PÄRNITS: Inimeste import, vale mõte

Kadi Pärnits
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees, sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 27.04.06 Äripäevas)

Erinevate prognooside kohaselt töötab teistes Euroopa riikides 20 000-30 000 eestlast, valitsusel puudub täna täpsem ülevaade. Tööpuudus on vähenenud, perede võimalused kitsikusest välja pääseda on suurenenud. Tööandjad kurdavad aga aina enam, et Eestis jääb töökäsi väheks. Paratamatult suureneb ettevõtjate surve kas või ajutiselt töötajate sissetoomiseks kolmandatest riikidest. See surve oleks veelgi suurem, kui meil ei järgitaks keelenõudeid, sest odavat tööjõudu ihkab kogu teenindussektor.
Majandusminister prognoosib varsti ligi 100 000 puudujääva töötaja sissetoomist. Enamik võõrsil töölkäijatest ütleb, et kui saaks siin ligilähedastki palka, siis mujale tööle ei läheks. Perest ja kodust on raske kogu aeg lahus olla. Mõistagi ei aita pidevalt kodust ära olevate isade hulga suurenemine kaasa meie perede tervisele. Samas kasvab aga trend, et kui eesminejal on töölkäimise asjad selgeks saanud, lähevad kaasa naine, lapsed, ning sõbradki. Eriti lähevad pereti mujale noored, kel lapsed veel lasteaeda ja kooli ei vaja. Kindlasti aitab kaasa äsja vastuvõetud teenuste direktiiv. See kõik on paratamatu, loomulik ja hea. See on see, mida oleme tahtnud. Paljud võõrsil tööl käivad pered kulutavad mujal teenitu siinsamas Eestis, mis on samuti hea.

Palgapoliitikast - vaikus
Teisalt tuleb aga meie valitsusel ning tööandjate ja ametiühingute esindajatel arutada tõsiselt selle üle, mis meie oma tööturust niiviisi saab. Millised on meie võimalused olemasolevat inimressurssi paremini ära kasutada? Meil on täna lastega naistest tööhõivest väljas ligi 30%, meil on koolist väljalangemise tõttu ligi 10 000 põhihariduseta ja valdavalt töötut noort, meil on ca 30 000 ajutise elamisloaga tööturul ebakindlas olukorras tööealist inimest. Mil moel leevendada üha suurenevat töötajate väljarännet? Meie naaberriigid otsivad lahendust. Arutatakse palga, eeskätt miinimumi kiiremat tõstmist, et vanale Euroopale palgatasemes lähemale jõuda.
Meil taolise kava koostamisest kuulda pole. Ja kui meil arutataksegi, siis lahendusena nähakse pigem võõrtööjõudu kolmandatest riikidest. Palgapoliitika ja töötingimuste edendamisest vaikitakse. Ometi peaks tagama tööjõu siiajäämise või tagasituleku. Üksnes võõrtööjõule loota ei maksa.
Nii mõnedki ütlevad, et milleks kava, kui keskmine palk on Eestis juba 8000 kr ja tõuseb kogu aeg. Tõsi ta on. Kuid enamik neist, kes mujale tööle lähevad, ei saa Eestis keskmist palka, vähemalt ilma ületunnitööta. Maksuameti statistika järgi saavad pooled meie töötajatest 5000 kr või alla selle. Alates 1999. a on meil järjest suurenenud inimeste hulk, kes saavad alla keskmise palga - 65% asemel juba 70% töötajatest. Suur, ca 18%, on meil 3000kroonise alampalga saajate hulk. Meie palgapoliitika on juhuslik, kui mitte olematu. Tõus toimub eeskätt nendel elualadel, kuhu on suurem nõudlus Euroopa teistesse riikidesse. N-ö teise ešelonina lahkuvad parema palga otsingule alamakstud riigitöötajad: päästeametist, vanglatest ja politseist.
Et anda meie töötajatele turvatunne ja noortele tööturule sisenejatele positiivne signaal, peame nagu Läti ja Leedu tõstma jõudsamalt alampalka. Kui leedukad tahavad kahe aastaga viia 2490kroonise alampalga 3600 kroonini, siis meie peaksime võtma eesmärgiks tõsta aastaks 2009 üleriigilist alampalka sotsiaalhartas nõutud miinimumini, s.o ca 5000 kroonini. Et jõuda Põhjamaade palkadele lähemale ja leevendada väljarännet, on alampalga tõstmisest mõistagi vähe. Ühe tõsise sammuna võiks kaaluda kehtestada Eestis lisaks lihtsaima töö alampalgale ka oskustöötaja miinimumpalk. Teatud staaži ja oskustega töötaja miinimumpalk peaks olema riigi keskmine palk, 8000 krooni. Oskustöötajate Eestis hoidmiseks ei tohiks nende minimaalne palk olla väiksem.
Kahtlemata tuleb erinevate tegevusalade palgalepingutes teha erisusi. See annaks palgaläbirääkimistele hoogu juurde. Raskusi tekitab taolise palga maksmine kindlasti madala kasumlikkusega majandusharudes. Siis tuleb kaaluda soodustusi taolistele ettevõtetele, kas või sotsiaalmaksu osalist maksmist riigi poolt. Üks, mis tõsi, töötajate täiendõppes tuleb riigi poolt tugevam õlg alla panna kui seni. Olen nõus sellega, et eeskätt peaks küll riik tööandjana olema eeskujuks ja tõstma oma oskustöötajate palgamiinimumi keskmise palga tasemele. Et palgamiinimumid töötajate väljarännet leevendavad, näitab see, et tervishoiutöötajate minek mujale on pärast sektori palgalepet vähenenud.

PADAR: Ei saa mitte vaiki olla

Ivari Padar
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
(artikkel ilmus 27.04.06 Maalehes)

Põllumajanduse investeeringu toetusi ei jätku. 2005. aastal vastu võetud avaldustest on senimaani rahuldamata ligikaudu 150 taotlust suurusjärgus 170 miljonit krooni. Eesti majandusajaleht Äripäev edastas oma 10. aprilli numbris meile kahe Eesti põllumajandusettevõtja osava rehepapi triki ehk loo sellest, kuidas ühele põllumajandusobjektile mitmekordselt toetusraha peale saada. Saaremaa mõjukat ärimeest Prits Liblikut ja tuntud köögiviljakasvatajat Johannes Valku seob artikli autori sõnul ühine nimetaja - nad on Eestimaa nutikaimad eurotoetuste küsijad.
Põllumeeste ringkondades on need lood juba ammu teada, lihtsalt ajakirjandus polnud seda varem üles noppinud. Asi lihtne, kui riikliku arengukava järgi on ühele põllumajandusobjektile ette nähtud toetuseks maksimaalselt 2,34 miljonit krooni, siis eelpool nimetatud ärimehed oskasid sellest välja imeda kordi suuremaid summasid. Rahvaliiduga seotud Prits Libliku osalusega neljale seakasvatusfirmale määras põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet (PRIA) nende esitatud taotluste põhjal kokku eelmisel aastal 9,3 miljonit krooni. Valgule ja tema kahe poja viiele firmale aga 9,2 miljonit krooni.

Juriidiliselt korrektne
Võib ju tõesti öelda, et juriidiliselt oli kõik korrektne. Oligi. Aga nii ongi meil riigis mitmete asjadega – juriidiliselt on kõik korrektne, aga inimesed võtavad seda ikka kui lambavargust.
Põllumajandustoetustest on tegelikult räägitud palju. Kus on midagi jagada, seal on ka tülitsejaid. Tegelikult hämmastas mind nn lambavargusest kordi enam põllumajandusministri suhtumine. Pidasin tõesti loomulikuks küsida antud situatsioonis hinnangut Ester Tuiksoolt, eeldades, et riigikogu on koht, kus minister saab oma selge ja kompromissitu seisukoha välja ütelda. Üllatus oli riigikogu liikmetele, kui minister sellises situatsioonis ei julgenud võtta selget seisukohta, jättes oma esinemises mulje kui antud tehingu õigustaja. Põllumajanduse maine kõrge hoidmine on olnud teemaks kõikidele taasiseseisvunud Eesti valitsustele. Erinevatel aegadel on see paremini või halvemini õnnestunud. Tänane põllumajandusministeerium on võtnud tööle mitmeid ametnikke, kelle tööülesannete hulka kuulub mainekujunduse eest seismine, aga neid võib seal ametis olla kasvõi 15, sellest ei muutu maines mitte midagi, kui ministril puuduvad endal selged seisukohad, et olukorras, kus ligi 150 taotlejal on raha saamata, on teised seda võimalust kasutanud mitmekordselt ja poetakse selle taha, et juriidiliselt on kõik korrektne.
Investeeringu toetuste põhimõtted vajavad selget muutmist. Välistada tuleb olukord, kus ühele objektile võetakse mitmekordselt toetust, samuti tuleb tõsiselt kaaluda toetuste hindamisel seniselt „kes ees, see mees” põhimõtte asendamist sisulise hindamisega. Seniste põllumajandustoetuste kasutamise praktika on näidanud, et kitsaskohad tulevad ikka välja praktika käigus.
Ministril peab jätkuma julgust olla kriitiline nende rehepappide suhtes, kes sogases vees kala püüavad. Sõltumata sellest, kui palju üks või teine kalapüüdja on Rahvaliiduga seotud. Siis me võime loota, et põllumajanduse maine on hea ja kogu Eesti rahvas mõistab põllumajanduse probleeme.

