Katrin Saks: Vana-Euroopa hirmudest

Nii majanduskliima jahenemine kui ka tõsiasi, et rändajaid ei oota taevamanna, on vähendanud kihku minna laia ilma õnne otsima ja liikumine näitab langustendentsi.
Tööjõu liikumist on piiratud pigem poliitilistel, mitte majanduslikel põhjustel. Seega on meie hirmul suured silmad.
Euroopa Liidu viimase suure laienemise eel oli üks enam vaieldud teemasid potentsiaalne migratsioon vanadesse riikidesse. Selle üheks sümboliks sai Poola torumees, kelleta oleks mõnedki vana hea Euroopa torud üsna umbes. Ere näide oli Soome ametiühingute uuring, mis ähvardas, et Eestist tuleb üle mere tööle 400 000 inimest. Soomlasi kollitati suurusjärguga, mis tähendanuks enamiku meie tööjõu lahkumist. Aga sellised legendid levisid üle Euroopa.
Kartus, et tulevad uued ja võtavad töö ära, oli eriti suur kõige vaesemate − Rumeenia ja Bulgaaria liitudes. Suurest hirmust sündisid piirangud, mis takistavad tööjõu vaba liikumist kuni 2013. aastani. Üks Euroopa Liidu põhivabadustest on tegelikult tänini rakendamata.
Hiljuti Euroopa Parlamendis esitletud uuring tõestas, et tööjõu liikumise piiramise põhjused on olnud pigem poliitilised, mitte majanduslikud. Seega on meie hirmul suured silmad. Kahe aasta jooksul, mil Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on kuulunud Euroopa Liitu, on tööjõud küll liikunud idast läände, kuid on jäänud alla selle ennustatud taseme näiteks sellises riigis nagu Rootsi, aga on olnud suurem Iirimaale ja Suurbritanniasse.
2006. a lõpuks oli 685 000 uute liikmesriikide kodanikku tööd leidnud vanades liikmesriikides, nendest 34% Suurbritannias ja 33% Saksamaal. Malta ja Küproseta oli uute liikmesriikide osakaal tööturul suurim Iirimaal (2,4%), Austrias ja Luksemburgis, mujal aga alla 1% töötavast elanikkonnast. Massilist töörännet ei tulnud ja nüüdseks numbrid langevad.
Praegu töötab välismaal üle paari miljoni bulgaarlase. Seda näitavad välistööjõu rahaülekanded ja eurode tagasivahetamine kohaliku valuuta vastu, mis on heaks statistika allikaks ning samas toetavad kodu-majandust. Sama kehtib ka rumeenlaste kohta, kus tendents on pigem selles, et välismaale ei jäeta, naastakse koju ning teenitud rahaga ehitatakse üles kodutalud. Olgugi et Rumeenia on üle elanud 1990. aastate algusest mitu lahkumislainet, jõuavad töötajad tasahaaval koju.
Kodumaale võib tööjõu lahkumine olla üsna vastuolulise iseloomuga. Samas järeldavad asjatundjad, et töömigratsioon ei mõjuta vastuvõturiike negatiivselt. Näiteks viidatakse olukorra kirjeldusele Briti ametiühingute kongressil: tööhõive ja palgad on tõusnud, tulijad maksavad rohkem makse kui avalikest teenustest tagasi saavad. Ennustustega pandi Ühendkuningriigis küll mööda, 13 000 töömigrandi asemel saabus 800 000. Suur osa sisserändajaist taotleb lastetoetusi ja muud, mis koormab Briti sotsiaalsüsteemi. Väljapaistvad poliitikud, sh peaminister Gordon Brown, esinevad piinlike loosungitega, näiteks "Briti tööd briti töölistele".
Suurbritannia ja Iirimaa olid ka baltlaste lemmikkohad. Kõige enam läks tööd otsima leedukaid, kes rändasid sageli välja tervete perekondadena. Üks mu Leedu kolleeg, kes käis kaasmaalaste elu-olu uurimas, kirjeldas üsna süngetes toonides tingimusi, millega ta rahvuskaaslastel Londoni äärelinnas rinda tuli pista.
Raske kohanemine ja kodumaal tõusvad palgad on vähendanud kihku välistööd otsida. Eestis, kust on pärit vähem töömigrante kui mujalt Baltimaadest, on ka palgatingimused parimad. Palgataseme kasvades tähtsustuvad muud tegurid, mis inimesi kodu küljes hoiavad.

Mark Soosaar: teietamise väärtus

Mäletan väga selgelt valget ööd, mil nautisin Põhjala taevast ja vaikset merd mootorlaeva Mihhail Kalinin pardal. Oli 1976. aasta juulikuu ning sõitsime Tallinnast Stockholmi poole. Täiskuu paistis üle Läänemere ja hinge kõditas peagi vabasse maailma jõudmise magus aim.
Laevatekile oli tõstetud mu Žiguli ning juurde astus Rootsis elav eestlane. «Kelle auto see on?» päris mees. «Minu,» vastasin vaikselt. «Sinu!» imestas väliseestlane. «Jah, minu,» vastasin, «ostsin just oma esimese eduka filmi raha eest. Aga miks see teid üllatab?» «Ära hüppa kedagi oma ainukese autoga, mul on Rootsis kaks autot! Ja üldse, ära mind teieta, meil Rootsis on kõik sina peal!» sain karmi kõnetuse osaliseks.
See lugu on mul meelde jäänud mitte auto, vaid kõnemaneeri pärast. Sama familiaarne, õnneks aga vastupidiselt väga koduse alatooniga inimsuhe hämmastas mind ka pärast Stockholmi jõudmist. Mu hea sõber, lugupeetud eesti soost perearst, vedas mind koos oma alaealiste lastega pärastlõunasesse Mälarisse ujuma. Linnarahvas, võhivõõrad mehed, naised, lapsed, olid ihualasti küll murul, küll järves. Ja seal ütles sõber Harald mulle oma muhedal moel, et unustagu ma teietamine ära, Rootsi kuningriigis on kõik võrdsed!
Esmapilgul tundub, et teietamine või sinatamine pole tänase Eesti suur probleem. On siis praegu õige aega raisata aega sellisele marginaalsele vaidlemisele, kui peaksime hoopis tugevat häält tegema Läänemere päästmiseks õudsest gaasitorust või lööma korra majja meie sassiläinud poliitmaastikul, kus suurerakonnad üksteise võidu võimu kokku ostavad?
Lähemal vaatlusel aga on ka näiliselt tähtsusetus sinatamise küsimuses eluline iva. Iva, millest mikroskoobi all leiame üsna suuresti meie elukorraldust ja mõttemaailma muutvaid geene.
Esiteks tahaks küsida, kas selliseid otsuseid saab üldse teha käsu korras? Kes kujutaks ette, et riigikogu või valitsus võtaks vastu seadustepaketi sinatamisest? Äkki teha rahvaküsitlus?
Teiseks oleksin ma väga ettevaatlik meretaguses kultuuriruumis väljakujunenud tava mehaanilise ülevõtmisega. On ju sinatamine-teietamine osa rahva kultuurilisest identiteedist, mis välja kujunenud aastasadade jooksul.
Mida me võidaksime sinatamisele üleminekul? Lihtsama suhtlemise, mis väikeses kogukonnas on loomulik. Väikese rahva puhul, kus palju kontakte ja seoseid on niikuinii üles ehitatud isiklikele suhetele, oleks sinatamine päris ratsionaalne. Võib-olla looks sinareform ka näilise võrdsuse. Köögitüdruk saaks presidendile ja taksojuht riigikogu esinaisele sõbralikult õlale patsutada ning teda rahumeeli sinatada. On see sotsiaalse ebavõrdsuse kaotamine reaalsuses või illusoorsuses?
Edasi mõeldes – surmas oleme me kõik võrdsed, siis miks ka mitte elus? Olen ise kahel korral pidanud pead murdma, kui uutele presidentidele esimesi kirju skribeerisin. Ajud olid liivas kinni, kui heale kolleegile Lennartile ja sinatuttavale Arnoldile pidin teie-vormis pöördumisi koostama. Olin juba valmis kõige ebaviisakamat ehk kolmanda isiku vormi kasutama, et loomuvastane olukord groteskiks pöörata!
Mida me kaotaksime üksnes sinatamise sisseseadmisega? Arvan, et vaesustaksime oma suhtluskultuuri. Teie-vormi esimene tunnus on kõrgendatud respekt teise isiku suhtes. Idamaades, kus tsivilisatsioon toetub palju enam kui meil teise elu austamisele, on teietamine mitte seisustevahe allakriipsutamise, vaid just inimsuhete väärtuse rõhutamise instrument.
Mongoolias, kus elavad mu sugulased, teietatakse üksteist ka kõige kaugemas jurtas, ka kõige vähem koolis käinud karjakasvataja peres. Lapsed ütlevad alati oma vanematele «teie», abikaasad samuti teietavad teineteist. Sina ütlevad vanemad vaid oma alaealistele lastele. Ja ennäe – traditsiooniline nomaadiperekond püsib palju paremini kui meie abieluühendus täna nii relatiivseks muutuvas maailmas!
Teietamisel on veel üks oluline väärtus. Lisaks teise isiku respekteerimisele on tal ka kaitsemaagiline tähendus. Sinatajat vastu teietades on võimalik tõrjuda ligitikkujat nähtamatu, kuid tajutava sõnamaagiaga.
Ning selle kaitsemaagilise tõkendi mahavõtmine on liigutav hetk, mille ärajäämisest oleks kahju. Mõtlen hetkele, mil kinnitatakse sinasõprust. Mehe ja naise puhul võib see hetk olla armastusloo esimeseks päiksekiireks...
Olles alalhoidlik ja konservatiivne inimene, jääksin siiski sina-teie variandi juurde. Esiteks annab see igaühele vabaduse valida paindlik suhtlusvorm. Ja teiseks, kuis muidu saaks pruukida maailma suurimat viisakust – hakata ühel ilusal päeval iseennast teietama!

MARIANNE MIKKO: Lhasa ja Peking - kas sama kui Tallinn ja Moskva?

Tiibetlased on maailma armastatuim riigita rahvas. Neid toetavad nii Hollywoodi kuulsused, igat sorti rikkad ja ilusad inimesed kui ka boheemlased Eesti ajalooliste puumajadega agulites.
Sellist üksmeelt ei valitse laias kodanikkonnas üheski teises küsimuses. Näiteks palestiinlasi või tšetšeene peavad ühed vabadusvõitlejateks ja teised terroristideks.

Nii palju sarnast
Hiina on praegusel juhul selgelt julma rõhuja rolli seatud. Ning suures osas õigusega. Hiina vallutas rahumeelse riigi, kus kolmandik elanikkonnast elas kloostrites. Seejärel rakendus süstemaatilise assimileerimise poliitika. Tiibetisse asustati hiinlasi ning tiibetlasi asustati ümber Hiinasse.
See kõik tuletab meelde eesti rahva käekäiku Stalini ja tema järglaste kanna all. Ning kerge on tõmmata paralleeli praeguste väljaastumiste ning näiteks Tallinnas 1980. aasta sügisel aset leidnud noorterahutuste vahel. Eestis said teatavaks kavad meie laste kooliharidust veelgi enam venestada. Tiibeti aktivistide andmeil aga kavatseti olümpialeegi kustumise järel Tiibetisse asustada veel miljon hiinlast.
Võrdluseks oleks vaja teada, et tiibetlasi on Tiibeti Autonoomses Regioonis eneses (Hiina rahvaloenduse kohaselt) ligi 2,5 miljonit. Teist sama palju elab mujal Hiinas. Rahvaloenduse andmed on Hiinas muidugi poliitiliselt kontrollitud. Ise kohalkäinutele ei ole kuidagi usutav, et Tiibetis on hiinlasi vaid 200 000. Selge on, et loendamata on jäetud sõjaväelased, arvestamata on jäetud see, kes istuvad juhtivatel ametikohtadel.
Kuid Hiina ja Nõukogude Liidu meetodites on ka olulisi erinevusi. Nii näiteks ei likvideeritud tiibetlaste eliiti füüsiliselt. Enamgi veel, Hiina tegi pingutusi, et võita Tiibeti juhtkond enese poole. Või vähemalt sundida enese käsku täitma. Harimatute punakomissaride võimuliialdused viisid noore dalai-laama siiski viimaks põgenemisotsuseni.
Seejärel kandis Hiina oma tähelepanu üle teistele laamadele Tiibeti keerulises hierarhias ning suutis neid ka rakendada. Hiina ametlikus versioonis on niisiis vastastikku Tiibeti kohapealne vaimulik juhtkond ning "dalai-laama klikk", kes pagulusest justkui Tiibeti elujärge õõnestab. Ning väljaastumisi õhutavat just see pagulasklikk.
Tegelikkuses on dalai-laama viimastel aastatel asunud tegema jõupingutusi, kindlustamaks tiibeti rahva ja kultuuri jätkusuutlikkust Hiina koosseisus. Tema ametlike taotluste laeks on tegelik autonoomia.
Armastatud eksiilvalitsuse juhi ning nii Ida kui Lääne vaimse õpetaja "kokkuleplus" on üks asjaoludest, mis panid noorte tiibetlaste kannatusekarika üle ajama. Noortele radikaalidele tundub, et vägivald on ainus väljapääs. Noored ei ole läbi imbunud vägivallavabaduse õpetusest, mille tuntuim levitaja dalai-laama ju on. Dalai-laama näeb asja muidugi teisiti ning kaalub tagasiastumist, kui vägivald ei lõpe.
Põlvkondade eesseisev vahetumine on eksistentsiaalne küsimus nendele, kelles hõõgub iha taastada Tiibeti vabadus. Ja ka neile, kellele eksiil on lihtsalt eluviisiks kujunenud.

Boikott ei aita midagi
Kuid ka Lääs, intellektuaalidest sportlasteni, peab sügavale enese hinge vaatama. Hiljemalt 8. augustil on aeg väljendada meie väärtusi ja meie suhtumist tegudes. On kostnud üleskutseid boikoteerida Pekingi olümpiat või vähemalt selle avatseremooniat. Hollywoodi mogul Steven Spielberg pani oma peakoreograafi ameti maha juba kuu aega tagasi. Aga mida teeme meie, mida peaksid tegema Eesti sportlased ja funktsionäärid?
Moskva olümpiamängudele sai teatavasti osaks boikott. See boikott ei toonud aga muud kui sama mõõduga vastamise neli aastat hiljem. Külma sõja käiku need ei muutnud. Küll jäid olümpiamedalita mitmed erakordsed sportlased.
Selle asemel oleks olnud uhkem, kui iga Lääne sportlase kuuerevääril oleks kas või Pirita regati avamisel sinimustvalge lipumärk säranud. Või kaelas lehvinud sinimustvalge sall.
Sellised sümbolid kuuluvad rahumeelse protesti vahendite hulka juba kümneid aastaid. Vägivallavabaduse suurkujude Gandhi ja Tenzin Gyatso, 14. dalai-laama õpetusega olekski ehk kõige rohkem kooskõlas avatseremooniale safrankollase salli või mõne muu silmatorkava ja kokkulepitud märgiga ilmumine. Boikott on sisuliselt passiivne vägivald, solidaarsuse demonstratsioon sümbolite abil on aga vägivallavaba võitlus oma tõhusaimal kujul.
Me ju ometi ei vihka Hiinat, vaid armastame Tiibetit.

