Jüri Pihl: tulemuslik kriminaaluurimine vähendab kuritegevust

Olulist rolli mängib siin kriminaalpolitsei, kelle ülesanne on eelkõige ära hoida kuritegevust, aga ka paljastada kurjategijad. See on keeruline, kuid äärmiselt vajalik, et meie inimestele turvalisus ja ühiskonnale stabiilsus tagada.
Tulemuslik kriminaaluurimine on oluline veel seetõttu, et turvatunne ja õiglustunne on omavahel seotud. Olukorras, kus kurjategijad jäävad paljastamata või karistamata, ei tunne inimesed end turvaliselt, sest jääb mulje, justkui oleks kurjategijad karistamatud.

Õigusriigi põhimõtted
Kriminaaluurimise võib jagada kaheks – toimub kohtueelne menetlemine prokuröride juhtimisel, ning teine etapp on kohtulik uurimine. Neile järgneb kohtuotsus. Demokraatlikus riigis saab ainult sellise võistleva kriminaalprotsessi abil tagada uurimise objektiivsuse ja kohtuotsuse sõltumatuse.
Mõningate kriminaaluurijate jutt, et endine mittevõistlev kriminaalprotsess andis ja annaks ka praegu paremaid tulemusi, pole Eesti Vabariigis tõsiselt võetav. Demokraatlikus ühiskonnas pole võistleval protsessil alternatiivi. Kuid loomulikult tuleb praegust kriminaalmenetluse protsessi parandada, kohendada ja likvideerida need vead, mis selle rakendamisel on ilmnenud ning millega justiitsministeeriumi töötajad ka tegelevad.
Kriminaaluurijatel on tähtis roll võistleva kriminaalmenetluse tarvis tõendite kogumisel, seetõttu tuleb siin olla tähelepanelik ja aeg-ajalt muuta oma töökorraldust. Sellest sõltub paljus see, et kurjategijad saaksid kiiresti õiglase karistuse.
Tõhus ja kiire kuritegude menetlemine eeldab, et uurija on piisavalt kompetentne – tunneb seadust, oskab jälitustegevuse võimalusi kasutada targalt ja inimese põhivabadusi minimaalselt piiravalt; on kursis konkreetse kuritegevuse spetsiifikaga ning tal on teisigi vajalikke oskuseid. On selge, et kriminaaluurijate spetsialiseerumine on hädavajalik!
Kergemate teise astme süütegude puhul, kus asjaolud on selged ja arusaadavad, on otstarbekas, et neid menetlevad kriminaalpolitseinikud, kes on alles alustanud oma karjääri kriminaaluurijatena. Siin tuleks saavutada olukord, kus lihtsad juhtumid menetletakse üldjuhul kahe ööpäeva jooksul kiirmenetluse korras.
Muud teise astme kuriteod, kus asjaolud vajavad selgitamist, nõuavad pikemat menetlusaega. Aga ka neid tuleb menetleda targalt ja nupukalt. Ei ole otstarbekas «pimedaid» kuritegusid menetleda kuriteopõhiselt, vaid kasutada eelkõige analüüsi ja jälitustegevuse võimalusi, et selgitada välja potentsiaalsed kahtlusalused ja tõestada nende isikute süü. Olen arvamusel, et ainult nii saavutatakse «peidetud» kuritegude uurimise kvalitatiivne tõus.
Ebapraktiline on tegutsemisviis, kus tehakse ära küll kriminaalmenetluse seaduse kõikvõimalikud toimingud, kuid mille tulemus on kriminaalasja lõpetamine konstateerides, et süüdlast ei õnnestunud leida. Selline menetlemine on pehmelt öeldes läbi kaalumata ja ebakvaliteetne.
Kõigi meie jaoks on iseäranis ohtlikud rasked kuriteod. Selliseid inimeste õiglustunnet riivavaid ja keerulisi juhtumeid tuleb uurida iseäranis vastutustundlikult ning seetõttu peavad seda tegema kogenud ja end varasema tööga tõestanud kriminaaluurijad. Rasked kuriteod, nagu mõrvad, tapmised ja röövimised, peaksid kõik saama lahenduse kurjategijate paljastamisega. Siin ei ole ükski juhtum vähetähtis. Sellised kuriteod väärivad kriminaaluurijate tähelepanu, kuni on paljastatud kurjategija ja jõustunud kohtu süüdimõistev otsus.

Korruptsioon
Omaette kuriteoliigid on korruptsioon ja rasked majanduskuriteod. Need on äärmiselt ohtlikud, sest õõnestavad avaliku võimu autoriteeti ja risustavad meie ettevõtluskeskkonda. Korruptandid ja majanduskurjategijad erinevad tuntavalt muudest kurjategijatest. Nad on sageli hästi haritud ning neil on ühiskonnas positsioon ja mõju.
Väga paljud neist arvavad ise, et nad ei ole kurjategijad. Nende raskete ja sügavalt konspireeritud kurjategijate paljastamine nõuab eriteadmisi majanduses ning karistusseadustiku ja kriminaalmenetlusseadustiku kõrval palju laiemat seaduse tundmist.
Samuti on väga palju riske, millega tuleb kriminaaluurijatel korruptsiooni ja majandussüütegude menetlemisel igapäevatöös arvestada. Kriminaaluurijate vastas on suur raha, mida kasutatakse nende vastu nii avaliku arvamuse kujundamisel kui ka nõustajate palkamisel.
Sellistel kurjategijatel on palju mõjuvõimsaid sidemeid ning seetõttu on korruptsiooni ja majanduskuritegusid uurivad kriminaalpolitseinikud väga suure surve all. Seda enam peavad selliseid süütegusid uurivad kriminaalpolitseinikud oma tööd tegema professionaalselt ja kindlalt ning kõiki ohtusid arvestavalt.
Kuid siin on ka teine pool – süüaluseid õigeksmõistvad otsused osutavad uurimisorganite ebakvaliteetsele tööle ning seeläbi kompromiteerivad õiguskaitseorganeid. Eriti pärast kolme kuni viie aasta pikkust menetlust, mis teeb edaspidi uute korruptantide ja majanduskurjategijate paljastamise veelgi keerukamaks.
Seetõttu on äärmiselt oluline kriminaaluurijate, prokuröride, kuid ka kohtute kvaliteetne töö. Võitluses organiseeritud kuritegevusega on eespool nimetatud riskid veelgi suuremad.
Organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus ja sellega seotud kriminaalmenetlus peab prefektuuri tasandil olema kriminaaluurijate karjääri tipp. Selle ülesandega peaksid tegelema parimad kriminaaluurijad, kes on oma varasemate töösaavutustega tunnustust leidnud ning kel on autoriteet kolleegide ja koostööpartnerite hulgas.
Nende vastas on kurjategijad, kellel on suur kogemus ja autoriteet nii kuritegelikus maailmas kui ka mõjuvad sidemed ärimaailmas, omavalitsustes, aga ka riigihalduses. Organiseeritud kuritegevus laiendab järjest oma tegevust majanduse valdkondadesse ja siin on kuritegevusvastase võitluse võtmesõnaks kuritegeliku tulu jälitamine ja paljastamine. Organiseeritud kuritegevuse tugevus seisneb raha omandamises. Et saavutada tulemusi kuritegevuse ohjeldamisel, on vaja see tulu kurjategijatelt ära võtta.
Kuritegevusvastases võitluses on keskne roll keskkriminaalpolitseil, kellel on kaks olulist ülesannet. Eelkõige on keskkriminaalpolitsei roll võidelda rahvusvahelise laiaulatusliku organiseeritud kuritegevusega. Seetõttu on vajalik, et keskkriminaalpolitsei selles töölõigus töötavad parematest paremad kriminaaluurijad – oma ala tippspetsialistid.
Võitlemine piirideülese kuritegevusega, sealhulgas rahapesu ja terrorismi tõkestamine, eeldab professionaalsust ja nutikust. Eesti on Euroopa liidu liikmesriik. Nüüdsest ka Schengeni viisaruumi liige. Avatud Euroopa, kus on tagatud inimeste vaba liikumine, eeldab, et on kompenseeritud riskid, mis meile võimaldatud vabadusega kaasnevad.
Turvalisust tagavatele organisatsioonidele, iseäranis keskkriminaalpolitseile tähendab see aktiivset rahvusvahelist koostööd. Teine keskkriminaalpolitsei roll on toetada prefektuuride kriminaalosakondade tegevust tehniliste operatsioonide korraldamisel ning tagada, et kuritegude menetlemiseks vajalik teave oleks vahendatud ja kaitstud, mis on äärmiselt oluline.
Kogu kuritegevusvastasel võitlusel saab olla üks põhieesmärk – kuritegevuse vähenemine. Veelgi parem oleks selle kaotamine, kuid vaevalt see realistlik ootus on. Siiski võiks olla lähemaks eesmärgiks ja suunaks paljastatud kurjategijate arvu suurenemine kuni selleni välja, et kõik toimepandud kuriteod avastatakse.
Loomulikult peab meeles pidama, et organiseeritud kuritegevus- ja muu peidetud kuritegevuse vastane võitlus on komplitseeritud. Selliste süütegude puhul ei tulda «avaldusega» politseisse. Siin tuleb igale juhtumile läheneda individuaalselt. Keerukate juhtumite uurimine võib osutuda aeganõudvaks, kuid kuna sellega tegelevad ennast tõestanud parimad kriminaaluurijad, siis tuleb neid usaldada ning pole eriti vaja kahelda nende töö tulemuslikkuses.
Et vastata ühiskonna arengutele ja tänapäeva vajadustele, peab kriminaalpolitsei reageerima muutustele kuritegevuslikus ilmas. Selleks peab kriminaalpolitseil olema oskus analüüsida ja prognoosida kuritegevuse trendide muutusi, kuid ka oskus näha, kuidas säilitada võimekus võidelda kuritegevusega tõhusalt. See tähendab, et kriminaalpolitsei on valmis kasutama uudseid tehnoloogiaid ning nüüdisaegseid ekspertiisi- ja analüüsimeetodeid. Kuid loomulikult ka seda, et ollakse kursis muutustega seadustes ja orienteerutakse ühiskonna suundumustes.

Piiratud varud
Riigi varud on alati piiratud. Seetõttu tuleb neid võimalikult efektiivselt kasutada. On meeldiv traditsioon, et juba aastaid on justiits- ja siseminister kokku leppinud kuritegevusvastase võitluse prioriteedis prokuröride ja kriminaalpolitsei jaoks. Otstarbekas on tulevikus leida ka teistsuguseid võimalusi varusid efektiivsemalt kasutada.
Näiteks kohtueelse menetluse kiirus. Kui viimase aastaga on vangide arv vähenenud ligi tuhande võrra, siis eeluuritavate kinnipeetavate arv on ikka jäänud peaaegu samaks. Kui varem oli eeluurimise all olevate kinnipeetavate osa kõikidest kinnipeetavatest 25 protsenti, siis nüüd on see 33 protsenti. See tekitab küsimusi.
Nelja aasta tagune politseireform oli vajalik ja õige. Maakondlike politseiprefektuuride asemele tekkis neli regionaalset prefektuuri. Samuti korraldati ümber ja täpsustati keskkriminaalpolitsei tööd. Siit tuleb minna edasi. Kriminaalpolitsei areng ei tohi peatuda, vaid peab jätkuma eesmärgiga muutuda järjest efektiivsemaks. Kõige parem oleks, kui suudaksime olla nii uuendusmeelsed, et oleksime kurjategijatest samm ees.
2008. aasta 1. jaanuarist alates on kriminaalpolitsei töö prefektuurides korraldatud üldjoontes ühtmoodi. Nii tagame läbipaistvuse juhtimises ning selguse ülesannetes. Seeläbi toetame efektiivset, kodanike põhiõigusi kaitsva kriminaalpolitsei igapäevast tööd ja arengut. Senine kriminaalpolitsei struktuur ei toetanud piisavalt varjatud kuritegevuse vastast võitlust.
Lisaks juhtimismudeli korrastamisele ja menetluspädevuste konkretiseerimisele on omaette küsimus, kui suur peab olema kriminaalpolitsei ja korrakaitsepolitsei osa politsei organisatsioonis? Peame arvestama, et niinimetatud massikuritegevuse vastu võitlemisel on oluline korrakaitse roll.

Nähtav politsei
Politsei lähedus, tema nähtaval olek ning valmisolek operatiivselt reageerida on teguriks, mis vähendab massikuritegevuse taset. Mis omakorda tähendab, et kriminaalpolitsei saab keskenduda raskemale kuritegevusele. Selleks, et korrarikkumiste ja süütegude arv oleks võimalikult väike, on kasulik leida kriminaalpolitseinike ja korrakaitsepolitseinike koosseisus sobiv tasakaal.
Meil on mõningates prefektuurides kriminaalpolitsei osakaal 40–45 protsenti, mis on ebaproportsionaalselt suur. Eri riikides on ise lähenemine, kuid üldiselt on see arv alla 20 protsendi politsei üldarvust. Siin ei tohi teha järske muudatusi ning peame otsustama targalt.
Kõike eelnevat arvestades tahaksime jõuda selle aasta lõpuks selleni, et kriminaalpolitseinikke on 30 protsenti politsei üldarvust. Loomulikult peame pidevalt olukorda hindama. Eesmärk on ennekõike siiski kuritegevust ohjeldada.
Kriminaalpolitsei töös on väga oluline avalikkuse informeerimine ning meediaga suhtlemine. Seda tuleb teha targalt, nii et oleksid tagatud kõigi osaliste huvid ja turvalisus. Liigse avameelsusega ei tohi panna ohtu ei kannatanut ega oma kolleege. Sealhulgas salajasi kaastöötajaid, aga ka tõendite tuvastamist. Ei saa lubada, et pressiga suhtlemine on liiga avameelne, see kahjustab uurimise käiku.
Samuti ei tohi avalikkusele jagada valet informatsiooni. Kindlasti pole mõeldav, et paljastatakse oma töömeetodeid, teabeallikaid või avalikustatakse juhtumi asjaolusid enne tõe selgitamist. Samuti tuleb kõiki meediakanaleid kohelda võrdselt. Lubamatu on eelistada üht väljaannet, et uudist paremini müüa. Selle asemel et välja selgitada tõde.
Kriminaalpolitsei komissaride ja ülemuste eeskuju on tähtis. Kuigi avalikkuses esinemine võib teha nime tuntuks, siis sellele lisab kaalu ennekõike professionaalsus ja head töötulemused.
1921. aastal loetles tollane siseminister Kaarel Eenpalu põhilisi jooni, mis peavad head politseinikku iseloomustama: Eesti Vabariigi seaduste ja teenistuskorra täpne täitmine, asjatundmine, kohusetundlikkus, äärmine distsiplineeritus ning iseäranis ausus. Need ootused on aktuaalsed ka tänapäeval. Nii korrakaitse- kui ka kriminaalpolitseile.
Nimetatud nõuded tagasid tollal politsei kõrge usalduse rahva silmis. Ning ka praegu on politsei saavutamas rahva järjest suuremat usaldust.
Kuid suur usaldus ei tähenda, et võiks end lõdvaks lasta. Kuritegude uurimine kestab 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas ja 365 päeva aastas. Ei ole aktsepteeritav, et menetluses toimub seisak, sest kriminaalpolitseinik katkestab uurimise, kuna ta peab lisaraha teenima (ka näiteks osalema korrakaitsepolitsei töös) või minema juhtumi menetlemise ajal puhkusele.
Lisaks muudatustele kriminaalpolitsei struktuuris on vaja osutada suuremat tähelepanu töötajate motiveerimisele. Iga töö nõuab väärilist ja õiglast tasu. Kriminaalpolitsei puhul tuleb kindlasti vaadata uurimise ahelat kriminaaluurija – prokurör – kohtunik. Kui kahe viimase lüli palgad on olnud juba aastaid vastavuses, siis kriminaalpolitseinike töötasu vajab kindlasti suurendamist.
Selleks, et hoida uurijate motivatsiooni ning käituda õiglaselt nende tööd arvestades, peab uurijate palk olema vähemalt 27 000 krooni.
Organisatsiooni juhtimise kohta kehtib vanasõna, et «peremees vaatab töö peale». Tõepoolest, selleks et muuta organisatsiooni tööd võimalikult efektiivseks, tuleb vaadata tervikut. Raha tuleb kasutada otstarbekalt, meeskonda tuleb rakendada efektiivselt, peab olema tähelepanelik ja jälgima toimuvad muutusi, et vajadusel uues olukorras prioriteet ümber paigutada.
Kuid sel ütlusel on ka teine pool: «sulane vaatab palga peale». On loomulik, et töötajad tahavad oma töö eest väärilist ja õiglast tasu. Juht on mõistlik, kui hoolitseb ka selle eest. Kuritegevusega võitlevad ju ennekõike inimesed. Olgugi et nimetame neid kriminaaluurijateks ja politseinikeks.