Reeglitest tuleb kinni pidada
Täna planeeritakse uut maaelu arengu strateegiat aastateks 2007-2013, kindlasti on see põllumajandusadministratsioonile proovikiviks. Küsimus on selles, kas me oleme aru saanud ühtse Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika juba rohkem kui 40 aastat kestnud põhimõtetest, mis on kantud ideest hoida ja säilitada maapiirkondades inimeste head elukvaliteeti. Päike ei tohiks särada ainult nendele, kellel on kuuerevääril päikese märk. Eesti jaoks on oluline nii kvaliteetne kodumaine toiduaine ja tema konkurentsivõime, kui ka maaelu mitmekesistamine ja uute võimaluste leidmine maapiirkondade majandustegevuses. Tahtmata solvata ettevõtjaid, kes neid investeeringuid kasutasid, tuleb siiski selgelt jälgida, et nende vahendite jagamine ja kasutamine peab toimuma ausate reeglite järgi.

LAUR: Linnaliiklus ootab tegusid

Jarno Laur,
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
(ilmus 24.04.06 Tartu Postimehes)


Tartu liiklusest kirjutamise ajendiks on selle valdkonna kapteni vahetus linnavalitsuses. Kahetsen, et Aksel Kivi kui koostööle avatud ja väga asjatundlik linnavalitsuse liige lahkus ametist. Valdkonna juhi vahetamine ei muuda aga probleeme, millega tegeleda. Linnamajanduse kõige nõrgemaks lüliks on kahtlemata liikluskorraldus.

Lahenduseni lollusteta
Lähiaja peamine dilemma on see, kas ehitada Riia-Turu ristmiku liikluskoormuse vähendamiseks Laia tänava sild (nn Vabaduse sild) või lahendab probleemi Ropka sild.
Raad eelistab uut väikesilda. Kardan, et võib juhtuda samamoodi nagu üle-eelmise abilinnapea Hannes Astoki ajal, kes fänni andumusega toetas Näituse tänaval raudtee alla tunneli ehitamist. Toonase idee mõttetusest on nüüd õnneks ka linnavalitsus aru saanud.
Paraku raisati hulga (ametniku)aega ja linna raha, et asja ette valmistada, projekteerida, kirjutada taotlusi. Kahjuks tähendab uue Laia tänava silla ehitamine väga olulise summa paigutamist lahendusse, mis peaaegu midagi ei lahenda. Ning on selles mõttes sarnane hoogsa tunnelikavandamisega.
Et linnaeelarve pole kummist ja laenulagi üpris lähedal, võib see tähendada, et Ropka silla kaasrahastamine ja ehitus lükkub veelgi kaugemasse tulevikku.

Riia-Turu ristmik
Vaatamata sellele, millisest sillast alustatakse, ei lange aga ära Riia-Turu ristmiku probleemistik. Just selle ristmiku jalakäijate ülekäigud tuleb Näituse tunneli asemel lahendada. Miks mitte samuti tunneli kujul?
Kui on selge, et praeguses linnaruumis ei saa või ei taha praegune linnavalitsus muuta Tartu keskset ristmikku kahetasandiliseks autodele, tuleb ikkagi leida lahendus jalakäijate turvaliseks teeületuseks. Tagada jalakäijate ja ratturite turvaline ning sujuv liiklemine Rüütli-Küüni-Aleksandri tänaval nii, et moodustuks katkematu promenaad botaanikaaiast sadamapiirkonnani.
Uue city ehk Emajõe ärikeskuse, Ahhaa, Sadamateatri ja turu ühendamine jalakäijate tsooniga toob kesklinna uut elu. Seega on vajalik tunnel Riia tänava alt ja võimalik, et galerii ka üle Turu tänava. Rõõmsamad oleksid sellest nii jalakäijad kui autojuhid.
Ilmselt on mõttekas ehitada tunnel selliselt, et see oleks ka olmeteenuste või kauplemise koht, mis tagaks heakorra ja valve kogu ööpäev ning muudaks klaustrofoobse tunneli pigem ostukeskuse sarnaseks tänavajätkuks. Lahendus sobiks kaubamajade ja ostukeskuste või tulevase linnaraamatukogu juurde. Igal juhul teeb see ohutumaks jalakäijate liikluse ja muudab Laia tänava sillaga saavutatavast oluliselt enam sujuvamaks autoliikluse kesklinnas.

Läbimõeldud võrgustik
Sotsiaaldemokraadid on endiselt seda meelt, et liikluskoormuse probleemi ei lahenda pelgalt sildade-tunnelite rajamine, vaid jalgrattateed ja kergliiklusvõrgustik linnas ning sujuvalt toimiv ühistransport.
Sildu ehitades ei tohi unustada just neid investeeringuid, mis meelitaksid linnakodanikku auto koju jätma ja jalgsi, ratta või bussiga sõitma. Et bussiliikluse osas on sõlmitud hange pikemaks ajaks, kui kestab sügisel valitud volikogu mandaat, siis on volinike käed suhteliselt lühikesed.
Seda enam peaks tegelema kergliiklusega, muu hulgas koos ümbritsevate valdade ja maanteeametiga planeerima Tartu ja ümberkaudsete vallaasumite ühendamist ühtsesse võrku.
Ühistranspordi vallas tuleb mõelda ennekõike liikluskorraldusele, et bussiliiklus oleks kiirem ja mugavam. Pean ise heaks lahenduseks ühistranspordiradade loomist peamisel teekonnal Annelinn-kesklinn, kus tippkoormuse ajal on täna hädas nii bussid kui ka muud liiklejad.

Turvalisus ennekõike
Liikluskorraldusse kuuluvad ka probleemid ülekäiguradadega, kus juhtub palju õnnetusi. Seejuures ei pruugi süüdi olla ei jalakäija, kes oma eesõigust teades sebrale astub, ega ka juht, kes lihtsalt ei näe teepervel või kõnniteel seisvat ületamissooviga inimest.
Meie ülekäigud on halvasti tähistatud ja valgustatud. Vaid üksikute ülekäiguradade juures kasutatakse ülekäigu ohutumaks muutmiseks ainsa meetmena tee ahendamist vastavate saarte või tõkistega (Jakobi mäe all, Kalda teel Turusilla juures).
Need on väiksema liiklusega teedel vajalikud ja muudavad ülekäigu ohutumaks, ent igale poole nad ei sobi. Nii võiks Kalda teel kasutada kahte väljaehitatud sõidurada täies mahus, eraldades ühe raja vaid ühistranspordile, millega tagatakse nii ühissõidukite sujuv liikumine ja samas rahustatakse autoliiklust, ahendades liikumise vaid ühele sõidureale kummaski suunas.
Jalakäijate ohutuse suurendamiseks tuleb kaaluda alternatiive, näiteks erivalgustust. Heaks näiteks on Tallinnas Pirita teel olevad ülekäigud. Seal on eredalt valgustatud nii sebra ise kui ka kõnniteed ülekäiguraja juures, et autojuht näeks aegsasti teeületajaid.
Teine suhteliselt odav võimalus on ülekäikude parem tähistamine asfaldil – kas teist värvi pinnakatte või hoopis natuke tõstetud teepinnaga, mis kaetud tavapärase asfaldi asemel sillutiskividega. Erinevad kogemused ei tohiks ka meie linnaametnikele kättesaamatud olla.
Seni ei jää üle muud kui korrutada nagu katkine plaat: Riia-Turu-Vabaduse ristmik ja jalakäijate turvalisus peab olema linna liikluskorralduse prioriteet. Ei tea, mis peaks juhtuma, et raad sellest kõigile teistele tartlastele ilmsest tõsiasjast aru saaks?

