Monday, February 26, 2007

Sven Mikser: Putin ja kraana

Pisut enam kui nädal tagasi pidas Vene president Putin Münchenis kõne, millest kommentaatorite sõnul hinguvat “külma sõja hõngu”. Putini sõnavõtule hinnangut andes on kommentaatorid kasutanud sõnu “üllatav” ja isegi “šokeeriv”. Kõne ridade vahelt püütakse otsida peidetud tähendust, nähtamatu tindiga kirjutatud salasõnumit, mis avaks lõpuni Venemaa ihalused.
Sellist sõnumit ei ole. Ka ei ole Vene liidri kõnes tegelikult midagi üllatavat. Kas me siis enne Müncheni konverentsi ei teadnud, et Moskvale on vastukarva NATO laienemine või et Kreml soovib võimaluse korral taastada Külma Sõja aegset mitmepooluselist maailmakorda? Muidugi teadsime.
Lihtsalt nüüd, mil Moskval võrreldes möödunud aastakümnega on taas veidi rohkem raha ja jõudu, julgeb Kremli peremees valjul häälel väljendada seda, mida vene kollektiivne teadvus on alati pidanud oma võõrandamatuks õiguseks: soovi olla suurriik, mis vähemalt oma lähiümbruses on tähtsam ja omab suuremaid õigusi kui teised.

Olematu ühisosa
Siin ongi see piir, mis paneb paika, kui südamlikud Eesti ja Venemaa suhted saavad olla, olgu lähemas või kaugemas tulevikus. Nemad usuvad, et asjade loomuliku seisundi puhul kuulub Eesti Venemaa huvi- ja mõjusfääri. Meie peame oma eluliseks huviks sellest sfäärist väljaspool olemist.
Eesti oma embusse haaramine ei ole muidugi globaalseks mängijaks pürgiva Venemaa keskne välispoliitiline siht. Aga Venemaa Eesti-poliitika lähtub tahes-tahtmata eeldusest, et tegu on “lähivälismaaga”, mille iseolemine ja Lääne-orientatsioon segavad Venemaa konsolideerumist ja huvide realiseerimist.
Kreml, kes on sõnades vihaselt vastu riikide siseasjadesse sekkumisele nii teiste riikide kui rahvusvaheliste organisatsioonide poolt, ei pea lähisvälismaadega manipuleerimist ja nende provotseerimist mingiks suureks patuks. Samuti on Venemaa, kus majandushuvid on suuresti allutatud riigi poliitilisele strateegiale, Eesti majanduse strateegilistes valdkondades osalemiseks alati rohkem motiveeritud kui üksnes turuloogikast lähtuvad Lääne investorid.

Kellele sobib revisjonism?
Üheks propagandarelvaks Venemaa arsenalis on aastaid olnud naaberriikide süüdistamine natsionalismis, Vene-foobias ja revisjonismis. See on väitlus, millesse Eesti ei peaks end laskma meelitada.
Vaidluses ajaloo üle saavutasime Moskva üle võidu juba 1991. aastal. Maailma demokraatlike riikide enamus tunnustas meid toona õigusliku järjepidevuse alusel, andes vastuse ka küsimusele, kes oli okupant ja kes ohver. On selge, et Moskvale ei meeldinud see vastus toona ega meeldi ka täna. Kuna ajaloo ja maailma ees on õigus meie poolel, sobib revisjonism just Venemaale. Kavalate propagandistidena saadavad seda kampaaniat valjud süüdistused, nagu sooviksime hoopis meie, eestlased, ajalugu ümber kirjutada.
Eelöeldu seletab Kremli soovi teema juurde taas ja taas tagasi tulla. Asjaolu, et ka eesti rahvuslikult meelestatud poliitikute hulgas on neid, kes ennast taolistest aruteludest kaasa lasevad viia, on kummastavam. Aga käremeelsed on alati olnud lihtsamini provotseeritavad.

Provokatsiooni anatoomia
Eesti välispoliitikute seas on neid, kes usuvad hea sõna imettegevasse jõudu ka Vene suunal ning leiavad naiivselt, et Eesti-poolse allaheitlikkuse puhul leebub ka Moskva ja naaberriikide suhted asuvad paranema. On teisi, kes tahavad igale Venemaalt kostvale urahtusele, tulgu see Kremli ladvikust või poliitilisest perifeeriast, kaks korda valjemini vastata. On ka kolmas võimalus – konstruktiivne ükskõiksus.
Küsime endalt hetkeks, mida Venemaa võimuladvik meilt tegelikult ootab. Olgu nafta hinnad kuitahes kõrged, ometi vajab Kreml nii kodu- kui välismaa jaoks usutavat ettekäänet, et Eesti-suunaliselt vaenulikult retoorikalt tegudeni minna. Seetõttu on vale arvata, nagu kardaks Putin punast kraanat, mis, Eesti peaminister rooli taga, Tõnismäe Aljošat paigalt kangutama tuleb. Ei, Putini jaoks on see parim, mis võiks juhtuda. Meelehärmi valmistab see üksnes neile siinsetele punaveteranidele, kes juba aastakümneid on oma nelgikimbuga monumendi jalamil mälestamas käinud. Aga neid on meil veel vähem põhjust provotseerida.
Eesti välispoliitiliseks eesmärgiks ei pea olema Putinile meele järele olemine. Ka ei pea me püüdma iga hinna eest Kremlile meelehärmi valmistada. Aga kui saame meile hammast ihuvale Moskvale pisut tuska teha pelgalt sel viisil, et jätame tänasel hetkel kraanaga pronksmehe kallale minemata, siis võime endale seda pisukest lõbu lubada.

Lõpp naiste ja meeste palgavahele

Euroopa Liidu laienemine on andnud tähelepanuväärse panuse kontinendi majanduse elavdamisse. Isegi optimistid ei osanud oodata kasvu, mille kaks viimast aastat ettevõtete kasumlikkusele on toonud.

Paraku ei jaotu lisatulu õiglaselt. Suurema kasumlikkuse mootoriks on olnud tööjõu tootlikkuse kasv. See tähendab, et töövõtjad on teinud sama raha eest rohkem tööd.

Eriti on naised oma tööandjate kasumeid kasvatanud rohkem, kui õiglustunne lubab. Et saada niisama palju palka, kui sai mees keskeltläbi aastal 2006, on naine pidanud töötama 22. veebruarini 2007. aastal. Põhjaliku uuringu andmetel teenivad mehed Euroopa Liidus naistest keskmiselt 15 protsenti enam.

Juhtimaks tähelepanu ebaõiglusele, andsid Euroopa sotsiaaldemokraadid 22. veebruarile erilise tähenduse. See on päev, kui naissoost töötajad alustavad tõsist palgateemalist dialoogi oma tööandjate ja kolleegidega.

Olukord on ebaseaduslik ja kahjulik majanduse arengule.

Võrdne tasu võrdse töö eest on olnud seadustiku osa juba aastaid. Palgavõrdsuse direktiivid on osa Euroopa Liidu seadusest 1970. aastate keskpaigast alates. Ka ajaloolises Rooma lepingus, mille allkirjastamisest täitub sel kevadel 50 aastat, on must valgel lugeda, et võrdse töö eest peab maksma võrdset tasu.

Madalam palgatase ei meelita naisi tööturule. Kuid vananeva rahvastiku ja langeva sündimusega Euroopa vajab iga tööealist inimest. Et säilitada üldist elatustaset, peab rohkem eurooplasi töötama ja makse maksma.

Kolmkümmend aastat ELi palgavõrdsuse direktiivide vastuvõtmisest ei ole suutnud kaotada ebavõrdsust tööturul.

Ennekõike ei ole me seaduste rakendamist piisava karmusega jälginud. Äärmusliku vabaturumõtlemise levikuga on ebavõrdsus ja selle süvenemine muutunud tööturu iseloomulikuks koostisosaks.

Otsene diskrimineerimine - maksta naistele meelega vähem või hoiduda neid edutamast - on vaid üks põhjus, miks naised vähem teenivad. Naised töötavad rohkem kui mehed poole kohaga ehk osalise tööajaga, naisi on enam tööl avalikus sektoris ja nendel kohtadel, mis seotud hoolitsemisega.

See ühtekokku tähendab elukutseid, mille puhul üldiselt on palgad palju väiksemad. Naistel on tõenäosus saada juhiks oluliselt väiksem kui meestel.

Kõik need aspektid on looritatud otsekohe mitte hoomatava diskrimineerimisega. Avalik sektor on naistele tähtis osa tööturust, sest seal näidatakse üles rohkem tahet võtta tööle ja edutada naisi. Samuti pakub avalik sektor rohkem paindlikkust tööajas ning vastutulekut vanemapuhkuse andmisel. Kõige olulisem on aga see, et avalik sektor peab kinni töö- ja puhkeaja seadusest.

Ei ole enam saladus, et enamik kõrgematesse palgakategooriatesse kuuluvaid inimesi teeb deklareerimata ja tasustamata ületunde. Kesktaseme juhtide ja spetsialistide jaoks on kümnetunnisest tööpäevast kiiresti saamas norm. Et naiste õlul lasub riigist sõltumata ikka veel suurem osa kodustest töödest, väldivad nad töökohti, kus ei peeta kinni tööaja reeglitest. Ka tööandjad ei kipu neid kohti naistele pakkuma, sest nad on teadlikud, et naised on seaduskuulekamad ja järgivad reegleid paremini kui mehed.

Euroopa riigid on silmitsi ühise probleemiga: kuidas aidata perekondadel ühitada tööd ja eraelu. See on probleem naistele, kes ei saa piisavalt tööd, ja meestele, kes peavad liiga palju töötama. Statistika näitab, et lastega mehed töötavad rohkem tunde nädalas kui lastetud mehed, ka on nende tööhõive suurem. Väikeste lastega naised seevastu on tihedamini tööta kui lasteta ning töötavad suurema tõenäosusega osalise tööajaga.

Mida me saame ära teha? Vastata ei ole lihtne, vaja on tervet kooskõlastatud abinõude süsteemi.

