Marianne Mikko: Iga kirjaoskamatu inimene on meie riigile suur kaotus

Septembri alguses jahmatas meid kõiki teadmine, et Eestis on 3800 last, kes ei õpi üheski koolis.
Tõesti, rahvastikuregistri andmetel on ligi pool neist lastest topeltkodakondsusega, st nad võivad õppida mõne teise riigi koolis. Siiski on meie pisikese riigi jaoks ka 1500 last, kes koolis ei käi, väga suur kaotus. Liiatigi, kui kohustus koolis käia on umbes 130 000 lapsel.

Koolist kõrvalejääjad on tulevased asotsiaalid
Kui 1. september on tarkusepäev, siis 8. septembril tähistame ülemaailmset kirjaoskuse päeva. Kirjaoskuse päev pole kaotanud oma tähendust ka tänapäeva Eestis ja Euroopas. Kurb, kui XXI sajandil on Eestis ja Euroopaski inimesi, kes lugeda ega kirjutada ei oska. Tänapäeva maailmas pole võimalik hakkama saada lugemis- ja kirjutamisoskuseta. Turumajandusega ühiskonnas on arvutamisoskus ellujäämiseks hädavajalik. Tänavasiltide lugemise, igasuguste paberite ja formularide täitmise oskus, arvutusoskus oma tulude ja kulude kokkulöömisel ning plaanimisel on enam kui tarvilik.
Eestis on erakordselt keeruline elada kirjutamisoskuseta - paljud meie asjaajamissüsteemid on Interneti-põhised. Kõik meie riigi kõrged külalised viiakse Stenbocki majja imetlema e-valitsust. Eesti oli üks esimesi riike maailmas, kus viidi läbi e-valimised. Samas on ka igapäevatasandil oluline osata kasutada elektroonilisi teenuseid. Maksuametis oma tulude deklareerimiseks on lisaks tähtedele vajalik ka numbrite rittaseadmise oskus.
Kuidas aga saavad hakkama need tulevased täiskasvanud, kes praegu on jäänud hariduse omandamisest kõrvale? Suure tõenäosusega jäävad nad kõrvale ka ühiskondlikust elust ning muutuvad asotsiaalideks selle sõna kõige otsesemas tähenduses.

Kehvad lood sisulise kirja- ja lugemisoskusega
Siiani olen käsitlenud tõesti vaid elementaarset lugemise ja kirjutamise ning arvutusoskust. Veelgi kurvemad lood on aga sisulise kirjaoskusega. Paljud pedagoogid on kurtnud, et meie lastel hakkab kaduma kirjandite kirjutamise oskus. Noortel on raskusi täislausete moodustamise ning teksti eri lõikude seostamisega. Palju on kirjandites lausekonstruktsioone, mis sobivad küll vestlusteks MSNis, kuid ei kõlba eneseväljendamiseks kirjandites. Samuti on probleeme lugemisoskusega - kirjapandud tekstidest ka sisuliselt arusaamisega. Teksti võib ju mehaaniliselt läbi lugeda, kuid kui ei osata seda enda jaoks mõtestada, puudub sisuline lugemisoskus.
Õpetajate hinnangul on meie noortele pannud põntsu vähene raamatute lugemine. Internet on asendanud kirjanduse. Olen vägagi selle poolt, et noored täiendavad oma teadmisi ning veedavad aega, kasutades netimaailma võimalusi, paraku on meie aeg piiratud 24 tunniga ööpäevas ning Internet on vahetanud välja varem raamatute seltsis veedetud aja. Internet ja raamatud võiksid üksteist täiendada, kuid Internet ei tohiks raamatuid välja vahetada. Nii mõnelegi lapsele on just kool ning kohustuslik kirjandus ehk ainus kokkupuude raamatutega. Sisuline lugemise ja kirjutamise oskus aga algab just loetud tekste aktiivselt analüüsides ning oma mõtteid kirja pannes. Nende oskuste arendamisele on pühendatud meie kooliprogrammid ning seda aitavad teha pedagoogid.
Selgelt on tõestatud hariduse ja elu kvaliteedi ning pikaealisuse omavaheline seos. Mida kõrgem on haridus, seda pikemat ning mitmekülgsemat elu elavad meie inimesed. Sestap on meie kõigi huvides, et õppetööst kõrvalejäämine oleks võimalikult väike ning meie lapsed omandaksid lugemise, kirjutamise ja arvutusoskuse. Soovime ju kõik, et meie väike riik rühiks edasi teadusmahuka ettevõtetega majanduse suunas ning loobuks odava allhankemaa staatusest. Sestap kutsun üles ka sind, armas lugeja, andma sotsiaaltöötajale teada lapsest, kes koolis ei käi. Iga kirjaoskamatu inimene on meie riigile suur kaotus.

Urve Palo: Toetame lasteaedu ja lasteaia õpetajaid

Äsja saatsime 1. septembril pidulikult kooli 155 498 õpilast. Tundsime rõõmu nende poiste ja tüdrukute uue kooliaasta alguse üle ning tänasime tublisid õpetajaid.
Kahjuks kipuvad meil aastast aastasse tarkusepäeval ära ununema need õpetajad, kes töötavad lasteaedades, ning rõõmud ja mured, mis saavad osaks lasteaialaste vanematele.
Kuigi juba ammu pole lasteaed ainult mängu, vaid ka õppimise koht ning lasteaiaski töötavad õpetajad, kes teevad tänuväärset tööd.