SAKS: Eesti Suur Eesmärk on Eestis eneses

Katrin Saks
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
(21.04.06 Tallinna ülikoolis missioonikonverentsil “Kahest Eestist jätkusuutliku Eestini” peetud kõne)

Eesti Suure Eesmärgi otsimine tuletab mulle meelde Tammsaare lugu poisist ja liblikast, mäletate –liblikat püüdes tallas poiss kõik lilled aasal.
Olen viimasel ajal palju tegelenud soome-ugri rahvastega Venemaal, kellest suur osa on unustamas oma keelt ja kaotamas sidet esivanemate kultuuriga, sest selle oskamine pole praktiline ühiskonnas, kus vaid vene keel on edu keel. Ja nii ongi juhtunud, et mida noorem ja haritum inimene, seda vähem ta keskmiselt oma esivanemate kultuurist peab.
Näiteks alla 14 aastastest karjalastest oskab vaid 11% emakeelt. Äsja käis meil Riigikogus delegatsioon Mordvast. Nad kandsid kauneid sajaaastaseid rahvariideid ja laulsid keeles, milles koolis enam ei õpita. Mordvalasi pole just palju vähem kui meid, eestlasi. Ometi ei suudeta oma kultuuri hoida, sest kooliharidus venekeelne.
Aga rahvas, kes kaotab oma keele, kolib peagi muuseumisse. Suur osa soome-ugri kultuurist ongi juba muuseumis. Iroonia on aga selles, et isegi muuseumis ( näiteks mäe-maride vabaõhumuuseumis) on ka etnograafilise esemete kirjeldused ainult vene keeles.
Meie väljakutsed pole ju selles globaliseeruvas maailmas väiksemad. Juba me arutame, et kõrgkooliõpe võiks olla inglise keeles, vähemalt doktoritööd tuleks kõigile arusaadavas keeles kirjutada. Marimaal kinnitati mulle tõsimeeles, et mari keel polegi kõlbulik filosofeerimiseks või kõrgema matemaatika õppimiseks. Kas meiegi jõuame varsti selleni?
Soov suurel maailmaturul edukas olla kannustab ja kõik muud väärtused on tuhmumas rahaläike kõrval. Kahjuks.
Ja nii peangi meie kõige suuremaks väljakutseks täna oma rahva, oma keele ja kultuuri säilitamist ja arendamist ning selleks ilmselt parima vormi – riigi arendamist OMA RIIGIKS, kust inimesed ära ei kipu. Riigiks, kus Jaan Krossi loomingu või laulupeo riigipoolses toetamises ei nähta kõlvatut konkurentsi ega ohtu turumajandusele.
See viimane ei ole õhust võetud näide, vaid pärit Riigikogus toimunud debatist, kui tõsimeeli arutati, kas riigieelarvest makstava autoritoetuse puhul on ikka õige eelistada eesti kirjandust tõlgitud krimidele või naistekatele. Enese jäädvustamine loomingus pole sugugi kõigi jaoks iseenesestmõistatavalt rahva edasikestmise vorm. Või pole edasikestmine ise tähtis?
Kuidas teha nii, et Eesti Vabariiki ei suhtutaks kui aktsiaseltsi, mille ainsaks kvaliteedikriteeriumiks on majanduskasvu protsent ja mis on sama õhuke ja rabe kui veega tehtud ülepannikoogid?
Kuidas teha riigist, kui ühest elukorraldamise vormist, tõeliselt loominguline väljakutse. Riik kogu rahva jaoks. Aga siis peaksime me sama enesestmõistetavusega, kui mu poeg täna oma pisitütart helluse ja turvalisusega ümbritseb, suhtuma ka riigina oma rahvasse? Igasse ühesse, sest sellise rahva arvu juures ei tohiks me endale lubada kellegi kõrvale jätmist. See eeldab aga hoopis suuremat ühtekuuluvustunnet ja solidaarsust. Ameerika eeskuju meile ei sobi.
Lastest kui loomingu kõrval teisest edasikestmise vormist kirjutas Oskar Loorits 1935.a. nii: „ Laps õieti tõlgitseb ju liha uuestisündi, oma ihu ja vere surematust, oma soo, hõimu, rahva ainsat füüsilise edasielamise võimalust. Sellepärast on täitsa arusaadav lapse asetamine elu mõtte ja eesmärkide hulgas esikohale mitte ainult sugutungi ega vanematearmastuse pärast, vaid sama kategooriliselt ka riiklikust ja rahvuslikust seisukohast lähtudes....”
Niisiis ei tohiks me olla ükskõiksed selle suhtes, et lapsed, kes ei saa valida sündimise aega ega kohta, sattuvad Eestis täna väga ebavõrdsetesse tingimustesse. Sünnikoht on määrava tähendusega ja võimalused erinevad kordades. Võimalused saada hea haridus, võimalus õppida muusikat või sporti teha, võimalus KUMUsse tulla eesti kunsti vaatama, võimalus olla eluks hästi ettevalmistatud ja konkurentsivõimeline. Võimalus olla edukas. Võimalus olla rahul oma elu ja riigiga.
Täna kulutatakse ühe maalapse ande ja huvide arendamisele keskmiselt 3,5 korda vähem kui linnas.
Ebaeuroopalikku kihistumist peab aitama vähendada suurem hariduslike võimaluste võrdsus. Seda alates alusharidusest, mis tuleb viia riigi finantseerimisele ja teha kõigile kättesaadavaks. Kool peaks saama huvitavaks ja kasulikuks kohaks ka peale tunde, huviharidus kättesaadavaks kõigile. Hea haridus annab kõigile võimaluse ja tõstab riigi konkurentsivõimet nagu hästi tõestavad meie põhjanaabrid. Niisamuti on ka sotsiaalsete tagatistega. Neid tuleb vaadelda konkurentsivõime eeldustena, mitte nagu seni – pidurdajana.
Täna on hirm demograafilise katastroofi ees tekitanud sündimust toetava poliitika, jättes kõik järgneva suuresti pere õlule. Riigieelarves moodustavad sündimust toetavad meetmed umbes kolmandiku, see läheb 14 000 uue ilmakodaniku vanematele. Ülejäänust 2/3 peab piisama 300 000 lapsele.
Pronataalset poliitikat on mitmel pool katsetanud, aga see pole kuskil viljakas olnud. Kui me tahame vältida ühelapselist peremudelit, kus järgmisi asendab lemmikloom, tuleb kogu rahval laste kasvatamise pidevalt kasvavaid kulusid jagada. Ka nendel, kes eelistavad oma aega liblikapüüdmisega sisustada.
Sündinud laste arv on viimastel aastatel pisitasa tõusnud ja see on tore. Aga nende sadade armsate enamsündinud beebide kõrval, kes peavad meie tulevikku kindlustama näen olevikupilti. Ja sellesse pilti mahuvad need tuhat last, valdavalt poissi, kes igal aastal koolist välja langevad.
Näen 3000 kuritegu, mis aastas alaealiste poolt sooritatakse, enamuses just nendesamade kooli poolelijätnute poolt, näen 13 800 süstivat narkomaani, enamus noored.
Näen seda, kuidas igal aasta võetakse paarisajal vanemal ära vanemlikud õigused, sest nad ei saa oma laste kasvatamisega hakkama.
Näen 28 000 üksikvanemat, kelle toetusi pole võimalik olnud aastaid tõsta, kuigi tegemist on kõige suuremas vaesusriskis oleva grupiga. Me võime ju unistada, et kõik lapsed kasvaksid täisperedes, targem oleks aga arvestada sellega, et kogu Euroopas suureneb üksikvanemate arv.
Aga nende probleemide lahendamiseks meil paraku krooniliselt ressurssi napib. Ja nii õhukeses riigis, jääbki nappima.
Niisiis tuleb majanduse arendamise kõrval näha ka muud, tuleb majandusarengut käsitleda koos sotsiaalse kindlustatuse, hariduse ja teiste riigi sekkumist nõudvate valdkondadega. Nii nagu seda on tehtud Põhjamaades.

Ja lõpetuseks pean tunnistama, et minu jaoks on täiesti võõras selline lähenemine, mida olen kuulnud just viimasel ajal. Jutt on tulumaksu vähendamisest. Minu jaoks pole küsimus määras, see peab katma riigi vajadused. Aga põhimõttes, mida on asutud propageerima, et tulumaksu võiks vähendada nullini. Et riigieelarve sellest ei kaotaks, las riigieelarvesse tuleb raha näiteks meie pahede maksustamise või tarbimise pealt. Mina nimelt arvan, et on väga oluline, et iga selle riigi kodanik tunneks, et tema ka panustab ühisesse asja, olgu see siis riigikaitse või laste harimine. Seetõttu ei pea ma ka õigeks näiteks väga suures ulatuses tulumaksuvaba määra tõsta. Meil kõigil, nii rikastel kui vaesematel on vaja ühiseid asju toetada. OMA RIIKI edendada.