Pikemas perspektiivis on vaja - see on isegi möödapääsmatu - muuta mõttekultuuri. Madal sündimus ja üha ulatuslikum pensionäride armee sunnivad tööandjaid rohkem naisi tööle võtma. Meestel ei ole muud valikut kui hakata senisest enam võtma majapidamiskohustusi enda kanda.

Oodata veel 30 aastat, kuni majandusjõudude “nähtamatu käsi” viimaks ometi tegutsema hakkab, ei ole tark. Paljud mehed ja naised ei taha enam oodata, nad soovivad võrdsust siin ja praegu. Meie, sotsiaaldemokraadid, ei taha võrdsust mitte kohe, vaid otsekohe. Tahame, et mehed ja naised saaksid võrdse töö eest võrdset palka.

Tahame, et kaoks palgavahe, mis sunnib naisi mehe aastapalga saamiseks töötama 22. veebruarini järgmisel aastal.

Kiiresti annaks käegakatsutava tulemuse parem hoolitsus laste eest. Kõik eelkooliealised lapsed peavad olema kindlustatud lasteaiakohaga, mis ei koormaks pere eelarvet. Ka kooli pikapäevarühmad ja huviringid õppuritele peavad muutuma elunormiks kogu kontinendil.

Naiste parem esindatus ettevõtte juhtkonnas toob kaasa pere- ja naistesõbralikuma käitumise töökollektiivis. See samm vajab astumist.

Peame pingutama rohkem, et muuta tööturg tõhusamaks ja õiglasemaks. Praegu ei ole ta ei seda ega teist. Lihtsalt sellepärast, et turuosalised ei kauple võrdsetel alustel. Eriti uutes liikmesriikides on töövõtja üksinda, kui ta soovib tööd saada, kaupleb oma palga ja töötingimuste üle ning soovib, et tööandja järgiks seadusi. Üksik töövõtja ja suurettevõte ei ole võrdsed partnerid.

Põhjamaades aitavad ametiühingud tööandjatel meeles pidada seadusi ning inflatsiooni mõju töövõtjate ostuvõimele. Kuid kommunistliku diktatuuri alt pääsenud maades ei ole ametiühingud suutnud oma mainet taastada. Siin on küllaga mõtteainet ametiühinguliidritele.

Uuringud näitavad, et palgalõhe meeste ja naiste vahel on kitsaim seal, kus üldised palgavahed on väikseimad.

Teisisõnu: mida tähtsamaks peetakse juhte tavalistest töötajatest, seda ülemaks peetakse mehi naistest. Mida rohkem sotsiaaldemokraatlikku mõtlemist ehk hoolimist ühiskonnas, seda parem naistele.

Mõistagi saab seadustega ühiskonda muuta vaid teatud määral. Meie raskeim ülesanne on muuta mentaliteeti. Norra saab sundida ettevõtteid rohkem naisi juhtkonda tooma, kuid ta ei saa sundida isa võtma vaba päeva, kui laps haigeks jääb.

Iga samm palgavahe kaotamiseks on samm õiglasema ja õnnelikuma ühiskonna poole. Pidagem seda 22. veebruaril meeles. Nii Pärnus kui Barcelonas, nii Tartus kui Torinos.

Poul Nyrup Rasmussen, Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei (PES) esimees,
Marianne Mikko, Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei naisühenduse (PES Women) juhatuse liige

__________________________

Poul Nyrup Rasmussen (63) oli Taani peaminister 1993-2001 ning on käinud Pärnus. 2004. aastal kogus ta Taanis Euroopa Parlamendi valimistel üksikisikule rekordilised 407 966 häält.

JAAN KAPLINSKI, JAAN EINASTO: Tulevik nõuab suunamuutust

Eesti sisemajanduse kogutulu kasvab kiiresti. On kasvanud ka keskmine palk. Paljud meie poliitikud on väljendanud lootust, et see kasv jätkub veel pikka aega, ning ennustavad, et Eesti jõuab lähema 10–15 aasta jooksul Euroopa viie rikkama riigi hulka.

Kuid kas see lootus on põhjendatud?

Nüüd ka meie ajakirjanduses tähelepanu pälvinud majandusteadlaste Faisal Ahmedi ja Bas B. Bakkeri uurimuses võrreldakse kiirelt kasvavaid Balti riikide majandusi Portugali ja Iirimaa omadega. Mõlemal maal toimus kasv peamiselt välisraha sissevoolu abil, tulemused on aga oluliselt erinevad. Portugalis suubus raha peamiselt mittetootvasse sfääri, Iirimaal aga 95 protsendi ulatuses tootmisse, eeskätt kõrgtehnilise kallakuga tootmisse. Teine oluline erinevus oli selles, et Portugalis kasvasid palgad oluliselt kiiremini kui tööviljakus, Iirimaal oli olukord vastupidine. Ülalmainitud analüüsis nenditakse, et siinsed trendid meenutavad tunduvalt enam Portugali, kus otseinvesteeringud tõstsid ennekõike nõudlust ja tarbimist, mitte pakkumist. Eestis läheb otseinvesteeringutest kaubeldavate kaupade-teenuste tootmisse ainult 14 protsenti (sellestki enamik madala tootlikkusega ja odavale tööjõule orienteeritud tootmisse), põhiosa investeeringuid ja laenuraha paigutatakse kinnisvarasse, palgad tõusevad kiiremini kui tööviljakus (mis on Eestis väga palju madalam kui Euroopa arenenud riikides), kasvab jooksevkonto defitsiit. Selline areng viis Portugali majanduse stagneerumiseni, millest riigil on raske välja tulla. Tänu seotusele euroga ei toimunud Portugalis siiski Brasiiliaga sarnast katastroofi, kus buumi lõppedes väliskapital maalt kiiresti välja viidi, millega omakorda kaasnes tohutu tööpuudus ja palkade langus.

Tulevikutu kasiinokapitalism

Eesti on teelahkmel. Senine stiihiline, tarbimise kasvule ja odavale toodangule orienteeritud poliitika viib tõsise kriisini. Seda peame teadvustama ja praegusi suhtumisi otsustavalt korrigeerima. Kasiinokapitalism ja kinnisvaraga spekuleerimine ei taga edukat tulevikku. Portugal on siin hoiatav eeskuju, nagu ka Brasiilia ja Mehhiko, kus buumile järgnes krahh.

Iirimaal on tööviljakus kasvanud kiiremini kui palgad. Palkade kasv on olnud tagasihoidlik, kuid pidev. Ent Eestile sobiks eeskujuks ka Soome, kus pärast sõda suunati palju raha koolihariduse arendamiseks ja kus õpetajate palgad on olnud kõrged (Eestis endiselt alla keskmise) ning haridus, sealhulgas ka õppematerjalid ja koolitoit, tasuta ka riigile väga rasketel 1940. aastatel. Samamoodi on Soome riik finantseerinud ja arendanud teadusmahukat tootmist.

Eestil tuleviku jaoks peab võtmesõnaks olema innovatsioon, mis nõuab suuri investeeringuid teadusse ja tehnoloogiasse. On näidatud, et investeeringud neisse valdkondadesse on väga tasuvad, kuid üldjuhul ainult pikemas perspektiivis. Teadlase ja inseneri ettevalmistamine algab algkoolis ja selleks kulub enam-vähem sama palju aega, kui on kestnud Eesti praegune iseseisvusaeg. Paraku ei ole sellel iseseisvusajal tehtud eriti palju kõrgtehnoloogilise, teadusmahuka tuleviku heaks. Investeeringud haridusse ja teadusse on väikesed, meie õpetajad ja teadlased teenivad mitu korda vähem kui nende kolleegid läänes ja põhjalas, samuti palju vähem kui sama kvalifikatsiooni nõudval tööl erasektoris ja riigiametites (kas või näiteks IT-sektoris).

Eesti naiivliberalism

Seetõttu on meie õpetajate kaader tunduvalt nõrgem ning meie teadlaskonnas on tekkinud terve inimpõlve suurune auk: noored ja andekad inimesed on siirdunud kas välismaale, teistele elualadele või nigela perspektiivi tõttu üldse loobunud õppimast ülikoolis täppis- ja inseneriteadusi.

See otsene tagajärg tuleneb meil valitsevast naiivliberalistlikust majandusideoloogiast, mis jätab riigile vähe võimalusi oma tuleviku kujundamisel. Seda ei saa teha ka paratamatult kiirele kasumile orienteeritud, suuresti väliskapitali käes olev ettevõtlus, mis investeerib innovatsiooni napilt. Kui meie elatustase vähehaaval läheneb rikkama Euroopa omale, kahaneb ka välisinvesteerijate huvi meie vastu. Osa tootmist viiakse siit odavamatesse maadesse. Samal ajal lahkub Eestist pidevalt hästi koolitatud ja halvasti tasustatud inimesi: teadlasi, arste, insenere, oskustöölisi. Just neid inimesi, kellest sõltub kõige enam meie tulevik. Võimekad noored õpivad keemia, füüsika ja matemaatika asemel vähem intellektuaalset pingutust nõudvat ning paremaid palku lubavat ärijuhtimist ja turundust. Sel kombel muutub raskeks – kui mitte võimatuks – majanduse ümberorienteerimine ja ümberstruktureerimine seniselt vähese lisandväärtusega toodangult suure lisandväärtusega toodangule, ennekõike teadusmahukale tootmisele. Eesti marginaliseerub, saab globaliseeruva maailma ääremaaks, vähese haridusega alkohoolikute, õnnemängijate, pensionäride ja pensionieelikute riigiks.

Rohkem haridust, vähem autosid

Vaja on muuta ka suhtumisi. Meie avalikkus hindab rohkem massikultuuri kui teadust. Poliitikud ei täida riiklikku programmi “Teadmistepõhine Eesti”, jättes riigieelarvesse eraldamata vajalikud vahendid. Arvame, et senise prioriteedi – rohkem ja kiiremini raha taskusse – peaks asendama perspektiivsema lähenemisega. Seda saab aga teha ainult riiklikul tasemel läbimõeldud ja suunatud poliitika, ressursside ümberjaotamine tarbimisest, eriti prestiizˇtarbimisest ning otse tervist ja keskkonda kahjustavast tarbimisest (luksusautod, puhkusereisid, hasartmängud, alkohol) haridusse, teadusse, tehnoloogiasse, maksusoodustused innovaatilistele väikeettevõtetele. Just loovalt mõtlevate inimeste asutatud väikeettevõtted on vedanud innovatsiooni Eestis ja terves maailmas. Näideteks sobivad meie Skype, USA-st Google, Microsoft ja Intel.