Riik toetab oma osaga lasteaedade arengut
Ühelgi vanemal pole tarvis muretseda selle pärast, et tema lapsele koolis kohta ei jätku. Kahjuks on paljudes Eesti omavalitsustes kurb tõsiasi, et lasteaiakohti ei jätku kaugeltki kõigile soovijatele.
Sageli tähendab lasteaiakohtade nappus, et ema ei saa tööle naasta või et pere eelarvesse lööb suure augu lapsehoidja.
Lasteaiaõpetajate palk on paljudes omavalitsustes jäänud tasemele, kus see enam ammu ei vasta õpetajatöö väärtusele.
Ehk tuleb see üllatusena, aga lasteaiad kuuluvad Eestis omavalitsustele ning ka lasteaia õpetajatele maksab palka valla– või linnavalitsus.
Seega ei kuulu lasteaedadega tegelemine otseselt valitsuse ülesannete hulka, kuid lasteaedade praegust olukorda arvestades on uus valitsus otsustanud omavalitsusi toetada, et luua juurde lasteaiakohti ja väärtustada lasteaiaõpetajate tööd ka rahaga.
Valitsus otsustas äsja suunata järgmisel kahel aastal lasteaedade arengusse täiendavalt 300 miljonit krooni aastas ning alates 2010. aastast 400 miljonit krooni aastas. Mida selle raha eest saab?
Esiteks muidugi uusi ja korralikult remonditud lasteaedu. Programmi eelarvest pool on kavandatud uute lasteaiakohtade loomiseks ja lasteaedade suuremahuliseks remondiks.
Olen näinud Eestis ringi sõites lasteaedu, et mõistus tõrgub aru saamast, kuidas lapsed ühte kitsukesse ruumi koos voodite, mänguasjade ja kööginurgaga ära mahuvad.
Raha eraldatakse projektipõhiselt, seda võivad taotleda kõik omavalitsused, kusjuures toetuse taotleja omaosalus projektis peab olema vähemalt pool summast.
Projektide hindamisel peab valitsus silmas nii vajadust uute lasteaiakohtade järele kui ka regionaalse võrdsuse põhimõtet.
Et üks uus lasteaiakoht maksab praegustes ehitushindades ligi 400 000 krooni, tekib alates järgmisest aastast riigi toel juurde 750 – 1000 uut lasteaiakohta aastas.
Pean tunnistama, et rahajagamise kriteeriume oli päris raske määratleda, sest kuigi lasteaiakohti napib kogu Eestis, on probleem kõige teravam Tallinnas, kus näiteks aasta algul oli puudu üle 6000 koha, ja Harjumaa valdades.
Et need on ühed jõukamad omavalitsused, pole lasteaiakohtade vähesus tingitud üksnes rahanappusest, vaid ka sellest, et vald või linn väärtustab lasteaedu liiga vähe.
Samal ajal on palju häid näiteid väikestest valdadest, kes on otsustanud, et tänapäevane lasteaed ja küllaldane hulk lasteaiakohti on vallale tähtis, ja on ehitanud nüüdisaegse lasteaia.
Nii võinuks tekkida olukord, kus valitsus toetab mõnd rikast valda uue lasteaia ehitamisel, kuid raha ei saa taotleda mõni väiksem vald, mis on juba mitu aastat tagasi laenuraha abil lasteaia valmis ehitanud.
Sellise ebaõigluse vältimiseks on teine pool programmi eelarvest kavandatud senise lasteaiavõrgu toetuseks. Toetust makstakse omavalitsuse munitsipaallasteasutuste rühmade arvu järgi.
Pool sellest rahast on plaanitud maksta kohalikele omavalitsustele lasteaedade ümberehituseks, juba ehitatud lasteaedade või ka plaanitavate lasteaedade laenude maksmisele kaasaaitamiseks ning teine pool lasteaiaõpetajate palkade tõstmiseks.
Et Eestis on ligi 3000 lasteaiarühma, toetab riik olenevalt aastast kohalikku omavalitsust 50 000 – 67 000 krooniga lasteaiarühma kohta.
Nüüd ka lasteaia õpetajatest, õigemini nende palkadest. Nii nagu erineb valdade ja linnade kaupa lasteaiakohtade arv ja lasteaedade olukord, on erinev ka lasteaiaõpetajate tasu.
Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab, et lasteasutuse õpetaja palga alammääras lepivad kokku kohalike omavalitsuste ja lasteasutuste õpetajate esindajad.
Kui mõni omavalitsus maksab oma lasteaiaõpetajatele palka, mis on võrdne põhikooliõpetaja alampalgaga või isegi sellest suurem, siis teine omavalitsus on tasustanud lasteaiaõpetajate tööd palju madalamalt.