NESTOR: Muhvi palk

Eiki Nestor, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 22. 04.06 SLÕhtulehes)

20. aprilli SL Õhtuleht avaldas siseminister Kalle Laaneti äärmiselt tõsise ja valusa arvamusartikli siseturvalisuse teemadel. Madalate töötasude tõttu on politseis ja päästeametis täitmata tuhanded töökohad. Inimesed lahkuvad täiesti arusaadavatel põhjustel kõrgema palga peale kas otse välismaale, või siis asuvad Eestis neile kohtadele, mis välismaale siirdunutest tühjaks on jäänud. Avanenud tööturg toimib oma kindlate ja loomulike reeglite alusel – töötaja liigub sinna, kus palk on kõrgem.

Kus Laanet varem oli?!
Valitsus magas muudatused tööturul totaalselt maha. Kuigi kõik see, mis toimub, oli näha juba aasta tagasi. Ma ei lausuks ka mitte ühtegi halba sõna, kui artikli autor siseminister Laanet oleks kirjutanud selle näiteks möödunud aasta augustis. Ajal, kui riigieelarve kavand oli veel valitsuses heaks kiitmata ja vaidlused alles käisid.
Poliitilise kultuuri seisukohalt oleks see küll teatud mõttes imelik, kui minister valitsusesisese erimeelsuse meedias välja toob. Aga ilmselt arusaadav, kui probleem on tõesti tõsine. Siis aga erimeelsusi ei olnudki ja kurtsid kõik teised, opositsioon kaasa arvatud, aga mitte valitsus.
Uus eelarve on kehtinud meil alles mõned kuud ja minister avaldab lühikese aja jooksul juba teise artikli samast sarjast. Kulla mees, kus sa pool aastat tagasi olid? Kas mitte sellessamas valitsuses, kes selle siseturvalisust korralikult mitterahastava eelarve riigikogule esitas?
Ma vabandan kõigi meie kirjandusklassika austajate ees, aga järgnev võrdlus lihtsalt ronib pähe. Teate ju küll sellist vahvat naksitralli nimega Muhv, kes ise endale kirju kirjutas. Luges neid ja nuttis seejuures. Siseminister Laanet on poliitikust Muhv, kes ise endale kirju kirjutab ja sama halenaljakas välja paistab, kui tema kirjanduslik eeskuju.
Siseministri esimene kohustus on tagada politsei ja päästeameti rahastamine vähemalt sellisel määral, et inimesed töölt ei lahkuks. Poliitilises mõttes on nende arvamusavalduste alusel Eesti vabariik jäänud ilma siseministrita, sest sisuliselt on ta tagasi astunud. Kui ta üldse tööle hakkaski? Sest meil on ministriks inimene, kes ei vastuta. Või ei saa aru, mis on vastutus.

Tegevuskava siseministrile
Riigieelarve koostamise ajal esitasime muudatusettepanekuid nii päästeametnike kui ka politseinike töötasude tõstmiseks. Vastavasisulistele küsimustele andis riigieelarvet kaitsnud rahandusminister alati ühe ja sama vastuse – siseministeeriumiga probleeme ei ole ja kõik erimeelsused on lahendatud. Punkt! Koalitsioonisaadikud olid vastutulelikud ja arvestasid pärast pikka pinnimist päästeameti palgaraha mõningase tõusuga. Nüüd on kuulda, et isegi see vähene ei ole kõigi päästetöötajateni jõudnud. Ülejäänud muudatused hääletati Laaneti mõttekaaslaste poolt lihtsalt maha.
Siseministri poolt oleks aus tunnistada, et sisejulgeolek polnud selle valitsuse prioriteet ning eelarvet tehes eksiti rängalt. Selle asemel, et ise endale kirju kirjutada ja koostada seaduseelnõusid, mida nii rahandusministeerium kui ka mitmed teised mitte kunagi ei kooskõlasta, peaks minister tegema järgmist.
Kõigepealt arutama valitsuse kabinetiistungil olukorda siseturvalisuse tagamisel ja seal tehtava töö tasustamisel.
Teiseks asuma läbirääkimistele nii politseinike kui ka päästetöötajatega ja leppima nendega kokku palgad, mis tooks inimesed tagasi tööle.
Kolmandaks tegema ettepaneku valitsusele 2006. aasta esimese lisaeelarve koostamiseks või juba kehtiva eelarve muutmiseks, et need kokkulepitud palgad saaks ka välja makstud. Teadmiseks Laanetile, kuna temast pole veel ministrit saanud, et lisaeelarve tehakse siis, kui lisaraha on. Eelarvet muudetakse siis, kui muudatusi tehakse kavandatud sissetulekute alusel ja seda on hädasti vaja.
Kui seda ei tehta, tuleks siseministril ka ametlikult, mitte ainult sisuliselt tagasi astuda.
Täna aga annab minister ainult lubadusi seaduseelnõude koostamise teel, mida teised ministeeriumid ei kooskõlasta. Kindlasti oleks tore määrata palgad seaduse tasemel. Siin on aga üks oht. Nimelt võib järgmine minister olla pärit mingist teisest kirjandusklassikasse kuuluvast teosest (näiteks «Kevadest») ja sama vastutustundetuse korral kulutuste kavandamisel tuleks seadusesse raiutud palkade maksmiseks suur osa vajalikke töötajaid lahti lasta. Eriti koomiline on kompromissettepanek, et palkade suuruse peaks kinnitama täitevvõim. No kulla mees, kust need palganumbrid siis täna tulevad? Tambovist või?
Päästeameti ja politsei palgaprobleemide juured asuvad koalitsioonilepingus, mis lähtub teadmisest, et põlevat maja võiks igaüks meist ise kastekannuga kustutada ja ka pättide püüdmine on eralõbu. Selle lepingu sõlmimise juures Laanet ei viibinud. Kõigile järgmistele samasuguse kogemustepagasiga ministriks pürgijatele olgu aga teadmiseks – kui teid sellesse ametisse kohustanud erakond teid ei toeta, siis jäätegi kirjutama kirju iseendale.

PÄRNITS: Maga edasi, härra minister

Kadi Pärnits
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 18.04.06 SLÕhtulehes)

Koalitsiooni tühisebimine sotsiaal- ja töövaldkonnas tekitab vastakaid mõtteid. Ühest küljest nukraid, et mingeid tõsiseid samme ei võeta ette ei ebavõrdsuse vähendamiseks palga- ja pensionipoliitikas, tööjõu väljarände vähendamiseks, ega ka toimiva töötajate täiendõppesüsteemi loomiseks.
Teisalt tekitab lootustandvaid mõtteid see, et valitsuse visiooni ja üksmeele puudus takistab ehk ka rumalaid ja lammutavaid plaane ellu viia. Viimaseid ringleb sotsiaalministeeriumis hulgi ja neist ei taheta kuidagi loobuda.

Töötaja esindamine küsitav
Informeerimise ja konsulteerimise raamdirektiivi ülevõtmise käigus otsustas sotsiaalminister Jaak Aab enam mitte tunnustada ametiühinguid Eestis töötajate esindajatena, vaid võtta neilt senised õigused ja anda need töötajate üldkoosoleku poolt valitud esindajale. Otseselt ametiühinguid kinni ei panda, aga tekib õigustatud küsimus, milleks teha ametiühingut, kui sel õigusi pole.
See, et 50 töötajast 30 teevad ametiühingu ja valivad endale esindaja, ei anna uue seaduse järgi veel õigust töötajate esindamiseks. Töötajate esindamise õiguse saamiseks tuleb ametiühingu usaldusisikul lisaks kõikide töötajate üldkoosolekul valimised võita. Selle plaani nõrgim koht peale arusaamatu bürokraatia on mõistagi see, et kuna tööandjal on töötajate üldkoosolekut palju lihtsam mõjutada kui ametiühingu koosolekut, siis tööandjate lobby enne koosolekut, eesmärgiga saada endale sobiv töötajate esindaja, on paraku sageli nii võimas, et ametiühingu esindaja valimisi lihtsalt ei võida.
Näiteks valis hiljuti analoogse, juba kehtiva korra järgi üks meie suurettevõte töötajate esindajat Euroopa ettevõtte töötajate nõukogusse. Päev enne valimisi oli kuulutus töötajate esindaja valimiste kohta seina peal. Kuna ettevõttes töötatakse graafiku alusel, siis osa töötajaid sellest valimisest ei teadnudki. Kes sel päeval tööl olid, kutsuti saali. Töötajate esindaja kandidaadiks oli tööandja poolt välja pakutud keskastme juht. Tööandjate esindajad olid valimiste ajal samuti saalis, töötajatel paluti hääletada ja, oh imet, kõik olid pakutud kandidaadiga nõus.
Tekib küsimus, kas selliselt valitud esindajat usaldab minister nüüdsest töötajate esindajana rohkem kui ametiühingu esindajat. Kas selline oleks siis ministeeriumi arvates tõeline usaldusisik, kellele kõik õigused anda? See kava võib ju tööandjatele meeldida, kuid osa tööandjate soovi, saada endale nn. «oma» töötajate esindaja, tuleks ministeeriumil aga sama tõsiselt võtta, kui töötajate soovi saada endale «oma» ettevõtte juht.