Hannes Rumm: mida arvavad noored oma elust Lasnamäel?

Internetiteatmik Vikipeedia ütleb Lasnamäe linnaosa kohta lühidalt: «1. jaanuaril 2008 oli linnaosas registreeritud 112 001 alalist elanikku. See on Tallinna linnaosade seas suurim elanike arv. Lasnamäe on kuulus oma nõukogude perioodil ehitatud paneelelamute poolest.»
Lasnamäe paneelelamud paistavad tõesti kaugele ja kujundavad võõraste inimeste jaoks selle linnaosa mainet kõige rohkem. Aga mida arvavad oma kodukohast lasnamäelased ise? Et seda teada saada, viis Johannes Mihkelsoni Keskus eelmise aasta lõpul Lasnamäe gümnaasiumite 11. klassides läbi uuringu, milles osales 480 õpilast nii eesti kui ka vene õppekeelega koolidest.
Just 16–18-aastaste noorte käest on mõistlik uurida, mis teeb Lasnamäe nende jaoks elamisväärseks või mis neid siit eemale peletab. Sõltub ju suuresti praeguste gümnasistide hoiakutest ja ootustest see, milliseks kujuneb Tallinna suurim linnaosa kümne aasta pärast.

Noored tahavad ära
Paraku on kurb tõsiasi see, et ainult kolmandik Lasnamäel õppivatest noortest soovib oma kodukohta elama jääda. Veidi leplikumad on Lasnamäe suhtes vene noored, kellest 38% on nõus ka tulevikus siin edasi elama. Eesti noortest on seda meelt vaid 18%.
Ligi pooled Lasnamäel õppivatest Eesti noortest tahavad jääda tallinlaseks, kuid elada tulevikus mõnes teises linnaosas. Eriti ehmatav on aga see, et suisa 37% Lasnamäel õppivatest vene noortest tahab sootuks Eestist ära kolida. (Eestlaste seas on välismaale pürgijaid 18%.)
Neist vene noortest, kes ei seo oma tulevikku Lasnamäega, loodab 40% elama asuda mõnda Euroopa riiki, 15% Venemaale ning 8% muudesse riikidesse.
Kuigi võib eeldada, et paljudel juhtudel jääbki soov välismaale kolida vaid sooviks, näitavad need vastused, et Lasnamäel õppivad noored ei väärtusta oma linnaosa ning paljud nii venelastest kui eestlastest ei väärtusta kahjuks kodumaana ka Eesti riiki.
Miks siis noored Lasnamäed nii vähe hindavad? Kõige rohkem häirib noori see, et Lasnamäel on liiga vähe haljasalasid ja parke.
Alles seejärel tuleb miinusena suur kuritegevus ja vähesed vaba aja veetmise võimalused. Eestlaste arvates on suurimaks miinuseks kõrge kuritegevuse tase, venelasi häirib rohkem haljasalade ja parkide vähesus.
Eelkõige usuvad noored, et Lasnamäe muutub inimsõbralikumaks siis, kui ehitataks rohkem vaba aja ja noortekeskusi. Samuti muutuks linnaosa nende hinnangul paremaks, kui Lasnamäel oleks turvalisem elada.
Samavõrd kui oleks vaja rajada parke ja haljasalasid ning korraldada ka Lasnamäe elanikele ühisüritusi.
Küsitlusele vastates kirjutasid õpilased tulevikule mõeldes selliseid soovitusi: «Kuritegevust vähendada ja korteriühistute tutvustusi teha, et naabrid hakkaksid omavahel rohkem ja sõbralikumalt suhtlema.» «Rohkem tähelepanu lastele, kuna sealt algavadki need kuriteod, sest lastel pole midagi teha.» «Et oleks kohti, kuhu inimesed saaksid tulla ja ka neil on seal võimalus teistega suhelda.» «Maha põletada ja uuesti ehitada.» «Rohkem haljasalasid, parke.» «Kivimajad ei tekita eriti inimsõbralikku tunnet, liialt hallid ja tumedad toonid on tänavatel.» «Rohkem valgust, rohkem politseid, rohkem vaba aja veetmise võimalusi.»
Lasnamäele elama jäämist pärsivad eelkõige selle linnaosa kohta levinud eelarvamused, millest õpilaste hinnangul on kõige levinum see, et Lasnamäel on suur kuritegevus.
Noortele omase otsekohesusega kirjeldatakse Lasnamäe kohta käibivaid eelarvamusi nii: «Seal saab nuga.» «Ah see on see koht, kus tapetakse ja mis on narkomaane täis.» «Et Lasnamäel on kõigil prussakad.» «Kui ma äsja Saaremaal elavale sõbrannale ütlesin, et elan Lasnamäel, jäi tal mulje nagu oleksin ebaharitud inimene ning mulle meeldiks mustus.»

Hea ühendus kesklinnaga
Muidugi ei ole uuringust selguv pilt ainult must ja murelik. Lasnamäe suurimaks eeliseks teiste linnaosadega võrreldes peavad õpilased üksmeelselt head transpordiühendust kesklinnaga.
Plussiks peetakse ka rohkete kaubanduskeskuste olemasolu ning linnaosa kiiret üldist arengut. «Elav rajoon ja areng toimub kiiresti,» hindas üks õpilane.
Lisaks mainiti korduvalt, et meeldib see, et kõik asjad on käe-jala juures ning et selles linnaosas elavad sõbrad, sugulased ja tuttavad.
Lasnamäel on palju asju, mida muuta on raske. Olgu Lasnamäe paneelmajad mõne inimese jaoks kui tahes koledad, püsivad nad sama kindlalt ka kümne aasta pärast. On ka asju, mis võivad arengut mõjutada niikuinii.
Kindlasti väärtustaks Lasnamäed elukeskkonnana see, kui Tallink ehitaks sinna Eesti kõige suurejoonelisema vaba aja keskuse, mille tõmbenumbriks on kavandatud siseruumides asuv mäesuusanõlv.

Veel ei lahkuta
Ent samas on asju, mille muutmine on võimalik ja vajalik. Praegu on Lasnamäe saatus olnud ses mõttes õnnelik, et linnaosa kehv maine pole veel ajendanud inimesi sealt lahkuma. Selgesti näitavad seda kinnisvara kõrged hinnad.
Samas on selge, et kui noored leiavad oma kodukohast rohkem miinuseid kui plusse, siis hakkavad nad sealt lahkuma kas teistesse linnaosadesse või uutesse elamurajoonidesse linna ümbruses.
Seni on Lasnamäe arenenud üksikute objektide kaupa ja süsteemitult, mistõttu linnaosa ongi korralikult haljastamata ning vaba aja veetmise võimalusi on vähe.
Tallinna Kunstiakadeemia saatis kolm aastat järjest oma tudengeid Lasnamäele ülesandega otsida lahendusi linnaosa uuendamiseks ja arendamiseks.
Kahjuks on kõik need lennukad tööd jäänud akadeemilisteks näpuharjutusteks, sest need poliitikud, kes suuresti just Lasnamäelt kogutud häältega linna juhivad, pole oma valijate huve kuigi hästi kaitsnud.
Loodetavasti innustab teadmine, et Lasnamäe noored kipuvad kodukohast minema, juba lähitulevikus linnaosa süsteemselt ning noorte huvisid arvestades arendama.

Eiki Nestor: Eluvõõras eelnõu

Töölepingu seaduseelnõu on tellimustöö?
Head Maalehe lugejad.Tunnistan teile ausalt, et inseneriharidusega transpordi ametiühingus aastaid tööd teinud inimesena ei hakkaks ma kunagi kirja panema seaduseeelnõu tõuaretuse kohta. Seda sellel lihtsal põhjusel, et ma ei tea sellest midagi ja ei oskaks ühtegi sõna kirja panna.
Sotsiaalministeeriumi poolt avalikule arutelule saadetud töölepinguseadust lugedes olen jõudnud veendumusele, et selle koostajatel pole taolist kriitilist meelt olemas või täidetakse tõepoolest kellegi tellimust. Need inimesed pole ise ilmselt mitte kunagi töölepingu alusel töötanud, neid pole kunagi koondatud ja nad ei ole pidanud ka kellelegi tööandjana koondamisteateid saatma.

Mitte kunagi ei koondata...
Loomulikult on ajalehed, raadio ja televisioon kirjeldanud esiti kõige värvikamaid ettepanekuid. Nende seas eelkõige koondamishüvise vähendamist ja etteteatamisaja lühendamist. Mismoodi meie tööelu sellest paindlikumaks muutub, mina aru ei saa. Mõned väidavad, et saavad. Olgu kõigevägevam neile siis armuline.
Tean aga seda, et vaatamata meie 15aastasele kogemusele turumajandusest, on paljud töötegijad siiani veendunud, et neid mitte kunagi ei koondata. Olgu sellega, kuidas on, ei hakka ka mina neid ümber veenma. Toon aga eluvõõrast eelnõust paar lihtsat näidet, mis iseloomustavad kogu selle ettepaneku “uba” kõige paremini ja kehtivad ka neile, keda “mitte kunagi ei koondata”.
Praegu kehtiv seadus nõuab töölepingu sõlmimist kirjalikult. Selle leppe vormistamine on tööandja kohustus. Kui dokument vormistamata ja töötaja on tööle lubatud, siis tööleping loetakse seaduse alusel ikkagi sõlmituks. Samal, kirjalikul viisil, näeb seadus ette ka töölepingu muutmise.
Tegelikus elus läheb seda kirjalikku lepingut vaja kahel juhul. Näiteks siis, kui töökorraldus nõuab muudatusi. Istutakse maha, lepitakse uuesti kokku ja pannakse “käsi alla”. Kahjuks läheb vaja ka siis, kui töökohas või ka kohtus läheb vaidluseks selle üle, kas tööandja või töötaja lepingut täitis.
Väidetavalt mittevajaliku paberimajanduse vähendamise huvides näeb eelnõu ette suulise töölepingu, koos kohustusega tööandjale töölepingu tingimused töötajale ikkagi kirjalikult või siis e-postiga teatavaks teha. Hilisem muutmine toimub ainult tööandja algatusel, ja kui töötaja viie päeva jooksul jalgu ei trambi, ongi leping muudetud.

Kokkulepe või mitte?
Kõigepealt seda, et paberit kokku ei hoita. Vahe on selles, et kui täna on sellel paberil kaks allkirja, siis tulevikus ainult tööandja oma. Puht sisuliselt võiks küsida, kas ikka on tegu kokkuleppega või mitte. Sest poleks midagi seadusevastast selles, kui suuliselt öeldakse, et palk on “kümme”. Kahe nädala jooksul saad aga teate, et hoopis “seitse”.
Lähed siis küsid, et kuidas nii. Ja saad vastuseks, et tööandja on suuliselt sõlmitud lepingut vahepeal muutnud ja sul on aega viis päeva otsustada, kas ja mida teha. Õigust mõistab teatavasti kohus ja suure tõenäosusega võidab see, kellel parem advokaat.
Viimased ongi selle eelnõu seaduseks muutumisel kõige suuremad võitjad. Võidavad ka need ettevõtted, kes jaksavad advokaate palgata. Töötajad saavad kindlasti pügada ja raskemaks läheb elu ka neis ettevõtetes, kus omanik on nii tööandja, varustaja, müügimees kui ka veel saja muu ameti pidaja. Sest palgalise juristita enam ei saa, ja nemad, uskuge mind, suulise leppe alusel tööle ka ei tule.
Toon meelega hästi lihtsa näite. Kehtiv töö- ja puhkeaja seadus ütleb, et uusaastale, jõululaupäevale, võidupühale ja vabariigi aastapäevale eelneval tööpäeval on tööaeg kolme tunni võrra lühem. Eelnõu ütleb, et mainitud päevadel on töötajal õigus nõuda tööaja lühendamist kolme tunni võrra.
See on lihtsaim näide kogu eelnõu läbivast joonest – paljud tagatised asendatakse õigusega nõuda. Seejuures suurenevad tunduvalt tööandja võimalused lepingut muuta, kolme kuu jooksul aastas palka vähem maksta ja palju muud taolist. Mida see kaasa toob? Usun, et materiaalse vastutusega seotud töödel inimesed enam tööd tegema ei hakka. Kes see ikka tahab poe puudujääki kuust kuusse kinni maksta, kui endal süüd ei ole.
Seepärast kordan veel kord sotsiaaldemokraatide ettepanekut – tööseadusi tuleb muuta siis, kui tööandjad ja töötajad ses asjas ühte meelt on. Vastasel korral saame eluvõõra seaduse.

Katrin Saks: Uued muutused nõuavad enam selgitustööd

Aastanumbri vahetumine annab alati võimaluse loota, et elu on muutumas ja asjad paranevad. Kuigi läinud aasta pained - pronksöö sündmused, majanduskasvu langus ning hinnatõus - jäävad meid saatma ka sellel aastal, läheb elu edasi ja on õige aeg vaadata kaugemale. Uus aasta tähendab ju meile ka uut Euroopa piirideta ruumi.

