MIKKO: Õpetaja väärib miljonivaadet

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi saadik
(artikkel ilmus 06.10.06 Pärnu Postimehes)

Õpetaja on üks austavamaid tiitleid, mida inimkond tunneb. Guru, sensei, sifu - hindi, jaapani ja hiina keeles ei saa austatud inimese poole enam viisakamalt pöörduda. Nende riikide kultuurid on igivanad, neil on olnud aega õppida eristama olulist kõrvalisest.
See neljapäev, 5. oktoober oli pühendatud õpetajatele. Õpetajad mõjutavad meie elu teinekord rohkemgi kui kodu. Sellepärast oli mulle sügavalt vastumeelt hiljuti levinud komme rääkida õpetajatest kui teenuse osutajatest.
Teenuseid osutavad kingsepad, burgeripraadijad, autopesijad, müüjad. Ausad ametid kõik. Kuid nende klient saab oma teenuse kätte, tänab ja lahkub. Enamasti teadmata teenindaja nime, mäletamata ta nägu.
Õpetajate näod ja nimed on gümnaasiumi vilistlastel aga meeles 25 aastat pärast lõpetamistki, kui nii mõnigi kaasõpilane on juba unustusehõlma vajunud. Õpetaja ei osuta teenust. Õpetaja kujundab isiksust, järelikult saatust. Rääkimata sellest, et ta jagab tasuta infoühiskonna kalleimat vara - teadmisi. Kõige muu kõrval peab ta parandama vajakajäämisi lapsevanemate kasvatustöös.
Teades õpetaja erilist rolli ühiskonnas, võiks eeldada, et nende inimeste eest kannab ühiskond erilist hoolt. Et neid valitakse hoolikalt ja meelitatakse heade tingimustega.
Eestis see igatahes nii ei ole. Eestis teenib hea õpetaja vähem kui hea kosmeetik või juuksur. Laenurahaga ülesköetud inflatsiooni tingimustes isegi alla riigi keskmise palga. Uurides, miks on nii raske meelitada mehi kooli õpetajaks, sain kinnitust sotsioloogide väitele palga ülisuurest tähtsusest meeste kutsevalikus. Meil on veel loomulik, et eluaseme ja muude ühiste perekulude eest vastutab mees. Kes ei suuda perele kodu võimaldada, see ei saa peret luua. Ja õpetaja aastapalga eest ostab Eesti linnades praegu paar ruutmeetrit papist uusehitises.
Riigil pole vahenditest puudus. Küsimus on vaid selles, mida peetakse selle jaotamisel prioriteediks. Kitsasteski oludes on nupukus meid alati aidanud. Lennart Meri pani ette anda noortele peredele tasuta maad, mis oleks laenu tagatis.
Mina pakun, et spekulantidele väärt elamumaa poolmuidu jagamise asemel võiksid omavalitsused nõuda igast arendusprojektist mõne korteri soodsalt õpetajatele, aga ka politseinikele ja noortele peredele. Sealjuures mitte jäänuseid, vaid paremaid palasid. Kes ühiskonda palju panustab, on miljonivaate oma aknast rohkem ära teeninud kui mingi rikkurist papi-Juku.
Inglismaal seatakse ehitusloa tingimuseks teinekord lausa kolmandiku elamute või korterite müümine mõõduka kasumiga - kuni kahe miljoni Eesti krooni eest. Et õpetajad ja politseinikud on väärt naabrid, ei tekita see mingit kadedust. Mina näeksin hea meelega, et nii Pärnus kui mujal jaguks merevaadet õpetajatelegi. Omavalitsused, tegutsege, kuni pole hilja!

