PIKHOF: Arstile tervena kui purikas

Heljo Pikhof, Tartu linnavolikogu liige
(artikkel ilmus 29.11.2006 Tartu Postimehes)

Kui arukalt me oma tervisesse ka ei suhtuks, seda juhtub harva, et kellelgi õnnestuks tervena surra. Kas rohkem või vähem, kuid arstiabi vajame kõik. Kas me aga pääseme arstile, kui häda käes on? Või peab selleks olema terve kui purikas?

Sabata terviseks!
Hiljutine Faktumi uurimus näitas, et viimase aasta jooksul on arsti poole pöördunud kolmveerand 15–74-aastastest küsitletud elanikest.
Tervishoiusüsteemi kõige kitsamaks kohaks tunnistatakse pikad järjekorrad: mõnel pool tuleb eriarsti juurde saamiseks oodata oma kuu-poolteist. Hoolimata omaosalusest (visiidi- ja nii mõnegi uuringu tasu) läheb ooteaeg aasta-aastalt aina pikemaks.
Pahatihti on eriarst tööga nõnda koormatud või tema teenuse taga nõnda napilt haigekassa raha, et tema juurde ei saa end kirja panna isegi siis, kui perearstilt on saatekiri juba käes.
Esiteks tuleb oodata tärminit, mil saab end eriarsti vastuvõtule registreerida, siis oodata ära, millal ükskord järjekord kätte jõuab, ja lõpuks oodata veel arstikabineti ukse taga tunnikest pool või nii pärast kindlaks määratud kellaaega.
Ja ega perearstigi juurde paugupealt pääse: vaid pooled jõuavad sinna selsamal päeval, kui lähevad abi otsima. Teised peavad ootama paar päeva või koguni nädala – nii kuis kellelgi õnneks läheb.
Ehk polegi siis midagi imeks panna, kui hädasolija võtab endale «numbri» kõigi eriarstide juurde korraga – sest mine tea, äkki läheb vaja.

Kahe aasta pärast
Säärane sabatamine ei võta ihuhädasid vähemaks, pigem suurendab neid, tuues haigele kannatusi, arstile tööd ja haigekassale kulutusi juurde (stressis inimene on teadagi ka muredam).
Seepärast peavad sotsiaaldemokraadid mõistlikuks suunata tervishoidu järgmise nelja aastaga lisaks 3,5 miljardit krooni. Arvestuse kohaselt peaks see aitama ravijärjekordi poole võrra kahandada.
Praegu on paraku nõnda, et korralise mandlioperatsiooni ajaks võidakse sulle silma pilgutamata öelda: «Kahe aasta pärast kell kaks, ja enne seda ärge sööge ega jooge!»
Kui sellest viimasest hoiatusest mitte välja teha, jääb lootus, et asi saab ükskord ka joonde. Juhul muidugi, kui kahe aastaga pole põletik südamelihase kallale jõudnud või mõni viirusnakkus tollel suurpäeval ei vaeva.
Puusaoperatsiooni oodates võid valu kannatades ringi liibata oma kolm aastat, sest valu ei tapa, ainult piinab poolsurnuks. Ja südametohtrid ei tee sellest saladust, et nii mõnigi ootaja pääseb järjekorras ettepoole lihtsalt seetõttu, et paar haiget enne teda on jõudnud ära kolida parematele rohumaadele.
Ja ehkki arstidega on patsiendid palju rohkem rahul kui süsteemiga, ei ole haruldane ka kurb tõdemine, et «perearst püüdis kolm kuud ise tulutult ravida, enne kui saatis õige eriarsti juurde». Aga eks seegi käitumismall sõltu osalt süsteemist.

