Tuesday, March 28, 2006

PADAR: Surmamaantee 186

Ivari Padar
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees

Tallinn-Tartu maantee 186 kilomeetrit ühendab kahte Eesti suuremat linna.Viimase kuue aasta jooksul on sellele maanteel toimunud 383 liiklusõnnetust, milles on hukkunud 73 inimest. Ise olen kõnealusel teel oma silmaga näinud vähemalt 25 hukkunut, kes mu mõtteid regulaarse sagedusega nii unes kui ilmsi kummitamas käivad. Avalikkuses taas valla puhkenud tee-ehitamise debatti jälgides lõin kokku need tunnid, mida mainitud teel ise kulutan. Sain 4 tundi nädalas ehk 192 tundi aastas ehk 24 tööpäeva aastas. Võtame nädalavahetused maha ja saame terve kuu töist aega.
Pigem tuleb tegelikkuses neid tunde rohkem kui vähem.
Arvestades tõsiasja, et Tallinn-Tartu maantee läbib või on põhiliseks ühendusteeks Tallinnaga vähemalt üheksale Eesti maakonnale ning enamikule valdadele siis võiks keegi huvi pärast kokku lugeda kõigi maa- ja vallavalitsuse asjameeste teel veedetud töötunnid ja päevad. Pakun, et summa tuleb suur, 100 000 päeva kanti. Järelikult ei ole tee mitte ainult muldkeha ja asfalt. See on tuhandete inimeste töökoht, Eesti elu tuiksoon, infrastruktuuri oluline osa ja regionaalpoliitiline tegur. Ja hetkel veel ohtlik pealekaba.

Valitsuse kuum kartul

Just eelpool nimetatud põhjustel andis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon enne Vabariigi aastapäeva riigikogu menetlusse otsuse eelnõu pealkirjaga „Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee ehitamisest”. Eelnõu sisu on suhteliselt lakooniline ja lihtne – ehitada tee Tallinna ja Tartu vahel terves ulatuses neljarealisena ehk esimese klassi maanteena. Samuti seab eelnõu selged ajalised tärminid teeehituse valmimiseks – Vaida-Mäo lõik koos Mäo liiklussõlmega, Tartu ümbersõit aastaks 2010 ja Mäo-Tartu lõik aastaks 2015. Riigikogu otsuse vorm sai valitud seetõttu, et Tallinn-Tartu maantee ehitus ületab ka kõige optimistlikumate plaanide kohaselt mitut Riigikogu valimisperioodi, kõnelemata meie valitsuste suhteliselt lühiajalisest tegutsemisajast. Selleks, et eesmärk saavutada peavad aga kõik järjestikused riigikogu ja valitsuse koosseisud tegutsema järjepidevalt, milleks riigikogu otsus annaks ka aluse. Eestis, Euroopa Liidu liikmesriigis, aga veeretatakse üht ilmselget asja, ühe tee aja nõuetele kaasaegseks ehitamise küsimust aastast-aastasse ja valitsusest-valitsusse nagu kuuma kartulit. Sotsiaaldemokraatide eelnõu paneb aga paika konkreetse aja, mil tee peab valmima.

Objekt number üks
Ma olen nõus sellega, et nagu iga pere ja äriettevõte, peab ka riik tegema kulutuste tegemiseks pikaajalisi plaane ja tihti raskeid valikuid. Eesti regionaalselt ühtlane areng ning ühendusteed Euroopasse eeldavad plaanipäraseid ja suuri investeeringuid põhimaanteedesse ja raudteele.
Tallinna ja Tartu vahelise tee neljarealiseks ja turvaliseks muutmine peab olema Eesti valitsustele ja parlamendile infrastruktuuriobjekt nr.1. Ühelgi teisel rajatisel pole sellist mastaapset tähtsust. Ka väga suure tähelepanu ja osaluse pälvinud internetikampaania http://www.maantee186.net/ näitab, et ootus ja valmisolek taolise otsuse langetamiseks on väga suur. Anna sinagi oma toetusallkiri maantee neljarealiseks ehitamiseks. Seda saad teha, minnes kodanikualgatuse veebiaadressile http://www.maantee186.net/.

JÄRVELILL: Lõuna-Eesti arengu võti: jõuline regionaalpoliitika

Rein Järvelill
Värska vallavanem
sotsiaaldemokraat

Statistika näitab Lõuna-Eesti jaoks kurba olukorda: Võrumaa keskmine brutopalk on ainult 61 protsenti Tallinna keskmisest brutopalgast. Sellise suure palgaerinevuse võime panna absoluutnumbritesse. Arvestades tööhõivet ja keskmise brutopalga erinevust saame Võrumaa töötajate aastaseks palgakaoks võrreldes Tallinna töötajatega 616 miljonit krooni ja seitsme Lõuna-Eesti maakonna töötajate aastaseks palgakaoks 5,4 miljardit krooni, kogu Lõuna-Eesti majanduse kaotus, mis on tingitud regionaalsest tasakaalustamatusest on kordades suurem. Sellised numbrid on aga võrreldavad Tallinn-Tartu I klassi maantee väljaehitamise maksumusega.
Tallinn-Tartu maanteed polegi tegelikult korrektne nimetada Eesti suurlinnade järgi, sest need 186 kilomeetrit, mis lahutavat Tartut Eesti suurimast majanduskeskusest, kus on rahvusvahelised sadamad, lennuväli, on väga olulised kogu Lõuna-Eestile. Just seetõttu, et see tee ei ole eluliselt vajalik Tallinnale, võiks seda magistraali nimetada „maantee 186”.

Vähetähtsustatud maantee
Maantee 186 neljarealiseks ja turvaliseks muutmine peab olema Eesti valitsuse ja parlamendi infrastruktuuri objekt number 1. Kaasaegse ühendustee ehitamist, mis vastaks käesoleval ajal umbes I klassi maantee nõuetele, alustati 1970ndatel aastatel ja käesolevaks ajaks on valminud lõik Tallinnast Vaidani. Kolmekümne viie aasta jooksul on ehitatud pisut alla kolmekümne kilomeetri maanteed. Seejuures esimesena ehitatud Tallinna sisse-väljasõit on tänapäevastele vajadustele taas ahtaks jäänud. Selline ehituse tempo ei saa kuidagi rahuldada lõunaeestlasi ja sellist jõuetut regionaalpoliitikat ei tohi väike Eesti riik endale lubada.
Vastukaaluks valitsuse väidetele, et meil puudub tee-ehituse raha ja liiklustihedus maanteel 186 on liiga väike, et kogu trassi pikkuses rajada lähiaastatel I klassi maantee, on Sotsiaaldemokraatlik Erakond teinud valitsusele ettepaneku I klassi maantee välja ehitada aastaks 2015. Tee-ehituse rahastamiseks tuleb moodustada sihtkapital, mis tagaks täiendava rahalise ressursi kaasamise. Sihtkapitali võiks suunata kindla osa kütuseaktsiisist, eraldised stabilisatsioonireservist ning kaasata laenu- ja euroraha.
Lõuna-Eesti arengu võti on jõulises regionaalpoliitikas, riigipoolses sekkumises infrastruktuuri arendamisse. Poliitilise tahte olemasolul on võimalik vähendada kaugusi ja sellega ühtlustada riigi majandusarengut ja ühe sammuna aastaks 2015 välja ehitada maantee 186.

LÄNTS: Surmamaantee 186

Randel Länts
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär




Viljandist Tallinna on umbes 160 kilomeetrit. Valdavalt kasutatakse sõidutrassiks Viljandi-Imavere teelõiku, mis 110 kilomeetrit enne pealinna ristub Tallinn-Tartu maanteega. Edasine sõit kulgeb siis seega mööda Eesti tähtsamat maanteed ehk siit võib teha ka järelduse, et antud Tallinnat ja Tartut ühendav teelõik on ka viljandimaalastele olulise tähtsusega. Rääkimata maakondadest ja omavalitsustest, mida antud maantee läbib. Nimetan Tallinn-Tartu maanteed juba ohtlikuks surmamaanteeks, millel kilomeetreid 186. Viimase kuue aasta jooksul on seal liigeldes manalateele sattunud 73 inimest, kokku liiklusõnnetusi 383. Palju on veel vaja?

Õnnetus teise otsa
Olles nüüd juba mõni aeg Tallinnas elanud, tuleb mul vahetevahel ikka ette võtta teekond kodulinna. Kuna see juhtub peamiselt nädalavahetustel, siis harilikult kukub ühe suuna sõiduaeg reede õhtupoolikusse ja teine pühapäeva pärastlõunasse. Rikkudes esialgu oma tuju Tallinna meeletutes ummikutes, algab Ülemistelt tõeline võidusõit surmaga, kus üsna tihti sooritatakse peadpööritavaid manöövreid ikka ainult selle nimel, et varem sihtpunkti jõuda. Ja kui lisada veel, et sisuliselt pool aastat elame talvetingimustes, siis pole vaja rohkem tugipunkte tarviski, kirjeldamaks seda riski, mis kahte Eesti suuremat linna ühendaval maanteel meid varitsevad.
Mäletan eredalt 7-8 aasta tagust sõitu Tallinnasse. Oli 26. detsember, inimesed liikusid pühadelt tööle tagasi, oli tugev tuisk, maanteele oli vaid jäänud üks sõidurada, auto oli autos kinni, ja kogu sellest kolonnist kihutas iga kümne minuti järel mööda mõni rekka. Teel nägin ma kolme avariid, politsei ja kiirabi puha kohal. Tallinnasse jõudnuna mu käed värisesid… Jah, mina jõudsin ilusti kohale, aga pärast sellist kogemust ei soovinud tükk aega autorooli istuda.
Õnneks on viljandlastel ka teine võimalus – kasutada pealinna pääsemiseks Tallinn-Viljandi maanteed, mis lookleb läbi kaunite paikade nagu Türi ja Rapla. Tuleb tunnistada, et nii mina ise kui ka valdav osa minu Viljandi maakonna tutvusringkonnas kasutab just seda teed. Maantee on kuni Raplani suhteliselt tühi, lisaks sellele muidugi ka kilomeetrite pikkune maaliline metsaveer.
See isiklik kogemus on vaid niiöelda mündi üks pool. Tallinn on Eesti Vabariigi pealinn. Tallinnas on meie ainumas rahvusvaheline lennujaam, reisisadamad ja valdav osa ka kaubasadamatest. Ehk siis pole Tallinna näol tegu tavalise linnaga, vaid kogu Eesti suure aknaga maailma. Tallinast sõltub väga paljuski kogu riigi areng ning seetõttu on oluline, et pealinna pääsemine oleks võimalikult lihtne, turvaline ja meeldiv, mitte üks pidev surmasõit. Seega pole ka Tallinn-Tartu maantee pelgalt üks tee sadade teiste hulgas. See teelõik ühendab kahte suuremat linna, aga ka tervet Kagu- ja Lõuna-Eestit Tallinnaga. Sellest maanteest sõltub paljuski nende piirkondade jätkusuutlikkus, sinna tehtavad investeeringud jne.