Katrin Saks: Viiskümmend aastat võimalusi

Riikide parlamentide kaal Euroopa Liidus kasvab.
Eesti president Toomas Hendrik Ilves alustas oma tänavust aastapäevakõnet tulevikust, viidates ajale kümne aasta pärast. See meenutas mulle 1988. a tehtud teleintervjuud sama mehega. Paraku “ei mahtunud” umbes tunniajase usutluse sisse viimane vastus. Küsimus oli tuleviku kohta, millele Ilves vastas kirjeldusega Eestist kümne aasta pärast. Ta rääkis demokraatlikust, iseseisvast Eesti riigist.
Tulevikku õhutatakse meid tänagi vaatama. Euroopa ülesehitus on saamas olulist viimistlust uue raamleppe osas ning Euroopa Parlament tähistab käesoleval kevadel oma viiekümnendat sünnipäeva. Suure aastapäeva hakul pidas Strasbourg’is toimuva Europarlamendi täiskogu ees avakõne nimelt Toomas Hendrik Ilves. Ka see kõne oli suunatud tulevikku. Aega, mil tänasest uutest on saanud vanad liikmesriigid ja Eestist on saanud eesistujamaa.

Õigus teha, mitte vaid deklareerida
Kui Euroopa Parlament viiskümmend aastat tagasi alustas, oli tegu pigem jutuklubiga. Sellise esimese napi võimunäitamisega Euroopa Parlament aga rahuldus, jälgides Euroopa ülesehitusprotsessi suuresti kõrvaltvaatajana. Kodanike esindajate kogu on aastatega end kogunud, edasi arenenud, juurde saanud nii võimu kui saadikuid.
Parlamendi volitused suurenevad veelgi. Kuna kaasotsustusmenetlust hakatakse kasutama umbes 40 uues valdkonnas, muutub Euroopa Parlament suurema osa Euroopa Liidu õigusaktide vastuvõtmisel sama tähtsaks kui Euroopa Liidu Nõukogu. See hõlmab peamisi poliitikavaldkondi, sealhulgas vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala õigusakte.
Uues olukorras muutub ka inimeste vastutus, kes Euroopa Parlamenti valitakse. Kui täna on meil paljuski esindusfunktsioon ja nupulevajutamine tähendab sageli mõne deklaratiivse paberi heakskiitmist, siis tulevastel otsustel saab olema palju otsesem mõju iga kodaniku elule. Näiteks antakse parlamendile uued tähtsad õigused eelarve ja rahvusvaheliste lepingute suhtes, samuti hakkab saadikute kogu valima Euroopa Liidu juhte.
Eesmärk on, et leping jõustub enne Euroopa Parlamendi valimisi 2009. aastal.
Kuidas eeltoodu eestlaste elu hakkab mõjutama? Euroopa Parlamendi pädevuspiiride laiendamisega suureneb ka Euroopa kodanike ja rahvusparlamentide mõju. Rahvusparlamendid saavad õiguse hakata tagasi lükkama Brüsseli ettepanekuid.
Riikide parlamentide võimalused osaleda Euroopa Liidu töös suurenevad alates järgmisest aastast, kui neile antakse võimalus anda omapoolseid hinnanguid, kas üht või teist õigusakti on üleeuroopalisena vaja või mitte. Kuna ministrite nõukogu õigusloomega seotud arutelud on muudetud avalikuks, võimaldab see riikide parlamentidel ja kodanikel teostada parlamentaarset (demokraatlikku) kontrolli valitsuse tegevuse üle ka Euroopa tasandil.

Rahvainitsiatiivi võimalus
Kolumnist Martin Kala kirjutas kord oma arvamusloos, et
“…mõtleme hapult raha mägedena kokku ajavatest ametnikest, olgugi et selliste teooriate leiutamise asemel tuleks tegeleda muude, otsustavalt mõjutavate probleemide nagu teadmatuse ja skepsise väljajuurimisega. Ka Euroopa Liidu tõelise tundmise asemel käibivad siinses argipäevas haledad anekdoodid banaanide ja odavate pesuvahendite eurostandarditest.”.
Olen jälginud tagasisidet, mis laekub iga Europarlamendist pärit uudise kohta ja enamik sellest viitab rahva arusaamatusele selle kohta, mida päris täpselt parlamendis tehakse, või valearusaamadele. Ministeeriumid ajavad oma riigi rida ja kodanikke esindavad saadikud ei mahu hästi nende skeemidesse. Kindlasti saame Eestis asju paremini teha, osapooli paremini koostöösse kaasata, väikseid märke edukast suhtlemisest ja kasutegurist ministeeriumidega on. Ka Riigikoguga on tihenenud tööalased suhted.
Euroopa ühtsusest räägitakse palju, aga kui see mõne tõsisema küsimusega proovile pannakse, tulevad kohe ilmsiks liikmesriikide, osapoolte, huvigruppide vmt huvid. Meie sihteesmärk seisneb Euroopa ühtsuses, ühises mõtlemises ja koostoimes.
Euroopa tähendab eelkõige teda moodustavate liikmete ühiseid väärtusi. Mis peavad ajas samamoodi edasi arenema. Miks üritame neid kunstvalguse ja inkubatsioonisoojaga kiiresti paisuma panna, kui on olemas Euroopa Parlament, oma kultuurilise mitmekesisuse ja ühiselt vastu võetud otsustusmehhanismidega, mis selgitab väärtuste, töömeetodite ja stereotüüpide mõisteid selgelt kogu maailmale.

Sven Mikser: Iraagi sõja minevik ja tulevik

Iraagi sõja algusest on möödunud viis aastat. Operatsioon on nõudnud arvukalt ohvreid ja muutunud sõdivates riikides järjest ebapopulaarsemaks, seetõttu otsitakse viisi, kuidas sõda võimalikult valutult lõpetada. Mõned riigid on avaliku arvamuse soove järgides kohvrid pakkinud ja sõdurid koju toonud. Paraku pole kindel, et sama retsepti saab kasutada koalitsiooni juhtriik USA.
Sõda, mis esimestel nädalatel tõesti näis diktatuuri all ägava rahva vabastamisena, on aastatega paisunud omavahel läbi põimunud usuliste, etniliste, ideoloogiliste ja regionaalsete konfliktide puntraks, mille lahtiharutamine ei pruugi Läänele lähitulevikus olla jõukohane, ammugi siis lihtne.
Konflikti komplekssuse mõistmiseks tuleb paratamatult sukelduda regiooni ja seal elavate kogukondade ajalukku, mille lahtimõtestamine ei mahu ühte artiklisse. Ent lubatagu siiski paar põiget Iraagi moodsa riikluse algusaegadesse.

Araablased või moslemid?
Osmani impeeriumis, kus šia-islamit peeti ametlikult hereesiaks, olid ka šiiitliku enamusega provintside valitsejad sunniidid. Sunniitlik militaar-administratiivne eliit säilitas võtmepositsiooni ka pärast seda, kui esimese ilmasõja võitjariigid impeeriumi mitte-Türgi aladele Pariisi rahukonverentsi järel «iseseisvuse» andsid.
Osmani impeeriumi jagamist kirjeldavas ajalooraamatus «Rahu, mis lõpetab kõik rahu» tsiteerib David Fromkin Briti koloneli Arnold Wilsonit, Mesopotaamia tsiviilkomissari, kes juba 1920. aastal avaldas kartust, et Basra ja Bagdadi provintside kaks miljonit šiiiti ei lepi sunniitide võimutsemisega, samas on võimatu kujutleda valitsust, kus sunniidid ei domineeriks.
Maailmasõja ajal hindasid liitlased araablaste usu- ja rahvustundeid valesti, uskudes, et viimased eelistavad türgikeelsetest moslemitest Osmanidele kristliku Euroopa modernsemat ja õiglasemat valitsust. Tegelikult eelistas araablaste enamus teisekeelsete moslemite valitsust teiseusulistele eurooplastele. Nii jäi brittide mahitatud ja T. E. Lawrence’i liialdusterohkes romaanis «Seitse tarkusesammast» kuulsaks kirjutatud araablaste ülestõus reaalsuses vaid marginaalseks intsidendiks.
Nagu tõdeb Elie Kedourie raamatus «Chatham House’i versioon», oli üks Osmani lojalistide argumente see, et impeerium oli olnud mitme rahvus- ja usukogukonnaga riik – niisamuti nagu hilisem Iraak – ja et araablased ning kurdid ei allunud mitte türklastele, vaid kehtivat riigikorda kehastanud dünastiale, kes muu hulgas kandis ka sunniitide kaliifi tiitlit.

Regionaalne mõõde
Ehkki Bagdad oli keskajal Abbasidi kalifaadi keskus ja moslemite pühamaid linnu, ei olnud praeguse Iraagi ala esimese ilmasõja lõppedes sugugi enesestmõistetav haldusterritoriaalne tervik. Pigem nähti selle araabiakeelseid alasid osana Araabia konföderatsioonist või siis tänast Süüriat, Liibanoni, Palestiinat, Jordaaniat ja Iraaki hõlmavast Suur-Süüriast. Et mainitud provintsid praegusel kujul riikideks said, on muu hulgas brittide ja prantslaste imperiaalsete ambitsioonide süü. Järgnevad aastakümned nägid arvukaid riigipöördeid, aga ka katseid araabiakeelse Lähis-Ida piiride ümberjoonistamiseks või kustutamiseks. Mõningane stabiilsus saabus Iraaki alles Saddam Husseini verise diktatuuri perioodil.
Kuna kogemus osundas, et usutunded domineerivad keelelis-rahvuslike üle, eeldasid Lääne vaatlejad 1980ndatel toimunud Iraani – Iraagi sõja ajal, et oluline osa Iraagi šiiitidest toetab Iraani usukaaslasi. Ent seda ei juhtunud.
Osaliselt aitab seda mõista Iraagi šiiitluse ajalugu, mida on raamatus «Iraagi ši-iidid» põhjalikult kirjeldanud Yitzhak Nakash. Nimelt pärineb Iraagi šiiitide enamus valdavalt Araabia poolsaarelt Mesopotaamiasse rännanud nomaadi hõimudest.
Kui Istanbul neid 19. sajandil maksutulude suurendamiseks paikseks sundis, oli selle poliitika soovimatuks tagajärjeks vastsete põlluharijate koondumine kaubandussõlmede Najafi ja Karbala ümbrusse, mis olid ka šiia usuteaduse keskusteks. Mõne põlvkonna vältel said ümbruskonna araablastest šiiidid, ent hiliste usuvahetajatena säilitasid nad nomaadide kombestiku ja aukoodeksi, mis oli teravas kontrastis 16. sajandil šiismi pöördunud pärslaste märtrikultusega.
Nii kehastas propagandaplakateil sõjaka väepealiku Abbasina poseerinud sunniit Saddam Iraagi šiia-kogukonna tõekspidamisi mõnes mõttes paremini kui oma märtrisaatusega leppinud imaam Hussein.
Käimasoleva Iraagi sõjaga on seotud sedavõrd palju müüte ja pooltõdesid, et sõja algne põhjus kipub tavateadvuses ähmastuma. Sõja ajend – Iraagi väidetavad massihävitusrelvad – osutus teadagi ekslikuks. Ent vahetult sõja eel kinnitasid ka Iraagi ründamise vastu sõna võtnud relvainspektorid, et Saddami režiim rikub ÜRO ettekirjutusi ega ole täitnud oma kohustusi massihävitusrelva-programmide lõpetamiseks.
Charles Tripp arutleb raamatus «Iraagi ajalugu» põhjuste üle, mis sundisid Saddami ÜRO relvainspektoreid ninapidi vedama, ning tõdeb, et Bagdad kartis näida relvitu ja haavatavana. Nii uskuski Saddam, et kahtlustus keemiarelva omamises on tema huvides, täites heidutusfunktsiooni režiimi hukku soovivate lääneriikide ja regionaalsete rivaalide vastu.
Praegu on sõja jätkumise peapõhjuseks vajadus võidelda islamiäärmuslusega. Samas oli Iraak viie aasta eest islamiäärmuslusest kaugemal kui enamik Lähis-Ida riike. Saddam Husseini sekulaarne diktatuur oli ühteviisi vastumeelne nii islamistidele kui Lääne demokraatiatele.
Saddami meelevaldne seostamine islamiäärmuslusega oli lihtsaim viis, kuidas 11. septembri järgsele Ameerika avalikkusele uut sõda müüa. Samas ei olnud Saddami ja islamiäärmuslaste seostamine sugugi ainult president Bushi neokonservatiivsete välispoliitikategijate väljamõeldis.
Nii tsiteerib president Clintoni Rahvusliku Julgeolekunõukogu Iraagi-spetsialist Kenneth M. Pollack oma 2002. aastal ilmunud raamatus «Ähvardav torm» CIA direktori George Teneti 2000. aasta märtsi ettekannet, milles USA luurejuht kinnitas, et Iraak omab kontakte Al-Qaedaga, mis on küll tänu ideoloogilistele erimeelsustele piiratud, kuid mida toidab ühine viha USA administratsiooni ja Saudi kuningakoja vastu.
Erinevalt keemiarelva-müüdist sai jutt Iraagist kui islamiäärmuslaste kantsist isetäituvaks ennustuseks. Ilmaliku diktaatori kõrvaldamise järel löödi kaas pealt ammustel kogukondlikel vastuoludel ja võimaldati riiki imbuda nii neil, kes vajasid tugipunkti oma usuäärmusliku agenda edendamiseks, kui ka neil, kes soovivad Iraagis valitseva kaose varjus tugevdada omaenda regionaalseid positsioone.

Kuhu edasi?
Mõnes mõttes on Saddamiga sama lugu nagu Tõnismäe pronkssõduriga: ükskõik kuidas suhtuda tema kõrvaldamise meetodisse ja hinnata selle tagajärgi, on see, et teda enam ei ole, ometi positiivne.
Täna on suur küsimärk see, mis saab USA Iraagi-poliitikast pärast valimisi. John McCain kui kindral Petraeuse joone toetaja jätkab ilmselt jõulist joont, samas kui nii Barack Obama kui Hillary Clinton toovad ilmselt juba tuleva aasta kevadtalvel esimesed brigaadid kodumaale tagasi.
Ent ameeriklaste lahkumise tagajärjeks ei ole kindlasti sõjaeelse status quo taastumine. Kui minimaalset stabiilsust taganud võõrväed on läinud ja Iraagi valitsus ei suuda tühimikku täita, võib see ohustada Ühendriikide, aga ka mitmete Euroopa maade huve ja julgeolekut.
Võime ju öelda, et see ei ole meie probleem, samas ei saa mööda vaadata asjaolust, et riigid, kes tekkiva kriisiga peavad rinda pistma, on needsamad riigid, kellelt ootame abi oma julgeolekuprobleemide lahendamisel.
Eesti kaitseväelased ei pea olema viimased, kes Iraagist lahkuvad. Kui ameeriklased tõesti alustavad tuleval talvel suuremahulist vägede vähendamist, võiks meiegi sõdurid Iraagist lahkuda.
Aga nii ameeriklased kui ka meie peame sel juhul mõtlema, kuidas vältida Iraagis sarnaste sündmuste kordumist, mis viisid Lääne poolt tunnustatud Afganistani 1990ndatel Talibani ja Al-Qaeda võimu alla.
Hetkel, mil kaosesse paiskunud Iraak uue 11. septembri sünnitab ja maailma tähelepanu taas endale tõmbab, võime meie olla iseäranis haavatavad.