MOROZOV: Võrdsed hariduse saamise võimalused kõigile

JÜRI MOROZOV
Saare vallavanem
(artikkel ilmus 05.10.06 Vooremaas)

Haridus, nii nagu riigikaitse, on riigi strateegilise tegevuse valdkond, kus laste haridusvõimalused ei tohi sõltuda nende endi ega omavalitsuste ebavõrdsetest majanduslikest võimalustest.
Jõgevamaal on omavalitsused viimase kolme aasta jooksul püüdnud pingsalt leida lahendusi probleemidele, mis on seotud põhi- ja gümnaasiumihariduse andmisega maakonnas – kuid tulemusteta. Maakoolid on jätkuvalt alafinantseeritud, väljalangevus põhikoolist suur, süveneb hariduslik kihistumine. Kas selles on süüdi kohalikud omavalitsused, mõlemat jalga lonkav hariduspoliitika või asuvad probleemid hoopis väljaspool haridusvaldkonda?
Riik peab rohkem panustama
Selleks, et saada asjas selgust, peaks esmalt aru saama, et haridus, nii nagu riigikaitse, on riigi strateegilise tegevuse valdkond, kus laste haridusvõimalused ei tohi sõltuda nende endi ega omavalitsuste ebavõrdsetest majanduslikest võimalustest. See on riigipoliitiline küsimus, kus tuleb välistada ebavõrdne konkurents koolide vahel. Peab mõistma, et hariduse kättesaadavus ja selle tase peab olema ühesugune nii Tallinnas kui ükskõik millises maaomavalitsuses. Kui igapäevaselt oleme pidanud tundma regioonide ebavõrdsetest konkurentsitingimustest tulenevat majanduslikku ebavõrdsust kui paratamatust, siis ebavõrdne konkurents hariduses toob kaasa riigi allakäigu, millega ei tohi leppida.
Enamus avalikke teemaarendusi on seotud õpetajate (õpetamise kvaliteedi) või õppekavade ümber. Olen kindel, et meie õpetajad ja õppekavad pole viletsamad kui teistes arenenud riikides, pigem on küsimus õpetajate tasustamises ja õppekavade sidumises õpilaste ja majanduse vajadustega. Õpetajate 2,5-kordne palgaerinevus Eesti erinevates regioonides, õpilaste (ja nende perede) koolivälise elukeskkonna drastiline erinevus ning koolide finantseerimine ebaõigetel alustel on haridusliku kihistumise põhjusteks. Arusaadavalt peab riik enam panustama hariduse rahastamisse ja hariduskorraldusse.
Keskenduda lahendustele
Kuidas siis ikkagi soovitut saavutada? Usun, et see polegi nii keeruline. Vajalik on vähem kembelda selle üle, kelle poolt üks või teine idee on välja käidud, ja keskenduda reaalsete probleemide lahendamisele.
Arusaadavalt peaks alustama koolieelsest hariduskorraldusest, kus on vajalik kindlustada sõime- ja lasteaiakohad kõigile soovijatele ning tagama alushariduse rahastamise riigieelarvest. Lasteaia, üldhariduskooli ja kutsekooli õpetajale peab kehtestama alampalgaks Eesti keskmise palga.
Vähendamaks sotsiaalset ebavõrdsust, on vaja kindlustada riigi poolt tasuta põhiharidus, kus täiendavalt senisele rahastatakse koolilõuna kogumaksumus, samuti töövihikud, kunstiõppe tarbed, koolitransport ja õpilaskodude loomine ning ülalpidamine. Samuti peaksid saama tasuta koolilõunat gümnaasiumiõpilased.
Hariduse ebaõige finantseerimise lõpetamiseks tuleb kaotada omavalitsuste kohustus tasuda teisele omavalitsusele kooli ülalpidamiskulud, kui elukohajärgses omavalitsuses on õpilasele õppekoht olemas.
Põhikoolist väljalangemise peatamiseks tuleb alustada algkooli lõpetanutele kutseõppekallakuga põhihariduse omandamise rühmade loomist kutsekoolide baasil ehk seadustada 4-aastase õppeajaga töökool. Samuti on vajalik abiõpetaja-süsteemi sisseviimine põhikoolis.
Et väheneks laste ebavõrdne olukord, tuleb asuda rahastama kõigi põhikooliõpilaste huviharidust kahe nädalatunni ulatuses. Gümnaasiumiõpilastel peab olema võimalik valida valik- ja vabaaineid kutsekoolist ja vastupidi. Riigieksamid peavad olema vabatahtlikud. Igasse maakonda tuleb luua riiklikud karjäärinõustamiskeskused.
Sundparteistamise lõpetamiseks peab lasteaia, üldhariduskoolide ja kutsekoolide juhtidega sõlmima tähtajatud töölepingud.
Sellised peaksid olema esimesed sammud meie hariduselu korraldamisel alus-, põhi-, kutsekoolide ja gümnaasiumi astmes, siis on võimalik ka aastate pärast saada Euroopa viie arenenuma majandusega riigi hulka.
Nagu ütleb Hiina vanasõna: kõige kiirem tee seatud sihini on siis, kui lähed ringiga.
Kirjutasin selle artikli eesmärgiga kutsuda meie haridus- ja avaliku elu tegelasi kaasa mõtlema ning arutlema haridusteemadel. Jõgevamaa koolivõrgu arengukava, mis nägi ette mitmete koolide tegevuse lõpetamise või ümberkorraldamise, on täna kalevi alla pandud ja see võikski sinna jääda, kui riik suudaks arukalt hariduselu korraldada.