Maantee 186
Praeguse majanduskasvu tingimustes on vägagi paslik aeg alustada meie riigi põhimaantee – Tallinn-Tartu maantee – väljaehitamisega neljarealiseks maanteeks kogu 186 kilomeetri ulatuses. Selge on see, et tegu on kuluka ettevõtmisega. Ometi on meil mitmeid, mitmeid võimalusi alates sihtotstarbelisest kapitalist, mille kasutuselevõttu sotsiaaldemokraadid eelmisel nädalal valitsuselt ka nõudsid, laenu võtmise ja reservide kasutamiseni välja. Maantee näol ei ole ju tegu jooksvate kulude katmisega, vaid ikkagi investeeringuga infrastruktuuri; investeeringuga meie igaühe elusse, et viimasel kuue aasta jooksul 73 teel liiklusõnnetuses hukkunule enam lisa ei tuleks.
Meile meeldib end alati kellegagi võrrelda. Ja erilist heameelt tunneme, kui mõni statistikanumbrike näitab, kui head me ikka võrreldes lätlaste ja leedulastega oleme. Viimased on aga suutunud ehitada kaasaegse esimese klassi, st neljarealise, kogu riiki läbiva maantee juba aastaid tagasi valmis. Võtkem siis neilt õppust, meil läheb ju paremini ja pealegi on meie territoorium väiksem. Jõudu meile selleks!

LAUR: Maantee 186

Jarno Laur
Sotsiaaldemokraat
Riigikogu liige


Andsin enne Vabariigi aastapäeva sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni nimel riigikogu menetlusse otsuse eelnõu pealkirjaga „Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee ehitamisest”. Eelnõu sisu on suhteliselt lakooniline ja lihtne – ehitada tee Tallinna ja Tartu vahel terves ulatuses neljarealisena ehk esimese klassi maanteena. Samuti seab eelnõu selged ajalised tärminid teeehituse valmimiseks – Vaida-Mäo lõik koos Mäo liiklussõlmega, Tartu ümbersõit aastaks 2010 ja Mäo-Tartu lõik aastaks 2015. Riigikogu otsuse vorm sai valitud seetõttu, et Tallinn-Tartu maantee ehitus ületab ka kõige optimistlikumate plaanide kohaselt mitut Riigikogu valimisperioodi, kõnelemata meie valitsuste suhteliselt lühiajalisest tegutsemisajast. Selleks, et eesmärk saavutada peavad aga kõik järjestikused riigikogu ja valitsuse koosseisud tegutsema järjepidevalt, milleks riigikogu otsus annaks ka aluse. Heaks näiteks on siinkohal Muusikaakadeemia, KUMU ning Eesti Rahva Muuseumi ehitamise kohta VIII riigikogu koosseisus langetatud otsus, mille tulemiks ka KUMU hiljutine avamine ja juba projektikonkursini jõudnud ERMi ehitus.

Kas ootame 100 aastat?
Vastava kaasaegse ühendustee ehitamist, mis vastaks tänapäeval umbes I klassi maantee nõuetele, alustati 1970ndatel ja käesolevaks ajaks on valminud lõik Tallinnast Vaidani. Kolmekümne viie aasta jooksul on ehitatud pisut alla kolmekümne kilomeetri maanteed. Seejuures esimesena ehitatud Tallinna sisse-väljasõit on tänapäevastele vajadustele taas ahtaks jäänud.
Tänaste kavade kohaselt tahetakse tee-ehitusega jõuda aastaks 2015 Mäoni. Sellise tempoga valmiks kaasaegne tee Tartuni mitte enne 2035. aastat, Võruni mitte enne 2050. ja piirini mitte enne 2065. aastat. Senine praktika kinnitab, et tegelik tee-ehitus võrreldes kavandatuga hilineb aastaid iga lõigu osas ja uue lõigu ehitamist ei alustata enne, kui eelmine valmis. Ühesõnaga - samamoodi jätkates saame korraliku maantee alles ligi 100 aasta pärast.

Otsust ei ole
Kõige hullem on aga see, et selgesõnalist otsust, mis riigi ühest peamisest tuiksoonest saab, ei ole riigi tasandil langetatud. Ei ole otsust nimetatud maantee prioriteetsuse kohta ega ole ka seatud selgeid eesmärke selle vormi kohta. Kas lahenduseks on kogu tee ulatuses I klassi maantee nõuetele vastav eraldusriba ja eritasandiliste ristmikega varustatud neljarealine trass või on mõistlikum valida näiteks Skandinaaviaski levinud eraldatud sõidusuundadega 2+1 mudel? Kas neljarealine tee ehitada Tartuni või ainult Koseni, nagu tänastes Maanteeameti plaanides kirjas? Peaministri jutt Mäoni neljarealise tee ehitamisest on maanteeameti konkreetsete kavadega võrdlemisel pehmelt öeldes ebatäpne.
Selge on see, et ilma selge otsuseta milliseks ja mis tähtaegadel Tallinn-Tartu maantee ehitatakse ei saa tegeleda ehituse planeerimisprotsessi ja eelarvestamisega. Samuti võimaldab otsus maanteeametil trassi planeerida, tegeleda vajalike maade ostmise või sundvõõrandamisega, projekteerida ning kuulutada aegsasti välja hanked. Piltlikult öeldes – soovides, et maantee tõesti 2015. aastaks oleks Tartuni neljarealine, tuleb ametnikel juba täna hakata tegelema vajalike ettevalmistustega. Kui jätta järgmiste tööde ettevalmistused ootama käsilolevate lõikude valmimist, nagu on senine tee-ehituse praktika olnud, siis tänased kolmekümnesed valmis teed oma eluajal ei näe.

Kust raha võtta?
Maantee ehitamine on kallis ettevõtmine. Paraku ei ole näha, et see tulevikus muutuks mingil põhjusel odavamaks. Seega, iga edasilükatud aasta ehituses toob hinnale prisket lisa juurde. Ehitushindade tõusu arvestades on mõistlik ehitada tee valmis kasvõi laenurahaga, sest mõistlik intress jääb alla ehitushinna galopile. Teine allikas laenuraha kõrval on loomulikult Euroopa Liidu fondid. 2007-2013 eelarveperioodi vahendite kasutamist valitsus hetkel arutab ning Tallinn-Tartu maantee peab seal olema peamiseks tee-ehituse prioriteediks. Meil pole mõtet raha „laiali pudistada”, kui kasutada ärimees Rein Kilgi väljendit, vaid keskenduda regionaalpoliitiliselt kõige olulisemale infrastruktuuri projektile. Kolmandaks allikaks on kindlasti stabilisatsiooni reserv. Kasvõi sellisel kujul, et selle aasta eelarve ülelaekumised mitte suunata reservi, vaid paigutada sihtotstarbeliselt Tallinn-Tartu maantee ehitamiseks. Oletades, et 2006. aasta head majandustulemid toovad vähemalt eelmise aastaga võrreldava ülelaekumise, annaks see maanteeprojekti eelarvesse paar väga vajalikku lisamiljardit. Üheks võimaluseks tee-ehitus ummikust välja saada on rakendada KUMU rajamisel kasutatud sihtkapitali mudelit, kus sihtkapitali saaks suunata eelarve ülelaekumised, euroraha ja muud vahendid.

Miks just praegu?
Millegipärast on otsustatud lähtuda tee-ehituses mitte niivõrd Eesti regionaalpoliitilistest kriteeriumitest ja eesmärkidest, vaid Euroopa Ühtlusfondi rahastamispõhimõtetest. Euroopa Liidu finantsvahendeid saab ja tuleb kasutada maanteede ehituses, kuid strateegiliste otsuste elluviimist ei saa siduda kaasrahastusega olukorras, kus riigil enesel on võime panustada senisest enam vahendeid muuhulgas ka infrastruktuuri arendamiseks. Viimastel kuudel on Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee kiire väljaehitamise vajadust tunnistanud suuremad parlamendierakonnad, mis võiks olla lähtepunktiks senise tee-ehituse praktika muutmisele. Mäletame, et teema on avalikkuse ees tõstatanud reformierakondlastest Võru, Tartu ja Kuressaare linnapead, erakonnajuhtidest Ivari Padar ja Villu Reiljan, Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo, ärimees Rein Kilk ja paljud teised. Vähemalt Tartus on juba kõigi poliitiliste jõudude konsensus antud küsimuses. Ka väga suure tähelepanu ja osaluse pälvinud internetikampaania http://www.maantee186.net/ näitab, et ootus ja valmisolek taolise otsuse langetamiseks on väga suur. Kindlasti on taoline foon soodus erakonnaülese kokkuleppe saavutamisel riigikogus. Mis ongi eesmärk.

MIKKO: DEMOCRATIC PARTICIPATION, PLURALISM AND FREEDOM OF INFORMATION. THE CASE OF ESTONIA’S INTEGRATION INTO THE EU

M. Mikko at "Political Parties for Georgia’s New Democracy"
Georgia, 17. March 2006

Ladies and gentlemen,
I am here today to share a few thoughts about the changes Estonian society underwent on its way into the EU.
My more precise topic is “Democratic participation, pluralism and freedom of information: the case of Estonia’s integration into the EU.” This is a very wide topic, which I even cannot start to cover in the 20 minutes I have.
My first thought about the topic was a comparison. It seems to me that democracy, pluralism and freedom of information are to the EU accession as air, water and sunlight are to the high school diploma.

Air, water and sunlight are the very basic needs for a person. Without them we could not have gone to high school – on account of not being alive. Yet, to be successful in school, you need a lot more than to fulfill your basic functions.
And the last point – breathing, drinking, washing and getting some light are good for you in themselves – even if you do not intend to get an education. Democracy, pluralism and freedom of information are the key success factors in accession to the European Union. At the same time they are key success factors in anything a nation wants to accomplish. Even if the country does not want to join the European Union.

There are other important criteria to join the Union, or to become happy and prosperous nation without it. You certainly know of functioning market economy and the rule of law. It seems very clear to me that the two latter factors cannot exist with out the first one.
These factors belong inseparably together, they are unthinkable without each other. It is impossible to tell where on of them begins and the other ends.

