Ivari Padar: riik tõmbab kasiinoäri koomale

Kahjuks on Eestis üha rohkem inimesi, kelle pere on lõhkunud mängukirg. Kõige traagilisemal juhul viis ühe perepea sõltuvus õnnemängudest hiljuti selleni, et hukkus noor neljaliikmeline pere.

Hasartmänguturg korda

Kasiinosõltlaste arvu kasvule on kaasa aidanud üliliberaalne hasartmänguseadus, mis on võimaldanud meie linnad täis pikkida ahvatlevaid kasiinotulesid. Et kasiinode arv Eestis on ammu ületanud kriitilise piiri, peab riik jõuliselt sekkuma ning seadusega piirama selliste ahvatluste kättesaadavust, mis tekitavad hasartmängusõltuvust ja laostavad sadu või isegi tuhandeid perekondi.
Minu arvamuse kohaselt võiks kõik hasartmängukohad sulgeda, kuid peame siiski arvestama paari asjaoluga.
Hasartmängu täielikul keelamisel liiguks mängurlus põranda alla ja riik kaotaks selle üle igasuguse kontrolli. Teiseks on kaasaegsed, kontrollitavalt tegutsevad kasiinod turismitööstuse oluline osa.
Et hasartmängude vohamisele piir panna, ent teha seda siiski turismisektorit kahjustamata ning mitte soodustades õnnemängude ebaseaduslikku korraldamist, valmis rahandusministeeriumis hiljuti uus hasartmänguseadus, mis järsult karmistab reegleid hasartmängude korraldajatele ning piirab mängusõltlaste ligipääsu mängukohtadele.
Uue hasartmänguseaduse peamine eesmärk on korrastada Eesti hasartmänguturgu, kaasajastada hasartmängude korraldamisele esitatavaid nõudeid ja pidurdada õnnemängusektori liiga kiire kasvu tõttu toimuvat sõltlaste arvu kasvu.
Toon vaid mõne näite rahandusministeeriumist kooskõlastusringile saadetud uuest hasartmänguseaduse eelnõust.

Õnnemängud elumajast välja

Esiteks ei anta uue seaduse kohaselt enam luba kasiinode avamiseks sellistele mängukohtadele, mis asuvad elumajas või mõnes muus ebasobivas kohas. Seeläbi peaks oluliselt vähenema mängukohtade arv.
Mängurite nimed kirja. Teiseks seatakse sisse inimeste tuvastamise ja registreerimise nõue. See tähendab, et kasiinosse sisenemisel kontrollitakse inimese dokumenti ja pannakse tema nimi kirja.
See aitab alaealisi mängukohtadest eemal hoida. Seda on vaja ka selleks, et kasiinosse ei pääseks inimesed, kes kuuluvad õnnemängu mängimise piirangutega isikute nimekirja – sõltlased, kes on mõnel helgemal hetkel oma nime kirja pannud, et kasiinod neid enam ei teenindaks.
Peale selle on registreerimisel tekkiva andmebaasi näol tegemist olulise infoallikaga kriminaalpolitseile organiseeritud kuritegevuse ja rahapesuga võitlemisel, aga ka näiteks kohtule hasartmängusõltuvusega isiku teovõime piiramise vajaduse üle otsustamisel.
Kolmandaks karmistatakse nõudeid mängukohale. Kasiinos peab olema nähtaval kohal hoiatus hasartmängudes osalemise sõltuvust tekitava iseloomu kohta ning viide nende organisatsioonide kontaktandmetele, kes osutavad abi hasartmängusõltlastele.

SMS-laen mängusõltlasele?

