsi koolis Pärnumaal ning Tiidu veri ja ajud lendasid klassikaaslaste peale. Prokurör Margus Tammekivi võttis asja üles ning viis Tiidu ema kohtu ette. Ema, kes oli poega kohelnud erilise julmusega.
Minu teada on see Eesti kohtupraktikas ainus juhtum, kus enesetapu põhjustajat otsitakse, süüdlane kohtu ette tuuakse ja ka karistatakse.
Pootsi tragöödia järel laiutasid õpetajad käsi. Hoolimata teadmisest, et Tiit oli juba kord püüdnud end karjalauta üles riputada. Katse ebaõnnestus, sest nöör oli poisi jaoks liiga nõrk.
Kas oleme täna targemad? Nõrgema koolikaaslase narrimine, mis kasvab üle kiusamiseks või avaliku elu tegelase järjekindel mõnitamine meedias meenutab mulle tibukarjas toimuvat, kus teistest erinev olend lihtsalt surnuks nokitakse.

HANNES RUMM: Mart Laar tulistas ametniku pilti

Sel sügisel andis ühe valitsuspartei esimees Mart Laar tihedat tuld ametniku pildi pihta. Seekord õnneks paukpadrunitega ning ülekantud tähenduses.
Põhjus, miks kahekordne ekspeaminister otsustas just riigiametnikke populistlikult rünnata, on kurb. Eestis on halvaks kombeks vastandada avalikku sektorit ja erasektorit, ehkki see on sama rumal nagu vastandada vasakut ja paremat kätt.
Kahjuks valitseb Eesti meediaruumis hoiak, et kuna avalikku sektorit rahastatakse riigieelarvest, siis on see sektor teravdatud kriitika all, aga erasektor on avaliku kriitika alt suuresti väljas, sest erafirma eesmärk on ükskõik kuidas kasumit teenida. Avaliku sektori palgad on tavaarusaama kohaselt põhjendamatult suured ja läbipaistmatud, erasektoris käivad palgatõus ja tootlikkus seevastu käsikäes.
Pidasin seda artiklit kirjutades nõu mõne maineka erasektoris (!) töötava majandusanalüütikuga ning sain kinnitust oma veendumusele, et tegelikkus erineb oluliselt meedias maalitud must-valgest pildist.

Karm palgaralli
Tõeline palgaralli käivitus Eestis 2004. aastal pärast ühinemist Euroopa Liiduga ning palgarallit vedasid selgelt erafirmad. Esiteks põhjustas palgaralli avanenud euroliidu tööturg. Teiseks välisinvesteeringute ja eurotoetuste abil kiirenenud majanduskasv ja sellega kaasnenud järsk sisetarbimise kasv.
Eriti karm oli palgaralli ehituses, sest kinnisvarabuum suurendas selles sektoris järsult nii töökohtade hulka kui ka palgataset. Ehituse mõju muu majanduse palgatasemele on viimastel aastatel olnud aga väga suur, sest tänavu esimeses kvartalis oli Eestis ehituses hõivatud 11,2% kõigist töötajatest.
Paraku pole ehitussektori mõju meie majanduse konkurentsivõimele sugugi meeldiv, sest äsja kirjutas Hansabank Marketsi analüütik Maris Lauri ühes artiklis: “Ehitus on Eestis praegu selgelt tootlikkust hävitav sektor – uued töötajad ei tooda enam väärtust juurde, nad hävitavad seda.”
Tunnustada tuleb eksportivaid ettevõtteid, sest nad olid sunnitud palgaralliga kaasa minema, kuid erinevalt siseturul tegutsevatest firmadest suutsid nemad samaaegselt oma tootlikkust tõsta. Alles tänavu on ka eksportivate ettevõtete tootlikkus kasvanud aeglasemalt kui palgad.
Seega hõõruvad mõned ettevõtlusjuhid ülekohtuselt avalikule sektorile nina alla tootlikkust ületavat palgatõusu olukorras, kus mitmes suures majandusharus on tootlikkuse kasv palgatõusust mitu aastat pikalt maas olnud.
Kuna avalik sektor pole nii paindlik kui erasektor, spurtisid erasektori palgad viimastel aastatel pikalt ette. Võrreldavatel ametikohtadel on riigi palgal olevate inimeste töötasu juba 2000 krooni madalam kui eraettevõtetes. Seetõttu ostis erasektor riigilt järjest üle parimaid politseinikke, õpetajaid ja ametnikke.
Tekkinud olukorras on loomulik, et sotsiaaldemokraadid täitsid ühe esimese asjana oma valimislubaduse tõsta palku õpetajatel, politseinikel ja isegi paljukirutud ametnikel. Kui valitsus ei tõstaks 2008. aasta riigieelarves avaliku sektori palku, siis põlistataks pikaks ajaks olukord, kus avaliku sektori töötajad teenivad ebaõiglaselt vähe.

Arve ei võeta laest
Seega ei võeta avaliku sektori palgatõusu arve mitte laest, vaid näiteks hariduses ja sisejulgeolekus tõstetakse need välja sellest sügavast august, kuhu nad on erasektori käivitatud palgaralli käigus kukkunud.
Mõned ettevõtlusjuhid on viimasel ajal avaliku sektori ja eriti ametnike palgatõusu peale käredalt pahandanud. Meenutan neile hiljuti Eesti Päevalehes ilmunud Indrek Neivelti (“Majandus vajab struktuurimuutusi”, EPL 15.10) sõnu: “Ka paljude kritiseeritud avaliku sektori palgatõusus ei ole midagi halba. /…/ Ka sellega annab valitsus selge sõnumi ettevõtjatele: tegelege efektiivsuse tõstmisega ja makske töötajatele rohkem palka. Aeg, mil kõrgharidusega spetsialisti sai endale palgata kolmesaja-neljasaja euro eest kuus, on möödas.”
Olen ise töötanud mõned aastad riigikantselei ametnikuna, kokku kolme peaministri alluvuses. Seepärast tean täpselt, et juba sajandi alguses oli paljude riigikantselei töötajate põhipalk vaid 50–60% nende tegelikust sissetulekust, sest põhipalgale lisandusid lugematud lisatasud “nõutust tulemuslikuma töö”, võõrkeelteoskuse ja tont teab mille eest veel.
Kahjuks pole sestsaadik avaliku sektori palgasüsteemis midagi muutunud. Varasemad valitsused kartsid palgasüsteemi korrastada ja uus valitsus seda esimese poole aastaga lihtsalt teha ei jõudnud.

Heljo Pikhof: Tuleviku ehk e-terviseks!

Hea arstiabi igasse Eesti nurka.
E-tervise seaduse eelnõu – ametlikus pruugis on sellel küll palju pikem ja kohmakam nimi – on leidnud rahvaesindajate seas üsna üksmeelset poolehoidu. Nagu ka rahva seas, keda me esindame – tervelt 86 protsenti digitaalse haigusloo asjus küsitletutest sai aru selle tulususest. Sest tervishoiu virtuaalse asjaajamise head küljed kaaluvad kõik kõhklused kuhjaga üles.

Digimaailma ei kolita üleöö
Koos 2009. aasta tulekuga peaks digitaalne meditsiiniinfo hakkama liikuma üle terve Eesti. Infopanka saaksid kasutada kõik meie (tänase seisuga) 1300 tervishoiuteenuse osutajat – suuremad ja ka päris väiksed haiglad, perearstid jne.
Perearstindus on küll loomisest peale olnud arvutipõhine, juba tänagi toimib regiooni tasandil digi-pildipank, kust võib leida näiteks patsiendi röntgenülesvõtted, ning mitmes suurhaiglas on kasutusel ka oma infosüsteem.
Kõik see ja palju muudki tahetakse aga liita ühtseks ja sidusaks patsiendikeskseks andmebaasiks. See tõotab päästa nii mõnegi inimelu, hoida kokku tohutult tühja tööd ja jala vaeva ning tagada ühtlaselt hea ja operatiivse arstiabi igas viimases kui Eesti maanurgas.
Haiguslood, retseptid, pildipank ja registratuur kolivad esimesena digimaailma. Muidugi ei sünni see üleöö, üleminekuajaks on mõeldud viis aastat. Ettevalmistused on kestnud 2002. aastast peale ja andnud kõvasti peamurdmist paljudele meedikutele, IT-spetsialistidele ja teistele tublidele inimestele ning töös on ka neli pilootprojekti.
Ehk kõige raskem on olnud eetika töörühmal, on ju meditsiiniinfo puhul tegu delikaatsete isikuandmetega. Tundub siiski, et ka eetikaprobleemidele on leitud optimaalsed lahendused, ühtaegu nii paindlikud kui turvalised – vähemalt sama muukimiskindlad kui panganduses. 80 protsendil juhtudest, muide, on infolekke taga inimlik kiusatus teist taga rääkida.
Digilugu on register, mis koondab ühtekokku kirjed patsiendi tervisehädade ning nende lahendamiseks ette võetud meetmete kohta. Praegu on see mööda ilma laiali pillutatud: jupike haiguslugu tolmub ühe kliiniku arhiivis, teine jupike teise polikliiniku registratuuris ja tükk keskelt on hoopis kaduma läinud.
Selline asjakäik ei ole põrmugi erandlik, saati veel siis, kui inimene on elukohta vahetanud. Uus tohter, kelle poole patsient pöördub, hakkab a-st ja b-st pihta: patsienti küsitlema, uuringuid tegema, kolleegide vahet jooksutama.
Homme läkitab arst või haigla, kellelt inimene abi saab, tema haigusloo lühikirjelduse, talle välja kirjutatud saatelehed ja retseptid patsiendi digilukku. Sealt võib neid lugeda järgmine tohter, kelle poole inimene pöördub.
See teave on arstile-õele avatud ainult senikaua, kuni ta oma haigega tegeleb, hiljem ta neid andmeid enam näppida ei tohi. Igast – ka põhjendamata – arvutiklikist jääb virtuaalmaailma maha jälg. Patsiendi enda jaoks muutub aga äraütlemata hõlpsaks küsida näiteks teist arvamust või konsultatsiooni.