***
Ladies and gentlemen, dear friends,
I will use the rest of my speaking time to tell you about the very early years of Estonian integration into the EU.
At the time I will talk about we were about as far from the European Union membership as Georgia is now. Maybe even further, since initially there was no clear vision who Estonia wanted to join, what Estonia wanted to be like. The European Union was only one option. For some people, it was the second choice, given that we could not join the United States of America J.

***
But first, some thoughts about democracy.
Even the Soviet propaganda machine did not dare to stress too much the notion of Soviet Union being pluralistic or protecting the freedom of information. However, it habitually described this "prison of nations"[1] as democratic.
The essence of democracy was not reflected upon to any great extent. It was just used as a catchphrase. Pretty much the same way the US public discourse equates “democracy” with the “American way of life”, the Soviets substituted “democracy” for “Soviet way of life”. The Soviet satellite states such as Korea or East Germany often called themselves “Democratic Republic”.
In the very ancient sense of the word they might even been sort of right. But they were very far from a modern democracy.

Plato or Socrates might not recognize the way we use the word. Ancient Greek democracy was similar to the present Greek democracy only in its name. The Athenian demos was constituted only of rich men, owners of land and slaves.
The modern European demos sometimes even includes residents from other countries. No one seriously doubts that the change has been for the better. The decisive advantage of the modern democracy over the ancient version is its participative nature.

***
Democratic participation was one of the key factors in Estonia’s success.
In 1991, the dictatorship of the Communist Party was finally swept away by the Singing Revolution. The whole nation was eager and willing to join “the West”. But hardly anyone had any clear idea how to do it. There was no elite to follow, no one with a ready-made recipe. The infamous [in:femos] Western consultants started their invasion only years later.
In this situation pluralism and the free flow of information proved invaluable. They created an arena and a testing ground for ideas about shaping the society according to the new model.
For all its rhetoric, the Soviet system had been clearly neither participative nor democratic. The land was ruled by a small clique. They were men from the same generation, from the same schools, from the same career ladder. Soviet Union was an elitist society.

It was also heavily patriarchal. Patriarchal thinking decrees that the administrative power belongs to “the great and the good”, to the “old and wise”. A man from the street, an average joe, has no business meddling in government affairs. Neither do women and young people.
In the new society of Estonia, the natural instinct was to do exactly the opposite of what the Soviets had done. The crucial time for restoring the republic was also the golden age of participation.

Estonia became very inclusive. The views of all political streams received hearing and consideration in the media and in citizens homes. The input of diverse groups just flowed freely into the political and social discourse. There were some, who wanted Estonia to become neutral like Switzerland, or offshore like Netherlands Antilles. There were those advocating staying close to Russia. There were people advocating a monarchy. There were even some people who dared to dream of Estonia being a member state of the EU and NATO in a few years. All these voices got a hearing in the media.

Whole generations felt empowered for the first time. A significant number of senior citizens, who remembered the pre-occupation years first-hand, had been silenced by the Soviets. They now found their voice, participating in the process of building up a country.
At the other end of the age scale, young people took the chance to tear down the oppressive system they hated for its hypocrisy. Even the punk-rock-following anarchists were eager to contribute. Our freely elected parliament featured a bewildering variety of political groups.

***
In some aspects of the society, though, the old flavour still lingered. Civil courage and the participation of women were weak and they still have not reached the level I would be satisfied with.
During the first elections in the restored republic, many candidates found themselves without competition. If my memory serves me well, the average was 1.14 candidates per seat. Not many had the civil courage to put themselves forward.
What was self-evident for the women in the West, seemed like dangerous radicalism to Estonian women. They willingly put themselves in the submissive position in the political discourse.
A much-used coy expression at the time was “the woman is the neck that turns the head of the family”. Despite having worked on equal terms with the men, the women did not generally even aspire to take an active role in democracy.
It is sad in itself. AND it has had a detrimental effect on society. Estonia today is a very effective economy. But as a society it is in many ways antisocial and non-inclusive. Women are making up for the lost time now, but there is still a long way to go. Possibly we cannot get around instituting temporary quotas for women in elected bodies.
That in itself is a divisive measure, which could have been avoided with better participation. If Georgia still has the chance to get this right from the beginning, I strongly urge it to use this chance. The aim should be to have at least 30% of seats in elected bodies taken by women.

***
Step by step women are starting to participate in setting the political agenda in Estonia. Not so much as politicians as specialists. You might call it “soft participation in politics”.
Currently, about 40 per cent of middle management positions are occupied by women. Many of these jobs cannot be called "soft" by any measure. In Hansabank, one of the most efficient banks in the world, almost 60% of the managers are women.
In our public administration, the women outnumber the men considerably. In the open competitions for the high-level posts in the European administration Estonian women are remarkably more successful than men. At the highest level of service covered by the competitions, the Director-General, Estonia currently has two women and no men.
There is the "trickle-down effect" of the feminine style entering the public debate. But there is no way around the need to show courage, to step up and endure the rigours of politics on equal footing with men.
In democracy participation is all. Without it, there is no democracy.

***
Without the freedom of information, democracy does not work. Without the free media, there is no political arena, where the policy is debated and shaped. It is no coincidence that Samizdat was a tool of choice for the dissenters in Soviet time.
The free flow of information from the Finnish TV and radio helped Estonia to prepare for the collapse of the Soviet empire. Even though the Finns deliberately avoided upsetting Moscow too much in their electronic media, just the existence of the window into the world outside was a great inspiration.
However, the first Estonian media channel to experience and express the freedom of information was the newsprint. A bewildering variety of politically-minded publications appeared.

The first independent newspaper was born in 1989. "Eesti Ekspress" is still the leading weekly publication in Estonia. It was run by young people and its aim was to clean the country of the vestiges of Soviet rule. We especially hated the KGB and all it represented.
It was not an easy fight, since the KGB people were well educated and trained. I personally had to appear in court over hints I made at a certain person's past. We lost the case and I took it very personally. It was the price I had to pay for my ideals. But we won in the wider sense. The former KGB people are not a force in Estonia, as they are in many other ex-Soviet republics.
In 1990, our first "tabloid" newspaper, the "Post" appeared. It was fresh, irreverent and fearless. It did not do a very good job in checking up the facts. The "Post" was the forerunner of today's yellow press, but it was not very good in doing business, so it disappeared in a couple of years.

I personally would like the newspapers to be more of a political and social institution and less of a business. Businesses are less free. They have to be careful not to step on any toes too hard. This means covering up stories, avoiding certain topics or persons. It also means trying to produce as cheaply as possible. This can only happen at the cost of the contents, of the journalistic integrity.

The need to make a profit has led to media concentration. Currently, Estonia has no papers in state ownership. Of our 3 TV channels, one is a public service, combined with radio. Norwegian Schibsted company dominates our market with about 70% share. It owns our main daily paper, has many radio channels and a TV station. It does not take direct influence on content in a way Berlusconi does in Italy, but many people feel that the media has become poorer, less informative. Less free.
Let's be clear about it: media freedom is essential for the European way of life. Media also should be representative. In Estonian media there was a sudden generation change. Initially, this was a real problem. The media saw and presented the world through the eyes of youngsters. This meant less attention to inclusiveness in the society, to the cohesion, to the substance that unites citizens.

Now that the oldest media persons are in their forties, they are able to see more colours than just black and white. But we will face another problem. The present generation is likely to hang on to their positions until the retirement, so I expect that in 15 years the young people will be very much underrepresented in media. A good generational mix and a smooth transition is a point that needs close attention when transforming the media landscape.
Estonian media finally shows signs of maturing. The women are increasingly seen as subjects and not objects. The recent debate about banning prostitution has led to more articles being commissioned from women, it has become a mainstream topic in the Estonian media. However, the society is presently poorer for the time lost as a result of poor participation of all age groups and genders.

Ladies and gentlemen,
I hope it is a lot clearer why I consider participation, pluralism and media freedom essential for success in aspiration to join the European Union or just to become a successful state. There is no replacement for these fundamental building blocks of the modern European society. Thank you!
[1] Actually, the term was used by Bolsheviks to describe the Czarist Russia. But it is very fitting.

Thursday, March 23, 2006

NESTOR: Aga kellele on see kasulik ?

Eiki Nestor
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees

Riigikogu liige

Käesoleva aasta aprillis indekseeritakse Eestis pensioneid viiendat korda. Selle, seadusest tuleneva, pensionitõusu korraldamiseks pole valitsusel muud muret, kui liita kokku sotsiaalmaksu laekumise kasv (möödunud aastal 15%) ja tarbijahindade tõus (üle 4%) ja jagada saadud number kahega. Saadud tulemuse võrra tõusevad ka kõik pensionid. Pensionide indekseerimise mõtte läbiviimine poliitilistest vaidlustest polnud lihtne, kuid möödapääsmatu, sest ilma selleta poleks kogumispensionisüsteemi loomine olnud võimalik.
Möödunud aastad on selgelt näidanud, et tookord poliitilise kompromissina sündinud indeks ei tööta korralikult. Teisisõnu – indeks ei taga pensionide stabiilset ühiskonnale vastuvõetavat tõusu ning keskmise pensioni suhet keskmisesse palka. Sest lisaks indekseerimisele on igal aastal lisatud kroone pensionidesse ka poliitiliste otsustega Riigikogu poolt. Need otsused on olnud kindlasti õiged oma sisult (pensionid on tõusnud), kuid kas saab sama väita vormi kohta.

Pensionitõus sõltuv poliitikast
Siinkohal on paslik esitada igivana küsimus, aga kellele on selline indekseerimine kasulik? Esmapilgul võib näida, et pensionäri seisukohast suurt vahet pole, kas tema taskusse jõuab seaduse alusel indekseeritud või poliitikute poolt sinna tõstetud kroon. Tähtis on, et vähemalt kord aastas pension tõuseks. Tegelikult on asi muidugi palju keerulisem. Indekseeritud krooni saab lugeda pensionäri jaoks ka tagatud pensionitõusuks, sest vaevalt keegi söendab enam pensionide indekseerimist kummutada. Sama ei kehti aga lisatud kroonide kohta. Valitsejate heldekäelisust mõjutab eelkõige pensionikassa rahaline seis, mis lähematel aastatel muutub oluliselt teistsuguseks. Ei ole mingit põhjust arvata, et indekseerimisele lisanduvad poliitilised pensionitõusud jätkuvad ka siis, kui riikliku pensionikindlustuse reservid on olematud. Eelkõige pensionäri huvides peaks olema ka see, et pensionitõus ei sõltuks valitsuse poliitilisest kooslusest vaid toimuks just sellest sõltumatult. Pensionäride “lemmikerakond” võib küll võita valimised, aga kui tema jalg muudes riigielu küsimustes parasjagu ühes taktis teistega ei tatsu, siis võib ta valitsemisest kõrvale jääda. Ja mis siis peale hakata. Viimasel pensionäride meeleavaldusel kanti lõbusat plakatit “Edgar on meie sammas”. Olgu pealegi, aga temast ei saa kuidagi teha “meie indeksit”.