Meie teadlaste palgad ja uurimistööks eraldatavad ressursid peavad tõusma nii kiiresti kui võimalik Euroopa tasemele. Eesti teadus peab integreeruma maailma teadusse. Seda saavutame ainult siis, kui Eesti teaduskeskused saavad kohtadeks, kuhu tuleb pikemaks või lühemaks ajaks tööle tugevaid spetsialiste mujalt maailmast. Praegu on meie teadusvahetus ühesuunaline: meie inimesed käivad end täiendamas Lääne-Euroopas ja Ameerikas, sealt tuleb siia üksikuid euro- või muu rahaga kinnimakstud lektoreid. Meil puuduvad mitmete oluliste alade asjatundjad, seda isegi majandusteaduses.

Madalad palgad ei luba tööle kutsuda välismaa õppejõude, kes aitaksid lünki täita. Tuleb kainelt ja objektiivselt analüüsida meie maksupoliitikat, küsida, kas senine proportsionaalne ja nüüd järjekindlalt alandatav tulumaks vastab Eesti pikemaajalistele huvidele. Eesti poliitikutel ja ettevõtjatel peab jätkuma mõtte- ja teojulgust. Eesti võiks heldemalt toetada tugevaid teaduskeskusi ja rajada uusi, mis nii palkade, töötingimuste kui ka kauni loodusega tõmbaks siia tippteadlasi ja tippmõtlejaid mujalt maailmast. See ei ole võimatu, ent nõuab senise ennastimetleva ja hõlprada liikuva arengu kriitilisemat vaatamist ja radikaalseid otsuseid. Meie prioriteediks peab tarbijate taskusse tuleva raha asemel saama selle raha suunamine valdkondadesse, mis muudavad Eesti innovaatiliseks tippteaduse ja kõrgtehnoloogia riigiks, kust andekamad tegijad ei lahku, vaid kuhu soovivad tulla võimekad inimesed ka mujalt maailmast. Tuleviku huvides peame investeerima rohkem inimestesse ja haridusse ning vähem sõiduautodesse ja meelelahutusse.

Monday, February 19, 2007

Katrin Saks: peame õppima oma mätta otsast kaugemale vaatama

Läinud sügisel pärast Toomas Hendrik Ilvese valimist Eesti presidendiks tema koha Euroopa Parlamendis sisse võtnud Katrin Saks arvab, et Eesti inimesed võiksid rohkem Euroopa asjade vastu huvi tunda, sest Brüsselissündivad otsused määravad oluliselt ka meie käekäiku tulevikus.

Pärast seda, kui eurovalimised 2004. aastal toimusid, on Eestis huvi europarlamendi tegevuse vastu olnud väike. Ka sinna valitud Eesti saadikud oleksid nagu vits vette kadunud, neist räägitakse meedias harva. Miks siiski peaks europarlamendis toimuv Eesti inimestele korda minema?

Kui Euroopa Liit on Eesti jaoks oluline, siis on kindlasti seda ka europarlament kui üks Euroopa Liidu põhilisi institutsioone. Tõsi, võimu ei ole tal praegu veel palju, sest otsustusõiguse jäme ots on Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu käes. Ma arvan, et edaspidi europarlamendi roll suureneb. Kindlasti on tema üks ülesanne Euroopa Liitu inimestele lähemale tuua. Europarlamenti kuulub praegu ligemale 800 inimest, kes peaaegu igal nädalavahetusel sõidavad oma valimispiirkonda ja tutvustavad Euroopa Liidu tegemisi. Nii ka mina.

Kuidas on võimalik ligemale 800 parlamendiliikmega ajada nii-öelda Euroopa ühist asja, kui kõik nad mõtlevad eelkõige oma riigi ja valijate huvidele?

Vähemasti formaalselt ei tegutse Euroopa Parlament mitte riikide-, vaid fraktsioonidepõhiselt. Konsensus tuleb kõigepealt leida fraktsiooni piires, mis ei tule aga sugugi lihtsalt. Näiteks viimase aja ühe olulisema dokumendi, mille europarlament vastu võttis, teenuste direktiivi puhul läks veelahe väga selgelt hoopis sealt, kus on uued ja vanad riigid. Meie oma sotsiaaldemokraatide fraktsioonis, mis on paarisaja liikmega üks suuremaid, oli selgelt näha, et vana Euroopa kaitseb oma turgu ja ettevõtjaid.

Kuid alati on parem, kui vastandumise asemel üritatakse kokku leppida. Euroopa Liidu ideegi sündis ju sellest, et kaotati ära ajalooline Prantsusmaa ja Saksamaa vastandumine, mis viis sagedaste sõdadeni. Tajute te vahetegemist uute ja vanade Euroopa Liidu riikide saadikute puhul?

Sattusin juhuslikult liftis pealt kuulma, kuidas üks briti saadik arutles oma nõunikuga, et mingis küsimuses tasub kindlasti läbi rääkida uute riikide saadikutega, sest nad on uuele palju avatumad. See kõlas päris hea komplimendina.

Aga muidugi on vahe tuntav. Viimase liitumisega tulid juurde Bulgaaria ja Rumeenia väga suured delegatsioonid ning nad on kindlasti europarlamendi nägu oluliselt muutnud.

Euroopa Liidus on vanad olijad doonorriigid ja uued abisaajad. Kui vahel läheb mingil teemal vaidluseks, kas siis seda tõsiasja ka meelde tuletatakse, et maksab selle sõna, kellelt raha tuleb?

Seda küll tunda ei ole. Vanades Euroopa riikides on jagamise komme hoopis sügavamalt sees kui meil, kes me oleme harjunud eelkõige iseenda peale mõtlema. Meie suhtumine Euroopa Liitu on ju suuresti selline, et saaks sealt võimalikult palju pappi kätte. Siis oleks väga hea, kui nad ei õpetaks eriti, mis me sellega teeme. Me tahame seda ise oma äranägemise järgi kulutada. Meil on ikka küllaltki rehepapilik suhtumine, et vaat kui tore, anname ise nii vähe, aga saame nii palju vastu.

Me oleme veel küllaltki noor demokraatia, kes on harjunud paljusid asju ainult oma mätta otsast nägema. Oleme väga eestikesksed ega oska sageli maailma laiemalt näha. Minul ongi praegu väga huvitav õppida probleeme vaatama natuke teisest vaatevinklist ning võrdlema, kuidas neidsamu asju näeb itaallane, sakslane või prantslane. Nemad on õppinud nägema ja arvestama teisi pikema aja jooksul. Meil on veel liiga palju tegemist iseendaga.

Kui vaadata globaalsemalt, siis vananev Euroopa peab võistlema ühelt poolt võimsa Ameerika ja teiselt poolt kiiresti areneva Aasiaga. Millised väljavaated Euroopal sellises konkurentsis edu saavutada on?

See pilt on küllaltki sünge ning see on samas ka üks põhjus, miks üldse Euroopa Liitu ja ühist tegutsemist vaja on. Kui vaatame rahvastikuprognoosi, siis aastaks 2050 on maakeral kuue miljardi asemel üheksa miljardit elanikku, ja see kasv ei tule mitte Euroopast, mis pigem kahaneb. Euroopa jaoks on see väga tõsine küsimus, kuidas tulevikumaailmas ellu jääda ja konkurentsivõimelisena püsida. See saab olema üsna karm olelusvõitlus. See on jällegi küsimus, mille üle me Eestis praegu veel eriti pead ei vaeva.

Tõele au andes läheb Euroopa konkurentsivõime tõstmine üle kivide ja kändude ning suurema eduta, sest selleks peavad kõik riigid ühiste huvide nimel võib-olla osa olemasolevatest eelistest loovutama. Ega seda kerge saavutada ole. Kuid hea on seegi, et probleemi teadvustatakse üha enam.

Millised on need Eesti riigi huvid, mille eest europarlamendil seista tuleb?

Ma arvan, et kõigepealt peaks Eesti huvi olema, et Euroopa Liit oleks tugev. Teiseks on tähtis, et Euroopa Liidul oleksid heanaaberlikud ja hästireguleeritud suhted Venemaaga. Meil on oma asendi pärast põhjust olla sellest huvitatud rohkem kui enamikul teistel Euroopa riikidel.

Viimasel ajal oleme väliskomisjonis tegelenud Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise kahe ettevalmistatava lepinguga. Üks puudutab lihtsustatud viisareþiimi ja teine on seotud isikute tagasivõtmisega. Üks teema, mis jääb lähiaastatel ilmselt pikalt aktuaalseks ja on ka Eesti jaoks väga oluline, on energeetika.

On selge, et ükski saadik ei jõua süveneda kõikidesse teemadesse, ja seepärast keskendutakse põhjalikumalt ühele-kahele asjale. Näiteks teie kolleeg Marianne Mikko on küllaltki kõvasti silma paistnud prostitutsioonivastase võitlusega. Millised teemad võiksid kujuneda teie nii-öelda leivanumbriks?

Et ma kuulun väliskomisjoni, siis viisareþiimi lihtsustamise küsimus Venemaaga ongi praegu üks põhiteema. Kuid samas tegeleme ka inimõiguste küsimustega. Väga huvitavad teemad on meditsiiniteenuste liikumine ja postituru liberaliseerimine.

Ma olen ka Euroopa Liidu Kesk-Aasia delegatsiooni liige. Kui Euroopa Liit hoidis selles piirkonnas seni küllaltki madalat profiiti ega osanud seal suurt midagi peale hakata, siis nüüd on leitud, et see on olnud viga. On võetud hoiak, et selle ressursirohke piirkonnaga tuleb suhteid arendada ja kui vähegi võimalik, aidata kaasa nende maade demokratiseerimisele.

Kui palju Eesti saadikud oma tegevusega europarlamendis silma torkavad?