Lasteaiaõpetajaid tuleb lisarahaga motiveerida
Töö sisu on kõikjal ühesugune, seega saavad lasteaedade õpetajad ebaõiglaselt ebavõrdset tasu. Sellest tulenevalt kurdab ka enamik lasteaiajuhatajaid, kellega olen kohtunud, et võimatu on saada tööle või hoida tööl kvalifitseeritud tööjõudu.
Seetõttu otsustas valitsus motiveerida alates järgmisest aastast omavalitsusi tõstma lasteaiaõpetajate palka põhikooliõpetajate alampalga tasemele sel moel, et kui omavalitsus tõstab lasteaiaõpetaja palka, lisab valitsus sellele toetust juurde.
Arvestades, et Eestis töötab munitsipaallasteaedades ligi 5500 õpetajat, võivad omavalitsused arvestada riigi ligi 14 000 krooni suuruse toetusega õpetaja kohta aastas.
Nende omavalitsuste juhid, kellega olen motivatsioonisüsteemi arutanud, on kindlad, et riigi lisaraha innustab neidki panustama senisest rohkem lasteaiaõpetajate palgataseme tõstmisse. Sotsiaaldemokraadina pean oluliseks õiglust, seetõttu leian, et erinevused sama tööd tegevate inimeste palgatasemetes olukorras, kus kvalifikatsioonile esitatakse samad nõuded, pole põhjendatud.
Olen veendunud, et motiveeritud ja haritud lasteaiaõpetajateta ei saa me rääkida ka heal tasemel alusharidusest.
Valitsuse toetusprogramm lasteaedadele käivitub järgmisel aastal. Olen tänulik omavalitsusjuhtidele, lasteaiaõpetajatele ja lasteaialaste vanematele mõtete ja ettepanekute eest, mis aitavad seda programmi veelgi parendada ja tõhustada.

Peeter Kreitzberg: Maahariduse peab päästma tugev põhikoolide võrk

Peatselt kogunevad valitsuse, Riigikogu, maakondade, valdade, koolide ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad Järvamaale Kareda valda Peetri põhikooli, et arutada meie praeguse hariduskorralduse üht kõige valusamat probleemistikku, mis seondub koolivõrgu ja hariduse kättesaadavusega.
Kui esimeste koolide sulgemine laste vähesuse tõttu tundus vägivallana hariduse vastu, siis nüüdseks oleme harjunud, et aastas suletakse 10-15 kooli. Vaatame pealt, kuidas hea haridus koondub linnadesse, ega oska midagi ette võtta.

Võitlus kooli eest
Koolide vahel valla päästetud võistlus ei nõuagi mingit strateegiat. Vallad võitlevad kooli allesjäämise eest, sest mis vald see enam on, kus kooli pole. Koolid võistlevad üksteisega õppivate peade eest, sest selle taga on pearaha.
Mida vähem on koolis õppijaid, seda raskem on pearahaga toime tulla. Kuid koolid on ennekõike selleks, et lapsed saaksid head haridust, mitte selleks, et õpilased kooli oma kohalolekuga elus hoiaks.
Väikese kooli pidamine normaalsel tasemel on kordi kallim kui suure kooli käigushoidmine. Suures koolis on võimalik pakkuda õpilastele rohkem valikuid, sinna on ehk kergem õpetajaidki saada, sest noor õpetaja ei pea muret tundma kooli kinnipanemise ja töökoha kaotamise pärast.
Kuid väike kool on kinkinud paljudele rahuliku ja toreda lapsepõlve, sisendanud enam austust teiste vastu, pakkunud aega ja võimalusi unistusteks ja iseseisvateks mõtisklusteks. Kuidas suure ja väikese eelised optimaalsel viisil ühendada, on tõusnud meie hariduskorralduse üheks tähtsamaks probleemiks.
On omamoodi paradoksaalne, et koole on meil liiga palju ja õpetajaid liiga vähe.
Meil on üsna hästi juurdunud seisukoht, et saagu, mis saab, aga algkool peab olema kodu lähedal. Ühtlasi on tekkinud tõsised kahtlused, kui elujõuline on iseseisev väike algkool, kui palju lapsevanemad seda soosivad.
Meil on üle 70 põhikooli, kus on vähem kui 80 õpilast, paarikümnes napilt 50 õppijat. Kas ei juhtu nii, et püüdes säilitada kõiki pisikesi koole, laastame maakoolid täielikult, sest lapsevanemad hakkavad ise massiliselt liikuma elujõulisemate koolide suunas.
Seda ärgitab oluliselt praegune koolide järjestamine riigieksami tulemuste põhjal, mis on jaburavõitu ja annab kogu ühiskonnale vale signaali. Esiteks, haridust ei peegelda mitte ainult riigieksamite tulemused, mis saadakse sageli drillimisega, teiseks, kõrgel kohal olevad koolid võlgnevad enamasti väga palju teistele koolidele ja piirkondadele, kust nad on saanud oma väga hea õpilaskontingendi. Lõpetame need koolide järjestamise mängud ära!
Kuid midagi pole teha. Kool, kus on head õpetajad, korralik õpikeskkond, võimla, staadion, õpilaskodu, huviringid, on parem kui väike kool, kus seda pole. Meie võistlusele ja linnakoolide eelistamisele rajatud rahastamissüsteem on viinud koolivõrgu kujunemise isevooluteed. Peale pearaha alusel rahastamise laastab maapiirkonna alg- ja põhikoole nn tasaarveldussüsteem, mille vastu on korduvalt sõna võetud, Riigikogu menetlusse tasaarveldust kaotav eelnõugi esitatud, kuid tulutult.
Kui laps lahkub oma kodukoha koolist teise omavalitsuse kooli, peab vald praeguse korra järgi hakkama oma raha eest kütma ja valgustama teises vallas, sageli linnas, täidetud koolikohta.
Mis sest, et endal ei vähene õpilase lahkumise pärast ei kütte- ega valgustuskulud. Mis sest, et alles jäävate õpilaste haridusvõimalused kahanevad selle võrra.
Niimoodi jäävad meil lõpuks alles üksnes maakonnakeskuste koolid. Koolivõrgu kujunemist võistluse hoolde jätta oleks lühinägelik. Meie esimesel iseseisvusajal võttis riik üldharidusliku koolivõrgu kujunemise eest kaasvastutuse, praegu on see omavalitsuste kanda.