Võõras tohter mõistab sõnadeta
Digiretseptide kohta tooksin paar näidet. Suhkruhaiget, kes reisima minnes oma rohud maha unustab, võib tabada tõeline häda. Pääsedes aga esimese arsti juurde ja näidates talle üle Interneti oma terviseandmeid, saab ta kiiresti abi. Digilukku sisestatud diagnooside ja ravimite rahvusvahelised koodid ei nõua keele tundmist. Ka võõras tohter mõistab sind sõnadeta.
Ka ei pruugi seda peljata, et naabri-Maali ei saa maalt linna sõites enam Juulile rohtu tuua, kui Juulil pole talle retsepti kaasa anda. Otsekui volikirja võib digilukku kirjutada ka nende inimeste andmed, kellel on õigus su rohud välja osta. Apteeker näeb seda arvutis, tasub vaid ostjal esitada oma isikut tõendav dokument.
Digiregistratuur lubab luua üleriigilised ravijärjekorrad, end arstile kirja panna ja lasta lisaks endale ka arstiaega meelde tuletada. Tubli kolmandik meist unustab selle lihtsalt ära ja siingi peitub pikkade sabade üks põhjusi.
Riburada tuleksid hiljem järgi e-laps (terviseinfo sünnihetkest ülikoolini), e-veri (keskne doonorite ja retsepientide register), e-kiirabi, e-labor jt jätkuprojektid – kuis jaksu ja raha jagub. Muide, suurt rahaabi Eesti e-terviseks oleme juba saanud ja loodame veel saada ka Euroopa Liidu tõukefondidelt.
Muu maailma kogemus näitab, et e-tervisel on lisaväärtus – see on suurim stiimul arvutiõppeks. Ka mitte enam verinoor inimene tahab oma silmaga kaeda, mida tohter tema digilukku kirjutas.
Tublisti koolitust tuleb muidugi anda nii meedikutest kui mittemeedikutest inimestele, hakkame ju e-tervise maailmas elama meie kõik. Kevadest lähebki lahti üleüldiseks teavitamiseks. Enne peab eelnõu saama seaduse jõu – Riigikogus seisab ees selle teine lugemine.

Eiki Nestor: 1961

Mind painab soov keerata kuidagi aega ja ruumi tagasi ning elada aastal 1961 Hollandis. Või siis Taanis näiteks. Tahaks teada ja tunda, mida nende riikide inimesed mõtlesid oma minevikust. Kuivõrd mõlkus neil meeles 16 aastat tagasi nende jaoks lõppenud sõda kogu oma ülekohtus ja inetuses. Ja kas see sõda oli nende jaoks selleks hetkeks lõppenud või jätkus valikutes, mida tehti tulevikule mõteldes. Kas minevik aitas neil vältida vigu järgnevas, või hoopis segas õigete lahenduste otsimisel?
See painaja ei ole mulle peale tulnud mingist ülemäärasest huvist kahe sõbrameelse Euroopa väikeriigi ajaloo vastu, vaid siirast vajadusest paremini aru saada sellest, mis toimub aastal 2007 Eestis. Sest rääkigu ajalooraamatud, mida räägivad – teine maailmasõda sai siin läbi aastal 1991. Sai läbi mitte niivõrd mingi otsuse või deklaratsiooni kaudu, vaid tunnetuse kaudu – nüüd lõppude lõpuks on see läbi, nüüd oleme vabad. Nüüd võime hingata ja hõisata. Nüüd oleme jälle keegi! Meie “mina” jõudis koju!
Mingite eluoluliste ja riigile omaste staatuslike väärtuste asjus oleme ju sarnased. Nii siin- kui sealpool raudset eesriiet küsisid 1961. aastal viisakad lapsed luba minna õue. Nüüd internetti.
Ühise Euroopa pere liikmetena võtame loomulikuna vastu koostööst sündiva edu ja kirume samal ajal, et paberit ja pliiatsit kulub selle saamiseks liiga palju. Oleme nagu sarnased ja ei ole ka, sest suure ülekohtu lõpust on möödunud eri arv aastaid. Ühtede jaoks on vabadus selge ja loomulik osa elust. Siit ka suurem sallivus ja usk just üheskoos tehtava edukusse.
Olgu see siis riigi sees või riikide vahel. Meist aga paljudele näib vabadus küll õiglase, kuid kuidagi kuskilt saabunud suurusena. Millegi sellisena, mille võimalusi ei tohi maha magada, sest mine sa tea.
Hea lugeja! Küsi endalt, kui sa mõned aastad tagasi rahvahääletusel käisid ja oma hääle Euroopa Liidu poolt andsid, miks sa seda tegid? Kas seetõttu, et tundsid ennast vaba inimesena vabas riigis, kelle sooviks oli just sellise võimaluse kaudu seda maad ja rahvast edasi viia? Või oli see kollektiivne, üldriiklik, hääletuse teel toimunud põgenemine üle Berliini müüri? Näete, minema saime, kõik korraga!
Või vaatasid samal ajal nii edasi kui tagasi? Kuid siiski (kiuslik olles), kas rohkem edasi või tagasi?
Mõttemõlgutus sellel teemal on kindlasti ohtlik, sest suur on risk saada vääriti mõistetud. Seetõttu ja ühemõtteliselt – ma ei kutsu üles möödunut unustama. Seda ei tohi ega ole võimalik teha. Üleelatu on meie sees sellisel moel, et ükski nuga ei lõika välja. Mu mure on muus. Kui vaba ja salliva hollandlase või taanlase jaoks sai sõda otsa 62 aastat tagasi, siis kas peame ootama aastani 2053, et end sama väärikana tunda? Kas “vana Euroopa” ja “uus Euroopa” suudavad teineteist mõista ja langetada otsuseid, mis aitaksid globaal ses maailmas edukad olla? Kas mitte liiga sageli pole meie jaoks alles lõppenud sõda ainukene argument, mis otsustamise juures oluline? Miks möödunu niivõrd valjuhäälselt tähtis näib?
Väidetavalt aitaks meil kiiremini edasi minna ühemõtteline ja seejuures ametlik otsus toimunu üle. Lubage küsida – kas me pole siis seda teinud? Teinud sellel teel, et oleme jälle vabad inimesed vabal ma al. Nii tahaks eelmist lauset lõpetada sõnadega “...kes loovad rõõmsameelselt oma tulevikku”. Aga ei saa veel, sest ühiskonnas pakitsevad kaks soovi.
Ühtede jaoks oleks tähtis otsustada, kummal pool rindejoont teises maailmasõjas eestlased sõdisid. Seejuures soovitakse, et see otsus langetataks nüüd, aastaid pärast sõja lõppu.
Teistele näib möödapääsmatu ja vajalik kui mitte just rehabiliteerida, siis kuidagigi välja vabandada okupatsiooniaja kaasajooksiklust. Oletame, et otsustame ja rehabiliteerime. Ja siis? Kas tõesti tegime midagi olulist tuleviku huvides?
Või tunnistame, et toimunud ülekohtu ajal okupeerisid meie maa eri riigid. Et eestlased sõdisid nii ühel kui teisel pool rindejoont. Et kaasajooksikuid oli nii saama- kui võimuihast. Et nii ühe kui teise okupatsiooni puhul oli valdav üksikisiku jõuetus vägivaldsele korrale vastu hakata. Et oli ka neid, kes siiralt uskusid, et teevad seda kõike Eesti vabaduse nimel.
Ning paneme siinkohal koma (mitte punkti!), mäletame kõike toimunut ja läheme edasi.
Kindlasti leidub tublisid ja tarku, kes väidavad, et kõiges on süüdi küünilised poliitikud, kes suurema häältesaagi huvides õli tulle valavad ja pingeid üleval hoiavad. Oh, oleks see nii lihtne! Tõesti, leidub ju üksikuid, kes ideede puudust tuleviku suhtes varjavad ajaloolise tõe otsingutega. Kui aga vaadata, mis meie valijate meeli köidab ja poliitilist meelsust kujundab, siis ma kardan, et poliitikud on veelgi küünilisemad – hääli ja otsustusõigust kogutakse teadlikult minevikust. See on lihtsam kui tuleviku üle vaielda. See läheb väga paljudele korda, sest sõda sai vaid 16 aastat tagasi otsa. Ja ei taha ma kuidagi ise nii küüniliseks muutuda.