Et uus seadus koondab seni eraldi seadustena kehtivad loteriiseaduse ja hasartmängu seaduse, muutub mõneti ka loteriide korraldamine. Muidugi säilib nõue, et kasiinodes tohivad käia inimesed alates 21. eluaastast. Ent ka loteriipiletite ostmine on tulevikus lubatud alates 16. eluaastast.
Mulle kirjeldati hiljuti pilti ühest kasiinost, kus oma pangaarvel olnud raha kaotanud mängusõltlane tõmbas taskust välja mobiiltelefoni ja saatis taotluse SMS-laenu saamiseks. Möödus vaid pool tundi ning juba sai ta laostavat mängu jätkata, sest tema pangaarvele oli laekunud röövelliku protsendiga SMS-laen.
Mänguvõlgade tekkimine on vaid üks väga kiirelt levinud SMS-laenude ebameeldiv kõrvalnähtus. Seepärast on rahandusministeeriumis väljatöötamisel uus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus, mille eesmärk on muu hulgas karmistada SMS-laenude väljastamist.
See keerulise nimega seadus sunnib SMS-laenu pakkujat kindlalt tuvastama, kes on laenu saaja. Selleks nõutakse esimese laenu andmisel laenu taotlejaga silmast silma suhtlemist ning isikut tõendavate dokumentide esitamist. Peale selle peab laenu taotleja andma teavet laenu kasutamise eesmärgi kohta.
Nii välistame lähitulevikus olukorra, kus SMS-laen pikendab õhtut mängupõrgus või võimaldab emotsiooni ajel teha kulutusi, mille laenaja pärast kallilt kinni peab maksma.
Usun, et need muutused seadustes aitavad üsna nukraks muutunud olukorda hasartmängude osas parandada ja nii mõnigi kurb perekonnalugu jääb tulevikus olemata.

HANNES RUMM: Ettekanne operatsioonist “Aljoša”

Kellele: FSB Operatiivinfo ja Rahvusvaheliste Sidemete teenistuse ülemale kindral-polkovnik Viktor Ivanovitš Komogorovile Kellelt: Avalike Allikate Analüüsi Üksuselt
Käesolevas ettekandes on esitatud aprillis-juunis Eesti-vastases infosõjas korraldatud operatsiooni “Aljoša” tulemuste analüüs.

Operatsiooni eesmärgid olid eri- ja infooperatsioonide tulemusena järgmised: 1. kahjustada Eesti Vabariigi mainet rahvusvahelisel areenil; 2. tekitada Eesti ühiskonnas rahvuslikke pingeid; 3. muuta meie kaasmaalased Eestis lojaalseks Vene Föderatsioonile. Pikemas perspektiivis toetas operatsioon “Aljoša” meie strateegilist eesmärki tõmmata Balti riigid, sh Eesti, tagasi Venemaa mõjusfääri.
Kuigi meil ei õnnestunud kõiki eesmärke täita, oli operatsioon tervikuna edukas.