Tohtritepõuas Tartu
Sestap pole imestada, et kes aga vähegi saab, see kasutab arstile pääsemiseks tuttavate või tuttavate tuttavate abi. Seda ka koduses Tartus, kuhu on ometi koondunud nii arstide koorekiht, koolitamine kui ka tipptehnoloogia.
Meditsiinipealinnas Tartus on asjad veel kõige hullemad, hullemad kui mujal Eestis.
Kiretu statistika ütleb, et tervelt 40 protsenti Tartu piirkonna küsitletuist pidi eriarsti juurde pääsemiseks ootama 3–4 nädalat või koguni üle kuu aja.
Ka arsti ukse taga oodatakse üle poole tunni, ning seegi näitaja on kogu Eesti peale kõige viletsam. Või on just siia koer maetud: kõik tunnevad kõiki ja igaühel on mõni «kodustatud» arst võtta?
Sama medali – pikad järjekorrad ja ebamugav asjaajamine – teine külg on see, et järjest rohkem inimesi ei pöördugi oma tervisehädadega arsti poole, vaid üritab ise kuidagi toime tulla – seda on ette tulnud koguni pooltel vastanutest.
Ja see on murettekitav suundumus, nagu võib kinnitada iga tohter. Muidugi, kui tervis ei tule vaarikatee joomisega tagasi, vaid haigus võtab ägeda vormi või jääb krooniliselt vinduma. Käestlastud haiguse ravimine läheb teadagi hulga vaevalisemalt.

Ise kärpida järjekordi
Inimese tervis sõltub väga paljus tema enese teadlikkusest: mida ta sööb ja joob, kas sunnib end korrapäraselt liigutama, kas võtab puhkamiseks aega. Arstid ja ravimid võitlevad pahatihti juba minnalaskmise tagajärgedega.
Igaühele on antud elada oma ajas, pole parata, ning meil siin on olnud aeg teenida oma esimest miljonit. Või siis soetada korralik eluase – endale ja oma lastele. Seepärast võtavad paljud ehk väita, et laenud ei lase hingata, mis siis veel puhkamisest või sportimisest rääkida.
Teised aga pusivad ots otsaga kokku tulla, ei ole neil ühtki ülearust krooni, et seda spordisaali viia.
Et aga targad sõnad tervise hoidmise tarvilikkusest pelgalt sõnadeks ei jääks, tahame muuta tulumaksuvabaks 5000 krooni aastas, mis töötaja enda või oma lapse sportimise ja terviseedendamise peale paneb, samuti vabastada liigsetest maksudest tööandja kulutused oma töötajatele sportimisvõimaluste loomiseks ja täiendavaks ravikindlustuseks.
Ja mis võikski olla veel loomulikum viis ravijärjekordi vähendada kui see, et inimene on terve ja saab rõõmu tunda igast elatud aastast või päevastki.

PIKHOF: Arstile tervena kui purikas

Heljo Pikhof, Tartu linnavolikogu liige
(artikkel ilmus 29.11.2006 Tartu Postimehes)

Kui arukalt me oma tervisesse ka ei suhtuks, seda juhtub harva, et kellelgi õnnestuks tervena surra. Kas rohkem või vähem, kuid arstiabi vajame kõik. Kas me aga pääseme arstile, kui häda käes on? Või peab selleks olema terve kui purikas?

Sabata terviseks!
Hiljutine Faktumi uurimus näitas, et viimase aasta jooksul on arsti poole pöördunud kolmveerand 15–74-aastastest küsitletud elanikest.
Tervishoiusüsteemi kõige kitsamaks kohaks tunnistatakse pikad järjekorrad: mõnel pool tuleb eriarsti juurde saamiseks oodata oma kuu-poolteist. Hoolimata omaosalusest (visiidi- ja nii mõnegi uuringu tasu) läheb ooteaeg aasta-aastalt aina pikemaks.
Pahatihti on eriarst tööga nõnda koormatud või tema teenuse taga nõnda napilt haigekassa raha, et tema juurde ei saa end kirja panna isegi siis, kui perearstilt on saatekiri juba käes.
Esiteks tuleb oodata tärminit, mil saab end eriarsti vastuvõtule registreerida, siis oodata ära, millal ükskord järjekord kätte jõuab, ja lõpuks oodata veel arstikabineti ukse taga tunnikest pool või nii pärast kindlaks määratud kellaaega.
Ja ega perearstigi juurde paugupealt pääse: vaid pooled jõuavad sinna selsamal päeval, kui lähevad abi otsima. Teised peavad ootama paar päeva või koguni nädala – nii kuis kellelgi õnneks läheb.
Ehk polegi siis midagi imeks panna, kui hädasolija võtab endale «numbri» kõigi eriarstide juurde korraga – sest mine tea, äkki läheb vaja.