On selge, et kui meid on 800 hulgas vaid kuus, siis on võimalusi silma paista küllaltki vähe. Aga me oleme üritanud maksimaalselt oma võimalusi ära kasutada, kus vähegi saab häält teha. Nii suures kogus sõltub väga palju konkreetsest persoonist. Oleme seda kogenud näiteks Toomas Hendrik Ilvese puhul, keda tundsid seal kõik. Ka väikese riigi esindajal on võimalik olla populaarne ja tuntud ning teha selle kaudu ka oma riik tuntuks.

Kuidas pronkssõduri ümber toimuv europarlamendis vastu kajab?

Ma ei saa öelda, et see küsimus oleks mingil tasemel ametlikult kerkinud. Ent kuluaarides hakati sellest rohkem rääkima, kui see teema jõudis rahvusvahelisse pressi. Ma olen päris kindel, et kui ma järgmisel nädalal tagasi lähen, siis on juba väga palju neid, kes küsivad, mis meil selle sambaga toimub.

Olen sügavalt veendunud, et selle pronkssõduri küsimusega on Eesti maine paraja hoobi saanud. Kui varem seostati meiega pikka aega pisikese eduka e-riigi kuvandit, siis nüüd varjutab selle kogu see jama samba ümber. See on emotsionaalne küsimus, mida Euroopas on äärmiselt raske selgitada.

Kuivõrd keeruline oli teil harjuda elu ja tööga Brüsselis, kus mastaabid ja tempod on hoopis teistsugused kui Eestis?

Üllatavalt kiiresti on läinud. Kui ma pärast väikest vaheaega uue aasta alguses sinna tagasi läksin, siis mõtlesin hiigelsuurde hoonesse sisse astudes, et täitsa kodune tunne on. Endalgi oli naljaks. Mind on kõvasti aidanud see, et olin eelnevalt riigikogu Euroopa asjade komisjonis ja paljud teemad on mulle sellest ajast tuttavad.

Muidugi on olukord minule täiesti uus ja ma valetaksin, kui ütleksin, et see üldse stressi ei tekita. Aga mul on kindlasti olnud palju lihtsam kui nendel Eesti saadikutel, kes läksid esimestena europarlamenti 2004. aastal. Nemad olid seal uued inimesed, nende assistendid olid uued, kõik oli uus. Mina läksin nii-öelda valmispunutud pesasse. Minu ümber on inimesed, kes on seal juba mitu aastat töötanud, ja nad on kõigega kursis.

Üldine arvamus on, et tohutus eurobürokraatias on palju mõttetut. Kuidas selle asja sees olles tundub, kas kõik need keerulised protseduurid ja meeletud dokumentide hulgad on tõesti vajalikud?

Kui tahetakse kokku leppida nii suure hulga riikide ja rahvaste esindajate vahel, siis oleks naiivne arvata, et seda saab teha kuidagi lihtsalt. Europarlamendis võetakse vastu tuhandeid otsuseid ja resolutsioone, mille kallal nähakse jube palju vaeva ühise seisukoha kujundamise ja kooskõlastamisega. Olen küll nii mõnigi kord, kui need lõpuks vastu on võetud, mõelnud, mis sellest kasu on. Öelda, et kogu see tegevus väga efektiivne on, ma ei julge, aga pole pakkuda ka häid lahendusi, kuidas
teistmoodi teha.

Samas ma arvan, et eurobürokraatia on ka natuke ülevõimendatud müüt, mille taha on väga hea pugeda, ning sellega põhjendatakse paljusid asju, mida siin Eestis välja mõeldakse ja inimestele takistuseks tehakse. Käisin rühma Eesti lasteaednikega europarlamendi lasteaias. Selline asi on olemas, sest europarlamendis on ka noori emasid. Kui meie lasteaednikud nägid lasteaeda, mis peaks ju eriti eeskujulikult euronorme järgima, siis haarasid nad kahe käega peast ja imestasid, et seal suhtuti nendesse normidesse palju vabamalt ja loovamalt kui meil. Oleme osanud paljusid asju ise liiga keeruliseks ajada.

ERIK GAMZEJEV
"Põhjarannik"

Wednesday, February 14, 2007

Jarno Laur: Pronksmehejant Moskva huvides

Esmapilgul näib, nagu oleks tegemist vähemasti Vabadussõja teise vaatusega, kus on kätte jõudnud mitmesaja aasta pikkuse orjaöö ja sovjettide alatuste tasumise tund. Või on tegu hoopis avantüüriga?

Mis on keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse eesmärgiks? Kas seadus on pingete ärahoidmiseks, kodurahu säilitamiseks ühiskonnas ning avaliku korra rikkumiste ärahoidmiseks? Sotsiaaldemokraadid liitusid eelnõuga arvates, et just see peaks olema eelnõu eesmärk.
Reklaam

Kas see eesmärk on saavutatud? Ja kas seda on üldse võimalik saavutada valitud viisil? Peame vastama, et eelnõu, mille esialgseks eesmärgiks oli välistada rahvuste vahelist vaenu õhutavate rajatiste püstitamine, on saanud vastupidise kuju. Ta on ise muutunud pingete allikaks.

Või on äkki tegu hoopis lihtsama asjaga? Valimiskampaaniaga, milles nagu kõrtsikakluses on esialgne siht silme eest kadunud ja hoope jagub nii sõpradele kui ka vaenlastele? Et peaasi on lüüa ja purustada, eks pärast vaatame, kes arve maksab.

Kas pronkssõdurit järjekindlalt valimisteemaks upitades püütakse petta valijat? Sotsiaaldemokraatide arvates tuleks valimisdebatis pigem keskenduda järgmistele valikutele: kas jokk-mentaliteedil püsiva mitte-midagi-tegemise valitsuse jätkumine või tulevikku vaatav, ühistel väärtustel püsiv koalitsioon; kas üha õhenev riik ja arsti-õpetaja-tuletõrjuja-vabad reeded või kvaliteetne ja kättesaadav avalik teenus; kas odav tööjõud kolmandatest riikidest või üleminek targal tööl põhinevale majandusele.

Näib, et tegelikult hoopis petetakse iseennast. Reformierakond soovib leida viisi, kuidas distantseeruda oma koalitsioonipartneritest, eriti Ühtse Venemaa liitlasparteist Eestis, kellega koostöö muidu ju hästi sujub, ja samas tugevdada oma positsiooni, flirtides rahvuslikult meelestatud valijatega ning neid oma paremtiiva konkurendilt, Isamaa ja Res Publica Liidult enda toetajaks meelitada. Viimane omakorda üritab ilmselt pronkssõduri suhtes vaprust üles näidates lunastada oma võlga Lihula punase kraana eest.

Keskerakond on hirmus kaotada vene valijaid sunnitud samuti radikaliseeruma. Vähemalt saab nii tõlgendada keskerakondliku Narva linnavalitsuse kava rajada linna Peeter I ausammas, mis kindlasti teenib suur-Vene identiteeti ning on arusaamatu ja solvav eestlastele. Kui aluseks võtta tapetud ja küüditatud eestlaste arv, peaksid oma samba saama ka Ivan Groznõi ja Jossif Stalin. Meenutame, et kavandatav Peeter I ausammas oli üheks ajendiks või vähemasti põhjenduseks keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse eelnõule.

Kas tänane asjade käik on Eesti rahvuslikes huvides? Valitsus ei ole suutnud õppida mõne aasta tagustest Lihula sündmustest, kus monumendi ööpimeduse varjus teisaldamine tõi kaasa politsei kähmluse provokaatorite poolt üles kihutatud rahvaga. See konflikt tõi kaasa toonase peaministripartei populaarsuse katastroofilise languse.

Kas Ansip soovib korrata Partsi saatust või loodab ta, et keegi teine võtab valimiste järel selle supi helpida? Ainult et praegu on kaalul palju enam kui projektipartei saatus. Kemplus ühe samba ümber viib rahvustevaheliste suhete asjatu ja alusetu pingestumiseni Eestis, meie välispoliitiliste huvide kahjustamiseni ja määrib meie mainet avatud tolerantse põhjamaise Euroopa riigina.

Taotledes eelnõu muudetud kujul vastuvõtmist loetud nädalad enne riigikogu valimisi on Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu eesmärgiks eskaleerida rahvustevahelisi pingeid just valimispäevaks. Tegemist on vastutustundetu tegevusega, misläbi loetud arvu valijahäälte püüdmise nimel seatakse ohtu Eesti riigi pikaajalised huvid ja eesmärgid.

Ühtlasi on tegu viimase aja suurima välispoliitilise probleemiga, mille oleme ise enestele korraldanud. Kas see on riigimehelik? Aga mida oodata erakonnalt, kes kogu oma eksistentsi ajal on seadnud indiviidi või kitsa grupi huvid kõrgemale riigi huvidest? Oma erakonna valimishuvid kõrgemale rahvuslikest huvidest?

Kellele on see jant kõige kasulikum? Ainult neile, kelle huvides on šovinistliku vene partei esindus Eesti parlamendis. Neile, kelle huvides on näidata meid pisikese, minevikku vaatava ja Euroopale arusaamatut monumendisõda pidava tüliallikana. Neile, kes ei soovi eesti ühiskonna edukat integratsiooni ja siinse vene kogukonna samastumist Eesti ja mitte kunagise päritolumaaga. Ainult Moskvale.

Seega on pronkssõduriseaduseks muudetud eelnõu samapalju Eesti huvides kui üks võõra võimu ettevõtmine 1988. aasta 2. veebruaril Tartus. Seejuures on iseloomulik, et seesama motiiv, mis sundis toona koeri ja miilitsaid rahumeelsete õpilaste ja üliõpilaste kallale juhtima, sunnib ka täna mängima suurt rahvuslast — see on karjääriiha. Toona sõltus isiklik heaolu teenete eest partei ees, täna valijate häältest. Ma ei toonud seda paralleeli juhuslikult, sest lisaks eelmainitule ühendab kahte sündmust ka vähemalt üks inimene.

Poliitikutel tuleks hoopis tegeleda tööandjate hoiatusega, et Eestit kummitab peatselt majanduskriis, sellega, et haridus ja teadus ei ole saanud piisavalt investeeringuid, et Eestil pole korralikku õhutõrjerelvastust, et meie paremad teadlased, arstid, oskustöölised lahkuvad riigist. Või vaataks otsa tõsiasjale, et oleme Euroopa juhtivate riikide hulgas enesetapjate, liiklussurmade, HIV-positiivsete, alkohoolikute ja hasartmängijate poolest.

