Marianne Mikko: Jagatud mure

Järgmisel teisipäeval on ülemaailmne vaimse tervise päev. Üha enam oleme hakanud teadvustama, kui suure ning olulise osa meie heaolust moodustavad hingerahu ja tasakaal.
Selle aasta vaimse tervise päeva teema on “Vaimne tervis muutuvas maailmas – kultuuri ja mitmekesisuse mõjud”. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on erinevad kultuurid omavahel tihedas läbikäimises. Suhtleme oluliselt rohkem paljude rahvustega. Paljudel meist on sõpru-sugulasi välismaal, nii mõnigi loeb seda artiklit Internetist, olles Eestist eemal.
Sel aastal pööratakse üle kogu maailma suurt tähelepanu psühhiaatrilisele abile ja selle kättesaadavusele ennekõike kultuurilisest aspektist.
Psühhiaatriliste murede puhul on äärmiselt oluline arsti ja patsiendi vaheline usalduslik suhe. Niisamagi on raske oma muredest ja probleemidest rääkida, kuid jutustada oma hingehädast võõrale inimesele võib olla päris keeruline. Teisest kultuurist pärit inimesel on juba keeleliste erinevuste tõttu raske mõista häda põhjust alates lihtsamatest asjadest nagu keeleprobleem kuni kaugemate kultuuriliste taustade erineva tunnetamiseni.
Eestit puudutab see teema küllalt lähedalt: paljud meie lähedased on elanud üle kindlasti mitu vaimselt rasket aega. Näiteks need, kes II Maailmasõja keerises välismaale sattusid ja pidid kohanema uues keskkonnas teistsuguse elukorralduse, nõudmiste ning keelega. Samuti need, kes jäid Eestisse ja pidid harjuma kommunistliku surutisega.
Lähiminevikust mäletame kõik nõukogude korrale lõpparve tegemist. Eesti iseseisvus ja saime taas ise oma elu üle otsustama hakata. Ma ei kahtle selle muutuse vajalikkuses ja positiivsuses, kuid paljud meist on Eesti edukatele majandusreformidele pidanud ränka lõivu maksma. Ultraparempoolsus Eesti majanduses on toonud meile rahvusvaheliselt palju tunnustust, siiski on paljudel meist olnud raske taluda ja kohaneda nende muutustega.
Kümne aasta jooksul on enesetappude arv Eestis 100 000 elaniku kohta langenud 41-lt 20-le. See vähenemine on igati tervitatav, ometi oleme ikka kõrge suitsiidiriskiga maade hulgas. Ikka on suurimaks riskigrupiks keskealised mehed. Hingehädast rääkimist ei peeta tihtipeale mehelikuks.
Ometi saab vähendada stressi ja hingeväsimust, ehk saada ka piir ette enne, kui väike mure kasvab suureks probleemiks. Pühendada aega oma lähedastele, jagada nendega oma tundeid, teha sporti, võtta aega puhkamiseks ning hoida meelt rõõmsana mõne toreda hobiga. Seda peaksime meeles ja tegudes hoidma me kõik, eriti lähenevat pikka ning pimedat aastaaega arvestades.
Mina soovitan meestel rohkem rääkida. Väljaöeldud probleem pole enam nii suur probleem. Öeldakse ju, et jagatud mure on poole väiksem mure. Naistel aga soovitan rohkem tähelepanu pöörata meeste hinges toimuvale. Kui ei küsita, siis on raske kõnelda sellest, mis hingel.
Seega – pangem üksteist rohkem tähele, eriti nüüd, sügisesel ajal võib süveneda üksindustunne ja hingel olla väga külm.

Kalvi Kõva: Seadusemäelt Võrumaale, 5

Eelarve, riigi supipaja retsepti on peakokk rahandusministrer tulevaks aastaks kenasti kokku kirjutanud. Miljon siia, teine sinna lisavad nii harjumuspärasele leemele vürtsi ja maitset. 93,6 miljardi krooni suurusest katlast peaks kõigile jaguma oma kausitäis.
Kõige rohkem täidetakse sotsiaalministeeriumi eelarvet: see tõuseb 9,7 miljardi krooni võrra. See tähendab, et kõige rohkem lisaraha läheb pensionäridele ja tervishoidu. Kulp, millega jagatakse tuleval aastal palka õpetajatele, kõrgharidusega kultuuritöötajatele, kaitseväelastele, politseinikele, päästeametnikele ja teistele sisejulgeolekut tagavatele töötajatele, on tänavusest oluliselt suurem. Lõpuks ometi annab valitsus järgmisel aastal lisaraha ka selleks, et koostöös omavalitsustega tõsta lasteaiaõpetajate palku.
Jääb loota, et palkade pidev tõus kutsub palju võrulasi piiri tagant kodumaale tagasi oma igapäevast leiba teenima.
Targu ei kuluta valitsus ära kogu seda raha, mis 2008. aastal maksudest laekub, vaid paneb 2,7 miljardit krooni tagavaraks. Eesti majanduskasv aeglustub mõistlikule tasemele ning see toob kaasa muutusi mitmes ettevõtluse valdkonnas. Seetõttu ei püsi meie tööpuudus igavesti nii madalal tasemel nagu praegune 2,5 protsenti.
Oleks patt arvata, et riigisupi keetmisel on Navi küla mees Võrumaa sootuks unustanud. Et leemekese rasvane kiht tee peal maha ei loksuks, on Tallinna—Tartu maantee arendamiseks tuleval aastal eraldatud 600 miljonit krooni. Nabanöör, millega oleme seotud pealinnaga, saagu turvaliseks, et me ei peaks muretsema oma lähikondlaste ohutuse pärast sellel teel. Maanteeameti üle 30protsendisest eelarvekasvust läheb siiski vaid väike osa meie põhimaanteele, suur osa rahast laotatakse riigi tugi- ja kõrvalmaanteedele. Vallateede remondiks eraldatav raha suureneb kolmandiku võrra, seega laekub näiteks Võru vallale käesoleva aasta 2,7 miljoni krooni asemel tuleval aastal umbes 3,5 miljonit krooni, Rõugele 2,1 miljoni asemel umbes 2,7 miljonit krooni.
Tänavu Võrumaal alanud kaevuprojekt saab tuleval aastal hoogu juurde ja võtab üleriigilise mõõtme. Sadakond puhta joogivee saanud maaperet on ilmekas näide, kuidas kohapeal ja väikeste võimalustega saab suuri asju korda teha.
Joonele on tarvis aidata ka veemajanduse lipulaevu, kelle suured europrojektid on kõvasti kallinenud. Riigieelarves olevast 600 miljonist kroonist peaks leevendust leidma ka Võru ja Antsla veeprojekti eestvõtjate mure.
Tulevast aastast avanevad taas paljud ELi programmid, mis annavad suure tõuke Eesti regionaalarengule. Võrumaa paiknemine ELi välispiiril annab meile suuri võimalusi saada raha piiriülese koostöö toetuse meetmetest. Kui mitte mujal, siis vähemalt Haanjas tehakse juba praegu tõhusat tööd uute projektitaotluste vormistamisel.
Sellisena paistab esmane pilk riigi rahakatlale. Jääb loota, et Riigikogus eelarvet kinnitades muutub Võrumaale suppi jagav kulp suuremaks ja leemele lisandub vürtsi.

Kalev Kotkas: Positiivselt pensionidest

Tavaliselt puudutavad uudised pensionide kohta ainult eakaid inimesi. Eelmisel nädalal valitsusliidu eestseisuses kokku lepitud muutused pensionisüsteemis mõjutavad lisaks praegustele pensionäridele ka neid inimesi, kellel on pensionieani aega veel mõned kümned aastad.