Tegelikud kulud teadmata
Vigane pensioniindeks ei ole vastuvõetav ka neile inimestele, kellel jätkub tahtmist mõelda kaugemale, kui järgmised valimised. Näiteks juba täna peaks mõtlema sellele, millistest rahalistest vahenditest katta puudujääv osa pensionikuludes aastal 2010. Kas reservidest, maksutuludest või võlakohustustest. Või kõigist kolmest korraga, mis oleks kõige mõistlikum. Pensionitõusude ettemääramatus on nii suur, et mitte ükski rahandusministeeriumi või Eesti Panga analüütik ei suudaks tegelikke kulutusi ette arvestada. Nende ametnike õnn on, et meil on täna valitsus, kes ei soovi kaugemale mõelda 2007. aasta märtsist. Ja keegi nendelt vastust sellele küsimusele ei küsi, kuigi küsima peaks. Tänane praktika rahade planeerimisel, et tõstame pensione kindlasti kasina indeksi jagu ja siis paneme veel juurde, kui raha jätkub, ei ole lahendus ei pensionäride jaoks kõigepealt ega ka riigimeheliku riigijuhtimise seisukohalt.
Viimaste aastate praktika, kus lisaks indeksile tõstetakse pensione ka poliitilise otsuse alusel, on kasulik ainult nendele poliitikutele, kellel veel täna demokraatia kogenematuse tõttu on võimalik osta valijate hääli nende endi rahaga. Kui igapäevaelus tuleks naabrimees meilt midagi ostma meie endi kroonidega, siis naeraksime ta välja. Poliitikas on kahjuks see veel võimalik.

Muuta indeksi arvutamise korda

Mida siis teha? Ega muud midagi, kui muuta kehtivat indeksi arvutamise korda. Riigikogus on kenaks kombeks anda igale seaduseparandusele oma number. Selle koosseisu eelnõude arv läheneb varsti 900-le. Samal ajal tolmub sotsiaalkomisjoni riiulil eelnõu numbriga 48, mida ei eelmine ega ka uus valitsusliit arutada sisuliselt pole soovinud. Seetõttu teeme veelkordselt ettepaneku muuta pensioniindeksit ja indekseerida pensione sotsiaalmaksu laekumise kasvuga ning jätta tarbijahindade tõus sellest arvestusest välja. See tagaks pensionide ja palkade tõusu lähematel aastatel samas rütmis, vastaks pensionäride huvidele ja võimaldaks riigil kavandada oma kulutusi aastateks ette. Kuna poliitikutel on kahetsusväärne “kena” komme mitmeid asju isiklikuks ajada, siis autoriõiguse kaitse seisukohalt, peaks meil see õigus olema. Parastamine (“ise tegi” ) ei ole asjakohane, kui tookordsed kriitikud nüüd pikalt võimul olles midagi teha ei kavatse.

Aasta sotsiaalmaksu kasv THI indeks
2002 11,0 5,8 1,084
2003 11,1 3,6 1,074
2004 11,3 1,3 1,063
2005 10,4 3,0 1,067

Wednesday, March 22, 2006

RUMM: Viis lasteaeda või muru?

Hannes Rumm
Tallinna linnavolikogu
sotsiaaldemokraat

Ühe Tallinna lasteaia juhataja näitas mulle eelmisel nädalal kausta, kus olid kirjas2006. aastal sündinud ja juba lasteaiajärjekorras ootavad põnnid. Aastaarv 2006eelmises lauses ei ole trükiviga! Kuigi käimas on alles tänavuse aasta kolmas kuu, on hirmunud lapsevanemad juba omavastsündinud maimukestele järjekorra ära võtnud.Neil vanematel vedas selles mõttes, et nende lapsed sündisid aasta alguses. Esialgupolnud järjekord veel pikk, lasteaiasabas seisis kõigest neli tänavust titte. Agajuba kaheaastaste laste järjekord on nii pikk, et lasteaeda pääseb vaid iga kolmasvõi neljas laps. Lasteaedadele pole hirmpika saba pärast midagi ette heita.Lasteaiakohti mullu lastesõbralikuks linnaks kuulutatud Tallinnas lihtsalt pole.Lasteaedade endi olukord on natuke parem. Käies äsja läbi kõik Pirita linnaosalasteaiad, kogesin, et ühes kohas on korda saanud fassaad, teisal välja vahetatuduksed. Töö tasapisi käib, laste päevakodude olukord samm sammult paraneb. Kuigi tehaon linnale kuuluvates lasteaedades küll ja veel, kümnete ja sadade miljonitekroonide eest.

Eesti kõige kallim muru

Lasteaedadel endil remondiraha peaaegu polegi. Lasteaiajuhatajaid rõõmustaslinnavalitsuse otsus tõsta lasteaia kohatasu enamikul vanematel 100 kroonilt kuus240 kroonini, sest see aitab tõsta abipersonali palka 3200 kroonilt 3500 krooninivõi mõni pisiremont ära teha.Kahjuks ei kuluta linnavalitsus kümneid ega sadu kroone lasteaedade heaks, vaidostab selle asemel kinnisvaraärimeestelt 150 miljoni krooni eest ära Harju tänavavaremed, et rajada sinna Eesti kõige kallim muruplats.150 miljoni krooni eest saaks Tallinn neli või viis tuttuut lasteaeda,kapitaalremondi aga sama summa eest kümned lasteaiad. Sellise ettepaneku 150 miljonikrooni kasutamiseks opositsioon Keskerakonnale ka tegi. Tulutult.Miks Keskerakonna linnavalitsus nii käitub? Linnapea Jüri Ratase põhjendused onsellised: tänased tallinlased pole piisavalt targad, et Harju tänava keerulisteleküsimustele õigeid lahendusi leida, seepärast pärandame selle otsuse tegemise omalastele. Pärandame ikka neile samadele mõnekuustele põnnidele, kelle hirmunudvanemad on esimese asjana pärast nimepanekut lasteaiajärjekorda pannud.

Nuputamist nutikaile

Võib-olla eelistaksid nende laste vanemad Harju tänavale muru külvamise asemel 150miljoni krooni eest lasteaedu korrastada? Keskerakond nii ei arva ja viitab 2002.aastal läbi viidud linlaste küsitlusele, mille käigus 6000 tallinlast pidas õigeksHarju tänavale haljasala rajamist.Kui rahvaküsitlusel oleks nende samade tallinlaste ette pandud selge valik, kas nadeelistavad 150 miljoni krooni eest remontida ja juurde ehitada lasteaedu võihaljastada Harju tänav, siis olnuks vastus hoopis teistsugune.Keskerakondliku loogika kohaselt on Harju tänavale haljasala rajamine 1944. aastapommitamise tagajärgede likvideerimine. Tegelikult tähendab Harju tänavale haljasalarajamine punakotkaste 62 aasta taguse hävitustöö põlistamist. Hävitas ju Punaarmeehoonestuse, mis oli ajalooline osa vanalinnast ning mida nüüd otsustati mittetaastada. Täpselt nii nagu Stalini ajal kisti Harju tänaval maha säilinud müürid,mis võinuks uuesti üles ehitada.Nüüd nuputamist nutikaile. Mis ühendab kahte hiljutist uudist?
Esimene uudis:Keskerakond maksab 150 miljonit krooni kinnisvaraomanikele, kuigi sõltumatukinnisvarafirma hinnangul on kinnistute praegune hind 74,8 miljonit krooni.Omanikud, muuseas, olid valmis krundi ise hoolimata karmidest muinsuskaitselistestettekirjutustest hoonestama.
Teine uudis: Keskerakond ei suutnud tagasi maksta 2003. aasta valimiskampaaniaksvõetud 10 miljoni krooni suurust laenu, kuigi uued valimised on juba ukse ees.Õiged vastused saatke palun aadressil: https://secure.sotsdem.ee/webmail/src/compose.php?send_to=jyri.ratas%40tallinnlv.ee.

JUSKE: Linnavalitsuse helde kingitus kinnisvarafirmadele

Jaak Juske
Tallinna sotsiaaldemokraatide esimees

Jaak Juske arvates peaks lastesõbralikuks tituleeritud linn lisaeelarvesseplaanitud 150 miljonit krooni kasutama lasteasutuste remondiks, mitte selle eestHarju tänava äärseid krunte ostma.

Hiljutisi suuri hinnatõuse eelarveraha vähesusega põhjendanud linnavalitsus onsaatnud volikokku mahuka lisaeelarve, millega tahetakse teha helde kingituskinnisvarafirmadele.

Natuke rohkem kui 150 miljonit krooni, mille linn plaanib saada Lasnamäel asuvatekinnistute müügist, soovitakse suunata Harju tänava hävinud osa kinnistute ostmiseksmitmelt firmalt. Ruutmeetrihinnaks tuleb ligi 70 000 krooni, mis on kõrgem kuivanalinnas asuva luksuskorteri keskmine ruutmeetrihind. Edaspidi on kavas sinnarajada park, mis nõuab linnaeelarvest lisaks veel miljoneid kroone.

Haridusasutused ootavad

Samal ajal on seesama keskerakondlik linnavalitsus põhjendanud ühistranspordi jalasteaia kohatasu tõusu väikese eelarvega. Nüüd aga teatatakse ootamatult, et linnaltegelikult raha küll ja nii tuleb rajada keset vanalinna üks maailma kallemaidparke. Iseenesest on ju rõõm, et Tallinna linn erakorralist tulu saab. Sotsiaaldemokraadidon aga veendunud, et lisaeelarve raha tuleks suunata hoopis haridusasutustekapitaalremondiks. On lubamatu, et väga suur osa linna haridusasutusi ootab jubaaastaid kordategemist. Tundub, et tänasel linnavalitsusel on prioriteedid täiesti paigast ära, sestlapsesõbraliku linna tiitli saanud Tallinn eraldab sel aastal koolide-lasteaedadekorrastamiseks rekordiliselt vähe raha.
Kõige hullemas olukorras on haridusasutused just Lasnamäel, kus kinnistute müügistlisaeelarve jaoks raha saadakse. Linnavalitsus tahab aga selle rahaga kullatakesklinna. Eks see paneb lasnamäelased tõsiselt mõtlema, kas järgmistel valimistelon enam mõtet Keskerakonda toetada. Omaette küsimus on, kas rahvusvahelise kaitse all olevasse vanalinna üldse uusihaljasalasid rajada tuleb. Eriti veel piirkonda, mis on olnud ajalooliselthoonestatud. Ka on Harju tänava lähedal juba mitu põlist roheala – näiteks Harjuvärava mägi,Taani kuninga aed ja Hirvepark. Nii peaksid muinsuskaitsjad seadma konkreetsed tingimused, et saaks asuda hävinudhoonestust vähemalt osaliselt taastama. Linnavalitsus põhjendab Harju tänava hävinud poole haljasalaks muutmist nelja aastataguse rahvaküsitluse tulemusega. Tookordsel rahvaküsitlusel osales vaid napilt 7000tallinlast, kellest toetas haljasala rajamist natuke üle 5000 pealinlase.