Lõpetuseks tsiteeriksin Lennart Meri kõnet vabariigi aastapäeval 1996. aastal: „Eesti erakondade kokkuleppe potentsiaal on seni murettekitavalt vähe realiseerunud. Alustada tuleks kõige olulisemast: kokku leppida, millised valdkonnad jäävad erakonnapoliitilisest maadlusringist välja. Rahvuslik julgeolek on oma olemuselt just selline valdkond. Rahvas oskab vahet teha, mis teenib riigi püsimist, mis teenib parteipoliitilist punktikogumist. /…/”

Usun, et Lennart Meri tõdemus kehtib ka täna 11 aastat hiljem.

Tuesday, February 13, 2007

Rein Järvelill: Katuseraha jagagu kohalikud

Riigikogu üheksanda koosseisu rahanduskomisjoni liikmena osalesin kahe riigieelarve koostamisel. iIga kord, kui asuti riigieelarvesse „koolikatuste raha“ sisse suruma, valdas mind suur vastikustunne.Vastikustunne selle pärast, et sellistel viimase hetke rahaeraldistel puudus tihti loogika ja võrdväärne kohtlemine, luges lihtsalt see, kellel oli tugevam hääl ning kust olid riigikogulased pärit.

Peale selle, et niisugune rahaeraldus ei ole ei süsteemne ega põhjendatud, on ta muutnud omavalitsusjuhid valitsusparteide lõa otsas jooksjaks ja nende peost sööjaks. Omavalitsuse objektide rahastamise nimel ollakse valmis salgama oma poliitilised vaated ning astuma valitsuserakonna ridadesse.
Reklaam

Meenutagem kas või Misso vallavanema parteivahetust valla koolile ehitusraha saamise nimel. Üldlevinud ongi seisukoht, et vallavanem peaks suurema osa ajast viibima Tallinnas ja tegema lobitööd valla objektide tarvis raha saamiseks. Kõva vallavanem on see, kes suudab oma valla objektid oluliseks, riigi erirahastuse vääriliseks rääkida.

Oluliseksrääkimise juures on äärmiselt oluline, millisesse parteisse sa kuulud. Peale selle, et selliste rahaeraldustega kontrollivad valitsusparteid kohalikke omavalitsusi, annab see edevatele poliitikutele võimaluse lengilikult riigi rahaga — ehk siis meie rahaga — oma valimiskampaaniat teha.

Kas siis polegi teist võimalust? Kas ongi nii, nagu ütleb peaminister, et ta ei saa küsimusest aru ja et apoliitilist eelarvet ei ole olemas? Tõepoolest, apoliitilist eelarvet pole olemas, kuid peaminister võiks ikkagi probleemist aru saada ja leida valitsusjuhina võimalusi sellist jama vältida.

Peaminister peaks ehk enda käest ka küsima, kas riigikogu üldse peab olema see „katuseraha“ jagamise koht. Ehk peaksid omavalitsused ise otsustama oma investeeringute üle. Kas ei peaks hoopis kohaliku omavalitsuse volikogu otsustama, kas kohalikule pensionäride seltsile sada tuhat krooni eraldada?

Juba kuus aastat tagasi oli selge, et kehtiv omavalitsuste rahastamise süsteem ei võimalda finantseerida enamikku Eesti omavalitsusi vajalikul tasemel, et nad suudaksid korras hoida oma koolid, lasteaiad, raamatukogud. Omavalitsustele eraldatava tulu mehaaniline suurendamine mitte ei lahendaks rahastamissüsteemi iseärasusest tulenevat probleemi, vaid pigem süvendaks seda. Jõukamad omavalitsused muutuksid veelgi jõukamaks ning väiksema sissetulekuga omavalitsuste mahajäämus suureneks veelgi.

Juba siis oli selge, et tuleb otsustavalt reformida omavalitsuste rahastamise süsteemi ja lõpetada riigieelarvest „katuseraha“ jagamine. Sotsiaaldemokraadid on juba kaks korda esitanud riigikogule omavalitsuste rahastamise muutmise seaduse eelnõu, kuid seni tulutult.

„Koolikatuste“ raha jagamine riigikogulaste poolt on juriidiliselt korrektne, kuid see ei peaks olema nende töö. Seda peaksid tegema kohaliku volikogu liikmed. Samas, kuni seadust ja omavalitsuse rahastamist pole muudetud, tuleb sellega riigikogulastel siiski tegelda. Need, kes näevad selles probleemi, tegelevad sellega vastikustundega, ning need, kes probleemi ei näe, tormavad mööda Eestit, vehivad 100 000-krooniste tšekkidega ja kiitlevad, et tegime ära.

Monday, February 12, 2007

MIKSER: Välispoliitika pole veider hobi

Sven Mikser,
Riigikogu liige
(Artikkel ilmus 02.02.2007 Sakalas)

87 AASTAT TAGASI sõlmitud Tartu rahuleping tõi kaasa Eesti riikluse üleüldise rahvusvahelise tunnustamise ja lõi aluse õiguslikule järjepidevusele, tänu millele riiklik iseolemine möödunud sajandi lõpukümnenditel taastati.
Nii sõdadevahelisel perioodil kui ka taastatud iseseisvuse ajal on Eesti olnud mitmes mõttes uskumatult edukas. Ent võib-olla peaksime enesele esitama küsimuse: kui oleme võimelised iseseisvana sedavõrd hästi toime tulema, siis miks oleme rahvusliku olemasolu vältel oma riiki nautida saanud nii vähe aega?
Esimese iseseisvumise tegi võimalikuks enneolematult soodne rahvusvaheline olukord. Järjestikuste riigipöörete kaosesse langenud ja maailmasõjast välja tõmbuma sunnitud Venemaa oli nõrgem kui mitme eelneva aastasaja jooksul ning tema lähinaabruses tekkinud võimuvaakumit ei olnud teised, samuti ilmasõjast räsitud suurriigid suutelised täitma.
Eesti rahva toonased juhid mõistsid hästi, et aeg iseseisvuseks pole küps mitte üksnes tänu eestlaste tugevamaks muutunud rahvustundele, vaid ka maailmapoliitika ainulaadse situatsiooni tõttu.
ON KAHELDAV, kas Eesti riigi juhtide teistsugune tegutsemine Teise maailmasõja eelõhtul oleks suutnud iseseisvuse kaotamist vältida. Ometi on selge, et need, kes pidanuksid tolles raskes situatsioonis langetama otsuse Eestit kaitsta, ei suutnud õigesti mõista ja hinnata seda, mil määral ja viisil olid vahetult Esimese maailmasõja järel riikidevahelisi suhteid määranud tegurid 1930. aastate teiseks pooleks muutunud. Maailmapoliitika kehva mõistmise tõttu anti iseseisvus ilma võitluseta käest.
Uut šanssi tuli oodata üle viiekümne aasta. Ometi suutsime oma võimaluse vist esimesena Ida-Euroopas ära tunda. See, kuidas eesti rahvas end taas vabaks laulis, on saanud legendiks, nagu ka uskumus, et Nõukogude impeerium oli 1980. aastaiks juba üdini pehkinud ja kohe-kohe kokku varisemas.
Mõnigi kord oleme öelnud kibedaid sõnu suurriikide kohta, kes meie iseseisvusvõitluse ajal rahvusvahelise reaalpoliitika huvides meid vähemalt näiliselt ülearu agaralt ei toetanud ega innustanud. Ent tõele näkku vaadates peame tunnistama, et Ameerika Ühendriikide (samuti Saudi kuningakoja) miljarditesse dollaritesse ulatunud toetusel Afganistani mudžahiididele oli Nõukogude Liidu impeeriumi alustalade õõnestamisel meie öölaulupidudega täiesti võrreldav roll.
KA PRAEGU ei ole taevas Eesti kohal pilvitu. Otsesed ohud meie iseseisvusele ei lähtu nüüdki kusagilt mujalt kui sealt, kust viimaste aastasadade jooksul. Aga nende ohtude realiseerumise tõenäosus sõltub suuresti sellest, mis sünnib meie riigipiirist palju kaugemal.
Arengud Iraagis, Afganistanis ning teistes kriisipiirkondades määravad suurvõimude jõuvahekorrad ja tegevusvabaduse ka ülejäänud regioonide ja riikide suhtes, seda nii poliitikas kui sõjatandril. Sellest tunnetatavast jõudude vahekorrast sõltub, kas agressiivsed riigid usuvad end võivat karistamatult tegutseda või mitte.
Ajalugu õpetab, et kui me ei soovi kasutada kasinaid ressursse oma riigi ja iseseisvuse kaitseks, kulutame peagi palju rohkem võõrast väge ülal pidades. Samas õpetab ta meile seda, et kui maailmapoliitikas valitsevad halvad ajad ja kui igaüks tegeleb vaid oma asjadega, on meie iseseisvust ka kindla meele ja kaitsetahte abil raske alal hoida.
Seetõttu ei piisa üksnes iseseisvuse kaitsmiseks valmistumisest. Peame tegema kõik, et vältida sellise olukorra kujunemist, kus meie suhtes vaenulikult meelestatud jõududel võiks tekkida kiusatus oma ekspansionistlikke ambitsioone rahuldada.
Praegust maailmakorda iseloomustab Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa demokraatlike riikide enneolematu majanduslik ning sõjaline üleolek kogu ülejäänud maailmast. Demokraatliku bloki sees omakorda on vaieldamatu liider Ameerika Ühendriigid.
Unipolaarne maailmakord, mida suunab ja kontrollib demokraatlik ning meiega üldjoontes sarnaseid väärtusi ja huve esindav suurriik, on Eesti rahvuslike huvide seisukohalt ilmselt mõeldavaist parim.
NIISUGUNE OLUKORD ei saa kesta igavesti. Hiina ja India esiletõus alanud sajandil on paratamatu. Ka mitmed teised regionaalsed suurriigid ihaldavad multipolaarset maailmakorraldust, et nad saaksid realiseerida oma suuremaid ambitsioone. Ent Eesti rahvuslikes huvides on praeguse status quo püsimine nii kaua, kui võimalik.
Tegureid, mis võivad praegusi jõuvahekordi muuta, on mitu: liitlaste ebaedu sõjalistel missioonidel Lähis-Idas, uued puhkevad konfliktid Iraanis või Korea poolsaarel, äkilised šokid energiaturul, majandus- ja finantskriisid.
Eesti kogemused meist kaugemal aset leidvate, julgeolekupoliitikat mõjutavate arengute analüüsimisel on mõistetavalt väikesed. Ent kui me ei suuda maailmapoliitika võtmeteemasid õigesti hinnata, riskime sellega, et meie lühiajalised otsused võivad olla vastuolus Eesti riigi pikaajaliste strateegiliste huvide või koguni meie riikluse püsimisega.
Seetõttu on oluline oma kompetentsi teadlikult kasvatada ning mõista, et välis- ja julgeolekupoliitika ei ole sugugi vähem tähtsad valdkonnad kui igale inimesele käegakatsutavad «pehmed teemad» nagu haridus või tervishoid.
Eesti riik ei saa edukas olla ühe ega teiseta.