Laste huvides sulgeda
Kogu meie haridussüsteemi aluseks peab kujunema tugev põhikool. Selle asemel, et lasta ühel koolil enne lõplikku kinnipanemist pikalt kiratseda ja sallida aastaid viletsaid haridusvõimalusi, tuleks kool laste huvides sulgeda, panustades suuremate ja tugevamate põhikoolide tekkele.
Kui tahame kujundada tugevat põhikoolide võrku, peaks iga laps õppima üldjuhul oma teeninduspiirkonna koolis. Siis teame, kuhu kooli raha investeerida ja muid kulutusi teha. Muidugi ei saa see kehtida gümnaasiumiastme kohta, sest gümnaasiumid on eriilmelised, ja normaalne oleks, kui gümnaasiumides ei jätkaks üle poole põhikooli lõpetajatest.
Ülejäänud siirduksid kutsekoolidesse, kus nad omandaksid nelja aasta jooksul korraliku üldhariduse, et saada hea ettevalmistus kõrgkooli pürgimiseks. Kaua arutatud mõttel, mille järgi linnades võiksid kujuneda ainult gümnaasiumiastmega koolid, on iva sees. Samal ajal on tähtis, et korralikku keskharidust oleks võimalik omandada kõigis Eesti piirkondades.

Marianne Mikko: Brüssel Tallinna pärast mures

Kolme ja poole aasta pärast asub Euroopa kultuuripealinn Eestis. Ja Soomes. Kuigi seekord on Maarjamaa au ja kohustus Tallinna linna kanda, puudutab see siiski Eestit tervikuna.
Esiteks on korraldajad lubanud kogu riigi kaasamist. Teiseks jätab meie külalistele mulje just see linn, mida nad külastavad – on see siis Pärnu, Tartu või Tallinn.
Eelmisel esmaspäeval jagas Euroopa Parlamendi kultuurikomisjoniga oma muljeid Tallinna ja Turu kultuuripealinna-aasta ametlikest kavadest kultuuripealinnade valikukomisjoni esimees Robert Scott. Sir Robert on ühtlasi ka 2008.aasta kultuuripealinna, Liverpooli korralduskomisjoni esimees. Tegemist on ühe kogenuima kultuurijuhiga Euroopas. Turku kultuuripealinna ettevõtmiste kava kohta oli külalisel vaid kiidusõnu. Tallinna pakkumist on komisjoni arvates võimalik paremaks muuta.

