ILVES: Vergangenheitsbewältigung?!

TOOMAS HENDRIK ILVES
Euroopa Parlamendi liige
( Eesti Ekspress, 23. veebruaril 2006)

“Who controls the past controls the future. Who controls the present controls the past.”
George Orwell

Kord rääkis üks Tartu Ülikooli õppejõud mulle sellest, kuidas ta loengu käigus oli ütelnud: “Kui ma nii oleksin rääkinud mõni aasta tagasi, oleks partei mind ülikoolist vallandanud”. Mille peale tudengid vaatasid talle nõutult otsa, kuni üks lõpuks häbelikult küsis: “Milline partei – kas Reformierakond?”

Siit kaks järeldust. Esiteks, meie “kollektiivne ajalooline mälu”, mida eeldame kõigil eestlasil justkui seljaajus olevat, on niisama õhkõrn kui meie teadmised. Juba täna on pooled inimesed liiga noored mäletamaks, mida nõukogude okupatsioon endast kujutas. Teiseks, õppejõu hirm vallandamise pärast meenutagu meile, et kompartei polnud 1980. aastail mingi sinimustvalge põrandaalune organisatsioon. Ta oli alles hiljaaegu võim ja üsnagi jõhker võim.

Küll aga on ilmselt paljudele jäänud viimasel ajal mulje, et Eesti tegelikust lähiajaloost on asutud tegema mingit muud “narratiivi”. See koosneb kahest, teineteist tegelikult välistavast osast: kõik paha tuli Moskvast, mille vastu väikesed jõuetud salapatriootidest kommunistid mitte midagi teha ei saanud – venestamine, looduse lagastamine, meeleavaldajate koertega laialiajamine. Aga “iseisvuse teostajad”, kui tsiteerida endist ELKNÜ juhti, olid noodsamad kommunistid.

Algamas on historiograafia uus etapp. Rahvarinde ja Kodanike Komiteede kunagiste juhtide 15 aastat väldanud madin iseseisvuse isaduse üle päädis tõdemusega, et ju mõlemil oli oma roll. Nüüd aga selgub, et kumbki kodanikuühiskonna ilming oli hoopis teisejärguline. Tegelikke vabadusetoojaid tulevat otsida EKP pisikesest heroilisest juhtkonnast. Mis mingil põhjusel, siis, kui pahasti öeldakse, muutub kohe 60 000 tavalisest inimesest koosnevaks rühmaks (kõik EKPsse kunagi kuulunud eestlased).

Ärgem segagem vett. Jutt käib EKP tipust, mitte neist, kes nagu koolidirektorid lihsalt sundparteistati, vaid neist, kes tegid karjääri kompartei aparaadi sees. Isegi neid võib jagada väikesteks mutrikesteks ning Keskkomitee täis- ja kandidaatliikmeiks. Ja viimaseid omakorda tippude tipuks ehk KK büroo täis- ja kandidaatliikmeiks. Kõiki kokku oli ca 200 inimest[i].

Kui keegi vastutab Eestis 1980. aastatel toimunu eest, ja järelikult naudib nüüd iseseisvuse taastamise au, on see EKP KK ja KK Büroo. Nimetagem neid tinglikult Keskkomitee Kommunistideks ehk KKKks.

Eesti vaikiv kokkulepe

Usun, et KKK enesereklaam “iseseisvuse teostamise” asjus rikub üht olulist ühiskondlikku lepet. Selle järgi tippkommuniste ei häbistata, ei kiusata taga, lastakse neil olla, teenida pappi. Ainus tingimus, tegelikult palve: ärge ärbelge.

Nii tehti paljudes vabanenud riikides, erandeiks DDR ja Tshehhi Vabariik. Sakslaste poolt juba natside puhul valuliselt, kuid tervistavalt läbi viidud Vergangenheitsbewältigung (mida võiks tõlkida kui “mineviku läbitöötamine”, “lahtiseletamine”) ja tshehhide Lustrace (“läbivalgustamine”) võttis lähimineviku ulatuslikult ette. Vangi läksid üksikud, kogu räpasus tehti aga avalikuks. Kes koputas oma naise peale, kes tellis provokatsioone jne.

Eestis läks teisiti. Alateadvuslik kokkulepe jagas 50-aastase okupatsiooni kaheks. Tapmised, küüditamised, vangistused, vaimueliidi hävitamine on avalik. See aeg saab otsa umbes 1956. aastaga nagu saab otsa ka asine jutt. Mitte, et pärast 1956. aastat ei tehtud enam kurja. Mõelgem sellele, kuidas naasnud küüditatuid ei lastud tagasi oma koju; kuidas füüsiline terror küll kadus, kuid vaimne jäi; kuidas provotseeriti ja jälitati 40 kirja autoreid ja ka nende lapsi; kuidas mõnitati Eesti meelsusvange.

Valgeks laiguks on jäänud taasiseseisvumisele eelnenud 10-15 aastat, mil samuti tehti Eestis toonaste võimude poolt palju kurja. Selle eest vastutab täielikult KKK. Ka siis, kui käsk tuli Moskvast. Ei natside, Stasi agentide ega Abu Ghraibi vangivalvurite puhul ei päde vabandus “ma täitsin ainult käsku”.

On võimatu kuulutada oma ajaloolist tähtsust ja samas eirata ülejäänut. Kunagise ELKNÜ juhi, täna 56-aastase “iseseisvuse teostaja” CV ei saa kuidagi alata 1988. aastaga. KKK liige vastutab kõigi kunagiste otsuste eest. Ja nüüd tulebki kõigest rääkida.

Avagem siis Pandora laegas, on aeg Vergangenheitsbewältigungiks. Ka Saksamaal alustati sellega tegelikult 1950. aastate teises pooles, mil majandus oli hakanud kosuma. Süstemaatiliselt tiriti avalikkuse ette kogu natside tegevus ja raiuti kooliõpikuisse. Kes, millal ja kuidas.

Mul on isiklikult hää meel, kui ajaloo senipuutumata osa saaks avalikuks. Meil on olemas täiesti pädev uurimisorgan: president Meri ellu kutsutud Eesti Rahvusvaheline Inimsusevastaste Kuritegude Komisjon. Kirjutame oma mineviku lahti, see toob selgust, rahu või vähemalt teadmisi tegelikkusest. Saagu siis valgus.

[i] Pärast EKP XVIII kongressi 1981-1986 131 liiget ja 67 liikmekandidaati. Pärast XIX kongressi 1986-199o 135 liiget ja 69 kanidaati

MIKKO: Teenuste direktiivi kesine kompromiss

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi liige
sotsiaaldemokraat
(lugu ilmus 20. veebruari Äripäevas)

Tänaseks palju muudetud ELi teenuste direktiivi eesmärk oli luua tingimused ühe põhivabaduse, teenuste liikumise toimimiseks ka tegelikkuses. Vanad liikmesmaad lõid direktiivi ümber rohkem lokku, kui asi väärt oli. Eestis jäi tähelepanu oluliselt väiksemaks, kui oleks olnud kohane.
Direktiivi vastuvõtmine Euroopa Komisjoni (EK) ettepandud kujul poleks ohustanud töökohti vanas Euroopas, oht töökohtadele tuleb hoopis mujalt. Näiteks uuritakse röntgenipilte interneti abil järjest enam Indias, kus peetakse ka pankade palgaarvestust ja valmistatakse presentatsioone. Need on korralikud keskklassi töökohad, mida ELi uute liikmesriikide majandus vajaks.
70% ELi sisemajanduse kogutoodangust annavad teenused. Samas moodustavad piire ületavad teenused siseturu mahust vaid 20%. See tuleb enamasti suurfirmade arvelt, kes on praegusteski tingimustes võimelised valima soodsaima koha teenuse osutamiseks. Näiteks tehakse raamatupidamine firma Praha kontoris, palgaarvestus Varssavis, turunduslik andmekogumine ning analüüs aga hoopis Bratislavas.
Eesti ja ELi majanduse tegelikud edasiviijad, väikefirmad, ei saa endale mitut kontorit lubada. Sama lugu on advokaatidega, keda on praegu eriti vaja, sest enamikus riikides varitsevad uusi tulijaid ootamatud nõudmised. Tihti tohivad teenust osutada vaid erialaorganisatsioonide liikmed. Kunstlik defitsiit kergitab hindu.
Teenuste direktiiv pidi algselt parandama konkurentsitingimusi just väikefirmadele, tagades ka tarbijale paremad tingimused. Eestile oli teenuste direktiiv väga tähtis.
EK kavatses katta ühe direktiiviga kõik suurfirmadest väljapoole jäävad teenused. See riivas mitmeid huvigruppe vanas Euroopas. Palavat vaidlust tekitas artikkel 16, mis sätestas päritolumaa põhimõtte, samuti 24 ja 25, mis käsitlesid liikmesriikide ja kolmandate maade kodanike teenistuslähetusi.
EK pani ette, et teenusepakkuja peaks välismaal tundma ja täitma oma kodumaa seadusi, päritolumaa teostaks ka järelvalvet. Vastuvõtjamaal oleks aga õigus nõuda oma ohutus- ja keskkonnanõuete täitmist. Maksud ja sotsiaalkoormised kosutanuks eelarvet uues Euroopas, kolmandate maade tööliste maksud jäänuks aga kenasti vanasse Euroopasse.
Ametiühingute ja vanade liikmesriikide survel sündisid direktiivi tuhanded parandusettepanekud. Kompromissi hinnaks oli päritoluriigi põhimõtte kui termini likvideerimine. Artiklis 16 loeti ükshaaval üles, millised turulepääsu piirangud on keelatud. Lubatud piirangute nimistust jäid uute liikmesmaade survel välja sotsiaalsed ja tarbijakaitse kaalutlused.
Kuid kompromissideta oleks väiksed teenusepakkujad veel aastaid oodanud olukorra paranemist. Nüüd protsess vähemalt käib. Lootust on, et kompromissi küsitavamatele osadele antud vastuhääled ergutavad eelnõusse enne teist hääletust päritolumaa printsiibi taas sisse kirjutama.

ILVES: Ja pärg on pärg

Toomas Hendrik Ilves
Euroopa Parlamendi liige
(lugu ilmus 17. veebruari Sirbis)

Tunnistan, et eestlastele hästi alanud taliolümpia ajal on veidi palju loota, et järgnev kirjutis leiaks just eriti palju lugejaid. Ent siiski. Kutsumus ja kalender kohustavad. Nädala pärast on Eesti Vabariigi aastapäev. 24. veebruar on eluaeg mõjunud päev, mis paneb mõtlema olulisele. Oma olemasolule ja eriti oma kohustustele.

Tõsiusklikumat mõjutavad nõnda Jõulud, mõnd teist ja ehk ka paganlikumat Jaanipäev. Mulle mõjub 24. veebruar sümbolina selle kohta, mida eestlane on võimeline korda saatma, kui ta ausalt ja koos teiste eestlastega pingutab. See on päev, mil me kõik võime vaimus uhkelt kanda triumfipärgi.

Lisaks on 24. veebruar mulle tänupüha. Kui 88 aasta eest poleks ennast demokraatlise rahvusriigi nimel ohverdanud meie kaaskodanikud ja esiisad, ametivennad ja seltsikaaslased, poleks ei meid ega meie vanemaid ega lapsi praegu olemas. Mõelgem, mis juhtus nii ingerlaste kui ka NSV Liidu territooriumile jäänud eestlastega möödunud sajandi 20ndail ja 30ndail aastail. Iseseisvuspäev on sümbol selle kohta, millised tagajärgi mateeriale, lihale ja verele võib kanda ja anda üks idee, Eesti iseseisvus; elav tõestus, et kui tahame, võib vaim tõepoolest ajaloo jõhkrat härga tule kohal vändata.