Kokkuleppe kohaselt tõuseb keskmine vanaduspension järgmisel aastal umbes 4580 ning 2009. aastal 5330 kroonini. 2010. aastal tõuseb keskmine vanaduspension kava kohaselt 6100 ja 2011. aastal 6760 kroonini. Need numbrid ei ole mõistagi krooni täpsusega paigas, kuid suurusjärk on kindlasti õige.
Kuid peale pensionide tõusevad ka hinnad. Seetõttu on igati põhjendatud küsimus, kas 2008. aastal suudab pensionitõus hindade tõusuga sammu pidada? Rahandusministeeriumi hinnangul suureneb inflatsioon järgmisel aastal 7–8 protsendini. Kuna keskmine pension tõuseb järgmisel aastal 22%, siis kasvab Eesti pensionäride ostujõud järgmisel aastal rohkem kui hinnad. Kindlustunnet lisab eakatele kindlasti teadmine, et kuna riiklikult mõjutatavate hindade (eelkõige erinevate aktsiisimaksude) tõus on ajastatud järgmisele aastale, siis väheneb inflatsioon 2009. aastal järsult, kuid pensionitõus jätkub samas tempos.
Nagu öeldud, mõjutab valitsusliidu pensionisüsteemi muutmise plaan ka neid inimesi, kes oma töömeheteed alles alustavad või on sellega poole peal. Muudatus on tehtud arvestusega, et rohkem võidavad oma tulevase pensioni suuruses tänased väikesepalgalised töötajad. Uuenduse kirjeldamiseks kasutan Toompeal levinud nn Jüri-Mari skeemi.
Kujutage endale ette 40-aastast kõrgepalgalist Jürit ja sama vana madalapalgalist Marit, kes mõlemad lähevad pensionile 2030. aastal. Jüri ja Mari tulevase riikliku pensioni ehk esimese samba pensioni suurus sõltub nii nende tööstaažist kui ka nende praeguse palga suurusest. Lisaks riiklikule pensionile on Jüri ja Mari liitunud pensionisüsteemi teise samba ehk kogumispensioniga. Nad maksavad igas kuus pensionifondi 2% oma palgast, millele riik lisab praegu veel 4%. Kuna Jüri palk on palju suurem, siis on 2% tema palgast palju suurem summa kui 2% Mari palgast. Seega saab Jüri 2030. aastal nii esimesest kui ka teisest pensionisambast suuremat pensioni kui Mari, kuna mõlema pensioniliigi suurus sõltub palga suurusest.
Samamoodi jätkates tekiks olukord, kus 20–30 aasta pärast käriseb vahe praeguste kõrgepalgaliste ning väikesepalgaliste pensionide suuruse vahel ebaõiglaselt suureks. Oluline on siinkohal teada, et alla Eesti keskmise palka teenib üle 60% töötavatest inimestest.
Et väikesepalgalise Mari pensioni suurendada, on valitsusliit otsustanud muuta riikliku pensioni indeksit nii, et see arvestab senisest tunduvalt vähem palga suurusega. Väikesepalgalise Mari tulevane riiklik pension selle muudatusega tõuseb ning kõrgepalgalise Jüri riiklik pension selle muudatusega väheneb. Nii saavad Mari ja Jüri 2030. aastal pensionile minnes senisest palju võrdsemat riiklikku pensioni. Jüri sissetulek on kokkuvõttes sellegipoolest suurem, sest ta on kogumispensioni sambasse maksnud sisse suurema summa ning tema kogumispension on selle võrra suurem.
Vajaduse kohendada senist pensionisüsteemi tingis asjaolu, et teine pensionisammas käivitus sajandi alguses paremini kui ükski asjatundja seda julges loota. Tänaseks kogub teise samba pensioni ca 600 000 inimest! Paraku käristab edukas teine sammas kunagistest prognoosidest palju suuremaks vahet väikese- ja kõrgepalgaliste inimeste pensionide vahel.
Sotsiaaldemokraatide jaoks on väga oluline see, et kirjeldatud muudatus teeb meie pensionisüsteemi õiglasemaks. See kaitseb enamuse tulevaste pensionäride huve. Kaitseb just selliste pensionäride huve nagu Mari, kelle praegune palk on väiksem ning seega ka võimalus vanaduspäevadeks raha kõrvale panna või vabatahtliku kogumispensionisüsteemiga liituda palju väiksem. Loodan, et ka Jüri ja teised praegused kõrgepalgalised kiidavad sellise muudatuse pensionisüsteemis heaks, sest õiglus ja eakaaslaste väärikad vanaduspäevad aastal 2030 on nendegi jaoks olulised väärtused.

Katrin Saks: Veripunased palvehelmed

Möödunud kevadel Andidžonis tuli minu juurde vargsi armas vanatädi ja pistis mulle sõna lausumata pihku palvehelmed. Sellised lihtsad, verekarva helmed. Hiljem kuulsin, et selliseid helmeid on tuhandeid, valmistatud sõnatuks protestiks 2005. a Usbekistanis Fergana orus toimunud veretöö vastu, palvega teha kõik, et midagi sellist enam ei korduks. Ühtlasi seisab see palve selle eest, et ligi tuhande inimese, sh lapse ja naise tapmises süüdi olevad kannaksid kord vastutust.
Euroopa Parlamendi delegatsioon oli esimene rahvusvaheline grupp, kes pääses kaks aastat pärast tapatalguid Andidžoni. Tuleb tunnistada, et ega me seal midagi erilist ei näinud.

Verised tapatalgud
Veri oli ammu uhutud, kuuliaukudel teatrihoone välisküljel värske krohv peale tõmmatud; väljak, kuhu demonstrandid olid kogenenud, oli inimtühi ja miski ei meenutanud meile jõledust, mis oli toimunud. Vaatasin võõrastavalt lillekimpe, kuna olin hetk varem kuulnud ja lugenud pealtnägijate tunnistusi sellest, et laipu oli nii palju, et neid maeti ka haljasaladele.
Delegatsiooni kaitsti hoolega võimalike kontaktide eest kohalike inimestega. Meie palvel korraldatud kohtumine tsiviilühiskonna esindajatega toimus ülikoolis ja oli läbinisti farss. Võimuesindajate valvsa pilgu all kordasid paar arglikku tüüpi delegatsioonile seda, et 2005. a toimus võitlus terroristidega. Ja seda loomulikult kogu rahva täielikul toetusel.
Terrorismivastast võitlust on selles piirkonnas korduvalt kasutatud võitluseks teisitimõtlejatega. Rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide raportid annavad pikki nimekirju poliitvangidest ja kirjeldavad nende äärmiselt rasket olukorda. Palju räägitakse viimasel ajal ajakirjanikust ja inimõiguslasest Umida Nijazovast, kes tegeles materjali kogumisega Fergana orus toimunud veretöö kohta ja kes seepeale tänavu jaanuaris arreteeriti.

Teisitimõtleja saatus
Kui tõstatasin inimõiguste küsimuse meie delegatsiooni kohtumistel Usbekistani parlamendi ja valitsuse esindajatega, saime vastuseks, et «inimõigused on Usbekistani siseasi». Ombudsman vastas minu küsimusele poliitvangide olukorra kohta, et talle pole kunagi ühtegi kaebust tulnud.
Ühe ELi liikmesriigi saatkonnas toimus kokkulepitud kohtumine tegelike inimõigusaktivistidega. Kahjuks jäi aga üks inimene õhtuhämaruses toimuvale kohtumisele saabumata, sest «juhuslikult» vahistati ta teel sündmuspaika, ettekäändeks liiklusrikkumine, mis hiljem osutus alusetuks.
Euroopa Liit on ainukesena hukka mõistnud Andidžoni veretöö ja kehtestanud sanktsioonid, samal ajal kui näiteks Venemaa kaitseb režiimi ja kordab nende retoorikat. Sellel on ka oma majanduslik taust. Kui veel viis aastat tagasi pigem tõrjuti Vene mõju suurenemist ja kapitali, siis viimastel aastatel kasvab see jõudsasti.
Samas kahaneb lääneriikide firmade arv. Aga meie majandushuvid ei tohiks lõivu maksta väärtustele ja seetõttu on oluline ka ELi poliitika järjekindlus suhetes selle Kesk-Aasia riigiga.

Vajalikud sanktsioonid
EL võtab sanktsioonide pikendamise arutelu ette 15.–16. oktoobril üheskoos Birmale mõeldavate karistustega.
Usbeki sanktsioonide mõttekuse üle on palju vaieldud, sest need on mitte niivõrd praktilise (näiteks relvade müümise embargo), vaid pigem deklaratiivse iseloomuga, kuigi sisaldavad ka osa poliitikute viisakeeldu Euroopasse.
Sanktsioonide vajalikkust kogesin omal nahal kohapeal: rahvas peab seda häbimärgiks, mis neid naabritest lahku lööb ja millest soovitaks igal juhul vabaneda, sellest tulevad ka katsed dialoogi jätkata. Suurim viga, mida EL teeks, oleks sanktsioonide kaotamine ilma konkreetsete muudatusteta selle diktaatorlikus elukorralduses.
Palju sanktsioonid on võimumehi mõtlema pannud, on iseasi – seda näitab ka viimane, septembrikuine veretöö Taškendis, mil tapeti rahvusvaheliselt tuntud teatridirektor Marc Weil.
Tegu on Euroopa päritolu Usbekistani kodanikust teatri- ja filmikunstnikuga, kes rajas 1976. a Taškenti oma esimese venekeelse alternatiiv-näitetrupi; 1990. aastatel emigreerus ta aga poliitiliste rõhumiste tõttu Ameerikasse. Hiljutisel naasmisel polnud paraku edu, ta lasti maha oma teatri trepil septembrikuus. Kiirabis teel haiglasse suutis Weil vähemasti kinnitada, et tegu polnud pelga röövimise, vaid mõrvatööga.
Taas ei ole tegu Usbekistani siseasjaga, kuna kunstnik oli rahvusvaheliselt tunnustatud taustaga. Inimõigused on universaalsed, seda on ka kõik Kesk-Aasia riigid ühes Usbekistaniga tunnistanud. Ja nagu iga riik, kirjutades alla rahvusvahelistele lepetele ning ratifitseerides konventsioone, võtab ka Usbekistan poliitilise vastutuse ja kohustub, varem või hiljem, lepetesse kirjutatud põhimõtete ja väärtuste eest seisma.

Katrin Saks: Rahvastik on prioriteet, mitte paratamatus

Euroopa parlamendi saadik endine rahvastikuminister Katrin Saks usub, et rahvastik on üks selle sajandi põhimuresid. Ka Eesti probleemid ei ole unikaalsed ning me oleme osa kogu Euroopa demograafilistest protsessidest. Vananemine on paratamatu ning sündimuse tõusu taastootmise tasemele ei ole ette näha, seega on osa lahendusest sisseränne. Eestis on võtmeküsimuseks siin kasvanud teiste rahvuste esindajate kaasamine, sest majandus saab järjest vähem toetuda vaid eestlastele.