Kohtuveskid jahvatavad pikalt
Samasse ritta eelmise kavaga läheb sotsiaalministri plaan piirata streigiõigust niivõrd, et tervishoiu-, elektrienergia-, soojuse-, vee-, elektroonilise side, lennuliikluse- ja raudtee-ettevõtetes saaksid ametiühingud streikida vaid pärast vastavat kohtuotsust. See tähendab seda, et kohus määraks vaidluse korral lõplikult selle, kui palju tohib ajaliselt streikida ja kui suures mahus peab tavapärane valdkond oma funktsioneerimise tagama.
Näiteks võib kohtuotsusega määrata nii, et raudteelased tohivad küll streigi korraldada, kuid peab olema tagatud kümnest rongist kaheksa graafikujärgne liikumine. Kõik ju mõistavad, et selleks ajaks, kui kohtuveskid on jahvatanud, pole streikimisel enam paraku mingit mõtet. See sotsiaalministri kava pole valitsuses seni leidnud toetust õnneks selle tõttu, et sama seadus annaks ka riigitöötajatele streigiõiguse, mida aga omakorda ei toeta Reformierakond. Vaadates Keskerakonna praktikat erinevatel lindistamistel, arvutite kontrollimisel ja eelnõudele juurdepääsu piiramisel, ei tundugi streikide keelamisega tegelemine selle erakonna ministri puhul ebaloogiline.

Streigiõigus vajalik
Kui ametiühingud tõrjutakse ettevõtte tasandilt ja piiratakse oluliselt elujõuliste ametiühingute streigiõigust, siis pärsib see ametiühingute jõudu konkreetse tegevusala ja ka üleriigilistel palgaläbirääkimistel. Sellisest õiguste piiramisest kaotavad lõpuks kõik töötajad. Seda seetõttu, et ilma ametiühinguteta ei ole tegelikku töökeskkonna turvalisust võimalik saavutada mitte kuskil.
Me kaotame võõrsile tuhandeid töökäsi täna ja ka edaspidigi, kui me ametiühingute kui ainukeste töötajate eest läbirääkijate positsioone alandame. Vajalikke palgaleppeid näiteks kas või teenindussektoris ei tulegi, kui me asendame ametiühingute usaldusisikud tööandjate omadega. Ei ole kahtlust, et siis nii jääbki, et naabrite juures põhja pool on ühingud ja tööturvalisus, siin aga turustiihia.
Selle asemel, et kurta ametiühingute vähese mõjuvõimu üle, peaks minister küsima endalt ja valitsuselt, milline on olnud nende ainuski samm või tegu, et tasakaalustatud sotsiaaldialoogi toetada. Soovitada jääb siin ministrile esiteks seda, et streigiõigust pole vaja näppida, Eesti on demokraatlik riik ja parema palga eest võib streikida ka meie töötaja. Teiseks soovitan soojalt – arendage, tugevdage terveid töösuhteid ja ärge looge uusi võitlustandreid. See on ajaraiskamine ja töötajad sellest küll kuidagi ei võida. Kokkuvõtteks, kui minister pole siiani töövaldkonnas midagi mõistlikku suutnud teha, ärgu tehkugi. Vähemalt taolisi eelnõusid küll mitte.

LAUR: Tallinna–Tartu maantee nõiaring vajab selget otsust

Jarno Laur
Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 13.04.2006 Maalehes)

Debatt Tallinn-Tartu maantee ehitamise teemal kogub järjest enam tuure. Roheliste kergitatud argument rongiliikluse edendamiseks seab avalikkuse ette omapärase vastanduse - rong versus maantee. Meie ei vastanda maanteed rongiliiklusele, sest Tallinna ja Tartu vahel pendeldav reisirong ei asenda head logistilist juurdepääsu tagavat maanteeühendust näiteks Paides, Mäos või Imaveres. Me ei taha ka alahinnata rongiliikluse olulisust, vastuoksa, Lõuna-Eesti ja eriti Tartu jaoks on oluline korraliku maanteeühenduse kõrval ka lennuühendus ning reisirongiliiklus, selle turvalisus. Kindlasti ei ole me nõus seisukohaga, et maantee soodustab pendelrännet Tallinna ja Tartu või muude piirkondade vahel rohkem kui rongiliiklus.
Seega, sotsiaaldemokraadid soovisid otsuse eelnõud esitades anda ühiskonnas toimuvale debatile mingi väljundi otsuste maailma. Et väljuda nõiaringist, kus kõik justkui soovivad, ent karavan liigub ikka edasi. Otsus on vaja vastu võtta. Kui pole otsust, mis kestaks üle mitme valitsuse, siis pole ka garantiid, et see tee valmis ehitatakse.

Miks sellist otsust on vaja?
Otsus selle kohta, millal hakatakse teed ehitama ja milliste vahendite eest, on äärmiselt oluline, sest tegu pole suvalise teega. Tallinn-Tartu maantee on mitte ainult transpordiobjekt selle kitsas tähenduses, vaid oluline tuiksoon kahe suurema linna vahel, samuti infrastruktuuri objekt, millest sõltub Lõuna- ja Kesk-Eesti areng. Täna koguneb majandus Tallinnasse ja selle ümber, üheks põhjuseks teiste hulgas logistiliselt soodus asend. Mida viletsamad on kaugemate piirkondade ühendusteed pealinnaregiooni ja selle sadamate ning lennu- ja raudteejaamaga seda vaevalisem on investeeringute meelitamine ja tootmise sättimine Kesk- või Kagu- Eestisse.
Valitsusjuht kinnitab, et tegu on prioriteetide hulgas oleva objektiga. Paraku pole kuskil selgesõnaliselt otsust, mis sellest maanteest saab – kas see ehitatakse 4-realisena või valitakse Skandinaavias tuntud 3-realine eraldatud sõidusuundadega mudel. Kõik ettevõtmised on maanteeameti või ministeeriumi tasemel. See paraku, nagu praktika näitab, tähendab ebajärjekindlust ehituse ettevalmistustöödel ja eelarverahade planeerimisel. Pole tähtis, kas põhjuseks on valitsuste vahetumisest tingitud mõtteviisi ja rõhuasetuste muutus või ametnike saamatus. Fakt on, et täna toimub kõige olulisema maantee ehituse planeerimine fragmentide kaupa. Kui suurt pilti ei ole, siis osutuvad tehtud investeeringud ebaratsionaalseteks – näiteks kuhugi ehitatav ristmik või viadukt üheniidilise tee tarbeks vajab liikluskoormuse kasvades ja tee neljarealiseks muutes ajale jalgujäänuks.
Seega vajame otsust, milline see tee on 10 aasta pärast, et kõik tööd oleksid ratsionaalsed ja võimalikult ökonoomsed. Tee valmimine pakutud ajaks ehk aastaks 2015 tähendab ka seda, et ehituse juures peavad hingega olema ja toetama mitu riigikogu koosseisu ja nendest sagedaminigi vahetuvad valitsused. Seda peab arvestama mitmete järgnevate eelarvete koostamisel ja täitevvõimu tegevuses. Selge siht võimaldab maanteeametil aegsasti ehitust ette valmistada – trassialuseid maid võõrandada, tegeleda projekteerimisega, kuulutada välja hankeid. Just need tööd venitavad tihti ehitust, kuivõrd tänane lühike planeeringuprotsess ei võimalda varuda vaidlusteks aega.

Miks neljarealine?
Meie oleme veendunud, et liiklusvood maanteel tõenäoliselt tulevikus ei kahane, pigem vastupidi, mistõttu olemegi leidnud, et kogu Tallinna-Tartu vahelise trassi ulatuses on otstarbekas ehitada I klassi maantee. See ei ole kiirtee, nagu ekslikult mõned kriitikud on väitnud. See on eraldatud sõidusuundadega neljarealine maantee.
Leiame, et liiklusohutuse seisukohast on oluline, et teel oleksid eraldatud sõiduread, sest enim fataalseid õnnetusi on lauskokkupõrked. Tervelt 18,34% õnnetustest aastatel 1998-2004 olid kokkupõrked vastutuleva sõidukiga. Järgmine ohtlik moment on ristumised teiste teedega, seega on loogiline lahendada need probleemsed kohad eritasandiliste ristumistena, mis samuti kõneleb I klassi maantee kasuks. See ei välista osade väiksema liiklusintensiivsusega ristumiste lahendamist hoo- ja aeglustusradade ning tagasipöördekohtadega. Väga oluline jalakäijatega seotud õnnetuste vältimiseks on maantee möödajuhtimine asulatest, kus tänane tee poolitab asula. Näiteks Adaveres on elumajad ühel ja kool teisel pool teed. Loomulikult ei ole vaja imestada, et seetõttu tuleb korrastada kohalik teedevõrk ja rajada kergliiklusteid. Imestama paneb hoopis asjaolu, et maanteeamet oleks justkui alles praegu taolist vajadust märganud.