LÄNTS: Ebavõrdsus hariduses on lubamatu

Randel Länts
SDE peasekretär
(artikkel ilmus 04.10.06 Sakalas)

VÕIN LIIALDAMATA öelda, et olen oma kooli patrioot. Jälgin huviga sealset elu, ootan pikisilmi kokkutulekuid ning püüan ikka ja jälle koolimajast läbi põigata. Piisab vaid uksest sisse astuda, kui mind valdab taas koolipoisilik tunne: soov mööda koridore joosta, kuulda koolikella helinat ja istuda kas või kõige igavamas tunnis.
Ausalt, ma ei mäleta paljutki, mida matemaatika tunnis õpetati. Küll aga andsid just needsamad matemaatika tunnid edasiseks eluks oskuse keerulistele probleemidele läheneda.
Mäletan ehedalt, kuidas Jaak Tamm «rappa jooksnud» lahenduskäigu emotsionaalselt tahvlilt pühkis ja hoopis uut moodi katsetama hakkas. Kuigi matemaatikas on harilikult üks konkreetne lõpplahendus, demonstreeris tema, et eesmärgini jõudmiseks ei ole ainult üks võimalus ning igaüks otsib ja leiab endale sobiva.

JUST SEE ONGI see, mida peale teadmiste koolist eluteele kaasa saame: oskuse otsida ja leida lahendusi, julguse läbi lüüa. Ühest küljest on see õpetajatele suur tunnustus, teisest küljest seab neile vastutuse kogu ühiskonna ja selle liikmete edasise käekäigu eest.
Loomulikult ei maksa viimast lauset sajaprotsendiliselt võtta, püüan lihtsalt illustreerida õpetaja rolli ühiskonnas.
Väikeriigile on iga inimene tähtis. See võib kõlada küll pisut banaalselt, aga me tõesti ei saa lubada, et ükski meie kodanikest hukka läheks. Iga riigi järjepidevuseks ja eduks on tarvis teatud hulka ajusid ja töökäsi. Eesti puhul võrdub see kriitiline mass kahjuks või õnneks meie rahvaarvuga. Kõik inimesed on olulised.

ÜKS ASI ON head õpetajad, teine hariduse üleüldine kättesaadavus. Seda nii füüsilises kui rahalises mõttes. Riik peab garanteerima igale lapsele tasuta ja kvaliteetse hariduse!
Gümnaasiumiharidus peaks olema korraldatav riigi tasandil. Omavalitsuste erinev majanduslik tase ei tohiks seada õpilasi või õpetajaid ebavõrdsesse olukorda oma eakaaslaste või kolleegidega mõnel pool mujal.
Viimsi valda rajatud koolis tahaksime vist kõik käia või seal õpetajana töötada, kuid riigi silmis ei tohiks olla vahet neil, kes seal käivad või töötavad, ja neil, kes mitte. Sellise ebavõrdsuse loomine on minu meelest lausa kuritegu.

RIIGI SEISUKOHALT on peale haritud inimeste oluline, et Eesti areng jätkuks kõikjal, nii Tallinnas kui Viljandis, Toilas kui Valjalas, Obinitsas kui Virtsus.
Elu hoiavad üleval kool ja selle õpetajad. Kõrvutades aga õpetajate tööd ja selle eest makstavat palka, jääb mul küll tunne, et riigil pole ei oma kodanikest ega nende kujundajatest sooja ega külma. Tegelikult tahtsin soovida kõikidele õpetajatele head homset pidupäeva. Samas tuli südamelt üht-teist ära öelda. Igatahes minu siiras tänu ja sügav kummardus teile, õpetajad.

