Tuesday, July 31, 2007

Heljo Pikhof: kes aias, kes väljas

Tartu on üks laste- ja noortesõbralik paik ja egas UNICEF linnale seda tiitlit keelagi. Ometi kuulume meiegi selle 42 protsendi omavalitsuste hulka, kes ei täida koolieelse lasteasutuse seadust: meil ei jätku lastesõime- ja aiakohti kõigile aasta kuni seitsmeaastastele lastele, kelle vanemad seda vajaksid.
Tuge on loota riiklikult investeerimisprogrammilt, mis kannab nime «Igale lapsele lasteaiakoht». Sotsiaaldemokraadid teevad omalt poolt kõik, et valitsus sügissuvel selle ka vastu võtaks, nagu plaanitud. Sellega lubab riik ümmarguselt 400 miljonit krooni aastas uute lasteaiakohtade loomiseks.
Nokk kinni, saba lahti
Omamoodi on see heagi, et sel sügisel ootab Tartu lasteaedadesse oma kohta ligi 370 last ja tuleval aastal veel tublisti enam. See tähendab, et lapsi sünnib rohkem, lisaks tahavad noored pered Tartusse tulla ja jääda. Lapsi ei saa kunagi liiga palju, lihtsalt lastehoiukohti on vähe – ja kitsas tuli kätte justkui üleöö.
Tagantjärele tarkusena on muidugi teada, et suuresti on see seotud vanemahüvitise sisseseadmisega, mis ühelt poolt julgustas lapsi saama, teisalt jälle päris pisikesi põnne sõime panema, et vanem saaks hüvitise lõppedes tööle naasta.
Leidub aga väikelapse jaoks mängunurk ja mõmmi, võib ometi juhtuda, et pole võtta inimest, kes talle tähti õpetaks, mängunurga ära kraamiks või toidu valmis vaaritaks. Suvehakul otsis viis lasteaeda endale töötajaid ja praegu kihab linn kui herilaspesa, sest aasta lõpul valmiv Lotte lasteaed, mis lisab küll 120 lastehoiukohta, vajab korraga 25–30 lasteaiaõpetajat ja abilist.
Ons uhiuus maja see ainuke põhjus, mis meelitab töötajaid lasteaeda vahetama?
Tuline kahju oleks, kui leiutajateküla Lotte nime kandvast aiast kujuneks omalaadne Potjomkini küla, jah, igati küll viksitud esindusasutus, mis aga teised aiad kiratsema jätab. Paljud lasteaiajuhatajad on murelikud, sest tasuta mutreid pole olemas, nagu tõdeti juba Lotte-filmis.
Riiklik investeeringute programm koosneb kahest osast. Pool rahast on mõeldud uute lasteaedade ehitamiseks, seniste laiendamiseks ning samuti suuremaks renoveerimiseks.

Konksudega programm

Pole ju kuigi arukas keskenduda ainult uute aedade ehitamisele, kui samal ajal riburada vanu kinni pannakse, sest need ei vasta tervisekaitse- või ohutusnõuetele – lastehoiukitsikust nõnda ei leevenda.
Seda raha, 400 miljonit krooni aastas, jagatakse projektipõhiselt, pidades silmas nii vajadust lasteaiakohtade järele kui ka regionaalset printsiipi. Esimene konks ongi selles, et projektiraha taotleva omavalitsuse omaosalus peab olema vähemalt 50%.
Miks, seda on kõige lihtsam selgitada Tallinna ja pealinna ümbritsevate valdade näitel. Just see on piirkond, kus lasteaiakohtade puudus on kõige karjuvam, ometi laseks nende omavalitsuste tulubaas lasteaedu ise rajada küll. Ju siis leitakse, et rahaga on muud ja targematki teha.
Teine pool programmist peab toetama olemasolevate lasteaedade kordategemist ja lasteaiatöötajate palkade tõstmist. Sellest hakkavad raha saama kõik omavalitsused, kel on munitsipaallasteasutusi – vastavalt rühmade arvule.
Tuline kahju oleks, kui Leiutajateküla Lotte nime kandvast aiast kujuneks omalaadne Potjomkini küla.
Kuid just siin peitub programmi suurim konks: toetus sõltub lasteaiaõpetajate töötasust. Omavalitsused, kus lasteaiapedagoogid saavad üldkooli õpetajaga samaväärset (või kõrgemat – jah, on ka selliseid paiku!) alampalka, saavad ka riigilt toetust täies mahus. Need omavalitsused aga, kes oma lasteaiapedagoogidele maksavad vähem, kui saavad kooliõpetajad, hakkavad ka riigilt saama poole vähem toetust.
On ju seegi suhtumise või eelistuste näitaja. See abinõu aitab ehk pisutki leevendada lasteaedade kaadripõuda ja laseb omavalitsustel kasutada allesjäävat raha lasteasutuste arendamiseks.