Tallinn: rahuldav!
Turu ajalugu, infrastruktuur ning sidemed selliste kultuurikeskustega nagu Tallinn ja Peterburi annavad tulevikuks väga kõrgeid lootusi. Turu sai hindeks väga hea. Tallinn pälvis esialgu vaid rahuldava.
Eestlaste kava oli küll läikpaberil, kuid soomlaste omast poole õhem, nagu sir Robert Scott ära märkis. Samas nõustus ekspert, et suhteliselt uuelt ning väikeselt liikmesmaalt ei saagi eeldada hiiglaslikku kogemustepagasit ning tohutuid ressursse. Inimesed nagu tema on kutsutud ja seatud just seetõttu abikätt ulatama. Eestlased said augusti lõpuks esitada uuendatud programmi, kus on arvestatud ka ekspertide soovitustega.
Tallinna eelarve on 40 miljonit, Turul 55 miljonit eurot. Vahe on märgatav. Kuid erinevus rahuldava ja väga hea programmi vahel ei tundu olevat mitte niivõrd rahas, kuivõrd mastaapsuses ning ka asjaajamise tavades.
Esimesena märkis sir Robert Scott ära, et kuigi Eesti valitsus lubas 2011. aasta üritusteks eraldada 40 miljonit eurot ning investeerida kultuuri infrastruktuuri veel 400 miljonit eurot, ei kinnita neid lubadusi ükski kirjalik garantii. Ministri kohalviibimine kava tutvustusel paraku tagatisena ei kõlbavat.
Teine oluline soovitus oli suurendada oluliselt tänapäevale ning tulevikule pühendatud programmi osakaalu. Küsimusi tekitas ka mitmesaja tuhande "uue eestlase" kultuuripanuse täielik puudumine ürituste kavas. Kultuurikoostöö aga oleks suurepärane võimalus uuesti alustada rahvustevahelist dialoogi nn pronksöö järel. Kuigi kultuurikomisjoni ees seda ei mainitud, oleks valikukomisjon soovinud näha ka seda, kuidas sobivad kultuuripealinna investeeringud ning ettevõtmised Tallinna pikaajalistesse arengukavadesse. Samuti vajab edasiarendamist programmi Euroopa-dimensioon.
Loomulikult ei kuulanud kultuurikomisjoni liikmed eksperti vaikides. Mõni saadik seadis kahtluse alla nii garantii vajalikkuse kui ka seisukoha, et Euroopa kultuuripealinn peab valdavalt tulevikku vaatama. Kutsuti üles väikese ja uue liikmesriigi suhtes enam mõistmist üles näitama.
Kogemused unustatakse
Sir Robert kahetses, et tulevased kultuuripealinnad ei ole kaugeltki varmad oma eelkäijailt kogemusi laenama. Kui situatsiooni kogu raskus aga kord kohale jõuab, on juba hilja nõu pidada, tuleb ainult rahmeldada, et lained üle pea kokku ei lööks. Euroopa Parlamendi kultuurikomisjon on seetõttu oskusteabe siirdesse väga tõsiselt suhtunud. Suur osa meie komisjoni visiite on just kultuuripealinnadega seotud. Mina ise olen käinud Iirimaal jälgimas, kuidas Cork oma ülesannetega toime tuleb. Vaatlus ning arupidamised korraldajatega viisid kahele tähtsale järeldusele.
Esiteks: kultuuripealinna staatuse kannab välja ikkagi vaid piisavalt suur kultuurikeskus. Cork oma 100 000 elanikuga on mõistliku mõõdu alampiir. Seda kas või vaid seetõttu, et kultuuripealinna aastaprogrammis on lahutamatult põimunud kultuurilised ja majanduslikud küljed. Arvestades, et Iirimaa SKT elaniku kohta ületab vaesemaid riike mitmekordselt, peavad uued liikmesriigid panustama vastavalt suurematele keskustele.
Teiseks: meeldiva ja kasuliku, üleva ja kasumliku tasakaal kultuuripealinnas on äärmiselt tundlik teema. Samamoodi tuleb ideaalse tulemuse saavutamiseks täpselt häälestada kultuuritelg kohalik-riiklik-rahvusvaheline. Oma artiste ja kunstnikke eiramata tuleb nende looming pieteeditundeliselt läbi põimida rahvusvaheliselt kõlavate nimede ning suundumustega.
Mitmekesisem, nii kogu Eestit kui ka Euroopat üldisemalt kaasav ning korralikult garantiidega kaetud kava oleks Tallinnalt Eestile hea ja vajalik kingitus.
Marianne Mikko on Euroopa Parlamendi kultuuri- ja hariduskomisjoni liige.

Marianne Mikko: 40 aastat Kuuepäevasest sõjast

Lähis-Idas on jätkuvalt rahutu.
Lähis-Ida on maamuna kuum kartul. Hoolimata maailma heast tahtest taastada rahu juutide ja palestiinlaste vahel, on turvalisusest asi kaugel. Hõõrumine ei käi mitte ainult Iisraeli–Palestiina liinil, vaid ka palestiinlaste endi vahel.
Demokraatlike valimiste tulemusel võidu saavutanud Hamas on Euroopast vaadates terroriorganisatsioon. Talle alternatiivi pakkuv Fatah on eurooplastele meeltmööda, aga liiga nõrk, et võimule tulla.
Euroopa Liit on oma traditsioonilise Palestiina Omavalitsuse toetamise praktiliselt lõpetanud, sest terroriorganisatsiooni toitmiseks pole EL küll loodud. 30. augustil toimub Brüsselis Euroopa Parlamendis konverents, kus kõikide osapoolte kaasabil arutatakse Palestiina hetkeolukorda.