Küsimus on ühises mõtlemises
Schengeni viisaruumiga ühinemine, mis möödunud aasta detsembris täide viidi, oli meie Euroopa töökavades prioriteetsel kohal mitu pikka aastat. Praegu aktuaalseimast aktuaalseim reformi- ehk Lissaboni lepe nõuab samas veelgi rohkem tähelepanu, kuna kaalukausil on Euroopa tulevik ja hakkamasaamine maailmas, mis aastatega muutub kiiremini kui meie ise.
Mõned liikmesriigid hurjutavad referendumiga ajal, mil oht selle läbikukkumiseks on üsna tõenäoline, võtkem kas või Ühendkuningriik. Eestis aga ei leidnud reformilepe vastupidiselt suurt kõlapinda, kui vabariigi valitsus sellele justkui möödaminnes ilma aruteluta alla kirjutas. Loodetavasti käsitletakse seda põhjalikumalt ratifitseerimise käigus riigikogus, sest reformilepe toob kaasa mitmed põhimõttelised muudatused, mida me peaksime endale teadvustama. Esiteks lihtsustub ja kiireneb otsustusprotsess, sest praegused veskikivid jahvatavad liiga aeglaselt ja peamine süüalune on siin liikmesriikide ühehäälsuse nõue oluliste otsuste vastuvõtmisel. Uue leppe poolt välja pakutud enamushääletus paljude valdkondade puhul likvideerib arengupiduri ning lubab ELil toimekamalt tegutseda.
Näiteks rahvusvahelisel areenil, kui maailma kurnavad sellised probleemid nagu Afganistan, Iraan, Iraak, Pakistan, Aafrika murekolded, aga ka lähemad probleemid, nagu Kosovo, energeetika või suhted Venemaaga. Rahu tänapäeva maailmas, aga ka Kodu-Euroopas on üsna õhkõrn ning et ära hoida võimalikke probleeme tulevikus, loob reformilepe ELi uue välisteenistuse, liidu välistegevuse kõrge esindaja ametikoha ja alalise struktureeritud koostöövormi. Järjest olulisemaks muutub uue leppega põhimõte, mille kohaselt peab EL rääkima ühel häälel. See puudutab kehvasti funktsioneerivat ühist välispoliitikat, ühist kaitse- ja julgeolekupoliitikat ning energiastrateegiaid. Muuseas, esimene suur ühtsuse proovikivi visatakse mõne nädala pärast, kui Kosovo kuulutab välja iseseisvuse.

Demokraatia saab olla ka "suurem"
Endiselt jääb kehtima subsidiaarsuse printsiip, mis tähendab seda, et võimalikult paljusid liikmesriike, sh ka Eestit puudutavad otsused tehakse kohapeal ning Brüsselist tulevad vaid üldjuhised. Loodan, et eurosaadikutena suudame kukutada väärarvamused, justkui treitaks Brüsselis vaid rumalaid euronorme ning kõike otsustatakse meie eest. Selliseid valeargumente on korduvalt kasutatud eri liikmesriikides, et läbi suruda oma erakondlikku tahet või õigustada omaenese lollust või suutmatust kaasa rääkida. Näiteks uue töölepinguseaduse projekt, mis Reformierakonna väitel olevat väga euroopalik.
Uus Lissaboni leping hoopiski edendab demokraatiat: suureneb institutsioonide avatus, Euroopa Parlamendi avalike istungite kõrval saavad avalikuks ka Euroopa Liidu Nõukogu istungjärgud, kus ka näiteks Eesti valitsuse liikmed arutavad seadusandlikke küsimusi. See on Eesti kodanikule sama oluline kui jälgida, mida tehakse Toompeal. Pole vaja kahelda, kui öeldakse, et institutsionaalse reformiga kasvab nii rahvusparlamentide kui Euroopa Parlamendi roll. Rahvusparlamentidele avaneb võimalus Brüsseli ettepanekuid tagasi lükata, kodanikualgatuse korras võivad miljon eurooplast teha Euroopa Komisjonile (mis oleks mõnes mõttes võrreldav Eestis täidesaatva võimuorganiga) ettepanekuid.
Lissaboni ehk reformilepe annab Euroopa Parlamendile laiema pädevuse, mis puudutab kaasotsustusmenetlust, teisisõnu, kui vahel võivad europarlamendi komisjonid mõjuda mõttekodadena, siis järgmiste valimiste järel astutakse suur samm klubilisest vormist otsustuskogu suunas.
Lissaboni leppe kõrval on teine kodanikule oluline dokument Euroopa põhiõiguste harta, mis allkirjastati pidulikult Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 12. detsembril 2007. Selle suure sammu tähendust Euroopa uue sajandi poliitikas saavad kodanikud tunda siis, kui nende õigusi rikutakse ja nad saavad hartale tuginedes oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Inim- ja põhiõigusi käsitlev dokument on õiguslikult siduv ning sellele anti samaväärne positsioon nagu ELi asutamislepetel.
Harta sõnastab selgemalt kui kunagi varem liidu väärtused ja eesmärgid, kuid tähelepanu väärivad ka töötajate õigusi ja solidaarsust puudutavad artiklid nagu ka moodsamad seisukohad (näiteks geneetika), mis varasemates dokumentides pole kajastatud.

Euroopa mõjutab igapäevaelu
Euroopast sõltub meie igapäevaelus palju, kuid olgem ausad: poenurgal tuttavaga kokku saades ei räägi ilmselt keegi ühtsest julgeolekupoliitikast ja Kosovo iseseisvusest või sellest, millistes tegevusvaldkondades eksisteerib kaasotsustusmenetlus. Pigem vahetatakse arvamusi argiteemadel, nagu näiteks poehinnad või tarbimine. Just selles seisneb poliitikuile väljakutse selgitada, miks tuleb siingi näha seotust Euroopa Liiduga. Näiteks tarbijakaitse küsimustes on Euroopa Liidul suur roll, sest kaupade ja teenuste liikumisel puuduvad liidusisesed piirid ja kontrollid. Siin näen suurt võimalust Eesti kodanike õiguste kaitsmisel ning tarbijate toetamisel.
Euroopa Parlamendi uute valimisteni on jäänud enam kui aasta, kuid juba ongi õhus tunda nende vaikset lähenemist. Järjest rohkem mõtlevad saadikud sellele, kuidas kujundada oma käitumist efektiivsemaks, ning ka erakonnad murravad pead kampaaniakorralduslike küsimuste üle; Euroopa Parlamendi fraktsioonid mõtlevad aga sellele, kuidas üksteisest paremini eristuda.
Et uue leppega suurenev parlamendi pädevus toob Euroopa poliitikasse uue tähenduse, jääb loota, et valimised Eestis toovad endaga kaasa möödunud korraga võrreldes suurema valimisaktiivsuse.
Mida saaks teha paremini aastal 2008? Peame kaaluma muutusi Euroopa Liidus, kuna need mõjutavad otseselt kodanikke ja siin avaneb nimelt eurosaadikutele hea võimalus tegeleda sellega, mida nad oskavad ning milleks neid väga vaja on: selgitada oma kodanikele Euroopa Liidu olemust. Eestlased on tuntud küll oma positiivse hoiaku poolest, aga paraku on see pigem emotsioon kui teadmine.
Samas oleks naeruväärne mitte arvestada Euroopa kontekstis ka kogemust, rääkides sellistest probleemidest nagu tööturupoliitika, integratsioon ja immigratsioon, haridus, tarbijakaitse, konkurentsipoliitika, põllumajandus. Teemad, mis on meie erakondade retoorikates tähtsal kohal. Aeg oleks lahti saada piiridest ka oma peas.

Marianne Mikko: Vaba ajakirjanduse kaitsel

Vaba ajakirjandus on meie põhiväärtuste oluline tagatis, arvab Marianne Mikko.
Eelmine aasta oli üks verisemaid ajakirjanduse ajaloos. Vaba ajakirjandus on tõsise löögi all. Organisatsioon Piirideta Reporterid teatab, et vähemalt 86 ajakirjanikku tapeti töökohustuste täitmisel, Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni andmetel sai surma 171 meediainimest.
Iga päev arreteeriti kaks ajakirjanikku ja suleti seitse veebilehte. Hiljuti arreteeriti kaks prantsuse ajakirjanikku Nigeerias ja mõisteti surma.
Piirideta Ajakirjanike ja Ajakirjanike Kaitse Komitee hinnangul on ajakirjanike tapmiste hulk Venemaal üks maailma suuremaid.
Sel nädalal otsustas Euroopa Parlament jäädvustada kaunilt Vene ajakirjaniku Anna Politkovskaja mälestuse. Istungil Strassbourg’is otsustati nüüd, poolteist aastat pärast naisajakirjaniku traagilist hukkumist, anda parlamendi pressiruumile Anna Politkovskaja nimi.
Niivõrd sümboolse nimega pressiruum Euroopa Parlamendis aitaks kaasa Politkovskaja mälestuse hoidmisele.
Ühtlasi aitaks see nii poliitikutel kui ka ajakirjanikel meeles pidada, mis on demokraatiale ja mis oli Anna Politkovskajale olulisim – tõde, sõnavabadus ja sõltumatus.
Eelmise aasta oktoobri Euroopa Parlamendi resolutsioonis leidsime, on ainult üks võimalus näidata üles tõelist austust Anna Politkovskaja kirgliku pühendumisele tõele, õiglusele ja inimväärikusele: tuleb teha ühispingutusi, et teha teoks tema unistus demokraatlikust Venemaast, mis austab täielikult oma kodanike õigusi ja vabadusi.
Politkovskaja oli uuriv ajakirjanik, keda peeti Venemaa ausa ajakirjanduse sümboliks. Ta sai rohkesti autasusid, muu hulgas Olof Palme autasu, astus julgelt välja inimelu ja -väärikuse kaitseks ning paljastas inimsusevastaste kuritegude eri vorme, eriti Tšetšeenias, ja andis neist erapooletu ülevaate.
Politkovskaja-nimeline pressiruum hoiaks ka Euroopa Liidu suhetes Venemaaga üleval ajakirjaniku mõrva uurimise teemat.
See on paik, kust teavitatakse nii Euroopat kui ka maailma parlamendis tehtavast. See on koht, kus viiakse ellu demokraatia üht olulisemat põhimõtet – rahvaesindajate aruandlust oma tegevusest valijatele.
Samuti on just siin küsimuste turmtules peale Euroopa Parlamendi saadikute meie külalised. Ka Vene riigi esindajad.
Vaba ajakirjandus on meie põhiväärtuste oluline tagatis. Euroopa Parlamendi saadikuna kaitsen sõnavabadust nii diktaatorite kui ka küüniliste ärihuvide eest. Iga päev ja iga tund, kõikmõeldaval viisil.

Kalvi Kõva: Seadusemäelt Võrumaale, 8.

Võttis aega mis võttis, aga tööinimest on hakatud austama ja hindama.
Väärt töömees on paljude ettevõtjate unistus, teda otsitakse tikutulega taga igast heinakuhjast. Jah, just palgatöölise ennastsalgav töö on olnud see, mis on muutnud Eesti banaanivabariigist õitsva majandusega Euroopa riigiks. On selge, et odava tööjõuga allhankemaast oleme kasvanud riigiks, kus töölist tuleb hinnata ja talle õiglast palka maksta.
Tean Võrumaal mitut ettevõtet, mis püsivad konkurentsis tänu raudvaraks kujunenud töölistele. 13 000 inimest Võrumaal teevad oma igapäevast rasket tööd, ootavad puhkepäevi ja pühasid ning arvavad, et neid mitte kunagi ei koondata. Muutused majanduses toovad aga kaasa ettevõtete ümberkorraldamise ja vahel ka sulgemise. Siis on kõigil oma särk ihule kõige lähemal. Firma omanikele aastaid kasumit tootnud töötegijad muutuvad tüütuteks putukateks, kellest tahetakse kiiresti lahti saada. Peaministri parteile hingelähedastele ettevõtjatele peab see üleminek olema aga võimalikult lihtne ja kasulik. Selleks ongi meie ettevõtlusministrina käituv sotsiaalminister välja töötanud hullu eelnõu, mis muudab tööinimeste elu koondamishetkel põrguks.
Praegu peab maksma töökoha koondamisel hüvitist olenevalt ettevõttes töötatud aastatest kaks kuni neli kuud. Eelnõu kohaselt makstakse tulevikus hüvitist vaid ühe kuu eest. Võib loota, et töökäsi napib ja inimene leiab kohe uue töökoha. Kuid õpetajad? Kui laste arv väheneb, on paratamatu, et mõned koolid suletakse ja õpetajad koondatakse. Mais lõpparvet kätte saades saate ühe kuu palga ja kui jätkate õpetajana mõnes teises koolis, on teie järgmine palgapäev oktoobri alguses. Aga pere tuleb ju toita ja laenud maksta.
Tahetakse muuta ka koondamisest etteteatamise aega, mis praegu on kaks kuni neli kuud, eelnõus on aga 15-60 kalendripäeva.
Uues seaduses tahetakse kärpida ka puhkepäeval tehtava töö eest makstavat tasu. Aga ajal, kui paljud meist koos perega pühapäevahommikusi pannkooke naudivad, peavad bussijuhid, müüjad, haiglatöötajad ja veel paljud teised tööinimesed pakkuma meile nii tavalisena tunduvat teenindust ja turvatunnet. Seda oma pere ja lähedaste arvel.
Ettevõtjale antakse eelnõus ka voli ise otsustada, et kolm kuud aastas maksab ta kõigile töötajatele alampalka, kui peab kokkulepitud palga maksmist „ebamõistlikult koormavaks”. Teisisõnu võib ehitusettevõtja, kellele tellija töö eest õigel ajal ei tasu, hakata oma töötajatele alampalka maksma.
Sellised kurjakuulutavad kavatsused on praegusel sotsiaalministril teiega, head Võrumaa töölised. Mina seadusega sellisel kujul rahul ei ole. Olen veendunud, et tööseaduses saab teha ainult neid muudatusi, millega on nõus nii tööandjate kui ka töövõtjate ühingud. Seda sel lihtsal põhjusel, et muidu seadus ei tööta ja on kellegi jaoks kahjulik. Aeg on näidanud, et selleks kaotajaks on ikkagi tööinimene.

ANDRES TARAND: Kas nafta hind tühistab põhiseaduse?