Marianne Mikko Kevadpüha tähistab uut tärkamist

Sel nädalavahetusel tähistatakse põhjapoolkeral kevadpühi. Tõepoolest, põhjamaine kaamos on taas kord läbi saamas ning ees on tärkamise ja ärkamise aeg. On vana traditsioon värvida ja süüa ohtralt mune. Ja loomulikult enne söömist neid omavahel koksida – kelle muna on tugevam, saab teise oma endale!
Oras sirgub, linnud hakkavad pesitsema, kalad kudema ja metsloomad poegima. Eestlastele on muna väga sümboolse tähendusega.
Usutakse ju, et salapäraselt karjateelt leitud munast koorus välja ilmatütar, kes läks mehele tähele või kuule ning hakkas maailmaservalt üle maailma helkima. Samuti usuti, et taevakana munetud munad veerevad päikesena üle taevavõlvi.
Igal juhul on muna läbi aegade tähistanud uut elu. Juba antiikajal värvisid egiptlased ja pärslased kanamune, mida kingiti oma sõpradele.
Sedagi tehti ennekõike tähistamaks uue aasta saabumist, mis toona oli just kevadel.
Kristlikus maailmas tähistatakse sel ajal Jeesuse ülestõusmist. Pikk paastuaeg on läbi ja ees ootab jumalapoja ülestõusmise ning taevamineku mõtestamine.
Kristlik kultuur on end kohandanud varem olemasolevaga. Kevadine pööripäev on üks neist tähtpäevadest, mida tähistati juba enne kristluse tulekut. Ammu tervitasid vanad eestlased sel ajal kevadet. Talv on läbi, päevad on pikemad ja esimesed lumikellukesedki on oma nina mullast välja pistnud.
Ka anglosaksi maades tähistas see aeg aasta koidikut. Juudid tähistavad sel ajal paasapühi. Kui lihavõttepühade ajal Venemaal maas veeretada punaseks värvitud muna, saab parema viljasaagi.
Sel kaunil ajal on eestlased ikka toonud tuppa urbadega pajuoksi, sinililli, lumikellukesi. See on kaunis komme. Vabadel päevadel on ju tore koos lähedastega minna vaatama, mida kaunist meie Eestimaa kevades leida on.
Lõuna-Eestis on lihavõtte ajal olnud kombeks kiikuda, põhja pool aga lauahüppeid teha. Lauahüppamine on omaette kunst. Kivile, kännule, postile pandud lauajupi mõlemas otsas seisab hüppaja. Kui üks neist õhku hüppab, langeb teine vastu maad. Hüpata tuleb aga nii täpselt, et maanduda tagasi oma lauaotsale.
Miks mitte elustada ka neid armsaid kombeid just sel viisil ja vormis, nagu sobiv ja kohane päritolule, eale ja tervislikule seisundile.

Jüri Tamm: Riigikogu tõe hetk

Riigikogu liikme töö ja panus on kaudselt või keerulisemalt hinnatav kui suurettevõte tippjuhil või presidentidel. Sarnaselt ülikooli õppejõudude panusega. Nende palganumber on reeglina ärisektori omast väiksem.

Akadeemiline vabadus
Nimetaksin seda vahet “akadeemilise vabaduse” hinnaks, mis ei võrdu “vaba aja” mõistega. Vabad tunnid ei ole selleks, et alatasustatust vagunite laadimise või muu juhutööga kompenseerida.
Akadeemilise vabaduse all mõtlen võimalust (kohustust) tegelda näiteks õppejõu puhul teadusega, riigikogu liikme puhul aktiivse kaasalöömisega kolmandas sektoris. Altruism tekitab alati kahtlusi, kuid kodanikuühiskonna tekkimisele ja võimekusele peaks kaasa aitama just kroonitulule tuginemata.
Kui võetakse tööle dotsent või professor, ei küsita, kas üliõpilased armastavad teda ja kas tema loengud on mõnusad. Esmalt vaadatakse ikka tema teaduslike tööde mahtu ja reputatsiooni. Kui inimene on andnud panuse teaduse arengusse, on tal järelikult midagi üliõpilastelegi öelda ja õpetada.
Samale loogikale peaks üles ehitatud olema meie riigi kodanike mõtteviis, kõikide valijate käitumisloogika, kes poliitikuid Toompeale tööd ja riigi asju tegema “palkavad”. Sellest, et me kedagi armastame või keegi meile meeldib, ei piisa. Mingis mõttes on kätte jõudnud tõe hetk.
Riigikogu tööandja on ju sisuliselt rahvas. Kui rahva õiglustunne palgamäärade osas on riivatud, tuleb see õiglustunne taastada. Statistika ütleb, et igas kollektiivis teeb 20 protsenti inimestest 80 protsenti kogu tööst. Hapuks läheb olukord siis, kui 80 protsenti arvab, et nemad kuuluvad selle 20 protsendi töörügajate hulka.
See on halb seisund, kus kõik justkui rügavad, aga tundub, et pügavad; kus kõik tahavad, kuid ei suuda. Riigikogu peab uue palgasüsteemini jõudma, sest see parandaks Toompea vaimu ja vähendaks ühiskonnas valitsevat ebaõiglustunnet.

Palganumber palgakomisjoni määrata
On ilmselgelt mõistlikum, kui riigikogu liikmetele hakatakse tulevikus kindla suurusega kuupalka maksma ja riigikogu saadikud ise ei tohi selle suurust määrata.
Sotsiaaldemokraadid on aastaid oma naabrite soomlaste kogemusele toetudes soovitanud, et palganumbri võiks kehtestada näiteks sõltumatu asjatundjate komisjon neljaks aastaks ja asi klaar.
Olen veendunud, et sõltumatu komisjon suudab palgasumma kehtestamisel arvestada kõikide asjaolude ja vajadustega. Nii sellega, et rahanumber töö kvaliteeti ja riigikogu liikme erapooletust (sõltumatust) ei ohustaks, kui sellega, et Toompeale innustada väärikaid inimesi, kelle kutsumus on riiki ja rahvast teenida, sellele oma aeg ja energia pühendada.
Palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest. See on selge kõigile. Muistsel ajal olid töösuhted vahetuskauba vormis, orjapidamise ajastul tehti tööd tasuta. See on minevik.
Tänapäeval on sõltuvalt töö eripärast ja töösuhete otstarbekusest tasustamise aluseks võetud kas tükitöö, tunnitasu või tulemuspalk. Seega palga suurus peaks eelkõige sõltuma töö mahust ja keerukusest ehk kulutatud ajast ning töötaja oskustest.
Kõik oleks nagu selge, kuid riigikogu liikmete töö tasustamiseni jõudes tekib loogikas tõrge. Sotsiaaldemokraadid on aastaid väitnud, et on veidi absurdne väljendada saadikute palganumbrit mingi muu aritmeetilise tehte kaudu.
Ei, see pole sugugi mitte sotside tõde, et mida vaesem, seda ausam. Lihtsalt palk ei saa olla korrutis, jagatis või muu ruutjuur millestki. Ka tulemuspalga maksmisel peab olema seos töö tegija enda, mitte kellegi töö tulemusega. Kahjuks on praegu kasutusel just selline riigikogu liikmete palku reguleeriv ja laviiniefekti tekitav arvutusmudel.

Eiki Nestor: Pension tõuseb – aga edasi?

Viie viimase aasta jooksul peetud visa võitlus selle nimel, et muuta pensionide indekseerimise korda ja muuta see rohkem sõltuvaks palkade kasvust, on jõudnud tulemuseni. Uus indeks tähendab kindlasti kiiremat pensionitõusu. Teine oluline muudatus on see, et madalamat palka saanud inimeste pensione tõstetakse nüüd mõnevõrra kiiremini. Riiklik pensionisüsteem on nüüdsest solidaarsem ja õiglasem kui enne kehtinud kord.
Uue seaduse jõustumisel (ehk selle aasta aprillist) tõuseb pension 21,6%, aga vana arvestuse järgi oleks pension tõusnud natuke alla 16%. Siinkohal toon näite 44aastase tööstaaziga pensionärist, kelle pension suureneb 791 krooni võrra.
Vaatamata sellele, et tööealiste inimeste arv meil kogu aeg väheneb ja pensioniealisi tuleb juurde, jääb keskmine pension võrreldes keskmise palgaga samale tasemele.
Äärmiselt meeldiv on tõdeda, et uue indekseerimissüsteemi järgi tõusevad keskmised pensionid kiiresti. Kuid kiire pensionitõusu taustal võib tekkida olukord, kus pensionidele kehtiv tulumaksuvaba määr jääb keskmisele pensionile alla. Vältimaks seda, et pensionärid peaksid hakkama tulumaksu tagasi maksma, on Riigikogus koostamisel eelnõu, et täiendav tulumaksuvaba määr pensionidel kasvaks, arvestades pensioni kasvu aastate lõikes.
Ilma seaduse muudatuseta peaksid 86 500 pensionäri hakkama maksma järgmisest aastast tulumaksu riigile tagasi.
Üldine tulumaksuvabastus riigis, mis aastal 2008 on kuus 2250 krooni, kehtib loomulikult ka pensionidele. Lisaks sellele kehtib pensionide puhul täiendav tulumaksuvabastus 3000 krooni kuus. Kokku teeb see summa käesoleval aastal 5250 krooni maksuvaba tulu pensionäridele.
2008. aastal on keskmine pension 4588 krooni. Järgmisel aastal on prognoositav keskmine pension juba 5315 krooni, mis ületaks praegu kehtiva maksuvaba pensioni piiri. Ehk siis kehtivate seaduste alusel jääks maksuvabastus pensionide korral jalgu kiirele pensionitõusule.
Koostatud eelnõu alusel on valitsusliit otsustanud vähendada pensionäride maksukoormust, et mitte vastu töötada 1. aprillist jõustuva pensionitõusu mõttele. Uue eelnõu kohaselt oleks 2009. aastast maksuvaba pension 5800 krooni kuus.
Ilma seaduse muudatuseta peaksid 23% pensionäridest ehk ligi 86 500 pensionäri hakkama maksma tulumaksu riigile tagasi. Riik sellest suurt ei võidaks, pensionärid aga kaotaksid kindlasti.
Sotsiaaldemokraatide ettepanek nägi ette, et pensionide täiendav maksuvaba tulu hakkab tõusma eelnõu kohaselt 300 krooni võrra iga aasta. Järgmisel aastal on see siis 3300 krooni, aastal 2010 3600 krooni ning 2011. aastaks 3900 krooni kuus. Tänaseks on eelnõule allkirja andnud Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Ka IRL on eelnõu suhtes positiivselt meelestatud ja loodetavasti annavad oma allkirja paari nädala jooksul.
Numbri leidmine, mis arvestaks iga-aastase pensionitõusuga, vajas mitmeid arvutusi. Loogika, et maksuvaba pension oleks keskmisest pensionist mõnevõrra suurem, peab kehtima jääma ka tulevikus. Riiklikust pensionikindlustusest makstavad pensionid jääksid ka tulevikus maksuvabaks. Maksu alla läheksid aga ka siis eripensionid.
Kiirele pensionitõusule ei tohi maksuvaba määr jalgu jääda, sest see tooks kaasa pensionäride suhtes tülikat ja riigile liigset sekeldamist. Ka üldine maksuvaba tulu tõuseb igal aastal 250 krooni võrra. Aastaks 2011 on maksuvaba tulu 3000 krooni kuus.

Maksuvaba pension = üldine maksuvaba tulu + pensionidele täiendav maksuvaba tulu

Aasta 2008 2009 2010 2011


Keskmine pension (prognoos) 4588 5315 6080 6715


Maksuvabastus pensionidele


Praegu kehtiv 5250 5500 5750 6000


Ettepanek muuta 5250 5800 6350 6900

Ivari Padar: Kasiinoõnn on virvatuli

Mul on üks hea tuttav. Tore mees. Kena perekonnaga, naine ja kaks last. Hiljuti kohtasin teda, ja kõik oli muutunud. Läinud olid nii pere kui elamine. Kasiino ja mängukirg olid perekonna lõhkunud... Ega ilmaasjata kasiinosid põrgu eeskojaks nimetata.
Hasartmängusõltlaste suur arv on murettekitav. 2006. aastal oli meil 27 000–44 000 patoloogilist hasartmängurit ning ligi 39 000 riskigrupi esindajat. Selge on, et kasiinoäri ja hasartmängurlust tuleb piirata – Tallinnas on mõnes piirkonnas mängupõrguid rohkem kui piima- ja leivapoode. Ma ei soovi, et sõltlasi juurde tekiks, neid on juba praegu umbes sama palju kui Saaremaal elanikke.
Viimane aeg on midagi ette võtta ja ennetada sadade või isegi tuhandete perede laostumist. Tunnistan kohe, et emotsionaalses plaanis rääkides võiks minu poolest kõik kasiinod kinni panna või üksikule saarele saata. Kuna hasartmängude korraldamise reguleerimine on Eesti enda asi ja mitte Brüsseli poolt reguleeritud, siis saab riik siin ise palju ära teha. Rahandusministeerium on astunud selleks juba kaalukad sammud ja valmis saanud hasartmänguseaduse eelnõu.
Kasiinod elumajast välja
Seaduse eelnõu oluline muudatus on see, et õnnemänguasutuste üle saavad kontrolli kohalikud omavalitsused, kelle otseseks ülesandeks on oma territooriumi ruumiline planeerimine. Vastava planeeringu kehtestamisel võib kohalik omavalitsus näiteks kasiinode rajamise üldse ära keelata või piirata nende tegevust näiteks koolide-lasteaedade lähedal. Seega võib loota, et muudatus aitab vähendada spontaanseid ja planeerimata käike kasiinodesse.
Nii ei saa ka uusi õnnemängukohti avada enam elumajades, sest kehtestatakse nõue, et õnnemängukoht peab olema eraldi hoones, kus võib lisaks asuda üksnes hotell, konverentsi-, meelelahutus- või kaubanduskeskus.
Praegu on Eestis umbes 5000 mänguautomaati, mis paiknevad ligi 190 mängukohas – seda on selgelt liiga palju. Usun, et uue seaduse mõjul kinnipandavate hasartmänguasutuste arv ulatub mitmetesse kümnetesse ning ära kaovad nn keldrikasiinod.
Kõige tähtsam on aga see, et me suudaksime oma noori hasartmängudest säästa.
Eelmainitud piirangud õnnemänguasutuste asukohale tähendavad tulevikus seda, et koolide ja teiste õppeasutuste lähedusse enam mängukohti rajada ei saa.
Lisaks on uue seaduseelnõu kohaselt õnnemänguasutused kohustatud kasiinouksel isikut tuvastama ja registreerima. Nii suudame tagada, et alaealised kasiinodesse enam mängima ei pääse. Noored satuvad sõltuvusse kergemini, mistõttu on just nende mängupõrgutest eemalhoidmine eriti tähtis. Samuti aitab dokumendikontroll tuvastada sõltlasi ning annab esimest korda Eesti ajaloos võimaluse hoida kasiinost eemal neid mängureid, kes on ennast selgushetkel sõltlasena ka registreerinud.
Karmid nõuded mängukohale
Kasiinod ja muud hasartmänguasutused peavad olema palju paremini kontrollitavad kui seni – seda ka raamatupidamise poole pealt. Hasartmängukorraldajate minimaalne kapitalinõue suureneb uue seadusega miljoni euroni. See tähendab, et jätkata suudavad vaid läbipaistvalt majandavad ja kvaliteetset teenust pakkuvad asutused.
Samuti piirab õnnemängukohtade vohamist ja kättesaadavust asjaolu, et uue seaduse kohaselt nähakse ette karmimad nõuded mängupaikadele ja -seadmetele. Näiteks suureneb mänguautomaatide minimaalne arv mängukohas neljakümnele, seni oli piirarvuks vaid kaheksa.
Lisaks peab kasiinos olema nähtaval kohal hoiatus hasartmängudes osalemise sõltuvusttekitava iseloomu kohta ning viide kontaktidele, kes hasartmängusõltlastele abi osutavad. See peaks toimima hoiatusena just eelkõige nendele, kes alles oma lõbuks natuke kätt proovivad.
Võib muidugi küsida, miks kasiinosid üldse kinni ei panda. Ei salga, et mõte on minu jaoks sümpaatne. Siiski pole täielik keelamine teiste riikide näidete puhul olnud efektiivne. Me peame vältima kasiinode põranda alla minekut. Illegaalse ja kontrollimatu majandusharu loomine ei teeniks ühiskonna huve. Praegu on võimalus kasutada hasartmängumaksust saadavat raha heade eesmärkide elluviimiseks, näiteks kultuurkapitali ja Punase Risti toetusteks.
Kuna tunnen ka ise inimest, kel pere lõhki ja kodu maha mängitud, siis tahan teha kõik, et selliseid kurbi lugusid oleks meie ümber võimalikult vähe. Olen kindel, et uus hasartmänguseadus aitab sellele palju kaasa.