Kahe aasta pärast
Säärane sabatamine ei võta ihuhädasid vähemaks, pigem suurendab neid, tuues haigele kannatusi, arstile tööd ja haigekassale kulutusi juurde (stressis inimene on teadagi ka muredam).
Seepärast peavad sotsiaaldemokraadid mõistlikuks suunata tervishoidu järgmise nelja aastaga lisaks 3,5 miljardit krooni. Arvestuse kohaselt peaks see aitama ravijärjekordi poole võrra kahandada.
Praegu on paraku nõnda, et korralise mandlioperatsiooni ajaks võidakse sulle silma pilgutamata öelda: «Kahe aasta pärast kell kaks, ja enne seda ärge sööge ega jooge!»
Kui sellest viimasest hoiatusest mitte välja teha, jääb lootus, et asi saab ükskord ka joonde. Juhul muidugi, kui kahe aastaga pole põletik südamelihase kallale jõudnud või mõni viirusnakkus tollel suurpäeval ei vaeva.
Puusaoperatsiooni oodates võid valu kannatades ringi liibata oma kolm aastat, sest valu ei tapa, ainult piinab poolsurnuks. Ja südametohtrid ei tee sellest saladust, et nii mõnigi ootaja pääseb järjekorras ettepoole lihtsalt seetõttu, et paar haiget enne teda on jõudnud ära kolida parematele rohumaadele.
Ja ehkki arstidega on patsiendid palju rohkem rahul kui süsteemiga, ei ole haruldane ka kurb tõdemine, et «perearst püüdis kolm kuud ise tulutult ravida, enne kui saatis õige eriarsti juurde». Aga eks seegi käitumismall sõltu osalt süsteemist.

Tohtritepõuas Tartu
Sestap pole imestada, et kes aga vähegi saab, see kasutab arstile pääsemiseks tuttavate või tuttavate tuttavate abi. Seda ka koduses Tartus, kuhu on ometi koondunud nii arstide koorekiht, koolitamine kui ka tipptehnoloogia.
Meditsiinipealinnas Tartus on asjad veel kõige hullemad, hullemad kui mujal Eestis.
Kiretu statistika ütleb, et tervelt 40 protsenti Tartu piirkonna küsitletuist pidi eriarsti juurde pääsemiseks ootama 3–4 nädalat või koguni üle kuu aja.
Ka arsti ukse taga oodatakse üle poole tunni, ning seegi näitaja on kogu Eesti peale kõige viletsam. Või on just siia koer maetud: kõik tunnevad kõiki ja igaühel on mõni «kodustatud» arst võtta?
Sama medali – pikad järjekorrad ja ebamugav asjaajamine – teine külg on see, et järjest rohkem inimesi ei pöördugi oma tervisehädadega arsti poole, vaid üritab ise kuidagi toime tulla – seda on ette tulnud koguni pooltel vastanutest.
Ja see on murettekitav suundumus, nagu võib kinnitada iga tohter. Muidugi, kui tervis ei tule vaarikatee joomisega tagasi, vaid haigus võtab ägeda vormi või jääb krooniliselt vinduma. Käestlastud haiguse ravimine läheb teadagi hulga vaevalisemalt.