Mõnele tühistab. Teisele mitte. Juba mõnda aega toimub põlevkivivarude ümber aktiivne tegevus, millest liigub avalikkuses mingeid andmeid – kuid mitte nii, nagu näeb ette korralik asjaajamine.
Korralikuks nimetame seadustele vastavat asjaajamist. Siia kuulub ka põlevkivi arengukava ettevalmistamine, mis aga ei ole mingil põhjusel riigikokku jõudnud. Samal ajal on juba eelmisele valitsusele (siis, kui naftahind tublisti kerkis) esitatud kaevandamislubade taotlusi umbes 40 miljonile tonnile aastas – mis ületab 10 miljoni tonniga 1980. aasta tippkaevandamise. Keskkonnaministeeriumi kinnitusel ei ole kaevandamislube välja antud. Ajakirjanduse andmeil mingid telgitagused ettevalmistused siiski käivad. Kui nii, siis on taas tegemist korruptsiooniga.
Lähme ajas 16 aastat tagasi, mil Eesti hakkas tegema endale põhiseadust. Oli aimatav, et noor turumajandus võib oma nooruslikus tuhinas muutuda küllalt ohtlikuks loodusvaradele, kui usaldada kõik iseregulatsioonile.
Selles olukorras näis õige kindlustada huvide reguleerimine põhiseadusega. Nii kirjutati põhiseadusse, et “Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult” ning “Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus”.
Põhiseaduses on sellel puhul kasutatud kaht võtmesõna. Esimene võtmesõna on “rahvuslik”. 16 aastat tagasi häbeneti ülearu sõna ”riik“, sest kardeti, et sellest levib totalitaarsuse kuma, ja kasutati siis inglise keelest laenatud national’i tõlget. Kui võtta abiks ÕS, ei ole minu meelest arukas tõlgendada seda nii, nagu on “rahvuslikud” meie või teiste rahvaste rahvariided. Palju parem tõlgendus on sarnane mõistega “rahvuslik julgeolek“ – see on kogu kodanikkonnale kuuluv. Teise paragrahvi võtmesõna on “igaüks“. Selle alla mahuvad nii omad kui ka võõrad kodanikud ja muud inimesed samavõrd kui ettevõtted ja muud juriidilised isikud.
Parlamentaarses vabariigis esindab kodanikke eeskätt parlament. Ja see, kes Eesti riigi parlamentaarsuses kahtleb, silmitsegu taas kord põhiseadust. Põhiseadus jagab ka parlamendile ülesandeid ja ehkki seal puudub otsene käsk arengukavade koostamiseks, võib lugeda, et parlament lahendab ka muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud presidendi, valitsuse, teiste riigiorganite ega kohalike omavalitsuste otsustada. Ressursside kasutamist ei ole antud presidendile ega valitsusele. Põhiseadusest hilisem säästva arengu seadus kirjutab kohustusliku arengukava ette järgmistele sektoritele: energeetika, transport, põllundus, metsandus, turism ning keemia-, ehitusmaterjali- ja toiduainetööstus.
Esimene riigikogus vastuvõetud arengukava oli energeetikast ja kümne aasta taguses ajas oli see rahuldav dokument. Kahjuks ei juhtunud nii enamiku järgmiseks ilmunud arengukavade ja strateegiatega, mis peegeldasid pigem sotsialistliku plaanimajanduse suhtumist: plaan on üks, elu teine. Sama suhtumist demonstreeris ka valitsus, mis rakendas nn Vare komisjoni tulemused 1998. aasta 30. detsembri otsusega. Tähelepanuäratav on juba valitud kuupäev, mil parlament puhkab ega märka tõenäoliselt midagi. Esimese arengukava tühistas valitsus seega sisuliselt monopoli loomisega, mida monopol ise siiamaani sangarlikult kaitseb. Aga põlevkivi kantimine monopoli ilma parlamendi otsuseta oli põhiseaduse vastane ja on seda tänini.

Eiratakse põhiseadust
Kuna ka mitu hilisemat valitsust on retseptiga “mina tean“ üle sõitnud nii parlamendist kui ka põhiseaduse loogikast, ei ole asjatu meelde tuletada arengukavade mõtet.
Parlamendis vastu võetud arengukava on kohustuslik kõigile valitsustele, välistades valitsuse konjunktuurse tõmblemise loodusressursside kasutamisel.
Raskete investeeringutega aladel on planeerimine möödapääsmatu ja ei ole demokraatlikke turumajandusi, kus sellega ei tegeldaks.
Iseenesest on arengukava protsess lihtne. Vastavalt põhiseadusele tellib riigikogu selle valitsuselt, kes käivitab tellimuse. Tulemus läbib ekspertiisi ning soovitavalt samal ajal avaliku arutelu (Aarhusi konventsiooni nõue), mille tulemused valitsus arvesse võtab ning esitab parlamenti otsustamiseks. Riigikogu ei tee muudatusi, sest parlamendid võivad niimoodi hästi läbi kaalutud tasakaalu paigast viia, vaid puuduste esinemisel annab valitsusele nende parandamiseks töö tagasi. Seda on ka tegelikkuses juhtunud.
Voluntaristliku suhtumise jätkumine tähendab aga, et aeg on küpsenud sinnamaani, kus põhiseaduse ignoreerimine nõuab riigikohtu lahendit. Riigikohus on nimelt põhiseadusliku järelevalve kohus. Ja kui riigikohus juhtuks näiteks tõlgendama, et “rahvuslik“ tähendab ainult asju, nagu Mulgi kuub ja Seto sõlg, siis erastame maavarad Äripäeva rikaste edetabeli järgi.

Hannes Rumm: Gruusia peidus pool

Reede hommikul viskas Mihhail Saakašvili välisvaatlejatele esinedes nalja: «Kui mina oleksin praegu opositsioonis, siis võidaksin ma presidendivalimistel Saakašvilit väikse vaevaga, sest meie riigis on nii palju sotsiaalprobleeme, mida minu vastu kasutada. Selle asemel on opositsiooni ainus kampaania teema vajadus kukutada mind võimult.»
Tema peamine konkurent, üheksa opositsioonipartei kandidaat Levan Gatšetšiladze võinuks sama hästi väita, et võimul olles alistaks ta opositsiooni väikse vaevaga. Pole raske valimisi võita, kui Saakašvili kasutas võidu tagamiseks riigieelarvest tehtavaid ühekordseid rahalisi toetusi suurtele valijarühmadele sellisel moel nagu seda demokraatlikes riigis ei teha. Enamik meediakanaleid on võimutruud ning ettevõtjad kardavad rahastada opositsiooniparteisid ja on väidetavalt sunnitud rahastama presidendiparteid.

Pilt Gruusiast kallutatud
Eesti pilt Gruusiast on viimastel aastatel olnud ühekülgne. Hästi on teada Rooside revolutsiooni järgsed saavutused: riikluse tugevdamine, majandusruumi korrastamine, kiire areng välis- ja kaitsepoliitikas, edukas võitlus korruptsiooniga politseis ja hariduses. Ent palju vähem on räägitud Gruusia arengu varjukülgedest nagu näiteks demokraatia nõrk areng, õigussüsteemi sõltuvus täitevvõimust või puudulikud sotsiaalreformid.
Vaatlesin presidendivalimisi Tbilisi üle 100 000 elanikuga äärelinnas Samgoris, kus enamik elumaju, koole ja lasteaedu on viimased 15 aastat remontimata ning kilomeetrite kaupa tööstushooneid päris rusudes.
Ilmekalt kirjeldab suure linnaosa vaesust asjaolu, et valimisjaoskonnad asusid parema puudumisel kohati mahajäetud lasteaedades või tehastes, kus ühes kitsukeses ruumis hoiti mõnekraadilist temperatuuri burzuika-tüüpi plekkahju küttes. Võite vaid kujutada, et kui selline pilt on pealinnas, siis milline on olukord riigi äärealadel.
Ühes sellistes mahajäetud lasteaias töötanud valimisjaoskonnas võitis opositsiooniliider Gatšetšiladze hoolimata Saakašvili massiivsest valimiskampaaniast kindlalt.
Peaaegu piiramatut võimutäiust nautinud Saakašvili on teinud jõulisi valikuid. Ühelt poolt on mõistetav tema otsus kulutada Gruusia kaitse-eelarvele 15 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, kuna riik ei suuda kontrollida kogu oma territooriumi ja püüdleb võimalikult kiiresti
NATO-sse. Võrreldavas suurusjärgus on ka riigisiseste jõustruktuuride tugevdamiseks tehtud investeeringud.
Ent teisalt pole sel juhul ka mõtet imestada, et 300-kroonist pensioni saavad vanurid või töötud ei jaksa enam oodata, millal reformide järjekord nendeni jõuab ning millal riik neist hoolima hakkab.
Lisaks puudulikule sotsiaalpoliitikale on Saakašvili autoritaarne käitumine suutnud riivata järjest suurema osa rahva õiglustunnet. Kõige rängema vea tegi Saakašvili mullu
7. novembril, kui ta andis märulipolitseile käsu ajada Thbilisi kesklinnas laiali opositsiooni meeleavaldus. Seda otsust, mida Saakašvili keeldub tänini avalikult veaks tunnistamast, peab Kaukaasia Uuringutekeskuse andmetel valeks üle 90 protsendi grusiinidest.
Ent Gruusia edukaks arenguks on presidendil ja tema parteil veel rohkem vaja mõista, et ilma demokraatia arenguta pole ühiskonna areng jätkusuutlik. Pärast Rooside revolutsiooni on opositsiooni pidevalt marginaliseeritud.
Kui 235-kohalises parlamendis on opositsioonil viiendik kohtadest, opositsiooniparteide areng võimude poolt tugevasti pärsitud ning avalikus debatis osalemise võimalused piiratud, siis pole imestada, et opositsioon püüab oma poliitikat teha tänaval.
Muidugi on kahetsusväärne opositsiooniparteide otsus kutsuda eilseks Thbilisis kokku meeleavaldus juba enne valimispäeva, rääkimata siis ametlike valimistulemuste selgumist ning võimalikke protestide läbiarutamist. See ei ole korrektne käitumine, kahandab opositsiooni enda usaldusväärsust ning tekitab ohtlikke pingeid.
Ent nüüd on otsustamise ja vastutamise kord jälle Mihhail Saakašvili käes. Päev enne valimisi süüdistas Mihhail Saakašvili novembrikuiste meeleavalduste korraldajaid soovis valla päästa uus kodusõda ning lubas vajadusel taas jõudu kasutada.

Eesti suured huvid Gruusias
Eesti on viimastel aastatel meie väiksust arvestades panustanud Gruusia arengusse erakordselt palju. Kindlasti on mitme Eesti tipp-poliitiku hea isiklik kontakt Saakašviliga ära hoidnud nii mõnegi Gruusia impulsiivse ja autoritaarse liidri mõtlematu sammu.
Loomulikult oli ja on Eesti huvides see, et Gruusia muutuks demokraatlikuks tugevate julgeolekutagatistega maaks, mille areng on eeskujuks teistele SRÜ rahvastele. Loomulikult peab Eesti ka tulevikus Gruusiat tugevasti ja igakülgselt toetama.
Ent tõelised sõbrad peavad vajaduse korral ütlema ka ebameeldivat tõtt ning me peame Gruusia liidritele rõhutama, et nende riik peab järk-järgult fassaadidemokraatiast muutuma tõeliseks demokraatiaks. Lisaks peavad Eesti seni Saakašvili-keskseid suhteid Gruusiaga tulevikus tasakaalustama kontaktid opositsiooniliidritega.

Eiki Nestor: Nii ei saa ega tohi ju teha!

Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et tööseadustes saab teha ja tulebki teha ainult neid muudatusi, millega on nõus nii töötajate kui ka tööandjate ühingud. Seda niisugusel lihtsal põhjusel, et vastasel korral seaduse paragrahvid ei tööta või on kellegi (kas siis töötaja või tööandja) jaoks kahjulikud.
Selles mõttes on uus töölepinguseadus, mille sotsiaalministeerium kolmapäeval avalikkuse ette tõi, suuremat sorti läbikukkumine.

Tööandjate unistused
Ehk on viimase viie aasta jooksul kujunenud ministeeriumis välja mingi väärarusaam sotsiaalsest partnerlusest. Ei piisa sellest, kui riik ametiühingute ja tööandjate liitudega midagi läbi arutab. Töölepinguseadus on seadus, mille iga paragrahv tuleb mõlema osapoolega kokku leppida. Läbi arutada ja kokku leppida on kaks ise asja. Esmane mulje eelnõust on selline, et tööandjate unistused töölepingu seaduse muutmiseks on töötajate ühingutega läbi arutamata. Kullakesed ministeeriumist, no mis reaktsiooni te sellisele eelnõule siis ootate?
Eelnõu suurim viga seisneb selles, et on lähtutud mingist ebakompetentsest arusaamast tööturu paindlikkusest. Selle tulemusena soovitakse saavutada tulemust töötajate tagatiste ja tööandjate kohustuste vähendamisega. Millest selline primitiivsus?
Huvitaval moel jõudis just kolmapäeval avalikkuse ette ka loetelu teadustöödest, mis kandideerivad kõrgele riiklikule tähelepanule. Nende seas on ka Tartu Ülikooli professori Raul Eametsa töö. Tema eksperthinnang on ühes lauses kokku võetav sellisena – Eesti tööturg on küllalt paindlik. Aastate jooksul on seda kinnitanud ka kompetentsed maailma finantsorganisatsioonid. Seejuures ei ole paindlikkuse mõõt mitte koondamisel makstavate hüvitiste suurus (mis muuseas pole meil sugugi ülemäära toekas), vaid tööturu ja palkade muutuvus vastavalt muudatustele majanduse arengus. Seejuures poetakse eelnõu seletuskirjas just «turvalise paindlikkuse» mõiste taha. Püha lihtsameelsus – Eesti ametiühingud ja ka sotsiaaldemokraadid ei ole nii rumalad, et lasevad ennast selle mõistega petta.

Tööturu osapooli tuleb austada
Töölepinguseaduse muutmine peaks algama sellest, et kehtiv seadus ja temas peituvad paragrahvid tuleb töötajate ühingute ja tööandjate ühingutega koos üle vaadata. Teha inventuur, kui soovite seda nii nimetada. Kui mingi paragrahv on üleliigne ja mõlemaid segav, siis sellest loobuda. Kui üks osapooltest leiab, et on vajalik, siis alles jätta.
Järgmisena peaks arutama, kus üht või teist töösuhetes vajalikku regulatsiooni kajastada. Kas seaduses või siis harukondlikus kollektiivlepingus. Kui ametiühingud ja tööandjad ühiselt teatavad, et nad on valmis ise kokkuleppele jõudma, tuleb neile see õigus anda. Seejuures peab neil olema õigus kehtestada tööelu reegleid ka nendes töökohtades, kus töötajad ei kuulu ametiühingutesse ja kus tööandja pole vastava haruliidu liige. Ainult nii saab tagada võrdset kohtlemist konkurentide vahel. Just sellisel moel – ametiühingute ja tööandjate usaldamisega – on muudetud ajakohaseks ja turvaliselt paindlikuks põhjamaade tööturg. Mitte töötajate tagatiste kärpimisega.
Siinkohal näide sotsiaalministeeriumi esitatud eelnõust, kus koostajate ebakompetentsus kõige rohkem avaldub. Praegu makstakse koondamiste korral hüvitist sõltuvalt ettevõttes töötatud ajast kahe kuni nelja kuu palga ulatuses. Eelnõu alusel jääks ainult ühe kuu palk ja seda sõltumata töötatud ajast. Selle kärpe «kompenseerimiseks» (just jutumärkides) nähakse ette töötuskindlustuse hüvitise määra suurenemine poolelt varem saadud palgalt 60 protsendile.
Täiesti arusaamatu ettepanek.
Esiteks seetõttu, et hüvitis töökoha koondamisel ongi hüvitis, mida makstakse seetõttu, et töökoht kaob. See ei ole kunagi olnud, ei ole kuskil mujal ja ei saa ka meil olema töötuks olemise kompensatsioon.
Teiseks seetõttu, et eelnõu autorid ei ole vaevunud endale selgeks tegema seda, millistele alustele põhineb töötuskindlustus. Nimelt on töötukassa sees kaks kassat. Ühte nendest laekuvad töötaja maksed ja teise tööandja omad. Seejuures keelab seadus töötajate makstud rahast (kassast) kinni maksmast tööandja riske ja kohustusi. Nii maksmata jäänud palk kui ka kollektiivsed koondamised makstakse kinni tööandjate poolt ja mitte töötajate poolt kogutud rahast. Eelnõu autorid aga arvavad, et töötajad ise peaksid koguma raha töökoha kaotuse võimaliku kompenseerimise vastu! Kuidas saavad töötajad sellise ettepanekuga nõustuda? Mitte kuidagi ja mitte iialgi.
Eesti tööseaduste kaasajastamise huvides võiks üllitatud eelnõu unustada ja alustada asjalikult ning tööturu mõlemat osapoolt austavalt.