II

Sestap pole ime, et igal aastal 24. veebruari eel teatab riik väga otsesel moel ja ilukõne taha peitmata, millised on tema väärtushinnangud ja vaim. Kes saab riikliku tunnustuse ja kes ei saa. See signaliseerib meile – rahvale, ja ka välisilmale – millised teod, milline minevik, millised väärtused ja elatud elud on talle olulised. Millised inimesed kannavad edasi iseseisvuse loonud vaimu, mis kannustas meid läbi okupatsiooni ja innustas meid üles ehitama taasiseseisvunud Eestit.

Varem on peaasjalikult tunnustatud neid, kes tõesti midagi taasiseisvumise nimel on teinud või selle eest kannatanud. Näiteks Enn Sarv, kes Eesti Rahvuskomitee ühe julgeima tegelasena istus natsivanglas selle eest, et ta võitles saksa okupatsiooni vastu. Seejärel sai ta 7+5 aastat sunnitöölaagrit kommunistidelt sellesama „kuriteo“ eest. Poleks ta sovjeetide poolt peaaegu kohe arreteerit, oleks ta ilmselt saanud 25+5. Pärast taasiseisvumist on Sarv üllitanud hulganisti teaduslike kirjutisi eestlastest Gulagis. Enn Sarvele omistas president Lennart Meri Riigivapi II klassi ordeni. See on märk selle kohta, mida Eesti Vabariik hindas ja väärtustas oma kodanike seas.

Tunnustust on saanud ka need, kes pärast 1991. aastat riiki üles ehitasid, need, kes trotsisid jäänuksovjeetlust ja viisid Eesti Lääne struktuuridesse. Siim Kallas, Mart Laar, Jüri Luik, Marju Lauristin, Andres Tarand ja mitu-mitu väärikat riigiametnikku, kelle puhul saan tunnistajana kinnitada, et nad tõesti töötasid aastaid ennastsalgavalt ja innustatult.

III

Anno Domini 2006, EL ja NATO liikmesriigi Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 15 aastapäeva künnisel on signaal Eesti praegustest väärtushinnangutest selgem kui punaorden laubal: EKP rajoonikomiteede esimesed sekretärid või ELKNÜ esimehed, kes pole viimase 15 aasta jooksul oma Eesti ülesehitamise tööga just väga palju silma paistnud, väärivad samasugust või suurematki riiklikku tunnustust kui need, kes veetsid aastaid Nõukogude sunnitöölaagreis Eesti iseseisvuse võitlemise eest või viisid Eesti NATOsse ja Euroopa Liitu.

Pärg on pärg. Me anname signaali, et komsomol ja parteiaparaat olid lihtsalt teistsugused vabadusvõitluse vormid. Lisaks antakse 40 kirja autoreile madalama kategooria ordeneid. Kas tõesti väärtustab Eesti Vabariik pikaajalist karjääri NLKPs rohkem, kui protesti selle kuritegeliku organisatsiooni tegevuse vastu?

Paraku ei näe ega kuule ma eriti mingit protesti. Kas sellepärast, et majanduslikult läheb hästi või et tarbimisühiskonnaks saanuna oleme ammu loobunud signaalide jälgimisest? Või kas sellepärast, et Eesti ideel väheneb vabaduse ja demokraatia osatähtsus, piirdudes üha enam rahvuslikult kõnekate käikudega.

Rahvuslusega iseenesest pole probleemi, aga see pole ainus, samuti mitte peamine iseseisvuse element. Meenutagem siiski, et 24. veebruaril 1918 kuulutati Eesti „iseseisvaks demokraatliseks vabariigiks“. Et Eesti nii pikema kui ka lähiajaloo tõttu polnud õigusriik, polnud demokraatia Maapäevale kuidagi vähem tähtis kui rahvusriikluse idee. See, mida me tegelikult pühitseme, pole mitte lihtsalt iseseisvus – ebademokraatlikke ent iseseisvaid riike on olnud küll ja küll ning on praegugi – vaid seda, et meie oleme ise loonud siia demokraatlise vabariigi.

Me oleme palju kuulnud ja ka ise korduvalt nentinud Venemaa kohta, et kuni ta ei tunnista oma ajalugu ja teistele tehtud ülekohut, siis pole ka oodata, et ta muutub demokraatlikuks ja euroopalikuks riigiks. Aga kas see ei kehti ka meie endi kohta? Kas on ikka nii, et vaid NSVLi järeltulija peab vastutama, aga seda riiki ainuvalitsenud kompartei liikmed on kõigest vastutusest vabastet tänu sellele, et nad on eesti soost?

IV

See kõik toob meid tagasi ühe debatini, mis paraku mullu septembris ühe särgiga seoses soiku jäi. Tegelikult tundub tagantjärele, et küsimusele vastutuse kohta tehti karuteene, kui, selmet küsida: miks see kommunismi haav ei armistu ega parane?, lajatati koorina ühele riigiametnikule, pääsedes nii küsimusest endast kui vajadusest rääkida lahti, mis siis on nn endiste vastutus.

Vaid Jaak Jõerüüt ise osutas oma lahkumiskirjas asjaoludele, mis on tekitanud üldist rahulolematust: valitsejate tumm ja tuim suhtumine ebaõiglusse, võimalik korruptsioon ja klassikaks saanud amoraalne sõnakõlks „aga juriidiliselt on kõik korrektne“. Need, kes staadionil särki kandsid, ei teinud seda õhust võetud probleemi tõttu. Nemad väljendasid end väljakutsuvalt, erinevalt nendest paljudest, kes on lihtsalt irdunud, välismaal tööd otsinud/leidnud või sukeldunud tegevusse, mis viib kokkupuuted riigiga miinimumini.

Eriti tülgastav oli vaadata, kuidas mitu ekskommunisti, kes pole kunagi sõnagi oma kunagise tegevuse kohta lausunud, asusid ründama inimest, kes on üks väheseid lähiajaloos alaealisena kommunistide poolt taga kiusatuid. Keskkoolinoorena põhjusel, et ta on 40 kirjale alla kirjutanud isa poeg.

Debatt soikus ka intellektuaalsel tasemel, kui hakati korrutama väärargumenti, justkui oleks kommunistide diskrimineerimine midagi rassismi sarnast. Kuigi ma võin mõista Jõerüüdi emotsionaalset avaldust, millega ta samastas kompartei-vastasuse inimeste diskrimineerimisega sooliste, rahvuslike või muude kaasasündinud nähtuste pärast, aga selle niemöllerliku vihjega väite kordamine juba peaministri ja ühe kirjandusprofessori poolt pidanuks meid kõiki murelikuks tegema.

V

Väike ekskurss Lääne väärtuste ajalukku. Valgustusajastu ajal jõuti arusaamale, et inimesi saab hinnata, arvestada, ületada või alandada – ühe sõnaga diskrimineerida ehk eristada – vaid nende enda tegude järgi. Keegi ei saa olla parem, sest ta on aadel või halvem, sest ta on talupoeg. Sellest kasvas välja arusaam, et inimesi ei tohi hiljem ka nende emakeele, soo, usu, rassiliste tunnuste järgi kuidagi diskrimineerida. Küll saab neid ülistada, karistada ja koguni taga kiusata nende enda tegevuse pärast.

Minu meelest ei ole mitte keegi sündinud kompartei liikmeks. Sinna saamiseks tuli soovi avaldada ja sedagi said teha täisealised inimesed. Kuna mul on mitu tuttavat ja sugulast, keda küll survestati, aga kes sellele vaatamata keeldusid komparteisse astumast (arvestavate vaimliste, emotsionaalsete, rääkimata olmetingimuslike tagajärgedega), siis ma samuti ei usu, et komparteisse kuulumine oli vältimatu või kaasasündinud asi. Täpselt niisamuti ei usu ma, et need 7 või 8 protsenti eestlastest, kes komparteisse kuulusid, olid lihtsalt „tavalised eestlased nagu sina ja mina“, nagu keegi sügisel end väljendas.

Läänes on ka peetud valeks kedagi diskrimneerida tema veendumust pärast. Aga kes meie praegustest avalikus elus tegutsevaist ekskommunistidest (ehk Jaak Alliku erandiga) on valmis ütlema, et jah, ma olin/olen veendunud kommunist?

Hüva, paljud nendest 50 tuhandest kompartei liikmeist ei tahtnud seal olla, paljud tõepoolest lihtsalt pidid seda tegema, et töökohta säilitada või muud sarnast. Aga kus jookseb vastutuse piir? Kas tõesti vaid ENSV kontrolljoone ja rahvuse järgi? Et Moskvas töötanud venelasest NLKP funktsionär on süüdi eestlastele tehtud ülekohtus, venestamispoliitikas ja 40 kirja autorite tagakiusamises ning et Vene riik peab vabandama, aga Tallinna või Tartu kõrgem apparatshik on vastutusest vaba? Kas ka rajooni parteisekretär, keskkomitee liige, komsomolijuht, ülikooli partorg kannab ENSV demokraatiavastase tegevuse eest vastutust?

Mina ei oska ütelda. Ega söandagi seda teha. Ent küsimus jääb õhku ega kao parimagi tahtmisega kuhugi. Kui „endised“ oskaksid käituda ja näiteks oma kunagisi tegusid-kuuluvust kahetseks, siis ehk oleks mingi lootus. Paraku aga näevad liiga paljud meist (vääralt või mitte) neidsamu käitumistavasid, mida kogeti 20 aastat tagasi. Sedasama kolhoosiesimehelikku laudasõimu („Siga! Lurjus! Värdjas!“), parteilisi soosinguid, parteistamise survet, ähvardusi; avalikult teada, kuid hirmu tõttu maha vaikitud korruptsiooni, millest tullakse alati puhtalt välja; kus „juriidiliselt on kõik korras“, kus okupatsiooni teenimises nähakse koguni suuremat eestlust kui selle vastu võitlemises… See kõik teeb meie ühiskonna kas ülihapraks või ülikalgiks ja küüniliseks.

Ja taastootvaks. Kas pole kõige masendavam just see, et ühe nüri jõugu kunagine käitumine ilmneb nüüd ka noortes, kes õieti ei tohiks üldse midagi sovjeetlikust käitumisest teada, kes peaksid olema euroopalikud, sallivad, demokraatlikud? „Ärategemise“, kaaskodaniku lömastamise hasart, mis domineerib 2006. aastal Eesti äri- ja poliitkultuuris samal määral kui ajastul, mil äri ja poliitika olid võimatud. Kus oluline polnud mitte edasiminek või ühised eesmärgid, vaid see, kes „ruulib“.

Kas tuleb meil siis sellega leppida, et Eesti Vabariik ongi selliseks saanud? Või pole hullu? Selliseid riike on teisigi, enamasti endise NSV Liidu territooriumil. Need on vormiliselt desovjetiseerunud riigid, aga tegelikkuses, vähemalt valitsevas eliidis, on sovjeetlikud käitumisreeglid, kõnepruuk ja privileegid jäänud samaks. Vorm, tõsi, on muutunud modernsemaks, Volgade asemele on tulnud Mercedesed.

VI

Minu koer tunneb süümet. Kui ma tulen koju, tunnen tema longus peast ära, et ta on midagi paha teinud – närinud kinga, tõmmanud midagi puruks. Ja huvitaval kombel ta teab, et on eksinud. Inimene erineb koerast selle poolest, et lisaks süümele tunneb ta ka häbi. Häbi on ennetav emotsioon, see takistab meid tegemast asju, mille üle võiksime hiljem tunda süümepiinu. Häbi on moraalset ühiskonda vaos hoidev jõud, omamoodi tsiviliseerituse liim.

Mulle tundub, et meie aina süvenev irdumine või eskapism heaolu-Eestisse tuleneb tajumisest, et võimukandjail, nagu ka härjal, pole ei häbi ega süümet. Pole häbi tõsta nomenklatuurseid okupatsioonijõudusid kõrgemale neist, kes Eesti iseseisvuse ja selle kinnistamise eest kannatanud, selle nimel higi ja vaeva näinud. Pole süümetki, et see, mida inimestele okupatsiooni ajal tehti, on kuidagi häbiväärne. Partorg oli lihtsalt tavaline eestlane nagu sina ja mina.