Peeter Kreitzberg: Suur pea ja väike süda

Teadus peaks lähtuma ühiskonna arengu põhivajadustest.
Sageli arvatakse, et ebameeldivad poliitilised otsused lähtuvad teadmiste puudusest, poliitikud ei taha kuulata teadlaste häält. Olen üsna veendunud, et teaduse võimalused otsuseid põhjendada ja mõjutada on liigselt mütologiseeritud, nii nagu vahetegemine teadlaste ja poliitikute vahel.
Viletsad ja paljudele vastukarva otsused Riigikogus ei tulene mitte teaduse ja teadmiste puudusest, vaid otsustajate eelistustest, mis mõnigi kord lähtuvad kitsastest grupihuvidest. Loomulikult piiravad otsuseid olemasolevad ressursid.

Arusaadavus või arusaamatus
Ü. Vooglaid, A. Saar, J. Kivirähk ning A. Raid algatasid ühiskondliku sotsiaaluuringute instituudi loomise idee, aitamaks kaasa teadmistepõhisele otsustamisele. Kui ettevõetav on kantud tõsistest kavatsustest, uuringute rolli adekvaatsest hindamisest ja samas kaetud ka ressurssidega, siis tuleb vaid jõudu soovida.
Teadmisi pole kunagi ülearu palju. Kui aga lähtutakse kujutlusest, et hakatakse pakkuma teaduslikku tagapõhja ainuvõimalikele, teaduslikult põhjendatud otsustele, siis on tegemist järjekordse arusaamatusega.
Poliitika tegeleb valikutega, mis loomulikult põhinevad teadmistel, kuid pole teadmiste poolt kaugeltki ainumääratud, nii nagu pole millegi poolt üheselt määratud meie elamise viis siin maailmas.
Meie maksusüsteem on meie valik, ta võiks olla täiesti teistsugune. Meie õpetajate palgad on meie valik, nagu kogu koolide rahastamise süsteem või ka koolivõrk. Muide, hiljuti lugesin Maalehest kaks korda Riigikogus olnud Ü. Vooglaiu artiklit, mis tulistas Riigikogu, kes on pannud omavalitsused raskesse olukorda, mille tagajärjel nad ei suuda ülal pidada kõiki väikesi algkoole.
Mäletan selgesti, kuidas suur hulk Eesti haridustegelasi oli 1994. a Kadrina keskkoolis toimunud maahariduskonverentsil valmis rindele minema, et kaitsta iga maakooli eluõigust. Tegelikkuses osutus meie valik teistsuguseks. Madal sündimus, ressursside piiratus, suuremaid koole soodustav rahastamissüsteem. Viimane on olnud meie poliitiline tahe, kuid eks madalas sündimuseski võib leida ka poliitilise tahte märke.
Oleme sulgenud kaugelt üle 100 maakooli ja jätkame tempos 10–15 kooli aastas. Miks? Üheks põhjuseks on koolide rahastamise mudel, mille vastuvõtmisel mängis üht osa
Ü. Vooglaid ise, kes praegu nõuab kõigile koolidele, sõltumata õpilaste arvust ja rahalistest võimalustest, täiesti võrdset hariduskeskkonda..
Omavalitsuste tasaarveldussüsteem, mis praeguseks on teinud 50 Eesti omavalitsust võlglasteks Tallinna linna ees ja aastate jooksul laastanud kogu maaharidust, aidates kaasa paljude algkoolide sulgemisele, sai prohveti enda õnnistuse. Tõesti, veidi läägeks kisub teaduse ja südametunnistuse presenteerimine väljaspool igasugust reaalset kohustust, vastutust ja piiranguid.
Me teame kõik, et alusharidus on inimese elus otsustava tähtsusega. Kui oli kaalul küsimus sellest, et riigi rahadega toetada lasteaednike palkade tõstmist, mis te arvate, kelle hääl jäi saamata?
Kui sotsiaalteadlased hakkasid rääkima kahest Eestist, siis palju enne neid rääkisid sellest Riigikogu liikmed, kelle hulgas on kogu aeg olnud sotsiaalteadlasi. Pole olnud ega ole praegu vaja mingit erilist teadust, et omada ülevaadet suurest majanduslikust kihistumisest. Piisab kui vähegi huvi tunda vabalt kättesaadava statistika vastu.
Neidsamu sotsiaalteadlasi, kellele loodetakse panustada, on Riigikogus olnud kümneid: Ü. Vooglaid, M. Lauristin, H. Aasmäe, E. Savisaar, I. Gräzin, K. Hallik, V. Kirsipuu, A. Leps, M. Laar, U. Mereste, T. Märja, O. Raju, L. Vahtre, R. Üksvärav, E. Berg, A. Kork, J. Reiljan, A. Tarand, P. Tulviste – kõik doktorikraadiga inimesed.
Kui teaduslikult põhjendatud otsuste müüt põhineb jaotusel poliitikud/teadlased, siis teine müüt põhineb vähemasti korrektsel eristusel – mehed/naised. Küllap kujutavad nii mõnedki, et kui otsused puudutavad lapsi, haridust, sotsiaalküsimusi, siis hääletavad kõik naised ühtmoodi, või valdavalt ühtmoodi, sõltumata sellest, millisesse erakonda nad kuuluvad.
Mis toimub tegelikkuses? Ei midagi seesugust. Naised hääletavad vastavalt sellele, kuhu erakonda nad kuuluvad. Ses suhtes lihvivad kõik erakonnad soolised poliiterinevused pea olematuks. Ei mäletagi hääletust, kus naised oleksid jäänud ühele poole.

Kasutu teadus ja õnnelik elu
Lev Tolstoile kuulub lihtne mõttekäik: teadus on kasutu, kuna ta ei anna mingit vastust ainutähtsale küsimusele – kuidas elada õnnelikku elu. Teatud nurga alt vaadatuna on Tolstoil ilmselt õigus. Tõeliselt tähtsad küsimused ei oma kunagi ühest vastust ega teaduslikku algoritmi lahenduse tuletamiseks.
Paljud olukorrad on üsna määramatud, nõuavad kiiret otsustamist ja lahendamist, välistades kuude- või aastatepikkuse uurimistöö. Ja isegi siis, kui oleks piisavalt aega, ei määra teaduslikud teadmised otsust. Hiljuti lahkunud J. Derrida järgi jääb praktiliste (poliitiliste) otsuste ja teaduse (teadmiste) vahele tükk tühja maad, mille täidavad eelistused.
Teaduslik fundamentalism on sama põhjendamatu kui religioosne fundamentalism, võttes otsustajatelt vastutuse, sest vastutaja rolli asub teadus. Ebameeldivad otsused lähtuvad siiski palju enam vastuvõetamatutest eesmärkidest, eetilistest tõekspidamistest, kui et otsustajate teadmiste puudumisest.
Sotsiaalteadus ise on väärtuspõhine ja uurib sageli teatud eesmärkide elluviimise võimalikkust või otsib selleks paremaid mooduseid, mitte ei kirjuta ette ainuvõimalikke eesmärke, mille elluviimiseks poliitikud langetavad seejärel ainuõigeid ja informeeritud otsustusi.
Usk paratamatutesse ühiskonna ja inimese arengu seaduspärasustesse on ammu pea olematuks muutunud. Sotsiaalteadlaste arusaamad ja tõlgendused oma uurimisvaldkondades erinevad sageli sama palju kui poliitiliste vennaskondade arusaamad sellest, milline peab olema ühiskond või mõni tema valdkond.
Meenutades hiljutist Postimehes toimunud diskussiooni teaduse usaldatavuse kohta, väidan, et eri tõlgenduste puhul ei pruugi midagi olla pistmist teadusliku blufiga, vaid eri tõlgendusskeemidega, mis ju eristabki teaduslikke koolkondi.
Võltsida võib muidugi teadusuuringute tulemusi ja seda on ka tehtud. Kindlasti võib esitada valeandmeid meie põlevkivivarude kohta, kindlasti on võimalik kellegi arvamusi Pätsi elu kohta esitada faktide pähe. Kindlasti on võimalik uurimustulemusi üsna voluntaristlikult tõlgendada, varjudes teaduse tammepuust kilbi taha. Usun, et see on pigem erand kui reegel.
Samas võib öelda, et kulla teadlased, miks ei uuri te seda, mis annaks rohkem tuge otsustamisele meie oma oludes. Ses mõttes on sotsiaaluuringud kindlasti teretulnud, aga
uuringute läbiviimise initsiatiiv võiks palju rohkem olla otsustajate poole peal. Siis tuleb rohkem uuringuid, mis otsustamisele mingitki tuge pakuvad.
Selles kontekstis tuleks öelda, et Eesti teaduski on selgelt teadlasgruppide huvipõhine ja peaks palju enam lähtuma Eesti arengu vajadustest. Arusaam teadusest ja selle kasutamisest on viimastel aastakümnetel suuresti muutunud. Teadus on kindlasti muutunud ainuvõimaliku tõe tootjast enam arvamuse toetajaks, mis sellest, et mõnigi prohvet jätaks arvamuse teaduse ukse taha.
Eesti arengu probleemid näivad rohkem kinni olevat eetilistes valikutes kui teadmiste puudumises. Probleemiks on see, kuidas suhtume lastesse, üksteisesse, oma tervisesse, keskkonda, oma riiki. Mitte väike pea, vaid väike süda on meie põhiprobleem.

Marianne Mikko: Kellest saab härra Euroopa?

Legendaarne USA riigimees Henry Kissinger on öelnud kuulsad sõnad: “Kellega rääkida, kui soovin vestelda Euroopaga?” Tõepoolest, siiani on olnud Euroopa Liidul puudu üks kindel kõneisik, liider, kes esindaks ühes isikus Euroopa Liitu.
Euroopa on reformileppes sellele vormilise vastuse andnud. Kuid Euroopa Liidu presidendi ametiposti tõhusus oleneb suures osas isikust, kes härra Euroopa rolli täidab. Praegu tehakse Euroopa koridorides ettevaatlikke malekäike, puistatakse vihjeid ja positsioneeritakse kandidaate.
Olen selgelt seda meelt, et Euroopa Liidu välispoliitilise kaalu tõstmiseks on hädavajalik, et härra Euroopal oleks rahvusvahelist kaalu ning lugupidamist. Et see nimi oleks hetkega äratuntav ka kõige kaugemas maailmanurgas. Et meie partneritel ei jääks vähimatki kahtlust presidendi volitustes esindada meie huve üle maailma.
Vajame kedagi, kes julgeks öelda “ei” Venemaa ja nii mõnegi liikmesriigi katsetele ajada kahepoolset energiapoliitikat, mis on näiteks Eesti huvidega tugevas vastuolus.
Meil on vaja dünaamilist liidrit, kel on jõudu ja kogemust viia ellu positiivseid muutusi. Leian, et see tugev isiksus peab suutma tunnistada oma vigu ja suutma neid parandada, kaotamata seejuures oma usaldusväärsust ja enesekindlust.
Euroopale on kasulik, kui tulevane juht on võimeline jääma neutraalseks, nägema kogu Euroopa kasu. Eelistamata kõvahäälsemate või suuremate liikmete huve teistele. Ta peab sisemiste huvide kokkupõrgetes säilitama külma pea ja olema vahemees, et leida kõigile sobiv ja väärikas lahendus.
Leian, et sobivaimaks praegustest kandidaatidest on Ühendkuningriigi endine peaminister Tony Blair. Ühendkuningriigi parlamentaarsel demokraatial on pikaajalised ja kaalukad traditsioonid. Selle riigi liidrid on harjunud oma kodanike esindajatelt teinekord äärmiselt teravat ja tundeküllast kriitikat vastu võtma.
Ühendkuningriigis on aga ka tavaks, et pärast ehk vägagi hasartset sõnavahetust väljuvad saadikud saalist suurimas üksmeeles – see on ju töö, isiklikud suhted selle all ei kannata. Rünnatakse probleemi, mitte inimest.
Alati, kui Tony Blair on Euroopa Parlamendi ees esinenud, on ta saavutanud erakordselt hea kontakti Euroopa Parlamendi saadikutega. Olen kindel, et meie koostöö oleks suurepärane.
Kuluaarides külvatakse suhtumist, mille kohaselt liidu tulevane liider peaks olema pärit liikmesriigist, mis kuulub eurotsooni ja Schengenisse. Väidetakse, et ainult sellisel kahekordsel siseringi tegelasel oleks piisav seljatagune ja voli.
Suurbritannia on nendest siseringidest eemale hoidnud. Ja nii eurotsoon kui Schengen on väga võimsad klubid, mis võivad liidrit soovi korral kõvasti kõigutada. Kuid ma ei näe põhjust, miks nad peaksid Euroopa ühishuvile paljalt jonnist vastu töötama.
Leian, et Tony Blair on suur riigimees, kel on Euroopa nägu ja tegu, tal on rahvusvaheliselt tugeva juhi maine. Praegust juhtivat vastaskandidaati, Luksemburgi juhti Junckerit tuntakse vähe isegi Euroopa Liidu kodanike seas, mis veel rääkida ülejäänud maailmast.
Võib-olla ilmub viimasel hetkel mõni tugev kandidaat, kuid praeguse seisuga peaks Euroopa eelistama Tony Blairi.

Indrek Saar: Riigikogu sõltumatu palgamääraja otsinguil

Rahvas on üksmeelselt nördinud, ühiskonna valvekoer uriseb tagajalgadel.
Alles see ju oli, kui sai riigikogulaste kuluhüvitisi avalikult krooni haaval arutatud.
Nüüd siis on vaja lumeta talve ja ähvardava majanduslanguse tõttu niigi kõrget ühiskondlikku stressi ebaõiglaselt moodustuvate palgasummadega tõhusalt suurendada.