Marianne Mikko: Europoli jõudu tuleb suurendada

Arutlusele tuleb nii Euroopa kui Eesti jaoks äärmiselt oluline raport.
Nimelt plaanib parlament taaselustada Euroopa politseiameti (Europoli) ning vähendada võimalike kuritarvituste ohtu. Selliseid, nagu võis näha menufilmis “Ocean’s Twelve”, kus Catherine Zeta-Jonesi mängitud Europoli agent võltsis oma ülemuse allkirja, et saada infot teda isiklikult ning natuke ka tööalaselt huvitavate kurikaelte kohta.
Europol asutati 1992. aastal Maastrichti lepinguga. Interpoliga võrreldes on Europoli käed jäänud siiski lühikeseks. Kriminaaljälitusteabe organisatsiooni eesmärk on läbi aegade olnud õilis – võidelda rahvusvahelise organiseeritud kuritegevusega ja ennetada seda.
Siiani on see olnud keeruline, sest täidesaatvat võimu pole üleeuroopalisel politseil olnud. Võitlust on peetud infovahetuse, info analüüsi, koolituse, üldiste kuritegevustrendide analüüsi ja sellest lähtuvalt võitlusviiside väljatöötamise, riskianalüüsi vormis. Vahetatud on ka isikuandmeid.
Nii Eesti kui Euroopa julgeolek on suurenenud – sel aastal liitusime Schengeni infosüsteemiga (SIS), mille abil nabitakse Euroopa Liidus aastas kinni Tallinna linna elanike jagu kurikaelu – ligi 400 000.
Reformiga kavatsetakse muuta Europol Euroopa Liidu ametiks, millel pole piiranguid kuritegevuse tõrjumisel.
Euroopa Liidu ametiks muutmisega tugevdatakse Euroopa Parlamendi kontrolli Europoli tegevuse üle.
Siiani andis superstruktuur aru vaid oma juhatusele, kuhu kuulusid liikmesriikide siseministeeriumide esindajad. Rahvaesindajatel on seni puudunud igasugune ülevaade Europoli tegevusest, isegi nende aastaaruanne on salastatud.
Liikmesriikide usaldus Europoli vastu on olnud vähene. Tuleb otsekoheselt tunnistada, et koostööd tehakse kehvalt.
Selline salastatuse aste võib tekitada kõhedust – kui superstruktuur, millel on küll üsna piiratud võimalused, peab oma tegevusest aru andma vaid käputäiele juhatuse liikmetest, on igasugused kuritarvitused palju varjatumad.
See on aga tõsine oht euroopalikele väärtustele, ennekõike demokraatiale ja isikuvabadustele.
Teisalt on Europol siiani üsna jõuetu, et mitte öelda impotentne olnud. Ometi võiks ja saaks see tegelda palju tõhusamalt ning karmimalt meie kõigi julgeoleku tagamisega. Europol peaks olema niisama võimekas, kui on Interpol, seda Euroopa sees.

Hannes Rumm: 7 küsimust teie turvalisuse kohta

Enamik selle artikli lugejaist on inimesed, kes käivad tööl ja teenivad oma palga ausalt välja. Päris kõigil selle artikli lugejail on aga isad-emad, õed-vennad või lapsed, kes on tublid tööinimesed. Kokku on Eestis töötajaid 600 000 (!) ning kõiki neid puudutab sotsiaalministeeriumis valminud uus töölepinguseaduse eelnõu.

Turvatunnet suurendav seadus?
Sotsiaalminister Maret Maripuu ja tema alluvate arvates suurendab nende looming teie, hea lugeja, ja kõigi ülejäänud 600 000 töötaja turvatunnet.

Esitan teile selle väite kontrollimiseks 7 kontrollküsimust.
1. Praegu tuleb teile koondamise puhul sõltuvalt tööstaažist maksta hüvitiseks 2-4 kuu palk, uue seaduse järgi väheneb koondamishüvitis ühe kuu palgani. Praegu tuleb teile koondamisest ette teatada 2-4 kuud, tulevikus ainult 15-60 päeva. Kas need muutused, mis võimaldavad tööandjal teid senisest kiiremini ja odavamalt lahti saada, suurendavad teie turvatunnet või vähendavad seda?

2. Praeguse seaduse järgi saate te koondamisel töötuskindlustuselt hüvitist 50% suuruses arvestatuna oma viimase 12 kuu palga pealt, uue seaduse järgi suureneb koondamisel teie töötuskindlustushüvitise arvestamise määr 60 protsendini. Kuna aga samal ajal väheneb teie koondamishüvitis 1-3 kuu palga võrra, siis kaotavad sellest muudatusest rahaliselt kõik töötajad niikuinii. Kas teadmine, et lisaks töökohale väheneb teile makstav toetus, rõõmustab teid?

3. Praegu tuleb teile maksta riigipühal töötamise eest kahekordset ja puhkepäeval töötamise eest 50% suuremat palka. Sotsiaalministeerium soovib vähendada teie lisatasu riigipühadel ja puhkepäevadel töötamise eest poole võrra. Kas see on õiglane, kui töötaja töötasu väheneb selleks, et vähendada ettevõtte palgakulusid?

4. Praegu peab tööandja riigilt luba küsima, kui ta suurte äriliste raskuste tõttu tahab töötajaid suunata osalise tööajaga tööle või koguni sundpuhkusele. Uus seadus võimaldab tööandjal oma suva järgi vähendada kõigi töötajate palka kolmeks kuuks juhul, kui ta peab kokku lepitud palga maksmist "ebamõistlikult koormavaks". Kas tööandjale antud võimalus teie palka vähendada suurendab teie turvatunnet?

5. Praegune töölepinguseadus kaitseb rasedaid ning väikelaste vanemaid koondamise ja vallandamise eest eriti tugevasti. Perepoliitika eest vastutava sotsiaalministri Maret Maripuu eelnõu lihtsustab rasedate ja alla 3 aasta vanuste laste vanemate töölt vabastamise korda. Kas selline muutus suurendab noorte vanemate turvatunnet ja innustab neid peret suurendama?

6. Praegune seadus nõuab kirjaliku töölepingu sõlmimist, uue eelnõu kohaselt piisab ka sellest, et tööandja paneb ise töötingimused paberile või saadab töötajale e-posti teel. Kas see, kui mõlema poole allkirjadega kinnitatud kokkulepe teie palga suuruse, töölkäimise aja ja muude töötingimuste kohta kaob ning asendub tööandja meiliga, suurendab teie võimalusi kaitsta töötüli korral oma huve?

7. Praegune töölepinguseadus lubab tähtajalisi töölepinguid sõlmida ainult väga kindlatel tingimustel, sest muidu võib tööandja sundida eriti just noortele ja uutele töötajatele peale lühikesed tähtajalised töölepingud, mille lõppedes võib inimese sentigi hüvitist maksmata tänavale saata. Kui aga inimest jätkuvalt vaja on, siis sõlmitakse temaga uus lühike tähtajaline tööleping. Sotsiaalministeeriumi eelnõu lihtsustab oluliselt tähtajaliste töölepingute sõlmimise korda. Kas see suurendab töötajate kindlustunnet, kui tööandja võib talle peale suruda lühikesi tähtajalisi töölepinguid?

Tagasi manufaktuuride aega
Leheruumi nappuse tõttu pean piirduma ainult seitsme kontrollküsimusega uue töölepinguseaduse eelnõu kohta, aga samasuguseid "rõõmsaid" üllatusi pakub sotsiaalministeeriumi looming igale töötajale veel ja veel.
Ma ei taha lugejale oma arvamust peale suruda, seepärast loetlen järgnevalt pealkirju, mis ilmusid üleriigilistes ajalehtedes päev pärast uue töölepinguseaduse avalikustamist: "Odavalt töötajatest vabaks", "Viisteist päeva koondamiseni", "Seadus, mis kõrvetab tööandja jalgealust", "Reformierakond asus tööandjate poolele", "Uus töölepinguseadus lubaks omanikul töötajaid kergekäeliselt vallandada" jne.
Olen ka ise aastaid olnud väikeettevõtte omanik ja omal nahal kogenud kõiki praeguse töölepinguseaduse häid ja halbu omadusi. Isikliku kogemuse põhjal kinnitan, et praegused tööseadusandluse põhimõtted arvestavad tasakaalukalt nii töötaja kui ettevõtja huve. Uus töölepinguseaduse eelnõu ei vii Eestit edasi 21. sajandisse, vaid tagasi 19. sajandi manufaktuuride aega.
Kui sotsiaalministeeriumi inimvaenulik seadus tõesti kehtima hakkaks, siis lahkuvad paljud head töötajad nendesse Euroopa Liidu riikidesse, kus tööseadusandlus pole nii jõhkralt ettevõtjate poole painutatud ning pakub töötajale erinevalt Eestist euroopalikku turvatunnet. Sotsiaaldemokraadina luban aga kindlalt, et see sotsiaalministeeriumi tööõnnetus küll kunagi seaduseks ei saa.

Peeter Kreitzberg: Esimest korda toetab riik lasteaiaõpetajate palgatõusu

Inimese saatuse otsustavad paljuski elu esimesed aastad. Seda tõde ei vaidlusta keegi. Räägime Eestis viimasel ajal palju põhikoolist väljalangemusest, õpingute poolelijätmisest gümnaasiumis ja kutsekoolis. Nende hädade põhjused peituvad aga sageli alushariduses ehk meie lasteaedades.
Tähelepanu alusharidusele
Üha sagedamini räägivad Euroopa sotsiaaldemokraadid, aga ka teised erakonnad alushariduse parandamise vajadusest. Julgen väita, et Eestis on lasteaedade ja lastesõimede tingimused halvemad kui mis tahes astme koolidel. Lasteaiaõpetajate palgaerinevused kooliõpetajate omast on põhjendamatud, sest lasteaiaõpetaja vastutus on niisama suur kui ülikooli professoril.
Meie seadused näevad ette, et igale lapsele tuleb kindlustada koht koolieelses lasteasutuses. Ometi ei jätku kohti 42 protsendis omavalitsustes. Mõne väiksema omavalitsuse puhul võib sellest veel aru saada – neil lihtsalt ei jätku raha. Teiste puhul – nagu meie kuulsusrikas pealinn – jätkub raha isegi parteitelevisiooni rajamiseks, aga mitte lasteaiakohtade loomiseks.
Sageli ei teata, et alushariduse korraldamine on omavalitsuste tähtsamaid ülesandeid. Teisisõnu ei vastuta lasteaedade olukorra eest valitsus ja riigikogu. Sellest hoolimata otsustas praegune valitsusliit riigi rahaga omavalitsustele appi tulla, eraldades lasteasutuste toetuseks eelarves 300 miljonit krooni. Pool rahast ehk 150 miljonit läheb uute lasteaiakohtade rajamiseks, 75 miljonit krooni lasteaiaõpetajate palkade tõstmiseks ning 75 miljonit krooni pisiremontide rahastamiseks. Selle otsusega saab täidetud üks oluline sotsiaaldemokraatide valimislubadus ja esimest korda pakub Eesti riik lasteaedadele oma tuge.

Parem palk lasteasutuses
Lasteaiakohtade rajamiseks esitavad omavalitsused taotluse, mida menetletakse konkursi korras. Kõige väiksem projekt, mida riigi abil rahastatakse, maksab viis miljonit, millest omavalitsus peab panustama pool. Kindlasti ei ole võimalik sellise summa eest rajada uut lasteaeda, küll aga teha korda või remontida majaosa.
Rahastades ainult suuremahulisi projekte, võtaksime väiksematelt valdadelt ära osalemisvõimaluse, sest nad ei suudaks poolt rahast panustada. Konkursi tingimustes jälgitakse, et riigi raha kasutamise vajadus oleks hästi põhjendatud ning väikesed ja suured omavalitsused selle taotlemisel võrdsetes tingimustes.
Kõikidele lasteasutustele eraldatakse remondiraha ligi 25 000 krooni rühma kohta pisiremontide tegemiseks.
Üsna suure summa panustab riik lasteasutuste õpetajate palkade tõstmiseks ning põhikooli nooremõpetaja palgaga ühtlustamiseks. Keskeriharidusega lasteaiaõpetaja palk peab moodustama vähemalt 85 protsenti õpetaja palgast. Põhikooli nooremõpetaja miinimumpalk on uuel aastal suure tõenäosusega 9360 krooni.
Ei ole kuidagi võimalik leppida regionaalpoliitikaga, mille järgi ühes omavalitsuses on lasteaiaõpetaja palk praegu 4900 krooni ja teises 9100 krooni. Haridustingimused peavad olema kõikjal võrreldavad, sõltumata omavalitsuste tuludest. Sedavõrd strateegilistes valdkondades nagu haridus ja riigikaitse ei tohi regionaalseid erinevusi sallida.
Riik rahastab lasteasutuste õpetajate palgatõusu 50 protsendi ulatuses kõigis nendes omavalitsustes, mis võtavad sihiks tõsta lasteaiaõpetaja palk põhikooli nooremõpetaja miinimumpalga tasemele. Tõsi, sammu pikkus, mida omavalitsused peavad astuma, erineb üsna suuresti. Osa on eesmärgi oma vahenditega saavutanud, osa on alles poolel teel.
Omavalitsusliidud on väljendanud arvamust, et ka väiksemate valdade motivatsioon ja vahendid on piisavad, et võrdsustada riigi abiga lasteaiaõpetajate palk nooremõpetaja palgaga. Teeme siis lasteaiaõpetajate palgatõusu ära! Omavalitsustele jätab riigi tugi vaba raha abiõpetajate ja tugiõpetajate palgatõusuks.