Marianne Mikko: Astrid Lindgren - 100

Sel nädalal, 14. novembril tähistasime Rootsi suure lastekirjaniku Astrid Lindgreni 100. sünniaastapäeva. Kindlasti on igal lugejal oma mälestused ja lemmikud tema loomingust. Minu lemmikud on just need Lindgreni tegelaskujud, kes võitlevad õigluse eest või murravad ühiskondlikke tabusid.
Hoolimata täiskasvanute skepsisest, lahendas just meisterdetektiiv Blomkvist mitu kuritegu. Imetlusväärne on muretult tabusid lõhkuv ja samal ajal heasüdamlik Pipi Pikksukk. Samastasin end pigem Pipi kui tema alalhoidliku sõbranna Annikaga. See on ootuspärane – ilma Pipita oli Annika ja Tommy parim meelelahutus vaid kroketimäng.
Olgu tegemist hulkur Rasmuse, Bullerby laste või röövlitütar Ronjaga, kõigist Lindgreni tegelastest ja raamatutest õhkub tervet talupojamõistust, otsekohesust, headust ja soojust.
Kahtlemata on aga just Pipi Pikksukk üks olulisemaid karaktereid. Energiline, iseseisev, julge ja vabadustarmastav tüdruk on kindlasti eeskujuks paljudele iseseisvalt mõtlejatele, nii tüdrukutele kui poistele.
Julgen arvata, et just eneses kindla Pipilota eeskuju on ärgitanud paljusid Rootsi naisi ühiskondlikule aktiivsusele. Teisalt inspireeris kindlasti oma naabritest vabameelsem ja samal ajal turvaline Rootsi ühiskond looma just sellist kangelast.
Lõbus Pipi astub kindlalt ja humoorikalt vastu neile reeglitele, mis põlistasid tüdruku ja naise traditsioonilist rolli ühiskonnas. Tema hoolimatus oma välimuse vastamisest kehtivatele ilustandardile näitab ilmekalt see, kuidas ta vastab apteegiaknal väljendunud küsimusele “kas te kannatate tedretäppide all”.
Pipi armastab oma tedretäppe, ta sooviks neid veelgi enam. Ta tahab ja julgeb oma arvamuse välja öelda – vastuse apteegiaknal lebavale küsimusele saab sedakorda apteeker.
Just siin väljendub üks olulisemaid väärtusi demokraatias – sõnavabadus. Austus enda ja teise arvamuse vastu, oma seisukoha julge väljaütlemine. Pipi sütitab oma fänne.
Oma raamatutega pani Lindgren mõtlema sellistel teemadel nagu vastutus, ausus, austus, empaatia. Ta seisis laste õiguste eest, väärtustas indiviidi vabadust, armastas loomi ja loodust.
Just Lindgren on see, kes on aastakümneid mõjutanud paljusid lugejaid nii Rootsis kui mujal maailmas.
Lindgreni teoseid on tõlgitud enam kui 85 keelde. Ehk tasub just praegu, pimedal novembrikuul, suunduda raamaturiiuli juurde ja võtta taas kätte mõni Astrid Lindgreni vana hea raamat. Ja üllatusega võib raamatukogus või -poes avastada, et peale vanade tuntud kangelaste on tublid tõlkijad meieni toonud tegelasi, kes rootsi lugejale juba ammu tuntud, kuid eesti keeles avaldatud alles hiljuti.

Jüri Pihl: Liikluskultuur sõltub meist kõigist

ASUDES TÖÖLE siseministrina, seadsin endale eesmärgiks säästa inimeste elusid ning vähendada hukkunute arvu nii liikluses kui tulekahjudes.
Avalikkus on harjunud, et Eestis pööratakse kõrgendatud tähelepanu kuritegude lahendamisele. Väga oluline on olnud narkokuritegude avastamine ning mõrvade ja tapmiste uurimine, korrakaitse teema on aga jäänud vaeslapse ossa.
Pärast seda, kui olime koostöös politseiga saavutanud kiire lahenduse pronksiöö sündmustele, vähemalt korrakaitse poole pealt vaadatuna, oli selge, et järgmise ülesandena tuleb hakata ohjama olukorda liikluses ja tulekahjude osas. Kõige tähtsam on vähendada surmade arvu, sest kui inimelu on kaotatud, siis seda enam tagasi ei saa.
SKEPTILISEMAD «spetsialistid» on avaldanud arvamust, et enne viie aasta möödumist pole liiklussurmade ja -vigastuste arvu vähenemist võimalik saavutada. Õnneks on peale jäänud minu ja kaasmõtlejate veendumus, et situatsiooni saab muuta kiiremini. Selle peamine eeldus on siseministeeriumis ja politseis töötavate inimeste pühendumine seatud eesmärgile.
Ka avalikkus on toetanud politsei initsiatiivi ning tervitatav on seegi, et meedia jälgib liikluses sündivat kõrgendatud tähelepanuga.
Tegime koos ekspertidega analüüsi. See näitas, et arenemisvõimalusi on kolmes valdkonnas: liiklusjärelevalves, karistuspoliitikas ja seadustes ning inimeste üldiste väärtushinnangute muutmises.
Esimese sammuna suunasime juulis suurema tähelepanu liiklusjärelevalve osa suurendamisele korrakaitses. See andis ka esimese töövõidu: liiklussurmi oli juulis eelnevate kuudega võrreldes vähem.
ON ÖELDUD, ET praegune liiklusküsimustega tegelemine on vaid mainekujunduslik kampaania, näitamaks, et siseminister teeb tööd. Kinnitan, et see ei ole nii. Tegu on mõtteviisi ja töökorralduse muutmisega, mis kestab vähemalt niikaua, kui mina olen siseminister.
Praeguseks on ka politsei uue lähenemise omaks võtnud ning liiklusjärelevalvesse väga palju panustanud. Väljas on rohkem politseiametnikke ja vajaduse korral tehakse lisatöötunde. On saadud aru, et erinevalt varasemast eesmärgist — vormistada võimalikult palju protokolle — näitab politsei töö kvaliteeti see, kui palju suudetakse vähendada liiklussurmade ja -vigastuste arvu.
Arvestades liikluses selle aasta alguseks välja kujunenud kriitilist olukorda, on kõigi politseiasutuste korrakaitse juhtidel kohustus vähendada oma tööpiirkonnas hukkunute arvu. Seda on võimalik saavutada ainult juhul, kui suudetakse ressursse targalt juhtida.
POLITSEINIKE TÖÖ peab muidugi olema vääriliselt tasustatud. Tuleval aastal tõuseb nende palk keskmiselt 23 protsenti. Samas peab palgatõusule kindlasti järgnema töö intensiivsemaks muutumine. Igal ettevõetud sammul peab olema reaalne mõju.
Oleme üle vaadanud ka politseiameti struktuuri, sest oli selge, et olukord liikluses ei tohi jääda vaid politsei peadirektori vastutada. Üle-eelmisel nädalal loodigi politseiametisse direktori asetäitja ametikoht. Tema üks peamisi ülesandeid on tagada koos oma meeskonnaga liiklusturvalisus Eesti teedel.
PEALE JÄRELEVALVE tõhustamise analüüsisime karistuspoliitikat. Selgus, et liikluseeskirja rikkujatele määratud karistused ei ületanud seaduses sätestatud keskmist määra.
Oleme alati lähtunud põhimõttest, et iga karistus peab olema individuaalne ja lähtuma konkreetsest süüteost. Kindlasti tuleb aga kaaluda, kas praeguses liiklussituatsioonis ning kiiresti kasvanud sissetulekute juures piisab keskmisel tasemel määratud karistustest.
Analüüse tehes joonistus muu hulgas selgelt välja tendents, et teedel on autojuhte, kes nii-öelda ostavad kiirust. Need juhid ületavad kiirust kuni 40 kilomeetrit tunnis ega hooli kehtivast karistusmäärast. Nad on harjunud trahve tasuma määratud makse kombel internetipanga kaudu, ilma et see neid mõtlema paneks.
SEEPÄRAST otsustas töörühm, mida juhtis justiitsministeerium ja kuhu kuulusid ka siseministeeriumi spetsialistid, üle vaadata kehtivad seadused. Praeguseks on liiklust puudutavate õigusaktide muutmise ettepanekud välja töötatud ning need jõuavad peagi valitsuse istungile.
Muudatusettepanekute väljatöötamisel vaatasime, mis põhjustel inimesed teedel hukkuvad. Kolm enam levinud surmapõhjust on juhi valitud vale kiirus, turvavarustuse kasutamata jätmine ja auto juhtimine alkoholijoobes.
Sügisel on lisandunud veel üks põhjus: kahe kuu jooksul on auto alla jäänud ja surma saanud vähemalt neli inimest, kes jalutasid pimedal ajal sõidutee ääres ilma helkurita. See näitab, kuivõrd oluline on inimeste vastutustundlik ja ohuteadlik käitumine.
MUUDATUSED seadustes võimaldavad kasutusele võtta moodsad tehnoloogiad. See on väga tore, sest väikeriigil pole võimalik igal teenurgal politseipatrulli kasutada. Otsustasime lähtuda teiste riikide positiivsest praktikast ja seada teedele üles automaatsed kiirusemõõtjad.
Prantsusmaa suutis seda teed minnes päästa tuhandeid inimelusid. Kui 2001. aastal hukkus seal liikluses 8000 inimest, siis 2005. aastaks saadi see arv 4990 peale. Eestis on kavas paigutada ohtlikumate teelõikude äärde kuni 50 kiirusemõõtjat.
Uue eelnõu järgi vastutab kiiruse ületamise eest sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning juhti ei pea politsei enam tuvastama. Tulevikus võib politsei automaatse liiklusjärelevalve seadme abil tuvastatud sõiduki omanikule või vastutavale kasutajale teha kuni 3000 krooni trahvi.