Mõni aeg tagasi võõrustasin Hiina rahvastikuministrit. Otsustasime näidata talle ka Lõuna-Eestit ning alustasime sõitu mööda Piibe maanteed, mille ääres on teatavasti hõre asustus. Pärast esimest tundi küsis auväärne külaline, millal see looduspark lõpeb ja tulevad inimesed.
Seda hõredust tajume järjest enam ka ise, näiteks kaubanduskeskuse sabas tühje kassasid põrnitsedes. Olen juba mitu korda istunud uhkes üksinduses ühes pealinna juuksurisalongis, kus viiest toolist neli on tühjad. Mitte sellepärast, et juuste lõikamine oleks moest läinud, aga juuksureid lihtsalt jääb puudu. Näiteid võib tuua palju, aga hoopis huvitavam on see, kuidas me selles inimestepuuduses käitume, kuidas suhtume juba olemasolevasse inimressurssi ja kuidas kavandame tulevikku, mis on veel hõredam.
Üleilmse soojenemise ja terrorismi kõrval on 21. sajandil maailma põhimureks rahvastikuprobleemid. Euroopas levib arusaam senise integratsioonipoliitika läbikukkumisest. Ka Eesti peab endale tunnistama, et rahvastik on riigi prioriteet, mitte paratamatus.
Olles lugenud viimastel kuudel raevukaid internetikommentaare stiilis „venelased välja”, tundub, et peale kõige muu on meid maha jätnud ka meie kuulus pragmatism. Kas tõesti pole see eestluse kisakoor märganud, et peale sellise majandussektori nagu energeetika, kus enamik töötegijaid on vene rahvusest, on ka näiteks poemüüjad ja pangatellerid enamasti üsna tüüpiliste slaavi nimega. Ja seda mitte ainult Narvas. Aprillisündmustes jäi väärika tähelepanuta seegi, et ligi kolmandik politseinikke, kes korra jalule seadsid, olid samuti venelased. Niisiis on sellised loosungid väga rumalad ja lühinägelikud, homset silmas pidades aga suisa hukatuslikud.
Kui me praegu ei hoia neid, kes on siin maal sündinud-kasvanud, tuleb meil edaspidi seista silmitsi veel suuremate probleemidega. Et selles veenduda, tasub pisut Euroopas ringi vaadata. Vaatamata sellele, et meie keeruline demograafiline olukord on kolonisatsiooni tagajärg, pole meie probleemid unikaalsed.

Kasvav ja kahanev Euroopa
Samal ajal kui Euroopa eliitklubi arutleb oma piiride üle ja jagab välja uusi liikmekaarte, kuivab Euroopa rahvastik kokku. Ühe ennustuse kohaselt väheneb rahvaarv järgneva saja aasta jooksul umbes neli korda. Selles võime küll kahelda, kuid kindel on, et Euroopa rahvastik kahaneb lähitulevikus kiiresti. See on Ida- ja Kesk-Euroopas juba täies hoos, jõuab mõne aasta pärast Lõuna-Euroopasse ja 2015. aastaks Lääne-Euroopasse ning viimaks, 2030. aasta paiku ka Põhjamaadesse.
Suurt sündimuse kasvu ei ennustata: pole mingit põhjust arvata, et inimesed oma käitumist olulisel määral muudaksid, ja ega riigid pole selle nimel ka riigid tõsiseid jõupingutusi teinud. Eksperdid arvavad, et näiteks Lõuna-Euroopas jääb sündimus 40% allapoole taastootetaset. Küll aga jätkub rahvastiku vananemine, kõige rohkem on eakaid Itaalias, kõige vähem aga Iirimaal. Kui praegu on Euroopas 21 miljonit vanurit, kel aastaid üle 80, siis sajandi keskpaigas võib neid olla juba 80 miljonit.
Kui indiviidi jaoks on pikk elu ja arvukad pensioniaastad suurepärane, siis riigi jaoks on asi kahjuks keerulisem. EL-i statistika kohaselt töötab isegi Põhjamaades vaid 15% üle 60-aastasi mehi ja 4% naisi. Lõuna-Euroopas on neid veelgi vähem, sest enamik naudib väljateenitud puhkust ja loodab rohkem või vähem riigile, olenevalt oma tervise- ja pensionikindlustusest. Kui eelmise sajandi teises pooles suurenes tööjõu hulk Euroopas pidevalt, siis alates 2010. aastast on oodata langust. Töö iseloom küll muutub – masinad ja arvutid asendavad inimesi –, kuid suurenev vanurite hulk vajab teenuseid, mida vaevalt suudavad osutada robotid.
Veel üks tegur on pensioniiga. 1970. aasta Euroopa keskmine pensionile pääsemise iga 65 on tänapäeval oluliselt madalam ja kuigi eluiga on samal ajal tõusnud, kardavad poliitikud pensioniea tõstmist kui katku, sest hääli on vaja järgmistel valimistel, mitte kauges tulevikus. ÜRO prognoos ütleb, et 2050. a on Lõuna-Euroopas üle 65-aastasi elanikke 33%, Lääne-Euroopas 28–29%.

Vähe valikuid
Olukorda saab parandada lapsi sünnitades või sisserännet suurendades. Sünnitamine pole eriti populaarne ei meil ega ka mujal Euroopas, vähemalt mitte sel määral, et rahvast taastoota. 1960-ndate beebibuumile on järgnenud langus – kus väiksem, kus suurem, kõige suurem Lõuna-Euroopas. Vanadest Itaalia filmidest meelde jäänud matroon suure lastekarja keskel on minevik, praeguses tüüpperes on üks laps. Eesti näitaja on pigem keskmine, kõrgem kui Vahemeremaadel, aga madalam kui näiteks Põhjamaades, Prantsusmaal ja Iirimaal. Suurenenud on ka lastetute hulk, näiteks ennustatakse, et Saksamaal jääb lastetuks kolmandik nendest, kes on sündinud pärast 1960. aastat.
1993. a tegin teleajakirjanikuna ühe saate sarjast „Teateid tegelikkusest”, kus kujutasime ette tulevikku. Näitasime võtet esimesest klassist siis ja seitse aastat hiljem – ühe tühja pingireaga. See puuduv „rida” peaks varsti jõudma keskkooli, sõjaväkke, kõrgkooli, tööle... Ja just nende sündimata laste lapsed oleksid jõudnud maksumaksja ikka ajal, mil minu põlvkond läheb pensionile! See pole kohvipaksu pealt ennustamine – kahjuks on need protsessid väga pikalt ette „programmeeritud”.
Kindlasti on olemas „sisemisi ressursse”, näiteks motiveerida inimesi kauem töötama, suurendada naiste tööhõivet, rakendada tulevikku kindlustavaid pensioniskeeme jne, kuid see ei täidaks tühja ruumi. Et tagantjärele sünnitada ei saa, tuleb valida, kas saada hakkama oluliselt väiksema hulga inimestega või otsustada uute tulijate kasuks. Retoorikale vaatamata tundub viimane võimalus tõepärasem, sest järjest enam on Euroopas töid, mida heaoluühiskonnas kasvanud inimesed ei taha enam ise teha.

Lähtemaast sihtpunktiks
20. sajandil oli Euroopas neli suurt migratsioonilainet, mille põhjustasid kaks maailmasõda, 1960. aastate majandusbuum ja eelmise sajandi lõpukümnendi sündmused. Kui kuni Teise maailmasõjani enamasti lahkuti Euroopast, siis viimasel kümnendil on ka sellistest riikidest, kust varem palju emigreeruti – näiteks Hispaania ja Iirimaa –, saanud immigratsiooniriigid.
Esialgu toimus liikumine vaesest lõunast rikkasse läände, parema elu otsijad tulid Itaaliast, Hispaaniast, Portugalist ja Kreekast, siis lisandusid tulijad Jugoslaaviast, Türgist ja Indiast. 1970-ndate naftakriis ja majanduslangus sundis aga poliitikat muutma ja rakendama piiravaid meetmeid – peamiselt jäi alles perekondade ühendamine ja põgenike vastuvõtmine. Immigratsioon küll vähenes, aga ei lakanud, sest kanalid olid loodud. Üheksakümnendatel oli uus tõus seoses Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu lagunemisega.
Praegu pole aga haruldane, kui liigutakse lausa vastassuunas. Sattusin hiljuti Brüsselis rääkima ühe portugallasega, kes on elanud viimased 15 aastat Brüsselis ja kaalub nüüd perega tagasi kolimist. Nimelt on elu Portugalis palju arenenud ning Brüsselis kaunis kalliks muutunud.
Statistikas valitseb suur segadus, sest riigid defineerivad ja registreerivad uustulnukaid erinevalt, kuid 2004. aasta immigrantide netoarv oli 1,85 miljonit! Eesti kohta näitab statistika vaid ümmargusi nulle, meie rändearvud on väga väikesed.
Kolmandik Euroopa Liitu sisserännanuid tuleb Itaaliasse ja Hispaaniasse, umbes pool miljonit inimest aastas mõlemasse riiki. Kolmandal kohal on Inglismaa. Võrdluseks: kui 1997. a saabus Hispaaniasse 64 000 migranti, siis aasta hiljem oli see arv ligi kümme korda suurem. Lõuna-Euroopa andis ka illegaalsetele immigrantidele amnestia ja sai nii situatsioonist enam-vähem ülevaate. Ei tulda ainult paadiga ja Põhja-Aafrikast, Itaalia immigrantidest ligi pooled on pärit Kesk- ja Ida-Euroopast.
Sel ajal kui Eesti Vabariigis püütakse veel viimaseid dokumenteerimata inimesi, räägitakse Euroopas järjest enam illegaalsete immigrantide hulga kasvust – neid on umbes pool miljonit aastas (kuuleme neist enamasti siis, kui Itaalia ja Hispaania uudisteagentuurid teatavad mõne paaditäie aafriklaste avastamisest oma rannas). Inimlikele kannatustele lisandub sihtkohariikides suur hulk majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme. Surve vähendamiseks on solidaarselt loodud EL-i agentuur Frontex, mis peab kaasa aitama välispiiride paremale kontrollile, aga sellest aastast ka solidaarsusfond, mis peaks kaasa aitama nii integratsioonile kui ka koostööle sihtkohamaadega, vähendamaks illegaalset immigratsiooni.
Et kasvavast survest aimu saada, tasub heita pilk ÜRO ennustusele, mis näitab Lõuna-Euroopa rahvaarvu märgatavat kahanemist (kui sisseränne jääb praegusega samale tasemele), samal ajal kui Põhja-Aafrika rahvastik kasvab 174 miljonilt (2000) viiekümne aastaga 303 miljonini. Seega suureneb surve kahanevale ja vananevale Euroopale. Aga ehk see ongi meie pääsetee?