Realistlik!?
Oleme otsuse eelnõus välja pakkunud tähtajad teelõigul Mäoni ja Tartu ümbersõidul aasta 2010, mis peaks olema ka maanteeameti enda poolt seatud tähtaeg. Mäo ja Tartu vahelise lõigu tähtaeg 2015 on pea dekaadi kaugusel, mille tõttu ei saa võtta tõsiselt juttu justkui poleks selle ajaga võimalik vajalike töödega hakkama saada. Uue lõigu planeerimise alustamiseks ei pea ootama hetkel plaanitud tööde lõpuni, vaid tuleb kohe alustada trassi asukoha määramise ja maade võõrandamisega. Kui selleks kulub näiteks poolteist-kaks aastat, siis projekteerimiseks, hangeteks ja ehituseks on veel kasutada seitse aastat. Oleks huvitav kuulda mis takistab taolise ajavahemikul tulemuseni jõuda?
Eestil on järgneval Euroopa Liidu finantsperioodil kasutada teede ehituseks ca 4,5-6 miljardit krooni. Peaministri sõnul laekub sama perioodil jooksul kütuseaktsiisist teedeehitusse ca 28 miljardit krooni siseriiklikke vahendeid. Hea majanduskasvu aastatel on eeldada eelarve ülelaekumisi, 2005. aasta alusel võime prognoosida umbes 2 miljardi suurust ülejääki. Usun, et otstarbekam nende ülelaekumiste suunamisest stabilisatsiooni reservi on kasutada neid summasid Tallinn-Tartu maantee ehitamiseks. Igal juhul on eeldatav maantee maksumus 10-12 miljardit krooni mitte ülejõukäiv summa eesti riigile. Arvestades, et tee ehitus kallineb väga kiiresti, on odavam kasutada isegi laenuraha, kui venitada töödega.

PIKHOF: Vaim ja kultuur käivad kõrvuti

Heljo Pikhof
Tartu linnavolikogu liige
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 13.04.2006 Tartu Postimehes)

Vaimu ja võimuga on meil sotid enam-vähem selged – need kaks ei sobi kokku. Aga mõelgem edasi: kas mitte pealinn ei esinda just võimu? Ja jumal tänatud, et nad seda kultuuripealinna värki Tartu vaimule kaela ei veeretanud!
Tal selletagi raske – rahvusliku ärkamise ja laulupidude ja eesti teatri ja teaduskeele ja teab veel mille hälli kiigutada ning ülikoolilinna koorem kanda. Kas vääname kohe epiteete juurde või aitab alustuseks?

Loomulik areng on ilus
Tundub, et kultuuriga on lood üsna samamoodi nagu vaimuga – see kas on olemas või seda ei ole. Defineerida on vaat et võimatu, aga ära tunneb selle küll. Põlise Tartu memme kahvatuks pleekinud silmades on kultuuri rohkemgi kui mõne kultuuri esindama kultiveeritud tegelase olekus ja olemuses. Ja inimsuhetes ja Tartu õhustikus üldse.
Küllap tajuvad seda vaimu ja vaimsust teistest teravamalt mu kallid kaasteelised, kes on sunnitud töö asjus kahe linna vahet sõeluma.
Kindlasti ei anna kultuuri kampaania korras juurde hankida, olgugi selleks üles kutsuv välireklaam majasuurune ja avalik. Kampaania korras annab heal juhul kultuuri etendada ja eksponeerida, et ennast «atraktiivsemalt välja pakkuda» (see turumajanduslik sõnastus on laenatud ühest tähtsast dokumendist).
Kampaania korras annab püsti panna ehk ühe Potjom-kini külagi.
Seega pole halba ilma heata – las Tartu areneb omasoodu.
Loomus sai rikkalik
Ometi tuleb tunnistada, et kultuuripealinna auväärse teise koha joovastuses mõjus sümpaatsena linnapea Laine Jänese ütlus, et kõik, mis 2011. aastaks on kavandatud, saab ka ära tehtud.

Tehkem siis!
Ehitame põlisesse Liivimaa pealinna Eesti Rahva Muuseumi, mis pole tulise rutu ja patuga pooleks kokku klopsitud, vaid kestab sajandeid. Ja kujundame sellest tõesti ajapikku üleilmse kultuurikeskuse ja maastikukunsti teose.
Küllap ei vaidle tartlane vastu sellelegi, et teaduslinn vajab Ahhaa keskust, kus lapsed (ja suuredki) saavad oma näpuga teadust katsuda. Või et me vajame oma (kultuuri)-juuri väärtustavat laulupidude muuseumi või Lutsu kultuurikvartali väljaarendamist või Vanemuise väikese maja põhjalikku uuenduskuuri.
Mulle hakkab üha rohkem paistma, et selle kultuuripealinna klaperjahiga saime kätte vägagi väärtusliku saagi: võibolla esimest korda ajaloos anname endale täieliselt aru, milline pärl on ikkagi meie Emajõe Ateena, ja teame ka seda, mida teha, et ta täies hiilguses särama lööks.
Kel on vähegi kujutlusvõimet, võiks manada mõtteisse kordatehtud puitasumid ja linnaümbruse ajaloolised mõisakeskused; kaunilt kujundatud piirete, sildade ja treppidega Emajõe, mis lihtsalt kisub kaldapealsele kõndima ja peibutab lustisõidule...
Oh jaa, ja muidugi ülikooli peahoone tükkis kirikuga, vana anatoomikumi, tähetorni kompleksi ja toomkiriku varemed – terve Toomemäe üldse. Ainult et selle kujutlemiseks läheb vaja veidi rohkem fantaasiat.
Me teadvustame nüüd sedagi, mida meil on hädasti juurde vaja – nüüdisaegset keskraamatukogu, üksjagu spordirajatisi jne.
Ja lisaks on meil paberile pandud ja ehk siis läbigi mõeldud ideid kõiksugu ürituste, festivalide, teemapäevade, -kuude ja -aastate jaoks.
Kui isegi sääraseid sõnu nagu innovaatiline, interdistsiplinaarne, süsteemne ja sünergeetika vähemaks rookida, jagub seda mõtetepagasit aastateks nii tartlaste eneste kui ka külaliste ja koostöö tarvis. Seegi sai heade mõtete linna vääriline loomus.

Kaunite loosungite kogu
On teisigi plaane. Raekojas ja linna kodulehel on aprilli lõpuni väljas arengustrateegia «Tartu 2030» avalikkusele tutvumiseks, ettepanekute, vastuväidete ja küsimuste esitamiseks. Kogu ettevõtmine tipneb 3. mail aruteluga.
Võibolla on asi minu piiratuses, aga mina tahaksin tõlget kõrvale. Mulle tundub see ilusate loosungite koguna, mida on püütud kunstlikult suruda mingisse süsteemsesse või teaduslikku vormi. Selle kallal on kõvasti vaeva nähtud, aga haarata on püütud haaramatut ja seda siis sõnastada ja lahterdada, mõnda asja punkthaaval välja tuua ja teist jälle rasvases kirjas toonitada.
Võibolla on igal pool kombeks sääraseid pikki plaane just niimoodi kirjutada, võibolla ei annagi neid teistmoodi teha. Ainult et sellisel juhul piisaks, kui iga kitsa ala asjapulgad ajaksid näpuga järge, kas nende valdkond on ikka ilusti kirja saanud.
Sest lihtsurelik oskab vaid välja lugeda, et Tartu on aastal 2030 tegusate, loovate ja õnnelike inimeste linn. Mis meil selle vastu saaks olla! Oleme kahe käega poolt. Aga jah, teisel lugemisel märkame ehk sedagi, et kõik need ilusad sõnad ja tegemised on teenima pandud mitte vaimu, vaid konkurentsivõimet. Aja märk, mis muud.

Tõlkes kaduma läinud
Tegelikult ma lubasingi kirjutada just Tartu 2030 visioonist. Klammerdun selle koha külge, mis ütleb, et Tartu elukvaliteet on Põhjamaade ülikoolilinnade tasemel. Kena.
Ja veel selle koha külge, mis ütleb, et haridus- ja teadusasutused on linna suurimad tööandjad ning ülikool ise kuulub maailma mainekaimate hulka.
Seega ei plaanita Tartu vaimu kuhugi pagendada, sest «et me propageerime aju mitte odrakruupi/ esitledes osa kultuurist», nagu ütleb Chalice oma Tartule pühendatud üllitises «Kõige suurem sõber».
Ja kui püüda veel üht tõmbekeskust-kohta maakeelde tõlkida, siis võiks tulevikku ehk ette kujutada sedasi.