Urve Palo: Kodanikupäev pole ainult kalendri jaoks

NOVEMBER ON RIKAS mitmesuguste tähtpäevade poolest. Siia mahuvad teiste hulgas hingedepäev, mardipäev, kadripäev ja ka isadepäev. Need tähtpäevad on meile tuttavad. Kui me ka nende täpseid kuupäevi peast ei tea, siis vähemalt sellega oleme kursis, et need on novembris.
Uurides sama kuu kalendrit lähemalt, võib 26. kuupäeva alt leida märke «kodanikupäev». Just sel kuupäeval 1918. aastal andis maanõukogu välja määruse Eesti kodakondsuse kohta, mistõttu on seda päeva otsustatud ka tänapäeval tähistada.
Iga inimese tegevus jätab ühiskonnale jälje. Igaühel meist on võimalus kujundada oma roll ühiskonnas. Iga kodanik saab olla oma riigi ja ühiskonna innukas ning täieõiguslik liige, kelle üle riik uhkust tunneb.
OLEN VEENDUNUD, et Eesti riik peab oma kodanikest lugu ja väärtustab neid, sõltumata kultuurilisest taustast ja etnilisest päritolust. Riik ei jäta tunnustamata neid, kes on otsustanud oma elu ja tuleviku Eestiga siduda.
Me kõik soovime, et Eesti kodanike arv suureneks ning eri rahvused saaksid Eestis omavahel hästi läbi ja teeksid koostööd. Üheskoos oleme tugevamad, üheskoos on meil rohkem võimalusi.
VIIMASED KÜMME aastat oleme tähistanud kodanikupäeva riiklikult. Alates 2000. aastast on rahvastikuministri büroo eestvedamisel igal aastal välja mõeldud kodanikupäeva moto, mille järgi on valitud aasta kodanikku. Näiteks eelmisel aastal, mil valiti aasta isa, sai selle austava tiitli Andrus Veerpalu, tubli pereisa ja kahekordne olümpiavõitja.
Selle aasta kodanikupäeva moto on «Minu riik on minu üle uhke».
RIIGI ÜLESANNE on kindlustada meile turvaline keskkond elamiseks, õppimiseks, töötamiseks, laste kasvatamiseks ning ühiskondlikuks tegevuseks. Samas on igal kodanikul oma riigi ees kohustused, mida tuleb täita ja mille eest vastutada. Kodanikud peaksid tundma, et neist sõltub midagi, et igal indiviidil on suur jõud.
Ütlus «Kus häda näed laita, seal tule ja aita» kehtib ka riigi puhul. Riiki ilma kodaniketa ei eksisteeri ja vastupidi.
VIIMASTEL AASTATEL on palju räägitud kodanikuühiskonnast. Mida see õieti tähendab?
Lihtsamalt öeldes tähendab see, et igal inimesel on õigus ja ka kohustus olla aktiivne kodanik ning rääkida kaasa riigi arengus.
Meil on õigus moodustada kodanikeühendusi, seltse, seltsinguid ja mittetulundusühinguid. Peab ütlema, et selles suhtes on meie inimesed agarad: tänaseks on Eestis registreeritud üle 25 000 kodanikuühenduse. Kõik need on omal moel kodanike tahte ja initsiatiivi väljendajad.
MEILE MEELDIB head teha. Küllap teate teiegi oma tutvusringkonnast, pereringist või töökaaslaste hulgast mõnda inimest, kes on seotud heategevusprojekti või muul viisil ühiskonnale kasu toova algatusega.
Ühe tuntuma näitena võib siinkohal välja tuua inimeste vabatahtliku tegutsemise mõne aja eest Loode-Eesti rannikut tabanud reostuse ajal. Sajad inimesed tulid vabatahtlikuna appi, et loodust, keskkonda ja oma riiki aidata. Nad töötasid nii öösel kui päeval ega nõudnud selle eest sentigi. Nad lihtsalt tahtsid midagi head ja kasulikku ära teha.
Heateo sihtasutus arendab erisuguste projektide kaudu ühiskonnas sotsiaalset ettevõtlust, mille projektid keskenduvad ühiskonna valupunktide leevendamisele (näiteks HIV-i ennetamise programm ja kodutute inimeste resotsialiseerimine).
RIIGIASUTUSED kaasavad oma otsustamisprotsessi üha rohkem huvirühmi ja kodanikke. Hea näide on internetiportaal www.osale.ee, kus ministeeriumid esitavad oma eelnõud avalikuks aruteluks, pakkudes inimestele olulistel teemadel kaasarääkimise võimalust. Uue integratsiooniprogrammi koostamiseks on tänu sellele laekunud sadu mõtteid.
Võib allkirju koguda seaduste muutmiseks, olla mingi valitsuse otsuse poolt või vastu — ka see on kodanikualgatus. Iga kodaniku hea mõte, tahe või mis tahes algatus aitab meil riiki paremaks muuta.
Kodanikujulgust ja aktiivsust meile kõigile!

Jüri Tamm: Hoian Kalevi staadionile pöialt

See oli nelikümmend aastat tagasi, kui ma isaga Kalevi staadionil käima hakkasin. Esialgu uudishimuliku poisikesena, siis teadliku spordisõbra ja kohtunike abilisena, hiljem spordimehena.
Iga kord, kui Pärnus olen, käin ringi staadionilt läbi, see on minu jaoks püha paik. Siit sai alguse minu mälu, siit algas stardirada lennuks maailma tippsporti. Tagasi vaadates meenub ka muu. Kogu aastakümneid väldanud sportlaskarjääri jooksul oli kodulinn Pärnu ja Kalevi staadion ainuke koht maamunal, kus ei suvatsetud vasaraheitjate treeningutingimuste nimel lillegi liigutada. Igal suvel ostsin paar kotti tsementi ja liiva ning püüdsin oma kätega treeningväljakul asuvat betoonringi taastada.
Väljakul vohas umbrohi, pikutasid suvitajad, mängiti spontaanselt palli ja põigeldi minu lendu lastud raudmunade ja sõimusõnade vahel. Midagi pole muutunud. Seda on väga kurb vaadata, kuidas Pärnu linna esindusstaadion on jäetud loodusjõudude pureda. Juba mitmendat aastat on koridorirägastikesse takerdunud Pärnu linna esindusspordirajatise, Kalevi staadioni põhjalik renoveerimine. See oleks projekt, mis muudaks Pärnu spordielu visiitkaardi taas linna auks ja uhkuseks.