Eesti imago kahjustamine

Me ülehindasime oma jõudu ning alahindasime NATO ja EL-i liikmesriikide solidaarsust. Hoolimata Venemaa ja Saksamaa juhtide traditsioonilisest erisuhtest, käitus isegi Angela Merkel kriisi haripunktis EL-i eesistujamaa juhina ning mitte Venemaa presidendi sõbrana nagu varasemad Saksamaa juhid.
Teiseks tegime just siin suurima vea, suunates Eesti saatkonda ründama noorteorganisatsiooni Naši. Selle aktsiooni peaeesmärk oli tõsta Naši tuntust ja näidata selle jõudu Venemaal. Naši osas me seatud sihi saavutasime, kuid aktsiooni välispoliitiline kõrvalmõju, eelkõige Eesti suursaadiku füüsiline ründamine, tagas Eestile EL-i ja NATO liikmesriikide tugeva toetuse ning kahjustas oluliselt operatsiooni põhieesmärki.
Ometi ei saa öelda, et Eesti imago kahjustamise poolest oleks operatsioon läbi kukkunud. Eesti avalikkus ülehindab kriisi järel välispartnerite toetust, sest diplomaatilised allikad kinnitavad, et ehkki sõnades toetasid EL-i ja NATO partnerid Eestit, peavad nad vastutustundetuks valimiseelses võitluses rahvuslikul pinnal pingete õhutamist, mille tulemusena tekkis tõsine rahvuslik konflikt.
Siit oluline järeldus: kui me suudame Eestis lähitulevikus etnilisel pinnal uue kriisi tekitada, siis on Tallinnal raske loota välispartneritelt sama tugevat toetust, sest partnerite silmis vähenes tema usaldusväärsus olulisel määral. (Toetust murendavad ka meie fašismiteemalised jätkurünnakud. Heaks näiteks Eesti usalduse vähenemisest partnerite silmis on fakt, et hiljuti analüüsis USA välisministeerium meie Washingtoni allikate teatel põhjalikult ühe briti (!) kirjaniku näidendit, mida esitati Eesti justiitsministri juubelil, et veenduda, kas tegemist on poliitiliselt korrektse teosega.)
Operatsiooni tulemusel muutsime Eesti rahvusvahelisel areenil nn ühe-teema-riigiks. See tähendab tülikaks väikeriigiks, mis paistab eelkõige silma pidevate mõttetute konfliktidega Venemaaga, mis omakorda häirivad EL-i ja NATO liikmesriike ning segavad neil lahendada muid, palju olulisemaid Venemaaga seotud probleeme.
Tõsi, lühikeses perspektiivis võib Eesti uuest staatusest isegi kasu lõigata, sest ta omandas meie eri- ja inforünnakuid tõrjudes unikaalse kogemuse. Sellist oskusteavet Eesti partneritel pole ning näiteks kübervaldkonnas on Eesti oma uut Vene-eksperdi staatust esialgu küllalt osavalt müünud. Ent pikemas perspektiivis vastab Eesti ühe-teema-riigi staatus Vene Föderatsiooni huvidele, sest vähendab Tallinna usaldusväärsust.
Kriisiolukord näitas ka seda, et Eesti valitsus ei olnud valmis kaitselahinguteks infosõjas. Tema võimekus tasakaalustada meile vajalikus suunas kallutatud informatsiooni rahvusvahelisel ingliskeelsel infoväljal (venekeelsest infoväljast rääkimata) oli rõõmustavalt väike.
Meie eduks võib pidada ka seda, et vähemalt lühiajaliselt kahjustasime Eesti majanduse mainet. Oleme ka pärast operatsiooni lõppu süstemaatiliselt suunanud rahvusvahelisse meediasse uudiseid sellest, kuidas Venemaa karistab Eesti majandust ja Eestiga seotud ettevõtteid. Sel moel soovime tekitada rahvusvahelistes investorites veendumuse, et Vene turule suunatud äri puhul pole suure poliitilise riski tõttu mõttekas Eestisse (aga ka teistesse Venemaaga konfliktides olevatesse riikidesse, nagu Läti, Poola, Ukraina jt) investeerida.
N-ö tasuta kaasmõjuna suutsime Eesti toodete ja firmade vastu häälestada Venemaa avalikkuse, mis boikoteerib Eesti tooteid ning piirab Eesti ettevõtete tegevust Vene turul.

Ebalojaalsus Eesti Vabariigile

Operatsiooni “Aljoša” puhul oli meie suurim õnnestumine kaasmaalastes Vene Föderatsiooni suhtes lojaalsuse tekitamine. Alates president Vladimir Putini valitsemisaja algusest on nii Vene Föderatsiooni, SRÜ riikide kui ka lähivälismaal elavate kaasmaalaste inforuumis tekitatud suurvene identiteeti, tuginedes juba Nõukogude võimu ajal glorifitseeritud võidule Suures Isamaasõjas.
See kontseptsioon töötas hästi Venemaal ja SRÜ riikides, kus kuulsusrikka mineviku meenutamine ja tänapäevaga sidumine varjutas majanduslikku viletsust ja Venemaa positsiooni nõrkust rahvusvahelisel areenil. Ent see kontseptsioon töötas halvasti Baltimaades, kus meie kaasmaalased said osa nende riikide üldisest materiaalse heaolu paranemisest ja piiride avanemisest seoses EL-i laienemisega. Eesti edukas areng muutis meie kaasmaalaste identiteeti, nad nautisid euroopalikke hüvesid, kuigi säilitasid samas perekondlikud ja kultuurilised sidemed kodumaaga. Meie õnneks ei suutnud Eesti valitsus seda nihet kaasmaalaste teadvuses enda huvides ära kasutada, et luua “eestivenelaste” identiteet.
Nüüd õnnestus hoopis meil luua oma kaasmaalastele Eestis nende identiteedi sümbol – Aljoša. See sümbol seob neid Kremliga ning tõukab neid eemale ametlikust Eestist kui natsimeelsest režiimist, mis ei taha tunnustada Vene rahva ajaloolist võitu Suures Isamaasõjas. See sümbol varjutab majandusedu ja sotsiaalset turvalisust, mille tagamisel meie kaasmaalastele on Eesti Vabariik olnud Vene Föderatsioonist edukam.
Samuti võime uhked olla selle üle, et arvestatavas osas venekeelsetest massiinfovahenditest õnnestus meil tekitada Eesti valitsuse suhtes vaenulik hoiak. Kahjuks ei õnnestunud meil Tallinna vastu pöörata eestikeelset meediat. Kuigi tulevikku silmas pidades on positiivne, et mõned Eesti meediakanalid õhutasid kriisi haripunktil rahvustevahelist vaenu ning seadsid kahtluse alla jõustruktuuride võimekuse olukorda kontrollida. See annab lootust, et järgmise kriisi ajal aitab ka Eesti meedia paremini kaasa meie infooperatsioonide õnnestumisele.