Katrin Saks: Lennusõit ei ole alati ajavõit

Millest räägivad inimesed lennujaamades reisi või pagasit oodates? Ikka sellest, mis juhtus... Ja juhtub igasuguseid asju, millest seiklusjutud saavad alles tagantjärele.
Toimumise hetkel on asi kui mitte just kole, siis tülikas kindlasti. Olgu tegu kaduma läinud pagasi või tunde edasilükatud lennureisiga. Ja kuigi enamik minugi sõite möödub igasuguste viperusteta, olen iganädalase lendajana kogenud ka igasuguseid ebameeldivusi. Aga see kõik on õpetanud ka oma õiguste eest seisma.
Pikk tee vajaliku infoni
Lennureisijatele vajaliku informatsiooni saate kätte ka lennufirmast või lennujaamast, aga sülle see ei jookse. Kui lähete näiteks Estonian Airi kodulehele, siis avalehelt te sellist teavet kohe kindlasti ei leia. Teil on vaja klõpsata viitele «reisijale», siis viitele «lennureisija meelespea», mis avab lehe pealkirjaga «reisipagas», kust omakorda leiate viite «reisijate ja pagasi veotingimused». Viimasele klõpsates avaneb leht, kus on ka viide 2004. aasta ELi määrusele 261/2004, mis puudutab lennureisija õigusi. Selge ja lihtne? Peab tunnistama, et kahjuks ei.
SAS Eesti internetikülje esilehelt, kust saab tellida pileteid, ei leia reisijaõiguste kohta samuti infot. Tuleb leida viide «Help and Contact» («Abi ja kontaktinfo» eesti keeles), ning sellele klõpsates leiate ennast lehelt, kus viide ka juba mainitud määruse kohta. Lihtsam kui Estonian Airi lehel, kuid ehk veidi ootamatus kohas.
Siiski leiab SAS Eesti esilehelt info reeglid lennukisse kaasa võetava vedeliku koguse kohta ja Rootsi lennujaamades kasutusele võetava biomeetrilise tunnistamise süsteemi kohta. Tarbijainfo peaks ometigi olema sama oluline ja kättesaadav pileti broneerijale kui teave vedelikest, mida võib lennukisse kaasa võtta!
Reisija teadku seadust
Kui lennu väljumine hilineb kaks tundi või rohkem kuni 1500 km lennu puhul, peab olema tagatud piisav söök või majutus hotellis, kui oodata tuleb üks või mitu ööd. Kui lend tühistatakse ja sellest ei ole teavitatud vähemalt kaks nädalat ette, on reisijatel õigus nõuda hüvitist kuni 600 eurot olenevalt sõidu pikkusest.
Kui teile saab osaks ebameeldiv üllatus, et sihtkohta jõudes pole teie pagasit, on teil õigus muretseda vajalikud asjad ja saada kompensatsiooni.
Detsembri alguses avalikustati Brüsselis ELi tarbijakaitsekeskuste võrgustiku (EEC-Network) läbi viidud uuring lennureisija õigustest Euroopas 2006. aastal, mis näitab, et ühe aasta jooksul on reisijate kaebuste arv kasvanud 96% – peamised probleemid on pagasi (33%), lendude tühistamise (26%) ja hilinemisega (16%).
Kaebustest on näha, et reisijate üks suurem probleem on teabe kättesaadavus. Raport teeb 34 erinevat ettepanekut kehtivate seaduste parandamiseks.
Näiteks peaksid pagasi hilinemise puhul tarbijad saama infot selle kohta, milliseid asju nad tohivad soetada. Samuti peaks informatsioon broneerimise kohta olema selge ja märkima ära eraldi kõik lisatasud. Mitte nii, et reklaam lubab teid mõnekümne euro eest Rooma lennutada, aga sõidu tegelik maksumus tuleb mitu korda suurem.

Marianne Mikko: Moldova rikastub

Moldova on pikka aega olnud Transnistria konflikti pantvang. Liiga suur osa poliitikute tähelepanust on ainult sinna koondunud. Territoriaalsele terviklikkusele keskendumine on tulnud kahjuks majanduse arengule.
Samas oleks praeguses olukorras parim argument taasühinemise kasuks just märgatavalt parem elatustase Nistru jõe paremal kaldal.
Ootamatult heaks vahendiks ühtsuse taastamise majandusliku argumendi loomisel on osutunud ELi piiriabimissioon (EUBAM). Brigaadikindral Ferenc Banfi juhtimisel on Euroopa Liidu piirivalvurid ja tolliametnikud märgatavalt vähendanud salakaubavedu Transnistria ja Ukraina vahel. Aga salakaubandus oli separatistidele väga oluline tuluallikas. Hinnanguliselt terve kolmandik ebaseadusliku režiimi tuludest tuli just sealt.
Sellest ajast kui piir paremini vett peab, on Moldova seadusliku valitsuse kontrolli all oleva piirkonna majanduslik üleolek Transnistriast jõudsalt suurenenud. Ehk teisisõnu on separatistid vaesemaks jäänud, samal ajal kui seaduslik valitsus on rikastunud. Tiraspol on silmanähtavalt Chisinauga koostööaltimaks muutunud.

Urve Palo: Anname lasteaiale lisaraha

Järgmisel aastal käivitub riiklik programm «Igale lapsele lasteaiakoht». Seaduse järgi peab kohalik omavalitsus tagama kõigile oma valla või linna ühe- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia lasteaias.
Kõigile ikka ei jätku
Paraku ei täida kaugeltki kõik omavalitsused seda kohustust oma elanike ees. Põhjuseks tuuakse sageli lasteaedade ehitamiseks ja arendamiseks vajaliku ressursi puudumist. Kindlasti on meil valdu, kus tõesti objektiivsetel põhjustel napib selleks vahendeid, kuid julgen väita, et liiga sageli on see ka prioriteetide küsimus. Näiteks Värska vald, kes pole rikas ei elanike arvu ega ka tulubaasi poolest, otsustas ometi juba mõni aasta tagasi, et kvaliteetsete lasteaiakohtade olemasolu on valla elanikele oluline. Samal ajal võib tuua näiteid rikastest omavalitsustest, kus elab palju kõrgepalgalisi maksumaksjaid, kuid vald või linn pole pidanud oluliseks, et nad lasteaiakohtadega varustatud oleksid.
Selleks, et kaasa aidata laste sündimuse kasvule Eestis, on riik otsustanud omalt poolt investeerida järgmise nelja aasta jooksul 1,4 miljardit lisakrooni olemasoleva lasteaiavõrgu kvaliteedi parandamiseks, õpetajate palkade tõusule kaasaitamiseks ja uute lasteaiakohtade loomiseks. Loomulikult ei suudeta ainult selle rahaga tagada kõigile soovijatele lasteaiakohti ega ajakohastada kõiki vanu lasteaedu, kuid ometi on see suur samm edasi, et olukorda paremaks muuta.
Programmi põhimõtteid välja töötades pidasin väga oluliseks, et mainitud rahast saaksid toetust kõik olemasolevad munitsipaallasteaiad ning investeeringutest saaksid osa nii linnad kui ka vallad. Seetõttu antakse nelja aasta jooksul 350 miljonit krooni kõigile munitsipaallasteaedadele vastavalt rühmade arvule. Hinnanguliselt teeb see kahel järgmisel aastal 25 000 krooni ning 2010. ja 2011. aastal 30 000 krooni rühma kohta. Näiteks Tartu linn, kus on kokku 231 rühma, saab selle meetme järgi 2008. aastal ligi 6 miljonit krooni lisavahendeid oma lasteaia- võrgu arendamiseks. Seda raha võib kasutada näiteks juba ehitatud lasteaia laenu katteks, lasteaedade remonditöödeks, mänguväljakute ehitamiseks, lastele õpivahendite ja mänguasjade ostmiseks, lasteaiapersonali palkade suurendamiseks jne. Iga omavalitsus otsustab ja teab kõige paremini ise, mil moel ta seda raha kasutab ja oma lasteaia võrku arendab.
Järvamaal külastasin Väätsa lasteaeda. Vestluses lasteaia juhataja ja õpetajatega selgus, et tunti muret, kas riik ei saaks toetada lasteaedu nii umbes saja tuhande krooniga aastas. Mul oli hea meel vastata, et kuna teie lasteaias on viis rühma, siis toetab riik teid alates 2008. aastast 125 000 krooniga aastas ja juhul, kui kohalik omavalitsus otsustab ka õpetajate palgatõusuga kaasa tulla, siis isegi kaks korda suurema summaga.
Omavalitsus peab ka rahastama
Selleks, et kaasa aidata lasteaiaõpetajate palkade tõusule üle Eesti, eraldatakse teine 350 miljonit krooni palgavahendite toetuseks. Seda toetust saab kohalik omavalitsus, kui otsustab maksta lasteasutuse kõrgharidusega õpetajale vähemalt sama tasu, mis on võrdväärne põhikooli noorempedagoogi palga alammääraga (2008. aastal on selleks umbes 9360 krooni) ning pedagoogide kvalifikatsiooninõuetele vastava keskeriharidusega õpetajale vähemalt 85% noorempedagoogi alammäärast. Pean väga oluliseks, et lasteaia õpetajate palgad tõuseksid ja meil ikka jätkuks kvalifitseeritud ja oma tööd armastavaid inimesi selles sektoris. Motiveeritud ja haritud õpetajate olemasolust võidavad ju meie lapsed.
Juhul kui kohalik omavalitsus, kas juba maksab või otsustab 2008.aastast maksma hakata oma lasteaia õpetajatele eelpool kirjeldatud nõuetele vastavat tasu, siis eraldab riik teise 25 000 krooni rühma kohta. Tartu linn näiteks saaks sellisel juhul riigilt 6 miljoni krooni asemel hoopis kokku ligi 12 miljonit krooni aastas, et arendada oma lasteaiavõrku ning maksta lasteaia personalile palka.
Et toetada uute lasteaedade ehitamist, olemasolevate renoveerimist või hoonete ja ruumide lasteaiaks kohandamist, annab riik järgmise nelja aasta jooksul 700 miljonit krooni. Minimaalne toetus on 2,5 miljonit krooni ja kuna kohalik omavalitsus peab omalt poolt juurde panema 50% objekti maksumusest, siis kokku räägime vähemalt 5 miljoni krooni suurusest investeeringust. Nelja järgmise aasta jooksul tekib juurde kuni 3500 uut lastaiakohta ning paraneb laste õpi- ja mängukeskkond.
Pean väga oluliseks, et lapsevanematel oleks kindlustunne, et neil on alati võimalus pärast lapse aastaseks saamist tööle naasta. Näiteks Rootsis, kus on Euroopa üks kõrgem naiste tööhõive on ka sündimuse näitajad ühed paremad. Selle peamine põhjus on asjaolu, et riik alustas juba üle kolmekümne aasta tagasi teadliku lastehoiupoliitikaga. Meie programm «Igale lapsele lasteaiakoht» on esimene otsustav samm selles suunas.

Ivari Padar: Astume edasi, mitte tagasi

Mul on hea meel, et Eesti riigi ja majanduse areng läheb paljudele korda. See teema on tänavu sageli jõudnud nii lehelugudesse kui ka inimeste jututeemadesse.
Nüüd, uue aasta eel on ehk sobilik veel kord mõelda, mida see endaga toob ja kas meil läheb hästi ka tulevikus.
Tõsi on, et 2008. aastast saab Eestile suurte väljakutsete aasta. Hinnatõusud puudutavad valusalt mitte ainult meid, vaid ka paljusid teisi riike. Maailmaturul kallinevad nii toiduained kui ka nafta. See kõik on andnud soodsa võimaluse musta stsenaariumi maalimiseks paljudele, kelle soov on kurta ja maailma lõppu kuulutada. On poliitikuid, kes on tulevikust rääkides lausa põrgukannatusi ennustanud. Aga jäägu need stsenaariumid nende endi südametunnistusele. Igasugusest põrgust on asi loomulikult kaugel.
Elementaarne koolitarkus on, et majanduses on omad tõusud ja rahulikumad ajad. Meie tarkus peab olema arukalt majandada igas olukorras. Oleme 2008. aasta eelarvesse arvestanud ligi kolme miljardi krooni eest ülejääki, mis ei ole 96miljardilise eelarve juures kindlasti väike raha. Võib öelda, et oleme riskideks valmis.
Algav aasta toob lisatuge
Oleme viimasel ajal nautinud Eestis suurt majanduskasvu, väikest tööpuudust ning paljudel on ka palgad väga kiiresti kasvanud. Meie majandusedu uuel aastal jätkub, tööpuudus on üks väiksemaid Euroopa Liidus ning paljude inimeste sissetulek suureneb.
Nii tõuseb keskmine pension aprillist 4580 kroonini ning alaneb tulumaksumäär. Olen veendunud, et majanduse kiire areng peab jõudma ka nendeni, kes on muidu elu hammasrataste vahele jäänud. 2008. aasta eelarvega tõusevad ka toimetulekutoetuse piir ja tulumaksuvaba miinimumi määr. Alampalga suhtes leppele jõudmine tööandjate ja ametiühingute vahel on samuti positiivne samm. Lisaks maksab riik järgmisel aastal lastevanematele senisest suuremas mahus peretoetusi, pikeneb vanemahüvitise aeg ning täiendav tulumaksuvabastus algab juba esimesest lapsest.
Nii et, head sõbrad, ei saa öelda, et elu Eestis ei edeneks. Samas on nüüd aeg vanade eestlaste kombel ümbritsevaid märke tähele panna ja sahvrisse headel aegadel varu koguda, sest ka majanduslikus mõttes on lähenemas jahedam periood. Ja kuigi ilma ennustamise vahendid on seapõrnast palju kaugemale jõudnud, ei tea tegelikult kunagi päris täpselt, kui jahedaks ilm muutub. Kuid valmistuda tuleb, ja mõistlikult kartuleid ja kapsaid varuda, kurke ja moose sisse teha ehk säästa. Ja ümbritsevat tuleb ka pidevalt jälgida ning elu sellele vastavalt sättida.
Rahandusministeerium on seda samuti teinud. Meid on küll kritiseeritud selle eest, et meie sügisene majandusprognoos on mõneti tagasihoidlikum võrreldes suvisega, mille järgi koostati 2008. aasta eelarve. Kinnitan aga, et nende põhisõnum ja sisu on sama – majanduskasv muutub stabiilsemaks. See tähendab, et ka järgmiseks paariks aastaks prognoositud ligi 5–6protsendine majanduskasv on tunduvalt suurem kui paljudel Euroopa Liidu riikidel praegu. Seega kõnnime edasi rahulikuma, aga see-eest tasakaalukama sammuga.
Riik on sahvri täitmisega hoolikalt tegelnud. Vaatamata kriitikale oleme 2008. aasta riigieelarvesse jätnud enneolematult suure puhvri ehk ligi kolm miljardit krooni n-ö varuks. See on suur raha, mida on võimalik riigil kasutada, kui peaksid tulema raskemad ajad.
Samamoodi peaks käituma ka iga Eesti inimene. Säästmine algab igast kõrvale pandud kroonist. Ja praegu oleks mõistlik sellega algust teha. Säästetud raha aitab koguda reserve halbadeks aegadeks, kui sissetulekud pole nii suured, nagu loodetud. Eriti oluline on see siis, kui perel on eluasemelaen või muud alalised kohustused. Ja majanduskasvu aeglustumist ees nähes ei maksa ilmselt enam suurele palgatõusule loota.
Hinnatõus on ajutine
Paraku peame järgmisel aastal arvestama ka veidi ebamugavamate muutustega, nagu hinnatõus, mis peaks aga taas vaibuma aasta teisel poolel. Ilmselt on enamik meist märganud, et viimastel kuudel on eriti kiiresti kallinenud just toiduained. Tegemist on ülemaailmse arenguga ning meie pole siin erandiks. Samas on odavnenud tööstuskaubad ning nende hind peaks veelgi langema. Seega tasub siiski väiksemaid sääste hoida tähtajalisel hoiusel ning neid mitte kohe kiiresti ära kulutada.
Palju on räägitud ka järgmise aasta aktsiisitõusudest. Tuleval aastal suurenevad tubakatoodete, alkoholi ja kütuse aktsiisimäärad. Sellel on mitu põhjust – esiteks peame need määrad niikuinii vastavusse viima Euroopa Liidu nõuetega. Teiseks annab see meile võimaluse lähitulevikus mõelda euro kasutuselevõtule. Lisaks saame tarbimise maksustamisega suunata inimesi vähem tarbima ning säästlikumalt ja tervislikumalt elama.
Eesti inimesed oskavad oma asju mõistlikult sättida ja ümbritsevas toimuvat arvesse võtta. Ärgem aga eestlasliku pessimismi juures unustagem ka elu loomulikku kulgu. Kevad ja suvi ei kesta igavesti, vahepeale tulevad paratamatult jahedamad aastaajad. Kuid me oskame ka nendeks aegadeks valmistuda. Algavaks aastaks soovin teile, head Eesti inimesed, jätkuvalt arukat ja ikka rõõmsat meelt!