MIKSER: Hea mees, kes lubabki

Sven Mikser,
Riigikogu liige
(Artikkel ilmus 24.01.2007 Sakalas)

KUI VALIMISTELE eelnevat ajupesu uskuma jääda, on asi lihtne: see, kes soovib 40 000-kroonist palka, valib oravapartei ja see, kes lepib 25 000 krooniga, valib ninasarviku oma. Petta saavad muidugi mõlemad, sest lubadused on kahjuks katteta. Aga ega see lubamast takista.
Üks väga tuntud paremerakondlane küsib valimiste-eelses telereklaamis, kas Eesti inimesed tahaksid sama suurt palka, kui makstakse soomlastele, ja sama kõrget pensioni, nagu saavad Rootsi eakad. Vastus on loomulikult jah. Samuti võiks vastata siis, kui küsitaks, kas tahate sama head kliimat, nagu on Kanaari saartel.
Paraku on küsimus valesti esitatud. Õige küsimus oleks: miks maksavad soomlased oma töötajatele nii häid palku ja rootslased oma eakatele nii kõrgeid pensione?
Sellele on õiget vastust leida keerulisem. Tõsi on aga, et Põhjamaade poliitikud mõistavad inimese väärtustamise olulisust ja saavad aru ohtudest, mida sisaldab õhukese riigi ihalus. Ehk teisisõnu: põhjamaalased maksavad häid palku ja pensione samal põhjusel, miks nad valimistelt valimistele annavad tugeva toetuse sotsiaaldemokraatidele.
EKSITAV ON maalida Eesti inimesele kujutluspilt sellest, nagu võiksime meie jõuda mingit teist teed pidi sinna, kuhu soomlased ja rootslased on jõudnud sotsiaaldemokraatliku mudeli kaudu. Põhjamaise ühiskonna sarnaseks võime saada vaid läbi suurema solidaarsuse ja tegusa riigi, kes tahab ja suudab abivajajaid alati aidata.
Liikumist õhukese riigi poole võib suure majanduskasvu aastail maskeerida jutuga, et riigi sissetulekud kasvavad maksude pidevale alandamisele vaatamata. Aga majandus kasvab tsükliliselt ja kehvema kasvu aastail, mis paratamatult kunagi ka meil kätte jõuavad, võime tunda kibedat puudust igast enam kui poolest miljardist kroonist, mille tulumaksu alandamine ühe protsendipunkti võrra riigi tuludest välja jätab.
SEDA, ET RIIGI kiiresti kasvavad tulud on vajadusi arvestades siiski tillukesed, näitavad ilmekalt päästjate ja politseinike põud, ohvitseride äravool kaitseväest ning meditsiinis valitsev nokk-kinni-saba-lahti-punnseis, mille puhul arstide palka on võimalik tõsta üksnes ravijärjekordade või investeeringute arvelt ja vastupidi. Sellist situatsiooni ei saa kuidagi normaalseks pidada.
Eesti päästeametnikud, politseinikud ja meditsiinitöötajad on valdavalt suurepärased spetsialistid, ega neid muidu Põhja- ja Lääne-Euroopa tööturul nii väga oodataks. Aga kvalifitseeritud töötajatel on õigus sellele, et nende tööd reaalselt väärtustatakse. Nad ei lepi õõnsa jutuga sellest, kuidas keskmised palgad tulevikus Euroopa keskmistest ette jõuavad.
Kui maksuvabad reeded ei luba meil oma riigi turvalisuse tagajaid küllalt motiveerida, lähevad nad sinna, kus nende väärtust hinnatakse, ja meie õhuke riik kulub veel õhemaks. Mõistagi poleks see kellegi heaolu huvides.
OMAPÄRASE aritmeetilise uperpalliga on valimistuhinas hakkama saanud Keskerakond, kes lubab viia avaliku sektori töötajate palgad veerandsaja tuhande kroonini. Keskmist pensioni tõotatakse samal ajal kergitada pooleni riigi keskmisest palgast, nimetades selle suurusena 8000 krooni.
Teades avaliku ja erasektori palgasaajate ligikaudset suhtarvu, on võimalik sellest ühe muutujaga võrrandist välja rehkendada, et erasektori keskmiseks palgaks planeeritakse nelja aasta pärast veidi vähem kui 15 000 krooni. Kuidas mõjutab meie majanduselu ja sotsiaalset tasakaalu olukord, kus erasektori palgad — ja erasektoris asub neli viiendikku kõigist palgasaajaist — moodustavad keskmiselt vaid 60 protsenti avaliku sektori palkadest, sellest kahjuks vaikitakse.
Veelgi enam: keskmine pension on sel juhul pisut üle poole erasektori palkadest, ent vaid kolmandik avaliku sektori keskmisest palgast.
Tasakaalustatud palga- ja pensionipoliitika peab kahtlemata arvesse võtma nii avaliku kui erasektori arengudünaamikat. Avaliku sektori palkade ebaproportsionaalne ja kunstlik tõstmine võib olla propagandistlikult tõhus, ent riigi arengu seisukohast ohtlik.
Valija võiks otsida loosungite ja suurte arvude tagant erakondade üksikasjalikumat tegevusplaani ja tulevikuvisiooni. «Viieteistkümne aastaga viie rikkama hulka!» on kõigest loosung, isegi kui seda püütakse esitleda arenguvisioonina.
Arvudega üksi ei ole midagi peale hakata: alles mõne aasta eest võis iga vaene türklane endale turult miljoni liira eest arbuusi osta, suur rahasumma ei teinud teda veel rikkaks.

RUMM: Jokk off, linnapea!

Hannes Rumm,
Sotsiaaldemokraat
(Artikkel ilmus 02.02.2007 SLÕhtulehes)

Jüri Ratas nühkis veel viimaseid aastaid koolipinki, kui kurikuulsate Tallinna kesklinna ametnike tegevus maksis toonasele peaministrile Tiit Vähile ameti. Koonderakonna esimehele heideti ette tema parteikaaslaste korruptiivseid korteritehinguid kesklinnas ning tugeva surve alla jäänud Vähi pidas õigeks ise tagasi astuda.
Toona andsid linnaametnikud vanalinnas sadu kalleid eluruume tuttavatele üürile ning mõne aja pärast erastas üürnik selle turuhinnast kümneid kordi odavamalt. Tallinna vara paristati meeletult kahjulikult maha, küll aga panid üürnikud taskusse megakasumi. Ei saa väita, et oma osa sai ka näiteks kauaaegne kesklinna valitsuse juht ja tänane volikogu keskfraktsiooni esimees Elmar Sepp või mõni tema kolleeg, sest kohtus seda tõestada ei õnnestunud.

Vanalinnas võimul endised
Kümme aastat hiljem oleks kõik nagu tundmatuseni muutunud. Linnavalitsust juhib nüüd hoopis Keskerakond ning isegi Tallinna vanalinnas näib toimivat normaalne kinnisvaraturg. Aga võta näpust! Kuigi legendaarsed linnavalitsuse ametnikud on vahetanud värvi ja ametit, on paljud olulised hoovad tänini nende käes.
Õnneks on nende tegutsemisruum tunduvalt väiksem kui ennemuiste. Aga vanale tegijale, kes tunneb vanalinna nagu oma viit sõrme, leidub siiski piisavalt tegutsemisvõimalusi. Nüüd on võimalik linnale kuuluvaid kortereid oma tuttavatele ärida ettekäändel, et tegemist on abi vajavate sundüürnikega. Mullu müüdi sundüürnikele Tallinna vanalinnas ümmarguselt 20 000 krooni eest kortereid, mille turuhind on mitu miljonit krooni.
Neid skeeme on viimastel nädalatel ilmekalt kirjeldanud «Pealtnägija» ning neist on kirjutanud kõik päevalehed. Seepärast siinkohal vaid üks stiilinäide: mullu veebruaris müüdi sundüürnikule, kes polnud majas päevagi elanud, 24 390 krooni eest korter Viru tänaval. «Sundüürnik» teenis tehingus osalemise eest 80 000 krooni ning müüs mõni kuu hiljem miljoneid maksva korteri edasi Elmar Sepa koolivenna firmale.
Juriidiliselt on kõik muidugi korrektne. Sundüürnike valikul on läbitud kõik nõutud otsuseprotsessid kuni Jüri Ratase juhitud linnavalitsuse ja linnavolikogu jaa-sõnani välja. Isegi seda viimast pole raske saavutada, sest volikogus on Keskerakonnal kindel häälte ülekaal.