Vihane valija
Statistikaameti täiesti tüüpiline kuiv arvutus, kui suur on keskmine palganumber Eestis, on andnud taas kihisevat ainest nädalateks.
Kohtunike, riigikogulaste, ministrite, presidendi ja veel teatud ametnike palk on siiani seotud keskmise palgaga. Olgugi et olukord ise meenutab neuroosi, mida oli võimalik ennetada.
Aasta oli 2002, kui sotsiaaldemokraadid esitasid riigikogus eelnõu, muutmaks seadust, et riigikoguliikme sissetulek ei sõltuks riigi keskmisest palgast.
Ei läinud tarvis ümmargust kristalli, et tulevikku näha - kõike seda, mis nüüd kodanikku vihastab, ajakirjanikke toidab ja parlamendi mainet jõuliselt ja järjekindlalt üha allamäge kolistab.
Usu kadumine riigikogu vastu viib varem või hiljem ka usu kadumisele riigi vastu, ja see ei tõota demokraatia pooldajatele midagi head.
Vihale aetud ja lootuse kaotanud valija võib olla väga tänuväärne pinnas erakondadele, kes pakuvad lahenduseks kõva käe poliitikat ja paraku on sellised “tõe monopoli valdavad” erakonnad endiselt populaarsed. Loodan, et me ei anna neile veel paremat võimalust.
Mismoodi tasustada parlamentääri demokraatlikus riigis?
Kõigepealt peab asi algama ikkagi seaduse muutmisest.
Ene Ergma on praeguseks innustanud fraktsioone sel teemal arutlema ja kõigi 101 asjaosalise parima tahtmise juures oleks lihtne see ka lahendada. Sotsiaaldemokraadid on valmis oma vanale eelnõule elu andma.

Parlamentääri palk
Meie eelnõu sisu: vaja on moodustada sõltumatu asjatundlik komisjon, kelle ülesandeks on määrata rahvaesindajate palganumber.
Komisjon koosneks üleriigiliselt tegutsevate kodanikuühenduste esindajatest.
Näiteks Kaubandus-Tööstuskoja, Tööandjate Keskliidu, Ametiühingute Keskliidu jne ekspertide arusaam riigikogu liikme kohustustest, selle töö väärtusest riigi jaoks, rahva esindamise eripärast - on piisav, et nad oleksid võimelised nimetama riigikogulase töötasu neljaks aastaks.
Soomes selline lähenemine kehtib ja on ühiskonnale vastuvõetav.
Tähelepanekuna tahan siinkohal välja tuua, et praegune riigikogu ei saa iseenda palgasüsteemi enam muuta, seda protsessi tuleb alustada ette vaatavalt.
Ilmselt suuresti selles ongi põhjus, miks vana kord ikkagi nii kindlalt on püsinud.
Arenev demokraatia nõuab kogemusi, õpib oma puudustest - väga vajades iga päev objektiivsuse mõõdet, mida kolmas sektor ja neljas võim pakuvad. Avalikkuse õiglustunde arvestamine ja rahva tahe riiki pidada on omavahel tugevas seoses. Kui igaaastane keskmise palga suurenemine on absoluutselt see, mille poole pürgimist riigikogu liikmetelt oodataksegi, siis sealjuures seaduslik iseendale palga määramine tundub tööna, mis teistsuguse ameti pidaja ebavõrdselt suud maigutama jätab.
Tammsaarelik töö ja armastuse tasakaal riigikogus, kus rahvaesindaja teeb tööd, mille tulemusena teda armastatakse, ootab oma aega.

Heljo Pikhof: laps on ka inimene

Perekonnaseaduse eelnõu ülimalt kirglik arutelu on seni suuresti keskendunud abikaasade lahusvara problemaatikale ja päädinud nii mõnegi kodaniku tõotusega oma raha eest söögikraami koju mitte enam osta.
Või siis kannustanud sugupooltevahelisse (sõna)sõtta, kus laps on olnud kordamööda kas kilp või mõõk – kui temast pole sõjakeerises sootuks üle sõidetud.
Seepärast tuletagem meelde: laps on ise kah inimene ning perede turvalisus ja laste sünd on iga riigi ja rahva kestmise eeldus, meie ühiskonnas koguni esmatähtsaks tunnistatud. Perekond aga püsib ühistegevusel, mitte sõjategevusel.

Vanem kasvatab last
Palju kritiseeritud pereseaduse eelnõus on mõndagi konstruktiivset. Vanema hooldusõigus on varasemaga võrreldes uudne kontseptsioon ning lähtub laste huvidest ja heaolust, nähes ette lapse vastutustundliku ja vägivallatu kasvatamise, milles – sõltuvalt arengutasemest – peab kaasa rääkida saama ka laps ise.
Praegu kehtiv põhimõte, et mõlemal vanemal on lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused, toimib hästi harmoonilises perekonnas, kus kõiki – olgu häid või halbu – seadusesätteid asendab vastastikune hoolitsemine ja armastus. Teistsugustes oludes on see pelgalt ilus loosung.
Tänase seisuga sünnib meil väljaspool (seaduslikku) abielu rohkem lapsi kui abielurahval.
Toogem üsna tavaline näide. Laps sünnib paarile, kes ei ole abielus ega kavatsegi kunagi paari heita, sest mees, ütleme, on (suhteliselt) stabiilses abielus ja kasvatab koos naisega «omaenese» seaduslikke lapsi. Ta ei ole uue ilmakodaniku hooldusõigusest üldse huvitatudki.
Sellisel juhul tundub ju õiglane, et hooldusõigus on vanemal, antud juhul siis emal, kes last tegelikult kasvatab. Seda enam, et naine võib endale tulevikus hea abikaasa leida, kellest saab tema lapselegi hoolitsev isa.
Võrdõiguslikkust silmas pidades pangem kõrvale teinegi näide: lapseohtu naine mõtleb juba sünnitusmajas oma lapse juurest plehku panna, sest «elu tahab elamist». Kui nüüd (bioloogiline) isa otsustab nende ühise lapse üles kasvatada, milleks tollele naisele veel hüljatud lapse hoolduse õigus?
Perekond ei ole meil paraku stabiilne institutsioon juba möödunud sajandi 60ndatest aastatest saadik ning üha rohkem on korduvaid abielusid. Kui põnnieast peale on last kasvatanud mees, keda laps tunneb kui oma õiget ja ainsamat isa, miks ei võiks kasuisalegi laieneda hooldusõigus?
Ja vastukaaluks: ka hooldusõiguseta vanemale on üldjuhul ette nähtud õigus ja kohustus oma lapsega suhelda, mida teine vanem takistada ei tohi.

Merele, laps kaenlas
Päris uue lahendusena tekib nii isa kui ema hooldusõiguse puhul võimalus taotleda kohtult otsustusõigust mõnes kindlas asjas ainult ühele vanemale.
Kujutagem ette olukorda, kus ema on võtnud nõuks panna võsuke, kas või nui neljaks, Miina Härma kooli ning lisaks ka trenni ja klaverit mängima; isa aga arvab, et las laps läheb esiotsa kodulähedasse kooli: on teine niigi närb ja nõrga närvikavaga ning põeb mis kole, kui hoovis omavanustele alla jääb.
Kohus võib siis otsustada, et kooliküsimustes maksab isa sõna.
Või jällegi: liialt riskialdis isa tahaks vaat et veel mähkmetes last merele purjetama viia, ehkki teda ennastki on korduvalt tulnud tormlevast merest välja õngitseda. Meresõiduküsimustes peaks siis jääma peale ema sõna, ja jutul lõpp.
Kohtulahend on mõistagi tagumine võimalus, ometigi parem kui otsatu riid, mis võib välja viia abielulahutuseni, lapse võõrandumiseni emmast-kummast vanemast ja tagatipuks (täna kehtiva korra järgi) veel vanemlikest õigustest ilmajäämiseni.
Hooldusõigusel on isikuhoolduse kõrval ka teine pool – varahooldus. Sellelgi on lapse kaitstuse seisukohalt oma plussid.
Vanaisalt lapselapsele pärandatud maja näiteks ei saa lapsevanaemad kasiinos tuulde lasta või palmisaarel peesitamisele ära kulutada, see tuleb lapse täisealiseks saamiseni heaperemehelikult alles hoida.
Mitte kuigi selgepiiriliste peremudelite juures peitub siin muidugi ka võimalus, et seltsis sirguvad rikas vend ja vaene vend – kui jõukal järjel (bioloogiline) isa oma lapse nimele muudkui maid ja maju kirjutab, pere aga, kus laps tegelikult kasvab, elab hädapärasest palgateenistusest.
Nn ühendperekonnas võib Tuhkatriinuks saada muidugi ka partnerite eelmisest abielust sündinud laps, ent egas kõike elus ette tulevat annagi ühteainsasse seadusesse kirjutada.

Enesekeskse aja seadus
Ehkki ka kehtiva pereseaduse puhul tuleb kohtul abikaasade lahutuse korral vaat et kummuteid ja kummipuid pooleks saagida, on uus eelnõu ajanud harja punaseks nii (tulevastel) emadel kui isadel.
Naised kinnitavad, et uus seadus ja ennekõike varalahususe põhimõte ohustab emasid ja lapsi, sest võtab neilt kindlustunde sünnitada ja kasvatada lapsi. Õigusega. Meie ebakindlas ajas on raske olla kodu hing, kui oled pelgalt paluja rollis.
Mehed on tõusnud tagajalgadele sättest, mis ütleb, et hooldusõigus on üksnes emal, kui vanemad ei ole abielus ega ole ka ühiselt lapsehooldusõigust taotlenud.
Mehed tõlgendavad seda lauset nõnda, et lahutatud isa on tühi koht, ja on koondunud võitlusse lahutatud isade õiguste eest. Jällegi õigusega. Sest mis abielu või üldse elu see on, mis püsib koos vaid hirmul jääda ilma oma lastest. Ja kohus on tõepoolest jätnud seni lahutuse korral üle 90 protsendil juhtudest lapsed ema kasvatada.
Seega on uue pereseaduse eelnõu puhul kaks võimalust: kas eelnõu on tasakaalus, kui kumbki sugupool pole sellega rahul, või on veel toores. Toores ta aga on, täiesti toores, ja nõuab veel tublisti tööd.
Tõsi, on ka kolmas võimalus. Et inimesed, kes on kord lähedased olnud, püüavad inimeseks jääda ka lahku minnes ega kasutada lapsi kord kilbiks, kord mõõgaks oma kompromissitus võitluses.
Aga seda on meie üha enam asjastuvas ja enesekesksemaks muutuvas ajas vist palju tahta. Pereseaduse eelnõu õhutab egoistlikke väärtusi veel omalt poolt takka.

Jüri Tamm: selg sirgu, olümpiarahvas!

Jah, peab nõustuma kolumnist Roy Strideri (PM, 28.02.2008) väitega, et see kõik on juba olnud. Üleskutses boikottida olümpiamänge pole midagi uut. Maailma tähtsündmust on kasutatud ja tõenäoliselt kasutatakse ka edaspidi, et eri valupunktidele viidata. Seega parema ja õiglasema maailma poole pürgimine just nagu toimiks ja see on hea. Päris mugav üldistus, kas pole? Lisaks poliitiliselt korrektne…
Tegelikult on mul hale meel nende saamatute pärast, kes oma seisukohtade ja lähenemisnurkade esitamiseks ja selgitamiseks sporti ning olümpialiikumist tulemüürina kasutada püüavad. Sportlastest moodustatud elav inimkilp on sama amoraalne kui lapstööjõu kasutamine, inimkaubandus või relvade müük kriisikolletesse. Seega, härrased boikotitõbised, vaadake peeglisse.
Teadagi on tippsportlaste tähetund üürike. Sisuliselt tähendavad olümpiamängud enamikule sportlastele elu ainukest võimalust. Erinevalt paljudest kõne- ja kirjameestest olen seda oma nahal tunda saanud.
Tõsi, selleks saatuslikuks Los Angelese 1984. aastaks oli mul juba olemas üks Moskva pronksine kogemus. Seega ei ole ma päris pädev kõiki tundeid väljendama, mis minu eakaaslasi valdas. Tean vaid üht, riike boikottida, et seeläbi sportlasi nuhelda, on kõlvatu tegevus.
Jah, sportlased on privilegeeritud rahvas, neile on antud kaks elu – üks spordis ja teine pärast seda, mis aga ei tähenda, et selle esimese võib rahuga hävitada või jalge alla trampida. Ütlen ausalt, 1988. aasta Souli mängude eel kartsin, et veel neli aastat pühendumist ja raskeid treeninguid lõpevad järjekordselt prügikastis. Õnneks seda ei juhtunud.
Otse loomulikult ei saa olümpialiikumine eksisteerida vaakumis. Sport on inimühiskonna osa ja seotud keskkonnaga, milles ta toimib. Siiski jääb mõistmatuks, miks kardetakse olümpiamängude erilist olemust ühendada maailma ja tunda rõõmu võistlustest.
Kas valitsev õhkkond tunda teineteist võistlejate, mitte vaenlastena ohustab kedagi? Kas olümpiamängudel välistatud poliitilised demonstratsioonid, religioosne või rassiline propaganda segab võistlusteks valmistumist ja nende nautimist?
Rahvusvaheline olümpialiikumine adub oma võimalusi ja rolli, piirdudes samas eelkõige spordiga, lisades sellele kultuuri, hariduse ning rahvusvahelise koostöö raami.
Eesti Olümpiakomitee ja spordirahvas on alati toetanud käitumismudelit, mis panustab ukse avamise põhimõttesse. Me oleme uhked, et maailma «tuulutamises» on ka meie väikese rahva ja võistkonna panus.
Sportlastel on sageli palju tõhusamaid ja elujõulisemaid mooduseid maailma probleeme lahendada kui riikidel, valitsustel, rahvusvahelistel poliitilistel organisatsioonidel või ühendustel.
Rahvuslikel olümpiakomiteedel pole õigusi ega võimalusi survestada valitsusi ja vastupidi. Sellegi poolest on meil õigus ja soov liikuda antiikajal kehtinud kokkuleppe poole, et olümpiamängude toimumise ajal peatatakse sõjategevus, vägivald ning terroriaktid. Siis on lootust unistada ka sellest, et pikem rahuperiood on võimalik kogu planeedil.
Ajast, mil Peking olümpialinna õigused ja kohustused sai, on möödunud seitse aastat. Ainuüksi selline otsus tähendas 1/5 maailma elanikkonna kaasamist olümpiaideaalide ja väärtuste ahelasse. Olümpiahariduse projektis osaleb juba 400 miljonit hiina last ligi 500 000 koolist üle kogu riigi. Ligi pool miljonit vabatahtlikku on näidanud üles soovi osaleda olümpiamängude ja paraolümpia teenindamisel.
Olümpiatule kandmine läbi kogu Hiina jätab mälestuse mitme tulevase põlvkonna mällu. Olümpiarajatiste ehitamise käigus on saavutatud keskkonnasõbralikke lahendusi. Rõhutatud on puhta õhu ja vee norme, linnade puhastamist prahist ja prügist. Saasta leidub teisteski valdkondades ja inimsuhetes, kuid sellega tegeletakse. Miks ma ei peaks uskuma, et kunagi jõutakse siin vääriliste tulemusteni?
Kindlasti võimendavad augustis toimuvad Pekingi olümpiamängud praeguseks saavutatut. Oleks naiivne mõelda ja oodata, et soovitud muutused toimuvad kohe. Kuid võimalust andmata oleksid säärased ootused veelgi põhjendamatud.
Olümpiamängud saavad sama tähenduse ja jõu, mis laulev revolutsioon Eestis, ainult üleilmses mõistes ning läbi spordiprisma vaadatuna. Sellesse tasub uskuda ja panustada.
Toetage oma sportlasi, armastage sporti, süvenege olümpia ideaalidesse, järgige neid tavaelus, austage ausa mängu reegleid halbade kogemuste kiuste ja heade elamuste nimel. Pekingis tulevad ilusad mängud, sest see on hiina rahva ja kõikide spordiusuliste soov.