PÄRNITS: Kellel on hea töötada Eestimaal?

Kadi Pärnits
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees
(artikkel ilmus 03.10.2006 Postimehes)

Sotsiaaldemokraat Kadi Pärnits ütleb, et meie palgapoliitika on seni olnud pea olematu ja et võõrtööjõu riiki toomine oleks lihtsaim lahendus, ent tulevikus kuuluvad otsustamisele ka võõrtööliste sotsiaalprobleemid.
Nooremapoolne naine kaotas mitte kõige väiksemas Eestimaa linnas töö, põhjuseks see, et firma pani uksed kinni. Kahe lapse ülalpidamise tõttu oli vaja kiiresti leida töö, mille eest saaks minimaalselt 7000 krooni kätte. Alla selle ei ole võimalik maksta korterilaenu, elektri ja kütte eest ega lapsi kooli saata. Pea kõik tööd, mis talle pakuti, olid tööd alampalga eest – müüja, ettekandja, baaridaam.
Sel naisel on tehniline keskeri haridus, head käsitööoskused, raamatupidamise ja müügitöö kogemused. Esimene asi, mis ta mulle selle peale ütles, et oleks lapsed natuke vanemad, läheks Iirimaale, seal saab töö eest raha ka, tuttavad samuti ees.

Naiste raske olukord
See on tavaline lugu, et naistel on raske hea palgaga tööd leida. Meestel on see pisut kergem. Tavaline lugu on ka see, et ligikaudu 30 000 töökätt teeb peamiselt parema palga nimel tööd ajuti või kogu aeg väljaspool Eestit.
Keegi ei julge ka lähitulevikuks meile midagi paremat ennustada. Töökäte väljavool võib hakata meie arengut takistama. Täiesti ise lugu on kõrgekvalifikatsiooniga inimeste töö- ja elukoha valikud avatud Euroopas.
Selge on see, et alates 90ndate algusest on olnud meie palgapoliitika pea olematu. Seda eeskätt tööandjate ja erinevate valitsuste vastuseisu tõttu iga-aastastele alampalga kokkulepetele eri valdkondades.

Alampalga küsimus
Meil on enam-vähem kogu aeg olnud kehtestatud üks üleriigiline alampalk ja tükati paari tegevusala (transport, tervishoid, haridus) alampalk, millest vähem ei tohi sel alal töötavatele inimesele maksta.
Paljuräägitud erinevate riigitöötajate alampalk lepiti viimati kokku siis, kui sotsid olid valitsuses ehk siis 2001. aastal. Üle-eestiliste tegevusalade palgalepingute puudumine on kaasa toonud palgastiihia – tohutud palgaerinevused sama töö eest üle Eesti ja alamakstud töötajad.
Kui Eesti valitsused oleksid läbi aegade olnud rohkem töötajate kui tööandjate poolel ehk vasakpoolsed, oleks meil 15 aastaga olnud põhitegevusaladel korralikud palgad, mis keelaksid vähem maksta ehitajatele, politseile, tuletõrjujale olenevalt tema haridusest ja staažist üle Eesti.
Väljarännet me mõistagi täielikult ära ei hoidnuks, kuid stabiilsem palgasüsteem andnuks töötegijatele suurema turvatunde ja leevendanuks oluliselt praegust tööturu seisu. Lähim näide on tervishoiutöötajate üleriigilise alampalga sõlmimise positiivne mõju õdede töölejäämisele Eestisse. Hoolimata tekkinud olukorrast tööturul pole praegu süsteemset läbimurret palgapoliitikas toimunud.