Nüüd on maavanema kord
Olukorra nukruse rõhutamiseks valmivad Eesti linnades kenad uued staadionid. Pärnu on viimane, veel sportlikumat väljendit kasutades Pärnu lihtsalt ei kvalifitseeru.
Otse loomulikult aetakse asja, jõutud on võimaliku lahenduseni ja piirkonna uus detailplaneering on viimaks ilmet võtmas – linn on sellele oma heakskiidu andnud ja nüüd on kord maavanema käes.
Iga masti huvilised on võinud plaanidega tutvuda. Neile, kes ei ole selleks mahti saanud, kinnitan, et plaanid on uhked, peale rahvusvahelistele nõuetele vastava peaareeni on kavas rajada sealsamas kõrval asuv harjutusväljak. Just selline kooslus tagab ajakohased treeningu- ja võistlustingimused ning loob eeldused maailmanimede toomiseks Eesti suvepealinna.
Eks konarusi tule ette igal teel. Nii on oma, paraku mitte lühikese aja võtnud projektide ja plaanide joonistamine, sest detailplaneering hõlmab staadionist ja harjutusväljakust endast laiemat maa-ala. Mõni spordiväljaku naabruses suvekodu soetanud eramuomanik on kodurahu pärast muretsedes detailplaneeringu kinnitamise vastu protestinud.
Õigust vaidlustada on kasutanud veel paljud teisedki. Ühed avaliku tähelepanu võitmise eesmärgil, teised osalemishasarti nautides, kolmandad meeltesegaduses.
Nagu ütleb Mehhiko vanasõna, kui jutt on sigadest, on kõik raha, kui jutt rahast, on kõik sead. Jää või uskuma.
Just siin näen maavanema rolli, kes võib seadusi järgides kogu projekti arengu kindlalt õigel rajal hoida. Viisil, mis linnarahva huve kõige enam arvestaks. Selge on ju see, et staadion ilma harjutusväljaku või lähedusse planeeritud avara parklata oleks uuele spordikvartalile vaid poolik lahendus.

Uut staadioni on vaja nüüd
Just heanaaberlikud suhted ongi projekti varitsevad suuremad karid. Esmalt needsamad üksikud eramuomanikud, kellele detailplaneering sellisel kujul meeltmööda ei ole. Ei saagi olema, sest erahuvid seatakse linnarahva omadest kõrgemale.
Küll ei meeldi neile staadioni lahendus, küll segab planeeritud uus jalgtee, küll ei meeldi elu- ja ärihoone ning loomulikult ollakse vastu ka parkla suurendamisele – asjad, millest võidavad kõik.
Olen kuulnud väidet, et staadionilt kõlav laste naer ja kisa segavad elada. Kas tühermaa ja võsast leitud süstlanõelad oleks sobivam lahendus? Jah, tegu on keerulise kooslusega, kuid seda enam nõuab see riigimehelikku suhtumist ja vastutulelikkust ühishuvide nimel.
Sellises olukorras pole normaalne, et näiteks riik maa-ameti kaudu hambaid näitab ja uriseb. Üks legendaarne treener armastas öelda, et solvunute seljas tassitakse vett. Äkki läheneks probleemile sisuliselt ja lahendaks selle tehnilise probleemi mõistusega. Vett Pärnus jätkub, mis seda ikka ühest kohast teise tassida.
Lõpetuseks veel ühest isiklikust kogemusest, saladusest, millel minu arust aegumistähtaeg ammuilma täis. 1988. aastal toimusid Pärnus Kalevi staadionil rahvusvahelised kergejõustikuvõistlused. See oli minu aasta ja kõik, mis maailmas võita andis, sai võidetud. Otse loomulikult oodati mind kodulinna võistlema. Peaväljakule maailmarekordit püstitama.
Õnneks sain mõne päeva varem teada petuskeemist, mille käigus oli mõõdulindi keskkohast viis meetrit välja lõigatud. Võistlustele ma ei tulnud, kuid tänapäevani seisab selle võistluse kuupäeva all ülivõimas staadioni rekord, mis on Valgevene vasaraheitja Vitali Alisevitši nimel. Rekord, millest see mees isegi unenäos poleks unistanud ja millest ta pole iialgi kaugemale heitnud.
Ma ei tahaks, et midagi sellist korduks Kalevi staadioni detailplaneeringu kinnitamisel. Mõõdulindist väljalõigatud meetrid või terviklahendusest väljalõigatud maatükid on võidud kellegi arvelt. See on ebasportlik.
Kiire on detailplaneeringu kehtestamisega kogu alale muidugi ka. Miks, küsite. Esiteks, ei saa ju igavesti oodata ega venitada, lihtsalt südametunnistus ei luba ja kannatus katkeb. Uus põlvkond tuleb peale, häbi on. Teiseks kas või seepärast, et veel ei ole kadunud lootus saada staadionikompleks valmis 2009. aastaks, kui kuninganna kergejõustik tähistab Eestis suurejooneliselt oma 100 aasta juubelit.
Püsib veel lootus, et kui kõik asjaosalised kõigest väest pingutavad, võiks uhketest pidustustest osa saada ka Pärnu ja pärnakad ning seda ilma Tallinna, Tartusse või Võrumaale sõitmata. Uut staadioni on vaja nüüd, mitte viie, kümne või viiekümne aasta pärast.

Eiki Nestor: Kes kardab kõrgemaid palku?

Oleks väga huvitav teada saada, mis tuleb Eesti kodanikel esimesena pähe, kui mainitakse avalikku sektorit. Tundub, et taasiseseisvumise üheks olulisemaks tunnuseks siiamaani on olnud rabelemine konkurentsis iga rohkema krooni eest ja erasektoris on see justkui igati õigustatud. Kätte on jõudnud aeg, kus rabelemisest peab saama sihipärasem mõtestatud tegevus. Laialt on levinud arusaam, kus inimese olulisemaks iseloomujooneks on hoopis number - palganumber. Eri summade võrdlemise tagajärjel lokkab kadedus.
Järgmise aasta riigieelarves on ette nähtud avaliku sektori palkade tõus. Hämmastaval kombel on see tekitanud ettevõtjates pahameelt. Seega oleme igati valmis ja avatud selgitama, miks valitsusliit palku tõstab. Riigieelarve koostamine on süvitsi minemine ja tulevikku panustamine, mitte "omadele jagamine". Kolmapäevases Eesti Päevalehes tunnistab ka Mart Laar: "Padar tegi ära rohkem tööd kui tema eelkäijad viie viimase aasta jooksul, selgitades välja ministeeriumide personalikulude täpse suuruse."

Riigiametnike madalad palgad
Erilist pahameelt on püütud tekitada riigiametnike palgatõusu vastu, kasutades selleks ka valesid andmeid. Siinkohal on oluline välja tuua, et jah, ministeeriumides tõuseb palk, kuid keskmiselt 10,8%. Seda ei ole liiga palju, arvestades, et viimase 15 aasta jooksul oleme tänavu esimest korda seisus, kus riigiametnike palgad on madalamad kui erasektoris. Eelmisel aastal ületas keskmine palk erasektoris märgatavalt avaliku sektori oma. Võrreldavatel ametikohtadel on avaliku sektori palgad ligi 2000 krooni madalamad ja see lõhe prognooside kohaselt aina suureneb riigiametnike kahjuks. Ometi eeldame me avaliku sektori töötajatelt suurt kompetentsust.
2008. aasta eelarve tähendab kõrgemat keskmist palka tõesti paljudele avaliku sektori töötajatele: õpetajad, politsei, päästeametnikud, piirivalvurid, kaitseväelased, kõrgharidusega kultuuritöötajad, vangivalvurid. Loodetavasti mõistavad ka erasektoris töötavad kodanikud ja tööandjad ise, et viimases loetelus on tegu ühiskonna alustaladega. Igapäevane toimetamine kaotab suuresti mõtte, kui meie lapsed jäävad hariduseta, riik kaitseta ja helgemad pead vuhisevad Euroopasse kui "elamisväärsemasse keskkonda".
Niisamuti ei saa lasta tekkida olukorral, kus päästeametis ja politseis palk tõuseb, meelitades nii praegused võimekad siseministeeriumi töötajad endale. Riiki tuleb osata näha tervikuna. Meie konkurentsivõime on tarkuses, mitte odavuses.