Teadlik venitamine

Tallinlastel tasub aga tähele panna, et linnavalitsuse liikmed on vähemaltlinnavolikogu aruteludes rääkinud, et tegelikult tuleb Harju tänav varem või hiljemniikuinii taashoonestada. Seega venitab Keskerakond teadlikult Harju tänava küsimuse lahendamisega jarahvaküsitlusele viitamine on lihtsalt suitsukate kahtlastele kinnisvaratehingutele.Linnavolikogu viis opositsioonierakonda on pannud seljad kokku ja esitanudlisaeelarve eelnõule ühise muudatusettepaneku, suunata need enam kui 150 miljonitkrooni lasteaedade kapitaalremondiks. Tallinn on saanud just lapsesõbraliku linnatiitli. Seega loodame, et ka Keskerakond paneb lõpuks ometi prioriteedid paika ja toetabvolikogu 9. märtsi istungil opositsiooni ettepanekut.

MIKKO: Vägivallast

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi liige
(lugu ilmus naisteajakirjas Anne)

Mahatma Gandhi vabastas oma vägivallatu vastuhakuga indialased Briti kolonialistidest. Rahvas seisis võõra võimu vastu vägivalda kasutamata. Täna, rohkem kui pool sajandit hiljem, on see mõte aktuaalsem kui kunagi varem. Muide, kõige isiklikumal tasandil. Mehe ja naise vahelistes suhetes. Üle maailma. Eriti Euroopas, nagu selgub mitmesugustest uurimustest.

Euroopa Parlamendis arutasime veebruari alguses väga tõsiselt vägivalla tarvitamist naiste vastu. Numbrid on vapustavad: igal aastal hukkub vägivalla tõttu Euroopa Liidu liikmesriikides ca 1000 naist. Tuhat surma aastas ehk kolm tapmist päevas. Kui juba Euroopas on nii, mis siis veel mujal...

Anton Hansen Tammsaare on kirjutanud 20. sajandi alguses: “Kui naisterahvale meesterahvaga ühesuguseid õigusi ei taheta anda, siis ei tule see ehk harilikult mitte sellest, et ta naisterahvas on, vaid palju enam sünnib see sellepärast, et kes kord valitsusohjad oma kätte on saanud, see neid heaga oma käest ära anda ei taha.” Euroopa Parlamendi liikme Maria Carlshamre raport, mis käsitles naistevastast vägivalda Euroopas, tõdes, et see vägivald on seotud meeste ülemvõimuga ühiskonnas.

Hingehaav kogu eluks

Kui järele mõelda, siis on sellel mõttel sügavam põhi, kui uskudagi tahaks. Uuringute järgi on ju iga kolmas naine puutunud kokku vägivallaga. Rootsis, Saksamaal ja Soomes korraldatud laiaulatuslikud uuringud näitavad, et vähemalt 30–35 protsenti 16–67aastastest naistest on langenud vähemalt korra füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks. Ajakirjanduse krimikroonikast aga ei tule see kuidagi ilmsiks. Ühiskonnas elab visalt edasi müüt, et naised on vägivallas ise süüdi ja see on justkui naise eraasi.

Peksasaanud naisel endal on enamasti nii häbi, et tal ei tule kuidagi pähe oma sinine silm, verevalum randmel või reiel kohemaid traumapunktis-politseis ette näidata ja juhtumi kohta seletuskiri kirjutada. Tähtsusetu pole siinkohal tõik, et politseinikud on suures osas mehed. Kogu lugupidamise juures korravalvurite töö suhtes on nad siiski vormi kandvad mehed, kel karmist tööst tulenevalt karm silmavaade. Vägivalla ohvril naisel on sellises olukorras üpris raske uskuda, et temast saadakse õigesti aru. Kannatanu vajab suurt kaasatundmist, üksainus vale pilk võib tappa naise hinge. Panna lukku tema suu.

Koduvägivallale on ka raske jälile jõuda, sest reeglina toimuvad sellised stseenid kinniste uste ja ettetõmmatud kardinate taga. Tegemist on olukorraga, kus ohvrite timukad elavad omaenda kodus. Millegipärast tunneb just naine vastutust oma pere hea nime ja käekäigu eest. Selline kaitsepositsioon olukorras, kus peaks iga jõhkruse kiretu täpsusega üles tunnistama, on ülimalt valus veel seetõttu, et enamasti näevad verist vaatepilti lapsed. Hingehaava kannavad lapsed kui kivikoormat läbi elu enesega kaasas. Veritsev hing võib esile kutsuda vägivalla ja kuritarvituste tsükli, mis hakkab korduma põlvest põlve.

Naine väärib enamat


Rõhutada tuleb veel üht vägivallaliiki, mis esindab ja sümboliseerib võimu ebavõrdset jaotust paremini kui miski muu. See on neutraalselt väljendudes prostitutsioon või prostalt öeldes naise keha müümine. Pean seksi otsmist vägivallaks ja veelgi enam – vägivalla põlistamiseks. Prostitusiooni kasvupinnas pole miski muu kui naiste tööpuudus ja madalamad palgad.

Mulle tuttavas Moldovas on töötu iga kolmas naine.Möödunud sajandi viimasel aastal olid pooled moldovlannadest töötud. Peaaegu et progress – seitsme aastaga on tööpuudus kahanenud 55 protsendilt 35le. Samas tean räägitavat, et iga teine Pariisi prostituut olevat moldovlanna. Traagiline nabanöör töötuse ja prostitutsiooni vahel on olemas.

Nagu märkisin, on paljud prostituudid olnud vägivalla ohvrid. Jätkuv vägivald ning sellega seotud psühholoogilised ja sotsiaalsed probleemid muudavad raskeks, kui mitte võimatuks, nende naiste integreerimise tööturule. Ja on absurd väita, et prostituudi töö on nagu iga teine. Et vahet pole, mida müüd, kas loomaliha või oma keha. Eks kirjutage oma prostituudina töötatud aastad CVsse ja jääge ootama, missugust suurepärast ametit teile pärast ausat ülestunnistust pakutakse...

Mida ma tahan selle kõigega öelda? Naistepäeva eelõhtul tahan rõhutada, et iga planeedil Maa elav naine väärib rohkem kui müüa oma jalgevahet. Aga ma mõtlen ka meeste osale inimkaubanduses. Kas pole aeg kolmandal aastatuhandel loobuda naise keha ostmisest? Väärtustada naist, andes tööandjana talle pea või kätega raha teenimise võimalusi. Mahatma Gandhi vägivallast loobumine viis India iseseisvusele. 58 aastat tagasi mõrvatud Gandhi elas ainult ühe naisega.

MIKKO: Political forces influencing the position of the Socialist group

M. Mikko "The impact of political forces on the official position of the socialist group in the European Parliament".
9. March 2006, Kiiv, Ukraine.


The policymaking at the European Parliament is very hard to describe in a analytic manner, point by point, procedure by procedure. It is probably also very boring to most people. Therefore it is best described using metaphors.
As we Estonians are a seafaring nation, and even my hometown Pärnu is at the coast, I would like to employ a maritime metaphor. The best way to see the interplay of the political forces is to think of the whole dispositive as a sea, even an ocean.
In the sea, there are always waves. There is wind, sometimes there are storms, even hurricanes. There are tides, there are ebb and flow. There are undersea ridges. All these, and countless other factors sometimes sink a ship and sometimes help it reach the harbour faster. Nobody has yet been able to exactly model the sea. And nobody will ever know enough to have an exact model of the European Parliament.
Mostly it is enough to know your way around four or five most important factors to keep your ship from sinking.
Today I will only talk about FOUR most important forces, the streams, winds and tides of the political ocean. I will try to characterise them briefly and to give an example or two about how they have influenced the official position of the Socialist group.
If you want a metaphor, the political groups could be compared to schools of fish. The 732 fish are divided into two main schools and a handful smaller ones. Each individual has personal preferences, has allegiances, personalities, likes, dislikes and connections to other individuals. On the individual level, the MEPs are quite free, but statistically speaking they are relatively predictable.
Currently there are 264 people in the EPP-ED group and 200 in the Socialist group. Anything that these two groups agree on, is very likely to pass through the European Parliament.
I said very likely, not certain. From time to time, some fish swim against the tide, or join the other schools for a vote. Generally, though, the groups are stable.
Now, to the wind and tides.
The principal political forces influencing legislators, among them Socialists, are:
· The member states
· The European Commission
· Lobby organisations (including the trade unions)
· The press
These factors influence all political groups. Another big factor is the great "invisible hand" of officials. The politicians have to rely on scores of officials to keep the wheels oiled and the machinery generally moving.
Regretfully it is not quite possible to give a sensible description of the delicate interplay of personal styles, leanings and sympathies, which push the legislative proposals this way or that way. In this respect, the officials are not so different from the MEPs.

The Member States
First and foremost among the great political forces are the member states. They are the great tides, the Gulf Streams, of the political ocean.
The member states work through the European Council (not to be confused with the Council of Europe) usually called simply "the Council". The unofficial rule of thumb is that nothing goes without "the Council's" agreement.
The reason for that is the so-called "principle of subsidiarity". Subsidiarity is a fundamental principle of European Union law. It was established in the 1992 Treaty of Maastricht.
According to this principle, the EU may make laws only where member states agree that action of individual countries is insufficient. If they disagree, then no EU-wide law can be effected.
This means that member states can block legislative initiatives they do not like.