Kuni meie võimulolevad ekskommunistid tambivad meile pähe, et mitte faktid ja ebameeldiv minevik ise, vaid faktide ja mineviku mainimine on lubamatu ja ühiskonda lõhestav, ei pääse me tundest, et ikka väntab seesama härg. Ning meie iseseisev demokraatline vabariik jääb seesmiselt, moraalselt ja intellektuaalselt katki ning väljaspoolt ülihaavatavaks.

NESTOR: Euroopa volinik räägib vale valitsusega

Eiki Nestor
Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees

Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusvolinik Joaquin Almunia on kutsunud Eestit üles euroga liitumisel pingutama. See sõnum on eelkõige mõeldud valitsusele. Ma ei tea, millised on ühe voliniku teadmised liikmesriikide sisepoliitikast, aga siit vaadatuna näib tema üleskutse lihtsameelne. Seda sel lihtsal põhjusel, et Eestil puudub valitsus, kes kavatseks euroga ühinemise nimel pingutada.
Euroga liitumise tingimused on klaarid ja kvalifikatsiooninormi täitmiseks keegi latti allapoole laskma ei hakka. Täiesti kohatu on ka valitsuse tasemel norida, et see norm on kuidagi valesti püstitatud. Kui tahame liituda ühise rahaga, ei saa nõuda, et ühest otsast kahe meetri kõrgusele tõstetud latt võiks teisest otsast vastu maad olla.

Briti leht tuletas meie vaesust meelde
Briti majandusleht Financial Times leidis olevat vajaliku tuletada meelde meie suhtelist vaesust. Mõni teine sama kõlava nimega väljaanne leiab järgmise sama tõsise põhjuse, miks kahelda meie liitumises euroga. Tegelik sõnum on üks - Eesti peab ise euroga ühinema, mitte vastupidi.
Valitsuses on esindatud kolm erakonda, kellest ükski ei pinguta õigeaegse euroga liitumise nimel. Rahvaliidu suhted euroga on olnud kõige heitlikumad, alates totaalsest eitamisest kampaaniate ajal ja lõpetades vaikiva noogutamisega valitsuses olles. Rahvaliidu rahanduspoliitika ja euro koos oma kindlate kriteeriumitega ei sobi lihtsalt kokku. Koalitsiooni kuuludes suudab Rahvaliit küll oma varasemad lubadused maha vaikida, ent mingit vaimustust euroga ühinemise suhtes sealt loota ei ole. Keskerakonda ja tema valijaid pole läänesuunaline integreerumine kunagi paelunud. Valitsuses olles on neil raske oma valijaskonnale seletada, miks läände ja mitte vastupidises suunas. Euroopa Liiduga ühinemine jäeti selgelt eitava suunitlusega südametunnistuse asjaks. Nüüd oleks väga keeruline seletada, kuidas saab samal ajal olla Euroopa Liitu kuulumise vastu ja euro poolt.

Hinnatundlikud valijad kardavad eurot
Lisaks sellele on nende kahe erakonna valijad kindlasti hinnatundlikud. Viimastele on aga juba selgemast selgem, et euro tulek tähendab ka hindade tõusu. Nagu krooni ajal oleksid hinnad kogu aeg langenud või vähemalt samal tasemel püsinud!? Tegelikult peaksid just Rahvaliit ja Keskerakond oma valijatele selgitama, et hinnad tõusevad omasoodu, sõltumata sellest, kas me maksame poes kroonide või eurodega.
Kahjuks ei ole näha mingit pingutust ka Reformierakonna leerist. Otseste maksude langetamine ja sellest tekkiv nõudluse kasv turgutavad inflatsiooni. Kaudsete maksude tõstmisega on küll riigi tulude-kulude tasakaal saavutatud, aga hindade kasvu selle arvelt veel omakorda ergutatud.
Kui eesmärk oleks tõesti ühinemine euroga 1. jaanuaril 2007, siis kuidas saab olla mõistlik ülipüüdlikkus laenukriteeriumi täitmisel üheaegselt ükskõiksusega hinnatõusukriteeriumi asjus? Ergas ärimees Rein Kilk on välja arvutanud, et euroga mitteühinemine maksab igaühele meist 500 krooni aastas ja seda ainuüksi pangatehingute põhjal. Kuna seda viiesajalist ei arvata maha ei palgast ega pensionist ja seda ei pea ka sularahana kellelegi maksma, siis traagikat nagu polekski. Tegelik kahju on aga kindlasti suurem.
Rahaasjad põhinevad teadagi usaldusel ja meie majandus areneb paljuski tänu mujalt maailmast siia investeeritud rahale. Raha on siia toodud teadmises, et Eesti ühineb euroga valitsuse poolt deklareeritud ajal. Kui me sellega hakkama ei saa, siis meie usaldus väheneb ja siia toodud raha muutub kallimaks. See aga mõjutab omakorda negatiivses mõttes juba tulevast euroga ühinemist.
Eesti majanduse areng sai uue hoo tänu rahvahääletusel antud "jah"-sõnale Euroopa Liiduga ühinemiseks. Kiirest majanduskasvust ja tõkete kadumisest on võitnud nii palgasaajad kui ka pensionärid. Need, kes hääletasid poolt, ja need, kes hääletasid vastu.
Poliitiline paradoks on selles, et rahvahääletusel inimesi Euroopa Liidu vastu hääletama kutsunud poliitikud jagavad nüüd ühinemisest saavutatud võitu. Pelgalt selles pole küll midagi traagilist, aga kurb on see, kui euroga ühinemisest saadav tõuge edasiseks arenguks määramata ajaks edasi lükkub.

PÄRNITS: Kas Lääne-Virumaale tuleb põlevkivikaevandus?

Kadi Pärnits
Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraat

Pärast Sonda, Maidla ja Rägavere mail põlevkivikaevanduse vastu kogutud osa allkirjade üleandmist keskkonnaministeeriumile on Riigikogu keskkonnakomisjon rääkinud kaevanduse teemal kohalike omavalitsuste esindajatega ja keskkonnaministriga. Olen saanud keskkonnaminister Villu Reiljanilt vastuse oma kirjalikule küsimusele ja ka ministri põhjaliku suulise vastuse Riigikogu suures saalis. Mis siis tulemuseks on? Minister rõõmustab asja venimise üle.

Asjaga venitatakse
Et nimetatud uuringuväljale on esitanud põlevkivi kaevamiseks avalduse kaks kaevandajat, VKG Aidu Oil ja OÜ Merko, siis soovib ministeerium teha arendaja osas avaliku enampakkumise. OÜ Merko on aga arvamusel, et enampakkumist vaja teha ei ole: kes oli kiirem kaeveloa taotluse esitaja, see saab ka kaevandada. Ja et OÜ Merko oli kiirem, siis on OÜ Merko keskkonnaministeeriumi kohtusse kaevanud. Minister on sellise asjade käigu üle silmnähtavalt rõõmus, üteldes koguni Riigikogu saalis, et “võin kerge südamega siit ära minna, sest protsessid on nii pikad, et minul ei ole vaja ei ühele ega teisele paberile allkirja anda”.
Ministri rõõmsat meelt on võimalik mõista. Kohalike inimeste, omavalitsuste ja ka poliitiline surve ei tee kõige meeldivamaks otsustamist kaeveloa andmise üle Sonda, Maidla, Rägavere aladel. Allkirjade kogumine ja avalik vastuseis on niipalju aidanud, et huvi anda kiiresti luba kaevandamiseks ministril ei ole.
Endiselt on minister aga seisukohal, et kuigi ilma eelneva uuringuta sai nimetatud kaevanduse Lääne-Viru põlevkivi osa passiivsest varust aktiivseks kuulutada, siis vastupidist saab teha vaid keskkonnamõju uuringu alusel.
Endiselt korrutab minister, et riik keskkonnaministeeriumi näol ei saa uurida, kas Pandivere joogiveevaru külje alla planeeritav kaevandus on nii Virumaa kui ka Jõgeva ja Koeru suunas ohtlik või mitte, kas sealne diktüoneema kiltkivi radioaktiivsus hakkab ümbrust ohustama või mitte, sest uurida kaevanduse keskkonnamõjusid saavat vaid kaevandaja.
Pealegi pole keskkonnaministeeriumil selleks raha. Samas toetab aga minister (nõus ka rahastama) valdade poolt ühiselt tellitavat keskkonnamõju uuringut, mis oleks vastukaaluks kaevandaja tellitud uuringule, sest viimane ei pruugi olla sõltumatu.
Kogu selles küsimuses käitub minister küll nagu sõltumatu välisvaatleja, kes justkui tunnistab, et põlevkiviõli tootmiseks varude laialijagamist soodustav seadus on absurdne ja keskkonnamõju uuringu tegemise kord ei ole usaldusväärne, aga olukorra lahendamiseks ja riigipoolse vastutuse võtmiseks ettepanekuid Riigikogule ei tee.
Et täna poetakse uue kaevanduse avamise küsimuses keskkonnamõju uuringu taha, mida saab teha üksnes kaevandaja, siis tuleb seadust muuta.
Eesmärgiga, et kui kunagi kohtuasjad selle kaeveala osas lõppevad, telliks keskkonnamõju uuringu riik.
Sellise muudatusega oli nõus Riigikogu keskkonnakomisjoni eelmine esimees Jürgen Ligi. Loodan, et on ka tänane, sest sellise muudatuse ma Riigikogule esitan.
Siis on lootust, et uuringu tulemus – kas kaevanduse tekitatud keskkonnakahju on võimalik korvata või mitte - on objektiivsem kui kaevandaja tellitu. Ka on siis uuringu rakendamise osas konkreetne vastutaja ministeeriumi näol jätkuvalt olemas.
Jätta kõikide kaevanduse mõjude eest vastutavaks kaevandaja on jabur. Kust küsida kõlblikku joogivett, kui kaevandaja viie aasta pärast Lääne-Virumaalt lahkub? Kui üha uued äriühingud tahavad kaevandusi avada, nagu on seeni pärast vihma, siis senine keskkonnamõjude uurimise kord ei saa enam kehtida.

Probleem on laiem
Hoolimata Rägavere valla ja Ida-Virumaa omavalitsuste ettepanekust, ei ole valitsuskoalitsioonil plaanis vastavat Riigikogu uurimiskomisjoni moodustada.
Küll tegelevad aga keskkonna-, majandus- ja rahandusministeerium põlevkivi kasutamise riikliku arengukava eelnõu koostamisega, mis saaks olla aluseks põlevkiviressursi otstarbekamale kasutamisele.
Selle kava põhjal tehtavad seadusemuudatused peavad vastama ka küsimusele, kas uusi põlevkivikaevandusi avatakse ka juhul, kui on vaja ressurssi elektri tootmiseks, või on riigi huvi endiselt uute kaevealade avamine laialdasemaks põlevkiviõli tootmiseks.
Kava koostamisest hoolimata aga uute kaevelubade menetlemist ei peatata. Siit tekib küsimus: kui kavas tõmmatakse pidurit seni kavandatud kaevanduste avamisele, aga vastavad taotlused on juba vastu võetud, siis mil moel on võimalik tagasiulatuvalt seda n-ö jagamist tühistada?
Keskkonnaminister vastas sellele Riigikogus, et siin pole jagatud veel midagi. Kui nii, siis nii. Miski pole võimatu. Asi on paljuski poliitilises tahtes. Kava tegemine on oluline ja sel tuleb silm peal hoida.

KREITZBERG: Madalad maksud ei too edu

Peeter Kreitzberg
Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraat

Küsime rahvalt: kas pooldate üksikisiku tulumaksu kaotamist? Rohkem kui kolmveerand küsitletutest vastab jah. Küsime, kas pooldate õppemaksuta kõrgharidust ja tasuta arstiabi? Umbes kolmveerand vastab samuti jah.