Linnavalitsust sõnast

Tartus on viimastel aastatel linnavalitsuse ja Haridustöötajate Liidu suhted sujunud mõistvalt ja mõistlikult. Pean ennekõike silmas kolmandat aastat kehtivaid leppeid ja selget sihti ühtlustada järgmisest aastast lasteaia- ja kooliõpetajate alampalgad.
Ehkki Tartu koolitab ise kõrgelt haritud lasteaiaõpetajaid ja on kena koht ka töötamiseks, kimbutab meiegi lasteasutusi töökäte nappus.
Teada põhjused kõik: noorele inimesele võib õpitud amet küll meeltmööda olla, kuid sekretäritööl pakutakse tükk maad paremat palka, välismaa võimalustest rääkimata. Ja muidugi jäävad noored naised ka ise peagi last ootama, et siis omalt poolt täiendada lastesõimejärjekordi.
Lasteaiapedagoogide abisid otsi aga ikka nagu tikutulega. Kui riik paneb omavalitsuslasteaedadele õla alla, laseb see ehk ka abidel päris tuntavalt palka tõsta. Ilus oleks mõelda, et jõuame kord sinnamaale välja, kus hoidjatädisid on valida heade ja veel paremate hulgast.
Linna hea tahe ja riigi toetus ning lisaks kooliaastaga käivituv tasumaksmine tegevusloaga lapsehoidjatele peaks aitama lappida lastehoius haigutavat auku.
Kõige tähtsam aga on praegu see, et septembris algavad tuleva aasta palgaläbirääkimised linnavalitsuse ja Haridustöötajate Liidu vahel viiksid tõesti ka üldhariduskoolide ja lasteaiaõpetajate alampalkade ühtlustamiseni.
Seda oleme lasteaiatöötajatele mitu aastat lubanud ja ega neid tohi nüüd pika ninaga jätta. Liiati hakkab sellest otseselt sõltuma ka uuest riigiprogrammist linnale tulev toetus.

Monday, July 30, 2007

KATRIN SAKS: Vaesus on häbiasi – riigile

Septembris möödub seitse aastat sellest, kui ÜRO võttis vastu “Aastatuhande eesmärgid”, millega üritatakse kahandada vaeste, alla ühe dollariga päevas toime tulevate inimeste arvu 2015. aastaks poole võrra.
Sel taustal on irooniline, et äsja eitas meie peaminister statistikaameti andmeid, mille kohaselt toimub Eestis ulatuslik kihistumine vaesteks ja rikasteks.
On kurb tõde, et vaesusega maadleb kogu Euroopa, kuigi kihistumine on eri riikides erineval tasemel. Vaesuse mõõtmise meetodid on üleilmselt ikka samad: võrreldakse rikkamate ja vaesemate perede sissetulekut.
Eestis on vahe vaeste ja rikaste vahel nõnda suur, et paistab mõõtmatagi silma. Meie kihistumine väheneb nii tagasihoidlikult, et sarnaneme pigem Venemaa ja Kasahstani kui Kesk-Euroopa riikidega.
Miks kuulutas peaminister rahvale, et vahe suurenemist rikaste ja vaeste vahel on valesti mõõdetud? Ilmselt rikkus kurb tõde Reformierakonna loodud klantspilti viie Euroopa rikkama riigi hulka pürgivast Eestist. Kahjuks võimendatakse Eestis iga uudist meie majandusvabaduse indeksi või mõne muu majandusnäitaja kohta, kuid vaikitakse maha uudised meie sotsiaalse mahajäämuse kohta.

