IVARI PADAR: Maksud muutuvad. Miks ja kuidas?

Veetsin viimase nädalavahetuse Võru- ja Viljandimaal ning selle kandi inimestega suheldes viskasin nalja: „Rahandusministril on teile üks hea ja üks halb uudis. Kummast alustan?”
Kuna enne taheti ära kuulata halb uudis, kirjeldasin valitsuse kava tõsta mitme kauba aktsiisimaksu. Esimese hooga tekitas mõte aktsiisitõusust vastuseisu. Teadagi, juba vapper sõdur Švejk ütles surematu lause, et see valitsus, mis õlle hinda tõstab, kaua ei püsi. Aga just alkoholi- ja tubakaaktsiisi kavatseb valitsus uuest aastast kõige järsemalt, kuni 30 protsenti tõsta.
Uuest aastast tõuseb ka bensiini- ja diislikütuse aktsiis, 3-5 protsendi suuruse hinnatõusu põhjustab tarbijatele elektri ja maagaasi aktsiisi tõus. (Tänane artikkel on paratamatult sissejuhatus teemasse, muidugi vajavad kõik maksumuudatused juba lähitulevikus põhjalikumat selgitamist.)
Kui ma aga võrokestele ja mulkidele selgitasin, et ega aktsiisimaksudest laekuv raha lähe ju Läti riigi eelarvesse, vaid selle eest saab meie oma Eestis hulga häid asju ära teha, siis lepiti selle mõttega üsna ruttu.

Keskmine palk = 65 liitrit viina
Ainuüksi alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõusust laekub järgmisel aastal riigieelarvesse ligi miljard krooni lisaraha. Selle raha eest peab Eesti riik ravima neid haigusi ja kinni maksma need õnnetused, mida alkoholism ja suitsetamine tekitavad. Bensiiniaktsiisi kallinemisest tulenevast rahast kolmveerand läheb meie maanteede remondiks ja uuendamiseks ning jääb veel puudugi, sest ainuüksi sotsiaaldemokraatide üheks valimislubaduseks olnud Tallinna–Tartu maantee esimese ehitusetapi maksumus on üle nelja miljardi krooni.
Põhjusi aktsiise tõsta on õige mitu. Esiteks maksustab valitsus suurema aktsiisiga need kaubad, mis kahjustavad tõsiselt meie inimeste tervist või saastavad loodust. See ei ole ju normaalne, et keskmise palga eest sai 2000. aastal osta 35 liitrit viina, tänavu võimaldab Eesti keskmine palk aga osta juba 65 liitrit viina. Nagu põllumajandusministeeriumi tellitud uuring näitab, joovad eestlased üha rohkem põhjusel, et meie alkoholiaktsiisi tase on ostujõu kasvust kaugele maha jäänud. Kindlasti tahab valitsus jätkata rohelist maksureformi. See muudab kallimaks taastumatute loodusvarade kasutamise ning innustab inimesi neid säästlikumalt tarbima.
Lisaks tuleb mitme kauba aktsiis tõsta Euroopa Liidus kehtivale miinimumtasemele. Tõsi, näiteks tubaka ja elektri puhul võinuks valitsus sellega veel aasta või paar oodata, kuid otsustasime aktsiisitõusu ära teha juba 2008. aastast. Nii väheneb Eesti inflatsioon kolme-nelja aasta pärast sedavõrd, et meil on võimalik võtta kasutusele euroraha.

Rahandusministri hea uudis
Nüüd siis hea uudis. Valitsus leevendab järgmise nelja aasta vältel Eesti elanike tulumaksukoormust enam kui seitsme miljardi krooni võrra. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehena on mul hea meel, et meie valimislubaduse kohaselt suureneb maksuvaba tulu. Valitsus otsustas tõsta maksuvaba tulu määra praeguselt 2000 kroonilt kuus 3000 kroonini. Sel moel jätame kõigile töövõtjatele juba 2008. aastal lisaks kätte 50 krooni kuus ehk 600 krooni aastas. 2011. aastaks saab iga töövõtja praegusega võrreldes juba 195 lisakrooni kuus ehk 2340 lisakrooni aastas.
Maksuvaba tulu suurendamine on sotsiaaldemokraatide hinnangul õiglane viis tulumaksukoormust vähendada. Maksuvaba tulu suurenemine jätab kõigile töövõtjatele täpselt sama palju raha kätte, kuid samas suureneb selle tulemusena protsentides kõige rohkem keskmisest vähem teenivate perede sissetulek, kes riigi tuge kõige rohkem vajavad.