Jah, härra orav!
Kui aga küsida, kas igaüks peaks kinni maksma tema maal paikneva teejupi rajamise, või hoopiski: kas olete nõus politsei likvideerimisega, on pea kõik vastu. Mis sest, et nii oleks tõesti võimalik vähem makse maksta. Eesti peaminister eelistab rahva poole pöörduda esimese küsimusega. Loomulikult selleks, et saada vastus: jah, härra peaminister!
Kui kõik hakkaksid oma taskust kinni maksma oma laste haridust ja arstiabi, läheks see paljudele kallimaks kui praegu maksudest rahastatav teenus. Need, kes maksta ei saa, jäävad hariduse, arstiabi ja elementaarse turvalisuseta.
Maksusüsteem kajastab ühiskonnas valitsevat väärtussüsteemi, kultuuri. Kas peetakse lugu lastest ja vanuritest, kas ollakse valmis muutma elu elamisväärseks puuetega inimestele, kas ollakse valmis toetama viletsamas olukorras olevaid regioone, kas peetakse tähtsaks hariduslike võimaluste võrdsust või eelistatakse üleüldist võistlust edu ja ellujäämise nimel, et pühitseda võitjate paraadi.
Maksud on vaid vahend ühiste eesmärkide elluviimiseks. Kui eesmärke pole, puudub mõte ka maksudel ja ühiskonnal. Madalad maksud jätavad vaesemale inimesele mõne mündi rohkem taskusse, aga nõuavad seejärel palju rohkem tagasi, olgu siis arstiabi, hariduse, ühiskondliku transpordi, toasooja, vee või mõne muu teenuse eest tasumisel. Madalad maksud viivad avaliku teenuse erastamisele.
Maksudega ostetakse turvatunnet. Seda teeb nii rikas kui ka vaene. Vaesel on kindlus eluga hakkamasaamise suhtes, rikkal aga vaese suhtes. Enamikus tsiviliseeritud riikides panustavad jõukamad selliseks ühisturvaks rohkem kui vaesed. Ka rikkad kasutavad avalikke teenuseid, näiteks ühisraha eest rajatud teid ja tänavaid.

Maksud on eetikaküsimus
Maksusüsteem on isegi rohkem eetika kui majandusküsimus, kusjuures see, mis alul näib ebamajanduslik, osutub pikemas perspektiivis vägagi majanduslikuks, tagades stabiilse, tasakaalus ja jätkusuutliku ühiskonna.
Soome on siin hea näide. Oma ümberjagava (peaminister Ansipi väljendit kasutades) maksupoliitikaga on Soome suurim majandustegija maailmas. Majanduskeskkonda ei hävita praegusega võrreldes kõrgemad maksud, vaid kiirele isiklikule kasule orienteeritud egoistlik kultuur.
Peaminister näitab end küünikuna, andes mõista, et maksude abil jagatakse töötegijate raha ümber laiskadele või nendele, kes suudaksid end ise aidata. Kas siia liigituvad tõesti päästeametnikud, hooldusõed, raamatukoguhoidjad, politseinikud ja teised avaliku teenistuse esindajad, kelle elatis sõltub ainult maksudest?
Ansipi ettepanekuga samas Päevalehes on kaks pealkirja: «Kiirabi ei jõudnud valus vaevelnud lapse juurde» ja «Lähipäevil hukkub 4000 meres hulpivasse õlilaiku sattunud lindu». Praeguseks räägitakse 5000 linnust ja sellest, et süüdlast pole võimalik leida, kuna puudus raha korralikuks keskkonnaseireks. Meil kõigil on viimasest maksulangetamisest mõni kroon rohkem taskus, aga varsti pole võib-olla kohta, kus ujuda. Kas me oleme siis rikkamad?
Toetaksin madalamaid makse, kui meil poleks 80 000 vaesuses elavat last (nagu väidab sotsiaalminister), kui meie koolid oleksid korras, kui lastekodulapsed elaksid normaalsetes oludes, kui kõigile võimekatele noortele oleks tagatud võimalus omandada kõrgharidus, kui kiirabi jõuaks abivajajani 10 minutiga, kui meil oleks korralik Tallinna–Tartu maantee, kui me täidaksime põhiseadust ja tagaksime kõigile lastele tasuta põhihariduse ja võimaldaksime kõigile mõnegi tunni jagu huviharidust, kui ettevõtjate kätte jäävad suuremad summad läheks tõesti tootmise arendamisse ja töökohtade loomisesse, kui madalama astme riigitöötajate palgad ei paneks peaministrit imestama, kui Euroopa Liidus enam ei räägitaks Eestist kui viletsa innovaatilise potentsiaaliga ja odava tööjõuga riigist.

Mida Ansip vastu tahab?
Meie majandus on kasvanud, kuid viletsus pole kuhugi kadunud. Pigem paistab üldise majanduskasvu taustal veelgi paremini silma. Peaminister ei tohiks ühte silma kinni pigistada ning rääkida vanas heas sotsialistliku realismi stiilis vaid Eesti arenguedust.
Üksikisiku tulumaksu võiks alandada küll, koguni 10 protsendini, kuid nii, nagu on pakkunud Jaan Kaplinski: väiksema sissetulekuga inimestel. Samas võiks suurendada tulumaksuvaba miinimumi. Suure sissetulekuga inimesed võiksid ka praegusest rohkem maksta. Muide, progressiivse tulumaksu viis ellu Briti liberaal Lloyd George 1908. aastal ja enamikus riikides kehtib see siiani.
Ansip heidab teistele ette populismi. Kas aga on võimalik välja mõelda veel populistlikumat ideed kui üksikisiku tulumaksu üldine alandamine? Kui Savisaar pakub raha vaid Tallinna pensionäridele, siis Ansip lubab kõigile. Ei tea küll, mida ta vastu tahab.Eesti on, vähemalt sõnades, võtnud kursi teadmistepõhisele majandusele. Me peame üle minema kõrgtehnoloogilisele tootmisele, looma hulga kõrgepalgalisi töökohti, investeerima arendustegevusse. Me peame kindlustama oma lastele parima hariduse kõigil haridusastmetel, peame jõudma tasakaalustatud ühiskonda, kus õpetaja saaks oma palga eest keskenduda õpetamisele, politseinik turvalisuse tagamisele, arst patsiendi abistamisele. Et inimesed ei pea oma elu ja tervise pärast pidevalt muret tundma. See on tegelikult ainus asi, mis tõesti maksab, mis inimestele oluline on.
Madalatel maksudel ja odaval tööjõul põhinev majandusedu haihtub kiiresti. Kunagi võime jõuda ka Šveitsi olukorrani, kus madalad maksud, mis võetakse väga kõrgetelt palkadelt, tagavad avaliku ja majandussektori tasakaalustatud toimimise. Esialgu oleme sellest veel väga kaugel.

KAPLINSKI: Striptiislik maksupoliitika

Kas tahaksime olla ja elada nagu soomlased või nagu paraguailased?

Jaan Kaplinski
Sotsiaaldemokraat

Peaminister Andrus Ansipi kirjutis Eesti Päevalehes (31.1.) tulumaksu edasisest alandamisest tuli omamoodi üllatuseks. Üllatuseks sellepärast, et demonstreeris: Reformierakonnal ei ole pakkuda enam mingeid uusi olulisi ideid, selle asemel korrutatakse edasi vana ultraliberaalide loosungit. Reformierakonna arusaam majanduse ja heaolu arendamisest ning riigi konkurentsivõimest seisab ühel vaalal – madalatel maksudel –, nüüd siis lubatakse tulumaksumäära alandada 18 protsendini! Nii propageeritakse tegelikult edasi laenudele ja välisinvesteeringutele toetuvat majanduskasvu ning madalatel tööjõukuludel baseeruvat majandusmudelit. Mudelit, mis soosib vahendustegevust, spekuleerimist ja kinnisvaraäri. Samas loobutakse riigieelarve tuludest, millega toetada ja stimuleerida kohalikku tööstust, uute teadmiste ja väärtuste loomist ning eksporti.
Kui veel sajandi alguses andis kapitaliintensiivne tootmine 75–80% ühiskonnas loodud väärtustest, siis tänaseks oleme jõudmas ajastusse, kus sama osatähtsus majanduses on just teadmistel, oskusteabel, tehnoloogiatel, uuenduslikkusel ja loovusel, informatsioonil ja kommunikatsioonil. Reformierakond otsekui sooviks Eestis põlistada 19. ja 20. sajandi majandusmudelit. Madalad maksud ei soosi uuenduslikku, kõrgtehnoloogilist majandust, seda teeksid pikaajalised investeeringud haridus-, teadus-, tööstus- ja innovatsioonipoliitikasse, mida aga maksude edasine alandamine pigem pidurdab.

Parempoolsed loovad vaesust
Reformierakond rõhutab majandust kui kõige alust, vajadust luua rikkust, enne kui hakata seda jagama. Kuid viisid, kuidas püütakse rikkust luua, on naiivsed ja iganenud. Parempoolsed, kes on sõnades rikkuse ümberjagamise vastu, jagavad meie ühist vara järjekindlalt ümber vaesematelt rikkamatele. Kui jälgida viimaste päevade õlireostuse masendavaid pilte ja meenutada Tallinna tehnikaülikooli rektori sarkastilist märkust selle kohta, kui nigelasti finantseerib Eesti riik teadust, tekib tahes-tahtmata tunne, et peale pensionäride, noorte perede ja töötute maainimeste vireleb vaesuses Eesti riik ise. Meie autopark uueneb ja muutub aina luksuslikumaks, samal ajal ei suuda me korralikult jälgida oma rannikuvetes toimuvat. Teadmistepõhise majanduse arengu eelduseks on ülikoolides ja teadusasutustes rakendusuuringute ning tehnoloogiliste arendusprogrammide heldem rahastamine. Täna on teadusasutused puuduses, sageli saadakse ainsad vabad vahendid vara müügist. Jätkusuutliku arengu eelduseks on patentide taotlemise ja kaitsmise parem rahastamine. Seda kõike tuleks teha hoopis teadusfondi kaudu. Põhjust on alustada riiklikke inseneriõppe programme. Nende raames tuleks luua magistrantide-doktorantide, teadusasutuste ja ettevõtete vahel pika- ajalised stipendiumsüsteemid. Sama mudelit tuleks oluliselt võimendada ka kutseharidussüsteemis. Kui riik ei suuda ise teadust piisavate vahenditega kindlustada, tuleks soodustada vähemalt ettevõtete vastavat tegevust. Tasub kaaluda ettevõtete poolt (ka kutse)haridus- ja teadusasutustele tehtud toetuste, annetuste ja kinkide tulumaksust vabastamist. Samuti tasub kaaluda nendelt asutustelt ostetud töödele ja teenustele 5% käibemaksu kehtestamist. Arusaamatu on soovimatus mitte luua riigikogu tuleviku- või arengukomisjoni. Kuid investeerida tuleks just ettevõtete, poliitikute ja teadlaste dialoogi. Vägisi jääb mulje, et praegune valitsus ei hoolitse riigi tuleviku eest, et hedonistlikud ühepäevameeleolud – rohkem raha taskusse, pärast meid tulgu veeuputus või õlikatk – valitsevad ka Toompeal. Sotsiaaldemokraatidele pole maksupoliitika kunagi olnud riigivalitsemise eesmärk, vaid vahend majandusliku kasvu ja heaolu saavutamiseks. Me ei pea põhimõtteliselt õigeks ega majanduslikult arukaks, et kõige suurem efektiivne maksukoormus lasub just madalamate sissetulekutega kodanikel. Me ei pea ka põhimõtteliselt õigeks, et ettevõtted kasutavad küll riigi õiguskindlust, julgeolekut, infrastruktuure, haridus- ja teadussüsteemi, kuid annavad omalt poolt selle finantseerimiseks minimaalse panuse.