Migratsioon pooliku päästerõngana
Kuigi sisserändel võib olla märkimisväärne mõju Euroopa rahvastiku arvule, siis rahvastiku vananemisele on selle mõju tagasihoidlik. Sisserändajad on ainult natuke nooremad kui põliselanikud ja varem või hiljem jõuavad nemadki pensioniikka. See on ju hästi näha ka Eestis, kus pärast sõda täies tööeas siia tulnud on nüüd kiiresti suurendanud meie pensionäride hulka. Seega tuleb tingimata tegeleda ka sündimuse suurendamisega – aga käsitleda seda hoopis laiemalt kui meil, kogu peredele suunatud sotsiaalpoliitikana, mitmete valdkonnapoliitikate kompleksina ja ka väärtussüsteemi muutmisena.
On selge, et Euroopa ei saa ilma immigrantideta hakkama ning vaieldakse pigem selektiivse migratsioon üle. See on küll päritoluriikide suhtes ebamoraalne, kuid aitab kaasa integratsioonile. Võrreldes Prantsusmaad ja USA-d näeme, et kodakondsuse saamine on viimati mainitus keerulisem, kuid tänu selektiivsele immigratsioonipoliitikale edukam. Prantsuse mitteselektiivne mudel on toonud kaasa väiksema naturalisatsiooni taseme. Võrdlev uuring näitab, et madala haridustasemega inimesed naturaliseeruvad vähem. Sama kehtib ka väga kõrge haridustasemega isikute puhul – sest neil pole seda vaja, nad tulevad niigi hästi toime.
Vaatama sellele, et Euroopa vajab immigrante, on ta sisserändajatega halvasti kohanenud. Ja probleeme pole ainult kaugelt, teisest kultuuriruumist tulnutega. „Poola torumehedki” suutsid naaberriigis ärevust tekitada, kuigi ilma nendeta oleksid ilmselt paljud torud umbes.
Mida kaugemal (nii kauguse kui ka kultuuri mõttes) on kohver pakitud, seda raskemini kohanevad nii tulijad kui ka vastuvõtjad. Aga probleeme on neiski riikides, kus tulijad ei erinegi nii väga põliselanikest ning kus kulutatakse keeleõppele ja integratsioonile palju riiklikke või omavalitsuste vahendeid.
Selles mõttes pole meie siin oma probleemidega sugugi erandlikud. Jah, meie venelased on sattunud siia teisel viisil kui türklased Saksamaale või alžeerlased Prantsusmaale ja meie vaidluste keskmes on praegu ajalugu, aga põhjused, miks nii ühed kui ka teised on rahulolematud, on väga sarnased.
Põhiprobleemiks on kõikjal õiguste tasakaalu puudumine, tulijad pole rahul sellega, et neil on vähem õigusi, ja nad protestivad, kasutades selleks nii legaalseid võimalusi kui ka vägivalda. Järjest vähem võrdlevad nad oma olukorda päritolumaa võimalustega, järjest enam nõuavad põliselanikega võrdseid õigusi. Vana Euroopa reageerib sellele aga kasvava vaenulikkusega, mis toidab paremäärmusliku poliitika edu.

Urve Palo: Riigi kohus on väärtustada iga inimest

Eesti elab jõukamalt kui kunagi varem. Meie majanduslik enesetunne on hea ning Tallinna kesklinn ja autod näevad välja nagu ükskõik millises lääneriigi pealinnas. Interneti ja e-teenuste kasutamises teeb Eesti kogu maailmale silmad ette. Tundub, et me oleme edukalt oma riigi üles ehitanud ning praeguse heaolu rasketööga välja teeninud.
Praegu elab Eestis 1 345 000 inimest. Hõivatuid ehk töötajaid on neist ligi 50% ja pensionäre ligi 10%. Tänu sellele, et veel aastail 1982–1989 sündis Eestis igal aastal üle 24 000 lapse, saab sel aastal 18–25-aastaseks 200 000 noort. Nende hulgas on ka 2007. aasta uued potentsiaalsed tööjõuturule tulijad. Vaadates aga kümme aastat ettepoole, on juba teada, et siis saab 18–25-aastaseks ligi poole vähem noori (täpse malt 111 387 inimest). 2017. aastal saavad tööealiseks need lapsed, kes sündisid esimese kaheksa aasta jooksul pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Paraku ei saa tööealiseks need, kes aastatel, mil keskmine sündimus oli 14 000 last aastas, sündi ma ta jäid. See tähendab ka, et kümne aasta pärast tuleb meil turule poole vähem töökäsi, poole vähem on sünni tajaid, poole vähem tulevasi maksumaksjaid. Olgu märgitud, et praegune sündimus on Eesti Vabariigis 15 000 last aastas. Seega oleme endiselt kaugel rahvastiku taastootvuse tasemest, mis oleks 21 000 last aas tas.
Tõsi, vähene sündimus ning sellest tulenevalt rahvastiku vananemine ei ole probleemiks mitte ainult Eestis, vaid kimbutab enamikku arenenud riike. See on ka põhjus, miks Euroopa Liidu liikmesriigid võistlevad omavahel tööjõu pärast. Näiteks Soomes töötab praegu vähemalt 12 000 inimest Eestist ning sinna oodatakse neid veelgi rohkem. Iga inimese lahkumine siit on aga suur kaotus meie riigile.
Johann Wolfgang von Goethe on öelnud: „Kes esimese nööbi valesti nööbib, see ei saa ka ülejäänuid õigesti kinni panna.“ Kui riik ei väärtusta iga oma inimest täna, siis ei ole potentsiaalsel lapsevanemal ka kindlustunnet, et teda ja te ma last väärtustatakse homme. Ebakindlus tuleviku ees aga mõjutab otsuseid, kas ja kui palju lapsi perre sünnib. Seepärast on praegu eriti tähtis aru saada ja teadvustada iga Eestis elava inimese väärtust.
Eesti riigi tulevik on just nii kindel, kui kindlalt tunneb iga kodanik, et temast siin hoolitakse. Meid kõiki, sõltumata usutunnistusest, päritolust või ema keelest, ühendab eesmärk elada demokraatlikus Eestis. Eestis, kus hinnatakse iga inimest ja valitseb kindlustunne homse päeva ees.

Heljo Pikhof: Euroopa valutab südant

Inimese süda lööb keskeltläbi 100 000 – 120 000 korda ööpäevas. Päev läbi, öö läbi, vahetpidamata. Kui meil oleks tegemist kalli raha eest hangitud auto või arvutiga, küllap muretseksime siis selle hoolduse või viirusetõrje eest.
Aga süda ehk siis elu oleks justkui niisama saadud. Miks muidu vilistame kõigi südametervise reeglite peale, mis kirjaoskajale rahvale on ometi juba aastakümneid teada.
Euroopa kõrged kogud on sunnitud välja töötama üha uusi kavu ja vastu võtma üha uusi deklaratsioone, et inimeseloom ometi aru saaks: et süda terve püsiks, tuleb tema eest pisutki hoolt kanda.
Tänavu 12. juunil allkirjastati europarlamendis Euroopa südametervise harta. See on üldarusaadav ja konkreetne dokument, mille eesmärk on pöörata iga ühiskonna ja iga inimese tähelepanu südame- ja veresoontehaiguste ohuteguritele ning nende vältimise võimalustele. Ka riigikogu sotsiaalkomisjon tutvustas avalikul istungil hartat, südamehaiguste olukorda Eestis ja meie südamestrateegiat.