Hannes Rumm: Riigikogus üks kundla kõik?

Kuigi eestlased armastavad ja austavad oma riiki, vihastasid paljud kodanikud paar päeva enne 90. sünnipäeva Eesti vabariigi peale nii, et silme eest läks mustaks.
Nende pahameele põhjuseks oli lühike statistikaameti teada selle kohta, et Eesti keskmine palk oli mullu neljandas kvartalis 12 270 krooni ning seega tõuseb parlamendi lihtliikme palk automaatselt 49 080 kroonini.
Muidugi ei ole selline iga-aastane palgatõus mõistlikult põhjendatav ning õiglane. Muidugi tekitab selline statistikast tulenev palgatõus iga viimase kui aasta algul palju pahameelt ning rikub riigikogu mainet. Ja muidugi on arukas selline Eesti vabariigi ülemnõukogult päranduseks saadud palgakorraldus ära muuta.
Riigikogu liikme palga määramises pole Eestil vaja leiutada oma Nokiat, selle võib taaskord Soomest laenata. Soome parlamendi ehk Eduskunna liikmete palga määrab kolmeliikmeline komisjon. Komisjoni kuuluvad kaks presidendilt pikaajalise töö eest riigi ja ettevõtluse arendamisel aunimetuse pälvinud inimest ning üks õigusteaduste doktor. Komisjoni koosseisu määrab parlamendi juhatus ning selle otsus edasikaebamisele ei kuulu.
Soome palgakomisjon otsustas näiteks 2007. aastal, et uute valimiste järel kokku tulnud Eduskunna lihtliige teenib 5540 euro kuus ehk üle 86 000 krooni suurust palka. Eelmise Eduskunna lihtliikme palk oli 140 eurot ehk ligi 2200 krooni väiksem. Seega oli Soome poliitikute palgatõus Eesti palgatõusudest tunduvalt väiksem.

Sotside vana idee
Päris täpselt Soome malli Eestis muidugi kopeerida ei saa, sest sellist aunimetustesüsteemi meil lihtsalt pole.
2002. aasta oktoobris tegid minu erakonnakaaslased muudatusettepaneku riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seaduse muutmise seadusesse.
See ettepanek kõlas nii: "Riigikogu XI koosseisu ametipalga suuruse kohta teeb ettepaneku riigikogu juhatuse poolt moodustatud komisjon." (Riigikogu XI koosseis on praegune ehk mullu ametisse astunud.) Kui see ettepanek oleks toetust leidnud, siis ei vihastanuks enamik eestlasi end tänavu taas vuhinal kerkivate riigikogu liikmete palkade pärast.
Kuue aasta taguse eelnõu seletuskirjas täpsustasid sotsiaaldemokraadid: "Eelnõu algatajad on seisukohal, et vastavasse komisjoni peaksid kuuluma üleriigiliselt tegutsevate kodanikuühenduste esindajad." Näitena võimaliku palgakomisjoni võimalike liikmete kohta toodi Kaubandus-Tööstuskoja, Tööandjate Keskliidu, Ametiühingute Keskliidu, TALO ja teiste kodanikeühenduste esindajad.

Palgasüsteemi tuleb muuta
Õnneks protestis eelmisel nädalal Postimehes riigikogu praeguse palgasüsteemi vastu ja toetas niinimetatud tarkade meeste komisjoni moodustamist mõjukas mõtleja Enn Soosaar.
Ka eilse SL Õhtulehe seisukoht tõdes, et n-ö palgakomisjoni moodustamine Eestis ausate ja õiglaste arvamusliidrite puudumise taha küll pidama ei jää. Jääb üle vaid otsustada, kui suur on palgakomisjon ning kes täpselt sinna kuuluma hakkab.
Järgmine samm tuleb nüüd teha riigikogul. Sotsiaaldemokraadid teevad kindlasti riigikogus taas ettepaneku praeguse palgasüsteemi muutmiseks ja asendamiseks sõltumatu komisjoniga.
Kui riigikogu palgaasjus taas jokutama või jokitama hakkab, siis on tulemus nutune. Toompeal töötab palju võimekaid ja tunnustatud inimesi: kultuuritegelasi ja sportlasi, äri- ja omavalitsusjuhte, teadlasi ja veteranpoliitikuid. Siin on Mart Laar ja Indrek Saar, Vilja Savisaar ja Maret Merisaar, Mark Soosaarest rääkimata. Ometi on riigikogu kui terviku maine murust madalam.
Murdesõnastiku järgi tähistab Võrumaal sõna "kund" kõlbmatut maad.
Kui nüüd riigikogu enamus palgaküsimuses rahva õiglustundega ei arvesta, siis on Toompea rahva silmis üks kundla kõik.

Eiki Nestor: riigikogu palku oleks mõistlik muuta

Selle arvamusloo kirjutamisega teen teadliku topeltvea. Kirjutamata reeglid poliitikutele ütlevad – ära pahanda valijaid ja ära vihasta ülemäära teisi poliitikuid. Nii ühed kui teised peavad seda meeles.
Valijatele on riigikogu liikme palga teemal sõna võttev poliitik juba ette «majoneesi ja kala mees». Üldise arvamuse kohaselt oleme kõik tublid, töökad ja ausad, omakasupüüdlikeks lontrusteks muutume pärast riigikokku valimist. Eks?
Selle irooniataotlusega tähelepanekuga ei taha ma õigustada mitte ühtegi riigi raha laristajat, aga arvan, et «võta, kust saab»-mentaliteedi esindatus parlamendis on vastavuses selle esindatusega ühiskonnas. Keegi peab ju neid valima!

Kuupalk ja tunnitasu
Kolleegid poliitikud saavad aga mind süüdistada eneseupitamises, silmakirjalikkuses ja sajas muus sarnases surmapatus. See, mida paljud oma rikutuse piires muudel aladel iga päev teevad, ei ole lubatud riigikogu liikme palga asjus mitte kuidagi.
Nii et palun valijatelt ette vabandust, ja kui keegi arvab, et poliitiku arvamus sellel teemal on kindlasti puru silma ajamine, siis ärgu edasi enam lugegu. Kolleegidelt aga soovin kergemat karistust, sest kui mingi teema ühiskonnas on teravalt üles võetud, siis oleks osavõtmatu vaikimine ülbus, mida ma endale lubada ei saa ega taha. Sest räägin üht ja sama juba aastaid ning järgnev pole mingi hetkeline sähvatus.
Olen tulnud poliitikasse ametiühingutest ja arutlenud seal sadu kordi palkade üle. Seejuures mitte ainult nende suuruse, vaid ka erinevate palgasüsteemide mõttekuse üle. Palk on töö keerukusele ja töötaja oskustele vastav tasu. Palk võib olla summa, kui põhipalgale liidetakse juurde lisatasud tulemuslikuma töö või suurema vastutuse eest.
Väljendada seda aga mingi muu aritmeetilise tehte kaudu on minu jaoks absurdne. Palk ei saa olla korrutis, jagatis või ruutjuur millestki. Ka tulemuspalga maksmisel peab olema seos töö tegija enda, mitte kellegi teise töö tulemusega. Oleks sulaselge rumalus määrata riigikogu liikmetele tükitöötasu või tunnipalk. Mõlemal juhul tembeldataks iga eelnõu kujul esitatud seadusemuudatus paberi- või ajaraiskamiseks eesmärgiga rohkem teenida.
Seega on mõistlik ja ka mujal maailmas kasutusel ainult üks ajapalga eriliik, nimetusega kuupalk. See määratakse kroonides ja ei mingit korrutamist. Nii tuleks käituda ka Eestis. Sisuliselt kasutataksegi kuupalka töötasuna seal, kus tüki- või ajatöötasu arvestamine on võimatu või pole otstarbekas.

Kui suur palk?
Kõigepealt sellest, mida väidetavalt on võimatu seletada asja keerukuse tõttu. Aga ma proovin siiski. Töö parlamendis on seetõttu teistsugune, et riigikogu liikmel puudub isikustatud tööandja. Ene Ergma ei ole Eiki Nestori ülemus.
Ei saa seda olla ega tohigi olla, sest muidu saaks käsitleda iga tema otsust poliitilise mõjutusvahendina. Ta on pelgalt koosoleku juhataja, kui tahate.
Parlamendi liikmele palga määramine on igas riigis ebamugav kohustus. Meil on see kohustus pandud riigikogu eelmisele koosseisule. Soomes aga näiteks parlamendi juurde moodustatud komisjonile, kuhu ei tohi kuuluda mitte ükski rahvaesindaja, vaid see on moodustatud asjatundjatest. Komisjoni liikmed nimetab personaalselt Soome parlamendi juhatus.
Sellise koosluse saab moodustada ka Eestis ja anda talle volitused ilma põhiseadust muutmata. Ma olen veendunud ja ka senine kogemus näitab, et üldsuse esindajad suudavad ja oskavad avaliku raha kasutamisel töötasusid määrata. Tunnustatud asjatundjate ettepanekut oleks riigikogul võimatu eirata.
Saaksime aga lahti teadmisest, «et need seal» määravad endale palka ise. See usk ei ole valijate hulgas levinud mitte põhiseaduse puuduliku tundmise tõttu, vaid seepärast, et automaatsest korrutustehtest lahtisaamine näib neile võimatu.
Vabandan, aga alustan lihtsustusega. Küsige endalt, mis juhtuks siis, kui riigikogu liikmetele palka mitte maksta? Millegipärast arvan, et ka siis ei jääks riigikogu kandidaatide puudusel valimata ja selle liikmete tasu oleks palju kõrgem kui praegu. Ainult et meie teiega ei teaks, kes neile maksab. Tubli ja sõltumatu ajakirjanduse abil loeksime lehtedest palgamaksjate nimesid ja vihastaksime uuesti. Sellest tõest on demokraatlikud riigid sajandeid tagasi aru saanud.
Eri riikide võrdluses on selge reegel. Seal, kus üldine erinevus palkades on väiksem (Põhja-Euroopa), on ka parlamendi liikme töötasu riigi keskmisega võrreldes madalam. Seal, kus üldriiklikku palgapoliitikat ei tunta ega teata (Lõuna-Euroopa), on ühiskonnas tervikuna erinevused palkades suuremad ning ka parlamendi liikmete palgad keskmisega võrreldes kõrgemad. Sageli veel kõrgemad kui meil. Nii et selles kontekstis asetub Eesti lõunasse, mitte põhjamaade hulka.
Kõige korrektsem oleks leida parlamendi liikme palga suurus võrdluses muu avaliku sektori palkadega. Minister, ülikooli rektor, suure riigiettevõtte juht, peaksid kindlasti saama kõrgemat töötasu kui parlamendi liige. Riigikogu liikme palk ei saa olla aga niivõrd väike, et mõistusega inimesed nii riigi- kui erasektorist jätaksid sinna pürgimata seetõttu, et töötasu mujal kõrgem.
Nimesid nimetamata tean inimesi, kes on tulnud poliitikasse ja töötasus kaotanud. Võitnud aga võimaluses midagi ära teha. Neid ei ole küll palju.

Emotsioonidest
Ma ei usu, et on olemas ühiskonda, kus valijate meelest teenivad parlamendi liikmed liiga vähe. Selles mõttes on Eesti täiesti normaalne riik. Meil valitseva üldise pahameele põhjustajaks ei ole aga mitte niivõrd riigikogu liikmete palga suurus, kuivõrd ühe majandusstatistilise näitaja automaatne korrutamine neljaga.
Riigikogu liige ei tee keskmisest neli korda tähtsamat tööd ega ole ka neli korda targem. Paraku on selline arusaam selle korrutustehte kasutamise tulemusena tekkinud. Kui varem vihastas valijaskond riigikogu peale kord kolme kuu jooksul, siis nüüd üks kord aastas.
See on ainuke muudatus, mida ülemnõukogu pärandist siiani on suudetud muuta. Kui palgad tõusevad kiiresti, siis võimendub see neljakordseks pahameeleks riigikogu vastu. Miks meil seda vaja on? Ei saa ma aru. Tuleb muuta, see on mõistlik.

Marianne Mikko: Naistepäeval inimõigustest

Kehamüük on üks alandavamaid tegevusi, mida suudan endale ette kujutada. XX sajand andis meile inimõigused, XXI sajandil võiksime olla oma arengus sealmaal, et inimesed ei peaks enam oma keha turule viima.
Inimkaubandus on meie kaasaja suuremaid nuhtlusi, et mitte öelda orjanduse moodne vorm. Ei kolmanda aastatuhande Eesti ega ka Euroopa saa sallida "maailma vanimat elukutset". Mõeldes Kainile ja Abelile, siis maailma vanimaiks võiks vabalt nimetada ka mõrvari elukutset. Kuid ei tule kõne allagi, et inimkond soovib seadustada mõrvu või vargusi. Ega ka vabastada vastutusest need, kes mõrvadest ja vargustest kasu saavad.
Prostitutsioonist saab kõige vähem kasu prostituut ise. Kuritegeliku keti kõige vähem makstud osa on prostituut. Enamik prostituute ei tee oma tööd mitte lõbu, vaid raha pärast. See, et naisel pole "ausal teel" võimalik tööd teha, on ühiskonna viga. Prostituut on enamasti sotsiaalsete olude ohver.
Rootsi on maailmale eeskujuks sellega, et möödunud aastatuhande viimasel aastal kuulutas sealne parlament seksiostmise karistatavaks. Mitte prostituut ei pea kandma karistust, vaid see, kes seksteenust ostab.
Muidu ettevõtlusse vägagi sõbralikult suhtuv Briti Leiboristlik Partei andis oma viimasel kongressil möödunud nädalal Birminghamis märku valmidusest kriminaliseerida seksiteenuse ostmine. Kui Ühendkuningriik läheb Rootsi teed, ootavad seksinäljas briti mehepoegi Rootsi kardinad. See oleks ülimalt tähtis signaal riigilt, mis mängib maailmaareenil igas mõttes silmapaistvat rolli.
On viga taandada inimkaubandus n-ö naiste teemaks. Tegelikkuses tõuseb ka tööorjuse maht ning tekkinud on uus jubedusttekitav nähtus – inimeste elundidoonoriteks müümine.
Kuid täna, 8. märtsil, naistepäeval on sobiv rääkida eeskätt kaubitsemisest naistega. See moodustab endiselt valdava osa tänapäeva orjakaubitsejate tegevusest. Naisi, eriti alaealisi naisi, sunnitakse passi vägivaldse äravõtmise järel oma kehaga dokumenti "välja lunastama".
Samas, institutsioonid, kel on võtmeroll selle vastu võitlemisel, koosnevad peamiselt meestest – politsei, piirivalve ja teised õiguskaitseorganid koosnevad enamasti meestest. Eesti politsei on juba hakanud naistevastaste kuritegude spetsiifikat paremini mõistma. Tervitan seda südamest, sest et naiste jõud jääb napiks inimkaubanduse vastu võitlemisel.
Kuid meil on vaja n-ö valgustatud meeste veel tõhusamat tuge, et võidelda esmase inimõiguse kaitse eest. Nii naiste, meeste kui laste vabaduse eest elada väärikat elu.
Soovin kindlasti Euroopa Parlamendi ette viia ettepaneku inimkaubanduse vastu võitlemiseks. Kui Euroopa Liidul on ühtne naabruspoliitika, siis võiks ja peaks meil olema ka ühtne inimkaubanduse vastu võitlemise poliitika.
See on hädavajalik, kui soovime turvalist Euroopat. Inimkaubandus õõnestab meie euroopalikele väärtustele rajatud elukorraldust. Inimkaubanduse vastu võitlemata on erakordselt keeruline saavutada turvalisust ning tõhusalt ellu viia immigratsioonipoliitikat.