Sihiks Soome või Paraguai?
Riikide arengumootoriks on ka efektiivne ja läbipaistev avalik haldus. E-riigi arendamine vajab tõsisemat suhtumist: ühtne inforuum vajab õiguslikult korrastamist, olemasolevad registrid ristkasutusse võtmist, e-teenused kättesaadavamaks muutmist jne. Kui mujal väikeriikides on avalikku teenistusse astumise eelduseks kvaliteetne ja professionaalne haridus ning aus ja õiglane valikumehhanism, siis meil loevad aina enam parteipoliitilised kriteeriumid. Piisab, kui meenutada riigikogu hiljutist haldusdirektori konkurssi või maavanemate poliitilist ametissemääramist. Läbipaistmatud on endiselt ka avalike teenistujate palgad. Arenenud riigile ei ole kohane, et ametnike lisatasud on suuremad kui põhitasud ja ametnike palku tõstetakse valikuliselt, osakondade kaupa, nagu juhtus äsja jälle päästeteenistuses ja politseis. Eestis on ligemale 60 000 siin aastakümneid elanud muulast, kel pole täna õigust tööle. Neist pooltel pole mingit elamisluba ja pooltel on ajutine elamisluba. Kokku seega 60 000 alalise tööloata inimest (v.a endised sõja- väelased), kes ei tohi seaduste järgi Eestis tööd teha või kes on hõivatud varimajanduses ning satuvad kergesti kuritegevuse või narkomaania küüsi. Enamik neist on riigi ja omavalitsuste sotsiaalosakondade, supiköökide, öömajade, vanglate püsikliendid. Varsti oleme aga sunnitud neile maksma ka sotsiaalpensioni. Miks me ei või korrastada nende inimeste võimalusi teha tööd ja vähendada selle arvel sotsiaaltagatiste koormust? Miks me ei integreeri neid tööturupoliitikaga Eesti ühiskonda? Ja seda kodakondsuspoliitika põhimõtetega vastuollu minemata. Parempoolsete korduv kampaania madalate maksude heaks sunnib küsima, kas tahaksime olla ja elada nagu soomlased või nagu paraguailased. Paraguais minu teada ei ole üksikisiku tulumaksu üldse. Kui Nõukogude ajal oli meil tegu ülemäära suure ja kalli riigiga, mis meid ahistas ja ekspluateeris, siis kas nüüd oleme teel riik-vaestemaja suunas, kes ei suuda ise enda eest hoolitseda, vaid peab ka teedeehituseks, aidsi vastu võitlemiseks ja veepuhastusseadmete ehitamiseks santima raha Euroopa Liidu fondidest? Meie maksusüsteem vajab reformimist, kuid seda ei tohi teha striptiisi põhimõttel – mida napim, seda parem.

MIKKO: Eurohirmust

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi liige
Sotsiaaldemokraat

Juuksuris juhtusin kuulma vestlust euro tuleku teemadel. Panin tähele, et vestlus erutas nii juuksurit kui ka klienti. Mõlemapoolne üsna üksmeelne arvamus oli, et kõik läheb kallimaks.Trumbiks tõik, et nii juhtus ju Saksamaal ja Kreekas, Belgias ja Hispaanias.
Jäin mõttesse. Eurotsooni riike on hetkeseisuga 12. Euroopa Liidu nn 15 vanast olijast kuuluvad sinna kõik, välja arvatud Rootsi, Taani ja Suurbritannia.
Olen elanud euro-eelses Belgias ja nüüd töötan taas Brüsselis.Mis on muutunud? Üldiselt on mulle tuttavad toiduletid samadel kohtadel. Vana-Euroopa muutub võrreldes meiega aeglasemalt. Kui tähelepanelikumalt silmitseda hindu, siis neid tagasi Belgia frankideks arvestades on väike tõus täheldatav küll. Kindlasti kriipsutan alla „väike tõus”.
Eelmisel sajandil vihastas mind alatasa Brüsseli ja Tallinna-Pärnu toiduainete hindade puhul jõhker vahe eestlaste kahjuks. Ehk teisisõnu-söögi ostmine oli Eestis kallim mitte lihtsalt keskmist palka silmas pidades, vaid summa summarum. Mulle tuttavad kaubad olid Eestis lihtsalt 2,5 korda kallimad. Seesama number, mida nägin juustul Brüsselis oli kirjas ka Tallinnas-Pärnus. Aga 100 franki tähendas 39 Eesti krooni. See siis teebki, et kaupmees teenis prisket vaheltkasu.
Olukord toitude osas on jäänud samaks. Kui varem olid meie kodumaised kaubad odavad, siis kõik on tasahilju tõusnud. Kanaliha Eestis ja Belgias on sama. Kalahind on meil odavam, aga väärtkala maksab siiski palju Eestis. Üle saja krooni kalakilo eest välja käia ei luba peredel selga pöörata sealihale. Ehk hakata toituma tervislikumalt kui nõuka-ajal, kus olid õnnega koos, kui üldse mingi lihatüki poest kätte said.
Kui rääkida kodutehnikast, siis vahet on raske märgata. Hinnad paistavad needsamad nii siin kui ka seal. Olukord rõivapoes seevastu on dramaatiline. Olgem ausad- riietuda seal tuleb odavam kui siin. Vaadates üksnes hinnasilte, sattun ma alatasa ahastusse: valik väike,aga hind kõrge. Isegi meie allahindlused on naljakavõitu.Eesti kaupmees ei kipu käituma nii nagu Lõuna-Euroopa kolleeg teeb .Näiteks Barcelonas olen mitmel korral kogenud, kui vitriinis on lugeda, et hinda on alandatud poole võrra, siis võib leida ka tooteid, mille hind on alla läinud 80%. Maarjamaal pole ma sellist nähtust täheldanud mitte ealeski.
Ma oleks ebaõiglane, kui ütleks, et mingid hinnad pole euro tulekuga seoses eurotsoonis tõusnud. Kinnisvara on üks valdkond, kus hinnatõus on silmnähtavalt aset leidnud. Brüsselit iseloomustas ja jätkuvalt iseloomustab olukord, kus klient on kuningas.Näiteks Londonis ja Pariisis on raske korterit leida. Mitte hindade tõttu, vaid seetõttu, et tahtjaid on rohkem kui üüril/müügil olevaid kortereid. Brüsslis on korterit lihtne saada, sest pakkujaid on ikka veel rohkem kui korteriüürijaid. Ent võrreldes 90ndatega on hinnad ca neljandiku kui mitte kolmandiku võrra tõusnud.
Tõusnud on bensiini hind. Siin pole nii palju pistmist euro tulekuga kuivõrd naftahindade järjekindla tõusuga maailmaturul. Ja jätkuvalt on väike Luksemburg jäänud enda juurde, meelitades belglasi ostma just sealt bensiini. Kui Belgias maksab liiter bensiini pisut üle ühe euro, siis naaberriigis Luksemburgis pisut alla euro. Eks seda on vastavalt Luksemburgi piiriäärses bensiinijaamas ka näha, kuidas Belgia numbrimärgiga auto juhid oma sõidukid kurguni täis tangivad odavamat bensiini.
Mis võiks juhtuda 1.jaanuaril 2007? Seda muidugi juhul, kui Eestil lastakse võtta 11 kuu pärast euro kasutusele.Hirm, et hinnad järsult tõusevad, valitses ka enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Midagi hirmsat ei juhtunud, küll aga on euroraha Eestisse juurde tulnud. Muide, Euroopa Liidu 10 liitunud riiki mitte ei mõtiskle, kas võtta euro kasutusele või mitte, vaid me peame seda tegema. Nii et küsimus pole mitte kas, vaid millal. Niisiis, meil on peos eurod. Meil on taskus eurod juba sellest hetkest, kui Saksa mark muutus euroks. Mäletatavasti, oli Eesti kroon kindla kursi alusel (1:8) seotud margaga. Seega kõik, mis on euroga juhtunud, on
juhtunud ka krooniga. Väike asi, aga kui euro tugevnes dollari suhtes, siis tugevnes ju ka kroon.
Seega siis väidan, et hetkest, kui meil on füüsiliselt peos eurod, on tegemist sama olukorraga nagu eelmisel päeval. See on reeglitega paika pandud, et hinnad peavad jääma täpselt samaks nagu nad olid enne. Ja selleks on välja mõeldud üpris täpne kontrollmehhanism. Mitte väikest rolli ei mängi sellel ajal tarbija ise ja loomulikult tarbijakaitseamet. Aga mitte ainult. Mõistagi muutuvad pildid kupüüridel. Keresed, koidulad, jakobsonid on asendunud sildade ja kirikute kujutistega. Kuid kurss on sama nagu aastaid me teame:1 euro on 15,6 krooni.
Soomlased räägivad, et too hetk polnud raske midagi.Juba mõnda aega kehtisid hinnad nii markades kui ka eurodes. Ka meil on juba mõnda aega näha hindu nii kroonides kui ka väiksemalt eurodes. Küsimus pole ju niivõrd kujutises rahatähel, vaid selles, kui paks on su tengelpung.
Kui aga mõelda juuksuritööle, siis mõistan eurohirmu. Brüsselis saab lühikese pea pesu ja föönisoengu 10 euroga, meil on juba salonge, kus sama teenus maksab 170 krooni. Klient võiks mõnikord kuninga asemel olla majanduslikult mõtlev kuninganna, kes oskab liita ja lahutada.

MIKKO: Kolkastuv Pärnu

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi liige
Sotsiaaldemokraat

Alles see oli, kui Pärnu pürgis võidu Tartu ja Tallinnaga kandma Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Esindama Eestit kultuuri Mekana aastal 2011 kogu Euroopas.
Konkursiks valminud dokument, mis iseloomustab Pärnu kultuurilist mõjukust olevikus ja tulevikus, ei saa üle ega ümber Pärnu uue kunsti muuseumi ehitamisest. Eks ikka sellepärast, et majast saaks täistuuridel töötav atraktiivne kultuuripärandit koguv ja säilitav institutsioon. Sama visioon tuleb tuttav ette Pärnu linna arengukavast. Seega peaks Eesti esimese uue kunsti muuseumi tulevik minu arusaamise järgi igati helge ja selge olema.
Aga ei. Kui juba kultuuripealinnaks ei saanud, kustutame mälust ka Pärnu ainukese kunstimuuseumi. See on sõnum, mida linnavalitsus oma kibekiire müügiotsusega rahvale annab. Linnapea seletus siinjuures on küünilisuse tipp: hoone ei too linnale mingit kasu.
Kõike ei saa mõõta rahas. Muuseumid on ikka eelkõige elukeskkonna kujundajad, panustamine ühiskonda. Näeb ju Eesti ühiskonna arenguprognooside visioongi muuseumide sotsiaalse rolli kasvu nii teabeallika kui ajaveetmis- ja suhtlemiskohana.
Pärnakana oleksin uhke, kui Pärnu uue kunsti muuseum kujuneks Eesti kõige moodsamaks muuseumiks, nagu seda näeb Mark Soosaar. Et sellest saaks turismiobjekt, mis meelitab külalisi linna nii suvel kui talvel. Tasub meeldetuletamist, et statistikaameti andmetel on muuseumikülastajatest hinnanguliselt 20 protsenti välisturistid.
Linnaisade äkk-kihk müüa maha maja Esplanaadi 10 koos seda koormava rendilepinguga tundub selle kõige juures halva unenäona. Asja ei paranda linnapea lubadused leida muuseumile uus asukoht või ehitada hoopistükkis uus maja. Nagu näitab senitoimunu - Pärnu praeguste valitsejate sõnad ei maksa midagi. Nad on näidanud end ühepäevaliblikatena, kes paigutaks rahuliku südamega kunsti asfalti.
Otsustamise voor on jõudnud volikogu tasandile. Volikogu liikmed peaksid unustama erakondliku kuuluvuse ja hoolega kaaluma, kas tasub seda maja ikka müüa.
Kas uue maja ehitamine või mõne olemasoleva kohandamine kallimaks ei lähe? Kust tuleb raha uue maja ehituseks, millal see valmib? Kuhu ja millal saaks müügi korral ruumid end Pärnus juba väga hästi sissetöötanud kunstimuuseum?
Kui me ei taha Pärnu kolkastumist, peame seisma hea oma ainukese kunstimuuseumi säilimise ja arengu eest.
Tundub, et pealinnast imporditud linnapea koos oma meeskonnaga on end sättinud linna valitsema selleks, et muuta Pärnu päramiseks külaks Eestis.