Ei ole loomulik kadu
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) Euroopa regiooni riikides niidavad südamehaigused igal aastal 4,35 miljonit elu. Seda on rohkem, kui suudavad teha nii väga peljatud vähkkasvaja liigid kokku. Eesti, teadagi, on koos Läti ja Venemaaga endiselt selle õnnetu pingerea tipus.
Ent terve mõistuse ja tervete eluviiside korral on südame- ja veresoontehaigused väga suurel määral ära- või vähemalt vaoshoitavad: suitsetamisest ja liigsest alkoholist hoidumine, kehaline aktiivsus, tervislik toitumine, ülemäärase kaalu ja liigse stressi vältimine.
Ei mul ole aega toitu valida, võib mõnigi töönarkomaan rehmata, mis siis veel sportimisest või puhkamisest rääkida – kõigepealt tuleb kindlustada laste tulevik, eks siis näe.
Seda käegalöömise hoiakut peame üheskoos muutma ja murdma. Kõige tulemuslikumalt annab seda teha lapseeas. Et tervislikele eluviisile pannakse alus maast madalast, arvestab ka kuni 2020. aastani mõeldud Eesti südamestrateegia.
Mõni pealtnäha pisike, lasteaialapsele suunatud meede, mis kasvatab terviseteadlikkust liikumismängude ja õige toitumise kaudu. Või ujumisõpetus või kooli puuviljaprojektid ei tohiks küll asjata olla.
Meilgi tuleks omaks võtta 2000. aasta rahvusvahelisel südamekonverentsil sõnastatud deklaratsiooni lausung «Igal sellel aastatuhandel sündinud lapsel peab olema õigus elada vähemalt 65. eluaastani, ilma et ta peaks kannatama ärahoitava südame- ja veresoontehaiguse all».
Targad mehed ja arvutid on kokku löönud ka südame- ja veresoontehaiguste majanduskulud Euroopa Liidu riikides – 169 miljardit eurot aastas. Las aga jäävad need näitajad tarkade meeste mängumaaks, kes peavad majanduspoolt vaat et olulisemakski kui inimesele elada antud elu.
Riigikogulase ja naisena püüaksin kahe käega kinni hoida südametervise harta sellest punktist, mis ütleb, et iga poliitilise otsuse lähtekohana tuleb arvestada inimese tervist.

Käepärane ravim
Kui üldse on olemas universaalset ravimit nii südame- kui ka paljude teiste organismi häirete vastu, siis on see korrapärane füüsiline koormus, teavad tohtrid.
Müts maha Tartu ees! Mullusest linnaeelarvest investeeriti üle 72,5 miljoni krooni spordibaasidesse, lisaks tehti ära suur töö jalgrattateede ja puhkeparkide väljaehitamiseks ja korrastamiseks. Oma 53 spordisaali, 14 staadioni ja 5 siseujulaga ei ole meil tarvis kellegi ees silmi peita. Lisaks looduslikud supluskohad, talvel uisuväljad ja suusarajad – igaüks võib leida endale meelepärase sportimisvõimaluse.
Emajõe kaldapealsetel kohtab ka sügissombuse ilmaga igas eas kepikõnniharrastajaid. Olgu kepikõnd, jalgpall, rulasõit või kas või kukerpallitamine – peaasi, et koormus oleks piisav ja regulaarne. Südametohtrid peavad vähimaks vajalikuks koormuseks 30 minutit viis korda nädalas.
Ent enda liigutamine peab olema ka meeldiv. Kui ikka näägutav naine töölt tulnud rampväsinud mehele klopitsa pihku surub ja saadab ta südametervise sildi all vaipu kloppima, siis võib kasu asemel sündida hoopis kahju.
Meie kiirustavas ja killustatud ajas on just negatiivne stress kõigi hädade peapõhjus. Ja selle vastu aitab teine universaalne ravim – sallivus, mõista püüdmine, headus.

Marianne Mikko: Järjekorrad Venemaa piiridel peavad kaduma

Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel tuleb jutuks võtta olukord Eesti ja Läti piiripunktides.
Piirijärjekorrad Eesti-Vene piiril on alates 2006. aasta suvest järsult pikemaks muutunud. Sabasid on olnud pikemaid ja lühemaid, kuid siiski on enam kui kummaline olukord, kui 21. sajandil peab kaubaveok ootama 78 tundi, et ületada Eesti-Vene piir Narva piiripunktis.
Just selline oli olukord veel 27. septembri hommikul, kui Venemaale saamist ootas 280 veokit. Halvimatel päevadel kulub ülepääsuks rohkem kui 100 tundi, ootel on üle 400 veoauto.
Venemaa on asunud näitama, kus tema arvates peaksid olema Euroopa Liidu piirid. Takistades kauba liikumist Eestisse ja Eestist välja, pidurdab meie naaber kauba liikumist Euroopa Liitu. Narva ja Jaanilinna vahel ei toimu juba ammu vaid Eesti ja Venemaa vaheline kaubavahetus, see on oluline transiidipunkt kogu Euroopa Liidu ja Venemaa vahel.
Kreml on soostunud Euroopa Liiduga arutama olukorda Eesti-Vene piiripunktides 16. novembril Moskvas. Leian, et seda küsimust saab ja tuleb Venemaaga arutada esimesel võimalusel: 26. oktoobril Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel Portugalis. Just niisuguse ettepaneku tegin Euroopa Komisjonile ja Euroopa Liidu Nõukogule sel nädalal Euroopa Parlamendi täiskogul Strasbourgis sõna võttes. On igati euroopalik arutada seda küsimust mõnevõrra neutraalsemal pinnal kui Moskvas, liiatigi pole Portugal Venemaa naaber.
Venemaal on vaja Euroopa Liidu tuge maailma kaubandusorganisatsiooni liikmeks saamisel. Euroopa Liidu üks olulisemaid väärtusi on kauba vaba liikumine. Niisiis soovib Venemaa Euroopa toetust maailma suurima kaubandusorganisatsiooni liikmeks pürgides, pildudes samal ajal ise kaikaid kodarasse omaenda kaubavahetusele Euroopa Liiduga.
Pealegi pole Eesti ainus, kellele valmistavad peavalu veokijärjekorrad Vene piiril. Sama mure on Soomel ja Lätil. Euroopa Liit ei saa takistada Venemaa liitumist maailma kaubandusorganisatsiooniga, sest ametlikult on nõusolek antud. Küll saab ühinemist edasi lükata.
Piiriületusprobleemi ajutine lahendus on rajada piiripunktide juurde parklad. Just sellise ettepaneku tegi europarlamendi transpordikomisjonile Roberts Zile. Transpordikomisjon toetas Läti saadiku ideed lisada järgmise aasta Euroopa Liidu eelarvesse üle 140 miljoni krooni piiripunktidesse parklate ehituseks. Parklad saaksid juurde Narva-Jaanilinna piiripunkt Eesti-Vene, Vaalimaa piiripunkt Soome-Vene ja Terehhovo-Buratški piiripunkt Läti-Vene piiril.
See leevendaks olukorda osaliselt – veokid ei seisaks enam pikkades sabades maanteeservas, vaid parkimisplatsil. See lahendaks liiklusohtliku olukorra, kus kaherealisel maanteel on ühe suuna sulgenud piirijärjekorras seisvad veokid. Ometigi ei kiirendaks see piiriületust.
Toetusega parklate rajamiseks näitab Euroopa Liit üles head tahet probleemi lahendada, olles valmis võtma endale konkreetseid rahalisi kohustusi. Loodan, et soov saada maailma kaubandusorganisatsiooni liikmeks ning Euroopa Liiduga häid suhteid hoida innustab Venemaadki konstruktiivseid lahendusi otsima.

Hannes Rumm: Majanduses ja poliitikas on alati paanikaõhutajaid

Eesti oma kullapalavik puhkes kolm aastat tagasi. Ei, kulda Eestist ei leitud, küll aga avastati mitu rikkalikku vaba raha leiukohta. Eestlased, kes tahtsid kiiresti oma elujärge parandada, ei pidanud sõitma Alaskasse kulda kaevandama.
Piisas sellest, et astuda sisse suvalisesse pangakontorisse ja kümned tuhanded Eesti pered väljusid sealt paugupealt uue kodu ning paarikümneaastase võlakoormaga.
Elu näis imeilus. Euroopa Liiduga ühinemine tõi Eestisse välisinvesteeringud ja toetusmiljardid. Majandus kasvas ligi 10% ning palgad suurenesid 15% aastas. Harjumaa põldudel kasvasid uued elamurajoonid kiiremini kui kartul või kapsas.
Keset seda tarbimistralli kurtis Eesti Pank kurtidele kõrvadele: kui kommertspangad jätkavad massilist eluasemelaenude andmist, siis kuumutab see üle Eesti majanduse ja võib lõppeda valusa tagasilöögiga.
Muidugi polnud midagi paha selles, et paljud Eesti pered said endale laenurahaga korraliku kodu. Aga Eesti Pank nägi õigusega ohtu selles, kui Põhjamaade pangad pumpasid lühikese ajaga Eestisse suurusjärgus sada miljardit krooni ja jagasid selle lõdvalt laiali. See laenuraha põhjustas kinnisvarabuumi, mille käigus korterite ja majade hinnad kerkisid kosmiliseks. Laenuraha mass kasvatas metsikus tempos kogu Eesti sisetarbimist, mis omakorda kergitas järsult palku eraettevõtetes.
Mida tegid Eesti Panga hoiatuste peale meie tublid Põhjala pangad Hansa, Ühis, Nordea ja Sampo? Võitlesid meeleheitlikult turuosa, see tähendab võimalikult suure laenusaajate arvu pärast. Kui algul nõudsid kommertspangad laenusaajatelt oma kodu soetamiseks suurt esimest sissemakset ning hindasid inimeste maksevõimet kainelt, siis omavahel konkureerides lasti seda latti süüdimatult allapoole.

