Katrin Saks: Parandagem koolikliimat!

Miks kool nii paljudele ei meeldi.
Miks lähevad õhinal kooli vaid esimese klassi õpilased? Kuigi õpitulemuste poolest oleme maailmas esirinnas, on meie koolikliima üks viletsamaid.
Rahvusvahelise hariduse kvaliteedi uuringu PISA läbiviimise päeval sattusin ühte Põlvamaa kooli. See oli ärev aeg nii koolile kui ka kõigile hariduseluga seotud inimestele, sest osalesime ju esimest korda. Vaid mõõdukatsumine teistega tõotas anda vastuse aastaid kestnud vaidlustele meie hariduse taseme üle. Sedapuhku pabistasid eelkõige õpetajad.

Meie rõõmuta kool
Eelmise aasta lõpul avalikustatud tulemused rõõmustasid aga kindlasti kõiki. Nii mõnigi kolleeg Euroopa Parlamendist on meie saavutusi tähele pannud ja kadedalt tõdenud, et jälle tegite meile ära. Hea haridus on väikese rahva suur kapital. Loodetavasti muutuvad nüüd tasakaalukamaks ka igikestvad haridusteemalised diskussioonid ning edaspidi tuleb vähem utopistlikke reformiideid.
Aga õnneks polnud tulemus nii hea, et enam paremini ei saaks. PISA uuring tõi välja sellegi, et meil on suhteliselt vähem väga heade saavutustega õpilasi. Meie Pisa torn oli keskmiste poole kaldu. Küllap andekaidki jätkuks, kui aga kõik anded Tahkurannast tuhamägedeni tuge leiaksid.
Huvitav on võrrelda PISA tulemusi teiste rahvusvaheliste uuringutega.
Nii annab UNICEFi 2007. aasta raport ülevaate laste heaolust mitmes valdkonnas. PISA tulemuste taustal äratab tähelepanu fakt, et 33 arenenud riigi võrdluses on õpilaste rahuolu kooliga suurem pigem seal, kus õpitulemused viletsamad.
Paradoksaalne, aga Soome lahe kaldal ollakse millegipärast kõige vähem kooliga rahul. Vaid 8%-le 11-, 13- ja 15aastastest soomlastest meeldib kool väga, samal ajal kui riikide keskmine näitaja on pea kolm korda kõrgem. Eestlased sekundeerivad põhjanaabritele oma 11%ga. Niisiis – mida paremad õpitulemused, seda viletsamalt õpilased ennast koolis tunnevad.
Aga kas koolis peab meeldima? Hiljaaegu tuli mul oma kooli saabuva aastapäeva puhul meenutada eredamaid hetki kooliajast. Tunnistan ausalt, õppimisega need küll seotud ei olnud. Pigem omavaheliste suhete ja mitmesuguste üritustega.
Üks võimalik põhjus, miks kool Eestis nii paljudele ei meeldi, ongi koolikeskkond.