TARAND: Keedetud munadest tibusid ei tule

Andres Tarand
Euroopa Parlamendi saadik
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 11.04.2006 Postimehes)

Andres Tarand toob näiteid, kus asjaosalised ei pea midagi demokraatia põhimõtetest ja leiab, et diktatuurist tulnutel ongi raske demokraatiaga harjuda.

Mul ei ole mingit tahtmist norida tüli noorte õppejõudude kallal, sest tavaliselt on see arenev seltskond. Haagin ennast siiski ühe politoloog Tõnis Saartsi tsitaadi taha: «Paradoksaalsel kombel kaotab uue erakonna sünnist kõige enam SDE. Just sotsid tahaksid end välja mängida alternatiivina «korrumpeerunud ja ülbetele endistele nomenklatuuritegelastele». Nüüd aga võtab Eesti Eest! neil selle niši selgelt käest.»
Esiteks, tulevikus toimuvate sündmuste kohta ei ole sünnis kirjutada määratlust «selgelt», iseäranis, kui kirjutaja tiitliks pole mitte oraakel, vaid ta on politoloog, mis viitab teatavasti teadlasele. Antud juhul võib see viidata ka kirjutaja isiklikele poliitilistele eelistustele, kuid «loog» peaks suutma ennast taltsutada.
Samuti peegeldab tsitaat meie ajakirjandusele omast lähenemist, et poliitika ongi ainult traavivõistlustega sarnanev valimisprotseduur, kus jagatakse kohad kätte palagani saatel, küsimata sellest, kuidas üks või teine erakond oma võimu rakendab. Ja erakondade liidu Eesti Eest! põhiküsimuseks ei ole see, kelle eest ta mingi niši ära virutab, vaid see, kumma poole mentaliteet peale jääb.

Vandeseltslaste valitsus
Teatavasti alustas viisakalt projektiparteiks nimetatud Res Publica mitme vanema erakonna poolt sissetallatud teed kõrgemapalgaliste kohtade kahmimisega ning lõpetas kahe koha haaramisega kolmeliikmelises riigikogu juhatuses. Vahepeale mahtus viibimine Suures Suhkruvaraste Kolmikliidus.
Muidugi ei pea olema prokurör ja kriminaalasja tõendeid pole vaja lagedale tuua, et nii väita. Piisab, kui lugeda avalikkuses esitatud ja üksteise suunas süüdistava sõrmega näidanud valitsuspartnerite sõnavõtte, kusjuures süüdistustering ise lõppes peagi visinal. Seda sellepärast, et vandeseltsis ei saa asja lõpuni viia: kukud sina – kukun mina.
Mis valitsus see on, kes ei tea, mis sünnib ministeeriumides? Või kas suurima suhkruspekulandi kommivabriku rentimine politseile ja valimisreklaam K-kohuke vajavad tingimata kriminaalmenetlust, kui poliitilise korruptsiooni märgid on ilmselged?
Armsad kahtlejad, astuge läbi näiteks Sõpruse kasiino juurest südaööle lähedastel tundidel ja vaadake, mis seal toimub. Kui normaalsetel taksofirmadel on keelatud vanalinnas lugupeetud kirjaniku Jaan Krossi maja ette sõita (Savisaare-Songisepa salanõu), siis ometi võivad seal seista taksod, millel iialgi pole mingit vanalinna luba olnudki.
Kasiino ette on kõigi üle irvitamiseks pandud silt, et see on peatus viiele taksole. Öötundidel mahub sinna ja ümbritsevatele tänavatele neid viiskümmend!
Kuna olen seda, mis seal toimub, linnavalitsusele öelnud, kuid midagi ei muutu, on väga tõenäoline arvata, et siin on tegu juba kriminaalsusega läbi põimunud poliitilise korruptsiooniga. Kus on munitsipaalpolitsei, kriminaalpolitsei ja kaitsepolitsei?
Ja näiteks suurepärane ja õlitatud Lipstoki-Hanschmidti tandem, mis kannab nime «insaider». Algkoolipoisile omane valetamine on ju enam-vähem igas korralikus kodus tuttav ja see ei pruugi kriminaalselt karistatav olla. Kuid kõrge riigiametnik, kes küsimuse peale kolm nädalat vaikib kui jahukott ja kellele alles siis meenub, et ei mäleta, ei ole algkoolipoiss ja on reetnud omaenda korruptiivsuse.
Sest loomulik võib veel olla esimene vastus küsimusele: «Ei mäleta.» Kuid kolme nädala jooksul on ülemuseks kõlblikul inimesel alati võimalik üht-teist meelde tuletada ja abipabereid kasutada.

Demokraatiat ei tunta
Ma usun, et hulk lugejaid ümiseb endamisi, et mis ta tõreleb – nii ju elu käibki. Ju siis neil käib. Aga ärgu nad seda oma lastele õpetagu.
Demokraatia toimimiseks ei ole tarvis ainult kangesti ilusaid seadusi, vaid vaja on samavõrra seadustesse kirjutamata tunnetust, mida demokraatias sobib teha ja mida ei sobi teha.
Kahjuks on ükskõiksete kodanike hulk Eestis veel päris suur ja see asjaolu ei sunni ka libastuvaid poliitikuid ennast kokku võtma, vaid hoopis hoogsamalt libisema. Seda enam aga peaksid need, kelle amet määrab sobiva-sobimatu äratundmise, püüdma kodanikke valgustada.
Mis terasid ma möödunud nädala ajalehtedest leidsin? Üks juhtiv ettevõtja teatas, et mida vähem on Eestis erakondi, seda mõistuspärasem on ka poliitika. Kõige vähem võimalikest on null erakonda ja sel juhul valitseb riiki diktaator. Ka ühe erakonna olemasolu toodab sama olukorra.
Juhtiva riigimonopoli pealik arvab aga, et tuumajaama ehitamiseks Eestisse on vaja vaid majandusministri otsust. Ei ole tal halli aimugi parlamentaarse vabariigi põhiseadusest ega sellest, mis dokumente on parlament vastu võtnud.

Partei õhtuülikool
Meie enda riigikogu liige Vladimir Velman Keskerakonnast aga jutustab meile Valgevene vaimustavast demokraatiast, kus külatädikesed nii hirmsasti just Lukašenkat armastavad. Tädidega on ilmselt praegu tõesti nii nagu kollatõbisega: kui nad voodilinu kollaseks ja mitte valgeks peavad, siis pole nendega mõtet vaielda.
Diktatuurist tulnutel läheb demokraatia omandamisega kahtlemata aega. Kas Velman lihavõttepühadeks võtab värskest munast kohe kanapoegi välja või keedab mune ja loodab siis kanapoegi saada? Äkki peab neid mune siiski hauduma?
Aga Valgevene president Lukašenka keedab. Ja Venemaa tädid, kes Stalinit taga igatsevad, on keedetud munad, kust demokraatia tibu ei kooru.
Tulin lõpuks järeldusele, et tõepoolest oleks üks partei riigis väga hea. Siis saadaks kõik seltsimehed partei õhtuülikooli põhiseadust ja demokraatiat tuupima ning need, kes seda selgeks ei saa, läheksid kolhoosipõllule kive korjama.

PÄRNITS: Riigikogu tõmbas põlevkivi kaevanduste rajamisele ajutiselt pidurit

Kadi Pärnits
Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 07.04.2006 Virumaa Nädalalehes)

Põlevkivi kaevanduse rajamine Pandivere külje alla on peatatud nagu ka teiste enne 1.märtsi 2006 keskkonnaministeeriumile esitatud põlevkivi kaevandamise lubade taotluste menetlemine. Selle põhjuseks on riigikogu poolt äsja vastu võetud maapõueseaduse muutmise seadus.

Miks nii tehti ja mis saab edasi
Selle valitsuskoalitsiooni eelnõu vastuvõtmise tingisid ikkagi eeskätt kohalike omavalitsuste ja kohalike inimeste vastuseis uute kaevanduste avamisele. Keskkonnaminister Reiljan ei suutnud ühelt poolt kohalikele inimestele selgitada, miks on vaja näiteks Pandivere joogiveevaru hävitavat kaevandust avada, kui põlevkivi varusid on teistes avatud kaevandustes veel küllaga. Teisalt ei suutnud keskkonnaminister vastu seista ka äriühingute huvidele saada kaevealad õli tootmiseks enda kätte. Sellises tupikseisus ei jäänud valitsusel tegelikult muud midagi üle, kui muuta seadust ja aeg maha võtta. Mida nii kohalikud omavalitsused kui ka meie erakond riigikogus tegelikult tükk aega nõudnud olidki.
Uue seaduse kohaselt plaanitakse kaevanduste avamine peatada seniks, kuni on valmis põlevkivi kasutamise riiklik arengukava. See kava peaks olema valmis 1. august ja selle kava peaks vastu võtma valitsus. Järelikult muutub see riiklik arengukava väga oluliseks dokumendiks, mis ütleb, kuhu kaevandus tuleb ja kuhu mitte ja millele keskkonnaminister saab tugineda, kui hakkab kaevelubasid jaotama.