Lühike, ent oluline
Tänavu suvel möödus 40 aastat ühest lühikesest, kuid väga tähtsast sõjast Lähis-Idas. Juba neli kümnendit kuuleb välisuudistest samu nimesid: Gaza sektor, Jordani jõe läänekallas ning Golani kõrgendikud. Just nimelt need alad – ja Siinai poolsaare – vallutas Iisrael kuuepäevase sõja käigus Egiptuselt, Jordaanialt ning Süürialt.
Kuue päeva jooksul suurendas Iisrael märkimisväärselt oma territooriumi ning tugevdas enda positsiooni maailmapoliitikas. Seni suhtuti Iisraeli kui üpris kergesti haavatavasse riiki. Seda hoolimata faktist, et juba oma esimestel elukuudel aastal 1948 oli Iisrael tagasi löönud oma naabrite rünnaku ning koguni hõivanud territooriumi. Juba mainitud Gaza sektor ning Jordani jõe läänekallas olid ÜRO plaanis mõeldud palestiinlastele, kuid läksid 1948. aastal vastavalt Egiptuse ning Jordaania valdusse.
1947. a jagati Suurbritannia valduses olnud Palestiina alad Juudi riigiks ja Araabia riigiks ning Jeruusalemm määrati rahvusvaheliseks territooriumiks. Kuid enne Briti mandaadi lõppemist kuulutas 14. mail 1948 juudikogukond ühepoolselt välja Iisraeli riigi, mis hõlmas tervet Palestiinat (sh ÜRO poolt määratud Araabia riiki ja Jeruusalemma).
Algas Araabia–Iisraeli sõda (1948–1949) Liibanoni, Jordaania, Süüria ja Egiptuse osalusel. Sõja käigus Iisrael okupeeris suure osa Palestiina Araabia riigile määratud maast ja Jeruusalemma lääneosa. Araabia riigi tulevastest aladest järele jäänud osad läksid Jordani jõe läänekalda ja Gaza sektori kujul vastavalt Jordaania ja Egiptuse koosseisu.
Vahepealseil aastail vallandus nn külm sõda ja ka Iisraeli–Araabia konflikt sai osaks sellest. Nimetagem vaid dramaatilist Suessi kanali kriisi.
Kuid 1967. aasta 5. juuni varahommikul alustas Iisrael õhurünnakut Egiptuse vastu, põhjendades seda võimaliku oodatava Egiptuse invasiooniga. Iisrael purustas täielikult Egiptuse maapealsetes baasides dislotseerunud õhuväed. Rünnakutes purustati ka kaugemalasuvad teisejärgulised Egiptuse lennuväljad.
Jordaania, Süüria ning Iraagi õhujõudude rünnakule vastas Iisrael nende lennuväljade purustamisega – nii takistati lennukite naasmist ning lennuväljade edasist kasutamist. Järgmisel päeval olid Iisraeli maaväed juba sügaval Siinai kõrbes teel Suessi kanali poole. Ka Gaza sektor polnud egiptlaste poolt eriti tugevalt kaitstud ning sellegi vallutamine läks üsna lihtsalt.
Jordaania sisenes sõtta, rünnates mürsutulega Iisraeli keskosa taotlusega “vabastada” Iisraeli poolt 1948–1949 vallutatud araablastega asustatud alad. Iisrael sooritas vasturünnaku, tehes esmalt pettemanöövri Qualqilya linnale läänest, seejärel aga rünnates seda idast. Rünnakul linnale purustati 2000 hoonest 850.
Saavutatud võit viis Jordaania väed taganemisele ja 8. juuniks sai Iisrael oma kontrolli alla palestiinlaste linnad koos enam kui miljonilise elanikkonnaga ka Jordani läänekaldal.
Strateegiliselt ülioluline järgnevateks aastateks oli Golani kõrgendike hõivamine Süürialt. See võimaldas kontrollida kogu sõjalist tegevust Iisraeli Süüria ja Liibanoniga piirnevatel aladel.

Rahust kaugel
Miks on aga 40 aastat tagasi toimunud sündmused endiselt aktuaalsed? Siinai poolsaar on Egiptusele tagastatud ja rahuleping sõlmitud. Jordaaniaga on samuti saavutatud rahulepe ning Gaza sektoris ja osal Jordani läänekaldast toimetab Palestiina Omavalitsus. Aga kuna palestiinlaste õigused omavalitsuseks on endiselt piiratud, pole rahule sammugi lähemale jõutud.
Palestiinlased soovivad, et Iisrael tagastaks kõik 1967. aasta kuuepäevase sõja ajal vallutatud alad.
Süüria tahab tagasi saada Golani kõrgendikke. ÜRO toetab oma 2006. aasta resolutsiooniga palestiinlaste enesemääramisõigust ning Palestiina riigi rajamist Iisraeli riigi kõrvale 1967. aasta sõja eelsetes piirides. Kuid Iisrael ei saa nõustuda selle mõttega juba ainuüksi Ida-Jeruusalemma pärast. Iisraeli jaoks on mõeldamatu jagada osadeks oma riigi ajalooline keskus.
Kuna rahuprotsess on nii pikaks veninud, ei ole ka palestiinlaste seas enam üksmeelt. Peamiste poliitiliste jõudude, Hamasi ning Fatahi vahel on tõsised konfliktid. Tänaseks on see viinud Palestiina Omavalitsuse lõhenemiseni ja kodusõja äärele.
Kuna Hamas ei tunnista Iisraeli riiki, on Iisraeli ja kogu lääne üldsuse poolt vaadatuna endiselt keeruline anda palestiinlastele täielikku enesemääramisõigust.
Siiski ilmub viimasel ajal Iisraeli ajakirjanduses üha rohkem märke leppimisest Palestiina riigi loomisega. Ajakirjanduse andmetel on Iisrael valmis läbi rääkima ja loovutama Jordani jõe läänekaldal 90% okupeeritud aladest ning Gaza sektori. Kuuldusi on olnud ka Iisraeli vägede väljatoomisest Ida-Jeruusalemma äärealade araabia kvartalitest.
Iisraeli–Palestiina konflikt oli ja on lisaks sionistlikule liikumisele ja holokaustile suuresti ka külma sõja sünnitis. Ka täna näeme Venemaa ja lääneriikide vahelisi jõujooni araabia maades kulgemas suuresti samu radu mis paar aastakümmet tagasi. Hoolimata sellest, et on moodustatud nn kvartett.
See on auväärne rahvusvaheline struktuur, mille hulka ühena neljast kuulub ka teistega igati võrdne Venemaa. Nähes aga Kremli üha sallimatumat suhtumist rahvusvahelise elu väljakujunenud reeglitesse ning soovi teistele peale suruda oma huve, on raske uskuda, et külm sõda on läbi.
Mis aga puudutab Palestiinaga seotud konverentsi Euroopa Parlamendis, siis mõistagi mingit retsepti välja ei kirjutata. Vahel on seegi väga tähtis, et üksteist suudetakse ära kuulata.
Siinkohal meenub üks liigutav koosolek 2004. aasta sügisel Jeruusalemmas. Kümmekond europaralmendi saadikut kohtusid kohalikega. Meie vestlusring koosnes juudi ja palestiina laste vanematest. Nii ühtede kui ka teiste lapsed olid saanud surma vastasseisu tõttu. Need Iisraeli–Palestiina laste vanemad olid seljad kokku pannud ja seisid/seisavad mitte oma õiguste, vaid piirkonna rahu eest.
Nagu tilk tilga haaval mõraneb kivi, nõnda sünnib sõna sõna haaval rahu, olid surmaga ühendatud lapsevanemad veendunud. Mõlema poole kaotuse osalised olid samas ka teadlikud, et rahuprotsess võtab aega aastakümneid. Kurb on see, et nii mõnigi neist ei pruugi rahu oma eluajal näha. Paraku.