Kiusamise tähe all
Koolikiusamisest on viimasel ajal palju juttu olnud. Eestis ongi see probleem suurem kui mitmel pool mujal. UNICEFi andmetel oli psüühilist vägivalda kogenud viimase 12 kuu jooksul keskmiselt 38% küsitletud teismelistest. Eestis ligi pooled õpilastest ( 48%).
Soomes oli pilt palju parem, vaid neljandik 11-,13- ja 15aastastest väitis end kogenud olevat psüühilist vägivalda. Füüsilist vägivalda on Eesti koolides psüühilisest mõnevõrra vähem (44% oli kogenud viimase 12 kuu jooksul). Põhjanaabrite näitaja seevastu on tervelt kaks korda parem. Ja kuigi soomlaste näitel ei pruugi see kooli meeldima panna, tuleks koolikeskkonnale senisest hoopis enam tähelepanu pöörata.
Sellest räägib ka äsja avaldatud Tallinna Ülikooli teadlaste kogumik “Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek”. Kiusamise kõrval pööratakse selles tähelepanu koolikliimale laiemalt. Autorid tõdevad, et see on üks keskseid tegureid, mis seotud õpilaste toimetulekuga, samuti kooli poolt omaks võetud väärtussüsteem.
Samal ajal kui kaks kolmandikku õpilastest tunnistas, et on viimase kuue kuu jooksul kedagi kiusanud või narrinud, möönas enda suhtes verbaalse vägivalla tarvitamist vaid viiendik. Kas pole see mitte kartus näida nõrgana? Kiusamine aga soov rõhutada oma tugevust ja üleolekut? Ühiskonnas, kus on nii suur tugevate ning edukate kultus, on loomulik laste soov oma nõrkust varjata.
Teadlaste töö annab veel ühe väga huvitava tulemuse. Nimelt purustavad nad müüdi, et koolikiusamine on suurte linnakoolide probleem. Üllatuslikult selgus, et seda on vähem Tallinnas ja enam just väiksemates maakoolides. Üks võimalik seletus on suurem sotsiaalne ebavõrdsus maal.
Ameerika kirjanik William Burroughs on öelnud, et “kurjus on alati suure vaesuse nägu”. Aga kindlasti on oma roll ka nendel väärtustel, mida kool kannab ja üldisemal koolikliimal. Seda viimast saaks aga kergemini mõjutada kui näiteks võidelda üleilmse kliimasoojenemisega.

Marianne Mikko: Kormoranid – lihtsalt loodusõnnetus või must katk?

Olin sel nädalal Sardiinias Euroopa Parlamendi kalanduskomisjoniga väljasõiduistungil. Seal nähtu on hea võimalus võrrelda kormoranide ja kalavarude olukorda nii Eestis kui Itaalias. Paljuski on meie probleemid sarnased.
Kormoranide vastu võitlemisel on nii palju pooldajaid kui ka vastaseid. Kormoranide arvukust tuleks tõhusalt piirata ennekõike kalurite, kalakasvatajate ning kalateadlaste arvates. Linnuteadlased ja -kaitsjad leiavad aga, et angerjavareste leviku piiramine peaks jääma emakese looduse kätesse.

Kormoranid pistsid Eestis nahka 4000 tonni kalu
Siiski, lindude arvukus on viimastel aastatel massiliselt tõusnud. Angerjavareseid võrreldakse nende tekitatud kahju poolest juba Sosnovski karuputkega. Kuid karuputke tõi Eestisse inimene, kormoranid aga on siia ise tee leidnud. Väidetakse isegi, et Eesti aladel pesitses see lind juba iidsetel aegadel. Taas leidis kormoran tee Eestisse 1970ndatel. Viimastel aastatel on kormoranide arvukus suurenenud aastas ligi 5000 isendi võrra. Praegu on kormorane Eestis ligi 56 000.
Et lind sööb päevas keskmiselt 400 grammi kala, siis on teadlased välja arvutanud, et aastas pistavad kormoranid kinni ligikaudu 2900 tonni kala.
Tegemist pole vaid Soome lahe, Liivi lahe, Väinamere jm rannikuala probleemiga. Kormoranid on end mugavalt sisse seadnud ka Võrtsjärve Tondisaarel, kus nad nüüd ohtralt paljunevad ning teisi liike - nii linde kui taimi - välja tõrjuvad. Pole võimatu, et sealt võivad kormoranid edasi levida Peipsile, Pühajärvele, Tamulale jt siseveekogudele.
Näiteks Võrtsjärve Tondisaarel on kokku loendatud 600 isendit. Nende saagiks on läinud hinnanguliselt 2400 kilo Võrtsjärve kalu. Suure tõenäosusega ka kaluritele kalliks maksma läinud angerjaid ja klaasangerjaid, mis kormorande üks lemmikroogi on. Kajastub see ju ka nende nimes - nii mõnelgi pool kutsutakse neid linde angerjavaresteks.
Mõningatel hinnangutel on kormoranide väljapüük kogupüügist koguni 90-95%, kaluritel siis vastavalt 5-10%.
Eelmisel aastal pistsid linnud Eesti vetes nahka kokku väidetavalt 4000 tonni kalu.
Selge on igal juhul see, et kormoranid söövad kalu rohkem kui kalurid välja püüavad. Kalurid ei tohi püüda alamõõdulisi kalu, kormoranid seadustest ei hooli ning maiustavad igat mõõtu kaladega. Lisaks lõhuvad nad püüniseid ning võtavad matti ka kalurite saagist. Taanis on kormoranide tekitatud kahju keskkonnasäästlikumat püünisepüüki juba mõttetuks muutmas. Ka on kormoranid suur oht kalakasvatajatele - nendele lindudele pole mingi probleem tühjaks süüa terved kalakasvandused.