The European Commission
The Commission is in some ways an opposite of the Council. Whereas the Council replicates quite exactly the political will of the governments at home, the Commission is not supposed to be influenced. And indeed, it is a fairly independent body.
In terms of power, the Commission is officially weaker than the Council. But it is still a great force. A tide, but smaller one. And flowing in the opposite direction. Where the Council flows from member states to the EU, the Commission carries ships and cargo from Brussels to the member states.
In simple terms, the Commission's job is to concentrate on proposing what is best for the whole union. Even if it occasionally means painful and unpopular measures.
Commission has substantial human resources, it conducts thorough research before proposing policies to the European Parliament. The sheer weight of numbers and competence makes the Commission a key influencer of the political process.
The Parliament implicitly trusts the Commission's number and often adopts its approach as a place to start.

Lobbyists
In maritime metaphors, the lobbyists could maybe resemble wind. They are the little Monsoons and Föhns, Sciroccos and Zondas. Their influence is usually quite soft, but occasionally they can whip up a storm.
They may be pleasant and refreshing, but if a wind just keeps on blowing and blowing, you soon want to close your windows and doors and cover your ears to escape the incessant whining. At times we get dozens of letters and calls from lobbyists a day.
Officially the lobbyists are defined as "persons supplying information". Indeed, some of them conduct and present research. Some of them rely on their connections and rhetoric to convince the MEPs.
Lobbying organisations can be divided into businesses and non-profit groups. Businesses promote the viewpoints of paying customers, non-profit sector lobbyists, like Greenpeace or European Broadcasting Union, promote their own viewpoints.
The best of lobbyists provide ready-made amendments to key MEPs to save time and effort. And of course to make sure their viewpoints are adequately reflected in the "report" as the legislative act is called.
For the Socialist group, one group of representatives of special interests has a special position. I probably even should not put them together with the lobbyists. I am speaking of the trade unions.
In many countries of old member states, Socialism and trade unions have always been hand in hand, like thunder and lightning. The trade unions always get a special attention.
Hope you are not tired of weather metaphors yet. I know in England you can always talk about the weather, and I hope the Ukrainians have the same amount of patience and good humour.

The press
At the moment, I am unable to find a good metaphor for the press. Perhaps they are the sun. If the sun shines on us, we become happier - and we are pretty well visible. But sometimes the sun can burn your skin.
Or maybe clouds is a better metaphor. There are fluffy white clouds in a sunny sky, giving it more character, making it look somehow nicer. And there are storm clouds and thunderstorms hitting the guilty and the innocent alike.
In well-functioning democracies the press is usually called "the fourth power". For elected representatives of the people, the press is in some ways the most important power.
The media carry the opinion of the voters to their elected representatives. The media also report on the achievements of the deputies for the public at home.
Even in domestic politics, the press has become the main channel of communication between a MP and her or his voters. When you are thousands of miles away from your electorate, like the MEPs, the press becomes even more important.
If your work is not reflected in the press, your voters tend to assume that you are not doing much. Consciously or unconsciously, the parliamentarians tend to choose topics, which attract media interest. Under these circumstances, it also seems logical that the MEPs tend to choose political standpoints, which are likely to go down well with the electorate.
To return to the metaphors - there is no point in swearing at the sun and the clouds. They will do what they have to do. You just have to be equipped to deal with them.

On Socialist International
As the time allocated to me is nearly over, I will say just a few words about the meaning of international cooperation to Ukrainian Socialists.
First and foremost, very hearty congratulations to you on joining the Socialist International. Your internationality is going to be your great advantage. Moreover, your gain is not only your internationality. You are gaining a sharper profile. You define yourself unmistakably as socialists.
In elections, a clear profile is extremely valuable. Especially as the democracy matures. Voters will want to know more than what are your promises. They will want to know what are your values, what you stand for.
As the Ukraine is setting course to European integration, it is important to be able to tell people, who are your partners in Europe. You know the English saying: tell me who are your friend and I will tell you who you are.
In new democracies, the parties often give themselves fanciful names, like the Reform Party or the Rural Alliance or People's Union. Just looking at the names and the programmes, it is not always easy to tell, are they conservatives, are they liberals or who are they?
Initially, it might be possible to gain more votes by being vague on your main principles and concentrating just on the bread-and-butter issues. But sooner or later you must find the set of principles you identify with internally and internationally.
Again, I congratulate you on this important step. Now there are further steps which need to be taken quite urgently. The youth organisation should get in touch with the European young socialists, the ECOSY. There is much going on in this organisation and you can learn as well as contribute a lot.
In the same spirit, the women's organisation should get the cooperation going with women of the Socialist International. You have seen and met Zita Gurmai, the chair or female Socialists in Europe. She is from Hungary, she has a great understanding of your problems. We will welcome you warmly.

On this note, I want to finish my address today.
Thank you!

Monday, March 06, 2006

KREITZBERG: Parteid (õigus)riigi vastu

Peeter Kreitzberg
Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraat
(ilmus 06.03.06 Äripäevas)

Eesti võimuparteid jagavad mõjusfääre territoriaalselt ja valdkonniti, tegeldes ametnike sundparteistamisega, asendades professionaalsuse parteilise lojaalsusega. Nagu oleks vana aeg tagasi tulnud.
Suur osa poliitvõitlusest käib selle nimel, kes jagab maksumaksja raha. Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (RKAS) ei sobinud Keskerakonnale seni, kuni Kalev Kallo sai selle nõukogu esimeheks ja Keskerakond juhtimise üle võttis. Kui enne paistis erakonna haridusministrile koolide remondi rahastamine RKASi kaudu raha kantimisena Res Publica ja Reformierakonna kassasse, on nüüd kõik kõige paremas korras ja valmistutakse kolmemiljardiliseks koolide renoveerimiseks.
Võrus rääkisid linnavalitsuse keskerakondlastest ja reformistidest liikmed, kelle mure pole suure raha jagamine, vaid koolide võimalikult odav ja kvaliteetne kordategemine, otse: RKASi teenus neile ei sobi, liiga kallis. Kinni on külmutatud sadade miljonite riigi raha kasutamine. Ometi on tegu samade poliitjõududega, kes valitsevad riigi tasandil.

Riigivalitsemine pätistub
Edgar Savisaarele ei sobinud proportsionaalne tulumaks seni, kuni ta otsustas hakata selle kaudu koos Reformierakonnaga riiki valitsema. Ja ennäe, nüüd sobib isegi kõigile alanev proportsionaalne tulumaks, mis sest, et avalik teenus on ohtlikult alarahastatud, nagu näitab õlikatastroof või politseinike massiline ametist lahkumine. Kindlasti aga ei takista see valimistel uuesti taguda astmelise tulumaksu trummi.
Parteid, mis on ellu kutsutud demokraatiat arendama, tegelevad häältepüüdmise janus millegagi, mis sellele vähe sarnaneb. Meenutame häälte ostmist pensionäridelt kohaliku eelarve rahaga või valimisseadusele kohukese tegemist parlamendierakonna poolt. Üldise majandusarengu taustal hakkame tasapisi harjuma riigivalitsemise pätistumisega.
Õigusriigi põhitunnus on lihtne: otsused tulenevad reeglitest, mis on sätestatud seadustes ühesugustena kõigile, mitte otsustajate suvast. Seaduste olemasolu ei tähenda veel õigusriiki. Seadused, mis sätestavad vaid otsustajaid ilma selgete reegliteta, hoopis eemaldavad meid õigusriigist. Eesti seadusandlus jätab "heatahtlikuks otsustamiseks" väga palju ruumi. Seda näeme maavanemate kohalemääramisest, avaliku teenistuse ja koolijuhtide konkursside korraldamisest, investeeringuraha jagamisest.
Õigusriigi põhimõttest räägivad eriti järjekindlalt Euroopa liberaalid ja eriti vähe armastavad seda Eesti libaraalid. Nagu nägime 22. veebruari Äripäevast, toimuvad meil valimiste eel massilised koolijuhtide parteistamised lähtuvalt sellest, kes on omavalitsustes pumba juures. Tänane koolijuht on hüpiknukk erakondade strateegide käes.

Võimuparteide omavoli
Aastaid kuuleme Savisaare käibele lastud müüti parteilisest vastutusest. Pärast majaostu skandaali, pangandusskandaale, politseiametile vettpidavate majanduspõhjendusteta miljardini ulatuvat ruumide rentimist nii Tallinnas kui Tartus oleme sunnitud tunnistama, et võimuparteid ei vastuta Eestis millegi eest. Nad ei ole riigi teenistuses, pigem on riik nende teenistuses.
Osa inimesi eemaldub parteidemokraatiast, osale muutub see üha enam parteisse astumise motiiviks. Seal, kus seadusruum on hõre, peaks tegusid juhtima eetika või tavaõigus. Aga peaminister Andrus Ansip põrgatab arutelud oma valitsusliikmete "osavast tegutsemisest" tagasi argumendiga, et seadusi pole rikutud. Rein Lang tegeleb hoogsalt leimiga, aga mitte Hanschmidti-Lipstoki juhtumiga või riigivara kasutamise reguleerimisega, mis ohustab riiklust enam kui kümnekonna nõrganärvilise sündsusetud vihapursked Delfis.
Koolijuhi võimalused mõjutada oma piirkonnas valimistulemusi on suured: ühekülgne parteipropaganda koolides, õpetajate ja lastevanemate mõjutamine, valimisnimekirjades kandideerimine. Viinapudelitega häälte ostmine on selle kõrval väike asi. Samas ei saa kuidagi pahaks panna seda, et üks või teine koolijuht kuulub erakonda. Kaugeltki kõik neist ei mineta seetõttu veel oma kutse-eetikat. Pahaks saab panna seda, et praegu kaotavad perioodiliselt toimuvatel konkurssidel koha koolijuhid, kes kuuluvad valesse erakonda, et me ei arenda Eesti koolivõrku, vaid parteilist koolivõrku, mis viib mõttetutele kulutustele.
Koolide investeeringute rahastamine pearaha alusel, mis tõepoolest reeglistaks objektiivsemalt investeeringurahade jaotamise, võtaks justkui probleemi maha. Kahjuks ei saa me piirduda koolikatuste rahastamisega pearaha alusel. Esiteks, koolid on erineval stardijoonel ja teiseks, Eestis on piiriäärseid koole, kuhu tuleb sõna otseses mõttes suunata riiklikke investeeringuid, sõltumata hetkel õppivate õpilaste arvust ja võimul olevast parteist. Koolid pole ainult valla koolid, need on Eesti riigi koolid.
Väikeriigis on parteilist demokraatiat kindlasti raskem ellu viia kui suures. Parteide sisemine võim on sageli paari-kolme inimese käes, mis teeb lihtsaks kõikvõimalike võimudiilide sõlmimise, majandusringkondadel on kerge leida teed ja toetust poliitkabinettidelt. Kõik see nõrgendab soovi õigusriigi loomiseks. Ja viib juhtimise asemel valitsemisele.