Kalvi Kõva: Seadusemäelt Võrumaale, 9.

Kurikaelad, kes on oma tegude eest paraja palga saanud, elavad nagu kuninga kassid Tartu vanglas. Meie elu turvalisuse eest seisjad teevad aga igapäevast tööd tingimustes, mis sobiksid ideaalselt ülemöödunud sajandisse, mitte aga tänasesse Eestisse.
Võru korrakaitsjad on kaua oodanud uute moodsate ametiruumide ehitamist. Jõhvis ja Narvas ehitatakse päästeteenistusele ja politseile ühised hooned, Võrus on olemasolevale piirivalve ja päästeteenistuse hoonekompleksile lisandumas politseimaja. Lepingud siseministeeriumi ja Riigi Kinnisvara ASi vahel on sõlmitud ning alates 2010. aastast saavad uutes tingimustes töötada Jõhvi ja Võru ning 2011. aastast Narva korrakaitsjad.
Ometi paneb imestama, et lepingute sõlmimine tekitas poliitilisel tasandil koomiliselt ebaadekvaatset vastukaja. Toompea koridorid pani see teema kihama samamoodi nagu Eesti Ema monument Võrumaa.
Pikalt on vaieldud, kas ehitada riigile tarvilikke hooneid Riigi Kinnisvara ASiga kasutus- või kapitalirendilepinguid sõlmides. Sellesse vaidlusesse, kas kasutus- või kapitalirendileping, koer maetud ongi. Kapitalirendileping sõlmitakse nende hoonete ehituseks, mida tulevikus selle institutsiooni kaotamisel ei saa kasutada millegi muu tarvis. Näiteks vanglast ei saa bürood ja koolimajast kaubakeskust. Kasutusrent on aga universaalsete hoonete tarvis, mis asuvad atraktiivsemates kohtades ega ole ehituslikult nii eripärased.
Kuivõrd rahandusministri ametit pidav Navi küla mees jõudis äratundmisele, et kapitalirenditehingud Riigi Kinnisvara ASi kaudu ei ole riigi tasakaaluarvestuse seisukohast vastuvõetavad, siis jäi olukorra lahendamiseks üle kasutusrent. Seega juhul, kui riik ei vaja enam Võrus politseimaja, on need ruumid rendipindadeks paljudele Võrumaa ettevõtetele. Ajalugu on näidanud, et suudame maamehele omase tarkusega hoonete sihtotstarvet muuta. Olgu näiteks makaronide tootmine Võru vallamajas ja kõrghariduse andmine katlamajas.
Nii nendele humoristlikele kui ka paljudele teistele argumentidele tuginedes võttis siseminister vastutuse sõlmida kasutusrendilepingud, mida eelarveseadus lubab tal teha ilma valitsuse loata.
Seega jääb arusaamatuks, miks räägitakse volituste ületamisest või koguni nende puudumisest. Iga ministri õigus ja ka kohustus on seista eelarvega antud võimaluste piires valikuid langetades hea selle eest, et valitsusliidu poliitilised prioriteedid ning valdkonna areng oleksid tagatud.
Laialt on levinud arusaam, et nüüd ehitame politseimajad koolide, haiglate, teede ja jumal teab veel mille arvel. Sellise loogika järgi tuleks riigi ülesehitamisel otsustada, et esimesena teeme korda näiteks tugimaanteed, selleks suuname kogu riigi ressursi, edasi teeme korda koolimajad, vangimajad jne. Ometi teame kõik nii riigi kui ka tavalise majapidamise loogika järgi, et edukaks toimimiseks on vaja kõiki valdkondi arendada. Voodis vahetame katkiläinud padjapüüri kohe ära, mitte ei jää ootama teki ja lina purunemist, sest keldris on kartulisalve remont pooleli.
Riigi toimimisel on olukord oluliselt keerulisem ja nii jagatakse ressursid valdkondade prioriteetsuse järgi, aluseks on omakorda ministeeriumide eelistused. Seejuures oleks lubamatu, kui siseminister väidaks, et näiteks Valga päästekomando jääb ehitamata, sest majandusminister on otsustanud ehitada Mäo ümbersõidu, või kaitseminister süüdistaks põllumajanduse eest vastutavat kolleegi, et pindalatoetused söövad tankidele mõeldud raha.
Siseministeerium on tasakaalukat kinnisvarapoliitikat ajades järjestanud oma prioriteedid. Nende eelistuste hulka kuulub ka Võru maakonna politseimaja, mis avatakse 1. juunil 2010. Nii see on ja nii see jääb.

JÜRI PIHL: Politseinikud ja päästjad saavad uued majad

Jõhvi, Narva ning Võru korrakaitsjad ja päästjad on kaua oodanud nüüdisaegsete, politsei ja päästeteenistuse vajadusi arvestavate ametiruumide valmimist. Eelmisel nädalal said sõlmitud lepingud siseministeeriumi ja Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) vahel, mis annab garantii, et 2010. aastal saavad uutes tingimustes töötada Jõhvi ja Võru ning 2011. aastal Narva korrakaitsjad.
Jõhvi ja Narva kerkivad päästeteenistuse ja politsei ühishooned, Võrus on olemasolevale piirivalve ja päästeteenistuse hoonekompleksile lisandumas politseimaja.
Ida-Virumaa politsei- ja päästemajade ehitamise otsus langetati kõhklusteta, sest kauem venitada polnud enam võimalik. Otsuse langetamist lihtsustasid veenvad argumendid, mis muutsid just nende majade ehitamise teiste sisekaitseliste objektidega võrreldes eelistatuks.
Olulisemaid argumente on riigi julgeolek. Eesti taastas iseseisvuse 17 aastat tagasi, kuid senimaani puudub Narvas politseihoone, mis tekitab küsimuse, kui tõsiselt me seda piirkonda omaks peame. Eesti on otsustanud kulutada riigikaitsele ligi 2% sisemajanduse kogutoodangust, mis on riigi julgeoleku tagamise "hind". Selle arvelt ei ole mõistlik kokku hoida. Samamoodi on siseturvalisuse ja riigi jõulise kohaloleku tagamine Ida-Virumaal julgeoleku küsimus, mille pealt kokkuhoidmine võib osutuda vägagi kalliks.
Teine oluline aspekt on riigi kehtestamise ja maine küsimus. Riik ei saa lubada endale sellist impotentsust, kus vabariigi president, mitmete valitsuste ministrid, järjestikused maavanemad ja kes kõik veel käivad lagunevates majades, mis pigem sobiksid sõjast laastatud piirkonda kui Euroopa Liidu liikmesriiki, ning vangutavad häbenedes päid. Ent samas midagi ei muutu. Selline olukord ei saa pikalt kesta, ilma et see õõnestaks Eesti riigi tõsiseltvõetavust.

Vangil paremad tingimused kui politseinikul
Ka leian ma, et me ei saa ega tohi üht õigusemõistmise ja -tagamise valdkonda seada teistest oluliselt erinevamatesse töötingimustesse. Ida-Virumaal on väga selge kontrast näiteks Schengeni abiraha eest moderniseeritud piirivalvurite ja politseinike töötingimuste vahel. Uue Viru vangla valmides tekib veelgi suurem kontrast, kus isegi kinnipeetavate mugavused hakkavad olema suuremad kui neid trellide taha toimetavate politseinike omad. Sellist olukorda ei saa lubada, sest vaatamata moodsale vanglale, ei saa ilmselt oodata, et kurjategijad ise vabatahtlikult vangimaja ukse taha järjekorda võtavad ja kostile paluvad. Peame mõtlema, kuidas hoida kogenud ja väärt politseinikke oma ametis, et nad vangivalvuri suurema palga või piirivalvurite paremate olmetingimuste nimel oma ametit ei jätaks.
Ometi paneb imestama, et lepingute sõlmimine tekitas poliitilisel tasandil koomiliselt ebaadekvaatset vastukaja.
Pikalt on vaieldud, kas üldse ehitada riigile need tarvilikud hooned ning kas teha seda Riigi Kinnisvara ASiga kasutus- või kapitalirendilepinguid sõlmides. Rendimaksjana on siseministeeriumil odavam sõlmida kapitalirendileping ja omandada kinnisvara rendiperioodi lõppedes. Seetõttu taotles ministeerium pikalt võimalust sõlmida just kapitalirendileping. Sellise volituse riigikogu 2008. aasta eelarveseaduses siseministeeriumile ka andis. Klausliga, et vajalik on täiendav valitsuse heakskiit.
Kuivõrd rahandusministeerium jõudis aga mõned nädalad tagasi äratundmiseni, et kapitalirendi tehingud läbi RKASi ei ole riigi tasakaaluarvestuse seisukohast vastuvõetavad, siis jäi olukorra lahendamiseks üle kasutusrent. Õiguse sõlmida kasutusrendilepinguid annab ministeeriumidele riigieelarvestrateegia, mille valitsus kinnitab nelja-aastaseks perioodiks. Strateegiale tuginedes on ministritel õigus planeerida oma valdkonna arengut ja sõlmida kasutusrendilepinguid valitsuse eelneva loata juhul, kui ei ületata eelarveseaduses antud piire.
Seega jääb arusaamatuks, miks räägitakse volituste ületamisest või nende puudumisest. Iga ministri õigus, aga ka kohustus on seista hea selle eest, et valitsusliidu poliitilised prioriteedid ning valdkonna arenguvajadused saaksid tagatud. Seda tehes tuleb loomulikult langetada valikuid ning jääda eelarves ette antud võimaluste piiridesse, mida siseministeerium on ka teinud.

Koolimajad versus politseimajad
Kas politseimajad ehitatakse riigikoolide või oluliste maanteede arvelt? Sellise loogika järgi tuleks riigi ülesehitamisel teha üks nimekiri, kus otsustatakse, et esimesel aastal suunatakse kogu riigi rahaline ressurss tugimaanteede kordategemisse. Järgmisel aastal tehakse aga korda kõik koolimajad, kolmandal mingid muud objektid. Vägagi kaheldav, et selline mudel toimiks, sest teame ju kõik, et nii riigi kui ka iga tavalise majapidamise edukaks toimimiseks on vaja arendada kõiki valdkondi.
Lähtudes eesmärgist tagada riigi tasakaalustatud areng, seab valitsus valdkondade kaupa omad prioriteedid ning jagab nende vahel ressursse. Nii näitab näiteks infrastruktuuri prioriteetsust asjaolu, et see valdkond saab investeeringuteks järgmise kolme-nelja aasta jooksul ligi 13 miljardit krooni. See, kas seda raha kasutatakse ennekõike Tallinna-Tartu maantee arendamiseks või tugimaanteede asfalteerimiseks, on juba valdkonnasisene eelistuste jaotus. Kusjuures siin ei saa ega tohigi siseminister öelda, et näiteks Valga päästekomando jääb ehitamata, kuna majandusminister on otsustanud ehitada Mäo ümbersõidutee, või kaitseminister süüdistada põllumajanduse eest vastutavat kolleegi, et pindalatoetused söövad tankidele mõeldud raha.
Siseministeerium on ajanud tasakaalukat kinnisvarapoliitikat, sest esimeseks prioriteediks on meile olnud töötajate palgad, mis peavad olema tööturul konkurentsivõimelised. Selleks kulub suurem osa lisarahast, mis meil on sel eelarveaastal kasutada. Vaevalt et investeeringud hoonetesse ka lähitulevikus olulisemaks muutuvad.
Eelmise valitsuse sõlmitud lepingutega on tagatud pääste- ja politseimajade ehitamine Rakverre ja Kuressaarde. Samuti häbiväärses seisukorras Tallinna Põhja politseiosakonna uue hoone valmimine ning Viru vangla juurde moodsa arestimaja rajamine. Siseministeeriumi enda hoone osas tegime otsuse, et mahutame ametnikud Lai-Oleviste-Pikk-Pagari kvartalisse ja võimaldame Riigi Kinnisvara ASil seni ministeeriumi käsutuses olnud kurikuulsa Pagari tänava 1. maja maha müüa. See võimaldab lepingupartneril saada ligi 500 miljonit omakapitali, lisaks anname RKASile üle ehitatavate objektide krundid, et alustada Jõhvi-Narva-Võru objektide ehitamist.
Siseministeerium pole erinevalt mõnest teisest vanalinna ebamugavas hoones paiknevast ministeeriumist plaaninud ehitada uut uhket ametnike paleed või pilvelõhkujat. Seda ei saa teha enne, kui rajatud on palju tähtsamad objektid. Oma järge ootavad näiteks Valga päästedepoo, julgestuspolitsei kompleks, mille Toompea lossis asuvaid ruume soovib enda käsutusse riigikogu, Tartu päästedepoo, Lasnamäe 100 000 elaniku tarbeks vajaminev oma päästedepoo ning paljud teised väiksemad investeeringud.

Marianne Mikko: Ajakirjandusel on eriline roll

7. märtsil tunnustab Eesti Ajalehtede Liit eelmise aasta parimaid maakonnalehtedes ilmunud uudise, arvamuse ja olemusloo autoreid. Ei kadesta žüriid, sest valik on raske.
Eesti kohalikke ajalehti on alati hea lugeda. Olgu need netis või paberil, Virust või Saarest. Eesti ajakirjanduse isad suutsid korraga olla nii kohalikud, riiklikud kui välispoliitilised. See on saavutus, mida tänastel üleriigilistel väljaannetel tundub olevat raske korrata.
Tallinnast näib olevat kergem jõuda Bagdadi või Kabuli kui Nuustakule või Türile. Tõepoolest, lennusõit tundub ohutum kui Eesti maanteed ning lennuk jõuab enne Pariisi kui buss Põlvasse.
Eesti haritud ning avatud lugeja, maa sool, hindab kõrgelt nii tõsiseid analüüse kohalikust (poliitika)elust kui ka positiivseid uudiseid toredatest võitudest või tublidest inimestest. Seda ei paku kommertstelekanalid ega kommertsraadiod. Seda ei paku pealinna lehed.
Praeguse aja papa Jannsenid on konkurentsitud just selle pärast, et nende juured on sügaval kodumaa mullas. Kohalikku lehemeest teab igaüks. Teab, ning enamasti armastab. Muidugi eeldab ajakirjaniku eetika ka valgustkartva paljastamist ja tubli lehetegija ei ole vaenlasteta. Kuid need on teenitud õige asja eest.
Ma ei ole märganud, et maakonnalehed kirjutaksid lahmivalt või hoiaksid musta pesu varuks valimisperioodiks. Kõigi asjaosaliste teadmine-tundmine aitab anda tasakaalustatud ja õiglast hinnangut, nii et ka kriitika objektid ise peavad vaikides tõega leppima. Tasakaalukam elutempo võimaldab rohkem igavikulist vaadet kui lõputu võidujooks ajaga, mis paraku on saanud pealinna elu osaks.
Valmistades ette Euroopa Parlamendi raportit meedia mitmekesisuse säilitamise võimalustest, olen kogenud, et kohalikud ajalehed on eluterve suhtumise ning rahvusliku vaimu kandjad igal pool Euroopas. Kohalike lehtede tugevust tuuakse tihti näiteks turumajanduse meediasõbralikkusest.
Siiski nõustub enamik lugejaid, et üleriigiliste lehtede tase on üleilmastumise käigus ja võõrkapitali juhtimisel veidi langenud. Oma taseme säilitanud väljaanded on valinud hoopiski rahvusvahelisuse tee. Financial Times ja Economist ei näe ennast mitte briti, vaid maailma väljaannetena. Nende lugejaskonna koostis kinnitab seda.