Konkurents inimeste pärast
Euroopa Liidu liikmesriigina avatud majandusruumis oleme konkurentsis inimeste pärast. Tööjõupuudus kui Eesti üks ilmne näitaja peaks meid hoiatama aina rohkem hoolima kõikidest inimestest, hoolimata sellest, millises sektoris ta parajasti töötab. Omakorda nõuab ELiga suhtlemine Eestilt korralikke ametnikke, kes oskavad euroraha kasutada ja sealsetest protsessidest aru saavad. Kui me sellega täna ei tegele, oleme homsesse hilinenud ja ülehomme nutused.
Mõistan tööandjate pahameelt, sest palku tõstes suurendab valitsus riigi konkurentsivõimet tööturul. Aga tööandjatel on siinkohal mugav eksida. Tööandja ei tohi oma muresid lahendada riigi arvelt. On kahjuks tõsiasi, et viimastel aastatel on erasektoris palgad tõusnud kiiremini kui tootlikkus. Ettevõtjad on vedanud palgarallit ja lasknud tekkida olukorral, kus nende toodetel on madala tootlikkuse tõttu keeruline välisturgudel konkureerida.
Aga ettevõtjad eksivad, kui nad arvavad, et palkade külmutamine erasektoris lahendab nende muresid. Ei lahenda - see hoopis nõrgestab Eesti riiki ja riigi võimet toetada nii oma kodanikke kui ka ettevõtjaid.
Tsiteerides siinkohal Indrek Neivelti Eesti Päevalehest: "Ka palju kritiseeritud avaliku sektori palgatõusus ei ole midagi halba. Sellega annab valitsus selge sõnumi ettevõtjatele: tegelege efektiivsuse tõstmisega ja makske töötajatele rohkem palka. Aeg, mil kõrgharidusega spetsialisti sai endale palgata kolme-neljasaja euro eest kuus, on möödas. Nii lihtne enam ettevõtjate elu ei ole. Niisiis kiirendab valitsus avaliku sektori palgatõusuga jällegi möödapääsmatuid muutusi."
Tekkinud olukorras peab valitsus avaliku sektori palku erasektori omadele järele aitama. Esiteks selleks, et avaliku sektori töötajad tuleksid toime hinnatõusudega. Teiseks selleks, et avaliku sektori töötajad ei koliks erafirmadesse. Muidu nõrgeneb meie haridussüsteem, sisejulgeolek, kaotame võimalustes saada eurotoetusi. Avalik sektor vajab tugevat inimressurssi, neid, kes teenivad oma riiki au ja uhkusega, neid, kes ka rasketel aegadel panustavad ühise heaolu nimel.
Lõpetuseks meenutan, et palgatõusudest ja 22% keskmisest pensionitõusust hoolimata on valitsusliit järgmise aasta eelarvesse kavandanud ka 3 miljardi krooni suuruse ülejäägi. Mis näitab, et majanduskasvu aeglustumise tingimustes on mõeldud nii riigieelarvest sõltuvate inimeste sissetulekute peale kui on ka raha varutud halvemateks päevadeks.

Urve Palo: Integratsioonist Eesti ühiskonnas

Julgen väita, et kunagi varem ei ole rahvussuhete ja integratsiooni teemal Eestis nii elavat diskussiooni olnud kui täna. Ühest küljest on see teretulnud ja hea, sest diskussioon ärgitab antud teema peale mõtlema ja sellega tegelema, mis omakorda tõstab tõenäosust, et ühiskonnas laiemalt mõistetakse integratsiooniprotsessi olemust ja vajalikkust. Teisest küljest on aprillisündmuste tõttu tänased integratsiooniteemalised arutelud sageli täis emotsioone, mille tulemusena võib kannatada tervikpildi nägemine ning sellest tulenevalt ühiskonna lõimumise edukus.

Miks strateegiaid vaja on?
Tänastes aruteludes seatakse sageli kahtluse alla ka vajadus riikliku integratsioonistrateegia järele. Enamuse-vähemuste suhteid käsitlev teooria räägib kolmest võimalusest: assimilatsioon ehk meil eestistamine, separatsioon ehk eraldi elamine ja integratsioon ehk lähenemine. Separatsioon on ohtlik, kuna tekitab võõrandumist ja getostumist, assimilatsiooni riikliku eesmärgina ei ole aga sobivaks pidanud ükski Euroopa riik, kuna see käib vastu demokraatliku riigi põhimõtetele. Eesti on demokraatlik Euroopa Liitu kuuluv riik ja järgib demokraatliku õigusriigi põhimõtteid. Seega on Eesti valinud integratsiooni tee.
Eesti integratsioonistrateegia koostamise lähtealuseks on EV põhiseadus, mis ühelt poolt sõnastab Eesti riigi ülesandena eesti keele ja kultuuri kaitsmise ja teiselt poolt sätestab igaühe õiguse säilitada oma rahvuskuuluvus. Integratsiooni planeerimisel lähtutakse põhiseadusest ning lisaks sellele ka Eesti riigi keskstrateegiatest, konkurentsivõime tõstmise, jätkusuutliku arengu ning julgeolekupoliitika alustest. Integratsioon on pidev ja ajas muutuv protsess ning integratsioonistrateegia ülesandeks on seada eesmärgid, töötada välja tegevuskava eesmärkide elluviimiseks ning koondada valdkondlike ministeeriumide integratsioonispetsiifiline tegevus.
Eestis on riikliku integratsioonipoliitika aluseks olnud valitsuse poolt heaks kiidetud seitsmeaastane riiklik programm „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007”. See ei ole ainuke võimalus, kuidas oma integratsioonipoliitikat korraldada. Näiteks Soomes on vastu võetud integratsiooniseadus ning integratsiooniprogrammi kui sellist ei ole, on vaid regionaalsed integratsioonikavad. Eesti ei ole siiani seda teed läinud.
Uue integratsioonistrateegia väljatöötamisega tehti algust 2005. aasta lõpus ning „Integratsioon Eesti ühiskonnas
2008–2013“ tööversioon, mis on praegu avaliku arutelu objektiks, valmis käesoleva aasta alguseks. Esialgselt oli planeeritud, et 2007. aastal keskendutakse ainult strateegiat toetava rakendusplaani väljatöötamisele. Aprillisündmused ajendasid aga üle vaatama ka varem koostatud strateegia sisu. Juunist alates on läbi viidud mitmeid täiendavaid uuringuid (nii avaliku arvamuse küsitlusi kui ka süvaintervjuusid) ning avaliku arutelu käigus on tehtud üle 200 muudatusettepaneku. Uuringute ja ka ühiskonna poolt esitatud täiendusettepanekute tulemusena jõudsime arusaamisele, et ei piisa vana strateegia väikestest muudatustest, vaid on vaja koostada uus strateegia.
Uue praegu koostatava strateegia ja selle rakendusplaani väljatöötamisega puutub eri tasanditel kokku umbes 100 inimest. See hõlmab ekspertkomisjoni, kes muudatuste sisseviimise heaks kiidab; strateegia koostamise ja rakendusplaani väljatöötamise toetamiseks moodustatud konsortsiumi, kuhu kuuluvad Praxis, Tartu ülikool, Hill ja Knowlton, Balti Uuringute Instituut ja Geomeedia; valdkondlike ministeeriumide ametnikest koosneva rakendusplaani töörühma. Nii laiapõhjalise kaasatusega poliitikavaldkondi on Eestis vähe või polegi.

Strateegia põhisuunad
Uue strateegia edukuse võtmeks pean küsimust, kas me suudame ületada Eesti ühiskonnas praegu esineva reserveeritud hoiaku ja umbusu integratsiooni kui sellise teostatavuse suhtes. Seda nii etniliste eestlaste kui ka muukeelse elanikkonna poolt vaadatuna. Kas ühiskonnas laiemalt usutakse, et sotsiaalmajanduslikud võimalused ning avalikus elus võrdväärse partnerina osalemise võimalused on Eestis võrdsed, sõltumata rahvuskuuluvusest.
Senine integratsioonipoliitika on valdaval määral keskendunud rahvusrühmadele tervikuna või siis kodakondsuseta isikutele, sotsiaalsetele riskirühmadele ja noortele. Arvestades aga kogu integratsiooniprotsessi mitmekesisust ning viimastel aastatel erineva etnilise päritoluga rahvastikurühmade seas välja kujunenud erisusi nende sotsiaalse staatuse ja lõimumisastme lõikes, on otstarbekas suurendada kogu integratsioonistrateegia diferentseeritust ning täpsemini määratleda sihtrühmad, pidades silmas erineva vanuse, kodakondsuse, haridusega, elukohaga, sotsiaalse ja ametialase positsiooniga rühmade vajadusi ning rolli. Näiteks on olulise tähtsusega kaasata strateegia elluviimisesse ka muukeelse elanikkonna lõimunum ja edukam osa, venekeelse avalikkuse silmis usaldusväärsed arvamusliidrid.
Senine integratsioonistrateegia oli oma tegevuses väga riigikeskne. Kuigi kohalikel omavalitsustel, sealjuures eriti Tallinna ja Ida-Virumaa linnadel, on oluline koht integratsiooniprotsessis, pole nad seni selles piisavalt osalenud. Me peame paremini välja tooma piirkondlikud erisused integratsiooni probleemides ja prioriteetides ning sellele vastavalt integratsioonistrateegia elluviimise „regionaliseerima”. Teiste Euroopa riikide kogemused näitavad, et selline lähenemine annab paremaid tulemusi, kuna kohalik tasand on inimesele lähemal.