Mis tuleks teha teisiti
Vastavalt Maidla valla esindajate ettepanekutele tegin uude seadusesse kolm väga olulist muudatust, mis teinuks uue seaduse enamvähem söödavaks. Kuna aga valitsuskoalitsiooni vastuseisu tõttu muudatused läbi ei läinud, ei olnud meil võimalik seda eelnõud toetada. Esiteks ei tohi selline oluline põlevkivi kasutamise kava olla kiiruga näpust imetud kattevari valitsusele äriühingute huvide täitmiseks. See kava peab tuginema keskkonnastrateegiale aastani 2030, mis valmib selle aasta lõpul. Ministeeriumi esindaja jäi minuga nõusse, et keskkonnastrateegiale tuleb toetuda. Ja ütles, et kui keskkkonna stareegia valmis saab, siis võib põlevkivi kasutamise kava ju ringi teha. Mis on muidugi absurdne, sest mis sa ikka ümber teed, kui kaevandamine juba käib. Nii et kui praegu ei pea põlevkivi kasutamise kava tuginema keskkonna hinnangutele, siis tekib küsimus, millele see kava siis tuginema peab. Kogu Maidla, Sonda, Rägavere kaevanduse osas käibki vaidlus selle ümber, et keskkonna mõjutamine halvemuse suunas teeb kaevanduse avamise seal mõttetuks.
Teine oluline küsimus on see, et kava ei pea arutama eelnevalt kohalike omavalitsustega ega saatma heakskiidu saamiseks riigikokku. Kuigi riigikogu keskkonnakomisjon seda kaalus, arvasid ametnikud siiski, et kava riigikogusse saatmine tooks kaasa ainult aja raiskamise ja tekitaks tühjast tüli. Milline on kava arutamise juures aga kohalike omavalitsuste roll, seda ei osanud keegi ütelda. Mis muidugi ei ole õige. Arvan, et on väga vale arutada põlevkivi kasutamise kava valitsuse kinniste uste taga. Nii oluline kava, mis mõjutab paljusid inimesi, kohalike omavalitsusi, keskkonda, see tähendab suurt osa Eestimaast, vajaks avalikku arutelu ja ka opositsiooni juuresolekut. Riigikogule kava mittesaatmise osas oli kriitiline ka sotsiaaldemokraadist eurosaadik Andres Tarand, kes ütles, et riigikogu, kes endal ise olulistes küsimuste arutamise osas õigusi kärbib, pole miski väärt asi. Nii et vaatmata seaduse vastuvõtmisele, tuleks meil jätkuvalt nõuda, et põlevkivi kasutamise kava arutataks enne valitsuses otsustamist avalikult.
Kolmas sotsiaaldemokraatide muudatus taganuks selle, et kuigi valitsus kinnitab põlevkivi kasutamise kava, ei tohiks see võtta kohalike omavalitsuste õigust protestida konkreetse kaeveloa väljaandmise otsust valitsuse istungil.
Kuna põlevkivi kasutamise kava ettevalmistav seadus sai üldsõnaline ja väga ametnike keskne, siis tuleb loota kava koostajate kompetentsile ja südametunnistusele. Virumaalt valitud saadikutel ja muidugi kohalikel omavalitsustel tuleb aga keskkonnaministeeriumilt küsida pidevalt kava kohta infot. Saades teada vaheetappide otsuseid, saab kujundada ühiselt seisukohti ja loodetavasti õigel hetkel otsustajaid oma ettepanekutega varustada.

NESTOR: Tark töötaja

Eiki Nestor
Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees
(lugu ilmus erinevates maakonnalehtedes)

Üldiselt on ju teada tõsiasi, et selles “vanas” Euroopa Liidus elavad inimesed paremini kui “uues”. Harva vaevutakse mõtlema, miks see nii on. Aegade jooksul on näiteks tööandjad ja töötajad õppinud sõlmima kokkuleppeid selle kohta, kui palju töötajatele palka maksta tuleks. Tänu sellele kajastub äriedu alati ka palgasaaja sissetulekutes. Aga on õpitud tegema ka seda, mis mitte midagi ei maksa, kuid aitab hoida loovat töömeeleolu ja võimaldab rahulikumalt üle elada ettevõttele raskemaid aegu.

Töötajate teavitamine erinev
Euroopa Liidu direktiivikeeles nimetatakse seda töötajate informeerimiseks ja konsulteerimiseks. Lihtsamalt väljaöelduna on tegu targa töötajaga, kes teab, kuidas tema ettevõttel läheb. Millised on kavad tulevikuks ja võimalikud ümberkorraldused tööl.
Eestis juurdub “töötajate targaks” tegemine väga visalt ja mõni peab seda lausa mittevajalikuks. Aga töötajasõbralik Euroopa ei jäta meid rahule ja nii tulebki ka meil vastav eurostandard üle võtta. Seaduse peaks ette valmistama valitsus, aga on asjaga kimpus, sest ilmselt pole veel mõistnud, miks Euroopas töötajaid teavitatakse.
Kõige lihtsam oleks valitsusel olnud kutsuda korraga laua taha nii kõige teadlikumad töötajad (ametiühingud) ja kõige eesrindlikumad tööandjad (tööandjate liit). Et näete, siin on direktiiv ja meil tuleb seda täita, millised on ettepanekud? Sellisel moel käitudes oleks vastav seadus juba ammu vastu võetud. Selle asemel asuti ise “jalgratast” leiutama, omamata seejuures vähimatki aimu, miks ja milleks. Kirjutati valmis seadus, mis ei sobi mitte kuidagi, sest selle alusel töötajad targemaks ei saa.
Nimelt leiab valitsus, et töötajate teavitamine saab ja peab käima ainult ühe töötajate esindaja kaudu ning selleks on asutud muutma kehtivat töötajate usaldusisiku seadust. Kehtiv seadus lubab aga töötajatel endil otsustada, mitu esindajat nad suhetes tööandjaga vajavad.

Kasvõi mitu usaldusisikut
Võtan vastutuse kehtiva seaduse asjus täielikult oma hingele, kuna ise selle ka kaksteist aastat tagasi kirjutasin. Põhimõtet, et töötajad ise otsustavad, mitu usaldusisikut nad vajavad, ei tohi muuta. See on usalduslike töösuhete alus. Töötaja usaldusmees suhetes tööandjaga saab olla see isik, kelle puhul võib ja saab eeldada, et töötaja teda ka usaldab ja seetõttu ka selleks vahendajaks valib.
Toon mõned lihtsad näited. Kui näiteks inimesed töötavad mõnes büroos, kus kõik kõiki tunnevad, on asi lihtne ja ilmselt valitaksegi ainult üks usaldusisik. Kõik töökohad pole aga bürood. On ettevõtteid, mis asuvad laiali mitmel territooriumil ja sama tööandja juures töötavad inimesed ei näegi teineteist. Kuidas ma saan valida vahemeheks inimest, keda ma pole kunagi näinud? Mitmel tööalal on aegade jooksul välja kujunenud mitteametlikud staatused või tavad. Näiteks tervishoius hoiavad arstid traditsiooniliselt omaette ja õed omaette. Näiteid võib veel tuua nii lennundusest, raudteelt või muudelt elualadelt. Kõige tavapärasem töötajate jaotus on “kontori rahvaks” ja töölisteks. Kehtiv seadus lubab täiesti teadlikult arstidel valida oma ja õdedel oma usaldusisiku, ametiühingu liikmetel oma ja mitteliikmetel oma usaldusisiku. Aga võivad valida ka ühe, kui nad ise nii otsustavad. Tähtis on, et töötajad ise otsustavad. Sest ainult nii on võimalik eeldada, et see usaldus on olemas. Nüüd aga soovitakse seadusega ette kirjutada, et üks ja mitte rohkem.
Usaldusisik, keda töötaja ei usalda, teda targemaks ei tee. Ja kogu targa direktiivi mõte on kadunud. Tööandjal pole ka mingit vahet, kas neid usaldusisikuid on üks, kaks või kolm. Sama juttu saab rääkida korraga mitmele inimesele, tähtis on, et see kohale jõuab.
Kui nüüd mõni lugeja peaks küsima, et mis siis teha, kui seda usaldusisikut pole veel valitud, siis soovitan tulla kokku ja see inimene ära valida. Kui aga keegi leiab, et seda isikut pole tal tarviski, siis on see tema vaba voli. Ainult kurvaks teeb, et ta oma töödesse ja toimetulemisse nii ükskõikselt suhtub.