MIKKO: Rumeenia paotab Moldovale ELi ust

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni juht

Eelmine aasta oli Moldovale märkimisväärselt sündmusterohke ja vähemasti Euroopast vaadates pigem positiivne. Moldova kodutööst rääkides on kõige tähtsam ikka korra majja löömine majanduses. Erastamine ja töökohtade loomine on kõige pakilisemad ettevõtmised. Näiteks iga kolmas Moldova naine on töötu. Tähelepanuväärne on tõik, et enam-vähem pool tööjõulisest elanikkonnast, ligikaudu miljon moldaavlast, teenib leiba välismaal.
Möönan, et see aasta ei tule moldaavlastele kerge. Ennekõike on kirvena pea kohal energiaküsimus.
Venemaa keeras aasta algul Moldova gaasikraani kinni – täpselt nii nagu Ukrainas. Kui Ukraina jaoks lahenes kriis 4. jaanuaril, siis Moldova gaasitüli Venemaaga kestis ligi kolm nädalat. Euroopa pööras Moldovale lihtsalt selja.
Gaasikraani avamine on ajutine – 1. aprillini. Tuhande kuupmeetri gaasi eest nõuab Venemaa Euroopa vaeseimalt riigilt endiselt 160 USA dollarit ehk 2080 Eesti krooni. Kolmeks kuuks on kokkuleppehind 110 dollarit (1430 krooni). Ent Moldova olukord pole lootusetu. Chisinaule on kahtlemata üks võimalus end kuuldavaks ja nähtavaks teha Rumeenia abil. Suurest naabrist saab ELi liikmesriik tõenäoliselt aasta pärast. Keeleline ja rahvuslik lähedus võiks tähendada, et Rumeeniast kujuneb Moldova eestkõneleja.
Esialgu ei ole aga Chisinau puhul selge, kui palju kavatsevad moldaavlased Rumeenia abil tekkinud võimalusi ära kasutada. Aga aeg ei oota. Moldova on erinevalt Eestist, Lätist ja Leedust kaotanud tosin aastat. Usutavasti annab Moldova poliitiline eliit endale siiski aru, mida tähendab Euroopasse lõimu­mine mitte retooriliselt, vaid praktiliselt.
Aeglaselt, kuid kindlameelselt on EL hakanud siiski Moldovale ise terekätt ulatama – ka Rumeenia vahenduseta. Esialgu suheldakse Moldovaga Euroopa naabruspoliitika raames. See tähendab, et EL näeb Moldovat tulevase naabri, mitte liikmena. Seejuures pole liikmekandidaadiks saamine võimatu, kuid siiski väga raske. ELi ja Moldova teineteisele lähenemise sihid on selged ja üheselt mõistetavad. Moldova pingutab demokraatia, turumajanduse ja õigusriigi kinnistamisel. Asjasse enam pühendatud saavad aru, et need on kolm nn Kopenhaageni kriteeriumi, mille täitmine on ELi liikmelisuse eelduseks.
Teine hea uudis oli mullu moldaavlastele mõistagi see, et EL nimetas Moldovasse eriesindaja. Üldiselt jälgib eriesindaja reformide elluviimist, aga tegeleb ka Transnistria piirkonna probleemiga.
Transnistria, mille isehakanud valitsus asub Tiraspolis, on Nõukogude Liidu loodud konfliktikolle, mida 21. sajandil kutsuvad vaatlejad külmutatud konfliktiks. Jätkuvalt paiknevad Transnistrias Vene väed, mis oleks pidanud sealt lahkuma juba 1999. aastal.

TARAND: Õlised linnud ja saamatu valitsus

Andres Tarand
Euroopa Parlamendi liige
Sotsiaaldemokraat

Pikk vaikimine olukordades, kus riigivõimu esmane ülesanne on kodanike kiire ja selge teavitamine, levib nagu vähktõbi riigivõimu kõigis harudes. Korralageduse kohta presidendi ametiruumides ei ole suudetud kahe nädala jooksul ammendavaid selgitusi anda. Eesti Pank varjas praakraha ringlusesse laskmist avalikkuse eest peaaegu neli kuud. Nüüd, mil Loode-Eesti rannikut tabas järjekordne suurreostus, suutsid valitsuse liikmed esimesi hädiseid selgitusi jagama hakata alles neli päeva pärast reostuse avastamist.
See, et valitsus ei suuda rahvale selgitada, mis täpselt on toimunud ning kuidas olukord võimalikult kiiresti lahendatakse, on ainult üks hädade pikas reas. Tegevusetuse mõju ulatub aga hoopis kaugemale Eesti rannavetest ning riigipiirist. Iga rahvusvaheliselt nähtav saamatus õõnestab Eesti riigi usaldusväärsust maailmas. Me ei ole lihtsalt tõsiseltvõetavad, kui me koduste, suhteliselt väikeste probleemidega kimpu jääme.

Karistamatu reostamine
Teiseks kahjustab Eesti mainet asjaolu, et häda kontrollib meie võetud kohustuste täitmist. Üks neist kohustustest on valmisolek merereostuse tõrjeks Helsingi konventsioonis sätestatu kohaselt. Teisipäeval kinnitasid valitsuse liikmed eesotsas peaministriga, et seda võimet Eestil ei ole, aga või-bolla tasapisi tuleb.
Väike lohutus, sest uued keskkonnakatastroofid tulevad kindlasti, mitte võib-olla. Kuidas saavad meie partnerid Eestit usaldada, kui me demonstreerime ikka ja jälle, et allkirjad, mida rahvusvahelistele lepetele anname, meie jaoks ei kehti ja võetud kohustused täitmisele ei kuulu.
Kolmandaks on oluline signaal, mille Eesti oma saamatusega annab kogu maailma laevnikele, kes Läänemeres kaupu veavad, nimelt et erinevalt Soome, Rootsi või Taani vetest on Eesti meri koht, kus täiesti karistamatult võib seadust rikkuda, oma heitmeid vette lasta ja ehk ka vanast õlist vabaneda.
Sest Eesti riigivõim ju niikuinii kapituleerub enne tegutsema hakkamist. Mida rohkem kordi laevnikud karistuseta pääsevad, seda tihedamini ülejäänud uusi kuritegusid korda saatma hakkavad.
Piinlik on kuulata eesliinile saadetud ametnike selgitusi, et meil pole vahendeid, meile pole eraldatud raha, me ei suuda teostada seiret ja kui me ka analüüse teeme, siis ei ole need hiljem kohtus vettpidavad tõendid – nii et pole mõtet üritadagi, niikuinii ei tule midagi välja.
Ametnikud ei ole siiski vastutajad, vastutaja on riigi juhtkond, kes peab kõnelema hoopis midagi muud. Praegu peaministrit ja keskkonnaministrit kuulates jääb mulje, nagu oleks tegu tublide opositsionääridega, kes küll teevad häid ettepanekuid, aga kahjuks ei lähe need valitsuses läbi.
Kulla mehed, tehke silmad lahti, te ju ise oletegi valitsus ja keegi teine peale teie endi ei takista teie ettepanekute otsusteks vormumist. Sama lugu on hiljem otsuste täitmisega.
Vaevalt on vaja kellelegi meelde tuletada 2000. aastal tanker Alambraga Muuga sadamas juhtunut. Juba toona oli selge, et ilusatest juttudest enam ei piisa, tuleb asuda tõsiselt nii merereostuse seire- kui ka tõrjevahendeid soetama. Sellest ajast on ametis neljas peaminister, aga taas on rannas reostus ning ministrite huulil on sama jutt: peaks hakkama vahendeid soetama. Kui aastal 2000 oli raha tõesti napilt, siis nüüd enam juba ammu puuduse varju pugeda ei saa.
Kurva irooniana pandi vahetult pärast seda, kui Läänemeri oli rahvusvaheliselt eriti tundlikuks merealaks kuulutatud, just Eesti ranniku tundlikkus esimesena proovile. Loodus, nagu ikka, osutus tundlikuks, selle eest vastutav valitsus aga täiesti tundetuks.
On eriti imelik, et valitsuse vastutajad jõuavad sündmuskohale kõige viimasena, mitu päeva hiljem kui päästetöötajad ja vabatahtlikud. Ka siis võtab minister Reiljan millegipärast sündmuskohale kaasa asjasse mittepuutuva presidendi. Ja see seab ministri motiivide siiruse kõva kahtluse alla. Pigem nägi eilehommikune visiit välja president Arnold Rüütli maine pesemisena kui surmaohus õliste merelindude puhastamisena. Väga mage lugu.
Riikliku abituse või hoolimatuse kinnituseks on riigikontrolli audit 2004. aasta novembrist, mille põhijäreldused on, et keskkonnaministeerium ei ole suutnud tagada Helsingi konventsiooni täitmist, et merereostusjuhtumid jäävad Eestis avastamata, et Eestil puudub reostustõrje võime, karistused on liiga leebed ega arvesta keskkonnale tekitatud kahju jne. Riigikontroll tegi mitmeid ettepanekuid, kuidas ja millises tempos olukorda parandada. See dokument jõudis ka valitsusse, kus otsustati 2005. aastal koostada ja rakendada reostustõrje kava.
Aga nagu selgub, ei täida valitsus ka iseenda otsuseid, sest kava pole tänaseni ja tegutsemise asemel näitavad siseminister ja keskkonnaminister näpuga teineteise peale nagu lapsed liivakastis – et tema jättis tegemata, mitte mina.
On selge, et «õlifond», mida Reiljan pakub reostustõrje finantsallikaks, ei lähe praeguse transiidilembese koalitsiooni ajal läbi. Aga see ei vabasta ministrit vastutusest. Kui transiidiettevõtjaid ei julgeta või ei taheta maksustada, siis tuleb minna teist teed ja kulutada kodanikelt kokku korjatud raha.
Selle võib hiljem ettevõtetelt kogutavaga kompenseerida, keskkonnale tekitatud kahju on ükskõik kui suure rahaga pea võimatu kiiresti korvata. Raha eest uusi puhtaid randu ja linnuparvi Loode-Eestisse ei osta. Ja ainult pime ei suuda praegu «leida» neid paarisadat miljonit, mis seire- ja tõrjeseadmete ostuks vaja, sest ka pärast lisaeelarve tegemist on aasta lõpu seisuga mullustest maksulaekumistest 1,3 miljardit vaba krooni veel jagamata.

Vaja on ainult otsust
Eestil on täita rahvusvahelised ja põhiseaduslikud kohustused keskkonna kaitsel. Eesti valitsusel on reostustõrje mahajäämus ja probleemid teada vähemalt viis aastat. Meil on olemas vaba raha vajalikeks investeeringuteks. Meil on enamusvalitsus, mille plaanide kinnitamine riigikogus on garanteeritud. Ja kõige krooniks on meil ka inimesed, kes tahavad seda tööd teha, kes mõistavad ja väärtustavad meie loodust. Ainus, mis lahendusest puudu jääb, on valitsuse algatus ja otsus.
Seda otsust ei ole raske teha ja kasuliku otsuse eest noomida ei saa. Võimalik, et saaks isegi hääli järgmistel valimistel. Hilinenud otsus praeguseks hetkeks Eesti riigile juba tekitatud rahvusvahelist kahju olematuks ei muuda, samuti ei ärata see ellu juba hävinud linde ning muid rannikuvete elanikke.
See ei korva ka Loode-Eesti maaomanike ja näiteks turismiettevõtjate majanduslikke kaotusi eeloleval suvel. Aga kiire otsus ning otsustav tegutsemine annaks vähemasti lootust, et järgmise naftareostuse puhul ei peaks täpselt sedasama juttu kirjutama mis nüüd.