Kahjustavad ka taimestikku
Teine suur probleem on kormoranide kahju taimestikule - nende väljaheited on sedavõrd ulatuslikud ja kahjulikud, et võivad pesitsusalal välja suretada kogu taimestiku.
Teisalt väidavad eksperdid, et kalasaakide vähenemine sai alguse juba enne kormoranide tulekut.
Õnneks on Eestis kanda kinnitanud ning kenasti paljunenud kormoranide looduslik vaenlane - merikotkas, kes on Matsalus juba ohtralt hävitamas kormoranide poegi. Merikotkaid on siinmail hinnanguliselt 180 paari ning igal aastal tuleb neid kümnendiku võrra juurde.
Eestis on juba pikka aega kalevi all seisnud kormoranide ohjamise ja kaitsekorralduse arengukava. Aeg-ajalt on see taas lauale tõstetud, et siis taas see tagasi sahtlisse susata. Ja nii alates 2001. aastast!
Minu poole pöördunud kalurid ja kalateadlased pole siiski kaotanud lootust, et toega Euroopast õnnestub aregukavale kinnitus saada.
Koos teiste Euroopa Parlamendi liikmetega Braghetto ja Gklavakisega saadame peagi nõudlikus toonis kurja kirja Euroopa Komisjoni kalandusvolinik Borgile ning keskkonnavolinik Dimasele, et saada vastus küsimusele, milliste konkreetsete meetmetega kavatseb Euroopa Komisjon piirata kormoranide levikut Euroopas.