Marianne Mikko: Priitahtlik pritsimees olla on auasi

Viimasel ajal on palju räägitud päästjate vähesusest. Jah, peagi on tõusmas päästetöötajate palgad ning reformitakse süsteemi. Kutselised päästjad koondatakse suurematesse keskustesse, sest see on rahaliselt otstarbekam. Kuidas aga tagada kiire reageerimine kaugemate kantide tuleõnnetustele? Tõepoolest, tuleb rakendada vabatahtlikke tuletõrjujaid.
Tuletõrjeseltsid on ühed vanemad mittetulundusorganisatsioonid Eestis. Näiteks loodi Pärnu tuletõrjeühing juba 1866. aastal.
Kui päästekomando asub tulekoldest kaugel, on vabatahtlikest tuletõrjujatest koosnevatel abikomandol mõningad eelised – need asuvad tulekoldele lähemal ja jõuavad kiiremini kohale. Omakandi inimestena teavad nad kiiremaid ühendusteid ning on tuttavad kohalike eripäradega.
Mujal Euroopas ning Ameerika Ühendriikides on priitahtlik pritsimees olla auasi. Vabatahtlikud naudivad kogukonna ja tööandja toetust ning veedavad üksteise seltsis palju aega ka väljaspool otsest päästetegevust. Eestiski on areng sinnapoole ja viimastel aastatel on kõvasti suurenenud vabatahtlikke koondavate tuletõrjeseltside ning -ühingute arv. Organisatsioone on küll palju, kuid nende liikmete arv võiks olla praegusest oluliselt suurem.
Päästeamet on ligi 80 tuletõrjeühinguga sõlminud lepingu kustutustööde tegemiseks. Selliste lepingutega ühinguid nimetatakse abikomandodeks. Hinnatav on nende inimeste soov aidata hättasattunuid oma lähiümbruses.
Küllap sooviksid paljud tuletõrjeseltsid olla abikomandona kutselistel päästjatel abis. Et saada abikomando staatust, tuleb täita nõudmised: vabatahtlikud päästjad peavad olema läbinud päästeameti koolituse, nende tervis ja füüsiline vorm peavad olema korras ning neil peab olema päästetehnika.
Palju kolhooside-sovhooside päästetehnikast läks kaduma, kuid osa sellest on vabatahtlike käsutuses. Samuti annab päästeamet uute masinate saamisel liigseks osutunud tehnika vabatahtlikele.
Vabatahtlike teine mure on see, et nii mõnigi kord võib tekkida probleem töölt ära saamisega. See sõltub tööandjast. Kui näiteks juhtub tuleõnnetusi tihedamini, võib tööandja leida, et tal oleks kasulikum palgata mõni teine, see, kes tuld kustutamas ei käi ja panustab enam aega põhitööle.
Sestap tuleks suurendada peale kutseliste tuletõrjujate vabatahtlike pritsimeeste sotsiaalseid garantiisidki. Üks võimalus on, et riik maksab tööandjale kompensatsiooni selle aja eest, kui tema alluv on tuleõnnetusi tõrjumas olnud.
Eelkõige aga tuleb tööd teha selleks, et ettevõtjad tunnetaksid paremini oma sotsiaalset vastutust ja saaksid tunnustatud oma panuse eest vabatahtlike toetamisel. Tule tõrjumine oli selle algusaegadel vabatahtlik initsiatiiv, mille tasu oli kogukonna tunnustus ja loomulikult parem kaitse punase kuke eest.
Peale abi tule tõrjumisel on vabatahtlikel oluline roll ennetustöös. Nad õpetavad lastele ja täiskasvanutele, kuidas tuleohtlikus olukorras käituda. Tuleõnnetuste arv on Eestis ülemäära kõrge. Aastas keskmiselt 12 000 tulekahju annab meile Suurbritannia järel teise koha maailmas.
Vabatahtlike kaasamine ja nende töö tunnustamine on Euroopa Parlamendis päevakorral. Soovime koguni algatada tuletõrjujate Euroopa päeva, et paremini tunnustada tuletõrjujate ja nende abiliste tähtsat tööd.