ILVES: "Lissaboni strateegia võib päästa riiklikust egoismist loobumine"

Toomas Hendrik Ilvese intervjuu ajalehele Molodjozh Estonii (1. veebruaril 2006)

Euroopa ajalugu on olnud aastasadu kõige ohvriterohkemate sõdade ajalugu. See pani pärast Teist maailmasõda Euroopa 20. sajandi suurmehed mõtlema, kuidas teha Euroopast kestva rahu ja majandusliku õitsengu piirkond. Näiteks Winston Churchill käis välja mõtte Euroopa Ühendriikidest. Kas täna võib öelda, et Euroopa Liit ongi nende unelmate kehastus ja probleemi lahendus – et selles maailma piirkonnas on rahu ja julgeolekuga seotud probleemid lahendatud?

THI: Kuigi julgeolekuga seotud küsimused Euroopa naabruses on jätkuvalt aktuaalsed on vähemalt Euroopa Liidu sees riigid nii tihedalt omavahel seotud, et puhtpraktiliselt on omavaheline sõda välistatud.

Saades EU eesistujariigiks, päris Austria selle aasta hakul suure hulga lahendamata probleeme. Suurimaks neist on aeglane majanduskasv ja väga visalt lisanduvad täiendavad töökohad Euroopas. Selle kõrval on meil olemas Lissaboni strateegia, mis lubab Euroopa Liidust teha 2010. aastaks „teadmismahukale tehnoloogiale rajaneva kõige dünaamilisema ja konkurentsivõimelisema” majanduspiirkonna. Kuidas teile praegu tundub, kas see on täitumatu unistus?

THI: Arvan, et kui ei õnnestu ületada riiklikku egoismi, jookseb Lissaboni strateegia karidele. Aga oluline on siinkohal lisada, et ka Eestil tuleb seatud eesmärkide saavutamiseks teha palju rohkem. Meie investeeringud teadusesse ja arendustegevusse on häbiväärselt väikesed nii riigi kui ka erasektori tasandil.

Paljude analüütikute meelest on 25 riigist koosnev Euroliit jõudnud viimase suure laienemise järel tupikusse. Nii paljudel erinevate huvidega riikidel on äärmiselt keeruline milleski kokku leppida, leida üksteisemõistmist, lahendusi ja kompromisse. Euroopa seadusruum on raskesti mõistetav, suur bürokraatlikkus pelutab lihtkodanikku, olleks üheks põhjuseks, miks EU põhiseadusliku lepingu referendumid Prantsusmaal ja Hollandis mullu läbi kukkusid. Niisiis, kas ka Teie arvates on Euroopa jõudnud ummikteele?

THI: Seda võimalikku ummikut oli võimalik ette ennustada. Just sellesama ummiku või arengutupiku vältimiseks jõudiski Euroopa Liit mõni aasta tagasi tõdemusele, et olemasolevaid lepinguid tuleb lihtsustada ja viia need kõik kokku Põhiseaduslikku Leppesse.

Euroliidu väidetav bürokraatlikkus on müüt, mis ei vasta tõele. Euroopa Liidus elab 461,5 miljonit inimest, aga selle “bürokraatia” ehk ametnikkond on väiksem kui Tallinna linnavalitsuse oma.

Prantsusmaa ja Hollandi referendumid luhtusid odava ja kohati rassistlikku Ida-Euroopa vastase populismi tõttu. Kuid sellest tuleb üle saada ja lõpuks jõuda millegi põhiseadusliku leppe taoliseni. Vastasel juhul tekib Eurotsoonile ehk kitsale rahaliidule baseeruv poliitiline ühendus Euroopa Liidu sees ehk nn tuum-Euroopa. Ja see on Eestile ohtlik, kuna jääme asjadest kõrvale.

Viimastel kümnenditel on pereväärtuste rõhuasetused Euroopas nihkunud ja sündivus vähenenud. Naistel on aastatetaguste aegadega võrreldes palju lihtsam abikaasa juurest ära minna, kuna seadused kohustavad meest maksma suure osa oma sissetulekust endise pere toetuseks. See justkui hirmutab mehi perekondi loomast, just seepärast ongi ehk abielusid järjest vähem. Selle taustal kogub jõudu seksuaalvähemuste lobby, mis nõuab erinevaid õigusi. Aga kui pole tugevat perekonda, siis pole ka tugevat kodanikuühiskonda ...

THI: Hoidkem sündivuse näitajad ja perekonna mudelid lahus. Eesti juhib koos Islandiga maailma „edetabelit” väljaspool abielu sündivate laste osas. Islandil on asjad iibega korras, Eestis mitte eriti. See kinnitab, et seaduslik abielu ei soodusta ega takista lapse saamist. Üldiselt on just mehed need, kes jätavad maha oma naisi, olgu seaduslikult abielus või mitte, ja mitte vastupidi. Nii on see kõikjal maailmas.

Eelmine aasta tõi esile Euroopa islamiseerumise temaatika. Moslemiusku inimestel on pereväärtused paigas, lapsi palju, nende kogukonnad on energilised, usk agressiivne. Kuidas teie hinnangul suudab Euroopa nende tendentsidega pikemas perspektiivis toime tulla?

THI: See küsimus on üks raskemaid, mitte ainult Euroopas aga näiteks Venemaal, kus islamiseerumine on palju kiirem protsess kui Prantsusmaal. Mõned analüütikud on koguni prognoosinud, et teie enda kirjeldatud sündivuse erinevus teeb just Venemaast riigi, mis läheb 21. sajandil üle islamiusule.

Selge on see, et islamiseerumine kutsub esile ebameeldivaid vastureaktsioone. Eeskätt Venemaal, aga samuti Saksamaal ja Prantsusmaal. Isegi paljudes küsimustes ülimalt tolerantses Hollandis näeme, et kasvab sallimatus, võõravihast ajendatud kuritööd, populistlikud paremekstremistid, skinheadide ja neonatside tegevus.

Kas toetate jätkuvalt Euroopa Liidu edasist laienemist? Kas te toetate Türgi saamist Euroopa Liidu liikmeks?

THI: Usun, et Balkani riigid tuleb lõppkokkuvõttes ikka vastu võtta, et garanteerida rahu tervele Euroopale. 1990. aastate Horvaatia, Bosnia, Serbia ja Kosovo veresaunade kordumist on edaspidi võimalik vältida vaid juhul, kui need riigid on demokraatlikud ja täielikult integreeritud Euroopasse.

Türgi osas olen hetkel agnostiline. Varem olin Türgi liikmeks saamise poolt, aga selle riigi soovimatus täita kandidaatriigile esitatavaid kõige elementaarsemaid nõudeid – nagu näiteks tunnistada kaupade vaba liikumist Küproselt –, paneb mind sügavalt mõtlema, kas Türgi ikka adub, et Euroopa Liit on koostöö, mitte aga omavaheliste arvete klaarimise ühendus. Samuti teeb mind murelikuks, kui ilmselt üht kuulsamat türgi kirjanikku Orhan Pamuki kimbutatakse riigi poolse kriminaalprotsessiga pärast seda, kui kirjanik meenutas, et 90 aastat tagasi tapeti Türgis miljon armeenlast. Tõsi, neil päevil tuli teade, et kohtuasi on peatatud. Aga ainult peatatud ja mitte lõpetatud.

Sõnavabaduseta riik ei saa astuda Euroopa Liitu. Sõltumata sellest, kui kaua ta on oodanud. Järjekorras seismine ei ole põhjus sissepääsemiseks kui ei olda valmis maksma pileti eest.

Globaliseerumine on peatumatu/vääramatu protsess, mis toob kasu ennekõike rahvusvahelistele suurkorporatsioonidele ja kahjustab rahvusriikide huve. Kas see kahjustab ka Euroopat?

THI: Globaliseerumine ongi vääramatu protsess. On meie endi otsustada, kas see kahjustab Euroopat või mitte. Globaliseerimist saab humaniseerida. Majandusteadlane ning kauaaegne Taani sotsiaaldemokraadist peaminister Poul Nyrup Rasmussen on pakkunud päris hea mudeli globaliseerimise negatiivsete mõjude leevendamiseks. Oma hiljutises pikas arvamusartiklis Saksamaa ajalehes Handelsblatt kirjutas Rasmussen, et Euroopa võtmeküsimuseks globaliseeruvas maailmas on majandusruumi paindlikkus ja vastuvõtlikkus muutustele, investeeringud teadusesse ja kõigile elanikele võrdsete võimaluste loomine. Maailma tasemel tuleb globaliseerumise varjukülgedega tegelda Maailma Kaubandusorganisatsioonil ja ÜRO allasutustel, mis tegelikult tähendab turgude avamist, mis toob kaasa majanduse edenemise kõikjal maailmas ning lõpptulemusena ka demokraatia arengu.

Praegu on suurem probleem pigem üha kasvav protektsionism Euroopas endas, kus vanemad liikmesriigid ei taha uutele laiendada täies ulatuses õigusi, mida nad ise juba naudivad. Olgu üheks ja selgeks näiteks tööjõu vaba liikumine.

On ilmselt täiesti loogiline, et Eesti-Vene piirileppe küsimuses toetate Te Riigikogu seisukohta, mis väljendus leppe teksti lisatud preambulas. Kuid miks Te ei mõista Venemaa seisukohta, kes oma allkirja leppelt tagasi võttis? Juba ülalmainitud Churchill ütles 1. septembril 1939 raadioesinemises: „Ma ei oska ennustada, mida meil on Venemaa suunalt oodata. Venemaa on mõistatusse mässitud mõistatus, kuid ikkagi on sellele mõistatusele ka lahendus – nendeks on Venemaa rahvuslikud huvid.” Kas Te ei sooviks kasutada Churchilli pakutud lahendust mõistmaks, miks on Venemaa just sel viisil käitunud. Usun, et siis toimiks sedamoodi ka Eesti valitsus...

THI: Teie andmed ei vasta tõele. Mina olin preambula lisamise vastu. Ma ei vaidlusta neid seisukohti, mida preambulas väljendatakse, ent samas ei pea 15 aastat uuesti iseseisev olnud riik mu meelest jätkuvalt igal sammul tõestama oma juriidilist ja faktilist sõltumatust. Samuti arvasin, et kuna Venemaa tõlgendab paljusid asju teisiti ning ka ajab poliitikat teisiti kui üldiselt kombeks, ei ole preambulat mõtet lisada. Kuni Venemaa arvab vastupidiselt omaenda avalikele dokumentidele, et Balti riike 1939-1940 ja 1944. aastal ei okupeeritud, siis mina tõmbaksin paralleeli Saksamaaga, mis ei tunnistaks holokausti.

Kahjuks toimib Venemaa viisil, millega tänapäevased riigid oma välissuhtluses pole harjunud. Ma usun, et Eestile oleks targem pöörata end näoga Euroopa poole ja loota, et 30 aasta jooksul on võimalik hakata Venemaaga tsiviliseeritud viisil käituma.

Minu meelest jääb kitsalt rahvuslikele huvidele rajatud välispoliitika ning iga otsuse vaid ühe poole võidu ja teise kaotusena vaatlemine rahvusvaheliste suhete sellesse perioodi, mida Te ühes oma varasemas küsimuses kirjeldasite. Euroopa riigid on sellest õnneks üle saanud. Ma olen veendunud, et lepinguga kindlaks määratud piiri vajavad mõlemad, nii Eesti kui Venemaa. Ja see piirilepe ka tuleb, pragmaatilistel kaalutlustel ehk siis rahvuslikes huvides.

Eelmise aasta lõpus viis Faktum läbi arvamusuuringu, mille järgi soovib 24 protsenti Eesti elanikest näha presidendiametis jätkamas Arnold Rüütlit. Teisel kohal oli 14 protsendiga Toomas Hendrik Ilves. Teie kommentaar, palun.