Marianne Mikko: Kosovo mitmetahuline iseseisvus

Kosovo iseseisvuse küsimus on mõjutanud minu tegevust Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni juhina juba esimesest päevast alates. Otsides lahendust külmutatud konfliktile Transnistrias, seisin ikka ja jälle silmitsi asjaoluga, et Euroopa Liit on suure osa oma välispoliitika eelarvest reserveerinud Kosovosse kavandatava missiooni tarbeks.
Samal ajal kui 18. veebruari Euroopa Liidu välisministrite kohtumine Brüsselis ei suutnud saavutada vormilist üksmeelt, on tugev enamus siiski oma kursi ammu paika pannud. Suur nelik – Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Itaalia – andis kiiresti teada, et toetab iseseisvat Kosovot.
Täieliku üksmeele puudumise taga on ühelt poolt Kreeka, Küprose, Hispaania ja Rumeenia hirm omaenese eralduda soovivate territooriumide pärast. Teisalt aga Kremli sihipärane töö.
Kremlist on paar aastat kuuldud ennustusi, isegi ähvardusi, et Kosovo iseseisvus loob pretsedendi, mille alusel võivad iseseisvuda ka Transnistria, Abhaasia ning muudki paigad (nagu Baskimaa, Kataloonia, Türgi-Küpros jne).
Juriidiliselt võttes Venemaa eksib. Vaid Kosovo staatuse korraldamine on – Venemaa enda nõusolekul – ÜRO kätte antud. Teiste ÜRO liikmesriikide piire ei saa riikide enese nõusolekuta muuta.
Venemaa ei hakka iial täie tõsidusega mahitama Transnistria või Abhaasia iseseisvumist. Tegelikult kardab Venemaa värske postkoloniaalse riigina instinktiivselt järjest uute territooriumide iseseisvumist. Sama hirm valitseb Aasias.
Euroopa edu soodustaks Transnistria naasmist Moldova rüppe. Kui me Kosovos hakkama saame, võivad Moldova mõlemad osad olla kindlad, et Euroopa abiga saab õigusriik ning ühiskondlik õiglus jalad alla ka Nistru jõe mõlemal kaldal. See annab julgust lõpetada ajale jalgu jäänud mäng, mida naudib ainult Venemaa.

IVARI PADAR: Eelarve paneb aluse riigi investeeringutele

Eelmist riigieelarve strateegiat tehes vastu võetud otsus konservatiivseks eelarveks oli õige. 2008. aasta riigieelarve on olnud oluline samm säästlikkuse suunas ja tänu kavandatud eelarve ülejäägile selle muutmiseks praegu vajadust ei ole.
Ees on uue eelarvestrateegia koostamine. Tänasel päeval on rahandusministeerium saanud valitsuse toetuse järgneva nelja aasta riigieelarve strateegia ja ka 2009. aasta eelarve koostamiseks. See tähendab, et lähikuudel tuleb välja selgitada, millised on riigi rahalised võimalused ja kui palju saame teha kulutusi uuel perioodil.
Viimastel aastatel oli meie eripäraks majanduse ja riigitulude ülikiire kasv. Praegu peame muutunud oludes väga teraselt jälgima kõiki riigi kulutusi, sealhulgas ministeeriumide majandus- ja palgakulusid. Kindlasti tuleb aga läbi arutada kehtiv investeerimispraktika. Senise investeerimispoliitika juures on suureks probleemiks erinevad ülespuhutud ootused investeeringutele, millest väga mitmed on plaanitud Riigi Kinnisvara AS-i (RKAS) kaudu.
RKAS-i puhul on jäänud mulje, justkui oleks tegemist kratiga, mis veab raha ei-tea-kust kokku ja siis soovijatele edasi annab. Asja teeb keerulisemaks ka tõik, et 2008. aasta jooksul selgub, kas RKAS-i investeeringud hakkavad kajastuma valitsussektori tasakaalu arvestuses. Ma ei tahaks teha otseseid etteheiteid kunagistele otsustele riiklike investeeringute korraldamise kohta, kuid on selge, et kui riik võtab endale kohustusi, siis tuleb nendega ka tasakaalu säilitamisel arvestada. Me ei saa teha nägu, et need kulud tulevad kellegi teise rahakotist.

Kui Euroopa statistikat koondav ja analüüsiv keskasutus
Eurostat nõuab RKAS-i arvestamist valitsussektori osaks, siis on meil kaks valikut: jätkata nii nagu seni ja lasta riigieelarve tasakaalust välja või vaadata juba aegsasti üle senised investeerimissoovid järgnevateks aastateks.
Iseenesest olukorras, kus valitsussektor on riigi üleüldise arengu huvides lühiajalises miinuses, ei ole midagi valesti. Seda kasutab enamik maailma arenenud maid. Minu öökapil, erinevalt nii mõnestki teisest tublist poliitikust, ei seisa Milton Friedmani pilt ning ma ei pea eelarvetasakaalu pühaks lehmaks, mida puutuda ei tohi. Kui riigi majandusolukord on vastav ning arenguvajadus seda nõuab, võib riik kiirema arengu huvides minna ka eelarvega defitsiiti. Ütlen siiski kohe välja, et praegune majanduskasv ja inflatsioon ning samas soov liituda euroalaga ei võimalda meil lubada defitsiidiga eelarvet. Seega jääb meil üle teine võimalus – vaadata üle kõik investeeringusoovid ning vajadusel need ajastada pikemale perioodile.
Riik jätkab siiski investeerimist tõusvas joones. Kui 2008. aasta eelarvega on kavandatud suuremaid investeeringuid umbes 8 miljardi krooni eest, siis lähiaastatel on esialgu plaanitud juba umbes 11 miljardit krooni aastas. Sellest hoolimata ei suuda me kõiki soovitud investeeringuid kohe ellu viia, ja ootusi järgmiseks neljaks aastaks on tubli 10 miljardi jagu rohkem, kui me endale lubada saame.

Tee-ehituse raha
Avalikkuses suurt kõlapinda leidnud tee-ehitus on samasugune riigi investeering nagu kõik teised. Koalitsioonilepingus lubasime, et ehitame hiljemalt 2011. aastaks välja neljarajalise tee Tallinnast Koseni ning alustame neljarajalise tee ehitust Koselt Mäoni. Tallinna-Tartu maantee valmisehitamine koalitsioonilepingus lubatud mahus võib maksta kuni 2,5 miljardit krooni. Kütuseaktsiisist riigiteedele laekuv raha kasvab 2007. aasta 2,6 miljardilt kroonilt 2011. aastaks 4,5 miljardi kroonini ehk kolmel järgneval aastal investeeritakse riigiteedesse 12,5 miljardit krooni.
Mis objekte ja millal täpsemalt ehitama hakatakse ning kas teedele eraldatakse lisaraha, saab selgeks mais, kui oleme pärast koalitsiooniparteritega läbirääkimisi kinnitanud uue riigieelarve strateegia, mis põhineb uues majandusprognoosis toodud riigi tuludel.
Nii minu ja rahandusministeeriumi kui ka iga ministri ja ministeeriumi kohustus on hinnata objektiivselt ka oma kulusid ja nende vajalikkust. Riigi rahakotti peab suhtuma sama mõõdupuuga, nagu arukas inimene suhtub oma rahakotti. Kulutada saab ainult seda, mis on olemas, ning üle oma võimaluste elada ei ole valikuvõimalus.

Andres Tarand: gaasijuhe vajab lisauuringuid

Kui Nord Stream alustas Läänemerre Vene-Saksa gaasijuhtme rajamise uuringutega, siis tundus, et toruehitus läheb peatselt lahti. Meie kodumeri Läänemeri on rannikuriikide teadlastel ikkagi suhteliselt põhjalikult läbi uuritud ja paistis, et infopuudus gaasitoru ehitamist ei takista. Tegelikult on Nord Streami ettevalmistused venima hakanud ja uurimist vajavaid valdkondi järjest lisandub.
Läänemere gaasijuhtme keskkonnamõjude hindamise vahearuandest on näha, et merepõhja geoloogia osa on Nord Streamil päris unarusse jäänud, samuti ei puudutata peaaegu ka maavärinate ohtu. Kuigi Läänemeri pole seismiliselt eriti aktiivne piirkond, on ka siin toimunud maavärinaid, mille eripära ja mõjusid peaks uurima.
Viimane suur, 4,3-magnituudiline maavärin oli alles 2004. aasta 21. septembril ning selle epitsenter oli Kaliningradist 40 km kaugusel Läänemeres. Siinsele piirkonnale ebatavaline maavärin tegi esmalt loomulikult muret Läänemeres Kravtsovskoje naftaplatvorme arendavale Venemaale, kuid selle maavärina analüüs oleks oluline ka gaasijuhtme kontekstis.
Et Kaliningradi maavärina tagajärjel oli merepõhjas nähtavaid nihkeid, siis on põhjust küsida, kas Nord Streami gaasijuhtme kavandatud konstruktsioonid peaks sarnasele maavärinale vastu. Mitte palju varem, 1976. aastal, leidis aset ka Osmussaare maavärin. Geoloogide andmeil ei ole uute maavärinate täpseid epitsentreid võimalik prognoosida – need võivad esineda kõikjal rikkevööndite piirkonnas, nii Läänemere lääneosas kui Soome lahes.

Läänemere kaitse
Läänemere gaasijuhtme rajajad on algusest peale viidanud võimalike lekete ja reostusohu korral Läänemere ühele hüdroloogilisele eripärale – riimveelisusele kui omapärasele kaitsemehhanismile. Kuigi Läänemeri on suhteliselt madal, siis ei segune selles põhja- ja pinnakihi veed.
Nii on Nord Stream kriitikuid rahustanud, et võimaliku probleemi korral merepõhjas jääks mis tahes reostus Läänemere sügavustesse ning ei pääseks inimest ega mereelustikku häirima. Nii näiteks plaanib Nord Stream enne gaasitoru käikulaskmist see merevee ja mõne kemikaali seguga «läbi pesta» ning juhtida reovesi Saaremaast ja Vilsandi linnualadest paarsada kilomeetrit läänes Gotska Sandoni saare lähedal asuva tehnilise platvormi juures 100 meetri sügavusse merepõhja.
Millist mõju see 1,2 miljonit m³ kemikaalidega segatud merevett keskkonnale avaldab, pole veel teada. Glutaaradialdehüüd – biotsiid, mida Nord Stream on pakkunud ühe «toru pesemise» kemikaalina –, on Rootsi ökotoksikoloogide andmeil ning ka USA riikliku keskkonnaagentuuri EPA andmebaaside kohaselt väga mürgine mereelustikule, hävitades nii vetikaid, mereselgrootuid kui ka kalakoelmuid.
Kui seni on Nord Streami keskkonnamõjude hinnangus ning avalikkusele suunatud meediakajastustes väidetud, et sellises sügavuses ja suures hapnikuvaeguses Läänemeres kaitsealuseid liike pole, siis värsked uurimisandmed panevad selle seisukoha kahtluse alla.
Aastakese eest alustasid hülgeuurijad projekti, mille käigus jälgitakse hallhüljeste liikumist Läänemeres hüljeste seljale liimitud GPS-andurite abil. Kuigi uuringud veel kestavad, on ka esialgsed tulemused väga üllatavad. Näiteks on selgunud, et hülged sukelduvad palju sügavamale, kui seni on arvatud, koguni 200 meetri sügavusele. Suurema osa ajast toitu hankides 70–90 meetri sügavusel.
Selle uue info valguses tuleb ilmselt üle vaadata seni levinud muretu suhtumine, et sügavasse Läänemere põhja kogunev mürk ei saa kokku puutuda mereelustikuga. Kõik Läänemere hülged on kaitsealused Natura liigid ning on selgunud, et nende oluliseks elukeskkonnaks on Läänemere sügavam osa.
Teise maailmasõja järel leidsid võitjariigid sõjast järgijäänud keemiarelva kuhjadest ohutuks vabanemiseks esmapilgul lihtsa lahenduse, uputades need Läänemere sügavusse. Toona geniaalsena tundunud lahendus põhjustab probleeme ja hirmu paraku tänapäevalgi.

Uppunud keemia ja pommid
On selge, et Nord Stream on huvitatud gaasitoru rajamisel ohutusest ning plaanib uurida teele jäävaid keemiarelvade asukohti. Et sõja järel keemiarelvade uputamise täpseid paiku ei fikseeritud, on äärmiselt oluline, et Nord Streami uuringute ja kaardistamise tulemused tehakse täielikult kättesaadavaks ka kõigile huvitatud Läänemere-äärsetele riikidele.
Taani kalurite intervjuudest on ilmnenud, et aastakümnete jooksul on traalidesse takerdunud pommid ja sinepigaasi konteinerid jaotunud esialgsetest matmispaikadest palju laiemale alale. Lisaks keemiarelvadele võivad ohuks olla ka Teise maailmasõja käigus uputatud sõjalaevad ja torpeedokaatrid, mille lastiks laskemoon ja lõhkeained.
Sõjaajaloolased on viidanud kohtadele, kus selliste laevade kontsentratsioon eriti suur võiks olla. Praeguse gaasitoru kulg läbib tõenäoliselt kaht sellist «laevade kalmistut». Pole võimatu, et sellised kohad on Venemaa kindralstaabil hästi teada. Läänemere gaasijuhet rajav riigifirma Gazprom võiks seega küllalt lihtsa vaevaga vastava infoni jõuda.
Uputatud Venemaa sõjalaevade asukohtade ja arvu avalikustamise soovis pole ma kahjuks väga veendunud.
Tuleb tõdeda, et paberil visandatud ettekujutus Läänemere keskkonnaprobleemidest seoses gaasitoru rajamisega on seni väga lihtsustatud. Selleks, et Läänemere keskkonda hoida tegelike ohtude eest, jääb sellest väheks. Eesti valitsus küll välistas Nord Streami uuringud oma territoriaalvetes, kuid piiriülese keskkonnamõju küsimustes on Eestil võimalus jätkuvalt kaasa rääkida.