Marianne Mikko: Salapakt oli saatuslik ka Moldovale

TÄNA MÖÖDUB Molotovi-Ribbentropi paktist ja selle salaprotokollide sõlmimisest 68 aastat. Nagu on hästi teada, muutis see dokument Eesti elu pikkadeks aastakümneteks.
Nõukogude Liidu sõdurid vajutasid oma rasked sammud Maarjamaale ning need asendusid vaid lühikeseks ajaks Saksa sõdurite omadega. Siis saabus pikk okupatsiooniaeg, mil sõnavabadusest ja demokraatiast võis üksnes unistada.
PAKTI TULEMUSENA okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Sellest vähem oleme teadvustanud, et kõnealune leping põhjustas ka Bessaraabia, praeguse Moldova liitmise nõukogude rahvaste «sõbraliku perega».
Praegu, kui Eesti annab Euroopa vaeseimale riigile Moldovale humanitaarabi, on igati kohane võrrelda nende kahe riigi ajalugu. Meie stardijooned on ju kahel korral samad olnud: nii Eesti kui Moldova liideti Nõukogude Liiduga ning aastakümned hiljem lahkusime sellest mõlemad.
MEENUTAME Teise maailmasõja eelset aega.
Eesti Vabariigiga sõlmis Nõukogude Liit niinimetatud vastastikuse abistamise pakti 1939. aasta 28. septembril. Sellega osutus võimalikuks Nõukogude armee sissetung Eestisse. Moldova sai pisut enam armuaega: selle piirkonna okupeeris Nõukogude Liit 1940. aasta juunikuu lõpupäevadel.
Juriidiliselt on Molotovi-Ribbentropi pakt tühiseks tunnistatud. Seda tegi Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress juba 1989. aastal. Pikalt selgitamatagi on selge, et just see lepe tegi võimalikuks Nõukogude okupatsiooni ja kommunistlikud kuriteod nii Eestis kui Moldovas. Kuidas aga käsitletakse okupatsiooni riiklikul tasandil, on juba teine küsimus.
Eesti Vabariik on nii Saksa kui Vene vägede Eestis viibimist alati okupatsiooniks pidanud. Moldova juhid eesotsas president Vladimir Voroniniga tähistasid aga veel 2005. aastal pidulikult riigi vabastamist 1944. aasta 24. augustil. See oli päev, mil Saksa sõduri saabas asendus Vene kirsaga ning algas Nõukogude okupatsioon.
Eestis on Nõukogude vägede sissetungi fašismi üle saavutatud võidu kontekstis samuti positiivse sündmusena tähistatud. Seda on teinud väike osa siin elavatest muulastest. Nõukogude okupatsiooni algust riiklikul tasandil tähistatud pole.
KAHT RIIKI on omavahel keeruline võrrelda. Eesti on rühkinud ja jõudnud Euroopa Liitu. Eesti on õigusriik, meil on tagatud sõnavabadus ja muud inimõigused. Töötavad kohtusüsteem ja demokraatlikult valitud parlament ning parlamendi otsuseid viiakse täie tõsidusega täide.
Molotovi-Ribbentropi paktist tulenevalt ei saa ma ilma Vene viisata külastada oma vanavanaisa kodu Pankjavitsa külas, sest see on Venemaa koosseisus.
Molotovi-Ribbentropi pakti vari on endiselt ka Moldova kohal. Praegu Moldovale ja teistele Euroopa riikidele palju peavalu põhjustava separatistliku Transnistria probleemid on osaliselt pärit just sellest ajast.
Moldova territoorium jagati taas ümber: Dnestri vasakkaldal Nõukogude Liidu koosseisus olnud Moldova ANSV ja Rumeenialt ebaseaduslikult annekteeritud Bessaraabia liitmise tulemusena moodustati Moldova NSV. Samas endise Bessaraabia lõunaosa anti Ukraina NSV-le, lõigates nii ära moldovlaste otsepääsu Mustale merele.
Kuigi Molotovi-Ribbentropi pakt on tunnistatud tühiseks, on selle mõjud Moldovas silmanähtavad. Vene väed on endiselt separatistlikus Transnistria piirkonnas ja pole märki, et nad lahkuma asuksid. Ometi oli Venemaal kohustus oma väed sealt välja viia juba 2002. aasta lõpuks.