Kes võidab 980, kes 30 krooni
Reformierakonna soovil vähendab valitsus üksikisiku tulumäära 2011. aastaks 18 protsendini. See oli sotsiaaldemokraatide jaoks kompromissi tegemise koht, sest näiteks 100 000 krooni suurust kuupalka saav tippjuht võidab ühe protsendi vähenevast tulumaksust 980 krooni kuus. 5000 krooni suurust kuupalka saav turvamees aga ainult 30 krooni kuus. Kolmanda olulise muudatusena kehtestab valitsusliit lisaks tulumaksuvabastuse alates esimesest lapsest.
Veel aasta tagasi kurdeti politseis, et tööle on jäänud ainult need mehed, kel ei jätku raha Soome laevapileti ostmiseks. Kindlasti ei saa ükski rahandusminister ega ükski Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees lubada, et maksumuudatused saevad meie riigi ohtlikult õhukeseks. Kavandatavad maksumuudatused on tasakaalus, sest tulumaksukoormus väheneb oluliselt, kuid riigi rahakoti jaoks tasakaalustavad selle suurenevad aktsiisimaksud. Meie eelarvestrateegia tagab, et ka Venemaa majandussanktsioonidest põhjustatud tagasilöögid ei ohusta Eesti riigi võimet täita oma kodanike ees võetud kohustusi.

MARIANNE MIKKO: Stalinismi saatanlikkus eurooplasi kainestamas

Euroopa ja maailma poolehoid Eestile on saavutanud oma haripunkti. Tänu Venemaa vigadele on rahvusvaheline avalik arvamus meie poolel. Seeläbi on meil ainukordne võimalus ületada üks äärmiselt oluline mõistmatuse barjäär.
Aastaid on Eesti poliitikud katsunud eurooplasi veenda, et stalinismi tuleks käsitleda võrdväärselt natsismiga. Konkreetseid saavutusi on aga vähe. Lääne-eurooplaste jaoks on Nõukogude osalus Natsi-Saksamaa üle saavutatud võidus endiselt lõplik tõend sellest, et tegu ei saa olla kurja riigiga.
Seegi kord kallutas maailma arvamuse meie kasuks mitte arusaamine pronkssõduri tähendusest eesti rahvale, vaid Viini konventsiooni jäme rikkumine. Eesti suursaadiku ründamine saavutas selle, mida konverentsid, raamatud ja artiklid ei ole suutnud.
Stalinismi paljastamise teel on üks tõsine tõke: kahe põlvkonna pikkune traditsiooniline ajalookäsitlus. Riikides, kuhu Vene sõduri kirsa ei ole kunagi astunud, on ta kuuskümmend aastat kandnud vabastaja oreooli. Külma sõda käsitletakse lihtsalt kahetsusväärse lahkarvamusena, kus kumbki pool tahtis ainult head.
Isegi Varssavi bloki maadel on tegelikult raske mõista, mis meiega Nõukogude Liidu koosseisus toimus. Portugalis või Kreekas ei tunnetata Siberi vangilaagrite õudu üldse.
Meie saavutuste nimekirjas on paar hukkamõistvat resolutsiooni. Kuid võrreldes Vene propagandamasina toodanguga, on nende kõlapind väike. Praegu, kui südamed ja silmad-kõrvad on meile valla, on õige aeg teha otsustav pingutus. Näidata, et möödunud sajandi kahe suurmõrtsuka erinevus on praktiliselt olematu.
Üht võimalust midagi ära teha pakub Euroopa Parlamendi vastuvõetud programm “Kodanike Euroopa”, mis anti käiku 10 mail. Euroopa Parlamendis õnnestus mul saavutada natsismi ja stalinismi ohvrite võrdne käsitlemine programmi alusdokumentides. Tänu sellele on programmist võimalik saada toetust üritustele, mis pühendatud stalinliku massiküüditamise ja terrori ohvrite mälestuse jäädvustamisele.
Nõukogude terrori all kannatanud riikide peamine nõrkus aga on killustatus. Kõigil on oma mälestuspäevad, paljudel isegi mitu. On aga selge, et mitukümmend eri sündmust paarikümnes kohas ei kinnistu maailma teadvusse.
Natslike kuritegude tähistamiseks kasutatakse kolme-nelja kuupäeva, kolme-nelja kohanime, mis on tuttavad igale lääne inimesele.
Et leida ühist nimetajat, on hädavajalik katkematu koostöö saatusekaaslastega. Panin sel nädalal ette korraldada Euroopa Parlamendis konverents natsismist ja stalinismist. Eurooplased peaksid üheselt aru saama, et Hitler ja Stalin on täpselt ühtemoodi kurjategijad. Ühe mündi kaks külge.
Ühisel jõul peame leidma õige tooni rääkimaks Euroopa südariikide arvamusliidritega.
Venemaa järgmise ründe puhul ei saa me loota jämedatele vigadele, mida tehti seekord. Meil on hädasti vaja, et stalinismi hukkamõist vabaneks rahvusäärmusluse kõrvalmaitsest ja siseneks Euroopa ühise ajalookäsitluse peavoolu.
Viimane on hädavajalik Eestis elavate venelaste integreerimiselgi. Kui väga Kreml ka ei püüaks, ei ole ta siiski venelastele ainuke autoriteet. Euroopa sõna on kaalukas ja meil on vaja, et see sõna toetaks objektiivset ajalookäsitlust.