Hannes Rumm: Imetlusväärselt julge Jänes

Laine Jänes on imetlusväärselt julge minister, sest tema soov tõsta teatri- ja kontserdipiletite hinda järgmisel aastal 13% võib tähendada poliitilist enesetappu.
Poleks üldse üllatav, kui ettepanekuga tõsta teatri- ja kontserdipiletite hindu oleks avalikkuse ette astunud mõni Reformierakonna maksupoliitika ajatolla. Näiteks Meelis Atonen soovis riigikogu kõnetoolist kultuuriüritustele 18%list maksumäära ehk hüppelist hinnatõusu alles eelmisel nädalal. Seni on teatri- ja kontserdipiletite maksumäär teadupärast 5%.
Kui tõsta käibemaksumäära 13%, siis näiteks odavamate 100 krooni maksvate piletite puhul tähendab see automaatselt 13kroonist hinnatõusu.
200 krooni maksvate piletite puhul juba 26kroonist hinnatõusu.
Ent see, mis on lubatud elukutselistele maksupoliitikule, pole lubatud kultuuriministrile. Ainuüksi teatripileteid ostetakse Eestis viimastel aastatel ümmarguselt miljon aastas.
Pole mingit kahtlust, et need inimesed, kes käivad kõige erinevamates teatrites alates rahvusooperist Estonia ja lõpetades Von Krahli
teatriga, ei ole ülearu rõõmsad, et just kultuuriminister Laine Jänes tahab oma kätt nende taskusse pista ning annab mõista, et nüüdsest tõmbab Eesti riik võrdusmärgi rahvusooperi ja õllesummeri vahele. Ennemuiste oli Eestis ikka nii, et rahandusministrid on maksuerisusi rünnanud ja kultuuriministrid kaitsnud, nüüd on need rollid vahetusse läinud.
Kindlasti saab ka Jänes ise aru ohust, et tema vastu võib pöörduda kultuuriinimeste pahameel. Seepärast on ta oma ettepaneku õigustuseks suurelt välja mänginud soovi taaskehtestada õllesummerile 18protsendilise maksumäära. Täiesti maha vaikinud aga selle, et käibemaksumäära tõstmisega karistatakse kõiki draama-, ooperi-, balleti- ja sümfooniasõpru.
Käibemaksumäära tõstmise asemel on mõistlik muuta etendusasutuste seadust nii, et seni 5%list käibemaksumäära nautinud teatrid ja teised väärtkultuuri pakkuvad etendusasutused saavad seda edasi nautida, ööklubidele ja õllepidudele aga taaskehtestatakse 18%line maksumäär. Kahjuks ei soovi kultuuriminister sellist lahendust, vaid lajatab serviti ühtlase hinnatõusuga.
Selline käitumine ei ole kultuurne ega euroopalik. Euroopa Liidu 27 liikmesriigist 24 rakendavad väärtkultuuri üritustele tavapärasest madalamat maksumäära, et soodustada väärtkultuuri tarbimist.
Julgus on imetlemisväärne omadus, ent võib kalliks maksma minna suhteliselt kogenematule kultuuriministrile, kes on toonud oma naha turule küsimuses, kus mis tahes kultuuriministril pole võita midagi, kaotada aga oma valdkonna inimeste usaldus ja lugupidamine.

Hannes Rumm: AMJ! Ehk ainult mitte Jõks

Reformierakonna ja Keskerakonna fraktsioon on ilmselt kokku leppinud, et kättemaksuks õiguskantsler Allar Jõksi hea töö eest kukutatakse tema kandidatuur läbi.
Viimased seitse aastat õiguskantslerina töötanud Jõksi suurim saavutus on see, et ta on vähendanud võõrandumist riigi ja rahva vahel ning survestanud parteisid paljudes ebameeldivates küsimustes. Kõige värskemaks näiteks on Jõksi erimeelsused erakondade rahastamise küsimuses, mille ta viis riigikohtusse. Tasub meenutada, et kalleimad valimiskampaaniad korraldasid eelmisel kevadel just Keskerakond ja Reformierakond.
Läbi aegade ongi Jõksil kõige tugevamad konfliktid olnud just Reformi- ja Keskerakonnaga ning just need parteid on sageli süüdistanud Jõksi poliitikute mängumaale tungimises. Kuna Jõksi ametiaeg saab uue aasta märtsis täis, siis avaneski nüüd võimalus talle sõltumatuse ja ausa töö eest ära panna.
Keskerakond pettis Ilvest
USA eelmiste presidendivalimiste ajal iseloomustas George Bushi vastaseid põhimõte: ükskõik kes, ainult mitte Bush! Täpselt sama põhimõtet näikse nüüd järgivat KeRe. Reformierakonnal ja Keskerakonnal on Jõksile ära tegemiseks hääli piisavalt. President Toomas Hendrik Ilves esitas Allar Jõksi õiguskantsleri kandidaadiks pärast korduvaid kohtumisi kõigi riigikogu fraktsioonidega. Ilvese otsus esitada Jõks õiguskantsleri kandidaadiks ka järgmiseks seitsmeks aastaks oli igati loogiline, sest teda toetasid sotsiaaldemokraadid, isamaalased, rohelised ja rahvaliitlased ehk kokku 41 riigikogu liiget. Reformierakonnal ja Keskerakonnal oli kummalgi oma kandidaat. Alles pärast presidendi otsust esitada Jõks loobus Keskerakond oma kandidaadist ning hüppas Reformierakonna kandidaadi taha. Niisugune käitumine näitab, et Keskerakonnal on ükskõik, kellest saab järgmine õiguskantsler, peaasi, et see poleks Jõks. Kõnekas on seegi, millisel kiirmarsil KeRe Jõksi kukutab. Seda tahetakse teha riigikogu kolme tööpäevaga, sest alles neljapäeval kohtus presidendi esitatud õiguskantslerikandidaadiga põhiseaduskomisjon ning juba tänaseks surus KeRe selle küsimuse otsustamise vastu ülejäänud nelja parlamendipartei tahet riigikogu päevakorda.
Jõksi praegune ametiaeg lõpeb alles märtsis ja seega polnud tema küsimuses hääletusega kusagile kiiret. KeRe kardab ilmselgelt, et kui jõulusagina varjus ei õnnestu läbi kukutada rahva tugeva toetusega presidendi esitatud rahva tugeva toetusega õiguskantslerit, siis vähendab see nende kahe partei populaarsust. Seepärast kiirustatakse ebapopulaarse otsuse tegemisega, et vältida avalikku arutelu ning ajakirjanduse kriitikat.
Sotsiaaldemokraadid hääletavad kindlasti Jõksi poolt, sest Eesti vajab tugevat sõltumatut õiguskantslerit, mitte paari erakonna puudlit.
Jõksi näidishukkamine
Kui KeRel õnnestub Jõksi kandidatuur täna läbi kukutada, siis on see väga selge hoiatus kõigile teistele põhiseaduslikke institutsioone juhtivatele inimestele: vältige konflikte valitsuse, riigikogu ja mõningate parteidega. Olge vait ja vagusi! Kui te olete sõltumatu ja jõuline nagu Jõks, siis kaotate karistuseks võimaluse teha oma tööd kaks ametiaega. Jõksi näidishukkamine on ohtlik Eesti riiklusele, sest see loob väga kardetava pretsedendi.
Sotsiaaldemokraadid hääletavad kindlasti Jõksi poolt, sest me vajame õiguskantslerit, kes töötab kogu Eesti ja mitte ainult paari partei huvides. On teada mitme mõjuka reformierakondlase vastuseis Jõksile. Aga ma väga loodan, et avalikkuse survel jäävad Reformierakonnas peale sellised poliitikud nagu Andrus Ansip, kes on seni avalikes esinemistes Jõksi jätkamist toetanud.

Marianne Mikko: Tagasivaade aastale 2007

Aasta 2007 on peagi läbi saamas. Paljud teist on juba oma aasta kokku võtnud ja tegemas plaane järgmiseks. Alljärgnev on lühike kokkuvõte, mida olulist olen teinud selle aasta jooksul. Töötan Euroopa Parlamendis inimeste, ennekõike eestimaalaste heaks. Hinnangu annate sellele teie, valijad, Euroopa Parlamendi valimistel.
Pronksiöö ja Peipsi järv
Kindlasti on üks olulisemaid sündmusi Euroopa Liidu ühtne toetus Eestile, kui nn pronksiöö järel proovis Venemaa meie riigi iseseisvust. Sai päris selgeks, et oleme kindlalt Euroopas.
Just neil rasketel päevadel avaldasid Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon kindlat toetust Eestile ning mõistsid selgelt ja ühemõtteliselt hukka Venemaa püüde sekkuda meie siseasjadesse. Jagasin ohtralt oma kolleegidele infot ja palusin neilt Eestile toetust. Tavaliselt küllalt väljapeetud ajakasutusega Euroopa institutsioonid avaldasid oma toetust erakordselt kiiresti ja väga jõuliselt.
Just rasketel aegadel saab selgeks, kes on meie tõelised sõbrad ja liitlased nii Euroopas kui mujal maailmas. Peale moraalse toe olid meie sõbrad ja liitlased abiks, tõrjudes küberründeid meie arvutisüsteemidele. Arvan, et Venemaal on see pikaks ajaks meeles ja nii mõnigi kava destabiliseerida olukorda Eestis on pandud kalevi alla.
Uue dimensiooni said Eesti siseveekogud Euroopa Liidus. Palju aega ja energiat kulus Eesti sisevete eripära tutvustamiseks Euroopa Parlamendile ning Euroopa Komisjonile. Kutsusin juuni lõpuks Eestisse Euroopa Parlamendi kalanduskomisjoni.
Töövisiit oli edukas, sakslasest ja hispaanlannast komisjoni liikmetele jättis siin nähtu sügava mulje, külaskäigust sündis mitu järelepärimist ja nõuet Euroopa Komisjonile ning Nõukogule toetada Eestit Peipsi järve läbirääkimisel kalapüügikvootide üle Venemaaga. Samuti vajadust toetada teadusuuringuid Peipsil uute uurimislaevade soetamisel. Põhjalik ülevaade kalanduskomisjoni töövisiidi tipphetkedest anti ETV saates “Maahommik”.

Schengen ja Prüm
Detsembrikuus on jõudnud lõpule pikaajaline protsess – iga eestimaalast rõõmustab liitumine Schengeni alaga. Kohtusin taas Euroopa mitme siin viibinud tipp-poliitikuga, nagu Euroopa Liidu eesistujamaa Portugali president Socrates, Euroopa Komisjoni esimees Barroso, kellega koos tähistasime seda õnnelikku sündmust.
Veidi varem, juunikuus, liitus Eesti Prümi leppega. Enne piiride avamist tõhustati Eesti ja teiste ELi riikide koostööd kuritegude ennetamisel, tõkestamisel ja uurimisel.
Nüüd on meie sisejulgeolekujõududel kiire ja turvaline ligipääs teise riigi andmebaasides sisalduvate DNA profiili, sõrmejälgede ja sõidukite registreerimise andmetele. Terrorismi ennetamine ja võitlus ebaseadusliku immigratsiooniga sai veelgi tõhusamaks.

Muud arengud
Palju on uusi arenguid Moldovas – Eesti välispoliitika prioriteetide hulka kuuluv riik on hoogustamas oma tegevust Euroopa Liidu suunal. Vabadusse on saanud mitu poliitilistel põhjustel vangistatud vabadusvõitlejat.
Korraldasin esindusliku konverentsi/mõttetalgud Moldova separatistliku piirkonna Transnistria konfliktist. Konverentsi raames viibis Eestis meie presidendi ja peaministriga kohtunud Euroopa Liidu eriesindaja Moldovas dr Kalman Miszei.
Uus suund on abi Valgevenele. Olen selles aktiivselt osalemas. Nimelt otsime koos paljude Euroopa endiste välisministritega Poola endise presidendi Kwasniewski juhtimisel lahendust Valgevene olukorrale.
Olulisemad välisvisiidid sel aastal on olnud külaskäigud Ameerika Ühendriikidesse ja Indiasse. Olin ainus Euroopa Parlamendi liige, keda oli palutud osaleda kõrgetasemelisel Gandhi konverentsil. USAs toimus aga europarlamentaaride ja kongresmenide arvamustevahetus.
Uue suunana olen palutud Eestit esindama Euroopa Parlamendi rinnavähivastases toetusgrupis esindama rinnavähiprobleemidega seotud organisatsioonide ja indiviidide ühenduse Europa Donna Eesti foorumit ja Eesti vähiliitu.
Tõrvatilgana mõjuvad kindlasti riigikogu valimiste tulemused. Riigikogu koosseisus pole olnud väga pikka aega niivõrd vähe naisi kui praegu. Mu lootused olid väga kõrged, sest viimaste aastate tendents oli pigem selline, et naiste osakaal tõusis. Samuti on vähenenud meie naisministrite arv.

Marianne Mikko: Solidaarsusest jõulukuul ning aasta läbi

Arvan, et paljudele eestimaalastele, ja mitte ainult sotsiaaldemokraatide valijatele, on hingelähedane üks meie olulisemaid väärtusi – solidaarsus. 1990. aastate kauboikapitalism hakkab üha enam andma ruumi pehmematele euroopalikele-skandinaavialikele väärtustele.
Nüüd on sotsiaaldarvinistlikus ühiskonnas edu ja majandusliku turvalisuse nimel töörabajad hakanud väsima oravana rattas jooksmisest. Nii mõnigi sõber-tuttav on hakanud välja võtma aastate jooksul kogunenud puhkust. Nii mõnigi on asunud end täiendama erialal, mida neile tööalaselt ehk väga otse pole vaja, kuid mis toob kosutust hingele. Stress ehk hingeväsimus pole enam moesõna. Üha enam näeme Eestis inimest, kes teeb kaheksa tundi tööd ja seejärel paneb ukse kinni. Üha murelikumalt vaadatakse neid, kes on ületöötanud ja väsinud. Mis mõtet on elujärje tõstmiseks rabada, kui pole aega seda nautida.
Otse loomulikult on see tingitud sellestki, et meie elatustase on tõusnud. Hinges püsimiseks ja eluks vajaliku soetamiseks pole enam vaja 14tunniseid tööpäevi või mitut töökohta. Prioriteedid on muutumas, hinda on läinud see, mida pole võimalik raha eest osta – aeg, hoolivus, armastus.
Võrreldes varasemate aastatega, on enam populaarsust võitmas heategevus, eriti märgatav on see praegu, jõulukuul. See, mida ultraliberaalne riik pole varasemalt väärtustanud, korvatakse kodanikualgatusega. Soovime järjest enam, et ka majanduslikult mitte eriti heal järjel inimesed elaksid paremini, ja ulatame abikäsi neile, kes rikkuse ümberjagamisest on eemale jäänud. Teisalt, nõrgemate aitamine peaks paljuski riigi kanda olema – nii arvatakse humaansust au sees pidavas Euroopas.
Need, kes on meie riigi ülesehitamisele ja arendamisele kaasa aidanud ning on enam andnud, kui majanduslikult vastu saanud, on väärt väärikat elu. Väärt seda, et hoida pea uhkelt püsti ja selg sirge. Eesti peab pidurdama süvenevat kihistumist, ühiskonna lõhestamist ja taastama usalduse oma riigi vastu. Meid, eestimaalasi, on vähe, iga inimene on tähtis ja vajalik. Mul on siiralt hea meel, et õhuke riik on asendumas tuumaka sotsiaalselt hooliva riigiga.
Tegelikult ei soovi keegi meist riiki, mille ülesanded on viidud miinimumini, riiki, kus on riiklikud vaid politsei, kohtusüsteem, vanglad, sõjavägi ja välispoliitika. Jah, ehk tõesti oli vaja totalitaarse süsteemi muutmiseks nii karme reforme, nagu tehti iseseisvuse taastamise algusaegadel. Oleme selle eest maksnud ränka hinda – ennekõike oma tervisega. Meie praegune areng näitab elujõudu pehmematele ning sotsiaalsematele väärtustele.
Kehastagem seda mõtet üheskoos – olgem koos oma lähedastega ja austagem neid, kel meist kehvemini on läinud. Ja seda väljapeetult, pakkudes abi viisil, et seda oleks võimalik vastu võtta püstipäi, endast ja teistest lugu pidades. Nõudkem riigilt ja kohalikelt omavalitsustelt enam tähelepanu pööramist inimeste muredele.