Jüri Pihl: Päästeteenus päästetud

31. jaanuaril võeti riigikogus vastu päästeteenistuse seadus. Esimest korda saavad seni avaliku teenistuse seaduse alusel töötanud ametnikud ja töölepingulistes suhetes olnud päästjad ühtsed teenistustingimused ja garantiid.
Sotsiaaldemokraatide jaoks on see ka ühe oma lubaduse täitmine. Erinevalt oponentidest Keskerakonnas pole me soovinud veeretada olulist seaduseelnõu populistliku meediahala saatel edasi-tagasi nagu viimast penni. Meie jaoks on oluline, et päästjad saavad lõpuks kauaoodatud seaduse ja selguse.
Päästeteenistuse seaduse üks peamisi eesmärke on tagada päästjatele sotsiaalsed garantiid, luua töö eripära arvestav teenistusregulatsioon ning sarnast tööd tegevatele töötajatele sarnased tingimused. Tahan kiita hea koostöö eest sotsiaalministeeriumi, kellega oleme leidnud seni parima valitsustes saavutatud kompromissi, mis muu hulgas tagab päästjatele võimaluse kolm aastat enne pensioniiga minna pensioniootele nii, et nende pension ei kahane.
Teise olulise punktina näeb seadus ette, et olenevalt päästeteenistuse staažist hakkavad päästjad saama tavapensionile lisa kuni 50% ulatuses. Tegemist ei ole eripensioniga, vaid avaliku teenistuse seadusest tuleneva soodustuse laiendamisega, mis seni on olnud kättesaadav vaid ametnikele. Vastav säte väärtustab tavapäästjat ja on õiglane, arvestades nende eripärast tööd. Päästjatele pakutav pension on soodsam madalama astme päästeteenistujatele (päästja ja vanempäästja), mitte kõrgepalgalistele ülemustele, kes palgatasemega seotud eripensionist võidaksid. Eeltoodud põhimõtet rakendades väärtustame ennekõike tegelikku töö tegijat – päästjat.
Päästetöötajad pole odav tööjõud. Tegemist on spetsialistidega, kelle töö on eripärane ja ohtlik. Neid on vaja toetada, mitte vaid oodata nendepoolset tuge ühiskonnale. Päästjate palka oleme juba tõstnud – siseministeeriumi ja päästjaid esindava ametiühingu vahel sõlmiti möödunud aasta 5. detsembril kollektiivleping, millega lepiti kokku päästjate palgatõus. Alates 1. jaanuarist on päästjate keskmine palk 14 556 krooni, mis on 34% kõrgem kui eelmisel aastal. Sõnum, et väärtustame töötajat, on seegi, et päästeameti 2008. a eelarve kasvust läks 82,7% päästjate palgafondi suurendamiseks. Tähtis on maksta inimestele õiglast palka, kuid samavõrd oluline on luua korralikud töötingimused, et maandada riske, mis on seotud tööülesannetega.
On hea meel, et lõpuks saame öelda: „Head päästjad, teie töötingimused muutuvad paremaks.“ Siseministeerium töötab aktiivselt selle nimel, et lähiaastatel oleks kõikjal Eestis korralikud päästedepood. Sel aastal investeerime ca 30 miljonit krooni just mitmete väiksemate päästehoonete renoveerimisse. Nii saab näiteks Tõrvandi depoo korralikud meeskonnaruumid ning Märjamaa depoo uue küttesüsteemi ja soojustuse.
Töötingimuste parandamise, tööturupõhise palga maksmise, sotsiaalsete tagatistega ei käitu me ausalt ainuüksi praeguste päästjate vastu, vaid vaatame ka tulevikku. Nende muudatustega muudame kogu päästeameti organisatsiooni tugevamaks, selle töö atraktiivseks uutele tulijatele ning tagame korraliku päästeteenuse ka tulevikus.
Sotsiaaldemokraatide valikutes on alati olnud esikohal inimene. Peame oma tähtsaimaks ülesandeks inimestele turvalise elukeskkonna loomist. Paremad töötingimused päästjatele tähendavad suuremat turvalisust. Muudatused päästeteenuse korraldamisel teenivad meie kõigi huve.

Heljo Pikhof: läbi raskuste ... tööturule

Tänavu aastast tõuseb tööealiste puudega inimeste toetus keskeltläbi 30 protsenti. Uuringud näitavad, et kõigist elanikkonnarühmadest on just nemad pidanud seni kõige kasinamaga leppima. Näiteks vanaduspension on päris tuntavalt suurem kui töövõimetuspension.
Ka on appi võetud päris uudne meede – töötavatele puudega inimestele hakkab riik maksma töötamistoetust, mis on mõeldud osaliselt katma nende töötamisega seotud lisakulutusi – näiteks transpordikulusid või väljaminekuid lisaabile ja abivahenditele.