Pangad tegid, kes vastutab?
Ühel hetkel tõmmati pankade peakorterites hädapidurit, sest isegi suurte Põhjala pankade jaoks läksid nende riskid Eestis liiga suureks. Mis tahes Põhjala panga jaoks tähendab must stsenaarium Eestis või Lätis lihtsalt kahjumit pärast pikki aastaid kõva kasumi teenimist. Tuhandetele nende klientidele võib pankade lõtv laenupoliitika karmistuvas majanduskeskkonnas tähendada aga seda, et nad jäävad hätta laenu tasumisega ning peavad loobuma kenast uuest kodust.
Kommertspankadel on oma mustad stsenaariumid ammu valmis kirjutatud, kuid avalikult nad neist ei räägi ning oma vastutust tekkinud olukorra eest ei tunnista. Avalikkuse ees nõuavad kommertspangad rangemat eelarvepoliitikat – ja seda hoopis valitsuselt ehk, veidi liialdades, õpetajate ja politseinike palga külmutamist praegusele tasemele.
See soovitus tundub eriti küüniline olukorras, kus esimest korda viimase 15 aasta vältel on erasektoris töötavate inimeste keskmine palk suurem kui avalikus sektoris töötavatel inimestel. Oluline on rõhutada, et riigilt palka saavad 50 000 inimest on õpetajad, kultuuritöötajad ja ametnikud, kelle töö nõuab enamasti kõrgharidust ja seega ka keskmisest kõrgemat või vähemalt sellega võrdset palka. Politseikonstaablil ja tuletõrjujal ei ole kõrgharidust, aga me ju tahame kõik, et nad oleksid kõrgema kvalifikatsiooniga kui Selveri turvamees. Järelikult peab riik neile ka paremat palka maksma, muidu ostab erasektor nad üle.
Kasum on püha
Ka ettevõtjate katusorganisatsioonid pahandavad praegu avaliku sektori palgatõusude pärast. Nad teevad seda väga lihtsal põhjusel – kui valitsus ei suurendaks uuest aastast politseinike, õpetajate ja ametnike palka, siis ei suudaks avalik sektor ettevõtjatega tööjõuturul konkureerida. Erasektor sellest võidaks, Eesti riik kaotaks.
Eesti ajakirjanduse parimat analüüsi pakuvad mõne lehe arvamuskülje kõrval Vikerraadio, Kuku ja Raadio 2 nädalavahetuse jutusaated. Seda kurvem on, et isegi nendes saadetes kordub refräänina tõdemus: «Tegemist on ju erafirmaga, mille eesmärk on teenida kasumit, seepärast ei saa temalt midagi nõuda.»
On väga kahju, et Eestis üldlevinud arusaamise kohaselt ei tohi ettevõtjad merre või õhku solki lasta, aga mis tahes muul moel vastutustundetult käitumine on lubatud. Selline arusaam eristab meid selgelt Põhjalast.
Stockholmi ja Kopenhaageni pangahärrad teavad hästi, et kui nende tegevus tekitab ühiskonnale probleeme, siis isegi juhul, kui juriidiliselt on kõik korrektne, vastutavad nad selle eest moraalselt ja saavad avalikkuselt karmilt kritiseerida. Tagumine aeg on ka Eestis nõuda ettevõtjatelt vastutust käitumise eest, mis toodab ettevõttele kasumit, kuid kahjustab ühiskonna huve.

Ühe õnnetus teise õnn
Praegu võimendab meedia nende inimeste juttu, kes meie majandusele musta tulevikku kuulutavad, sest halb uudis müüb. Kahjuks ei küsita sealjuures endalt, kellele oleks must stsenaarium kasulik?
Majanduses ja poliitikas on alati inimesi, kes õhutavad paanikat, lootes selle pealt kasu lõigata. Keskerakond ja Edgar Savisaar hirmutavad praegu inimesi, lootuses võita valitsuselt tagasi aprillimässu ajal kaotatud valijaid.
Nii Eesti kui ka välismaa ärimeeste seas on neid, kes tegutsevad praegu selle nimel, et kinnisvarakrahh tõesti tekiks. Neil ärimeestel on vaba raha, mille eest saaks järsult odavnenud kinnisvara võileivahinna eest kokku osta ning tuhandete tavaliste Eesti perede õnnetuse arvelt endale järgmise varanduse teenida. Kahjuks laseb ajakirjandus end seda tüüpi «investoritel» ära kasutada.

Marianne Mikko: Turvalisus üle kõige

Sel nädalal toimus Eestis väga soliidne julgeolekukonverents, kuhu teiste hulgas olid Tallinna kohale sõitnud nii FBI kui Europoli direktor.
Erilise tähelepanu all olid sedakorda infotehnoloogia ajastuga kaasnevad ohud ja riskid. Mul on siiralt heameel, et meile niivõrd olulised asjad olid maailma julgeoleku eest vastutavate tippotsustajate keskne arutlusteema.
Pronksiöö sündmustele järgnenud küberrünnakud Eesti arvutivõrkudele on mitmel korral olnud arutlusel Euroopa Parlamendis. Sel suvel oli see Euroopa esmatähtsa infrastruktuuri kaitse arutlusel parlamendi täiskogul. Täiskogu ees esinedes rõhutasin, et küberrünnakud võivad Euroopa paisata tagasi ülemöödunud sajandisse.
Kujutlematu on tänapäeva Eestis olukord, kus ministeeriumidevaheline sisemine teabevahetus on häiritud ja nii valitsusel kui meedial puudub võimalus elanikkonda teavitada. Just sellist olukorda üritasid saavutada need jõud, kes organiseerisid Eesti-vastaseid küberrünnakuid. Sel kevadel sai selgeks, et kui siiani olime maitsnud e-riigiga kaasnenud mugavusi ning üleilmset imetlust, siis nüüd seisime silmitsi kaelamurdva probleemiga. Ründed infosüsteemidele näitasid meie haavatavust, nende tõrjumine andis tunnistust meie tugevusest.
Kui Eesti poleks vapralt rinda pistnud ja võitnud kübervaenlast, oleks see võinud halvata kogu riigi toimimise. Tänu Eesti asjatundjatele ning meie liitlaste ja sõprade koostööle õnnestus ründed tõrjuda. Ei rikkus ega relvajõud aita küberrünnet tagasi lüüa. Ainus kaitse on koostöö Euroopa ja muu maailma ekspertidega.
Mõnda aega ei saanud teha makseid suuremates Interneti-pankades, maas olid valitsusasutuste veebilehed. Turvakaalutlustel oli pikka aega kättesaamatu nii mõnigi oluline veebiserver väljastpoolt Eestit. Meie vastu suunatud küberrünnakud suutsid tõsiselt takistada Eesti riigi ja kodanike igapäevast tegevust. Siiski toimisid meilisüsteemid, alternatiivina kasutati teisi teavitussüsteeme. Näiteks andis valitsus oma kodanikele juhtnööre SMSi kaudu. Kena oli näha, mismoodi mobiilsidefirmad aitasid kriitilisel hetkel edastada olulist infot kodanikele.
Küberrünnakud Eestile olid äärmiselt ebamugavad, samal ajal on need olnud õppetund kogu maailmale. Just selle tagajärjel jõudis nii Euroopa Liidu, NATO kui teiste rahvusvaheliste organisatsioonide arusaamisse tänapäeva maailma üks hiljutisemaid julgeolekuriske. Rünnak arvutivõrkudele ja -süsteemidele on pannud Eesti valitsust seadusi täiendama. Nii ongi valitsuse väljatöötatud seaduseelnõus sätestatud küberkuritegevuse osa aspekte terrorismina.
Ka Euroopa Komisjon on asunud küberrünnakute tõrjumiseks vajalikku koostöömehhanismi välja töötama. Eesti kogemust küberrünnete tagasitõrjumisel võetakse väga tõsiselt arvesse. Samamoodi meie oskust koondada asjatundjaid nii riigist endast kui leida ekstreemses olukorras koostööpartnerid Euroopast ja mujalt maailmast.
Ettepanek luua Eestisse NATO küberkaitsekeskus ei ole enam uus. Loodetavasti ei kao see kalevi alla. Vajame seda nii sümboli kui praktilise turvameetmena. Samuti toetan mõtet luua Euroopa Liidu küberkaitsekeskus ja asutada see Eestisse.

Marianne Mikko: Karuteene ajakirjanduse mitmekesisusele

Ajakirjandus on oluline osa meie elust. Just meedia vahendusel saame teada nii lähemal kui kaugemal toimuvast.
Paraku ähvardab eluga kursis olemine 1. jaanuarist oluliselt kallimaks muutuda. Ajalehtede, nii riigisiseste kui maakonnalehtede kojukanne võib kallineda keskmiselt kolmandiku võrra.
Hinnatõus tabab ennekõike just maakonnalehti, kuni 70protsendiline hinnatõus võib kaasa tuua tellijate olulise vähenemise ning viia isegi lehe sulgemiseni. Suuremates linnades ning nende lähiümbruses on eraettevõtted valmis kirju ning ajalehti-ajakirju laiali vedama ja tegema seda odavamalt kui Eesti Post. Väiksemate linnade ning maakohtade elanikeni viib meediaväljaanded vaid Eesti Post, sest eraettevõttele pole see kasumlik.