Marianne Mikko: 2008 – kultuuride dialoog

Aastal 2008 on Euroopas märksõnaks kultuuride dialoog. Mõtlused Euroopa ideest tähendavad meile pöördumist juurte juurde, meenutagem sotsiaaldemokraat Gustav Suitsu kuulsat ütlust “saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestlasteks”.
Siiski, Noor-Eesti liikumise algusaegadest saadik on rahvuse mõiste muutunud, vähemalt minu jaoks. Ehk sobiks tänapäeval paremini sõnastus “saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestimaalasteks”. Eestimaalased on ka siin elavad teised rahvused. Kodanikud, kes pole rahvuselt eestlased.
Eelmisel üldlaulupeol nägin väga südantsoojendavat teleintervjuud Eesti rahvariietes Ida-Viru laulupeolistega, kes rääkisid oma ettevalmistustest ja teest laulupeole, seda kerge slaavi aktsendiga eesti keeles. Kas oleme aga valmis selleks, et eestlasena määratleb end asiaat? Kui meie rahvariideid kannab mustanahaline? Kuivõrd tolerantsed siiski oleme?
Ilmselt pole n-ö puhtaverelist eestlast olemas – meie veri on aastasadade jooksul kõvasti segunenud. Eestimaalaseks ehk eestlaseks võib saada igaüks, kes end sellisena tunnetab. Loomulikult tuleb kodakondsuse saamiseks oma soovist tugevamalt märku anda. Lugupidamist oma riigi vastu näitavad teadmiste ja keele omandamine ning huvi Eesti ajaloo ja kultuuri vastu. Toetan igati rahvastikuministri ideed, et kodakondsuseksam võiks olla vabalt valitud keeles. Eesti keele eksam on ju niikuinii eraldi.
Suur osa meie venekeelsest vähemusest elab küllalt kapseldunult. Sama võib öelda eestlaste kohta. Kui paljudel meist on sõpru Eesti teiste rahvuste hulgas? Millal viimati rääkisite oma tuttavate-töökaaslastega, kes ei määratle end eestlastena? On teil neid üldse? Kas kodanikeühendustes, millesse kuulute, on mitte-eestlasi? Kõige paremini aitavad ühiskonda sidustada just mitteformaalsed kontaktid.
Olen tihti kohanud meie mitte-eestlasi, kes on eestlastest palju patriootlikumad. Nende riigitruudus ning hooliv ja samal ajal konstruktiivne kriitika teeb alati mu meele rõõmsaks. Nad on õnnelikud, et saavad elada demokraatlikus heaoluriigis. Vähemalt Venemaaga võrreldes. Ka on usaldus riiklike institutsioonide vastu nende hulgas palju kõrgem.
Peale eestlaste on mitte-eestlasedki uhked Eesti saavutuste üle ning teisalt oma juurte ja kultuuri üle. Rahulolematust ja kirumist “kas me sellist Eestit tahtsimegi” on mitte-eestlaste hulgas palju vähem. Samuti mõisa-köis-las-lohiseb mentaliteeti, mida nii paljud “õiged eestlased” endale lubavad.
Tihtipeale teeb mitte-eestlaste meele kurvaks võimaluste puudumine eesti keeles rääkida. Õpitud ja eksamil tõestatud keeleoskust on igapäevases elukeskkonnas raske praktiseerida.
Osalt on selle põhjus asjaolu, et eri rahvusest eestimaalased elavad üksteisest mööda. Kui räägime kiiresti ja mitte just parima diktsiooniga, ei saa mitte-eestlased meie kaunist emakeelest aru. Aeglaselt, lihtsamate lausetega suheldes anname igapäevaselt oma väikese panuse lõimumisele. Ja miks mitte muuta suhtlust pisut mängulisemaks – kumbki räägib võõrkeeles. Hakkab ju meilgi näiteks vene keel ununema.
Niisiis, rohkem tolerantsust, aega ning soovi lõimuda, vastastikku ja igapäevasel rohujuure tasandil. Ehk alustada sellest, et soovida oma tuttavatele-sõpradele õigeusklike hulgas kauneid jõulupühi. On ju sel pühapäeval, 6. jaanuaril vana kalendri järgi jõululaupäev.

Urve Palo: Perekond on kõige tähtsam

Hiljuti saatis hea sõber mulle e-posti teel foto, millele oli jäädvustatud vaikus hilissügiseses Taevaskojas. Ta käis seal nädalavahetusel perega matkamas. Vaadates talveunne sättivat hetke meie loodusest, kus aeg oli justkui seisma jäänud, vajusin mõttesse.
Miks meie, eestimaalased, oma eluga sageli rahul ei ole? Ülemaailmne elukvaliteedi indeks paigutab meid 111 riigi hulgas 68. kohale, kuigi oleme sisemajanduse kogutoodangu ehk rikkuse poolest ühe inimese kohta 39. kohal. Rikkuse ja õnnetunde positsioonide vahe on tervelt 29 punkti. Majanduskasv on olnud ju viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul tohutu ning palgad ja elutingimused paranenud. Miks me siis oma eluga rahul ei ole?
Kas ei ole põhjus mitte selles, et soovides kiiresti üles ehitada oma riiki, oleme samal ajal unustanud ära iseenda? Kihutame endid armutult tagant ja mõistame endalegi märkamatult hukka jalgujääjaid. Tahame olla kõiges kõigist paremad ning eksimatud. Kipume mõõtma edu majanduslike näitajatega: auto ja maja suuruse, mitte laste arvu, perega koos veedetud aja või investeeringutega oma tervisesse. Mulle näib, et soovid kiirelt jõukaks riigiks areneda ning samal ajal leida aega iseenda ja oma pere tarvis käivad üksteisele vastu.
Eestis on abielulahutuste arv poolteist korda kõrgem kui Euroopas keskmiselt. Kas tõesti eksivad meil nii paljud elukaaslase valikul? Usun, et mitte. Me teame, et edu saavutamiseks peame pühendama oma tööle aega ja energiat ning pidevalt arenema. Samal ajal unustame, et ka pere ei püsi koos iseenesest, vaid ka siia peab investeerima nii aega kui energiat. Selle asemel aga lihtsalt loodame, et meie lähedased meid lõpmatult mõistavad ja meile meie hoolimatuse andestavad. Tavaliselt nad seda teevadki, aga kõigi ja kõige jaoks on kuskil piirid ning lahutuste arv näitab ilmekalt, kui sageli me neid piire ületame. Olgu siinjuures ära märgitud, et just perekonna olemasolu on üks olulisi objektiivseid kriteeriume, millega inimesed lõppkokkuvõttes oma elukvaliteeti hindavad.
Johann Wolfgang von Goethe on öelnud: "Otsige iseendas ja te leiate kõik." Usun, et siin on ka võti, kuidas me võiksime ennast õnnelikumalt tunda. Alustada tuleb oma väärtushinnangute ja mõttemaailma muutmisest. Ikka üksikult üldisele. Igaühel on alati aega selle jaoks, mida ta oluliseks peab. Küsimus on valikutes.
Kui mitte muidu, siis jõulude ajal on viimane aeg järele mõelda, kas kõik see, mis me teeme ja mille nimel või kelle arvelt me seda teeme, on seda väärt.
Usun, et meil on põhjust rohkem rahul olla sellega, mis meil juba olemas on. Olla õnnelik siin ja praegu on äratundmise kunst.
Soovin, kallid eestimaalased, teile rõõmsat jõuluaega oma lähedaste seltsis ning uuel aastal palju väärtuslikku aega iseendale ja oma perele. Terve perekond on kõige tähtsam!

Mark Soosaar: Saime mahuka riigieelarve

Väljakujunenud ja stabiilsetes riikides loetakse parlamendi aastatöö tipphetkeks eelarve vastuvõtmist. Ka meil kipub see nii olema. Läinud kolmapäeval kell 14.54 lõi riigikogu esimees Ene Ergma tammepuust haamriga 2008. aasta riigieelarve pidulikult lukku.
Eesti kõigi aegade suurima ja julgeima eelarve tulud lähenevad sajale miljardile kroonile (täpsemalt 96,3 miljardit), millest ligi 3 miljardit pannakse mustadeks päevadeks kõrvale.
Suur hüpe saab teoks tänu nii kasvavale majandusele kui Euroopa Liidu 2007-2013 finantsperspektiivist avanevatele toetustele. Hoolimata jahtuvatest majandusprognoosidest, läheb ka järgmisel aastal Eestil hästi – loodetav kasvuprotsent 5,3 võimaldab ehitada uusi teid, lasteasutusi, spordirajatisi ja tõsta palka politseinikel, õpetajatel, kultuuri-, keskkonna- ning päästetöötajatel.
Sotside valimislubadustest õnnestub täita kaks olulist punkti. Esiteks hiigelinvesteering – ligi 300 miljonit krooni – lasteaedadele. Teiseks vanaduspensioni kasv 22 protsenti.
Oluline saavutus on see, et eakad ei pea enam enne järgmisi valimisi uurima, milline erakond ostab hääli kõrgemate pensionilubadustega. Pension on lõpuks ometi indekseeritud ja toetus neile, kelle elutöö tehtud, kerkib edaspidi koos riigi majanduskasvuga.
Samal ajal jääb hing kripeldama mitme valdkonna pärast, kus meil, sotsiaaldemokraatidel, ei õnnestunud oma valimislubadusi kogumahus täita.
Olles koalitsioonis kahe parempoolse erakonnaga, pole võimalik meie vasakpoolset ja suurel määral kultuurile ning haridusele suunatud programmi ellu viia. Nii peavad kultuuritöötajad leppima vaid 13protsendilise palgatõusuga. Ka Eesti Televisiooni teise programmi avamine lükkub ilmselt ülejärgmisesse aastasse. Hoolimata sellest, et sotside arvates oleks saanud ETV kultuurikanali avada riigimetsa müügist laekuva tuluga.
Meile, sotsiaaldemokraatidele, teeb tõsist muret kultuuripärandi saatus. Üle viiesaja mälestise Eestis on sedavõrd viletsas olukorras, et kiire konserveerimiseta võivad endised taluhooned, kõrtsid, veskid, mõisahäärberid juba algaval talvel lumekoorma all või tuulte-vihmade survel kokku variseda.
Paljudel juhtudel on tegemist vastutustundetute omanikega, kellelt võiks mälestise võõrandada või kelle puhul saaks riik ostueesõigust kasutada. Et muinsuskaitseametil puuduvad selleks vahendid, ei saa riik kahjuks seadust täita. Nii polegi ime, kui Pootsi mõisa kasvumaja või Audru maneež varisevad juba järgmiseks kevadeks vormituteks kivihunnikuteks.

Saadikud muretsevad Pärnumaa pärast
Esimese ja teise lugemise vahel võis iga riigikogulane teha ettepanekuid riigieelarve täiendamiseks. Pärnumaa saadikurühma esimehena on mul heameel tõdeda, et meie maakonna rahvaesindajad märkasid tõsiseid valukohti.
Reformierakonna saadikud surusid eelarvesse toetused Kilingi-Nõmme – Tihemetsa kergliiklustee valgustamiseks, Vändra valla külakeskuse ja Võiste rahvamaja remondiks.
IRL seisis Vändrasse ja Kilingi-Nõmme Vabadussõja ausammaste taastamise ning Jõulumäele tunneli ehitamise eest. Keskerakonna eestvõttel saab remondiraha Varbla rahvamaja. Sotsiaaldemokraadid toetasid remonte Vahenurme sotsiaalmajas, Tali põhikoolis ja lasteaias, Koonga põhikoolis ning Vändra alevi mänguväljakute rajamist.
Sotsid leidsid raha selliste avariiliste mälestiste nagu Pikavere talupalvela, Uue-Varbla mõisahoone, Vardja rehielamu, Audru mõisa teenijatemaja, Tori mõisa viinaköök ja Tõstamaa kirik remondiks.
Kiiret abi vajavate ehitusmälestiste nimistu on aga kordades pikem. Need poolteist miljonit lisakrooni, mis tulevad appi muinsuskaitseameti maakonna miljonile, ei suuda tuua pööret kultuuriväärtuste kaitsmisesse.
Loodame uuel aastal täiustada nii põhiseadust kui muinsuskaitse- ja planeerimisseadust. Eesmärk on paremini kaasata elanikke nii kultuuripärandi hoidmisse kui anda kodanikele suurem sõnaõigus otsuste langetamisel.
Vaadates tagasi eelarvemuudatustele, on tähelepanuväärne, et kogu lisaraha läheb maakonda. Ükski erakond ei usaldanud Pärnu linna haridus-, kultuuri- ja sotsiaalobjektidele raha suunata. Küllap on selles süüdi Pärnu linnavalitsuse hooletu
käitumine varasemate riiklike investeeringutega ning praegune ebamajanduslik mõtlemine.

Tulge jõulukohvile!
Lõppeval aastal valiti riigikogu uus, XI koosseis. Uuenes Pärnumaa saadikuühenduski. Oleme jõudnud seitsmekesi koos käia Koonga, Audru, Tahkuranna vallas, samuti Pärnu linnavolikogus tutvumas omavalitsuste ja elanike probleemidega.
Tahame kindlasti järgmisel aastal ringsõite jätkata. Meile pole ükskõik, kas kaevandusrõngasse sattuv Pikavere küla Koonga vallas või kaitsealused luitemännikud Tahkurannas jäävad ellu või mitte.
Siinkohal on õige hetk teada anda, et ootame kõiki neid, kel on häid ideid paremaks elukorralduseks, riigikogu Pärnumaa saadikuühenduse jõulukohvile Endla teatris laupäeval, 29. detsembril kell 12. Tulge nii oma murede kui uute visioonidega!
Pärnumaa saadikuühendus on seda meelt, et nutika ja tubli tööga saab Eesti edulugu jätkuda. Soovime kõigile Pärnumaa inimestele ilusaid jõule! Ning toredat vabariigi juubeliaastat, mida juba kuulutavadki Pärnu kesklinna sinimustvalged pühadetuled.