Kiireid lahendusi pole
Lahendusi, mis pikemas perspektiivis tööhõivele positiivset mõju avaldaksid, on mitu.
Äärmiselt oluline on koostada eeskätt meie endi inimestele omal maal töötamiseks positiivne programm. Alates sellest, et tõsta tuleb töötajate erinevaid tagatisi ja töösuhte turvalisust, unustamata muidugi rakendada süsteemset palgapoliitikat.
Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et me vajame palgapoliitikas kindlaid eesmärke, et euroopalikule palgale järele jõuda. Valitsus peab selles küsimuses koos ametiühingute ja tööandjate ühingutega tegutsema palju jõulisemalt kui seni. Alampalk aastaks 2008 peaks olema 5000 krooni.
Viimased alamõõdulised alampalgad ei täida Eesti tööturul kaugeltki seda rolli, mis ühel alampalgal olema peaksid. Lihttöötaja alampalga kokkuleppest üksi on süsteemseteks muudatusteks tööturul praegu aga vähe.
Lisaks sellele on hädasti vaja kokku leppida oskustöötaja alampalgaks vähemalt 8000 krooni, alla mille vastava oskuse ja eriharidusega inimesele Eestis palka ei makstaks.
Kõrgharidusega töötaja palk peaks algama riigi keskmisest palgast. Mõistagi oleks selline tööturgu hõlmav erinevate alampalkade kokkulepe üks osa pikemast plaanist ja annaks ka olulise tõuke erinevate tegevusalade palgaläbirääkimisteks. Kindlasti on vaja lõpetada kõigile arusaamatu narrus riigitöötajate palkadega.
Riigitöötajate astmepalgad vajavad kahekordistamist ja põhipalk peab moodustama vähemalt 60 protsenti kogu riigitöötaja palgast. Kui tõsta oluliselt nõudeid miinimumpalkadele, töökeskkonnale ja nõuete täitmist ka kontrollima asuda, siis see omakorda vähendab väheväärtuslikke töökohti ja annab arengu- ning palgamaksmise võimega tööandjatele töökäsi juurde.
Odavate töökäte sissetoomine Ukrainast ja Venemaalt üksnes pikendaks seni valitsevat palgadepressiooni ja pidurdaks Eesti muutumist kõrge tootlikkusega, kallima tööga maaks.

Positiivne kuvand
Meie arenguks on oluline positiivse kuvandi kujundamine Eestist kui maast, kus on hea töötada ka kõrge kvalifikatsiooniga töötajatel teistest Euroopa riikidest.
Siin võiks eeskuju võtta Taani tööhõivepoliitikast ja toetada ning premeerida neid tööandjaid, kes sääraseid inimesed meile tööle toovad. Jõulisemalt tuleb toetada ettevõtteid, kes näevad vaeva tehnoloogia, sisseseade nüüdisajastamise või inseneride palkamisega. Tegutsedes vaid lihttöötajate sissetoomise suunas kolmandatest riikidest, kaotame tulevikus oma vaimus.
Kindlasti ei tohi jätta tähelepanuta ka meie sisemist reservi mitteaktiivsete inimeste hulgas. Meie tööhõive määras – 68 protsenti 16- kuni 74-aastaste hulgas – on võrdluses Euroopa riikidega arenguruumi küllaga.
Selle reservi kasutamine on oluline ülesanne, mis eeldab järjekindlat vastavate tööturuteenuste kui ka riiklikult toetatud täiskasvanute täiend- ja ümberõppe rakendamist.
Nüüdsed alaarenenud tugistruktuurid (ühistransport, lastehoid jms) ja ajale jalgu jäänud tööaja regulatsioon jätavad nii mõnedki potentsiaalsed töökäed tööturult eemale.

Töövõimetud ministrid
Kogu tekkinud situatsioon tööturul lausa karjub tervikliku valitsuse poliitika järele. Valitsus on siin aga täiesti teovõimetu. Hoolimata sellest, et üle poole valitsusest on vähemalt oma jutu järgi sotsiaalse kallakuga.
Miks siis midagi ei tehta? Teema eest vastutavad ministrid kas ei oska midagi teha või kardavad tööd ja ebapopulaarseid otsuseid. Tõsise kava väljatöötamiseks pole majandusministril ka aega, poliitvõrk vajab punumist ja enda võim kindlustamist. Sotsiaalminister ei ole võimeline kolmepoolseid läbirääkimisigi pidama, muust asjalikust rääkimata.
Tööjõu lahenduste suhtes on majandus -ja kommunikatsiooniministeeriumil küpsemas endiselt vaid kõikidest kavadest esmapilgul kõige kergem, aga meile kahjulikem – lihtsustada lubade väljaandmist võõrtööjõu sissetoomiseks kolmandatest riikidest.
Indulgentsiks müstiline majandus- ja kommunikatsiooniministri määratud palk, mida tuleks meie tööandjal Ukrainast või Valgevenest tulnule maksma hakata. On mõistagi absurdne, et administratiivselt hakatakse määrama Ukraina ehitajale palka, samal ajal kui meie ehitajale võib maksta mis tahes palka ülalpool 3000 krooni.