Ise kärpida järjekordi
Inimese tervis sõltub väga paljus tema enese teadlikkusest: mida ta sööb ja joob, kas sunnib end korrapäraselt liigutama, kas võtab puhkamiseks aega. Arstid ja ravimid võitlevad pahatihti juba minnalaskmise tagajärgedega.
Igaühele on antud elada oma ajas, pole parata, ning meil siin on olnud aeg teenida oma esimest miljonit. Või siis soetada korralik eluase – endale ja oma lastele. Seepärast võtavad paljud ehk väita, et laenud ei lase hingata, mis siis veel puhkamisest või sportimisest rääkida.
Teised aga pusivad ots otsaga kokku tulla, ei ole neil ühtki ülearust krooni, et seda spordisaali viia.
Et aga targad sõnad tervise hoidmise tarvilikkusest pelgalt sõnadeks ei jääks, tahame muuta tulumaksuvabaks 5000 krooni aastas, mis töötaja enda või oma lapse sportimise ja terviseedendamise peale paneb, samuti vabastada liigsetest maksudest tööandja kulutused oma töötajatele sportimisvõimaluste loomiseks ja täiendavaks ravikindlustuseks.
Ja mis võikski olla veel loomulikum viis ravijärjekordi vähendada kui see, et inimene on terve ja saab rõõmu tunda igast elatud aastast või päevastki.

LAUR: Üheksa korda mõõda…

Jarno Laur, Riigikogu liige
(artikkel ilmus 32.11.2006 Tartu Postimehes)

Kahe vene kooli ühendamine ei ole vaid emakeelena vene keelt kõnelevate tartlaste probleem. Tartu linnavalitsuse oskamatus koolivõrku ümber korraldada ja muutusi inimlikult ellu viia on viinud häireolukorda nii koolilapsed, õpetajad kui lapsevanemad.
Esmapilgul paistab asi ju lihtne ja selge. Õpilaste hulk vene koolides kahaneb ja linnale on majanduslikult kasulik koondada õppetöö vähematesse hoonetesse. Vähenevad halduskulud, peaks paranema õppeasutuse materiaalne seisund ehk võimalus pakkuda kvaliteetsemat õpetust. Millest siis nii palju kära ja emotsioone?
Minu meelest on tegu õppetunniga, kuidas hariduskorraldust muuta ei tohi. Puškini ja Slaavi gümnaasiumi ühendamise lugu on õpetlik kõikidele tartlastele, sest ka eestikeelseid koole ootab ees ühendamine.

Hariduse kaks suunda
Sündimus on teinud läbi sügava mõõna. Täna gümnaasiumiastmes õppivad nn suured põlvkonnad pärinevad laulva revolutsiooni aegsest beebibuumist. Sama suuri aastakäike neile järgnemas ei ole.
Vene koolide õpilastepuudust võimendab tavapärase demograafilise trendi kõrval ka paljude venekeelsete perede otsus panna oma lapsed eesti kooli. Samas on selge, et nii suure vene kogukonnaga linnas on tarvilik ka venekeelse hariduse jätkumine.
Minu arusaama järgi oleks loomulik areng selline, et venekeelne haridus jaguneks kahte suunda. Üks oleks keelekümblusmetoodikale tuginev kool, kus lapsed saavad sisuliselt kakskeelse hariduse.
Keelekümbluse metoodika tähendab seda, et õpe algab eesti keeles ja ajapikku lisandub aineid vene keeles. Sellist metoodikat kasutab Annelinna gümnaasium.
Teine suund peaks olema vene süvaõppega haridus, mis lisaks normiks seatud riigikeeleoskusele annab hea venekeelse hariduse, teadmised vene kirjandusest ja kultuurist. Selline kool oleks positiivses mõttes vene kultuurikeskuseks ja vene vähemuse identiteedi kandjaks linnas.
Selles mõttes on hea linnavalitsuse plaan säilitada kaks eripalgelist venekeelset gümnaasiumi ja see langeb kokku ka sotsiaaldemokraatide nägemusega. Ent saatan peitub pisiasjades.
Haridusvaldkond on loomult konservatiivne, muutused tuleb aegsasti läbi kaaluda, vaielda ja selgitada. Koolireformi pole võimalik läbi viia mõne nädala või kuuga, nagu meie raad on harjunud planeeringuid volikogus läbi suruma.
Tartul on olemas kehtiv munitsipaalharidusasutuste arengukava, milles ainukesena nähti ette juba teoks saanud Annemõisa kooli sulgemine. Lisaks kõneleb arengukava koolivõrgu muutmisprotsessi ettevalmistusest.