Identiteet, keel ja kodakondsus
Mina ei nimetaks Eestit mitte multikultuuriliseks, vaid mitmekultuuriliseks riigiks. On ju kolmandik Eesti elanikkonnast de facto eestlastest erineva kultuuritaustaga. Kaasaegses maailmas, kus toimub inimeste vaba liikumine, ei eksisteeri ka monokultuurseid ühiskondi. Seetõttu seisavad integratsiooniküsimustega silmitsi kõik demokraatlikud riigid, sealhulgas ka Eesti. Integratsiooniprotsessi eesmärgiks on tugeva ühise riigi-identiteediga, ühiseid demokraatlikke väärtusi jagava ja ühist eesti riigikeelt kasutava ühiskonna kujunemine. Selles näen olulist rolli haridussüsteemil, mis uue strateegia raames peaks toetama enam kodanikukasvatust ja riigiidentiteedi kujunemist.
Eesti keele õppel on endiselt tähtis roll ka uues programmis. Hea keeleoskus on eelduseks paremate haridus- ja karjäärivalikute tegemisel, ühiskonnaelus osalemisel ning ka ühise riigiidentiteedi kujunemisel. Täna sõltub muukeelse elanikkonna eesti keele oskus suuresti nende elukohast. Näiteks integratsiooni monitooringu andmete kohaselt ei suuda Narvas eesti keeles üldse suhelda 62%, Tallinnas vaid 16% elanikest. Mitmetest Eestis läbi viidud uuringutest on selgunud, et parem keeleoskus, sõltumata ümbritsevast keelekeskkonnast, saavutatakse, kui keelt kasutatakse ka õppekeelena ainetundides.
Seetõttu pean väga oluliseks, et Eesti riik panustaks senisest veelgi enam eesti keele õppesse koolides: soodustaks keelekümbluskoolide arengut, panustaks kvaliteetsete keeleõppematerjalide väljatöötamisse, investeeriks eesti keele õpetajate kvalifitseerituse ja motivatsiooni tõstmisesse ja motiveeriks õpetajate eesti keele oskuse tõstmist. Loomulikult ei saa piirduda ainult eesti keele õppega koolides, kuna keeleõppesihtrühmadeks on ka siin juba elavad muukeelsed vanema vanuserühma inimesed ning uusimmigrandid. Seetõttu on oluline laiendada eesti keele kvaliteetse õppimise võimalusi ka teistele sihtrühmadele.
Selle aasta 31. oktoobri seisuga oli Eestis 118 191 määratlemata kodakondsusega isikut, s.o umbes 9% kogu elanikkonnast. Sageli arvatakse ekslikult, et kodakondsusetus Eestis kaob iseenesest. Tegelikkuses sünnib kodakondsuseta lapsi igal aastal juurde ning määratlemata kodakondsuseta inimeste seas on alla 30aastaseid üle 30 000. Isegi kui praegune naturalisatsioonitempo jätkub (s.o umbes 4000 uut kodanikku aastas), siis võtaks kodakondsusetuse kadumine vähemalt 30 aastat, ja seda eeldusel, et kodakondsuseta inimesi juurde ei sünni.
Riigile on kasuks, kui inimesed, kes siin elavad, tunnevad ennast ka selle riigi osana ning on määratlenud ennast selle riigi kodanikena. Seetõttu pean oluliseks selle teemaga tegeleda ning leida vahendeid, kuidas tõsta tänaste kodakondsuseta isikute motivatsiooni ja informeeritust, et taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust.
Kokkuvõtteks võib öelda, et integratsioonistrateegia eesmärgiks on luua tingimused, kus iga Eesti püsielanik, sõltumata oma etnilisest päritolust, tunneb ennast turvaliselt, valdab riigikeelt, jagab Eesti Vabariigi põhiväärtusi ja saab ennast vabalt teostada, osaledes ühiskonna ja riigi majanduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises elus. Integratsioonistrateegia eesmärk on tugevdada demokraatlikku rahvusriiki – Eesti Vabariiki.

Mark Soosaar: Erakonnad pole pühad lehmad

Vastavalt Eesti seadustele on erakonnad mittetulundusühingud. Aga erinevalt margikogujate või korvipunujate seltsidest on neil täita eriline roll — haarata võim ning juhtida riiki.
Riiki, mis peab tagama eesti keele ja kultuuri säilimise ning viima rahva õnnelikku tulevikku. Ülesande suurus on mäekõrgune, ülesande täitja formaat aga rohujuureline. Pealegi veel suurte piirangutega: erakonnad ei tohi erinevalt mittetulundusühingutest võtta vastu annetusi firmadelt, kuid eraisikutelt esialgu veel küll....

Truudusabielu rahaga
Kummaline, kuid taasiseseisvumise jääminek ja rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus on tõelise demokraatia asemel tekitanud hoopis erakondade oligarhia. Piltlikult öeldes on seadustatud erakondade truudusabielu rahaga, mis rahva õiglustundele palju haiget teeb.
Erakonna-, valimis- ja reklaamiseaduste juures tehtud kosmeetilised parandused pole suutnud ära hoida kiusatust võimu kokku osta. See, kellel on rohkem raha, ostab ka rohkem väge ja võimu. Sest mida muud kui hääle ostmislaadad meie valimised on! Kes pakub avalikult igale eakale tema hääle eest 500 krooni, kes peibutab avalikku ruumi üles riputatud piltidega paradiisist.
Olukorrast väljapääsemiseks on pakutud mitmesuguseid ideid. Meie, sotsiaaldemokraatide meelest on jumet erakondade rahastamisel üksnes riigieelarvest. Siis langeb ära palju vastuseta küsimusi.
Näiteks, kelle raha oli Pärnu linnapea Mart Viisitamme 70 000 krooni, annetatud hiljuti „helde” linnapea poolt Keskerakonnale? Oli see ikka linnapea omateenitud mammon või hoopis rahapesu koos sellega kaasnevate lubadustega? Ja kui, siis lubadustega kellele?
Või kust tulid Arnold Rüütli tuhandekroonised kingitused Rahvaliidule, mis langesid päev päeva järel erakonna kassasse nagu augustikuine meteoriidisadu? Kas nende „kingituste” taga olid soe süda ja veendumus Rahvaliidu pühast rollist Eesti uuendamisel või hoopis kokkumäng näiteks Saaremaa ärihaidega, kes on valmis presidendi sünnisaare jupp jupi haaval maha müüma?
Nendele küsimustele ei saa me iial vastust ning et kahtlused ei jääks õhku rippuma, on õigem minna üle erakondade sajaprotsendilisele riiklikule rahastamisele.
Samas pole me nii sinisilmsed, et usuksime üksnes riigieelarvelise doteerimise imejõusse. Kas selline skeem seab ikka erakonnad võrdsetele lähtepositsioonidele? Tunnistagem, et raha ei ole mõõdetav suurus. Raha on nagu vesi, mis jõuab lõpuks mereni, nagu ütles ka õiguskantsler Allar Jõks hiljuti Riigikogu korruptsioonivastases komisjonis.