Kaotab linn, kaotavad sundüürnikud
Selliste «sundüürnike» abistamise sildi all tehtud tehingutega kaotab linn tänini kümneid miljoneid kroone. Tünga tehakse ka tegelikele sundüürnikele. Kui linn müüks kortereid turuhinnaga, saaks iga vanalinnas müüdud korteri eest ehitada abivajajatele kolm-neli uut linnakorterit. Rääkimata sellest, et nii võetaks võimalus korruptsiooniskeemideks, mis vanalinnas tähistavad võidukalt juba kümnendat sünnipäeva.
Ühe konkreetse tehingu asjaolude selgitamiseks, mille osaline on legendaarsesse linnaametnike põlvkonda kuuluv ametnik Indrek Ahlberg, on linnapea Jüri Ratas algatanud sisejuurdluse. Ennustan, et sisejuurdluse lõpptulemus on jälle üks jokk.
Kui sisejuurdlus tõesti jokitami-sega lõpeb ja linnapea vaatab mööda teistestki korruptsioonikahtlastest tehingutest linna varaga, mida ajakirjandus on järjepanu paljastanud, siis saab nii linnakodanike kui ka opositsiooni mõõt täis. Jokk off!
Tallinnal ei ole vaja linnapead, kes ei kaitse linna ega linnakodanike huve, vaid neid erakonnakaaslasi, kes siseinfot ja poliitilist võimu ära kasutades tükkhaaval vanalinna ärastavad. Jüri Ratasel on kaks võimalust ? ta kas paneb ennast Tallinnas maksma või tabab teda samasugune saatus nagu Tiit Vähit kümme aastat tagasi. Keegi teenis suure raha, keegi turule tõi oma naha.

BERG: Teel jõukuse paradiisi?

Maimu Berg,
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 12.02.2007 EPLis)

Pole vaja olla arvamusliider või salakaval poliitik, et märgata – kaks parteid rühivad meil praegu kõigi vahenditega võimu poole. Selle nimel on kaks suurerakonda tegelikult oma jõud ühendanud.

Kui politoloogid ennustavad eelseisvate riigikogu valimiste kampaaniast väga räpast, siis vähemalt Reformi- ja Keskerakond omavahel tõsisesse tülli ei kipu.
Selged märgid suurte sõprusest olid õhus juba aasta lõpus: Tallinna lisaeelarve hääletamisel ei jäänud Reformierakond enam opositsiooni seisukohtadele. Peagi ilmusid välja õrnroosad valimisplakatid kõige naiselikuma erakonna “tibidega”, maitsetud nagu Barbie buduaar ja suurem osa Keskerakonna tegevusest. Mis naiselikkusse puutub, siis ei pidanud plakatitelt vastu roosatanud noor keskerakondlasest linnaametnik Olga Sõtnik linnavolikogus enam vajalikuks õrna naiselikkust isegi mitte teeselda. Toon, millega see naisterahvas opositsionääridest linnavolinike küsimustele vastas, pigem küll sisulistest vastustest kõrgilt keeldus, rääkis võimust pimestatu enesekindlusest, mida noorpoliitik ei osanud või ei vaevunudki varjama.

Kommionulikud pakkumised
Nüüdseks on aga roosa udu hajunud, Keskerakonna vana roheline sõjamaaling taas väljas, erilise künismina veel valikuliselt sinimustvalgega tembitud, ja lubatakse rikast riiki ning paremat palka. Ja head palka ja rikast riiki lubab meile sinikollastel magusalt naeratavatel plakatitel ka Reformierakond. Kummalgi erakonnal ei puudu ka oma “sotsiaalpoliitika”, mis sisuliselt seisneb peamiselt almuste lubamises ja jagamises. Pensionäridele näpuotsaga rahakest, natike sünnitoetust kohalike omavalitsuste tasandil ja lisaks lihtsalt nänni – viimati tuli haridusminister välja “lõppkultuurse” ettepanekuga viia gümnasistid Peterburi, Louvre’isse ja Rooma. Aga Viini ja Berliini muuseumid, aga Metropolitani muuseum ja Guggenheim? Või pole nendega diili? Ja sellised kommionulikud pakkumised ajal, kus haridus vajaks raha hoopis olulisemateks asjadeks, kas või näiteks kutsehariduse tõhustamiseks.
Võtkem siis ette vennasparteide Kesk- ja Reformierakonna suur oluline ühislubadus – rikas riik, kes maksab paremat palka. Parem palk on tegelikult õhumull, mis sotsiaalsete tagatiste puudumisel või vähesusel ja inflatsioonis kiiresti kokku vajub. Eriti kummaline, et sellise lubaduse taga seisab majandusminister isiklikult, kes on koguni välja käinud “uue” palga summa. Isegi see ei heiduta, et aastate eest meile lubatud 9000-kroonise keskmise palgani ei ole me veel tänini jõudnud. Ja selliseid isakese tsaari aegseid lubadusi jagatakse tänapäeval Euroopa Liitu kuuluvas riigis, nagu ei oleks midagi kuuldud palgakokkulepete poliitikast.
Muidugi, kui asjad sotsiaalpoliitikas ei parane, siis ju peabki paremat palka maksma, et inimestel oleks, millega teenuste eest tasuda. Vaadakem oma olukorrale silma. On muidugi tore, et meil praegu sünnib rohkem lapsi kui vahepealsetel aastatel, kuid positiivsest iibest on asi kaugel ja paraku oleme ikkagi fakti ees, et Eesti elanikkond vananeb kiiresti. Kõige raskemasse olukorda satub seetõttu just keskealiste põlvkond, kelle “paremast palgast” neelavad suure osa kulutused, mida tehakse pensionärist vanemate ja vanavanemate aitamiseks, toetades neid rohtude ostmisel või väärikama hooldekodu koha kinnimaksmisel. Pole ju mõeldav, et “parema palga” peal tööd rabav inimene jätaks töö sinnapaika ja hakkaks kodus näljapajukil põduraid vanureid hooldama. Seda enam, et teiselt poolt vajab oma osa sellest palgast ka kõrghariduse poole püüdlev järelkasv, sest tasuta haridust ju ei lubata, õppetoetustest rääkimata. Ning kui lastel peaks veel olema tahtmist mingite huvialadega tegelda – mis on ju igati tervitatav, siis paraku peab maksma ka selle eest. Omal ajal võetud eluasemelaen tahab samuti tagasimaksmist ja liisitud auto väljavahetamist, sest ühis-transpordi peale ei saa ju loota, pealegi tõuseb pidevalt piletite hind. Üha kallinevad näiteks hambaravikulud ja kui ikka kiiresti eriarsti vaja läheb, tuleb taas kukrut kergendada. Rääkimata sellest, kui keegi lähedastest peaks kaotama tervise, muutuma töövõimetuks ja klassifitseeruma puudega inimeseks. Ei ühtki vihjet solidaarsusele, mis meie riigis olematuks on kahanenud, või sotsiaalsele kaitsele.

Järele jääb peletis
Me kuuleme pidevalt, et Eestil läheb hästi. Jah, halvasti meil ei lähe, seni on läinud ikka tõusvas joones. Ent tasub siiski tõsiselt võtta majandusanalüütikuid, kes meid aeg-ajalt liigse optimismi eest hoiatavad. Tõepoolest, mõndapidi meenutab meie nn majandusime keskmiste välimiste näitajatega “tibi”, kellest püütakse teha missi, süstides talle huultesse silikooni, suurendades rindu, tehes rasvaimu, lõigates ninajoont kaunimaks jne. Sellest näitsikust võib ju ehk kaunitar saadagi, keda teatud aja saadab mõningane edu, aga ühel päeval võivad lõikusarmid reetlikult sinetama hakata, silikoonid vajuvad laiali ja järele jääb peletis, kes ei kõlba enam hästi isegi mitte prostituudiks.
Usun siiski, et nii hulluks asjad ei lähe. Eriti siis, kui meie inimesed ei lase ennast peibutada ajutistest ühekordsetest “iluoperatsioonidest”. Muidugi tuleb ka palku tõsta, aga seda peab tegema palgakokkulepete, mitte heade parteionude lubaduste ja laest võetud arvude põhjal. Veel suuremat tähelepanu peab pöörama tervishoiu kasvavale rahastamisele, tasuta õppevahenditele, tasuta kõrgharidusele ja õppetoetustele, tasuta huvialaringidele – see ongi ju suurem palk! Ja kui tõsta palku, siis vastavalt sellele peavad tõusma ka pensionid, toetused lastega peredele, puuetega inimestele, toimetulekutoetused.
Ei ole vaja jagada utoopilisi katteta lubadusi, kulutades nende reklaamimisele igal laternapostil ja tänavanurgal miljoneid kroone. Ei ole vaja rääkida rikkast riigist, lastes oma hiiglaslikul reklaamipalakal hõljuda linna auklike poriste ja liiklusest ummistunud tänavate kohal, samal ajal kui kõrvalasuvates prügikastides tuhnivad nn eluheidikud.
Aga sellist pilti näen Tallinnas iga päev. Rikas riik ei tähenda ainult rahahunnikuid kellegi pangaarvel, suuremat keskmist (?) palka, mis tegelikult tõstab praegu automaatselt ka “äravalitute” tulusid, vaid seda, et elatakse meeldivas, korrastatud ja turvalises keskkonnas, kus kellelgi pole vajadust ennast teistest kõrgete plankude ja turvakaameratega eraldada ei otseses ega ülekantud tähenduses, ja kus keegi ei laiuta võimuri õigusega või ei tunne ennast äratõugatu ja unustatuna.

RUMM: Ettepanek: “Ehitas Eesti Vabariik”

Hannes Rumm
Sotsiaaldemokraat
(Artikkel ilmus 05.02.2007 EPLis)

Siim Kallasel nupp ei noki. Muidu sõidaks Euroopa Komisjoni volinik mööda Eestit ringi ja jagaks telekaamerate ees naeratades tšekke. 100 miljonit krooni Tartu Veevärgile.