Kaua või kiiresti
Sotsiaaldemokraadid esitasid tänavu jaanuaris linnavalitsusele arupärimise venekeelsete gümnaasiumide kohta.
Abilinnapea Georg Aher kinnitas veel märtsis, et arengukava «ei käsitle Tartu vene õppekeelega gümnaasiumide arvu vähendamist 2007. aastani. Prognoositavalt aastaks 2008 langeb vene õppekeelega koolide õpilaste arv määrani, mis võimaldab neil ära mahtuda kahte koolimajja».
Mõni kuu hiljem keelati aga Puškini gümnaasiumi direktoril võtta vastu avaldusi 1. ning 10. klassi ning sügisel suruti volikogust läbi Slaavi ning Puškini gümnaasiumi ühendamise otsus. On arusaadav, et põhjalike aruteludeta kiirkorras ühendamine on pahandanud lapsevanemaid.
Osalesin kuulajana Slaavi gümnaasiumis tulisel lastevanemate koosolekul, kus linnapea ja ametnikud üritasid asju siluda.
Linnapea väitis, et ühendamisprotsessi on hoolikalt kaalutud ja pikka aega ette valmistatud. Paraku järeldub sellest avaldusest, et linnapea ajamõiste «pikka aega» on väga erinev tavapärasest, või oli tegu otsese valega.
Selline hämamine peaks tegema ettevaatlikuks ka kõigi teiste koolide lapsevanemad. Kinnitatakse ju meile praegu, et gümnaasiume ümber korraldama ei hakata ning selguse toob alles uus arengukava.
Samal ajal räägivad koalitsiooni esindajad kuluaarivestlustes, et linna jääb vaid kuus gümnaasiumi. Ülejäänud koolid muutuvad põhikoolideks, mida osaliselt möönis ka abilinna Jüri Sasi Tartu Postimehes.
Selle asemel, et tagada linlastele turvatunne, on linnavalitsus ebamäärase ja vastukäiva informatsiooniga lõiganud läbi õpilaste, õpetajate ja lastevanemate turvatunde ning tekitanud hirmuvalitsemise.
Ilma arengukava ja prognoosita, kuidas muutub vene ja eesti keelt kõnelevate laste arv tulevikus, ei ole ju võimalik ka planeerida, milline hoone – Puškini gümnaasiumi või hoopis Slaavi gümnaasiumi oma – on optimaalne tulevase lütseumi tarbeks.

Esmalt arengukava
Täna väidetakse, et väiksemasse Riia tänava hoonesse lapsed ära ei mahu. Samas ei taheta tunnistada, et Uue tänava kool osutub juba mõne aja pärast vene koolile liiga suureks, taas peab hakkama otsima vene koolile väiksemat hoonet ning segadus hakkab otsast pihta.
Vene lapsevanemad on selle korra juba läbi elanud Raadi ja Puškini gümnaasiumi liitmise ajal, ainult linnavalitsus ei suuda kaht käiku ette mõelda.
Mina pooldan lütseumi jätmist ajaloolisesse ja väärikasse koolihoonesse. Lähiaastate ruumikitsikuse saab lahendada ainult mõne klassikomplekti üleviimisega Annelinna gümnaasiumi, kus vaba ruum selleks on rae andmetel olemas.
Kurioosne on ka eelarveraha planeerimine. Eelmainitud arengukavas ei ole sõnagagi juttu 17 miljonist kroonist, mis ilmselt valurahana on lubatud järgmisel aastal paigutada tulevase lütseumi hoonesse.