Vaesuse vaikime maha

Esimene tee probleemi lahendamiseks on see, et probleemi tuleb tunnistada, mitte Ansipi kombel eitada. Eesti mure pole rikaste rohkus, vaid paljude vaesemate inimeste potentsiaali kasutamata jätmine, mis Eesti väikese rahvaarvu puhul on suisa kuritegu.
Eestis valdava parempoolse mõtteviisi kohaselt lahendab vaesusprobleemi imevits, mille nimeks on majanduskasv. See mõtteviis viib rappa. Iirimaal, kus majanduskasv on mitu korda Euroopa Liidu keskmisest kõrgem, hoopiski suurenes 2005. aastal vaesusriskis olevate inimeste arv. Kogu EL-i kogemus näitab, et töötamine ei välista vaesust, sest vaesusriskis on tänu madalale palgatasemele ka 7% tööinimesi. Samas on Skandinaavia maades sotsiaalsed kulutused maailma kõige kõrgemad ja sellest tulenevalt on nende rahvastik kogu maailmas jõukuselt ühtlaseim.
Vaesusest pole Eestis kombeks rääkida, sest seda “juhtub” kas Aafrikas või Indias. Vaesus on häbiväärne ega sobi kokku meie riikliku edukuvandi ja arusaamaga, et vaesusest pääsemine on igaühe enda asi.
Mäletan, kuidas sõitsin rahvastikuministrina 1999. aastal konverentsile Stockholmi, kus minulgi oli raske rääkida Eesti laste vaesusest. Vahetult enne konverentsi valmis Eestis esimene selleteemaline raport ning asjade õigete nimedega nimetamine oli siis veel šokeeriv. Me ei teadnud, et rikastes riikides räägitakse vaesusest kogu aeg ja ausalt.
Muidugi ei saa Eesti vaesust võrrelda hiljuti Usbekistanis nähtuga, kus alaealisi sunnitakse puuvilla noppima või käsitsi siidvaipu sõlmima. Ega Indiaga, kus ligi 80% elanikkonnast peab läbi ajama kahe dollariga päevas. Nagu, muide, umbes pooled kuuest miljardist maailma elanikust.

Euroopa vaesed rikkad

Olgugi et Euroopa Liit on üks maailma rikkamaid piirkondi, elab siingi 16% inimesi vaesusriskis – Euroopa standardite järgi. Vaesuse probleemiga on Euroopa Liit tegelenud ammu. Enim tähelepanu väärib laste vaesus, sest sellel on kaugele ulatuv mõju.
Aasta tagasi märtsis pöördus Euroopa ülemkogu liikmesriikide poole üleskutsega, et nood rakendaksid jõulisi meetmeid laste vaesuse vähendamiseks ning võrdsete võimaluste kindlustamiseks. Kui kogu EL-i elanikkonnast oli 2004. aastal vaesusriskis 16%, siis lastest koguni 20%.
Hiliskevadel avaldati Eurochildi raport laste vaesuse kohta. Arvud näitavad nii riikidevahelist suurt erinevust (Slovakkia 30%, Eesti 20%, Soome ja Taani alla 10%) kui ka vaesusriskis elavate laste arvu väga visa vähenemist. Raporti kokkuvõttes rõhutatakse vajadust tegeleda riskigruppidega, milleks on üksikvanemad, lasterikkad pered ning erivajadustega lastega pered.
Erilist tähelepanu nõutakse ja mõnedes liikmesriikides pööratakse ka väikelaste päevahoiule, mis tagaks vanematele võimaluse kindlustada tööga pere heaolu. Tõsise probleemina on kõikide liikmesriikide puhul esile toodud koolist väljalangemise suurt määra ja nende noorte raskusi tööturul.
Eesti üks kõva pluss Euroopa Liidu taustal on tasuta koolitoit, tänu millele on vähemalt kooliealistel lastel kord päevas kõht sooja toitu täis. Kõige suurem erinevus on siiski Eesti laste võimalustes saada korralik haridus ja arendada end viiulimängu, ujumise või arvuti kasutamise kaudu. Paljudele noortele ei jää kättesaamatuks mitte Louvre ega Ermitaaž, vaid meie kodune Kumu.

Meie vaene on üksikema

Kui Eesti eesmärgid näevad lähiaastatel ette laste vaesuse vähendamist mõne protsendi võrra, siis Ühendkuningriik on otsustanud julgelt 2020. aastaks selle üldse kaotada. Vaesusel on Eestis väikse palga eest tööd rabava üksikema nägu, mida kahjuks ei näinud mitu eelmist valitsust.
Paraku on paremparteid ikka pidanud üksikemasid kergemeelsete elukommetega naisteks, ehkki tänapäeva Euroopas on üksikema roll paljude naiste jaoks eri põhjustel märksa sobivam peremudel kui kooselu endast vähem haritud või vägivaldse mehega. Aidates üksikemasid, aitame vaesusriskist välja tuhandeid andekaid Eesti poisse ja tüdrukuid.