THI: Ega mina oma nime sinna küsitlusse pannud... Pealegi kahtlen sügavalt, kas minu vanuses ikka tasub juba keskenduda peaasjalikult esindusfunktsioonidele. Toetus näitab, et asjad, mida olen teinud ja mida tähtsaks pidanud, lähevad paljudele Eesti inimestele korda. See kinnitab, et asju annab Eesti heaks ära teha poliitilist pori loopimata.


Intervjuu leidis aset 23. jaanuaril 2006, Ilves vastas eestikeelsetele kirjalikele küsimustele.

PIKHOF: Hiired peavad pidu

Heljo Pikhof
Tartu Linnavolikogu liige
Sotsiaaldemokraatide naiskogu asepresident

Ligi kaks nädalat on meediale ja muidurahvale jutuainet pakkunud üks teema, ja nimelt: kui kassi pole kodus, siis hiired peavad pidu. On koguni väidetud, et ühiskond on šokis.
Ometi tundub mure nii meie riigi turvaaukude kui ka sümbolitele sülitamise pärast pigem ettekäändena. On ju nii magus, kui saab teha häbi-häbi ja näidata näpuga – sinna, ülesse.

Vanematel tuli takus
Silmakirjalikkuse kõrval võib muidugi nn üldrahvalikul hämmingul olla teinegi põh-jus – püha lihtsameelsus. Sest kas meie, lapsevanemad, üldse teame, kuidas kasvavad üles meie lapsed? Sisuliselt? Kui paljudel meist on aega, jõudu, tahtmistki süveneda sellesse, mida mõtlevad, mida hindavad, mille pärast piinlevad meie omad teismelised?
Ma ei pea silmas sissetöötatud mobiilihoidu, s.t seda, kui eeskujulik ema või isa helistab mitu korda päevas pojale või tütrele, et pärida: kuidas sul koolis läks, kas sa söönud oled, kas sul raha ikka on, kui sa välja lähed? Saanud vastuseks hästi, jah ja jah, võib rahuliku südamega naasta omaenese toimetuste juurde.
Sest meie kuldvasika kummardamise ajastul on kõigil nii koledal kombel kiire. Muidugi tuleb tööd murda: kõik need liisingud ja laenud, mis laste tulevikule mõeldes saigi üldse kaela võetud, tahavad tagasi maksmist.
Kui siis ema tuleb töölt, on ta läbi nagu läti raha, jõuab hädapärase kokku tõmmata ja vaat et neljakäpakil asemele roomata. Ah jaa, lapsele, kui too juhtub kodus olema ja istub, kõrvaklapid peas, arvuti taga, enne ka pealaele head-ööd-musi anda. Millal isa jõuab töölt, ei kuule keegi.
Aga kas isa üldse tuligi töölt? Vahest selles kahtluses peitub too teine põhjus, miks paljudel – ja eriti parema järje peal perede – emadel on aiva tuline rutt taga. Trenni, kosmeetiku juurde, küünesalongi, poode kammima.
Kui sa neljakümneselt oma vanusest ikka poole noorem välja ei näe, võib tekkida oht, et mees vahetab su kahe kahekümneaastase vastu välja. Ja teised sinuealised ometi suudavad õilmitseda nagu leerilapsed: vaata vaid kõiki neid seltskonnakroonika pilte!
Seltskonnakroonika pilte, kiiskavaid poevitriine, heaoluühiskonna filme, mis tehtud raha lugemata, vaatavad ka meie lapsed, vaatavad mitmeid kordi rohkem kui täisinimesed. Ja erinevalt emadest, kes püüavad välja näha nooremad kui nende tütred, pole neil niipaljukestki elukogemust, et nähtut kasvõi hõredast sõelast läbi lasta.

Meie aja kasuvanemad
Kuld ja kassikuld on ju ühtviisi säravad. Väärtushinnangud, mallid, ideaalid, mille poole püüelda, tulevad kas teadlikult või alateadlikult just ekraanilt ja klantspiltidelt ehk siis reklaamitööstuse, tolle praegusaja kasuvanema käest, kes neid vahetpidamata ja vägagi noortepäraselt ette söödab.
Mis siis imestada, et paljud kasvueas inimesed on nii õnnetud, et pane või pael kaela. Rikuvad tervist, näljutavad end poolsurnuks.
Hiljutisest uuringust selgub, et vaid üks kümnest 12-aastasest tüdrukust on oma välimusega enam-vähem rahul. Ja kellega nad end kõrvutavad? Modellide ja filmitähtedega, kelle elukutse on võimalikult hea välja näha ja kellel on terved meeskonnad taga, et seda pilti luua.
Jah, üks teismeline võib olla igati ilus, tark ja andekas, ta võib kasvada ka hoolivas peres, kus on muidki väärtusi peale näilisuse. Paraku on just teismeeas sõbrad ja kaaslaste omaksvõtt nii paganama tähtsad, et haiget teeb see ikkagi, kui su välimus, olek või asjad on teiste silmis allpool arvestust.
Kui palju on suurtegi inimeste hulgas neid, kes teiste halvustamisele püstipäi vilistaksid?
Ühiskondlik loomaliik see inimsugu.

Pits ja aru
Ajakirjandusse on imbunud ka noorte endi ja endastmõistetaval toonil tehtud avaldusi, mis peaksid sisse tungima ka kõige turvalisemate silmaklappide vahelt.
Näiteks et kui pleiss on olemas (loe: vanemaid ei ole kodus), juuakse end kõvasti kasti. Või et nädalalõpp ongi üksainus suur läbu. Või et mõnelt suuremalt noorteürituselt visatakse paremal juhul välja diilerid, uimas tölle ei puutu keegi.
Poemüüjat saab alaealisele alkoholi müümise eest veel karistada, kuid kui palju kangema kraamiga pidusid peetakse meie endi vaikival teadmisel? Et arukam kui tuuleveskitega võidelda on lugeda lapsele sõnad peale: võta pits ja pea aru.
Üritaksin tänapäeva tuua ühe iidse idamaa jutu.
Mõrsja juurde tõttav väsinud teekäija püüab trotsida kõiki ette tulevaid ahvatlusi, et mitte omaenese pulma hiljaks jääda – öömaja, lahkeid naisi, kosutavat veinisõõmu.
Viimaks ja päris kurnatuna otsustab ta valida karika veini kui kõikidest pahedest kõige süütuma. Ja millega see lugu lõpeb?
Ei jõua ta oma tüdruku juurde ega aktsiaid märkima, joob ja mängib maha kogu oma varanatukese, murrab truudust ja vahest hangib tagatipuks veel aidsigi. Kusagil vahepeal tuleb mängu ka vesipiip, millest ei tõmmata mitte maasikamaitselist tubakat, vaid hoopis kangemat kraami.
Filmilinal ehk siis muinasjutumaailmas ei näidata umbjoobes ja kakerdavaid inimesi. Virtuaalne kangelane on roosa ja rõõsa (korraliku grimmiga) ka pärast mitme pudeli tühjendamist.

NESTOR: Tööandjad ja haiguspäevad

Eiki Nestor
Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraat

Ühiskonnas tehtavad kulutused inimeste tervisele suurenevad paratamatult. Poliitiline küsimus on, kes need kulud kinni maksab? Kas igaüks ise või teeme seda solidaarselt maksutuludest. Kordan seda lauset igas tervishoiualases esinemises niikaua, kuni see tõde kohale jõuab. Siiani pole jõudnud.
Ansipi valitsuse sotsiaalpoliitiline sõnum on siiani olnud kaunikesti kidur ja ka laialivalguv. Kui seda sõnumit on üldse olnud. Nüüd siis on tervishoius käidud välja idee esimeste haiguspäevade tasumise koormuse kandmisest tööandjale. Idee ei ole uus, aastaid tagasi kolmepoolsetel läbirääkimistel ka korra läbikaalutud ja mitte halb. Kui seda õigesti teha. Aga võib ka näppu lõigata.
Kõik oleneb sellest, mis on selle ürituse eesmärk. Kui eesmärgiks on panna tööandjaid senisest rohkem huvituma tervislike töötingimuste loomisest, on see samm õiges suunas. Edumeelsem osa tööandjatest on seda seost mõistnud ja panustavad oma töötajate tervisesse ettevõtte edu nimel. Kahjuks mitte kõik, tuleb tunnistada. Ja tuleb tunnistada ka seda, et riigivõim loeb osa nendest ponnistustest täna erisoodustuseks ja maksustab kõrgema maksuga. Selleks pole mingit vajadust, sest tööandja poolt töötajate tervisesse paigutatud kroon hoiab kokku ravikindlustuse kulutusi. Mis erisoodustusest siinkohal rääkida oleks sobilik? Seega oleks igati loogiline, kui esimeste haiguspäevade tasumise kohustusega kaasneks ka sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa vähenemine vastava summa võrra. Panustad töötajate tervisesse ja võidad, ei tee seda ja maksad. Lihtne ja loogiline.
Näppu lõigatakse juhul, kui kogu ürituse eesmärgiks on tervishoius valitseva rahapuuduse tohterdamine. Kõigepealt seetõttu, et tööandja kanda jäävate haiguspäevade hulk saab olema väga väike ja pikaajalist lahendust see tervishoiu rahaprobleemidele ei kujuta. Palju mõistlikum oleks näiteks perearstide poolt antava arstiabi toomine riigieelarveliseks kuluks analoogselt kiirabi ja vältimatu arstiabiga. Ravikindlustuses “võidu” lahtrisse kantava raha hulk oleks palju suurem, ravikindlustamata inimesed pääseksid perearstide juurde samadel alustel kindlustatutega ja see hoiaks omakorda kokku kulutusi nende inimeste vältimatuks raviks. Liiatigi võib selle koormuse kandmine tööandjale sotsiaalmaksu vähendamata pidurdada palgakasvu ja tekib küsimus, kas ravikindlustus sellest üldse midagi võidabki?
Seega on mõistlik siduda palga maksmise jätkamine tööandja poolt esimestel haiguspäevadel sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa vähendamisega. Haiguspäevade arvu maksumus on teada ja selle võrra tuleks vähendada maksuprotsenti. Miks see viis aastat tagasi tegemata jäi? Jäi seetõttu, et Tööandjate Keskliidus jäi peale nende tööandjate tahe, kus töötingimused raskemad ja seetõttu maksuvähenemine oleks vähem sisse toonud kui palga maksmise kulude tasumine haigestumise korral. Kindlasti oleks olnud ka palju sellest rehkendusest võitjaid aga nende häält polnud kuulda ja nii maksvadki nad tänini kinni ka kehvemate töötingimustega ettevõtete töötajate haiguspäevi. Kuna tollasel valitsusel oli kombeks esitada Riigikogule ainult neid mõtteid, mis tööandjate ja töötajate ühingute poolt heakskiidetud, siis jäigi see ettepanek läbirääkimiste lauale.
Ka nüüd uuesti avanenud arutelust loodaks tööandjatelt tõsisemat argumentatsiooni. Kui neid kuulata jääb mulje, et meil ongi kaks haigestumise põhjust – olümpiamängud ja koondamine. See ei ole tõsine jutt, kuigi ilmekas. Täiesti uus on aga avaldatud soov muutuda ise haiguspäevade ainukontrollijaks. Ka täna on see kohustus tööandjal ju tegelikult olemas, kui haige raviettekirjutusi rikub (kas või näiteks tuleb tööle ennem kui arst ta terveks tunnistas). Siis ei tohiks haigusraha maksta. Küsimusele, kas võtta kips maha või mitte, peaks vastama ikkagi arst, mitte direktor. Kui aga anda tööandjale õigus tutvuda-sorida töötajate terviseandmetes, on see lihtsalt põhiseaduse vastane ja mitte ükski president sellist seadust välja ei kuuluta. Isegi siis, kui Riigikogus jõuga taoline lollus läbisurutaks.