Thursday, March 02, 2006

KREITZBERG: Keegi pole sündinud kaotajaks

Peeter Kreitzberg
riigikogu liige
(SDE)
(ilmus 2. märtsil 2006 Postimehes)

Peeter Kreitzberg kirjutab, et liberaalse turumajanduse vaimust kantud võistlemine meie hariduses tuleks lõpetada, sest «nähtamatu käsi» ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid pigem juurde.

Võistlusel on mõtet siis, kui tulemus on mõõdetav ja mõõdetakse õiget asja. Spordis tekib sellega harva probleeme, kuigi ka seal vaieldakse stiilipunktide üle nii suusahüpetes kui ka iluuisutamises.

Võistlus ja valikuvabadus on turumajanduse vundamendiks. Kindlasti on neid, kes kujutavad ette, et võistlus koolide ja õppijate vahel tõstab hariduse kvaliteeti. Arvan, et, haridusvaldkonnas toimuv võistlus ahendab hariduse mõtet ja pole vääriline alternatiiv võrdsete haridusvõimaluste poliitikale. Teeme parem lõpu viletsale haridusele, selle asemel et luua ühiste pingutustega vähemusele aina paremaid võimalusi sellest pääsemiseks.
Eesti haridusvõistlus pole võistlus parema hariduse, vaid erinevate koolide vahel õppivate peade eest. See on võistlus parema rahastamise eest. Võistlevad samal haridustasandil asuvad haridusasutused, aga riigieelarverahade pärast võistlevad ka ülikoolid ja algkoolid omavahel. Kuidas on sellises olukorras võimalik koostada hariduse arendamise strateegiat, mis järgiks ühiskonna kui terviku huve?
Meie haridusvõistlus on võistlus paremate riigieksamitulemuste eest. Võistlus taandub drillitavateks riigieksamiülesannete lahendusteks, kus tulemused on täpselt ja kiiresti mõõdetavad. Eliitkoolid oma parimate õpilastega võistlevad nagu sumomaadlejad inimesega tänavalt.

Mitmete maade praktika näitab, et koolidevaheline võistlus suurema arvu õpilaste pärast koos kooli vaba valikuga viib ruttu hariduslikule eraldumisele.
Algul valivad õpilased kooli, seejärel eraldub hulk koole, kes hakkavad mingite tunnuste alusel õpilasi valima. Andekamaid, rikkamaid, või hoopis soo ja etniliste tunnuste alusel.
Uus-Meremaal vahetati 1991. aastal välja 40 aastat kestnud koolipiirkondade poliitika, mis otsustas, millises põhikoolis keegi õpib. Kooli valik muudeti vabaks. Paljud koolid viisid sisse oma vastuvõtukriteeriumid. Algas võistlus pearaha eest.
1998. aasta Uus-Meremaa koolireformi tagajärgede uuring tegi üldise järelduse, et aset oli leidnud ulatuslik sotsiaal-majanduslik ja etniline polarisatsioon.

Võistlus kihistab

Kui rahastamise abil panna koolid võistlema selle nimel, kes suudab endale kõige rohkem õpilasi haarata või kelle lõpetajaid astub kõige rohkem ülikoolidesse või kes suudab endale riigieelarvest kõige rohkem raha hankida, siis tegeleme vale võistlusega.
See süvendab kihistumist, haridusasutuste politiseerumist ning muudab õppimise ja õpetamise karikatuuriks. Noored peibutatakse kooli eelarve huvides vale karjääri lätetele.
Neoliberaalid usuvad, et koolide võistlus õpilaste arvu pärast tõstab hariduse kvaliteeti. Eeldatakse, et õpetajad ja nende vanemad teavad, millises koolis antakse kvaliteetset ja millises vähem kvaliteetset haridust.
Gümnaasiumide riigieksamid pakuvad tõesti teavet, kuid mitte õpetamise, vaid õppijate taseme kohta.

Kunagi küsisin ühelt haridusministrilt, kes koolidevahelist võistlust propageeris, et ta nimetaks viis parimat ja viis halvimat Eesti põhikooli. Minister ei osanud vastata.
Kui oleks osanud, siis oleksin küsinud, miks osa Eesti koole on tükk maad viletsamad kui teised.
Ehk, miks peame leppima olukorraga, et mitmes Eesti piirkonnas pakutakse viletsat haridust. Tegelikult peavad igas koolis olema tingimused korraliku hariduse saamiseks.
Põhihariduse tasandil peab haridus liikuma inimese juurde, mitte inimene ei pea riigi teisest otsast otsima head haridust. Just see on hariduslike võimaluste võrdsuse põhimõte, mis peaks olema riikliku hariduspoliitika aluseks.

Haridus on strateegiliselt sama tähtis tegevusvaldkond kui riigikaitse, kus nõrku üksusi ei tohi olla ja erinevad pataljonid ei võistle omavahel, kes ellu jääb, vaid täidavad koos ühist ülesannet.
Haridusvõistluse tegelikud tulemused selguvad aastakümnetega ja ka siis pole nad tegelikult mõõdetavad. Kas on võimalik öelda, et alla keskmise teeniv raamatukogu töötaja on vähem edukas kui kümneid miljoneid teeniv ärimees?
Võib-olla on riigi püsimajäämine rohkem väikesepalgalise õpetaja kui suurte sissetulekutega ärimeeste käes. Haridusvõistlus on parimal juhul nullsumma mäng, kus kaotused ja võidud teineteist tasakaalustavad, kuid usun, et kaotused on suuremad.

Eesti koolivõrgu kujunemine on jäetud haridusasutuste omavahelise võistluse hooleks. Pealegi annab seadustik ja rahastamine selged eelised suurtele linnakoolidele. Kogu keskharidus liigub kiiruga linnade suunas. Kui juba keskharidus on linnas, siis leiavad paljud vanemad, et otstarbekas on panna oma laps algusest peale linnakooli õppima.
Hämmastav on rahvaliidu käitumine riigikogus, kelle regionaalminister pooldab valdadevahelise tasaarvelduse jätkumist, mis sunnib väikseid valdu rahastama oma laste õpetamist linnades. Sellega võetakse raha ära pooltühja maakooli allesjäänud õpilastelt. Nii kaovad maal mitte ainuüksi keskkoolid, vaid ka algkoolid.

Kõrghariduspoliitikas on levinud seisukoht, et valik, mille õppijad on teinud, näitab, mida on riigil ja tudengeil vaja. Samas on ülikoolide juhid vastu seisukohale, et üliõpilaste valik kajastab hariduse kvaliteeti ja näitavad näpuga erakõrgkoolide poole. Suurimad erakõrgkoolid oma paisuva õppemaksuga on ju hoopiski meie avalik-õiguslikud ülikoolid.

RUMM: Tallinnas raha on, lastesõbralikkust napib

Hannes Rumm
sotsiaaldemokraat
Tallinna volikogu liige

Tallinna linnas on praegu raha nagu raba. Kesklinn on kraanasid täis, järjestkerkivad uued supermarketid, hotellid ja korterelamud. Erasektor ehitab mis mühiseb. Sama ilus on ka linnavalitsuse elu. Majanduskasv on 8%, keskmisest kõrgem on seepealinnas ja Harjumaal. Tööpuudus on väiksem kui eales varem ja seetõttu laekubmaksutulu linna eelarvesse rekordiliselt palju. Alles võttis Tallinn vastu 5,4 miljardi krooni suuruse eelarve, kui jubavalmistatakse ette enam kui 150 miljoni krooni suurust lisaeelarvet. Selle raha eestostetakse vanalinnas Harju tänaval ära tühjalt seisvad kinnistud ning tehakse sinnamuruplats, mille ruutmeeter maksab ligi 70 000 krooni! Sama raha eest saaks mujallinnas teha kümneid muruplatse ja istutada tuhandeid puid. Rääkimata sellest, etisegi vanalinna luksuskorterite hinnad ei küüni veel 70 000 krooni ruutmeetri eest.

Linnale väike, perele suur

Kui raha jätkub ja elu on ilus, siis võiks arvata, et linnavalitsus ei aja kättlinnakodanike taskusse. Aga võta näpust! Alles see oli, kui ühissõidukitepiletihinda tõstes võttis linnavalitsus reisijate tasust linna eelarvesse 10miljonit krooni. Nüüd taheti võtta lasteaialaste vanematelt kokku veel 12,5 miljonitkrooni. Enam kui 12 miljonit krooni nõudis Keskerakonna linnavalitsus nende mudilastevanematelt, kes käivad linna lasteaedades. Selliseid lapsi on keskerakondlaste endihinnangul 15 867 ehk 90% linna lasteaededes käivatest lastest (ülejäänud 10% onkohatasu maksmisest vabastatud). Iga mudilase eest tahtis sõnades nii lastesõbraliklinnavalitsus kasseerida 270 krooni kuus, tõstes tunduvalt senist lasteaiakohatasu.12,5 miljonit krooni on linnavalitsusele väike, aga 270 krooni paljudeleperedele suur summa. Linnavalitsus ise põhjendab kohatasu hinnatõusu kolme argumendiga. Peamine põhjenduson asjaolu, et vanematelt nõutava summa suurus on püsinud samal tasemel juba kuusaastat, kuigi selle ajaga on kasvanud kulutused õppevahenditele ja lasteasutuseülalpidamiseks. Nii see ju on, aga viimase kuue aasta vältel on Eesti riigi ja Tallinna jõukusmärkimisväärselt kasvanud ning ühes sellega on kasvanud riigi ja pealinna hoollastega perede eest. Tuntuim näide on vanemapalk, mida makstakse kuni lapse aasta jakolme kuu vanuseks saamiseni. Kui nüüd vanemapalga arvelt elanud ema jälle töölenaaseb ning lapse lasteaeda viib, siis tahab Keskerakond teda vastupidiseltühiskonnas üldiselt toimivale lastesõbralikkusele karistada suurema kohatasuga.