Kümneid ühe-kahe miljoni krooni suuruseid tšekke uue traktori ostnud põllumeestele.
Tõsinedes võib vaid rõõmu tunda, et see nii ei ole. Õnneks kehtestas Euroopa Komisjon väga range korra selle kohta, kuidas tuleb tähistada EL-i raha eest tehtud investeeringuid:
EL-i logode ja teksti “Euroopa Liidu kaasrahastatav projekt” eksponeerimist nõutakse kõigilt toetuse saajatelt. Kohati on reeglid EL-i investeeringute tähistamiseks tobeduseni karmid, näiteks nõutakse logode paigaldamist isegi ostetud kontoritehnikale või turundusnännile. EL käitub nii selleks, et näidata oma kohalolekut liikmesriikides ning tõestada EL-i kodanikele oma vajalikkust ja vähendada nende võõrandumist sellest.
Investeeringute märgistamine toimib hästi ka Eestis. Kui 66% valijatest hääletas 2003. aastal Eesti ühinemise poolt EL-iga, siis paljud tegid selle otsuse majanduslikel kaalutlustel. Teadmist EL-i rahalise abi kohta tekitasid maanteede ääres üles seatud suured sildid “Tee-ehitust kaasrahastas Euroopa Liit”, mis meenutasid, et kilomeetripikkusest teejupist 750 meetrit maksis kinni Euroopa maksumaksja.
Isegi Tallinna linn seab suuremate objektide juurde teadetetahvlid logoga “Tallinn ehitab”, mis väärtustavad pealinna linlaste silmis. See on mõistlik mõte, sest suuremates ja jõukamates omavalitsustes pole alati selge, kas investeeringu tegija on riik, omavalitsus või erainvestor.
Eesti riigil tasub EL-ilt õppida, hakates suuremaid investeeringuid märgistama, pannes näiteks välja tänutahvli, millel on Eesti lipuvärvides logo ning tekst: “Ehitas Eesti Vabariik. 2007.” Kui valmis saab järjekordne koolikatus, veepuhastusjaam või raamatukogu, siis rivistuvad linti lõikama minister, sellest ringkonnast valitud riigikogu liikmed, maavanem ja kes kõik veel. Kõik nad teevad näo, et see maja või rajatis sai valmis just tänu neile. Eesti riik nende seljatagant kuidagi välja ei paista.

Võõrad suled
See trend üha süveneb. Üks riigikogu liige kiitles äsja Eesti Päevalehes, et on Tallinnast oma kodukanti viinud 18,5 miljonit krooni, unustades täiesti, et selle raha on kogunud Eesti riik oma elanikelt ning tema on lihtsalt osalenud ühe manulisena keerulises otsustusahelas. Sellise isetsemise taustal pole imestada, et inimesed on riigist võõrdunud ega taju riigi panust nende elukeskkonna parandamisse. Erinevalt Põhjala-naabritest ei adu eestlased, mida riik neile nende tasutud maksude eest vastu annab.
Juba asus oma nime upitama ka haridusministeerium, nõu-des koolidelt oma toetuse eraldi esiletoomist. Kindlasti pole mõistlik see, kui iga ministeerium või riigiamet mängib enda nimel, otstarbekas oleks ühiselt väärtustada Eesti Vabariiki.
Muidugi ei ole mõistlik pensionärile või õpetajale pangaülekannet tehes selgituse reale märkida: teile maksab pensioni ja palka Eesti Vabariik. Ka EL maksab põllumeestele otsetoetusi, lehvitamata seejuures eurolippu.
Küll aga on arukas väärtustada suuremaid riiklikke investeeringuid. Mõistlik on panna paika piir, mis summast alates ning mis tüüpi investeeringute puhul tuleb eraldi välja tuua riigi panus. Näiteks EL-i puhul on selleks piiriks praegu viis miljonit krooni. Kui EL on investeerinud sellest suurema summa, siis tuleb tööde ajaks objekti juurde panna hästi nähtav stend ja hiljem tänutahvel.
EL nõuab, et nende panus oleks nähtav esimesed viis aastat. Eesti riigi puhul võib see aeg olla pikem, sest ühel hetkel hakkab aastaarv reetma, et näiteks koolimaja on juba 15 aastat vana ning nõuab hädasti kapitaalremonti.
Selleks et otsustada, millises kujunduses ja sõnastuses Eesti riigi panust väärtustada, võib korraldada esindusliku konkursi. Elame ajal, kus rahvuskala valimiseks ja rahvustoidu leiutamiseks käiakse mängeldes välja 30–40 miljonit krooni. Selle taustal ei käi mõne miljoni andmine Eesti riiklike investeeringute väärtustamiseks meie tublile riigile kindlasti üle jõu.

NESTOR: Matti ja Mati pimesoolest

Eiki Nestor
SDE aseesimees
(artikkel ilmus 23.11.2006 Postimehes)

Ka 2006. aasta novembri lõpus oleme kahjuks sunnitud tõdema, et lahendamata küsimuste hulk meie tervishoius ei vähene, vaid hoopis suureneb. Kuigi sotsiaalmaksu laekub riigikassasse rohkem kui kunagi varem, on tervishoiutöötajate palgalepe sõlmimata.

Kindlustundeta jäänud arstid ja õed leiavad nende oskustele vastava töö naaberriigis. Kuigi saaksid ja peaksid tegema tööd Eestis. Kohtla-Järve haiglajuhid on suunanud oma pilgud juba itta – ehk sealt pärit õed oleks nõus meie haiglates nigela palga eest vaeva nägema. Ehk ongi, kuna seal on olukord veelgi hullem.
Milline haigla või milline tervishoiu kutseala on järgmine? Ja kas keegi tõesti usub, et see ongi lahendus?

Kümnekordne vahe
Lihtsuse ja selguse huvides selline näide. Pimesooleoperatsiooni eest saab haigekassa tasuda meie haiglale 3056 krooni. Soomes maksab samasugune küllalt tavapärane töö 2323 eurot. Seega on Matti pimesool kas üle kümne korra kallim või üle kümne korra paremini välja lõigatud kui Mati oma.
Teil on muidugi õigus, kui ütlete, et see ei ole võimalik. Pigem tunnistab see asjaolu, et meie põhjanaabritele on inimeste tervis kümme korda tähtsam kui eestlastele. Mis siin siis imestada, et minnakse Soome.
Raske haiguse järel vajab inimene ravi, mis võimaldab taastada endise töövõime või vähemalt teha elu oluliselt kergemaks. Kas aga teate, et taastusravi saab meil ainult viiendik vajajatest ja nendestki pelgalt pooled õigel ajal.
Taastusraviks kasutamata raha ei saa kuidagi kokkuhoiuks lugeda, sest seetõttu suureneb vajadus arsti ja õe oskuste järele tulevikus. Aga järjekorrad, need ei lühene. Kui varem tekkisid need rahapuudusest tingituna, siis nüüd on üha rohkem põhjuseks personali puudus. Sest arstid ja õed on läinud Matti tervist parandama.
Kõige selle juures näib paljudele musta huumorina, et rahvusvaheliselt peetakse meie tervishoidu niivõrd hästi korraldatuks, et kogu Euroopa ministrid peaksid seda kohapeal uurima. Kes usub, kes mitte, aga kindlasti peaks uskuma rahvusvaheliste hinnangute teist poolt – meie läbipaistvas tervishoiukorralduses on liiga vähe raha. Õigemini, sellele tarkusele peaks me ise tulema.

Tervishoid alarahastatud
Seega, meie tervishoid vajab karjuvalt rohkem raha ja küsimus on, kes seda maksma peaks. Ravikindlustus tasub praegu 65 protsenti tervishoiu kuludest, inimesed ise 25 protsenti ja riigi muudest maksudest tasutakse 10 protsenti.
Patsientide omaosalus on niigi suur ja seda tõsta ei tohi. Sotsiaalmaksu tõus võib põhjustada tagasilööke majanduses ja seda tõsta on ohtlik.
Jääb üle kolmas võimalus – tuleb suurendada riigi panust tervishoidu.
Praegu katab riik kulud kiirabile ja ravikindlustamata isikute vältimatule arstiabile ning sellest on selgelt vähe. Vaja on suuri ja rahamahukaid otsuseid, selle asemel et nokitseda haigekassa reservides. Viimane ehk päästab midagi korraks, aga ei paranda olukorda pikemas ajavahemikus.
Näiteks peaks riigi muudest tuludest tasuma haigekassa kaudu perearstidele. See käik vabastaks ravijärjekordade lühendamise, taastusravi rahastamise ja palgatõusu huvides 70–800 miljonit krooni aastas. Siis saaksid ravikindlustamata isikud perearsti juurde samadel alustel kindlustatutega. See oleks arvestatav rahaline ja sisuline panus.
Tuleb lõpuks aru saada, et meie haiglad ei saa areneda, kui me jätkuvalt tasume neile tehtud töö eest vähem, kui tegelikult kulub. Töö hinna sees on nii palkade kui seadmete ja hoonete kulud. Selleks, et haiglad ei laguneks, näpistatakse tegelikult palgaraha. Tagajärjeks on, et seda raha ei jätku palkadeks ega uute seadmete ja hoonete tarvis.
Me ei suuda ju isegi Euroopa Liidu pakutavat abi kaasrahastada ja euroraha on sisuliselt kasutamata. Valitsus korjab järgmisest aastast haiglatelt seadmete käibemaksuna üle 100 miljoni krooni aastas, selle asemel et luua haiglatele võimalus saada tasutud käibemaks tagasi. Viimane liigutus pole üldse keeruline.
Valitsus lubas suurejooneliselt tasuda riigieelarvest haiglate kapitalikulud ning teeb seda nüüd null krooni eest aastas. Selle asemel et ravikindlustatute arvel teha regionaalpoliitikat, peaks hoopis regionaalpoliitika toetama ravikindlustust. See tähendaks näiteks, et Hiiumaa haigla saaks raha nii tehtud töö kui ka selle eest, et see haigla Kärdlas asub. Muidu pole võimalik saarel haiglat rahuldaval moel pidada.

Odavam elada tervelt
Kui me tõesti oleme aru saanud terviseedenduse tähtsusest (ehk sellest, et odavam on elada tervelt kui haigusi ravida), siis ka siin ei pääse riigi suurema sekkumiseta. Ideede puudust selles valdkonnas ei ole, on aga raha puudus. Iga terviseedendusele kulutatud kroon hoiab kokku ravikindlustuse raha tulevikus.
Alustasin näidetega ja lubage ka nendega lõpetada. Tean mitut Eesti tööandjat, kes erinevaid kavalusi kasutades on tasunud näiteks oma töötajate taastusravi eest. Miks me sunnime neid kõveraid teid otsima?
Ei ole midagi lihtsamat kui vabastada tööandja tehtud kulutused töötajate tervise huvides erisoodustusmaksust. Töövõime taastanud inimene on ühiskonnale suurem väärtus kui mis tahes pettuste kartuses maksurahana kokkukorjatud kroonid.