Oht demokraatiale
Maakonnalehtede sulgemine on suureks ohuks demokraatiale. Inimesed peavad olema informeeritud enda ümber toimuvast. Alates uurivast ajakirjandusest, kes tunneb huvi, mis on ühe või teise maakonna linna- või vallavolikogu otsuse taga kuni kohalike teede remondini, rääkimata külapäevadest ning maakonna tublimatest sportlastest. Kuidas aga teadlikult langetada otsuseid näiteks kohalikel valimistel, kui puudub tasakaalustatud info lähiümbruse linnas või vallas toimuva kohta?
Võimulolijatel on olemas ressursid, et oma tegemistest teada anda - omavalitsuse veebilehel, nii mõnelgi linna- ja ka vallavalitsusel on oma ajaleht. Objektiivset ning tasakaalustatud infot aga saame ikkagi poliitikutest sõltumatu erameedia vahendusel. Sõltumatud ajakirjanikud toovad lugejani info, mille ilmumist näiteks poliitikud ei soovi, kuid mis valijatele on oluline teada. Ei mulle ega ka teistele poliitikutele meeldi, kui neid kritiseeritakse. Siiski on oluline, et seda oleks võimalik teha, see on euroopalik, see on demokraatia lahutamatu osa. Vaba ning sõltumatu meedia annab selle võimaluse.
Enamikku meist huvitab, mis toimub meie lähiümbruses - üleriigiline meedia ei anna iga päev maakohtade ning väiksemate linnade igapäevaeluks vajalikku teavet ega kajasta põnevat kodukohast. Uudisekünnise ületavad teated, mis enamasti on suure ulatusega ning tihti negatiivsed.
Seda, millised on maakonna või valla kaunimad kodud, suurtest lehtedest enamasti ei loe, veelgi harvem saab seda näha telerist.

Ühiskonna valvekoer
Ajakirjandus pole äri nagu iga teine. Meedia on neljas võim, ka on seda nimetatud ühiskonna valvekoeraks. Just ajakirjanikud peavad silmas, mida teevad seadusandlik võim ehk Riigikogu, linna- ja vallavolikogu, täidesaatev võim. On ju sageli ajakirjanduses ilmsiks tulnud info tulemusena üks või teine otsus kas paremini lahti seletatud või hoopis ümber muudetud.
Euroopalikke väärtusi aus hoida soovival Eestil on vaja palju erinevaid meediaväljaandeid - võimalus valida, samuti annab väljaannete omavaheline konkureerimine kvaliteetsema ajalehe. Meediapluralism tagab valikuvabaduse ning mitmekesisuse.
Võib ju arvata, et mis sellest, kui kojukande kallinemise tõttu tõuseb ka lehe tellimise hind, sest sedasama lehte saab lugeda Internetistki.
Kui aga tellijaid pole, ei saa ajalehte välja anda. Ning siis pole enam Internetist võimalik leheuudiseid lugeda.

Hannes Rumm: Pensionidest nii eakatele kui keskealistele

Kui tavaliselt puudutavad uudised pensionide kohta ainult eakaid inimesi, siis eelolevad muutused pensionisüsteemis mõjutavad lisaks praegustele pensionäridele ka sadu tuhandeid inimesi vanuses 20-50 aastat.
Aga alustame ikka pensionäridest. Valitsusliit pani hiljuti paika pensionitõusu plaani aastani 2011, mis praeguse pensioniga võrreldes kahekordistab keskmise pensioni suuruse.
Kokku lepitud kava järgi tõuseb keskmine vanaduspension järgmisel aastal umbes 4580 ning 2009. aastal 5330 kroonini. 2010. aastal tõuseb keskmine vanaduspension kava kohaselt 6100 ja 2011. aastal 6760 kroonini. Need numbrid ei ole mõistagi krooni täpsusega paigas, kuid suurusjärk on kindlasti õige.
Nii ilusa uudise puhul tekib loomulikult igal lugejal küsimus: kas pensionäride tulevik on tõesti nii rõõsa ja rõõmus? Esimene kahtlemise koht on see, kas Eesti riigil ikka jätkub raha, et kasvavaid pensione ka 3-4 aasta pärast välja maksta. Rahandusministeerium kinnitab, et 2011. aastani rahastatakse pensionitõusu sellest rahast, mis laekub sotsiaalmaksuna ning on kiire majanduskasvu aastatel pensionikassa reservi kogunenud.

Pensionitõus ja hinnatõus?
Kindlasti on paljudel pensionäridel viimastel kuudel tekkinud hirm hinnatõusude ees. Igati põhjendatud on küsimus: kas 2008. aastal suudab pensionitõus mitmete hinnatõusudega sammu pidada?
Rahandusministeeriumi hinnangul tõuseb inflatsioon järgmisel aastal 7-8 protsendini. Kuna keskmine pension tõuseb järgmisel aastal 22%, siis kasvab Eesti pensionäride ostujõud ka järgmisel aastal rohkem kui hinnad. Nii järsku pensionitõusu pole Eestis varem nähtud, ka mitte neil aastatel, kus inflatsiooni kasvu mõõdeti kahekohaliste numbritega.
Kindlustunnet lisab eakatele kindlasti teadmine, et kuna riiklikult mõjutatavate hindade (eelkõige erisuguste aktsiisimaksude) tõus on ajastatud järgmisele aastale, siis väheneb inflatsioon 2009. aastal järsult, kuid pensionitõus jätkub samas tempos.
Teisalt on valitsusliit teinud olulise otsuse, mis muudab nende inimeste pensionide suurust, kel on pensionieani aega veel mõnedkümned aastad. Ent pensionisüsteem on tänapäeval selline, et pensioni arvestamine algab juba samal hetkel, kui 20aastane noor oma elu esimest tööpäeva alustab.

Võidavad väikesepalgalised
Kujutage endale ette 40aastast Andrest ja Annet, kes lähevad pensionile 2030. aastal. Andres on kõrgepalgaline IT-firma juht ja Anne väiksepalgaline lasteaia abiõpetaja.
Andrese ja Anne tulevase riikliku pensioni ehk esimese samba pensioni suurus sõltub nii nende tööstaažist kui ka nende praeguse palga suurusest. Lisaks riiklikule pensionile on Andres ja Anne liitunud pensionisüsteemi teise sambaga ehk kogumispensioniga. Nad maksavad igas kuus pensionifondi 2% oma palgast, millele riik lisab praegu veel 4%. Kuna Andrese palk on palju suurem, siis on 2% tema palgast palju suurem summa kui 2% Anne palgast. Seega saab Andres 2030. aastal nii esimesest kui ka teisest pensionisambast rohkem pensioni kui Anne, kuna mõlema pensioniliigi suurus sõltub palga suurusest.
Samamoodi jätkates tekiks olukord, kus 20-30 aasta pärast käriseb vahe praeguste kõrgepalgaliste ning väiksepalgaliste pensionide suuruse vahel ebaõiglaselt suureks. Oluline on siinkohal teada, et alla Eesti keskmise palga teenib üle 60% töötavatest inimestest.
Et väiksepalgalise Anne pensioni suurendada, on valitsusliit otsustanud muuta riikliku pensioni indeksit nii, et see arvestab senisest tunduvalt vähem palga suurusega. Väiksepalgalise Anne tulevane riiklik pension selle muudatusega tõuseb ning kõrgepalgalise Andrese riiklik pension selle muudatusega väheneb. Nii saavad Anne ja Andres 2030. aastal pensionile minnes senisest palju võrdsemat riiklikku pensioni. Andrese sissetulek on kokkuvõttes sellegipoolest suurem, sest ta on kogumispensioni sambasse maksnud sisse suurema summa ning tema kogumispension on sellevõrra suurem.

Uus kord on õiglasem
Vajaduse kohendada senist pensionisüsteemi tingis asjaolu, et teine pensionisammas käivitus sajandi alguses paremini kui ükski asjatundja seda lootis. Praeguseks kogub teise samba pensioni juba üle poole miljoni inimese! Kuna teise samba kliente on nii palju, siis käristab edukas teine sammas kunagistest prognoosidest palju suuremaks vahet väikse- ja kõrgepalgaliste inimeste pensionide vahel.
Sotsiaaldemokraatidele on väga oluline see, et kirjeldatud muudatus teeb meie pensionisüsteemi õiglasemaks. See kaitseb enamiku tulevaste pensionäride huve. Kaitseb just selliste pensionäride huve nagu lasteaednik Anne, kelle praegune palk on väiksem ning seega ka võimalus vanaduspäevadeks raha kõrvale panna või vabatahtliku kogumispensionisüsteemiga liituda palju väiksem. Olen kindel, et ka Andres ja teised praegused kõrgepalgalised kiidavad sellise muudatuse pensionisüsteemis heaks, sest õiglus ja eakaaslaste väärikad vanaduspäevad aastal 2030 on neilegi olulised väärtused.

Kalvi Kõva: Seadusemäelt Võrumaale, 4.

Memm ja taat vaatavad tühjaks jäänud tagakambrit. Jah, lapselapsed on läinud kooli ning talus valitseb vaikus ja rahu. Pilk rahakotti reedab suurt sügistormi lahtrite vahel. Ikka ühele bussipilet, teisele uued riided ja kolmandale paagitäis bensiini. Peas aga lendavad mõtted, kas pension suudab järgmisel aastal vastu panna kõigile kulutustele. Ei, peame vist lauta ühe õhvakese juurde võtma.
Nii toimiti minu lapsepõlves, mitte aga praegu.