Tallinn puges Saku selja taha

Teine põhjus kohatasu tõstmiseks olevat lasteaia juhatajate soov. Seepeale soovitantäna õhtul kõigil lapsele järgi minevatel vanematel oma lasteaia juhatajalt küsida,kas see ikka on lasteaia juhataja siiras soov või eelistab ta saada lisarahalinnaeelarvest? Ennustan, et kuna kohatasu moodustab niikuinii ainult 5% lasteaedadeeelarvest, siis eelistavad lasteaedade juhatajad teist varianti. Kolmas põhjus lasteaia kohatasu tõstmiseks on eriti vahva – Sauel tuleblastevanematel maksta 390 ning Viimsi vallas keskmiselt 305 krooni kuus. Väidanvastu, et Tallinn võiks joonduda hoopis Keila või Saku järgi, kus lasteaia kohatasuon 200 ja 125 krooni.Kurb on seegi, et lasteaia kohatasu tõus seoti alampalga tõusuga, mis tähendab, etlapsevanemate maksukoormus kasvab tulevikus pidevalt. Kui kiiresti alampalga tõuslasteaia kohatasu lähitulevikus tõstab, seda ei oska linnavalitsus ise kaprognoosida. Vähe sellest, esmalt arvutas linnavalitsus uueks lasteaia kohatasusuuruseks 242 krooni ega osanud arvestada, et juba 1. jaanuarist tõusnud alampalktõstis lapsevanemate maksukoormuse 270 kroonini kuus.

Ära looda linna peale!

Sotsiaaldemokraadid tegid linnavolikogus ettepaneku küsida esmalt rahvaküsitluselinimestelt, kas nad on nõus kohatasu tõusuga või eelistavad leida lasteaedade jaoksvajaliku raha linnaeelarvest. Paraku otsustasid tavaliselt meelsasti rahvaküsitlusikorraldavad keskerakondlased, et seekord pole rahva arvamust vaja arvestada. Väikse võidu opositsioon Keskerakond linnavolikogus survestades sai: kohatasuvähenes 10% võrra ehk 5,2 miljoni krooni võrra. Kõige kurvem lasteaia kohatasu tõusu juures on see signaal, mida linnavalitsuslapsevanematele annab: Tallinn ei ole lapsesõbralik linn. Kuigi linnal on raha naguraba, võetakse seda lapsevanemate taskust lisaks. Muidugi ei julgusta see nooriperesid pisiperet soetama, vaid hoopis seda otsust edasi lükkama.

M. Mikko MEP at the opening of Meeli Kõiva's exhibition at the European Parliament, 21 February 2006

Kallid sõbrad,
Dear friends,

I will start with a few sentences in Estonian, before switching back to English that everyone present can understand.

Mul on hea meel tervitada kaasmaalasi Meeli Vällo-Kõiva näituse avamisel Euroopa Parlamendis. See on esimene Eesti näitus siin Eesti Euroopa Liidu liikmeks saamisest saadik. Ma loodan et see ei jää viimaseks, et Eesti ning meie kunst saab hästi esindatud. Mul on eriti hea meel, et esimene eesti kunstnik, kes esineb europarlamendis, on naiskunstnik. Naiskunstnik, kes kasutab kõige modernsemaid materjale ja meetodeid. Nii esindame kõige paremini Eesti kui tulevikumaa kuvandit Euroopas. Palju õnne, Meeli!

Ladies and gentlemen,
I would like to introduce Estonian art to this house today. I spent a lot of thought on what kind of art would represent Estonia the best. To show paintings is simple and usual. Graphics are not rare either. We have seen sculpture many times. So what could Estonia, what could New Europe offer?
It has been the 21st century for quite a few years already and I decided to showcase what in my mind represents the Estonian contribution best. The key words here are future, dynamism and woman.

Women outnumber men about 2 to 1 among the CONSUMERS of culture. It is an achievement of the recent decades. At the time of the French Revolution or even the end of the 19th century, men were main consumers of art. Now women are also moving closer to parity among the creators and administrators of culture. This is very timely and welcome.
Meeli Kõiva-Vällo uses the most modern and difficult materials. Glass as a matter is not as masculine as iron or bronze might be, but it is extremely difficult to work with. Using light diodes is also a very complicated undertaking. I think she does it remarkably well.

This exhibition is dedicated to the Estonian Independence Day, February the 24th. 88 years ago, we achieved our independence for the first time and prospered for 20 years until Hitler and Stalin divided Europe and then went to war over it.
Under 50 years of Soviet occupation Estonia never stopped dreaming of independence. In 1991 we fought for our freedom for the second time in a century - and we were victorious.
Freedom is a strong, sweet and important word. We must treasure that everywhere in Europe and defend it everywhere in the world.

Thank you!

M. Mikko MEP at the CEE Network, Budapest, 25. Februar 2006.

Dear Friends,

I am very glad to be here.

During the next 15 minutes, I will try to give you an overview of challenges facing female members of the European Parliament. Also, I will share a few thoughts about the changes that the accession to the EU has brought to Estonia.
To a large extent, female MEP's experience of the European Parliament is not different from the experience of her male colleagues. European Parliament is a place where a large number of intelligent and driven people work hard to make the European dream come true.
There are no special rules for women as far as legislative work as such is concerned. We sit long hours in the meeting, read dozens of reports and thousands of amendments. Exactly the same way men do it.
However, politics is more than just hard legislative work. It is also a struggle to achieve power and influence to make your views heard. This is something you cannot do alone, no matter how smart you are or how hard you work. You need people to stand behind you, supporting your initiatives.

The worlds of men and women are very different here. In simple terms: men stick together and women don't know how to deal with this.
Men's rituals are ancient, they are based on common view of the world, on common jokes. Male politicians have been making deals in their clubs, shrouded in clouds of cigar smoke, for much more than a century. The invasion of women makes the old boys feel insecure.
Part of the insecurity comes from the fact that political women are far less homogeneous than the men. Some women try to beat men in their own game by their own rules. Some almost manage to join the old boys club. Almost, but not quite 100 per cent. This shows that this submissive behaviour cannot really be the way ahead.
Some women take a hard confrontational approach, attacking men no matter what the latter try to do or say. These hardliners among women build their own clubs and networks. However, due to their aggressive stance, the hardliners are disconnected from the general political discourse. They are small in numbers and remain insignificant in terms of political influence. Another fruitless strategy.

Both submissive and aggressive schools I just described actually copy the masculine approach. At times women are even more aggressive, more macho than the men themselves. This keeps men and women divided in separate worlds.
And there are women who are looking for a third way, for a new paradigm, which would unite men and women on new terms. The feminine approach, with its more cooperative mindset, has much to contribute to make the world a more pleasant place. However, by nature the third way is hard to define, to explain and, as a result, hard to sell. There is no simple tactic, just persistence and hard work. But this is what we have to do.
As long as women are not easy to understand, the men prefer to be on the safe side, to avoid dealing with women entirely. And as long as women do not constitute a sizable proportion of the political body, the men can avoid dealing with women.
In the European Parliament, as elsewhere, too many deals are made just among men. Sometimes, therefore, female MEPs hear of political compromises and new decisions in the very last moment. This way we don't have enough time to make up our own minds.
But we have to vote, and we have to vote in the best interests of our countries and our political parties. Under these circumstances we have to vote blindly. This condescending treatment insults our intelligence.

We can mostly trust our male colleagues on substantial issues. Regretfully, men sometimes play power games for the games' own sake, to fight for the position of the "alpha male". This, of course, is not constructive.
I hope that the "third way" female politicians are soon able to shape a coherent view on how the European Parliament works best. I think that the women from the new member states have a special responsibility there. We have more experience in being a part of the workforce than West European women.
In Estonia, women have fared quite well after the restoration of freedom. About 40 per cent of middle management positions are occupied by women. Many of these jobs cannot be called "soft" by any measure. In Hansabank, one of the most efficient banks in the world, almost 60% of the managers are women.

However, it must be said that despite their strength in middle management, the women are still not well represented in the top management. You can still see, that men prefer too decide important matters without us. But I am sure we will get there.
Joining the European Union has been very helpful in this sense. No one can deny that our highest-ranking officials in the European Commission are female. Maive Rute is in charge of the SME policy of the European Union and Signe Ratso will soon take up her responsibilities at the same level. They achieved their positions official competitions, where everyone was treated equally.

The commissioners are of course politically appointed. Right now, our commissioner is a man. But I believe that our chances are improving continuously. Let's look at more numbers. Of 6 Estonian MEPs, one third are women. And we do good work. Men are gradually getting used to seeing us in charge. The EU institutions are very valuable as the possibility to demonstrate female competence and will to succeed.
Women's outlook in Estonia has already taken a significant step ahead compared to pre-accession situation. A few minutes ago, I criticized the treatment of female MEPs by their male colleagues. But make no mistake, the EP is a progressive place. Having a separate committee on women's rights has certainly educated us. The reports discussed in FEMM, as it is called, are often based on solid data. They give us arguments to use at home. We can prove our points using numbers.

I think that the introduction of the post of the gender equality ombudsman in Estonia owes a lot to the work done in the EP and the EU in general. It might be a coincidence that during our membership in the EU, the woman has ceased to be an object of the political discourse in Estonia. Now we are subjects, we are setting the agenda as we have never done before. As an example, I would bring the campaign to outlaw prostitution in Estonia.
This topic has been raised before and it has always been hushed up. There have even been proposals to fully legalise this modern slavery and collect the taxes on sexual mistreatment of women. This is a ridiculous idea. No real patriot will want his or her country to act as a pimp!
This time, the Social Democrats are finally going to submit a legislative proposal to the Parliament in Tallinn. And the media, which used to be dismissive of such "radicalism" is on our side this time. Not unanimously, but still on our side. To an extent, we have to thank our Finnish and Swedish neighbours for mainstreaming this subject. But not only them.

The EU is a force to be reckoned with in Estonia. According to some calculations, one-seventh of our budget might come from the EU sources over coming seven years. And the EU is clearly against slavery, against exploitation, against the crime of selling women’s bodies.
I want to mention another positive aspect of our accession to the EU. The EU has given Estonia a louder voice. The EU has given me personally a louder voice.
Estonia is not a very big nation. A million people is not a big number on the world scale. But we have been on our land for a five thousand years. Our will to demand our freedom has given us a a voice in the world affairs. We have a seat and a vote in the United Nations. But before our accession to the EU our voice was not very loud.

This has changed. I will bring some examples from my experience. I am the chair of the delegation to the EU-Moldova Parliamentary Cooperation Committee. Helping Moldova is a task very dear to my heart. As a concerned journalist, even as a MP in Estonia, I could not have achieved such attention to this subject as I can now. Recently I wrote a letter to protest against Gazprom cutting off gas deliveries to Moldova. It received wide attention and certainly helped to restart the gas deliveries about ten days later.
The partners in Moldova and Europe see me as the representative of the parliamentarians from 25 member states. I have the EP behind me. This is a very good example of how Estonia is much stronger as a member of the EU.
Dear friends, I see our future in the EU as very promising. We have to firmly seize this opportunity and be persistent in using it.

Thank you.