Rumal plaan
Ma olen nõus tööandjate kriitikaga, et see plaan on rumal ja kuulub oma olemuselt võiladude aega.
Kuid see näitab veel kord, et tööandjate liidud ja keskliidud peavad ise olema need, kes suudavad Eesti töötajatele palgastandardi ametiühingutega igal aastal kokku leppida, alla mille ei tohi ei Eesti ega ka võõrtööjõule maksta.
Igaühele, kes planeerib meie tuleviku probleemid lahendada võõrtööjõu vooga, peab olema muu hulgas valmis vastus sellele, et kui kunagi saab nende töötajate tehtav töö otsa, siis kuidas meie avaliku teenuse ja sotsiaalsüsteem suudab vastutada nende töötajate endi ja nende perede sotsiaalsete õiguste eest.
Eriti juhul kui Venemaa ja Ukraina ratifitseerivad sotsiaalharta – ja seda nad teevad.

KREITZBERG: Elagu meie õpetajad

Peeter Kreitzberg
Endine haridusminister
(artikkel ilmus 05.10.2006 SLÕhtulehes)

Õpetajat võib ülistada mitmel moel. Näiteks nii. Õpetaja tegevus on huvitav. Õpetaja peab tegema lõpu varastamisele, liiklusõnnetustele, abielulahutustele, kasinale sündimusele, joomisele. Õpetaja peab taastama eetika ja tagama majandusliku õitsengu, enne kui kellelgi tekib Tõnis Mägi eeskujul vajadus hümni sõnu ümber tegema hakata. Jäägu «Koit» viimaseks kibedamaks muudetud sõnadega lauluks.

Pedagoogi privileegid
Loomulikult vajab õpetaja kogu ühiskonna positiivset tähelepanu, vähemasti ühel päeval aastas – õpetajate päeval, sest samasugust koormust ja vastutust ei julge keegi panna isegi presidendile, peaministrile ja valitsusele. Aga tasu on kah vääriline – aitäh ja lilled pidupäevadel.
Õpetajal on palju abimehi. Peaaegu kogu ümbruskond – õpilased, lapsevanemad, ametnikud ja muidu arvajad juhivad abivalmilt tähelepanu õpetaja tehtud ja tegemata vigadele. Õpetajal pole probleemi vaba aja sisustamisega, sest seda lihtsalt pole. Nädala koormus on üle 50 tunni. Kuigi palka makstakse paarikümne tunni eest, lohutab see, et aega palga kulutamiseks napib nagunii.
Pole midagi loomulikumat kui hüüda: noored maailmaparandajad, hakake õpetajaks, igav ei saa teil mitte olema! Meie õpetajaid kaitsevad rohketesse erakondadesse kuuluvad koolijuhid. Ei oleks õpetaja töölaual ega klassis ühtegi arvutit ega koolil korralikku katust, kui erakonnad üksteist tümitades selle eest ei võitleks.
Ühegi teise elukutse esindajad pole Eestis nii privilegeeritud seisuses kui õpetajad. Juba aastaid räägivad kõik Eesti erakonnad väsimatult hariduse esmatähtsusest meie arengus. Siililegi on selge, kellele panustatakse – teile, õpetajad! Te kas toote meid jälle läbi pori ja vihma kuiva kätte nagu esimeste külakoolide aegu ärkamisajal ja nõukaajal või jätate hädasse ja viletsusse. Seda viimast teie õrn süda kindlasti ei luba.
Eesti õpetajaid on nelja sorti: nooremõpetajad, õpetajad, vanemõpetajad ja õpetajad-metoodikud. Kõrgkoolides on omad astmed kuni professorini välja. On olemas ka aasta õpetajad, kes on teistest mäekõrguselt üle, võtavad vastu autasusid ja pannakse autahvlile. Me armastame võistelda. Koolid võistlevad õpilaste arvu pärast ja koha pärast riigieksamite pingereas, õpilased paremate hinnete eest, õpetajad aasta õpetaja tiitlile. Parteid võistlevad õpetajate, õpilaste, koolide ja hariduse tuleviku ja õnne nimel.
Meie õpetaja on elukogenud, ainult 10% munitsipaalkoolide õpetajatest on alla 30aastased. Vanasti oli õpetajal raske, niisamuti nagu juristil, arstil või insenerilgi. Keegi ei vaevunud täpselt ütlema, mida nad tegema peavad. Keegi ei pannud maha korralikku rada üksteisega võidujooksuks, keegi ei võtnud vaevaks rääkida hariduse efektiivsusest ja kvaliteedist. Koolid ei saanud tõestada oma paremust teistest palju suurema õpilaste arvuga, sest liiklusvahendite puudumine takistas kihutamast teise küla või isegi pealinna kooli. Õpetajad kuulasid oma töö kohta põhiliselt kolleegide ja asjatundjate arvamusi ja ega seegi taganud alati kindlust ja selgust.