Iga mehe mõõtu töö
Jutt käib tööeas inimestest, kelle jaoks kõige loomulikum ja ka väärikam viis oma eluga toime tulla oleks tööd teha. Praegu on tööealistest puudega inimestest hõivatud vaid 17 protsenti.
Miks nii vähe, sellel on palju põhjusi. Esiteks muidugi see, kust me tuleme: pikki aastakümneid olid erivajadusega inimesed nelja seina vahele surutud, ühiskond vaatas neist lihtsalt mööda.
Kuhu me jõuda tahame? Viieteist aastaga ehk sinnamaani, et pooled tööeas puudega inimesed oleksid tööga hõivatud, oleksid sotsiaalselt aktiivsed. Et see pole ilmvõimatu eesmärk, näitab paljude demokraatiariikide kogemus. Ennekõike on see seotud hoiakute või õigemini hoiakute murdmisega. Iga inimene tahab tunda end vajalikuna.
Kui ühiskond ega ka inimene ise ei keskendu sellele, mida üks või teine puue temal teha ei lase, vaid õpib mõtlema nende tööde-tegemiste peale, mida ta teha suudab ja mis talle teha meeldiks, on pool võitu juba käes.
Tõsi see on, et vaegnägija ei sobi näiteks rongi- või bussijuhiks. Ometi on kümneid, kui mitte sadu talle jõudumööda töid.
Teistest riikidest on tuua ilusaid näiteid, kus isegi täielikult töövõimetuks tunnistatud inimesed on jõudnud ministritoolini välja. Tähtis on mitte käega lüüa, et kes mind ikka tahab.
Tahame küll! Puudega inimest oma töötajaskonna sekka oskavad juba oodata need tööandjad, kellel on olnud tahtmist ja südant märgata inimese erivajadusi ning tema tööpaik vastavaks kohendada.
Vastupidi levinud arvamusele ei nõua see kaelamurdvaid ümberkorraldusi, sageli piisab pelgalt värskest pilgust, mitte eriti kulukatest abivahenditest või isegi tööülesannete pisukesest ümberjagamisest.
Igatahes on puudega inimesi tööle rakendanud juhtidel kindel teadmine: läbi raskuste tööle tulnud inimene on enamasti kohusetundlik ja pühendunud ega kipu, saba seljas, esimesel võimalusel parematele jahimaadele kaduma.
Vähetähtis pole seegi, et lisaks jooksvale sissetulekule tagab töötamine ka kindlustuskaitse – õiguse töötushüvitisele ning suuremale pensionile tulevikus.
Ja lõpuks – kiiresti vananeva rahvastikuga riigis ei saagi me endale lubada, et osa inimesi, kes tahaksid ja suudaksid tööd teha, jääksid tööturult kõrvale.

Kännu tagant lahti
Iseäranis rõõmustav on see, et puudega inimeste sotsiaaltoetuste kontseptsiooni väljatöötamisest võtsid osa ka erivajadustega inimeste esindusorganisatsioonid. Esiteks on see samm kodanikuühiskonna poole ja teiseks – kes teaksid veel paremini oma vajadusi kui need, kes päevast päeva oma puuet trotsivad.
Ühiselt jõuti ka järeldusele, et ei ole otstarbekas läheneda eri earühmadele ühtviisi. Lastel on peatähtis soodustada nende arengut ning hariduse ja elukutse omandamist. Jutt käib ka näiteks õppevahenditest ja tugiteenustest koolis.
Tööeas ja tööst huvitatutest tuleks aga võimalikult paljud tööle aidata. Kui inimese enda ja tema perearsti käest on kogutud rohkem teavet, on sügisest kavas muuta toetamine inimesekeskseks, nõnda et see paremini vastaks igaühe individuaalsetele vajadustele.
Kõrvalabi vajadus, mille sageduse järgi praegu puude raskusastet määratakse, ei ole ainus ega ka vältimatu puudega kaasnev nähtus. Eakad inimesed vajavad aga eeskätt senisest paremat hooldust ja kõikvõimalikke teenuseid, mida omavalitsused suudavad täna veel väga ebaühtlaselt pakkuda.
Sellest lähtuvalt lepiti omal ajal kokku, et toetusi tõstetakse järguti. 2006. aastal suurenesid toetused lastele. Kännu taha takerduti möödunud aastal, kui oleks pidanud tõusma tööealiste inimeste abiraha. Eelmine valitsus seda teha ei suutnud, seega tuleb seda teha meil – kännu tagant, nagu öeldud, saime nüüd siis lahti.
See, et puudega inimeste toetuste tõstmises jäi aasta vahele, on tekitanud palju arusaamatust, sest puudega pensionärid on oodanud hõlpu enestelegi. Ja õigusega. Õli valasid tulle veel Keskerakonna ja Rahvaliidu eestkõnelejad – mõlemad erakonnad olid endises, asjaga kimpu jäänud valitsuses –, kes siis, kui riigieelarve oli juba koos, oma parandusettepanekud letti lõid.
Keegi ei ole ju selle vastu, et ka eakate toetamise probleem tuleb võimalikult kiiresti lahendada, kõige vähem veel sotsiaaldemokraadid. Paraku ei saa kõike kohe ja korraga. Omalt poolt tahame teha kõik selleks, et ka eakate puudega inimeste küsimus leiaks juba 2009. aastal parima lahenduse.