Valitsusliit pani hiljuti paika pensionitõusu plaani: selle järgi kahekordistub keskmine pension aastaks 2011.
Kokkulepitud kava järgi tõuseb keskmine vanaduspension järgmisel aastal umbes 4580 ning 2009. aastal 5330 kroonini. 2010. aastal tõuseb keskmine vanaduspension kava kohaselt 6100 ja 2011. aastal 6760 kroonini. Need numbrid ei ole mõistagi krooni täpsusega paigas, kuid suurusjärk on kindlasti selline.
Nii ilusa uudise puhul tekib loomulikult igal lugejal küsimus, kas pensionäride tulevik on tõesti nii rõõsa ja rõõmus. Kas riik on leidnud rahapaja või on põllumehest rahandusminister võtnud riigi aedikusse toidule mõne pullipoksi. Ei ühte ega teist. Rahandusministeeriumi kinnitusel rahastatakse 2011. aastani pensionitõusu sellest rahast, mis laekub sotsiaalmaksuna ning on kiire majanduskasvu aastatel pensionikassa reservi kogunenud. Kas pensionitõus suudab tuleval aastal sammu pidada hinnatõusudega? Suurenevad ju bussipiletite hinnad, kallineb elekter ja postiljoni poeg ei tule enam 100 krooni eest puid lõhkuma.
Rahandusministeeriumi hinnangul tõuseb inflatsioon järgmisel aastal seitsme-kaheksa protsendini. Kuna keskmine pension tõuseb järgmisel aastal 22 protsenti, siis kasvab Eesti pensionäride ostujõud ka järgmisel aastal rohkem kui hinnad. Kindlustunnet lisab eakatele kindlasti teadmine, et kuna riiklikult mõjutatavate hindade (eelkõige aktsiisimaksude) tõus on ajastatud järgmisele aastale, siis väheneb inflatsioon 2009. aastal järsult, kuid pensionitõus jätkub samas tempos.

Hüva, memm ja taat on rahul. Mis saab aga lastest, Tiidust ja Tiiast?
Teisalt on valitsusliit teinud olulise otsuse, mis muudab nende inimeste pensionide suurust, kel on pensionieani aega veel mõned kümned aastad. Pensionisüsteem on tänapäeval selline, et pensioni arvestamine algab samal hetkel, kui 20aastane noor oma elu esimest tööpäeva alustab.
Kujutage endale ette 40-aastast Tiitu ja Tiiat, kes lähevad pensionile 2030. aastal. Tiit on kõrgepalgaline omavalitsusjuht ja Tiia väiksepalgaline lasteaia abiõpetaja.
Tiidu ja Tiia tulevase riikliku pensioni ehk esimese samba pensioni suurus sõltub nii nende tööstaažist kui ka nende praeguse palga suurusest.
Lisaks riiklikule pensionile on Tiit ja Tiia liitunud pensionisüsteemi teise sambaga ehk kogumispensioniga. Nad maksavad iga kuu pensionifondi kaks protsenti oma palgast, millele riik lisab praegu veel neli protsenti. Kuna Tiidu palk on palju suurem, siis on kaks protsenti tema palgast palju suurem summa kui kaks protsenti Tiia palgast. Seega saab Tiit 2030. aastal nii esimesest kui ka teisest pensionisambast suuremat pensioni kui Tiia. Mõlema pensioniliigi suurus oleneb ju palga suurusest.
Samamoodi jätkates tekib olukord, et 20-30 aasta pärast käriseb vahe praeguste kõrgepalgaliste ning väiksepalgaliste töötajate pensionide vahel ebaõiglaselt suureks. Oluline on siinkohal teada, et alla Eesti keskmise palka teenib suurem osa Võrumaa inimestest.
Et väiksepalgalise Tiia pensioni suurendada, on valitsusliit otsustanud muuta riikliku pensioni indeksit nii, et see oleneb senisest tunduvalt vähem palga suurusest. Väiksepalgalise Tiia tulevane riiklik pension selle muudatusega tõuseb ning kõrgepalgalise Tiidu riiklik pension selle muudatusega väheneb.
Nii saavad Tiit ja Tiia 2040. aastal pensionile minnes senisest palju võrdsemat riiklikku pensioni. Tiidu sissetulek on kokkuvõttes sellegipoolest suurem, sest ta on kogumispensioni sambasse maksnud sisse suurema summa ning tema kogumispension on selle võrra suurem.
Minu jaoks on väga oluline see, et kirjeldatud muudatus teeb meie pensionisüsteemi õiglasemaks. Kaitseb just madalapalgalise maarahva huve, kelle praegune palk on väiksem ning kellel on seega ka väiksemad võimalused vanaduspäevadeks raha kõrvale panna või vabatahtliku kogumispensioni süsteemiga liituda. Olen kindel, et ka Tiit ja teised praegused kõrgepalgalised kiidavad sellise muudatuse pensionisüsteemis heaks, sest õiglus ja eakaaslaste väärikad vanaduspäevad aastal 2030 on nendegi jaoks olulised väärtused.

Marianne Mikko: Anna Politkovskaja mälestus Euroopas

Andsin sel kolmapäeval nagu väga paljud teisedki Euroopa Parlamendi saadikud allkirja nimetada pressiruum Anna Politkovskaja nimeliseks. Idee autorid on kaks itaallasest saadikut Marco Cappato ja Marco Pannella.
Nüüd, kui on möödas aasta sellest, kui meid jahmatas teade sõltumatu ajakirjaniku mõrvast, oleks see kaunis meenutus uurivale ajakirjandusele oma elu ohverdanud venelannast. Anna Politkovskaja nimeline pressiruum Euroopa Parlamendis hoiaks igapäevaselt Euroopa ja maailma kõrvus ning keelekasutuses viimase kümnendi üht olulisemat ajakirjanikku – inimest, kes pühendus Venemaa võimu tegevuse uurimisele Tšetšeenias.
Üha vaiksemaks ning tsenseeritumaks muutunud Vene meedias oli just Politkovskaja üks väheseid, kes julges avalikult kritiseerida president Vladimir Putinit ja eriti tema administratsiooni tegevust Tšetšeenias. Seada kahtluse alla kogu Tšetšeenia sõja seaduslikkus ja võimu tegevusprintsiibid oli Putini Venemaal väga julge samm. Politkovskaja oli väga lääneliku töössesuhtumisega ja selgelt euroopalike väärtuste kandja Venemaal.
Paljud minu kunagised kolleegid, ajakirjanikud suhtusid suure imetlusega tema töösse – julgus pärast ähvardusi ja isegi mürgitamiskatset jätkata meelekindlalt oma tööd riigis, kus demokraatia ja sõnavabadus on üha enam hääbumas.
Politkovskaja-nimeline pressiruum hoiaks ka Euroopa Liidu suhetes Venemaaga üleval ajakirjaniku mõrva uurimise teemat. See on paik, kust teavitatakse nii Euroopat kui maailma parlamendis toimuvast. See on koht, kus viiakse ellu demokraatia üht olulisemat printsiipi – rahvaesindajate aruandlust oma tegevusest valijatele.
Samuti on just siin küsimuste turmtules peale Euroopa Parlamendi saadikute meie külalised. Ka Vene riigi esindajad.
Kujutlegem olukorda, kus Vene võimukandjad annavad pressikonverentse just Politkovskaja-nimelises ruumis. See ei ole praeguses olukorras mugav positsioon.
Euroopa Parlament nõudis Venemaalt mõni aeg pärast mõrva otsustavat tegevust. Ei saa just öelda, et Vene võim oleks üleliia kiirustanud selle mõrva uurimisega. Augusti lõpus teatati üheteistkümne inimese arreteerimisest, süüdistus esitati vaid viiele. Teised arreteeritud vabastati, sest neil oli kas alibi, nad olid seotud teiste kuritöödega või oli nende vahistamine ebaseaduslik.
On suuri küsitavusi, miks on uurimine möödunud nii kohmakalt. Ka on sedasama ajakirjandust kasutatud võimu tööriistana, edastades uurimise algfaasis andmeid, mida asjaga seotud ja vabaduses viibivad kurikaelad poleks tohtinud teada. Tõenäoliselt just seepärast on nad saanud kiiresti tegutsedes oma naha päästa.
Just Politkovskaja mõrva menetlemine näitab, kui hädasti on vaja Venemaal sõltumatut ajakirjandust. Ajakirjanikke nagu Politkovskaja, kes julgeksid küsida, miks, kes süveneksid uurimisorganite tegevusse ja sunniksid neid tegema oma tööd kvaliteetselt ning tulemuslikult.
Loodan väga, et see kena algatus saab teoks. Niivõrd sümboolse nimega pressiruum Euroopa Parlamendis aitaks kaasa Politkovskaja mälestuse hoidmisele ja aitaks nii poliitikutel kui ajakirjanikel meeles hoida seda, mis on demokraatiale ja mis oli Anna Politkovskajale olulisim – tõde, sõnavabadus ja sõltumatus.
Samuti on see selge märk, mida Euroopa Parlament arvab Vene võimu tegevusest Tšetšeenias. Tunnustades inimest, antakse kaudselt hinnang Venemaa Föderatsiooni tegevusele Tšetšeenias.