Väga palju väga häid
Vanasti ei nähtud õpetaja tegevuses nii suurt sarnasust müüriladumise ja kraavikaevamisega kui praegu. Muudkui vaieldi ja vaieldi, kes on hea õpetaja. Nüüd on teadlased selle kindlaks teinud. Head õpetajat iseloomustab 2400 ingliskeelset omadussõna. Kokku on inglise keeles 4200 iseseisvat omadussõna. Mõned, kellele selline teaduslik tulemus üle mõistuse käis, pakkusid välja lihtsustatud lähenemise: hea õpetaja on see, kes armastab lapsi ja oma tööd. Nii lihtsa arusaama puhul tekivad aga raskused: kuidas panna õpetajad omavahel võistlema ja kuidas selgitada näiteks aasta õpetaja.
Vanasti räägiti professionaalsest autonoomiast ja usaldusest. Mõned on praegugi nakatunud sellisest minevikuihalusest ja kutsuvad üles loobuma õpetaja töö täpsest mõõtmisest ja õpetajate järjestamisest. Kui õpetaja on kaua tööd teinud, ju on tal rohkem kogemusi, ju väärib ta rohkem palka. Sellisest tööstaaži järgi maksmise igandist on esialgu suutnud vabaneda vaid neli Euroopa riiki: Rumeenia, Slovakkia, Eesti ja Sloveenia. Aga soomlased mitte. Arusaamatu, miks nende hariduskorraldus kõigi imetleda on?
Progressivastased väidavad, et planeerimine, vestlused, arenguvestlused, aruanded, raportid, tunnianalüüsid, sise- ja väliskontroll pidavat jätma vähe aega õpetamiseks ja võtma õpetajalt vastutuse ja professionaalsuse.
Pealegi, kontrollijaid endid on ju võimatu kontrollida. Miks peaks juhtimise tipus olevaid inimesi rohkem usaldama kui tegeliku töö tegijaid? See küsimus on hakanud kahjuks ka Eesti inimese hinge üha enam purema.
Sedalaadi mõtlejad räägivad usaldamatuse kultuurist. Usaldamatus pidavat olema nagu ahelreaktsioon. Inimesed, keda ei usaldata, ei usalda omakorda teisi jne. Usaldus pidavat olema seevastu eluviis, mis tagab parema koostöö kui väline tihe kontroll. Usaldus pidavat samuti toimima ahelreaktsioonina.
Nii Robert Putnam kui ka Francis Fukuyama viitavad uuringutele, mis tõestavat usaldusel rajaneva koostöö eeliseid, võrreldes tihedale kontrollile ja ettekirjutustele rajatud koosööga. See tähendab, et õpetaja vastutab õpilaste, lastevanemate, kogu ühiskonna ees lähtuvalt professionaalsest eetikast.
Õpetaja kannab sisemist vastutust, on usaldatud ja usaldab oma õpilasi. Õpetaja käitumine ei ole standardiseeritav ega üheselt tõlgendatav. Ideaalset õpetajat pole. Parimat ka mitte. On palju, isegi väga palju üksteisest erinevaid väga häid õpetajaid. Neid kõiki tahangi õpetajate päeval tänada ja õnnitleda.