Võrdsed mängureeglid ja sõltumatu kontroll
Usun, et mingil määral astume sammukese eesmärgile lähemale siis, kui suudame kehtestada valimiskampaania ajaks kõigile erakondadele võrdsed aja- ja ruumimahud. Kõigile ühepalju eetriaega, kõigile samad plakatimõõdud ning võrdne arv stende. Loodetavasti alles siis hakkavad võistlema ideed ning lõppkokkuvõttes võidab ka sisu.
Ja veel. On üldtuntud tõde, et ei inimene ega organisatsioon ole võimelised enesekontrolliks, kui puudub tõhus väliskontroll.
Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon, kuhu kuuluvad kõigi parlamendiparteide esindajad, pole midagi muud kui eneserahuldusorgan. On naiivne arvata, et komisjoni liikmed hakkavad tõemeeli ja vastastikku erakondade rahakottides sorima. Sellest pole ükski partei huvitatud!
Nii ei jäägi ummikust väljarabelemiseks muud kui luua järelevalvekomisjon väljaspool parlamenti. Riigikogu on küll rahva valitud ja seega kõrgeima võimu kandja, kuid ta pole pühade lehmade kogu. Riigikogu otsused pole jumalakäsud.
Rahvas kiitis 15 aastat tagasi heaks põhiseaduse, mille järgi on presidendil õigus 101 rahvaasemiku otsused tagasi lükata ning riigikohtul need lausa tühistada. Seepärast on loogiline ning põhiseaduse vaimuga kooskõlas, et ka järelevalve parlamendierakondade võimaliku korrumpeerumise üle ehk poliitkorrosiooni tõrje usaldatakse mõne teise põhiseadusliku institutsiooni hoole alla.
Arvan, et järelevalve erakondade rahastamise ning valimiskampaaniate üle võiks anda näiteks vabariigi valimiskomisjonile. Tasuks kaaluda ka õiguskantslerit ja riigikontrolli. Kui rahastada erakondi ainult riigieelarvest, siis riigikontrolöril puudub praegu põhiseaduslik õigus jälgida, kas parteid kasutavad maksumaksja raha reeglipäraselt.
Selline põhimõtteline muudatus riigi poliitilises elus tähendab tõenäoliselt põhiseaduse korrigeerimist. Põhiseadust tuleb austada ning selle põhimõtete järgi elada, kuid põhiseadus pole naelaga kantsli külge löödud dogma. Kui eluline vajadus kaitsta demokraatiat seda nõuab, siis tuleb ka põhiseadust remontida.

Vaadakem peeglisse!
Head kolleegid, rahvaasemikud! Vaadakem peeglisse ning tunnistagem endale, et seisame möödapääsmatute valikute ees. Lubades jätkuvalt võimu kokku osta ja seda oma rahastajate huvides rakendada, liiguvad nii meie riik kui ka omavalitsused paratamatult poliitilise kuristiku poole.

Jüri Pihl: Päästjate palk tõuseb nii, nagu lubatud

Eelmisel reedel Järvamaa visiidil käinud Keskerakonna fraktsiooni saadikud levitasid sulaselget valet, väites, et päästjad jäävad lubatud palgatõusust ilma.
Keskerakonna liikmete selline käitumine on täiesti lubamatu ning päästjaid mõnitav. Iga Eesti inimene teab, millised on olnud päästjate palgad viimaste aastate jooksul. Selle valdkonna selge alarahastamine on kaasa toonud kogenud päästjate töölt lahkumise ja olukorra, kus ei suudeta nende asemele uusi inimesi leida.
Ka minu poole on pöördunud murelikud päästjad ning küsinud selgitusi. Siseministrina kinnitan, et päästjate palk tõuseb tuleval aastal täpselt nii palju, kui lubatud. Päästeameti tööjõukulud kasvavad tuleva aasta riigieelarve seaduse eelnõu järgi 33 protsenti.

Tänavusest kolmandiku võrra suurem
Numbrite õigsuses võib veenduda igaüks — eelnõu on Riigikogu koduleheküljel kõigile kättesaadav. Selle järgi on päästeametnike keskmine palk 2008. aastal 14 556 krooni. See on kolmandiku võrra suurem kui tänavu.
Tuleval aastal ei tohiks ükski päästja saada ettenähtud vahetuste arvu juures koos õhtu-, öö- ja pühadetasuga palka vähem kui 9000 krooni kuus. Kõige intensiivsema tööga kolmanda rühma komandode rühmapealike töötasu jääb kava järgi aga vahemikku 13 578–15 622 krooni.
On täiesti mõistetamatu, miks Keskerakonna liikmed Marika Tuus ja Helle Kalda valet levitades segadust külvata üritavad. Tundub, et taoliste valedega soovitakse lihtsalt poliitilistel eesmärkidel sisejulgeoleku ametkondades ebastabiilsust ja rahulolematust tekitada.

Palgaraha ei tõsteta ümber
Pean võimalikuks ka varianti, et Keskerakond plaanib esitada eelarve muutmise ettepanekuid, millega saaks päästeametnike palgavahendid mingite endale olulisemate sihtrühmade tarbeks suunata.
Selleski poleks midagi üllatavat, sest sisejulgeolek on varem teiste valdkondade kõrval ikka vaeslapseks jäänud. Keskerakonna "mure" päästevaldkonna suhtes avaldub eranditult vaid opositsioonis olles. Ei ole ju Keskerakond valitsuses olles päästjatest siiani suuremat hoolinud.
Päästjatele soovitan: ärge laske ennast eksitada populistlikest avaldustest. Loodame, et Riigikogu kinnitab eelarve praegusel kujul. Kõik koalitsioonipartnerid seisavad kindlasti selle eest, et Keskerakonna võimalikud mahhinatsioonid luhtuksid ning neil ei tekiks Riigikogus eelarve lugemise käigus võimalust päästjate palgaraha teistesse valdkondadesse ümber tõsta.

Marianne Mikko: Roheline tee spetsialistidele

Euroopa Liit on astumas aktiivseid samme tööjõuturul spetsialistide puuduse leevendamiseks. Kohane on võrdlus Ameerika Ühendriikide rohelise kaardiga, sest Euroopa algatus on saanud juba hüüdnimeks sinine kaart. Spetsialistide arvates saab lihtsustatult tööloa taotlemise idee ellu rakendada lähema paari-kolme aastaga.
Praegu liigub madala või keskmise haridusega tööjõust 85 protsenti Euroopasse ja viis protsenti USAsse. Spetsialistidest läheb USAsse 55 protsenti, Euroopasse aga vaid 5 protsenti. Sinise kaardiga loodetakse seda arengut muuta. Sinine kaart on präänik illegaalse immigratsiooniga võitlemisel. Soodustades ja lihtsustades seaduslikku sisserännet, võitleb Euroopa peale spetsialistidepuuduse inimkaubanduse ja illegaalse immigratsioonigagi.
Sinise kaardiga Euroopasse oodatud sisserändajad peaksid esitama kvalifikatsiooni tõendava diplomi ja tõendama vähemalt kolmeaastast töökogemust. See peab olema töökoht, mida ei saa täita mõne Euroopa Liidu kodanikuga, palk peab olema vähemalt kolmekordne Euroopa Liidu miinimum ja töölepingu kestus minimaalselt üks aasta. Kaart annab õiguse töötada ühes liikmesriigis kaks aastat ja seejärel saab suunduda tööle teise liikmesriiki, samuti võib Euroopasse kaasa võtta oma perekonna.
Miks on vaja sinist kaarti? Sinise kaardiga soovitakse Euroopasse meelitada haritud tööjõudu. Eesmärk on kiiresti ja tõhusalt reageerida tööjõuturu vajadustele. Kaugem kava on suurendada Euroopa konkurentsivõimet ja ergutada majanduskasvu. Nii kurb, kui see ka pole, kuid Euroopa rahvastik näitab jätkuvat kahanemistrendi – siinne sündimus on madal ja reaalsus on see, et elatustaseme hoidmiseks-tõstmiseks on vaja kaasata tööjõudu kolmandatest riikidest.
USA kogemus rohelise kaardiga lubab arvata, et kahju selline taktika ei tee. Just ühiskonnale vajalike heade spetsialistide kaasamine teistest riikidest on USA-le viimase veerandsajandi jooksul edu toonud. Samuti kohanevad kõrgema haridusega välismaised spetsialistid ühiskonnaga paremini kui kvalifitseerimata tööjõud. Euroopas, nagu ka Eestis on puudu ennekõike infotehnoloogia spetsialistidest ja inseneridest. Need ametikohad eeldavad spetsiifilist haridust ja töökogemust.
Väikeriigina peab Eesti aga silmas pidama, et oma ühiskonna arendamisel ei jääks me lootma ennekõike välisele abile. Eesti haridussüsteem peab koolitama igaüht tema võimete piirini, hoolimata ta rahakoti paksusest. Me ei saa loota, et välistööjõud on odavam. Selline olukord on ikka ja alati ajutine, sest siia tulles soovib välismaalane saada kohalike spetsialistidega sama palka. Sestap peaks Eesti keskenduma just nende oskuste sissetoomisele, mis meil on haruldased.
Seda võimaldab meie enda otsus, kuidas sinist kaarti kohaldada. Saame kvootide ja palgatingimuste karmistamisel ka põhimõtteliselt keelata juurdepääsu oma tööjõuturule.