Vene vähemus radikaliseerus

Kuigi Aljoša teisaldamise vastu protestinud rahvahulk muutus vägivaldseks ning Tallinnas ja Jõhvis toimusid tänavalahingud, ei viinud see meid kohe soovitud eesmärgile. Eesti politsei surus hästi organiseeritult tegutsedes vägivalla kiiresti maha ning ükski meie toel tegutsev rühmitus ei osutunud kriisiolukorras piisavalt tugevaks ja radikaalseks.
Meie kaasmaalaste toetuse võitis äärmuslike organisatsioonide asemel vahetult pärast operatsiooni Keskerakond, kes on küll ainus Kremli-sõbralik Eesti parlamendipartei, kuid kes vähemalt esialgu tahab säilitada ka eesti rahvusest valijate toetust ega olnud seetõttu huvitatud konflikti eskaleerimisest.
Kahjuks ei suutnud meie kontrolli all olevad organisatsioonid isegi ühe meie kaasmaalase surma vägivalla õhutamiseks vajalikul määral ära kasutada. Tulevikus tähendab see vajadust reageerida infooperatsioonide käigus sellistele vahejuhtumitele kiiremini ning esitada massiteabe vahendusel informatsiooni meile vajaliku vaatenurga alt veel jõulisemalt ning emotsionaalsemalt, kui me seda seni tegime.
Samas võime rahul olla sellega, et meil õnnestus tugevasti polariseerida Eesti ühiskond rahvuslikul pinnal ning tekitada selles esimest korda 15 aasta vältel tugevaid rahvuslikke pingeid. Nii lõime viljaka pinnase Vene vähemuse radikaalseks muutmisele ning äärmusorganisatsioonide tekkele juba lähitulevikus (ka selliste Eesti äärmusorganisatsioonide tekkele, mille tegevus rahvuslike konfliktide õhutamisel on igati kooskõlas Vene Föderatsiooni huvidega).

Järeldused

Eelnevast analüüsist tulenevalt on meil tulevikus tunduvalt paremad eeldused järgmiste Eesti-vastaste eri- ja infooperatsioonide edukaks korraldamiseks. Kordan, et viljaka pinnase loovad meie operatsioonide käigus nõrgenenud rahvusvaheline toetus Eestile ning meie kaasmaalaste seas järsult kasvanud rahulolematus Eesti valitsuse vastu.
Lisaanalüüsi vajab veel see, kas järgmiste operatsioonide kavandamisel langeb pearõhk vene koolide osalisele üleminekule eesti õppekeelele, Aljoša jätkuvale ärakasutamisele või mõne uue Tallinna-vastase sümboli loomisele. (Edukalt käivitus meie järgmine infooperatsioon, milles käigus kasutame Kavastu-nimelisse valda ausamba rajamist, tõestamaks eestlaste vaenulikku suhtumist ajaloolisse vene vähemusse.)
Üks oluline tegur, mis võib oluliselt mõjutada lähituleviku olukorda, on Eesti erakondade käitumine. See, et pronkssõduri teisaldamise järel toetati Reformierakonda ja Keskerakonda vastavalt eesti ja vene valijaskonnas erakordselt palju, andis Eesti erakondadele selge sõnumi: järgmised valimised 2009. aastal aitab kõige kindlamini võita rahvuslik konflikt.
Loodetavasti innustab see teadmine mõnd Eesti erakonda juba lähiajal õhutama järgmist rahvuslikku konflikti, et rajada sellele oma valimiskampaania. Selline tegevus ühtiks igati Vene Föderatsiooni huvidega, sest suurendaks rahvuslikke pingeid, õõnestaks Eesti rahvusvahelist mainet ja looks viljaka pinnase meie kontrollitavate organisatsioonide tugevnemisele Eestis.